Loetud ja kirjutatud. Tere, head kirjandushuvilised ja muud kuulajad tänases saates tuleb juttu luulest ja elust. Ja kui see kõlab ehk liiga luuleliselt või liiga eluliselt, siis täpsemalt arutame, kas elus on luulet ja kui, siis kas elu pakub neile aegadel meile rohkem riimi või vabavärssi. Külas on kaks kirjanikku, kes nii luulet kui proosat viljelenud. Veronika Kivisilla ja Vahur Afanasjev. Minu nimi on Valner Valme. Tere teile kõigepealt. Tere päevast. Teil on mõlemal laual ka värsket raamatut, võib-olla alustaksimegi nendest, et Veronika, sinul viimati päris üksi oli proosaraamat. Nüüd on aga esitlusele tulemas ka üks kolme peale tehtud köide, võib-olla tutvusta mõne sõnaga, mis see on ja mis sealt leida võib. Jah, see siin laua peal on luulekogumik, mille pealkiri on kolm sõlme ja see on kolme autori raamat. Need autorit on siis öiwin range või kes norrakas äärm kallan, kes on ameeriklane ja mina. Ja vindi Adami puhul siis võib-olla raadiokuulajale kõigepealt tasuks öelda, et nemad mõlemad kirjutavad eesti keeles, nad on sellised harukordsed nähtused. Mõlemat eesti kirjanduse tõlked üksis Norra, teine inglise keelde. Aga mõlemal on juba ilmunud ka eestikeelsed luulekogumikud eraldi ja hüübinud. Teatavasti on esimene välismaalane, kes on saanud ka Betti Alveri debüüdipreemia oma eestikeelse luulekogumiku eest. See raamat siin see kolme peale raamat sündis niiviisi, et hind on pärit norrast ühelt tibatillukesel saarelt. Ja kuna ka mina jäädame, oleme suured mere ja saarte fanaatikud, siis oli meil ammu kiusatus sinna saarele külla minna. See saigi teoks ja seal jaanuarikuust väikesel saarel, mis on tõepoolest 200 meetrit lai ja 500 meetrit pikk ja kust edasi on ainult üks suur tühjus, kuni Fääri saarteni. Kuidas sinna luule ka või tegite paadist neid luuletusi? Mahtus küll siiski mahtus palju luulet. Seal tekkiski tegelikult see mõte, et me võiksime kolmedele kirjutada raamatu sealsamas me alustasime ka nii et siin ongi koos siis meie elu oluliselt saared. Need tekstid ei ole sugugi ainult seal range veel kirjutatud ega sellest saarest tingimata, vaid vaid kõiksugu muudestki saartest ja, ja seda raamatut me tegelikult juba oleme ühe korra esitlenud Käsmus Viru folgil, kus sel aastal oli just Norra. Oli oli peakülaline, Norra oli teemaks ja nüüd plaanime siis järgmisel nädalal kirjanduslikud kolmapäeval ka Tallinna inimestele seda raamatut tutvustada. Ja mis Tallinki muud on kui saar tegelikult? Eestis on omaette suur saar aga me tuleme veel selle juurde tagasi, kuidas need luuletused teil mõlemal sünnivad? Vahur, aga nüüd on sinu voor rääkida enda Hõbe hundilauludest, mis on kenasti riimis ja rütmis. Kuidas need sul siis peas valmis loksusid? Ma olen vabavärsis kirjutanud on suurem osa elust, aga noh, alustasin ikkagi kriimiga siukse laulude eeskujul. Vennaskonna palade eeskuju näiteks. Ja eks ma vist olin sellest riimist ikkagi ikkagi natuke väsinud või mingi sihuke värskenduse vajadusega seal mingi väga teadlik mõte ei olnud, et nüüd hakata riimis kirjutama. Aga kuidagi see tulijat, Kööd vihkasin mingeid absurdikaid või naljakaid tekste, millest Sist siia raamatusse ühtegi ei jõudnudki. Ja, ja siis oli kuidagi selline impulss täiesti triimise asju teha. Riimi saad, pigem on rütmis mitte nii väga või mitte alati, et üks huvitav asi, mis ma olen tähele pannud, et tegelen ise ka muusikaga ja mõni tekst siitki, on tegelikult laulu laulusõnad. Et millegipärast mingid asjad, mis lauluna töötavad väga hästi, järelikult rütm ongi täiesti okei. Millegipärast küll seda range sihukse luule tehnilise pilguga vaadata, siis rütm lappab tegelikult päris päris kõvasti. Noh, saab ju rütmi lugeda, mul mõne luuletuse puhul seal hakkas küll mingi selline vennaskondlik punklaulu viis tööle. Et kas sul endal mängis mingi muusika neid kirjutades või siis ütleme siis kujuteldav muusika peas. Mõne mõned tekstid on jah, mingi olemasoleva pala peale mitte võib-olla üks ühele tehtud, aga aga vähemalt nagu tõukunud või mingist nagu fraasist aga pigem pigem ikkagi minu mingeid enda rütmid ja, ja mingisugune oma muusik, mis peas jookseb tegelikult tegelikult ka siis kui vabavärssi tean, et mul on ikkagi alata. D seal sees rütm ja isegi võib öelda, et mingi muusika mängib otsekui peas sinna juurde. Veronika, sinu ütleme küll, varasemaid luulekogusid lugedes, need on sellised voogavad kohati nagu võib-olla aeglasemad, mitte nii rütmilised, et kuidas selle uue puhul, kas seal see, need on sellises merelaine rütmis ja lokstes või, või kuidas kuidas nende rütmidega? No ma ei oska öelda, kas merelainega just Vahuri jutu peale jäingi mõtlema, et mis muusika siis minu peas võiks mängida, kui ma kirjutan. Ja ma olen küll kirjutanud pisut Kariimis luulet, aga, aga valdavalt vabavärssi, et ma tunnen, et Sariin võibolla mind ahistab. Või kui olen kirjutanud riimi, siis võib-olla ka natukene sellises loksuvas natuke irdu riimis. Aga ma arvan, et minu muusikaline taust mängib siin rolli küll, et Ma olen tegelenud vana muusikaga ja mulle tegelikult ongi väga hingelähedane selline võib-olla vaba retsitatiivne ballaadi laulmine või ballaadi jutustamine ka eesti rahvalaulude laulmine, et et see ilmselt natuke dikteerib ka seda, kuidas ma kirjutan. Et ta ongi selline kulgev. Ma ei taotle tingimata mingisugust korrapära ega rütmi, see võib-olla tekib siis juhuslikult siin. Kuidagi rahustav on olnud küll sageli su luuletusi lugeda. Kas poeesias annavad oma mõjuga need meeleolud, mis on ühiskonnas üleval või, või ütleme hoopiski elu pisiasjad, mis inspireerib teid mõlemat. Küsimus kõigepealt võib-olla siis Vahur, sinu kord. Kindlasti mõjutab kõik, et mina olen väga aktiivne ühiskonna ja majanduse asjade jälgija ja üleilmsete sündmuste et ja need mõjutavad ja see mõju ei pruugi olla olla üldse otseselt nagu temaatiline. Et ma ikkagi päris siukest igapäevapoliitikat teemalist ühiskondlikku teksti ei viljele. Et isu on midagi ajatumalt ajatumad teha. Aga võib-olla jah, meeleolud ikkagi mõjutavad. Ja nii on muidugi mõelda. No sul on jah, seal sees vabadus, õnn ja surm, aga ikkagi nagu mingite krutskid kaudu, et nad ei ole päris sellised pateetiliselt luuletused sulle. Ei, ei ole, asi on selles, et ikkagi musta ja valget ei ole, et absoluutselt musta füüsikese leida ja, ja valgega vist umbes umbes samad lood, et et tõesti kõik on väga värviline või siis vähemalt tooni tooni varjundid, nii et tõesti, kui kui ma kirjutan surmast, siis noh, see ei ole ka selline täiesti lõplik asi, et noh, need on ikkagi surma surmast saab mõelda, ainult elav inimene. Surnud surmast ei mõtle, ei saa üldse mõelda, et noh, kui ma kirjutan surmast, siis see on ju selgelt elu, elu osa. Järelikult me oleme ikkagi hallis skaalas või kuskil värvilises kohas. No Veronika, sinu luuletusi on nimetatud lausa teraapilisteks. Ka proosatekste, et sul on selline helge ellusuhtumine, kas sa valad selle ütleme kõik kirjandusse või sa näedki maailma nii sisusse? No nüüd vastupidiselt Vahurile, ma ei, ei kajasta üldiselt seda, mis ühiskonnas toimub, mis ei tähenda seda, et sa mulle huvi ei paku, ikka pakub. Aga ma ei oska, see ajendab mind enamasti kirjutama tema, kui rääkida nii-öelda siis nendest sellisest suurest ühiskondlikust või poliitilisest pildist. Aga mina otsin kuidagi seda pisikest inimest ja, ja proovin selle pisikese hetke või juhtumi kaudu nagu anda suuremat pilti. Ja kuidagi eriti pakub rõõmu see, kui ma olen selle poeesia üles leidnud, võib-olla sealt, kus teda üldse ei, ei oskaks otsidagi esimese hooga. Aga ellusuhtumise koha pealt. No ei, kui nüüd tekstidest jääb mulje, et minu elu on selline selline pidev Bullerby, kus on hästi idülliline kogu aeg olla ja värsked kuklid on just ahjust tulnud ja ahi on soe ja lapsed on roosade põskedega siis päriselt siin nii muidugi ei ole. Aga no ma valdavalt olen optimist ja, ja ja lihtsalt mul on võib-olla selline kirjanikukreedo siis üleüldse, et, et ma pigem võimendan seda, mis võiks inimest natuke sellest argipäevast üles kergitada. Et nad natuke otsuse küsimus ka, aga selles mõttes ei ole see mu jooksul on nagu keeruline otsus või see on nagu loogiline otsus, et ma maha ei tahaks kunagi võimendada seda, mis inimese niimoodi näoli märga mutta surub. Mis ei tähenda seda, et ei võiks kirjutada valusatest või rasketest asjadest, aga, aga see on jällegi noh, et see viis, kuidas sa seda siis lõpuks teed. Et justkui surmast rääkida, siis siis olen sellest tegelikult kirjutanud päris palju. Ja isegi isegi selliseid pühendus tekste inimestele, kes on ühel või teisel põhjusel lahkuma pidanud. Aga see ongi võib-olla see teraapia sel juhul minu jaoks olnud, et selline võimalus leinaga paremini toime tulla selle kaudu. Aga argipäevast üles kergitamisest, poeesiast ootamatutes kohtades, võib-olla sellest, kuidas argielu mõjutab luulet, räägime peagi pärast väikest muusikapala. Nagu siin saates kombeks, siis kohe kõlab Dmitri from Päärise pala Sacrefrance albumilt sakrablöö aastast 1996. Nii sillerdas Me kõrvus Dimitri From Paris ja jätkame saadet loetud ja kirjutatud külas on Veronika Kivisilla ja Vahur Afanasjev. Ning kõigepealt ma tahaksin anda ühe soovituse, nimelt Von Krahli teatris, täpsemalt küll Sakala kolm, teatrimajas esietendus nädal tagasi Lauri Lagle lavastus. Sa oled täna ilusam kui homme, kus näitlejad Marika Vaarik, Marie Abel, Katariina Tamm, Markus troop, Jörgen Liik, Rasmus Kaljujärv ja Ingmar Jõela esinevad oma nimedega ja põimivad üksikud oma eluseigad, pööraste väljamõeldised aga Eesti ja välismaa, uute ja vanade klassikute ja kultusluuletajate read, lavastuse kohati naljaka, kohati unenäolise, paiguti aga ülimalt realistlik tekstiga. Muuhulgas kõlab seal William Carlos Williamsi luuraja, kes tegi argija juhuluulet Ameerikas eelmise sajandi keskpaiku. Ja natuke varem. Seda teatri lavastust ei ole paljudel veel olnud, võimalust vaadata ma küll soovitaks. Küll aga on kindlasti paljud näinud Joarmuschi filmi Patterson, mis samuti William Carlos Williamsi luulest on paljuski inspireeritud. Ja filminimelist peategelast kehastav hädame. Draiver näeb filmis kõikjal luulet, sellist ka, mis esmapilgul tunduda triviaalne. Nüüd ma küsikski siis teie käest kus näete luulet teie igapäevaelus, Veronika. Kõigepealt, ma muidugi ühinen selle filmi soovitusega, etendust ma pole kahjuks veel näinud, aga Patterson on tõesti niivõrd lummav film, et lausa külmavärinad tulevad peale, kui mõtlen selle peale ilu, ilus, ilus film ja ma muidugi samastan ennast tugevalt selle peategelasega, kes on bussijuht ja, ja niimoodi kulgeb oma igapäevaseid tegemisi tehes selles väikeses linnakeses ja tõepoolest näeb seda luulet kõikjal nopib üles inimeste vestlusi ja kirjutab vaikselt seda seda kõike üles, et mulle tegelikult meeldib sarnane kulgemine küll, et ma tahan väga istuda pargipinkidel, kohvikutes, bussis, rongis ja lihtsalt, et ongi minu selline kõige-kõige armsam tegevus lihtsalt olla ja vaadata elu ja inimesi ja siis kikitada kõrvu, kirjutada üles ja suur osa sellestki vormubki minu jaoks luuleks. Ja noh, need sellised igapäevased seigad, no kasvõi see üks eilne lugu, mille peale ma niimoodi praegugi veel sellise salamuhelusega mõtlen, et noh, et lähed rõivaparandusse oma mantlit sinna viima ja siis korraga seal ongi. Tal on kaks kõige luulelisemad vanameest äkitselt, eks ju, üks on kogemata endale ostnud liiga pikad püksid ja põhjendab seda sellega, et ta nagu kuidagi kogemata kujutas ette, et on ikka natuke pikem mees, eksju. Ja siis teine kes noh, see oli ka üks ilusamaid armastuse definitsioone, mees, kellel on jope trukkidele vaste puudu kahel Truckil ja ta räägib oma abikaasast, kes on nüüdseks võiks ju lahkunud. Ja ütlebki, et noh, et kui abikaasa elas, oli kõik korras ja siis ütleb äkitselt, et tema abikaasa oligi nagu noh, tema jaoks elus niuke, õiget rukkivaste. No kas pole ilus, ilus, eks ju, seda inimest, kellega sa oled terve elu koos elanud, nimetada selleks oma vasteks haakute omavahel täpselt kokku. Tabav tõesti teha sellisest väiksest detailist kõige tähtsam nähtus üldse elus. Et kuidas Vahur sinul on, kas elu siuksed, pisiasjad või isegi ütleme, tühiasjad, pakuvad sulle luulet või elamusi? Kindlasti ma, ma jälgin kogu aeg, eriti inimestega, keda ma ei tunne, siis ma alguses alguses, et on väga intro värtsi mulje et ma jälgin ja vaatan, mis sealt nagu tulemus on ja kindlasti tuleb midagi tänava peal ka elu eluolukordadest. Et proosas vaat et annab isegi rohkem mingit detailikesi kasutada. Aga luule tõesti täiesti käigu pealt võivad tulla kujundid ja tulevadki, et siis panevad tavaliselt endale telefoni kirja. Hiljem hiljem vaatame, mis sellest nagu saab, aga ei ole tavaliselt üldse nagu üks-ühele seoses selle seoses selle olukorraga, mis parasjagu on, et kuidagi lihtsalt või, või see seos on kuidagi selline, et ma isegi ei blogisid otseselt näha, et mingit mingit infot ma nagu protsessi päeva jooksul. Ja kui ma lõpuks ikkagi istun arvuti taga, siis oleks päris kehva, kui mul ei oleks neid detailikese kirja pandud või nähtud üht ühtteist. Muuseas, inimeste vestlustest katkeid otsides valmivad ka briti techno bändi Andero World tekstid enamasti. Aga kas me kõigest sellest võime teha sellise lopsaka järeldused, et luules ei ole siis kõrget ja madalat, et on lihtsalt see maailma nägemise viis nagu üks või teine luuletaja seda näeb, et seal tema isikupära ja ta ammutab ümbritsevast maailmas täpselt seda mida ta, mida ta tähelepanev. No mina arvan küll nii jah, et just nimelt see, mis luule muu on kui see, et sa tegelikult, eks ju, püüad kontsentreeritult mingeid hetke või pilti sõnastada see, mil viisil sa teed seda, kas sa teed seda rütmis või ruumis või, või mitte, see ei ole nagu tegelikult üldse oluline linegi. Jahiluuletaja olemine on ju tegelikult see, et sa oled uudishimulik ja tähelepanelik ja see on niuke lakkamatu elu õppimine ka, et ma, ma arvan, et minusse kui jääb see uudishimu väga, väga tugevalt küll ja ahnus isegi natukene teada saada, et see on võib-olla see põhjus ka, kus ma noh, praegu hetkel kui räägime luulest, aga võib-olla ma rohkem isegi natuke mõtlen oma vannitoa remondist, aga et see on jällegi selline hetk, kus ma saan natuke seda eluskeletti näha, et et ma väga suure huviga jälgin seda oma töömeest ja, ja uurin igasuguste ühenduste ja juhtmete ja torude, põlvede ja asjade kohta, mis seal ei saa, mida me, millest me varem pole midagi teadnud, aga see mine tea, milleks see kõik ühel hetkel vormub, et võib-olla sellest sünnib luule. Mulle tundub praegu igal juhul, et seal on väga luuleline Siin tulebki see vahe sisse, et mina näiteks ei ole luuletaja, mul on käimas ka vannitoa remont ja ma ei näe seal mitte midagi luulerist, aga tahaks näha maailma sinu Silmega selles mõttes. Vahur, kuidas sinul? Argiasjadega, no ma arvan, et me oleme siin juba eelneva jutuga tõestanud, et poed ei ole keegi, kes on peaga pilvedes ja ümbritsevast elust, et ei taipa midagi, nii nagu mõnikord selline luule kauge kujund on, eks ole, luuletajate kohta. Et kas sind segavad argisekeldused, kahur või pigem inspireerivad. Need ajad on ikkagi elus liikumisest noh, ma üldse olen niisugune inimene, ma ikkagi päris nagu rahu seal kogu vaatlemine toimub toimub siukse elamise käigus ja ma olen ka tegelikult elus teinud täiesti sihilik valikuid, näiteks see, et ma ei läinud õppima kirjandust. Et seal oli sest teadlik mõtte, et mitte sattuda mingisse hermeetilise ruumi, et ma teadsin, et ma oskangi kirjutada kõige paremini, et see on minu kutsumus, seda ma tõesti jagasin juba teismelisena ära, et ei olnud väga keeruline aru saada. Ja just tahtsin ikkagi noh, ega me vannitoa remondi juures ju, et kindlasti nendest põlvedest ja kolmikutest võib noh, võib ka poeesiat leida, aga tegelikult me ju vaata ütleme seal inimeste inimeste tegutsemas noh, kasvõi selle selle töö teostajad selles mõttes mingit mingit kõrget ja madalat, et ei ole, et võib-olla selle kõrge madala vastandusi juures üldse natuke sassis, kõrge madal ja, ja üldine üksik, et sihuke üldine skaala luules on see, kui tõesti kirjutatakse elust, surmast sinust tuul on ka juba sinnakanti nagu asi, kõige hullem, kui need kirjutatakse nagu suure tähega läbivalt tekstist. Et kui ainult nagu see ongi, siis noh, minu jaoks see tegelikult on tõesti nagu kuidagi igav, igav, igav luule ja see hermeetiline ja see nagu ei kõneta mind ja ma ei taha ise sellist teha ka. Aga panin panin tähele, et kui minna vormi juurde, eks formalistliku piirangu juurde nagu riimid. Et seal hästi nagu, nagu huvitav, aga, aga ma ei ole tegelikult nagu lõpuni rahul endaga, et et kui selline piirang panna endale, et siis ikkagi kipuvad mulle endale ka tulema sellised üldised või noh, mingisse üld üldmõistet nagu maailmasse nagu äraminek, et ma ei tea, kes lihtsalt keele struktuur tingib seda või kuidagi ta igatahes niiviisi on, et et selliseid meistriteosed nagu noh, Runneli on, on kevad Tartu peale, et noh, see on selline tõeline meistritöö, kus on ise üldine kui üksik väike, kui suur ehk see, selline täiesti tajutav lõhn ja, ja tunne ja tegelikult ka vimka ja kõik kõik asjad on nagu, nagu seal sees ja samas on see riimised. Mu jaoks on see päris keeruline asi, vabavärsis on seda näiteks lihtsam saavutada. No kui üldises ei sisaldu üksikud, siis ta jääb ju, eks ole, õõnsaks ja umbmääraseks samamoodi kõrge ja madal on suhtelised mõisted, Dante põrgu peaks asuma juba väga madalal, aga sõltub ikkagi, kuidas nagu mingile teemale läheneda ja kuidas seda tõsta. Jätkame vahepeal muusikaga, meile mängib ansambel, märk oli rööv ja loo nimeks on teldasan patud näkkas trump pärineb albumilt. Desertöör songs 1998. Kommentaariks Vahurile, et ma olen ka mõelnud, et ikkagi kuskil peadpidi pilvedes ainult elevandiluust tornis ja mida ma seal lõpuks kirjutaksin, siis eks ju, et võib-olla paar teksti tuleks, aga aga siis siis saaks otsa. Aga kui sellest argitasandist rääkida, siis sinna see on minu arust võimas käivitaja, juhul kui see argisuse või see olme ei hakka inimest takistama. Tema lämmatama, kui seda kõike liiga palju ei saa, aga põhimõtteliselt olen ma küll seda meelt, et kui kirjanik tahab elulähedaselt kirjutada, siis ideaalis võiks olla isegi see, et et ta saaks neid erinevaid elualasid, erinevaid ameteid väga lähedalt uurida ja nuusutada, et ta võiks ju töötadagi mõne kuu kauppagi erinevates ametites. Vaevalt et see kirjanik väga pikalt vastu peaks, aga noh, kolm kuud võib-olla peaks kuskil tehases liinil ka vastu. Et see tegelikult, et see kogemus, et midagi niimoodi lähedalt näha, kindlasti rikastaks ja, ja mida ma kaalate ahnel tahmin. Seepärast kuulangi inimesi, kes võib-olla on näiliselt väga teisest maailmast, kui ma ise aga just, et kuidas nad räägivad, et see dialoog oleks äratuntav ehe selleks noh, tuleb lihtsalt kuulata ja jälgida, sest vastasel juhul see asi ei hakka minu jaoks tööle. Kirjanduses. Nii et nagu ülikoolid saadavad tudengeid praktikale, eks ole, siis peaks tegelikult Kirjanike liit suunama luuletajaid ja kirjanikke tehase tööle või õmblejaks või kus saab nagu mingeid erinevaid kogemusi. Ja ahju või näiteks rongi konduktoriks, et see murra konti, aga vaata, kui palju erinevaid inimesi sa kohtad, seal seal kindlasti saaks nagu lõputult lugusid ja inspiratsiooni. Absoluutselt ja siis oleks rongiaknad taas kord luuletustest rikastatud. Aga kui nüüd mõelda natuke ühiskondlikult, siis ka ütleme, kui Eesti ühiskond oleks luuletus, siis kas oleks riimis või vabavärsis. No mina, mul on sihuke tunne, et kuidagi väga Chast suuskade loopimiseks on läinud, et lihtsalt lühidalt Poindid, aga tõesti sellist visiooni, mis oleks võib-olla isegi vabavärsis agen, selline visioon, et noh, sul ei hakka igav, kui sa seda loed, et täiesti puudutabki. Et see osa on praegu natuke puudu, et mul on, tulen täiesti poliitikas ja ühiskonnas ikkagi sihuke suuskade loopimine, nagu käib. Jah, kohati midagi pole teha, on ikkagi tegemist ühe väga halva lorilauluga lorilaul võib olla väga hea, aga, aga see lorilaul ei ole hea või on siis vahelise tunne, kui nüüd luulega paralleel tuua, et tihtipeale enne jõule, kui sa rääkisid rongiluulest ka siis siis vahetevahel rongis isegi, aga mingites muudes asutustes, no see kuidagi on natuke nagu moes, et keegi värsisepp on siis sellise sellise salmikese nüüd loonud, aga need enamasti on tõesti väga, väga hirmsad, midagi pole teha, et. See ühiskond saaks parema luuletusega hakkama. Väga igavad vaidlused on. Ühed ütlevad, et kurekael on sirge ja Ei ole nii, et ei ole sellist ornamentika ja kujundeid ja rütme nagu sonettides näiteks. Oi, sonett on küll kaugele, sonetipärg on eriti kaugel. Mis see tähendab, et kas ei ole ühiskonnal luule jaoks aega, ei ole selliste pikemate poeemi teoks, aega käib, selline loopimine ja Chast uskad. No vist unustatakse ära minu jaoks nagu põhiline asi, et ei tasu ei tasu nagu aega raisata mingite tühiste asjade peale, et kuidagi kuidas see, kuidas see saabki ununeda, et see elu elu üürike aeg, et seda selle ajaga saaks nagu paremaid asju peale hakata, mulle tundub. Ja, ja kui see see meeles püsiks, siis ju iseenesest olekski juba see luuletus päästetud minu arust. Mina arvan, et see on üks niisugune lihtne asi juhtunud, et elu on lihtsalt liiga liiga hea, tehnoloogia on liiga arenenud, meil on liiga head ravimid. Et selle ei olegi, see ei ole silmitsi noh, suhteliselt juh, et ikkagi sõjast on vähemalt lääneriikides palju möödas ja koroona tegelikult on suhteliselt köki-möki, et ta ei mõtlegi tegelikult nagu enam mingisuguse suure asja peale, et kõik ongi sihuke suhteliselt pisike, tõstame, eks sellise rea sinna rea teise. Et jah, et ikkagi oleks vaja tulnukat nagu rünnakut või mingit muud sellist probleemi, et et küll siis tegelikult tuleb see suur suur visioon, et siis on jälle nagu meil, eks ju. Heinz Valk võttis, eks ju, seda üks kord me võidame niikuinii, et noh, see visioon tuleb siis, kui vaja, vaja on, et tegelikult võib-olla ongi parem, et ei ole, loobime uskasid ja kõik on väga okei. Tulnukad võiksid tulla siiski natuke leebemalt ja aga noh, selles mõttes kindlasti turgutaksid fantaasiat. Seni aga no need ikkagi valkusid vajale selles mõttes, et inimesed tahavad ikka valkumite luulet, nagu äkki nad on Astraalsed siis oli veel hullem. Kusjuures kujuta ette, kui tulnukad tahaksid meilt ikkagi saada meie luule kätte, jäta valgud nagu alles ainult. Ja no ma arvan, et võib-olla nad on juba meie seas, kui luulet on nii vähe, et nad on juba seda luulet endasse imenud Nonii vähe ka ei ole ju, tegelikult lihtsalt tuleb otsida õigest kohast, tähendab. No luulekogusid, meil ilmub ma praegu täpset statistikat ei oska öelda, hiljuti oli see igatahes järjest kasvav number aasta-aastalt üha enam. Ma tegin loomingule luule aasta ülevaadet ja ma võin öelda, et eelmisel aastal ilmus luulekogusid ligi 170 ja seda on väga palju, seda liiga palju. Seda ongi vist liiga palju, sest osad jäävad siis tähelepanuta. No tähelepanuta jah, seda lisaks kõigele, aga see on ka mitme otsaga asi, et, et kas nüüd igat asja peaks avaldama, see on omaette küsimus, aga siiski, et kui, kui nüüd on sattunud mõninga täiesti küündimatu, mitte luuleks kvalifitseeruv asi, siis, siis lõppude lõpuks on see ikkagi suhteliselt kahjutu nähtused. Et kui inimesel parem hakanud või ta on tõesti väga igatsenud, et ta jõuaks ometigi oma raamatu nii et siiamaani on ainult sahtlisse kirjutanud, siis on ju tegelikult kõik väga hästi, et ta on selle raamatu saanud ja ja ta on õnnelik ja võib-olla tema pere ja sugulased ja küla on õnnelikud ja miks siis ei. Paratamatult kaasnev see demokraatiaga arvamusvabadus igaüks võib luuletada, aga teie võite kindlasti luuletada ja olete saanud tähelepanu ka mitte ainult selles saates paluksingi, et loeksite kumbki ühe luuletuse oma värskeimatest kogudest. Ja Veronika siis alusta, sina võib olla. Aitäh, ma loen siis sellest kolme peale ilmunud raamatust, millest saate alguses ka juttu, tegin seal kolm sõlme. Ja selle esitlus on järgmisel nädalal Kirjanike Majas. Ja see on esimene raamat kirjastuselt seitse sõlme, see on, see on selline kirjastus, mille me asutasimegi Adam Galleni hõivinud rongiga eelmisel kevadel. Ja see, nagu ma ütlesin, on siin siis põhiliselt sellised mereluuletuste saarte luuletused ja see on minu tekst, mille ma kunagi kirjutasin kaks aastat asi Fääri saartel. Kuidas seda kõike kunagi tehti? On selle saare nimi. Kuidas küll kõvad kivid sünnitavad aina pehmet vett. Kuidas need emad siin Marude meelevallas on paljastanud pehmed rinnad, jootnud oma laste põskedele sooja puna. Täna tormab ja mina lähen üle mäe. Teisiti ei saa, kui on tarvis minna teisele poole. Ja kosmoson lähedal. Ta sööstab üle mu pea üle kõige kõva kasina kidura. Tema liidne tuttav tee. Minul alles uus torm on nii tore, peaks ta ainult veel rohkem tormama. Kosmiline torm ja minu tolmusest sisekosmoses toimetab tare kare traathari. Pehmus võidab alati puhtus, samuti. Mäehari. Puhastun. Teeemmuunaks keedumuna, mis korraga kalju rüngale toetatuna tumeda taeva taustal näib kui ürgmuna, kust kohe-kohe sünnib maailm. Ja sünnibki kõva koore seest pehme sisu. Päeva kollane tuum vastu öömusta. Olen tulnud üle mäe all ookeani rannal kuulen kareda tormi müha kuidas rahad laulavad pehmusest. Ja kõik olev laulab puhta ja pehme häälega. Kuidas seda kõike kunagi tehti. Ja tehakse nüüdki veel. Aitäh, ma pean ütlema, ma vaatasin selle luuletuse kuulamise ajal vett klaasis ja see muutus tormiks mereks, kosmos läks nii, et selles on jõudu ja kujundeid küll aga Vahur, palun üks hõbehundi laul. See võib-olla ei olegi niivõrd lõbe mindi laul, et hoopis ongi siuksest lihtsa asja tegemisest mõtetest pärast seda, et kui ma ei eksi, siis võitlesin oma pajuda või pajumetsaga ja pärast seda kirjutasin siukseid teksti. Krõpsub esimene õlu, kui mu töö on läinud korda. Tore füüsiline mõnukäpad rakus ma ei kurda. Tuleb helgus, tuleb, selgus, elu pisikene mõte. Unus ära kogu pelgus krõpsatuste sarivõtte. Aga pärast päris purjus olen elust enesest. Lurjus küll, kuid pole kurjus. Minu päris vennake. Tahtes head, ma nagu ikka aitan põrgut rajada. Jõuan õige süda ihkab selles põrgus elada. Suur tänu, see on üks mu lemmikuid sellest kogust ja, ja tugev, aga ka humoorikas. Aga need kõige lõppu ma paluksin veel anda mõned kultuurisoovitused midagi, mis on teid ennast inspireerinud või, või mõjutanud viimasel ajal. No mina kõigepealt kutsun muidugi Kirjanike Majja kirjanduslikele kolmapäevadele igal kolmapäeval kell kuus on seal üks kirjandusõhtu. Ja on väga tore, et pärast seda kevadist pausi on võimalik jälle kokku tulla. Et järgmisel nädalal on kolme sõlme esitlus ja sealt edasi kuni kevadeni välja kestab hooaeg, aga kui rääkida raamatu soovitustest, siis viimane lugemiselamus oli, oli soome kirjanik Miia kangimägi. Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Et tema käib siis ajaloos huvitavate ja vägevate tugevate naiste jälgedesse, natukenene naisele isiklik retke ja, ja rännuraamat. Aga, aga midagi veel nagu palju rohkemat ka, et väga põnevad mõtisklused elust ja, ja hakkamasaamisest rändamisest nii maailmas kui kui iseendasse ja, ja väga-väga hariv raamat tõesti teada saada. Et missuguseid inimesi on elanud ja mida nad oma eluraskuste kiuste on korda saatnud. Ja Vahur, palun. Mul on kolm soovitust, esiteks kõik, mis ilmub Hendrik Lindepuu kirjastuselt poola kirjanduse tõlked, et ostke ja lugege, kõik rokib. Kombroovitš näiteks vilja, jah, noh, näiteks eks ootasime, ootasime pikalt, ära otsime siis tellige endale värske rõhk, looming, vikerkaar, kui ei ole veel tehtud, et see on üliüliväikse raha eest, saab ülihea. Ülihea ülevaate kirjandus ja Loomingu Raamatukogu absoluutselt loomulikult. Seal luksus, mis tuleb, tuleb käte. Üsna väikse väikse vaevaga laia kolmandaks üritused muidugi tulge Tartusse, et Prima Vista, mis kevadel ära jäi toimuvale sügisel hullunud Tartu tuleb ja nii edasi. Aitäh kirjutan eelnevale alla, lisan omalt poolt siin Von Krahli lavastuse Juhan Ulfsaki lavastuse pigem ei, mis kevadel piirdus esietendusega, nüüd on aga lavalaudadele naasmas. Selline oli tänane loetud ja kirjutatud. Saate tegid Veronika Kivisilla ja Vahur Afanasjev, mina, Valner Valme, aitasin kaasa. Kena laupäeva jätku.