Selle üle, kas Eesti näitekirjanduse traditsioonid on välja kujunenud, võib ehk vaielda. Esinäitekirjanduse suhtumisetraditsiooni välja kujundatud paistab väljaspool vaidlust kogu omakeelsetele Tristikat oleme ka näitekirjandust ikka jälle hinnanud dramaatika lõdvaks. Emast on võetud otsekui meie rahvuskirjandusel mingit paratamatust eripära kõlab säärduse aktsioomi sündi on soodustanud see, et just näitekirjandus on pikki aastaid jäänud kirjanduse põhihoovustest probleemide endka, poeetika osas kuidagi Hirdu. Teisalt ei ole algupärandid kunagi suutnud kustutada teatrite repertuaari nälga ja ikka lavastajaid jätkunud kirjandusel eluliselt põhjendatud pretensioone mis mõistagi on arvamuse kujundamisel väga mõjukad tegurid, sest rahvusliku teatri nurgakivi on ju ikkagi algupärand. Nõnda on kaljukindlaks kujunenud eesti näitekirjanduse mahajäämuse tees. Kuigi pentsikul kombel on välja selgitamata, millesse mahajäämus peab õieti seisnema, mille suhtes avaldama. Mahajäämise väide iseendast jääb ju liiga abstraktseks, et pälvida usaldust. Palju varem ei ole kulunud väide, et mahajäämus seisnevad konflikti karakteri ja kvaliteedi puudujääkidest. Tundub, et säärase üldsõnalise, seejuures aga resoluutse hinnangu tekkimisele on kaasa aidanud mõned otseselt kirjanduse mitte puutuvad asjaolud nagu näitekirjanduse vähene trükkimine, mis pinnalisel kriitikal on andnud põhjust väita, et draamateoste vähene hulk ei võimalda eristada näitekirjanduse pidevat arengut. Samuti on kaasa mõjunud kirjanike ja teatrite suhtlemise puht praktilised asjaolud. Kindlasti on oma osa etendanud kriitikat, teooria, puudujäägid näitekirjandusele lähenemise metodoloogiat, näitekirjanduse seostamisel, kultuuripildiga teoste tõlgendamisel ja protsessi hindamisel. Nõnda tundub loomulik küsida, kas näitekirjanduse mahajäämuse tees täna kehtib. Draamarindel muutuseta igatahes näitekirjanduse praegust situatsiooni iseloomustama ei sobi. Tõsi, selle rinde eri lõikude kohta käib see erineval määral. Esimesel pilgul näib elevus olevat üldine, ulatudes teatri Mandka massikommunikatsiooni-idesse. 72. aasta filmistsenaariumide võistlusele laekub 39 tööd 74. aasta telenäidendite võistlusele üllatuslikult 72 tööd. Pidevalt laekub küllalt suur arv töid kuuldemängude võistlustele. Kongressidevahelisel ajal tulevad filmi stsenaristid Ena Eno, raud, Sulev Raudsep, Jaan Rekkor, Paul-Eerik Rummo, Mats traat, Enn Vetemaa jätkab Lembit Remmelgas ja teised. Telenäidendite autoritest leiavad žüriid ja muud asjatundjad potentsiaali Rudolf Alleri, Oskar Kruusi, Paul Kilgas, Ants Laansalu, taimemaripuu Elmar Talviste hinge trikele Jüri Tuuliku töödes. Raadio ümber kujuneb järjekindlalt raadiole kirjutavate autorite ring, kelle seas eriti silma paistavad Ardi Liives, Jüri Tuulik, Rein Saluri, kuid ka Raimond kaugerhans, Laansalu, Elmar talviste hingede liikvel ja teised erinevad mitmeti uudselt ja senist arengusuund avaldavalt. Samal ajal kantakse mitmesugustel põhjustel Tallinnfilmis maha seitse mängufilmi, selgusetuks jääb kümmekonna stsenaariumi saatus. Teleekraanile jõuab viie aasta jooksul ainult seitse algupärase tekstiga, neist kaks klassikaseadet telelavastust raadiolavastusi tublisti 41, kuid kirjastajate ametkondliku inertsi tõttu ei saa teoks kuuldemängude kogumik, kui silmuvail töödel oleks mõnelgi kirjanduslik tähendus. Välja arvatud üks kuuldemänguks tituleeritud teos, jäävad kõik mainitud valdkondade teosed tarbeteksti staadioni ega leia avaldamist trükisõnas. Osalt seetõttu aga kama kunstilise sotsiaalse tähenduse osas ja kujuneb filmi-tele- ega raadiodramaturgia otsustajaks näitekirjanduse kvalitatiivselt muutuste suhtes. Just näitekirjandusele otsingute kui ka leidude poolest on kongressidevahelisel ajal keskne teatrile orienteeritud näitekirjandus. Lastekirjanduse viimased viis aastat on andnud 100 kord lasteraamat kas seda on vähe või palju. Kui kaupluse leti ees seista, siis tundub, et ikka alles vähem. Aga kui tegijaid kokku lugeda, siis usaldaks meile kirjutamise laiskust eriti ette heita. Kui juba aastaid on südant valutatud uue vere napi juurdetuleku üle siis selleski osas äratab tänane pilt mõningast optimismi. Oma kolmes jaos välja antud Leopold iga aastail kahe kongressi vahel lastekirjandusse Viivi Luik. Nelja mudilasraamatuga, Lehte Hainsalu. Tavapäraste lastelaulude taustal tugeva isikupäraga silmapaistev Hando Runnel. Tavapärast veelgi enam šokeeriv Paul-Eerik Rummo omal lugenud lugemiki ja kolmeteabele pööratud muinasjutuga tulid oma raamatutega Aime Marippu Maimu Linnamägi, Jaan Kaplinski ja Tiia Toomet, Jaak Jõerüüt, Jüri Arrak, Heino Sepp, Toivo Tootsen. Valdavalt noored mehed ja naised. Meenub, et seesugune hulgaline tulek lastekirjandusse oli 50.-te aastate keskel ja andis meile tänaseks juba keskikka ja osalt juba üle selle jõudnud lastekirjanikke põhituumiku. Kas näitavad ajamärgid, et lastekirjandusse on tulnud ning tulemas uus, pikisilmi oodatud vahetus? Skeptilisem suhtumine ütleb, pooled tulnukast on üle tulnud vanade kirjandusest. Seda küll, aga see on halb. Kas lastekirjanik peab ilmtingimata ainult lastekirjandus tegema? Kas meie lastekirjanduse olulisemad vajakajäämised ehk ei kasva välja just sellest, et lastekirjanikud enamasti on liialt sulgunud laste maailma? Kas ei olegi just hea, et üles loetule lisaks on meil ka Jaan Krossi, Mardileib Valeria villandi lasteluuletuskogu Mart Raua rattalaul? Enamik tulnukast, üks vähem, teine rohkem on meie lastekirjandusse toonud uut sisu, uut vormi ei ole suisa pruugitud liistule järgi mõelnud ning mõõtnud ka senised olijad tegijad. Meie lastekirjanikul on omandanud tunnustust vääriva professionaalsel tasemel. Allvee allapoole tuleb vette, ent sallitava piires üha energilisemalt ületab meie lasteraamat keele piire. On suutnud enda vastu ärata teenitud huvi. Ja mõnes suunas Pioneerliku eelkäijana üldse huvi meie väikese rahvakirjanduse vastu oma tugeva keskmise üle olen juba mõnda aega olnud uhked, mine tea, pisut ehk upsakaks läinud ja mine tea. See kõditav enesega rahulolu vahest hakkab, kui juba ei olegi hakanud meile tasapisi kätte maksma. Ei tahaks kinnitada, nagu oleks meie lastekirjandusse vähese tõsidusega suhtunud. Tõsi, me oleme sarjanud kriitikat, kes meist on kippunud mööda vaatama. See etteheide jääb kehtima ka tänasel päeval. Kui meil aga on vaadatud, on seal enamasti püütud teha ikkagi heasoovliku nõudlikkuse seisukohtadel. Ehk küll lastele kirjutajad ei ole me ka enam ise ammu lapse eas. Ja meie lasteraamat ise võib muuhulgas küllalt kõnekalt jutustada ka oma tegijate eneseületamisest ning allajäämistest. Kõige silmahakkav on olnud kahtlemata see, et üldise kirjanduselu raames on just tõlkekirjanduselu pulss eriti tugevasti löönud. Paul Kuusberg ütles juba 66. aasta kirjanike kongressi aruandekõnes. Tõlkijate töö tähtsus kasvab pidevalt, seepärast on meil tarvis senisest märksa rohkem tähelepanu pöörata tõlkeküsimustele tõlkijate loomingule. Tegelikkuseks on see pannud just 70. aastal. Esimeseks tähiseks oli siin kahtlemata Juhan Smuuli nimeliselt kirjanduspreemiat. Veda on saanud senini 12 tõlkijat. Veelgi suuremat elavust on toonud tõlkekirjandusellu tõlkenõupidamised Mil, mille algatajatele, eriti kirjastuskomitee, juhtidele Lembit kaikile ja Kalju ikka on asjakohane praegugi tänu avaldada. Tõlked nõupidamiste kasutegur ei piirdunud ainult elevusega vaid on andnud ka reaalseid tulemusi. Üldtuntud on juba mainitud fakte. Eesti kirjanduse tõlkimine Nõukogude rahvaste keeltesse on just viimastel aastatel järsult suurenenud. Suurenenud on otsetõlgete arv, mis tähendab kvaliteedi tõusu. Peale kõige muu eesti tõlkekirjanduses toimus analoogiline protsess, õieti nii vastupidine. Siin on nõukogude rahvaste kirjanduse tõlkimine käinud tõusuteed. Kui 1972 ilmus 35 raamatut vennasrahvaste kirjandust siis 1975 71 ega siis kaks korda rohkem. Selle põhjal võiks isegi rääkida tõlkekirjanduse struktuuri muutumisest viimase paari-kolme aasta jooksul. Lihtsustamine oleks ka muidugi kirjutada üksnes nõupidamiste arvele, aga sealse saadud impulsid ja loodud kontaktid tegid võimalikuks meie paljus rahvuslikes riigis juba ammu ilmnevad lähenemistendentsid ja nende realiseerumise just tõlkekirjanduse sfääris. Märkimist väärib seegi, et otse tõlkimine on viimasel aastal niivõrd valdav, et üksikutest kaugtõlgetest pole siin enam mõtet rääkida. Tõlkenõupidamiste konverentside sümpoosioni traditsiooni peaks aga kindlasti ka tulevikus elavana hoidma sest kasu nendest on tõepoolest väga ilmne. Otse tõlkimise põhimõttega on ka nii-öelda otseses seoses tõlkijate ettevalmistamine siin esile mõningat loorberitel puhkamist. Kui 65. aasta Tartu tõld tõlkekonverentsi järel algas vennasvabariikidega üliõpilaste vahetamine mille vilju me ka praegu maitseme, siis nüüd on see soiku jäämas. Paljude tõest keeltest ja isegi tervetest kihelkondadest tõlkimine seisab meil tihtipeale ainult ühe, mõnikord kahe inimese peal näiteks Türgi, Iraani, Tadžiki, Gruusia, Moldaavia ja üldse romaani keeltega, samuti antiikkeeltega, mida meie kõrgkoolides ei õpetata, on olukord ka kriitiline. Kuigi viimastel aastatel ilmunud tõlkekirjelduse järgi seda otse öelda ei saa. Mida dramaturgia ülevaate kohta ütlete, Jüri Tuulik. Mulle kõigepealt meeldis, et Kalle Kurg ei jaganud teatud mõttes levinud pessimismi eesti dramaturgia taseme suhtes, sest viimase viie aastaga tähendab kongresside vahelisel perioodil on eesti dramaturgia-s toimunud märgatavad nihked. Sisutiheduse ja vormivaatamise mõttes on juurde tulnud uus põlvkond dramaturgi, see on fakt. Mis ainet rõõmustab, on tähelepanu väärne ka see fakt, et dramaturg jale on enam mõju avaldanud. Proosa kui võib-olla puhas dramaturgi ise alla kortei näitleja näiteks Jaan Krossi loomingu. Siin on asi ilmselt elu jälgimise kultuuris, mis eriti draamakirjanduse juures on väga tähtis. Kui võrrelda eesti dramaturgiat üleliidulise näitekirjandusega, siis torkab sealgi silma, et kaasajal Võitlevad lava lavastused tekivad just dramatiseeringutest. Noh, võtame kasvõi habraamovi, romaanide dramatiseeringut või siis hamsaatori, tumbaatse ja teiste Autorite lavastused. Ma arvan, et midagi taolist on meil toimunud ja toimumas sest näiteks ka Mats Traadi tants aurukatla ümber oli võib-olla kahe kongressi vahelisel dramaturgia kõige tähelepanuväärsem sündmus. Korb rõhutas ka vajadust rohkem tähelepanu pöörata raadio ja televisiooni dramaturgiale. Eriti rõhutades näiteks, et kuuldemängud ja telelavastused. Ta on oma vormilt näilisele lühidusele vaatamata ääretult nõudlikud ja ühelt poolt nad oleks algajale autorile näiteks tõeliseks niisuguseks meisterlikkuse kooliks, ütleme nagu roosa kirjutajale oleks novelli viljelemine. Siin on siis hirme. Võimalus tähendabki ennast rakendada dramaturgiliselt antud mitte ainult et elukutselisena sajaprotsendiliste dramaturgidele, vaid ka Rasa eestidele ja luuletajatele. Ja ma usun, et kui need žanrid veel enam populaarsust võidavad, siis meil praegu eriti muret ei tahtnud, on ta konkreetse Draamatasemele. Ära kuulatud ka Heino Väli ettekanne lastekirjanduse kohta kirjastuse Eesti Raamat laste- ja noorsookirjanduse toimetuse juhataja Andres Jaaksoo. Selle ettekande põhjal näib küll, et ei ole põhjust kurta, et lastekirjandus kuidagi üldisest tähelepanuringist oleks kõrval. Ega seda tõesti ei saa, liiatigi veel need, kus onju rida otsuseid, mis panevad meid eriti mõtlema lastekirjanduse hea käekäigu üle ja lastekirjanduse edendamise peale. Ettekanne oli võib-olla veidi laialivalguv selles mõttes, et, et oleks oodanud sellest kandelt üldistust, mis on siis toimunud viie aasta jooksul eesti lastekirjanduses algupärase lastekirjanduse, siis ma mõtlen, millised uued voolud on siia tekkinud, mis on need voolud endaga kaasa toonud. Niisugused probleemid jäid nagu praegu lahendamata ja kirjastaja poolt. Tahaksin ütelda seda. Et Eino väri nimetas praegu nagu kirjastaja ja kirjaniku vahekorda kassi ja hiire mänguks, siis ma tahaksin, et tulevikus me teeksime selgeks, kes meist on, kas ja kes meist on hiir, kas on mõtet taga teineteist ajada. Võib-olla oleks parem, kui oleksime mõlemad niisugused võimsad ja võitlusjanulised kassid, kes oma tõdede eest välja läheksite, sellest oleks ma arvan, suurem kasu kui sellest, et üks väike hiir ära söödaks. Missugune on olnud teie sisukam, huvitavam jutuajamine siin neil päevil. Mõni mõte, mõni kohtumine, mis oleks väga meelde jäänud. See oli minu, minu jaoks oli see eile kus me pool päeva arutasime koos ettekandja ja, ja paari teise lastekirjanikuga neidsamuseid probleeme, mis, mis nõuaksid nagu lahendamist. Kahjuks ei jõudnud nad veel küll nüüd siia ettekandesse, aga noh küllap kunagi jõuavad sinna. Missuguseid mõtteid äratab teis kulgev mõttevahetus, Debora Vaarandi? Kõigepealt jah, on tekkinud minu kui luulega komisjoni liikmel on tekkinud mõtteid võiks teha, sest siin selgus, et oleks vaja mõnda küsimust päris pikemalt arutada, teha kasvõi mingisugune seminar on juba mõned sõnad tead pakkunud, et nemad võiksid esineda, siin olid tõlkeküsimused, kerkisid üles, kuivõrd näidendi tõlge erineb raamatuse, lavaline näiteks küllaltki niisugune suur probleem. Ja muidugi on need muljet kui veel segased, aga mulle meeldis ka jällegi Adamsi ettepanek, et võiks pidada igal aastal mingi säärane kõikide kirjanikkude kokkutulemine. Teil on olnud kokkupuuteid EKA külalistega, kas võiks meie probleemid ka tõesti laiemat huvi pakkuda? Minu meelest küll, nii palju, kui ma olen nii kassi kõrvalt jälginud reageerimisi, siis ma olen vaadanud, et meie külalised on, on nii meeldivalt elevil sellest, mis nad tõlke kaudu kuulavad ja teinekord kohe nii vaatad, et väga elavad kaasa ja ja mõned on ka öelnud, et, et teil on huvitav, sellepärast et sõnavõtud on, on erinevad ja ja niisugust ühelt poolt asjalikuste, teiselt poolt sääraste kas või niuksed toredat subjektiivsustan. Mart Raudteie olete õige mitmeid kirjanikke kongresse kaasa kuulanud. Osa võtma tulen kõigist kongressi dist alates Moskvast viie kirjelgi liidu asutamise konverentsist 44. aastal ja pärast seda Eestis kõigist. Ma arvan, et seekordse kongressi tee kulgeb hästigi siiras ja töökas õhkkonnas. Ettekanded on olnud hoolsalt ette valmistatud. Juhatus, kelle homme kas mõnevõrra uuendame või, või uuesti ametisse paneme, seisab rea küsimust tehes mis on üles tõstetud ja mis lahendamist nõuavad. Lugupeetud külalised, kallid kolleegid. Kuna me siin oleme koos kõigepealt selleks, et nagu enne ja eile öeldut rääkida oma pooltest ja rõõmudest siis selles järjekorras tahaksin mõne asjaga rääkida. Eks nende kongresside vahel ole olnud hooli ja muresid küllalt palju. Ja mis mind isiklikult on kõige rohkem häirinud ja ma arvan, et ma ei räägi siin mitte üksnes oma mina seisukohalt, vaid ka paljude kolleegide nimel. Ja ka paljudele kolleegidele on umbes niisugused asjad et kirjanik ju kirjutab rahvale ja tema teos kunagi, kui ta on väärt jõuab rahva juurde. Sellel teel kirjanikust rahvani on väga palju mitmesuguseid vahetulpi inimesi, kes siis peavad otsustama, kas teos seda väärt on või ei ole. Ja see pole mitte ainult teoste puhul nii. Ja võib-olla kõige kurvem kirjanikule on see, kui ta nende vahepealsete inimeste poolt ei leia ühest ja selget mõistmist või kui see mõistmine või selle väljendamine venib kuskile määramatutesse aegadesse. Ta on nii väike, et see ühe sõnum jõudis teise ilma olulise ajavahemikud ta nii umbes nagu oleksid mõlemad asunud ühel planeedil. Aga trükikunsti leiutamisega seal vahe nihkus. Esialgu oli tegemist nädalate ja kuudega, see tähendab, et kirjanik asus lugejast umbes nii kaugel kui, kui lähimad planeedid. Aga praegu me oleme jõudnud juba nii kaugele, et kirjalik asub lugejast juba nii lähemate kinnistähtede kaugusel. Vaja vahemikud ulatuvad juba nii nälja viie aastane, see tähendab umbes. Kui ma nüüd ei eksi, siis capella kaugus, tähendab, oleme ju päikesesüsteemist välja jõudnud. Kui nüüd mõelda, mis siis selle kõigega peale hakata, sellest on palju räägitud, räägitakse kogu aeg, räägitakse edaspidigi, üks võimalus on ikka sedasama kisa teha rohkem, et see jõuab kuskile ja siis hakkab mõjuma. Muidugi see kisa peaks olema küllalt konstruktiivne, konstruktiivselt, nagu siin juba juttu oli, seltsimees Beekman seda nimetas veel keegi, on see küsimus raamatutrükikojast, sest peale kirjastamise tsükli on see trükitsükkel ka veninud umbes sama pikaks üheksakuiseks. Ja eks need meie raamatut hakka ikka rohkem olema ja selle tõttu nähtavasti tuleks seda konstruktiivset kisa trükiga asjus küll teha. Ja siis on mul veel selline idee, mis on ilmselt praeguses olukorras küllalt utoopiline, aga mõnikord maksab ka neid ideid välja öelda. Tähendab maksimum vormisse. Idee oleks selline, et Kirjanike liidul peaksid olema omal mingisugused kirjastamise võimalused. Nii nagu sa mitmel pool ja mitmel ajal ka on olnud oma kirjastus, hea küll, praegu nähtavasti ei tule sellest midagi välja, aga võtame siis miinimum praami miinimumprogrammiks, vaikses näiteks olla kirjanike leedu oma näiteks seinaleht, no hea küll, seinale ei vasta aja vaimule, aga muudame siis seinalehe laualeheks. No võib-olla see juba vastab, oli siin juttu sellest, et peaks kirjanike teoste kohta seadma sisse korraliku kartoteegi kirjanike Leedus, et siis oleks aru pärida ja rusikat põrutada, et kuidas seal asja liikumisega on, nüüd järsku on kuskil seisma jäänud? Võib-olla peale kartoteegi oleks mõtet veel teha nii, et kirjanikku kohustada kas moraalselt või, või lausa nii Kirjanike liit liikmena Kirjanike liidu liikmena, et tema oma ilmunud töö peale selle, et selle kirjastusse viib tooks ka Kirjanike Liitu. Et kui meil see Kirjanike Liidu on niisugune klubituba või punanurk või kuidas teda nimetada, teoks saab, kus siis hakkavad olema ajalehed ja kohvi ja nagu kuluaarides kuulda olnud ka õlu. Et seal võiksid riiuli peal seista siis ka kirjanike käsikirjad nii korralikult köidetud või kaante vahele pandud, et sealt midagi kaduma vahelt ei lähe. Ja et neid käsikirju saaksid vähemalt liidu liikmed ja teised asjahuvilised, siis kriitikud ja noored kirjanikud ja teised saaksid sealt kätte ja lugeda. Ja mina usun, et meie neidsamu kirjastuse temposid arvestades oleks sellel asjal oma sügav mõte sees, kui ütleme nii see 100 ja paarkümmend liiget nendega tutvuks ja siis veel teist nii palju niisugusi asjasse oluliselt sekkunud või sekkuvaid huvilisi. Ma loodan, et see, minu jutt oli piisavalt konstruktiivne, ylejäänud lihtsalt niisuguse hädakisa tasemele. Ja kui rääkida headest kogemustest, sest minul head kogemused on olnud kirjastuse osaga, kes tegeleb lasteraamat tutega sest just inimliku käitumise seisukohalt ja ka töötempo seisukohalt on, on tõesti olnud meeldiv nende inimestega kohtuda ja see on vähemalt mind isiklikult kuidagi lausa stimuleerinud lastele rohkem kirjutama, kui on täiesti selge, et see raamat jõuab lasteni ja kui noh, loodetavasti edaspidiselt saavad olema õnnestunud ja vähemalt esimene võeti hästi vastu ja jääks loota, et siis täiskasvanud jõuavad lastele järgmise viisaastaku jooksul edukalt järele ja võib-olla lähevad neist ka mööda. Täna. Sõna on Kaarel Hirdil ettevalmistada Adam. Lugeja on mul au teile siit üle on tribüünil üle anda tervitus vabariigi kõige suuremal loominguliselt organisatsioonil eesti teater ühingut, kellel on 1100 liiget. Muidugi, meil on väike vahe, meie liikmeskond jaguneb natuke teisiti kui teel. Meil on nimelt diaatrites juba kõrgema kategooria näitlejad. Need jagavad veel kahte astmesse. Esimese kategooria näitleja ja teise kategooria teil on muidugi vähem ja teie olete kõik ainult kõrgema kategooria. Kunstnikud. Teie käes on kõige imetamiseväärsem kunst. Sellepärast et teie kunst sündis siis, kui sündis teine signaali süsteem. See tähendab, kui inimesel atrofeerub saba ja ta pidi otsima seal oma väljenduse vahendite täiustamiseks mingisugust muud võimalust. Ja siis ta leidis selle armetu vormi kõnelemise. Sellepärast, et kriki Mui niukseid esmajärgulisi emotsioone. Seda tahad süüa, et nälg on, et sul on tahtmine lõbutseda soo jätkamise protseduuris. Nii et sul on kõht valutab, neid kõiki on võimalik väljendada ilma sõnadeta. Sõnu pole seal üldse vaja. Seda saab kõiki lähkimise Rärkimise puhkemisega teha ja meie teatrid on seda juba üsna edukalt mitmel puhul demonstrateerinud. Küsimus seisab selles, et teatrile ei ole. Võib väga hästi teater teha ilma selle sõnadega sõnadeta ka seda teatrit, mis nagu oleks draamateater ja Ainuke häda seisneb selles, et mitte kõik ei suuda seda. Ja teine asi on selles, et et need seal taoline teater, tema on üles ehitatud kõikvõimalikule, tehnilistele trikkidele, kaasa arvatud näitlejatehnika ja ka tehnikal, on see pagana õnnetused tema, tema ime ei kesta kaua. Siis mäletate, kui ka Kaarin lendas, siis oli see meil. Aga nüüd, kui need lenduvad seal kolme-neljakesi, siis on juba kaks, kolm nädalat kuu aega ja siis me käisime, ei olegi veel alla tulnud. Ahah, ahah. Juba on see imekadunud. Aga seeme, mis peitub Monaliisos seeme, mis peitub Beethovenit seeme, mis peitub Tolstoi loomingus seeme, mis peitub soomuslaev Potjomkini seeme, näete, püsi ja vot teie Teie olete selle imeloojad. Selle selle nimel on rohkem kui tehnika, selles imes on midagi muud veel. Ma pean eeldama seda, et Eesti teater on enam kui pool sajandit juba täiel määral eelkõige elanud selles kirjanduslikust loomingust, mida on andnud talle eesti kirjanikud, mida olete andnud teie olgu see siis näidendite kujul või olgu siis nende kirjanduse teoste puhul, mis teatrimehed on lavale toonud dramatiseeringutena. Eesti teater on kujundanud eesti kirjandust ja selle eest aitäh. Veel rohkem eesti teatri kõige tõsisemad saavutused, mis on rahvusvaheliselt tunnustust leidnud, on olnud alati Eesti kirjanikkude teek. Tuletagem siin meelde kasvõi inimene jumal Panso lavastuses, tuletagem meelde kasvõi viimast meie Vanemuise kõlastes etenduse ajalt tagahoovi ja oskab prantsuse väga suurt men ja Eesti piiridest kaugelt väljaulatuvat men. Sellepärast olete te meile väga vajalikud. Kui meil praegu teie ees mingisugune otsene võlvkond, siis minu arvates on, see seisab selles, et on juba tekkinud terve rida näidendeid, mida oleks aeg uuesti lavastada uuesti lavastada eesti teatris. Need paar katset, mis on olnud näiteks Lea lavastus Tallinna Kingissepa nimelises teatris ja August Jakobsoni elud sütodellis lavastus Vanemuises. Mis läheb välja müüdud majadele kõikide ennustuste kiuste? On näitavad seda, et on juba aeg ja on terve hulk inimesi ülesse. Kas olud, keda huvitab oma silmadega näha oma kõrvadega, kuulda seda, neid asju, mis on varem olnud? Siin on meil suur võlg. Meie teatritele on teretulnud kõik need näidendid, mis meilegi kirjutajate lähemal ajal meie dramaturgia sellel tasandile, kuhu seda on viinud Jakobson, Smuul, tindi, Rannetti, Rolf varveti, lilli, Prometi Mati Undi, Paul-Eerik Rummo, vetema, Kersti Merilaasi näidendid. See on uus tasand ja sellel tasandil ootame me uusi näidend. See on need näidendid, kuuluvad kriit, kirjandusse. Teater on oks omalaadne kunstteatris peab toimuma õhtul kell seitse etendust ka siis, kui dramaturgia on veel halvem, kui ta kunagi varem on olnud. Kui näitlejad on absoluutselt võimetud ja näitejuhid täiesti andetud. Kell seitse algab etendus ja sellepärast on teatri repertuaar alati täitnud niisugune aheraine dramatu aherainedramaturgia, mis ei ole kirjandus. Ma räägin dramaturgiat, mis on kirjandus ja siin, ma arvan, tuleb sellest kõigepealt rääkida. Kui me midagi on jäänud seni maa eesti teatrites eestiline autorite poolt kirjutatud näidenditest mõned mängimata, siis siin on kaks võimalust. Kas meie teatris ei ole näitejuhid võimelised neid mõistma, nii nagu kunagi Tšehhovi ei olnud võimeline mõistma, oli tarvis selleks täitsa uusi mehi või on nendes näidendis midagi siiski autori poolest poolest autorite poolest viltu? Mitte ei saanud? Meil siin on mu südame peal juba aastakümneid. Ja mida ma noh minu juures peaaegu, mitte kunagi esineva taktitundega. Olen siiamaale vaikinud, aga ma olen juba nii vana. Mul kukub kell varsti. Ja sellepärast mul on oma lollpea ja sellepärast ma arvan, ma võin rääkida ka siin teistest allibi jagamisest. Mina tahan rääkida eesti teatrilavad teoste tõlkimisest eesti ja just tõlkimisest, väärtuslik, kirjanduslikult väärtuslikud lava teostajad tõlkimistes. Meie teatris on. On see selle jooksva repertuaari jaoks terve hulk inimesi, kes tõlgivad ja kuna see repertuaar dramaturgia on ka keskmise ajalehe keele tasemel siis ei ole seal mingisuguseid probleeme alati olemas. Ja sagedasti näitlejad, oled seal ise, ühe sõna asenduvad teisega, ma tahan rääkida kirjandusliku tütre teoste tõlkimisest. On üks väga tõsine asi, millest ei ole meie aru saanud. Nimelt sellest, et oopis üks asi on näidendit lugeda, teine asi kuulda. Lugedes võib istuda maha, võib kaks korda rida lugeda rida või mitu korda võib otsida tagant sõna, mis seletust, mismoodi paljudel mõningatel autoritel on olemas, võib lõpuks võtta viidemani, mida nüüd on Eestimaal peaaegu igas majas juba saada. Ja saada kätte, mis tähendab, aga teatris, kui tuleb sõna, millestki aru ei saada, siis see on tühi koht. Lugupeetud kongress. Ma olen seniste andmete järgi üks noorematest sõnavõtjatest ja Ma tahan öelda, et siin, minu vanuses Lermontovi ja Altermann olid ammu surnud. Lugupeetud kongress, vaheajal tekkis mul lühikene mõte, mis mahub ära ühele paberilehele. Ma kirjutasin ta üles, et säästa aega. Tahaksin loota, et kõik sellisel kõrgel foorumil nagu kongress esitatud sõnavõtud, vähemalt nende kontsentraat avaldataks kongressijärgses ajakirjanduses. Tahaksin, et kongressil kuuldud sügavad ja siirad pöördumised kirjanike poole oleksid kättesaadavad kogu rahvale. Tahaksin, et rahva eest ei varjatakse äsja kuuldud sõnavõttude sisulist tähendust. Kirjanduselu ei ole kirjanike eraasi ja kuna mul on kahtlusi selle kõige adekvaatse ilmsikstuleku suhtes et rahvas saaks selle kuuldu üle kohut mõista ja oma hinnanguid langetada siis lubage mul seda kahtlust teiega jagada. Ja kui on veel kedagi, kes kahtleb siis tahaks küsida konkreetselt, kellest või millest? Sõltub küllaltki lühidalt ja täpselt formuleeritud sõnavõttude avaldamine kongressijärgses trükisõnas. Trükisõnas, mis eelneb uuele kongressile võiks kasutada vaid ühte kümnendikku kongressi eel ilmunud materjalide leheruumist. Kas pole eile ja täna kuuldu selleks mitte liiga oluline et seda vaid osaliselt kongressi järelhüüetest käsitleda? Ükski käsitletud probleemidest ei saa olla liiga spetsiifiline. Kõik mõtted, mis siin räägiti, puutusid ka minusse. Aitäh.