Tere päevast, head raadiokuulajad on pühapäev ning märkamatult on käes november ja nagu klassikud ütlevad, siis kaugele need jõulud on juba? Noh, õnneks on sinna veel palju aega, aga kell on saanud pisut kaks läbi ja see tähendab, et siin raadio kohe eetris alustab saade rester. Mina olen selle saatejuht, bänd, pere ning lähima pisut vähem kui tunni aja jooksul saame jälle tuttavaks ühe Eesti tuntud kultuuritegelasega ja räägime temaga elust, olust, natuke juttu. Ja muidugi kuulame ka muusikat, mida on tema isiklikult siia valinud, nii et minu poolt ei tule siia mitte midagi. Aga nüüd ongi aeg ilma pikema jututa meie tänast saatekülalist tutvustada ja meil on siin stuudios üks rõõmsameelne näitlejanna, kes vahepeal on ka laulja või siis näiteks kullerteenusepakkuja Piret Krumm. Tere tulemast. Tervist ja ilusat novembri algust hingelise aja algust siis. Kuule, hingelisest ajast rääkides, siis kui ma sulle helistasin, siis sa ütlesid, et sa oled juba pikemat aega metsa sees elanud. Et kas sa nüüd oledki seal täitsa jäädavalt või. Ma ei tea, kas jäädavalt, aga praegu on küll selline metsaperiood peale tulnud, et elan metsa sees mere ääres ja toimetan seal hetkel kuidagi on, on nii läinud ja, ja pean ütlema, et naudin seda perioodi 100-ga. Aga mis sa teed seal metsas? Eks neid samu asju, mida ma muidu linnas tegin, aga lihtsalt võib-olla selle vahega, et kui nii-öelda nagu kojuminek on, siis minnaksegi koju ja tehakse koduseid toimetusi. Ei ole sellist varianti, kui vanasti linnas oli, et noh, et lähed korraks, käid kodust läbi või õhtul lähed pärast kinno, et selline päeva planeerimine tuleb natukene niimoodi ette teha. Aga mis ma siis teen? Eks Ta on küünlaid, loen raamatuid. Ja olen selline? Ei, tegelikult ei ole siin mingit stuurnber, Liivet aga, aga selline ütleme looduse keskel elamine on küllaltki tõstnud seda romantilist kraadi hinges küll eriti praegu, sügisel. See on väga tore kass kui sinu päritolust rääkida, sa oled ikka täitsa Tallinna piiga või lapsepõlves sai ka seal Kloogarannas aega veedetud. Ma tegelikult olen ikkagi pealinnast pärit ja selline metropoli. Rahva üle ja et mul on ikkagi see linn, on väga oluline olnud kogu aeg, aga jah, et Kloogaranna on selline lapsepõlvekohtadest, et vanaema, vanaisa kunagi siis ostsid selle koha ja see on selline, selles mõttes jah, et seal on nagu terve see õu on minu jalajälgi täis nii-öelda. Et ma olen seal üles kasvanud küll suviti, ja kuna mu vanavanemad, mõlemad ema ja isa olite töötavad näitlejad, siis näitlejate elu on tavaliselt hästi tihe. Ja siis suviti ma veetsin seal päris palju aega. Aga siis ülejäänud aja, kui ei olnud suvi, siis elasid teatris või. Tegelikult jah, võib nii öelda küll, et see väikesest pealekasvamine teatris on minul olnud küll Estonia teatris siis põhiliselt, et see maja on mul küll täiesti mingis mõttes nagu teine kodu. Et kui ma nüüd eelmisel suvel mängisin võistlejaid stoori muusikalis Estonia teatris, siis see oli kuidagi minu jaoks natuke teistsugune, ma sain aru, kui muidu minna kuskile uude teatrimajja. Et muidugi seal on tehtud vahepeal remonti, aga ma ikkagi tunnen seda maja nagu oma peopesa, et ma ikkagi tean, Neid kohti ja salaja sai seal nagu rännatud nüüdki kord nendesse mängu hulgastas, kus me siis tookord teiste näitleja lastega siis hullasime. Miks see on kuidagi nagu märgiline minu jaoks, et ma olen kasvanud teatris üles ja just muusikateatris on see, et ma kuidagi väiksest peale olen olnud muinasjutt metsade keskel. Et muusikateater, seda muidugi ka heidetakse ette talletav, võib-olla pisut naiivne ja see ei ole ju päriselu ja, ja nii edasi, aga tegelikult seal on kõik tunded, mida kajastatakse siis või kõik need lood on, on muinasjutt, tulikud ja nad on hästi suured. Et selliseid, kui laval midagi mängitakse, siis tavaliselt need on siuksed, suured piirsituatsioonid. Tundsid sa lapsepõlves ka sellist tunnet, siis sa eladki nagu muinasjutus vä? Ei, ei, absoluutselt, see oli täiesti olme või igapäevaelu, et ma hakkasin sellest alles aru saama, siis, kui ema teatrist ära läks ja siis kuidagi kadus teater ütleme mõneks ajaks minu elust ära jess siis ühel konkreetsel etendusel, kui ma jälle sattusin vaatama teatrit, ma sain aru, et et see on nii külgetõmbav, see maailm, et ta on kuidagi teistsugune kui päris reaalsus. Aga samal ajal on ta nii elusad, on ja ta on nii huvitav. Ja vot selline ongi is olnud see selline alguse värk. No väga tore algus igatahes tundub vähemalt, aga sa juba rääkisid käed, su vanemad olid mõlemad näitajad Katrin karisma ja Tõnu Kilgas siis kui palju nemad sind juba noorena näitlemise poole suunasid või nemad pigem ütlesid, et ära sa jumala eest näitleja jaoks küll. Ei, üht ega teist, võib-olla isa hiljem kuidagi andis märku, et, et ei, ei maksaks. Aga väiksest peale ausalt öeldes mina ei mäleta, üldiselt mind keegi oleks väga kasvatanud, aga kuidagi nagu jõlkusin nende eluga kaasas. Et ma käisin samades kohtades, kus nemad käisid ja siis me lihtsalt elasime seda elu. Ma ei mäleta sellist ema poolt, et vaata nüüd, et sa teed, nii midagi sellist ei üllata, pigem kuidagi. Lihtsalt elase näitas mingisuguseid asju, mida ma nüüd siis hiljem suurem mana olles, näiteks kui keegi küsib mu käest, et miks sa just parasjagu praed muna nii või praed kartuleid, nii siis ma ei oska muud öelda, kui ma ei tea, ema tegi. Et need on siuksed nagu matkimised, mis on olnud siis aga sellist kasvatada just et seda ma ei mäleta, ja teatrist eemal olemist ka ei mäleta ja teater ongi olnud natukene nagu minu lapsehoidja mingis mõttes, et nii see teatrimaja kui, kui need teatrilood, et mulle ema luges ka muinasjutu ette, aga ma tihtipeale oli lava taga ja nägin lihtsalt muinasjutte, päriselt nagu vormumas meest. Väga eriline. Oled öelnud ka seda ühes intervjuus, et sul oli selline päris tormiline selles mõttes lapsepõlve ikkagi. Vanemad olid sihuksed, temperamentsed ja emotsioone tagasi hoitud. Ma ei tea, kuidas see sind mõjutas või on see kuidagi sinusse endasse ka edasi kandunud. Kindlasti võib-olla sa mõtled seda, et, et iga situatsioon kodus mängitakse lõpuni. See võib-olla eeldab sellist karakteri võib-olla tulisust, aga, ja nad on, ma olen täheldanud küll seda, et nad on natukene temperamentsemad kui võib-olla mu sõprade vanemad, see on nagu tulnud ka kuidagi hiljem, avastades teisi vanemaid, siis et kindlasti mul on seda väga palju ette heidetud ka lapsena mäletan ühte asja, mida mu ema kogu aeg kordas mulle ükskõik misasja ma tegin, mängisime, sest tal oli põhilause, mida ta mulle poeg ütles. Taltsuta palun oma kirgi pidevalt ja see käis igale poole, kui ma sõin, või kui ma mängisin või ükskõik, mida ma tegin, kohe tuli jälle mingil hetkel lauset, palun taltsuta oma kirgi, väga kirglik. Et selline väike päike, hull mässaja, aga ma ei teinud nagu midagi halba. Ma lihtsalt võib-olla läksin Te nagu üle võlli mingite asjadega naljategemisega ja ja lihtsalt mängimisega ja ronimisega ja kukkumisega ja igasuguste asjadega. Et siuke noh, et mingi nautimise hoos tuleb ikka sidrunit täiesti tühjaks pigistada, et mitte mingit võimalust enam ei ole, et sinna veel midagi jäi. Nagu. Kuule, aga kui sellest kirgliku sellest rääkida, siis kas see on ka põhjus, miks sa seal kaheksandas klassis pehmelt öeldes vist koolist välja lendasid või mis teema seal oli? Aga seal oli noh, selles mõttes ma ei lennanud välja, et ma lihtsalt ise võtsin paberid välja Tallinna reaalkoolist, et mulle sai nüüd nagu piisavalt ja siis ma ütlesin, tegelikult rohkem ei õpi. Ma leidsin, et aitab küll. Kuidagi tundsin end, minu haridustee mulle ma olen kõik kätte saanud, on mul kõik matemaatika juba selge, seal oli kuidagi jälle, selles mõttes sattus selline situatsioon, mida on varemalt ka sihuke kordusmuster, mida ma olen täheldanud, et sattusin keskkonda, mis tegelikult ei soosi üldse minusugust inimest. Tallinna reaalkool on mõeldud teistsugustele lastele, kes on andekad reaalainetes ja loogilises mõtlemises, et mulle see lihtsalt see keskkond ei sobinud üldse ja ma olin kuidagi nagu kogu aeg sellises konfliktis iseendaga ja, ja õpetajatega ja muidugi klassi poistega, eks see oli põhiline. Aga seen võib olla sõltuvalt sellest ealisusest. Ja siis seal juhtus kuidagi niimoodi, et muidugi ma jäin suvetööl, eks ole, matemaatikas, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Ja siis juhtus selline lugu kogu, et ma sain endale siis koduõpetaja. Ema muidugi organiseeris, et noh, kus selle häbi ots on, minu laps on siis nagu suvetööl ja see õpetaja oli ise vana bändimees ja minu meelest ta mängis trumpe titt ja ta oli selline rahulik vanamees ja kuidagi temaga koos. See matemaatika oli niimoodi möödaminnes, me rääkisime nagu põhiliselt muusikast üldse elust ja muudest asjadest ja siis vahepeal niimoodi lahendasime ülesandeid, et see ei olnud nagu selline, et nüüd ma lähen, ütlesin, matemaatika hakkab ja siis ma juba tunnen, kuidas mu peopesad lähevad märjaks ja siis keegi lahendab üles tahvli peale juba ma ei saa mitte midagi arumaal, nagu ütlesin nagu võõrkeel, minu jaoks mitte midagi sellist ei olnud, oli selline rahulik õppimine kaaslast siis igasuguste lahedate lugudega, et see kuidagi leevendas seda olukorda ja siis ma tegin ikkagi kaheksanda klassi mingi eriala eksami, tegin täiesti minu meelest üks punkt maksimumist puudu. Ja siis ma tundsin, et olles läbinud tuleriida et nüüd ma siis võtan need paberid uhkelt välja ja mina ei saa aru, kuidas see võimalik oli, ilmselt ma ei tea, kuidagi ma rääkisin igal juhul oma klassi ära, et ma lähen üldse Saaremaal elama. Ja mul on Saaremaal juba kool olemas, et me juba hakkamegi kolima sinna ja see kõik on täiesti kindel ja noh, ilmselt nad arvasid, et tead, näitleja laps ka, et noh, et ega need näitlejad eriti niikuinii ei käi seal lastevanemate koosolekule, et juhis nii on ja ja need paberid anti mulle kätte. Ja siis ma läksin koju ja ütlesin emale, et nii, palun. Ja see läks kuidagi nii, et sellest tuli muidugi tohutu tragöödia ja skandaal, kus korduvalt ema ütles, et Sa oled täiesti oma isa tütar. Sest see oli see hetk, kus seda ära kasutada. Ja siis kuidagi läks niimoodi ikkagi ääriveerima üheksandasse klassi läksin lihtsalt teise kooli, kus mulle isegi sobis paremini kogu õppekava ja, ja ka need inimesed, kes mu ümber olid, olid rohkem nii-öelda nendele alade peal andekamad, kus ka mina olin, ma tundsin kuidagi sellist kambavaimu rohkem. Sealt läks edasi elu. Läksid vanalinna hariduskolleegiumis saame ilmselt kohe sellest veel rääkida, aga enne kui me läheme juba sinna ja sellisesse, noh, ütleme peaaegu juba täiskasvanu ikka, siis mängime ühe lapsepõlvehitiga ikka ära. Ja selleks on ütleks, et siin saates ei ole see olnud just klassikaline valik, samasse on väga klassikaline pala, eks ole, Luciano Pavarotti ja Chegi liidamani. Ja see on mu lemmikooper Labohemm ja mulle väga meeldib see aaria sellepärast et see on tegevus, toimub siis 19. sajandi Pariisis ja see on tegelikult kahe armastanu kohtumine, kus siis Rudolf laulab, Vimyyled, kes ta on, et on poeet ja et tal raha ei ole, aga aga fantaasiamaailmas tan miljonär ja siis nii-öelda sellest kunstniku nägemusest elule, kui ta laulab seal, et kui sa küsid, kuidas ma elan, siis ma vastan sulle, et ma elan, et selline ood loovusele ja, ja siis ka loomulikult armastusele, sest et selles aarias Rudolf ütle Pimyyled, et kõik need kõik, kogu see rikkus, mis, mis on siis nende armastuslaulude ja luuletuste näol on keegi ära varastanud. See on üks silmapaar, kes nad ära võttis, aga tänu sellele on minus kasvanud lootus, et siis on nagu nimi on siis tema armastatu ja see lugu on väga suur ja see meenutab mulle minu lapsepõlve. Hea raadio, kahe kuulaja, käimas on saade röster ja meil on siin külas näitlejanna Piret Krumm. Kuulasime tema lapsepõlvehitti, võime öelda nii ja rääkisime natukene juba sellest lapsepõlveseiklustest. Aga üks asi, mille võiks võib-olla veel ära selgitada sinu nimi Piret Krumm, Krumm ei ole ei sinu siis isa Tõnu Kilgas või ema Katrin Karis maaga seotud. Kust see tuleb? See on minul sünnitunnistuses nii see nimi ja see on mulle antud millegipärast ja ma olen selle nime eest väga tänulik ja nii ongi. Rohkem ma seda teemat kommenteeriks. Okei, no jätame selle siis niimoodi vaikselt uurimiseks inimestele, aga me rääkisime natukene sellest, kuidas sa teise kooli sattusid vanalinna hariduskolleegiumis. Sealt sai see selline näitlejatee siis ütleme, alguse mõelda ja siis sealt edasi juba lavaka katsed ja nii ta kuidagi loogiliselt läks selle kohta, sa oled öelnud, et ikka nagu väga hästi ei läinud, et üllatavaid sinna sinna sisse võeti, vist piisas. Suurepärases lauluoskusest ja siis lõid pahviks inimesed. No ma päris nii ei ole muidugi ennast sõnastanud, aga seal lihtsalt jah, juhtus selline asi, et nagu ikka võib juhtuda kuidagi lihtsalt jooksin kinni ja ei saanud päris täpselt aru, mis ülesandeid mulle seal jagati ja pidin esitama kaks luuletust, need kuidagi ääri-veeri siis seal sosistades värisedes esitasin, sest polnud kunagi varem sellises situatsioonis olnud, et pead seisma ja ennast kuidagi sellisel moel tõestama, see tundus mulle kuidagi täiesti, ma ei saanud aru, ühesõnaga, ja siis paluti mul lõpuks laulda üks laul, Elmo Nüganen ütles, et hea küll, et laula, laula lahti teese katse nüüd lõpuni ära ja siis mine siit uksest välja ja siis kuidagi see laul oli setu hõbelugu ja siis niimoodi laulsin seda seal ja siis nad kuidagi nägid, et ohoh, et võib-olla ta ei olegi täiesti täiesti mõttetu. Väga karm. Et võib-olla ta siiski midagi on, et proovime, anname talle veel ülesandeid ja siis kuidagi. Ma ei tea, kas vabanesin või ühesõnaga sain nagu sellest hirmust üle ja sain siis järgnevad nendesse voorudesse ka edukalt edasi. Olen seda varem ka märganud, et võib-olla alati ei ole sellist nagu kohe valmis sukeldumisvõimet natukene siuke, mingi uus asi tuleb siis, kui ma ei saa sellest tiinist või olekust aru, siis kõik kuidagi nagu võib väga kiiresti kokku variseda, et või nagu ei saa aru, kus ma olen. Aga kui jälle nagu saate asjast nii-öelda pointile pihta, siis läheb kõik jälle edasi. No ma ei tea, ikkagi näitleja elukutse ikka kirutakse, et see on ikka raske ja tavaliselt näitlejad on öelnud, et lastele ei soovita. Aga sina selle otsuse ikkagi tegid, miks siis lihtsalt süda kutsusele? Ma ei tea jah, vist küll kui nii võib öelda, voliku juuretisega olnud? Ei. Ma kuidagi ma ei tea, kas, kas kõik mõtlevad väga läbi, mida nad teevad selles eas ausalt. Et see iseenesest läks nii, ma ei ole siiamaani vahel kindel, kas kas ma teen kõik õigesti, kui ma seda elukutset pean. Vahel mulle tundub, et tema nagu kuidagi valis mind ka, see on võib-olla selline imelik jutt, aga, aga vahel on selline tunne, et see kindlasti ei ole lihtne, aga kas ma ei tea, kas elu üldse peab lihtne olema? Ta peab huvitav olema minu meelest. Ta ei peakski olema lihtne ja, ja alati kõik peaks jooksma ilusti libisema sõrmede vahelt välja, see ei ole kogu selle asja mõte. Minu meelest areneme me siiski ainult sellistes tingimustes, kui meil on keeruline ja raske. Et inimene ei ole võimeline arenema siis, kui tal on kõik hästi. Kuule, üks vahemärkus siia juurde ka siis, et sa oled seda öelnud, et naistest laval sõidetakse üle niimoodi, noh, meesnäitlejate poolt lihtsalt ei lasta neil näiteks mingisugust partiid teha korralikult. Et ma ei tea, kas sa tunned seda, et seda endiselt eksisteerib veel, see oli vist paar aastat tagasi, kui sa seda ütlesid. Ei, ma ei, see oli võib-olla mingisugusest ühest situatsioonist tingitud, et ei ka naised sõidavad naistest teda. Tihtipeale ei ole see üldse ju kuidagi mõeldud sellega, et ma sihilikult tahan sinust üle sõita või et nii ja naa, neid situatsioone on erinevaid. Võib-olla ma nüüd olen targemaks saanud ja ei võta võib-olla nii hinge ka mingisuguseid teatavaid asju. Aga ma ei kirjutaks sellele omalla enam olla. Nii et enam ei ole seda tunnetes kuidagi meeste ja naiste selline võrdsus seal lavalaudadel on erinev. Ei, selles mõttes, et see on alati erinev ja mingis mõttes ju nii peabki olema, sest me ju oleme erinevad. Ja me ikkagi oleme täiesti erinevatelt, ma ei tea, mõni tahab kasutada planeetidelt. Mulle meeldib mõelda nii, et Kalevi pojas on kuidagi kirjeldatud seda olekut, et mehed on sündinud jumalatest ja naised lindudest, siis ma alati mõtlen, et jumal ei saagi alati mõista seda, kes on tulnud linnust välja kasvanud. Et me siiski oleme erinevad ja, ja iga lavastus on erinev ja seal lavastuse sees on ka erinevad tasakaalud, et tihtipeale on jälle kallutatud rohkem naiste poole, et seda ei saa nii üks-ühele võtta ja loovinimeste seas Eestis olen seda kohanud vähem. Kui olen välismaal mingeid asju teinud või proovinud teha, siis seal tõesti on see olukord hoopis teistsugune kui Eestis. Et siinkohal nagu oskan mõista, kui tulevad sellised naisõiguslased ja nõuavad võrdsust, et seda ei tohiks valesti mõista ja valesti ära kasutada. See on probleem ja see on väga suur probleem. Sellest lihtsalt nüüd räägitakse, see on alati olnud probleem, nüüd seda lihtsalt kajastatakse rohkem. Aga me ei saa ühtegi piirkonda hakata võrdlema iseendaga, sest et ikkagi igas riigis, nii nagu igas perekonnas on teatavad omad nihestused või omad sellised õitsemisalad, et ei saa üks ühele võtta neid, seda tuleb lihtsalt jälgida ja vaadata, miks seal konkreetselt tehakse neid otsuseid ja mille pärast räägitakse nendest asjadest seal nii, just nii just kõvahäälselt, just niimoodi, nagu nad teevad. Minu meelest üks väga hea näide, kuidas rääkida meestest niimoodi läbi huumoriprisma. Tore, mis te tegite Katariina tammega, et võidab see, kellel on kõige hullem mees vist oli selle pealkiri. Milles see idee üldse sündis, siis kuidas see pealkiri sündis või kuidas see üldse idee, sest et korralik küte. See üldse tuli täiesti juhuslikult, sest et me olime kuidagi mõlemad Katarinaga tollel hetkel teatris tööl, aga Tris ei olnud pakkuda mingit sellist materjali, kus ma oleks tundnud, et me oleks saanud mängida. Noh, muidugi selles mõttes me olime teatavas eas Kaaemme, kujutasime mõlemad, et kui me teatrisse lähme, siis kõik lavastada ainult pakuvad meile rolle, osad kukuvad absoluutselt, aga seda ei juhtunud ja siis kuidagi tekkis selline tegelikult nelik. Ta oli ka Paavo Piik ja Diana Leesalu seal pundis. Kuidagi juhtus, et et ühel hetkel ma lihtsalt mainisin Paabiigile, kui ta küsis, et kuidas läheb, kallis kursaõde, siis ma rääkisin talle. Ta läheb nii ja vot selline plaan on, et mul on sõbranna Katariina Tamm ja meie hakkame ka stand-upi tegema. Ja siis ta ütles selle peale appi, kui lahe, kas ma võin ka tulla ja siis ma vaatasin talle tükk aega, mõtlesin, et no hea küll, klaasis temast oli tegelikult tohutu abi, sest et ikkagi sellises variandis nagu, mis me tegime, oli ikkagi väga palju dramaturgi rist. Just sellele meie nende läbielatud lugudele siis, et Paavo ikkagi panin mingisugusesse söödavasse kastmesse, et kui see oleks võib-olla läinud lihtsalt niimoodi, nagu me proove tegime ja rääkisime ja viskasime kildu noh et siis ta kindlasti nii võluv absoluutselt ei oleks olnud, et Diana ja Paavo on ka tegelikult seal bändis, nad lihtsalt on alati, jäävad nii-öelda kulisside taha, sest et tegemist on kirjutajate ja nii-öelda lavastajatega, et näitlejad saavad alati suuremat tähelepanu, sest nad on kõigi ees ja nähtaval. Mul on hea meel, et nad selle tähelepanu nüüd said, vähemalt ja muidugi seda mainitud pole, aga kui natukene siin mängida muusikat, siis üks pala, mis sa siia veel valisid, mis meil tavaliselt saates ikka teine pala on üks kaasalaulmishitt ja sina valisid siia saatesse Bob Marley, Eestis love. Räägi, miks sa selle siia valisid ja ma sain aru, et siin ka natuke põhjapanevam. Veel arutelu siin taga. Ma valisin selle sellepärast et sinu ankeedis oli selline klausel, et seda lugu võiksid kõik inimesed teada ja siis ma hakkasin kuidagi mõtlema, nii et, et no mis võiks olla siis see lugu. Mõtle, kui lahe oleks, kui kõik inimesed maailmas teaksid ühtelugu eesti keeles ja siis ma mõtlesin, et kas see peaks olema koorimuusikast midagi, siis mulle tundus, et kui, kui seda kõik inimesed võiksid teada, siis lugu peaks olema selline lugu, mis annab jõudu või mida mingil hetkel kuidagi öeldakse või, või lauldakse, või siis mõeldakse sellest loost või seda kuulatakse. Ja siis ma mõtlesin, et, et see lugu tegelikult võiks olla hoopiski palve. Sest et või kuidas keegi seda nimetada tahab, see võibki olla mantra või, või mis iganes. Aga me saame nagu üheselt aru, mida, mida tähendab palve palve siis mis annab jõudu või mida nimetati korra des kas ta leevendab või mille pärast teda parasjagu loetakse. Ja siis ma kuidagi, olles ise lugenud viimasel ajal selliseid vanu keldi õnnistusi ja palveid justkui nagu luuletusi sest nendesse tekst, mida on nii-öelda väga kaua aega, mis läbi inimpõlve liikunud, see tekst on natuke teise, ma ei tea, kas võib nii öelda sagedusega või temas peitub nagu mingi selline võlujõud või vägi, kuidas keegi nimetada tahab. Ja siis kuidagi koorus sealt välja, et võib-olla ma üldse loen ühe keldi palve. Ja siis see võiks kulmineeruda Bob Marley ka, sest et tema tekstid on ka justkui palved minu meelest, mis on pandud teatavasse sellisesse mõnusasse kastmesse, mida pühapäeval muidugi eriti mõnus kuulata. Ma ei tea, kas ma nüüd siis esitan selle valsi, ta tuleb. See on siis tegelikult, võib isegi öelda selle kohta, et see on nii-öelda õnnistus, plässing. Ja ma loen selle inglise keeles. Kui see teile sobib. Ja kallis kuulaja hoia siis seda enda kõrvadele. Iftevis vaikses sind haaret. Ja raadio kahe kuulaja saade, röster jätkab, jame, soojendasime natukene tundeid üles praegu näitlejanna Piret trummiga. Jätkame nüüd mõneks ajaks nüüd pisut sellisel hoogsamal lainel, teeme ühe kiire mängu siia vahele. Nimelt annan sulle kaks vastuse varianti ja sina pead valima ühe ja see on siis ühe aplikatsiooni poolt kuskilt antud meile, et sina pead neile küsimustele vastama, selge. Ja siin on siis mõned küsimused on, siis saad rääkida, et miks just alustame väga lihtlabaselt nii, kas Batman või Ämblik? Ta on kuidagi pat mobiil ja ta on tal on selline keelt ja siis tal on ikkagi nagu selline mass, kus on natuke teda näen ja kuidagi ja ei ikkagi pätmene. Vot siis sa oled vähemalt Ma eeldan, kuna tegu on ameeriklaste tehtud mänguga, siis sa oled seal vähemalt vähemuses, seal on 36 protsenti öelnud, et tegu võiks olla Bäckmaniga, kui läheb võistluseks ja 64 protsenti, siis arvaks, et ämblikmees aga nüüd väga näitlejale kohane küsimus sulle, kas sa pigem ootad, et sulle kingitakse lilli või šokolaadililli? Kindlasti lilli ei taha näiteks peale etendust süüa hoopis midagi magusat. Pika vahel võib, aga lilled on, see on hästi ilus komme, mulle väga meeldib see. Naistele kingitakse lilli ja lillede kinkimine on väga ilus komme, ärge seda ära kaotage, palun saatke ikka meile lilli. Väga tore on seda kuulda, 26 protsenti kõigest ütleks lilli. Ma olen ausalt öeldes hämmingus, aga eks ameeriklastele meeldibki šokolaadi süüa, sellest pole kunagi keegi kahelnud. Nii et 74 protsenti, siis tahaks šokolaadi süüa. Šokolaad ja Oreo on põhilised neile. Nii, aga nüüd siis selline küsimus, et kas sa oleksid pigem ilusal päeval toas kinni või koledal päeval õues kinni? Koledal päeval õues kinni, ikkagi sihuke värskes õhus olemine on pigem ikka võib-olla jah. Et siis on kergem koledust taluda, kui on rohkem ruumi. Tõsi. Tõsi, aga see on ikka huvitav, kuidas kuidagi mina tundsin praegu täpselt sama asja, aga näiteks ameeriklased või noh, ma eeldan, et ka mujal maailmas siiski inimesed on seda mängu klopsinud ka mina olen, sest ma pidin siia midagi panema, eks ole. Aga 27 protsenti ainult valiks õues olemise, ülejäänud istuks ilusa ilmaga toas. See on hämmastav. Olgu, aga läheme siis huvitavamaks, siis. Kas sa pigem hilistaksid verd või või piima? Appi ma ei teagi. Tegelikult ma arvan tegelikult, et kui ma peaksin valima ma ei taha üldse higistada nii vä, kõik ainult higistama, aga piima siis sellisel juhul piimas, seda on kergem varjata pärast juua ka. Või jah? Või ei, aga pigem mässamist kergem varjata? Ma eeldan küll, verehelistamine on ikkagi päris päris õudne. Valge värv, natukene neutraalsem, ka, 65 protsenti valiks piima, nii et ikkagi meeldib inimestele piima juua. Aga võtame siit siis sellise viimase tehnoloogia valla küsimuse, võib-olla mõni itimees meid kuulab, vaatame, mis siis Piret Krumm selle peale ütleb, et kas sina pigem kasutaksid ainult mäki või Windows. Täiesti suva, valib, olid täiesti ükskõik. Faing Parysoletelud seda, tead mis, kuna kõik niikuinii vastaksid äpalis, mina ütlen Windows. Vot nii. Jah, ja sa oled napilt kusjuures vähemuses 44 protsenti, nii et vot siis ei pea olema siin suurte valikute ees või lihtsalt. Kuule, aga läheme siis teeme Erle ühe sujuva ülemineku nüüd sellise looga sellise žanriga isegi, mis sulle isiklikult ka üldse meeltmööda ei ole. Ja selleks anniks on sait transesiteks. Miks sa sellist žanrit üldse tead ja miks see sulle siis ei meeldi? Sellepärast, et no ikka tead ju elektroonilise muusika festivalidel ikka kuskil on mingi telge, kus seda mängitakse ja olen kahel korral küll sattunud täpselt sinna sellesse telgi juurde mõelnud, et vot vot nüüd ei saa küll üldse aru. Et tundsin, et ma olen nagu vana naine, kes on sattunud kuskile tulevikku telekamängu ja vot ei saa üldse aru, et kus see ilu selles asjas on ja väga vabandan, kõikide sai transi fännide ja selle muusika austajate ees või noh, selles mõttes Visu vabandan, see on täitsa normaalne, kõik ei peagi meeldima. Muidu võib ausalt tunnistada, et et ooperis Tegnoni on, on, on minu muusikavalik ja ma ei ole üldse žanri määratleja kuidagi, et ainult ma kuulan ainult bossa noad. Jätkan käik nagu. Sihukest nagu ma kuulan, ainult meie rokki ja muud ei kuule, no ma ei tea, et kui sa ikkagi kõike igas igas žanris on. On geniaalseid asju ja, ja huvitavat muusikat on nii palju. Aga vot selle muusikastiiliga, vot ei, mina ei, tõesti, ma olen see vanem naisterahvas seal. Telgi kõrvale vaatan veiste lapsed. Jäägu ta meile siis korraks mängimas. Saade restor jätkab raadio kahes ja meil on siin külas näitlejanna Piret Krumm, kuulasime siin täiesti fantastilist teost asjast, mis tegelikult nii fantastiline Krummile ei tundu see lüpsaitrantsi üks pala siis žanris Psaid transaga, räägime natukene laulmisest ka, sest et ma ütleks, et muusika no viimasel ajal vähemalt tundub, et on sinuga sama palju kui näitlemine. Et kust sa selle kuidagi enda kõrvale nii tugevalt oled saanud, isegi kui sa läksid näitlejaks, ütleme siis see laulmine ikkagi on jäänud sulle. See on ka loogiline muidugi, sest et noh, lapsest peale Estonia teatris kasvanud, aga kuidas sa praegu tunned, et kas see on nagu näitlemise kõrval täiesti samavääriline? Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest et. Ma ise tunnen küll, et Mulle väga meeldib seda teha ja mulle väga meeldib laulda. Ma olen kogu aeg mõelnud selle peale ja ka väikest viisi ikkagi nii-öelda noorest peale keskkooliajast siis teinud ka erinevaid bände, kooslustes osalenud. Ma ei taha neid üldse omavahel võrrelda, sest et nad on võrreldamatud. Nad on lihtsalt väljendus, erinevad väljendusviisid, mida väljendatakse. Muusika on alati selline nagu elavkaaslane, kes annab jõudu ja teeb rõõmsaks ja vaheliga kurvaks. Ma ei kujuta ette maailma ilma muusikata, see tundub kuidagi täiesti tõttu koht. Täiesti mõttetu koht. Kas sa praegu ka laulad kuskil koosseisus? Me teeme lihtsalt hetkel pisikesi kontserte kahekesi, Peter Põder, iga valikus on oma kirjutatud muusikat ja ka muusikat, nii meilt kui mujalt. Aga kas sa kuidagi selle peale ei ole mõelnud, et võiks välja anda, see tähendab muusikat? Kui seda võib-olla kunagi tekib rohkem ja on selline võimalus avaneb, siis ma arvan küll. Jääme ootama. Väga hea, kuule, natukene ma saate alguses mainisin, ühesõnaga sõna kuller? Jah, kui me nüüd oleme rohkem siin, tänapäevases maailmas, eks ole, siin koroonaaeg seda vist jäävad nüüd juba väga paljud Eesti inimesed, et sa otsisid tööd ja said vahe, põlgad kullerina töötatud. Ja Ma saan aru, et sinu selline mentaliteet ongi see, et kui ikkagi töötab tegema mitte midagi muud üle ei jää, siis no andke mulle ükskõik mida veel ära. No mitte päris nii Aga erapäev, eks ole, selles mõttes, et nüüdseks mõtlema natukene teistmoodi, kui ma võib-olla enne ütleme koroona algusaegadel mõtlesin, see areng on olnud hästi kiire, mulle tundub, üleüldiselt me peame väga kiiresti tegema mingeid samme ja otsuseid praegusel hetkel mitte ainult isiklikult, vaid, vaid üle terve maailma käib selline mingi tohutu eriline olukord. Aga ei, ma ei mõtle üldse nii, sest et ma sain omad vitsad kätte täielikult, saades aru, et ma ei ole kõikvõimas Pruus. Ja kõikidel asjadel on siiski omad omad tegijad ja nii päris täpselt ei ole, et lähen ja teen ja võtan ja hakkan peale mingite asjade puhul küll, aga aga mitte kõikide asjade puhul, et ma absoluutselt ei toeta seda. Olles nii-öelda nagu ka valitsuse poolt käisid valitsuseni mete poolt selliseid kõlakaid, et minge siis tööle, tehke ükskõik mis tööd, see kahjuks ei vasta tõele, see ei ole võimalik. Sellises ühiskonnas me oleme nii kaugele arenenud, et me peame leidma mingisugused teised teed, päris nii ei ole. Ma seisan selle eest olles ise seda läbi teinud ja soovin kõikidele kulleritele jõudu, jaksu, pange edasi, ärge peatuge. Väga tore, kuule, aga ma ei tea, palju sa üldse jälginud seda ühiskonnaelu või mingisugust poliitilist sellist ütleme pöördkäike. Kui selliseid, no seda on nagu võimatu mitte jälgida, eks. Sest et ikkagi me kõik oleme väga seotud sellega ja eestlastel oli ikkagi kombeks praegusel hetkel me kõik räägime sellest väga palju ka olles rohkem võib-olla isegi sellega seotud, kui, kui võib-olla varemalt mulle tundub, sest et on selline aeg. Et see on nii-öelda kultuuritegelasena kodanikuna inimesena ju ääretult oluline, et sa siiski jälgid. Ja olen püüdnud ka nii-öelda praegusel hetkel võib-olla kõige suurem teene, mida konservatiivne erakond on teinud, on see, et meedia see meedia, mida ma jälgin, on läinud laiemaks, ehk siis ei ole ainult ühe nii-öelda aktuaalset kaamerat ja Postimees ja mingisugused oma väljavalitud välismaa kanaleid, vaid, et on ka vene meedia. Nii palju, kui seda on võimalik tarbida, siis inimesele, kes võib-olla nii väga hästi vene keelt ei oska. Et see, see on nendepoolne teene küll, sest et nad. Ajavad lihtsalt vere keema oma jutuga. Ma ei tea, lihtsalt see, see, seda ma olen küll jälginud, et võib-olla selles, et mitte sulgeda iseennast ka sellesse ühte ruumi nähes, kuidas see võib juhtuda, kui nii-öelda sulgetakse ennast ühte ruumi kinni ja arvatakse, et see ongi üks selle järgi peavad kõik teised rivistama, et see kohati tundub mulle nagu nad elaksid täiesti teisel planeedil. Ja sellepärast see on võib-olla nende üks suurimaid teeneid. Noh, eks ole ju tore, kui on palju planeete saab vaadata neid, kriime nüüd liigume siia praegusesse ajahetke ja tulevastesse tegemistesse, siis ütlesid augustis sellise lauset. Plaan, teed praegu väga ei ole ja pigem oled pessimistlik selle sügise ja talve osas, et kuidas nende etenduste ja kõige muuga on, kuidas praegu tunne, et kas tööd on. Tööd ei ole väga palju ja see ei ole ju ainult kultuuritegelastel niimoodi. Meil kõigil on raske praegu, et alati nii nagu ma ennem ütlesin, kultuuritegelased saavad lihtsalt nii-öelda nagu platvormil kat rohkem kõvahäälsemalt rääkida. Aga meil on ju kõik ettevõtjad, eriti väikeettevõtjatega on praegu väga raske aeg. Aga peab ikkagi pea püsti hoidma, midagi ei ole teha ega elu seisma jää. Ja päike tõuseb jälle, eks, kus praegu naaseb? VAT teatris on selline lavastus Tallinn-Vil, mis nüüd hakkab peale novembri 11 12. Et seda võib vaatama tulla ja Vanemuises. Kalevipoeg on ka praegu selline väga hea juurte juurde tagasi minek. Maandumine. Sinu puhul eriti, kui sa juba seal Kloogarannas metsas ja salatid juurtega ühenduda ees väga tore. Kuule, aga siin meil on. Kas veel üks lugu ka peab ära mahtuma ja see on üks väga tähtis lugu ikkagi, see on silu kihvtim laserlugu ehk siis lugu, mida sa kuulad, kas salaja või siis väga harvade inimeste ees ja selleks on tolliport, on hea lugu vil Flowers, miks sa siis seda niimoodi vaikselt salaja kuulad? Sellepärast, et see kuidagi alati, kui see mu playlist'ist hakkab mängima, siis kuidagi peab seda põhjendama, seda lugu, et miks ma seda, miks sul see lugu sinna sisse. Kui inimesel ei ole viitsimist kuulatusele, laulusõnu, siis kuidagi nagu ei viitsi seda seletada. Sellepärast on see kuidagi kujunenud selliseks autosõidulooks, kus saab rahulikult oma, et seda ammutada selle loo jõudu endasse, nagu see pealkiri vahel Flowers, ehk siis metsikud õied. Selle laulu sõnad on mulle väga nii-öelda karvapidi või hingelähedased miksist isegi öelda see tema nagu kirjutatud lood, mulle väga meeldib, et on väga hea laulukirjutaja, me ei saa ju unustada, et ta on kirjutanud ühe maailma kõige ilusama armastusloo I love is love you. Nii et sisuliselt see võiks olla sinu kaasalaulmine siit kui inimesed ei, päris kogu aeg selle kohta, et miks sa seda kuulad. Jah, täpselt. Ja kuulan väga õige. Täna siin eetris vähemalt on ja me tahame ja kuulame teda kindlasti. Aga hea raadio, kahe kuulaja saade, restor hakkab nüüd vaikselt oma otsi kokku tõmbama, meil on olnud väga ütleksin ilus ja selline sügav vestlus Piret kummiga näitlejannaga ja mina olin selle saatejuht Brent pere siia saatele bujatel kõlama Dolly Bartoni Whit, Flowers ja sulle, Piret, suur aitäh ja tagasi juurte juurde metsa siis absoluutselt. Aitäh kõigile kuulamast ja ilusat pühapäeva.