Tere, hea kuulaja, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänase saatega alustame pere saate neljandat hooaega. Ma nii väga loodan, et see saatesari annab ainest oma suhete ja ka enda sisemaailma uurimiseks. Miks ma käitun niimoodi, nagu ma käitun, miks ma tunnen nii, nagu ma tunnen? Täna ma olen ma võtnud ette rääkida häbist. Häbitunne on kõikidest tunnetest kõige tumedam ja raskem tunne kanda. Iga normaalne inimene teab seda ängistavad tunnet, et ma ei taha, et teised minust midagi teada saaksid. Me võime häbeneda oma ebaedu oma eksimusi, välimust, kodu päritolu, peretööd, rahalist seisu või oma elukaaslase käitumist. Kõik need, kellele on osaks saanud väärkohtlemine, ükskõik siis kas füüsiline või emotsionaalne häbenevad seda, et nendega juhtunud on. Et nad on lasknud kellelgi endaga nii halvasti käituda või nad pole suutnud enda eest seista. Aga nagu ebaõnnestumiste häbenemisest oleks vähe, paljud häbenevad oma edu, et neil on midagi hästi. Minuga koos on stuudios mu hea ja ustav püsisaatekülaline psühhoanalüütik Endel Talvik. Ja uurime täna, miks häbi tekib, kuidas häbenemine mõjutab meie käitumist ja mida teeb häbitunne ja häbistamine meie minapildiga. Ja muidugi mõtlema ka selle üle, kuidas siis selle häbiga koos elada. Tere, Endel, tere. Häbi ja süütunne on omavahel hästi tihedalt seotud ameti on neil suur vahe, et süütunne tekib tavaliselt siis, kui me oleme teinud midagi valesti või halvasti, mis siis omakorda võib meid motiveerida paremini käituma, et me saame süütundega ju midagi ette võtta. Palun vabandust või kahetsen oma kirgast patu. Heal juhul ka heastan oma teo, aga häbitunne, see on ju nagu inimpsüühika naat, et ajab oma juured sügavale psüühika vahekihtidesse ja see on see tunne, et mina ise olen vale, et kui see tunne, et ma olen teinud midagi valesti, siis nüüd on, et mina ise olen vale ja see on selline gängitsev rusuv ja võib isegi paraliseeri tunne olla. Jah, see tunne on kellegi ees, aga häbi on iseenda ees või pärast iseenda pärast. Aga ma mõtlen ta peale järsku häbi. Kas siis, kui kedagi ei ole, aga süüdmer anname kellegi ees, et jäi neljaks, oleksin vales kohas tänavata. Hea. Meie hoiab inimese mälus värskena, aga need sündmused, mis on toimunud pikkade aastate eest muud ütleme aastal 2004 juhtunud sündmused on kõik peast pühitud, aga see häbitundega seotud tunne või sündmus võib püsida hästi kaua meeles. Üsna noor, äsja olnud. Häbi toob ju endaga kaasa ka sellise paraliseeriva hirmu, et mis siis saab, kui keegi minust midagi teada saab. Mis minust arvatakse? Kui keegi seda näeb, keegi kuulab, midagi minu kohta, ütleksid, mis on häbi, ma hakkaks pihta, võib-olla häbi väiksema vennaga, mis tegelikult tuleb välja, et on suurem vend. Ja ma hakkaks pihta häbelikkusega. Tihtipeale häbi, me väga ei seostage häbelikkusega, aga ma arvan, see häbi hakkab tegelikkuses pihta. Ja kõige paremini me näeme seda häbelikust väikeste lasteaia juures. Tal ei ole mitte mingit põhjust tunda ennast halvasti häbeneda midagi või tunda, et ta on teinud midagi valesti. Aga ometi me näeme alalõpmata vaikseid poisse või tüdrukuid, kes peidavad ennast ema selja taha, kui tulevad külalised. Ja ei taha, et neid nähakse. Ehk need valdab häbelikus ja emad-isad üritavad nagu lastelt selja tagant välja tuua minele onule patsi ja tee seda või teist. No ei, tule, ei saa last sundida, kui tal on häbeliku sees ja seal on see, et ta tegelikult häbeneb iseennast. Ja iseenda häbenemine tuleb just sellest, et häbenetakse seda kuidasmoodi, ma paistan mida me ennast välja paistab. Ja ei taheta, et mind nähakse. Ja seesama tuleb nüüd ülega häbisse pärast Hillemas elus. Et hiljem on elus nii häbeliku, tihtipeale ei ole. Aga kõik need asjad, mida me oleme häbelikult tundnud, et me võime kogeda väga tugevale maa häbina, mängite seda, olgu see, et olen kuskil purjus olnud või mingeid eeskirju rikkunud ja nii edasi ja nii edasi, mis toob kaasa tohutu sellise häbidurva, jaga see häbelikus lapse sees. See on just nimelt sellega seotud, et et laps otsib seda kindlustunnet sellel perioodil, nagu emalt ja isalt. Ma ise ei ole veel mitte midagi. Ehk et mida mõnes mõttes nagu häbenetakse, on see, et ma ei ole nii võimas, nii suur, nii tugev nagu ma võiksin olla, nii nagu on minu ema ja isa. Ehk et ema ja isa peale, antud juhul siis või mõnede teiste täiskasvanute peale provotseeritakse ideaalne minapilt uskumus, et keegi võiks olla ideaalne ja häbi on, et siis see, kui ma ei vasta sellele ideaalile, sealt on pärit meie häbi. Et meil on kõigil mingisugune pilt, milline ma peaksin olema. Ja kui ma sellele pildile ei vasta. Freudi kirjutas, et seal nagu ego ideaal, et kui me ei vasta sellele ego ideaali pildile siis valdab meid häbi. Ja see toob omakorda kaasa, on sellise universaalse hirmu. Kui ma ei vasta ideaalile, siis Ma pole enam väärt. Armastust ja kuulumist just ehk et see toob kaasa selle, et me tunneme, et meil ei ole nagu Teisega suhet. Me ei ole nagu sellises mõnusas koos suhtes vaid meie vahel on mingisugune vastuolu. Ja Eero Recart ja Pentti Igonen, Soome psühhoanalüütikud kirjeldasid seda häbitunnet nagu omal ajal just nimelt sellega, et et see on tunne, mis tekib lapses, kui ta tajub, et tema pilk ei ole vastatud samasuguse pilguga. Või et ema ei tajuda, et väga kergesti tekib lapse läbi siis, kui laps tuleb ja tahab midagi jama käest, küsib emme, emme, emme. Natukese aja pärast uuesti. MM, MM. Aga emme on nagu hõivatud, ükskõik millega telefoniga või, või raamatuga ja lõpuks emmega rattab. Jäta mind, ma ei saa praegu, sa näed, ma räägin telefoniga ja nii edasi ja see annab talle totaalne häbi. Teda ei ole häbistatud. Aga ta tunneb häbi, sest ta ei ole saanud seda vastuvõttu, mida ta on oodanud, teda ei võetud omaks selle, ta ei võetud omaks sel hetkel. Ja see tuleb siis meiega ju kaasa siis kui me oleme ka juba suured inimesed, et kuna meil on ju kaasasündinud vajadus kogeda armastust ja omaksvõttu ja siis me häbenema, et neid pole võetud omaks, mis ühtlasi siis ongi võib-olla see asi, mis paneb meid häbenema oma edu. Sest et, et sageli inimesed häbenevad mitte ainult seda, et Me oleme ebaedukad, justkui me ei vasta sellele iseenda silmis loodud ideaalkuvandile, ükskõik siis see, mida ma ka alguses ütlesin, et päritolu, pere või, või praegu kodu või välimus võiks kõik, mis aga me häbenema ka seda, et me oleme teistest paremad, sest et siis jälle me ei pruugi. Kuuluda kuskile gruppi sest siis on oht, et keegi mõistab meid hukka häbenema ja sellepärast, et me kardame kellegi kadedust. Kardame ebamugavustunnet, mis tekib, kui keegi võib meid sellest rünnata, et me oleme paremad. Ehk et pika on kõige lihtsam tuua näiteid lastelt. Kui laps tuleb mingit asja tegema vanemate, et vanemad ei oska tema küsimustele vastata, noh siis nad võivad öelda näiteks lapselt ära targuta. See tähendabki seda, et, et vanem tegelikult on hädas vastasega, aga ta pöörab oma häbi nagu lapse peale. Ja ütleb sellisel juhul targuta ehkpärane näitlejannast nii targana välja. Sa ei ole nii tark. Et sa oled puudulik, on see sõnum seal taga? Ja laps hakkab totaalselt häbenema, ta ei ole saanud seda. Ta on tulnud heade tunnetega jaan kohanud, nagu jäist vastu võtta. Kõige ilmekam näide sellest, kuidas me läbi võib tekkida, on see et kujutame ette, et ma lähen poodi Tallinna Kaubamaja ja järsku vaatan, sõber Peeter on seal, ma ei ole, ta on läinud, viis aastat. Astun ligi, pane sõbrapeedele aps müksu vastu õlga. Peeter pöörab ringi ja ei ole, Peeter on hoopis keegi täiesti võõras inimene. Ja kuidasmoodi siis häbi nagu huh tulvab üles. Ma tahaksin muutuda nähtamatuks, sest ma ei taha, et mind nähakse. Ma tahaks läbi põranda vajuda. Tähendab andõ nuppu ja joosta. Ma tahaks tulla tagasi veel selle juurde, et kuidas me häbenemega oma edu tuleb, üks hea näide. Võtame, et on üks naine, näiteks ta elab õnnelikus suhtes, ta on materiaalselt heal järjel sotsiaalsel intrigeeriv elu, tore paarisuhe. Ja iga kord, kui ta kohtab oma sõpru, siis ta ei julge näidata seda, kui tore ja tema elu on. Ja siis ta leiab endale ühe valdkonna, on see, näiteks tema lapsed konkreetsel juhul see üks inimene, kes mu praegu silma, et justkui tuleb, et et ta püüab siis teistele näidata ja et noh, vaata ülejäänud asjad on tore küll, aga vaata, et minu lapsed. Et näiteks, et ta puhub suureks selle mingisuguse väikese ebaõnnestumise, mis tal on kas siis laste ebaedu või näiteks võtab mingi reaalse asja, näiteks et laste tervis ongi kuidagi kehva ja siis ta ütleb teistele. Mul on ikka ka nii raske, et ta, ta leiab oma elust midagi, et näidata maailmale, kuidas ka temal on raske, sest muidu tal on selline tunne, et ta jääb sõpradest eemale. Kui neile öeldakse, et seal on nii kena kleit sinna ma selle ostsin, kaks aastat tagasi ja allahindlusega sain ja nii edasi, et see pööratakse kuidagi nagu selliseks väikeseks tähtsusetuks sündmuseks või et sa näed täna hea välja, oh, mis need ma tegelikult olen, täitsa magamata, pole midagi, on ja vaata niuksed mu juuksed on jah. Et, et see on seesama asi, et ma kardame olla nagu heas kirjas. Kardame läbi, mis tuleb siis, kui keegi hakkab maid kadestama. Inglise psühhoanalüütik, Melania Kline on hästi palju rääkinud sellest, et baastunded, mis meie sees on, on just nimelt kadedus. Viha ja häbi. Ja need negatiivsed tunded Panadki mõnes mõttes nagu käituma väga palju. Et me ei saa aru, aga me väldime, me väldime teiste kadedust. Me väldime oma häbi ja seetõttu me ta põlgas, annetakse rääkimata, et me ei julge nagu kiidelda mingite asjadega, mida me oleme ära teinud. Julge olla rahul ja ta on ikka raske küll, ei taha olla teistest parem, ei taha olla teistest halvem ja ei saagi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, peab olema kuskil seal kahe vahel, eesti keel on nagu selles suhtes nagu hea näide, et ei tohi olla mitt. Pill tuleb pika ilu peale, ei tohi üldse rõõmustada. Ja kes viimasena naerab, naerab paremini, ära parem, hakka naerma. Ja kõik sellised asjad, kus kohas sellist loomulikku elevust ja naudingut nagu pärsitakse. Ja see loomulik elevuse nauding on lapsel. Aga laps õpib väga kiiresti oma sellist elevust ja edu nagu peitma, varjama ja olla nagu alati rõõmus, millegi üle. Et kuidas ma olen seal nagu naiivne vähekene või olla alati rõõmus, aga lihtsalt, et olla rahul, öelda, et mul on väga hästi seda ka ei julge inimesed öelda, seda häbenevad. Ja seal on natukene seda, et see on nagu äkki ta ei näe piisavalt palju on nagu see tunne äkki ma ei näe, mis poolsel mul kõik on või äkki teised näevad paremini ja ja nii edasi, et pelgama seda kõrvaltvaatepilt. Tugevalt. Sinine mitu komponenti ka, et eks meie enda minevik ka ma mõtlen siis meie kui riigi minevik. Seda, et me oma edu pidime vähendama, see on üksjagu loomulik protsess, on ju, et edukas siis olid ka teistest kohe peajagu lühem, et ilmselt ka see mälestus kollektiivses alateadvuses. Et kiidelda ei ole ilus. Aga no pärast, eks ole siis, kui sa ei oska enam kiidelda ja see ongi võib-olla mõnes mõttes hea, kui ei oska kiidelda, aga siis ühel hetkel ei oska enam olla ka millegagi rahul. Ja see hakkab pihta sellest, et ei suudeta olla uhke heas mõttes uhke, mitte üleolev, uhke, aga jah, aga nagu uhkust tunda millegi üle tunda uhkus millegi üle oma laste üle, oma happy õlule oma tööle või oma saavutuste üle. Me ei julge olla uhked, sest uhkus ajab upakile ja kõik muud värgid. Ja kuidas need kõige kõrgemad kuused raiutakse maha, tuuakse Tallinnasse raekoja platsile jõulupuuks ja nii edasi. Ma ei või väljapaistvatest heast. Kohe kohe tehakse mind maha. Ja siis see teine pool on see, et aga, aga kui ma ei vasta oma ideaalsetele standarditele iseendast siis tekib häbi, et me kardame ju maailmale näidata midagi, mis ei ole täiuslik. Kahjuks on raske vastata Ta kõigile standarditele, mis meil on ka iseenda jaoks võib-olla kehtestatud, et meil on see ideaalne nägemus, milline mu elu peaks olema ja siis ma küsin endalt, et aga võib-olla mina ainus, kellel pole sellist ideaalset paarisuhet või olen mina ainus, kellel on lapsed kuidagi sellised natukene imelikud. Või mina olen ainus, kellel pole piisavalt palju raha ja kes ei saa endale mingisuguseid asju lubada. Et tekib selline tunne, et mul on midagi viga. Kui me võrdleme ennast oma selle täiusliku ideaalkuvandiga ja siis me häbenema seda, et me pole täiuslikud. Kuigi me teame, et me ei saa olla täiuslikud. Aga ikkagi selline tunne on, et tahaks olla, et me meile võib tulla peale häbi, kui me näitame oma tõelist mina, mis on see, et ma ei tea kõiki asju, mul ei ole kõiki asju, võib-olla olengi, mitte ideaalse lapsepõlvega Te ideaalsete paarisuhetega. Ma ei mäleta, kelle mõte see on, aga et häbi on perfektsionismi sünnipaik või on siis perfektsionismi hävisioni paik? Ei oskagi praegu öelda kumbapidi, see on vist ikka häbiberfektsialisti sõnni sünnipaik on ju, et tahaks olla ideaalne, ei suuda vastata oma standarditele ja sealt tekib häbi. Jah, ja siis ma püüan, püüan, püüan essantu tekkib perfektsionism, näiteks on 11, toidavad nagu, ei saeta nagu midagi tegemata ja seal on ikkagi see, et me kardame tegelikult silma paista noh ja häbenema silma paista, sest ei kanna seda tihtipeale välja, kui midagi on väga hästi. Häbi, võib-olla siis kuma kutsutakse kooli Etonoomikakse, aga häbi võib tulla ka siis kutsutakse kooli ette, kiidetakse. Et mõlemad on nagu häbi, sünnipaigad. Häbi tuleb mingis sellises sügavamast olemusest, et kui me vaatame näiteks noori tüdrukuid, kuidas nad hakkavad tihtipeale nagu oma keha häbenema. Mitte et seal oleks midagi häbiväärset. Aga nad häbenevad oma keha ja julgen selle üle uhked olla. Ja see tuleb tihtipeale kaasa nagu hilisemasse ellu naisena ja perekonda ja, ja nii edasi. Ehk et on mingisugune ettekujutus, kuidas peaks olema ideaalne. Ja kui me vastasele ideaalsele ettekujutusele särgolgultsa No siis on hästi õudne samamoodi ma võin häbeneda ka seda, et ma ei julge oma mõtteid välja öelda, sest et ma arvan, et mu mõtted pole piisavalt head, et ma ei ole piisavalt tark ja ma ei julge ka suud lahti teha. Just ja siis oodatakse kuni viimase hetkeni et kui oleks näiteks mingis seltskonnas koos äkki teine keegi ütleb midagi, siis ma saan kaasa rääkida, siis tuntakse keegi teine rääkis tema mõternidele jälle mitte midagi rääkida, siis häbenen oma vajadusi, ei julge rääkida oma vajadustest, see on hästi saga. Ja kõige sagedasem on see näiteks just nimelt paarisuhtes. Et väga sageli on probleemiks just see paarisuhtes ei ulata välja näidata oma vajadusi. Olgu need siis mingid seksuaalsed, mingil muul vajadused. Et kuidagi nagu võtta iseendale aega ja tahta oma tahtmisi paarisuhte saada, on natuke nagu häbiväärne. See on isekas, ta on kunagi öeldud, et ei seal siis sa oled viisakas. Sa oled hea inimene siis kui sa mõtled teiste peale. Ehk et see on ju tegelikult Nõukogude Liidu põrandal. Kuigi ma arvan, et see ei ole nagu. Sest et ikkagi mujal välismaailmas on olnud täpselt sedasama ikkagi, et, et inimesed ei julge võtta iseendale ja oma vajadustele ruumi. Siis häbi, mida see inimesega siis teeb? Üks asi, mis ta teeb, on see, et ta isoleerib ühe inimese teisest Sa ei julge teisele inimesele ennast avada, sa siis hakkad ennast varjama, varjad oma soove, varjad oma vajadusi, varjad oma tõelist mina. Võib-olla sa varjad midagi, isegi suuremat, midagi tõeliselt häbiväärset. Sest et esimesel juhul on ju see, et tegelikult on kõik hästi, aga me varjame isegi siis, kui kõik on hästi. Aga siis, kui on midagi halvasti, siis tõeliselt kas ma olen korrast saatnud ikkagi midagi, mis on täitsa, kas illegaalne või amoraalne, siis varjad seda, hoiad saladuses? Ja saladus on ju selline, mis käib nagu kuum kartul suus ringi, et siis see häbi keerutab ennast meie peas ringi. Pea läheb sellest justkui täitsa mati täis, see halvab mõtlemise, enesekuvandi ja sõimad isoleeruda teistest inimestest, sest et tahaks ju tegelikult endast rääkida, aga kui ma endast rääkida ei saa, parema hoian teistest inimestest eemale, et oma saladust iseenda sees kaitsta ja ja ei ava ennast kellelegi. Sagedamini on muidugi see saladus nagu kujutajatelduma. Et mulle tundub, et see on midagi väga häbiväärset. Aga kui me näeme sedasama asja kellelgi teisel, siis ei ole seal tihtipeale teise juures midagi häbiväärset. Meil on lihtsalt see ettekujutus, et kui mina seda teeks, need siiani häbi. Aga noh, võtame kõige lihtsama näite. Üks naisterahvas häbenes seda. Ta oli mingis seltskonnas natukene liiga palju napsi võtnud ja pidu päädis sellega, et tal oli laua peal tantsu ja ja kõigil oli väga lõbus ja nii edasi ja järgmisel päeval tuli talle pähe mõte, et issand jumal, kuidas ma võisin seda teha, mida teised mõtlevad ja nii edasi. Meie sisse ta laagerdub, me mõtleme selle peale me elama selle tundega. Ja see häbi moodustab nagu mõnes mõttes sellise valukeha meie sees on selline termin kuskilt et valukeha, kuskohas? Me ei julge enam napsi võtta, sest äkki ma teen midagi sarnast. Ma ei julge nagu kellelegi seal seltskonnas enam kokku saada, äkki nad mäletavad need edasi. Kui keegi teine on löönud laua peal tantsu siis ma andestama talle selle väga ruttu. Ja, ja see võis olla väga tore. Terve seltskond võis seal nautida, kõigil võis olla väga lõbus ja tore. Ja, ja keegi ei pane seda pahaks. Aga inimene võib häbeneda, vähe sellest, kõik teised. Meie ümber ma selle ammu ära unustanud. Aga meiega anname seda ikka kogu aeg kaasas ja see määrab meie sellist edasist. Käekäiku. Tao rauda juustuta kõla. Tsikli poolt vastu lauda maa-aluseid on Lonni. Riia rindu. Nina otsas Patti. Teenida. Viie koma 100 väljaspool seda ei olnud. Ja vestles. Mida teeb isiksusega häbi, lõhub ja halvab. Ma arvan, et kõige halvem ongi just see, et häbi võtab ära igasuguse loovuse ja, ja võimaluse nagu mänguliselt asja teise külje pealt vaadata. Et meie teadvus aheneb, pilk jookseb kokku nagu vanasti oli kineskoop telekal. Jookspelt toksis täpiks kokku, meie tahab üheksat täpselt samade täpiks kokku ainult see häbi ja mehe peas ja kõik muud asjad on nagu kaotanud oma. Ma ei ole ideaalne, tähendaks inimene, rääkis väga kena loo, kui kunagi tekkisid need uued kaubanduskeskused, mis olid üleni klaasist siis selliste seintega ja kuidas ta tahtis ja siis mingisse poodi sisse jalutada ka kogemata, siis ei jalutanud sisse mitte avatud ustest, vaid jaluta siis nii nagu multifilmis mõnikord, et sa jalutad niimoodi vastu klaasi ja ja siis need on isegi hea küps inimene. Ja siis ta ütles oma, naersin enda üle, ma niimoodi naersin. Ja, aga mõned inimesed võiksid selles olukorras ja tunda hästi suurt häbi jälle, et ma, ma ei olnud täiuslik, ma ei käitunud täiuslikult. Et kuidas ma niimoodi võisin, et mõtleme sinuga, tegime kevadel ühe saatilise sisemine laps, sisemine vanem ja sisemine täiskasvanu, just et laps leiate selle saate suhtetasandite nime alt. Aga et me rääkisime seal selles, et et igas ühes meis on see sisemine laps, mis tähendab seda, et need on minu emotsioonid, minut tujud, minu tahtmised. Kui ma midagi väga-väga tahan millegi üle väga rõõmustan millegile väga kurvastanud, et minu tundemaailm on selles lapse sees ja vanematasand on siis see osa meie sees, mis moraliseeriv kritiseeriv, kes teab, kuidas asjad peaksid olema, kuidas asjad ei tohiks olla ja siis täiskasvanu nende vahel justkui siis see analüütiline loogiline, mõtlev tasand meie sees, mis siis peaks hoidma seda sisemist last ja justkui mahendamaga seda sisemist vanemad, seda sisemist kriitikut. Kuidas häbi jaguneb nende tasandite vahel, et kes seda häbi tunneb. Kes seda häbitunnet meis tekitab. Meie sisemiste tegelaste vaatevinklist. Ja see on nüüd hästi keeruline. Ma toon siia, näitan. Mõned aastad tagasi juhtusin pealt nägema Pärnus bussipeatuses, kui oli kiilasjäärahvas, ootas bussi, väga vile, tuul oli ja üks joodik seisis seal ja õõnsusi õõnsus ja oli kohe-kohe ümber kukkumas ja kõik vaatasid uudishimulikult, millal ta kukub järsku tõepoolest mehel käisid õlalt alt ära ja oligi pikali ja nii õnnetult, et kõrvaloleval naisterahval ka jalad alt ära. Ja see kukkus tema peale. Ja joodiku on seal maas pikali ja hakkab jaurama etnoani ei ole auväega äpi otsa. Vaevalt jõuad puhkama heita, kohe ronitakse selga. Ja nii edasi. Rahvas kõik naerab. See daam, kes oli ka pikali surutud, kargab püsti, üritab loomulikult seda meest püsti aidata, aga mees ei liigutega, temal on käed taskus, jaurab edasi naine, kelle ees oleks pidanud vabandama, tema vabandab. Ja nüüd me võime küsida, et kes seal oli siis laps, kes oli nagu täiskasvanu ja kus kohas, kus kohas häbi tuli. Et antud juhul see mees, kes käitus lapsena nii, oli täiesti muretu, temal ei olnud mingit probleemi. Pani nagu selle häbi oma häbi rahulikult selle naise peale. Ja naine, mõistmata seda, et see ei ole üldse tema häbi sa mehe häbi võttis selle väga kiiresti omaks, sest tema superego, see vanemlik pool ütles, et ei tohi olla selline, et mingite meestega siin pikali kukkuda. Häbi, et ta kukkus pikaledele äplejatele, kukun sellele mehele otsa või see mees seal jaurasid, läks läbi veel suuremaks. Nii et ikkagi tema, see kriitiline vanem meie selliste kriitiline vanem, mis just ütle, kuidas mingid asjad peaksid olema ja kuidas nad võiksid olla ja kuidas nad mingil juhul ei tohiks olla. Just nimelt häbistavad kriitiline vanem häbistab meie last meie sees. Ta ütleb, et nii ei tohi olla ja neid ei tohi välja näida. Jah, nii selline sa ei tohi välja näidata ja sinu Covid, sellised, millised sul on, need on häbematud või häbitud. Häbitud. Et seal ongi see vahe, et mis on häbitu ja häbenemata häbematu. Tahad sellest rääkida? Minu meelest häbitu käitumine on nagu see, kus kohas inimene peidab oma häbi ära ja käitub häbitult. Just nagu tal ei oleks häbi, mis on mingis mõttes. Sest nagu selle sisemise lapse käitumine ja et ta, kui nüüd jätta, vaata, need häbenevad lapsed kõrvale, siis tegelikult vaata, kuidas väiksed lapsed ju tahavad laulda ja esineda, sest et nad on häbitud heas mõttes. Et nendel pole veel häbi, nendesse sisemine vanem veel ei ütle, kuidas nad peaksid käituma, kuidas nad tohiksid. Ja läbi selle, nad on kadunud. Odavamad, ja pöörad oma häbi vastupidiseks tihtipeale isegi siis, kui nad juba teavad, mis on häbi. Aga noh, võtame näiteks koolipidu, häbenen, häbenen, häbenen, aga julguse kätte saan, lähen tantsin ja, ja, ja kui ma hakkab tulema, siis tunnen sellest mõnu ja, ja käitun täiesti vabalt. Ja mõni teinekord häbenen jälle või näiteks naisterahvad, kes võivad oma keha tihtipeale nagu häbeneda, et nad ei julge seda välja, näete, sealsamas lähevad stripiklubisse tööle ja pöörad oma häbi häbituseks. Ehk et käituvad vastupidiselt ja häbenematus. Häbematus on just see, kui, kui inimene ei tunne üldse mingit häbi ja see on seotud nagu sellise patoloogilise käitumisega, kus kohas inimene on psühhopaat näiteks. Ja võib käituda Ta häbitult häbematult, ta võib kellelegi näiteks raha välja petta, midagi varastada ja kõik muud asjad, mida teine inimene ei saa teha, sest ta lakkaks äpi. Ning eks ole nendel, kellel hakkab häbi, nendele on see sisemine vanem, mis ütleb, et nii teha ei tohi. Kusjuures me oleme sinuga see põlvkond, kes mäletab selliste raadiokuulajad ja nüüd ei näe, aga ma liigutan sõrme, tegin sõrmega selliseid ringi, kujulisi liigutusi ja öeldise juurde veel häbi, häbi, häbi. Ma tegin kodus läbi ja ma tegin kodus oma laste peale katset ma siis suurte täiskasvanud laste peal ja näitasin neile seda näpuringi, küsisin, kas te teate, mida see tähendab. Nad ei saanud isegi aru, et tänapäeva noor põlvkond isegi ei tunne seda liigutust enam. Aga, aga meile ei pruukinud isegi sõnadega ju omal ajal öelda, et häbi-häbi lihtsalt piisas sellest, kui keegi tegi sulle sõrmega mingisugust ringi, aga see, kes neid ringe teeb, ongi meie sisemine vanem. Kanname sisemist vanematekogu aeg kaasas ja, ja seda on eriti raske, kui meid on lapsepõlves palju häbistatud. Et see, mida rohkem meid on lapsepõlves häbistatud, eks ole, me oleme siin teda mitmes saates korduvalt rääkinud, et et see, kuidas vanemad räägivad meiega, meie lapsepõlves, muutub meie sisehääleks. Et nii me hakkame tulevikus rääkima iseendaga ja väga suure tõenäosusega ka teistega, et kui meid on häbistatud, siis on üksjagu suur tõenäosus, et meie ise kipume ka teisi inimesi häbistama. See tõenäosus on olemas, aga ma siiski ei paneks kogus ööd lapsevanemate peale. Häbenemine tule meile sissemaast madalast, sõltumata sellest, kas vanemate aaloe taha, et vanemad võivad öelda, ära häbene ja nii edasi, aga see ei aita, sest kui häbi tuleb, siis ta tuleb. Jajah, ma olen suga nõus ja vanemad võivad see, mida nad saavad teha, on see, et sellele loomulikule ühingu sisemisele moraali kompassile lihtsalt tohutult peale keerata. Et kui nad ikkagi last ka veel häbistavad, siis ikkagi see häbitunne on, on oluliselt suurem ja need lapsed, keda on väga palju häbistatud, nendel, kellel on väga suurused, sisemine kontakt häbiga võivad sattuda tulevikus just sellistesse paarisuhetesse, kus ka nende partner hakkab neid häbistama, kus ta räägib, mis kõik sinuga valesti on. Ja selle tagajärjel see inimene emotsionaalselt siis vägivaldses võidab füüsiliselt vägivaldses suhtes. Viib siis süüdistusteni, et ju ma siis olengi midagi teinud, et oma partneri negatiivsele käitumisele põhjust andnud. Seda su partner ütleb, et su partner ütleb, et vot tema läks endast välja sellepärast et sina olid halb, sina käitusid halvasti. Ja sa ütleb, et sina teed talle haiget, et kui tema sinu peale karjub või sind lööb, siis, siis sa oled ise ikkagi andnud selleks väga palju põhjust. Ja, ja siis siis see häbi ju õõnestabki ohvri enesehinnangu, sellisesse punkti, kus ta kaotab enesekindluse ja, ja võime olukorda kainelt hinnata, et ma arvan, et see on, see on häbi, kõige raskem tagajärg. Kui seda on meie elus liiga palju, ükskõik siis, kas keegi teine meid häbistab või meie ise, et me kaotame enesekindluse ja võime olukorda adekvaatselt ja kainelt hinnata ja sellest veel hullem on see, kui see häbi tekitab tunde, et väärkohtlemine minu väärkohtlemine ongi õigustatud, et ma olengi ise nii paha, et ma ei väärigi mitte midagi paremat. See on jah, seda nimetatakse hingemõrvaks. Et see on juhtunud, see hingemõrv, aga tihtipeale tuleb ka see, et keegi ei taha nagu häbistada, aga võtame näiteks sellise näite nagu väga sageli inimesega, kes sattunud vägistamise ohvriks kuidagi häbenevad seda. Just nagu nemad oleks teinud. Ja, ja sellele aitab kaasa veel siis süüdistus, mida tihtipeale et, aga ta oli ju selline väljakutsuv ja nii edasi. Ehk et kuidagi tulebki, nagu, et see, kes nüüd on nagu see vägistaja, temal on just nagu veel õigus ka. Jällegi tema on see joodik seal maas või vägistaja, kes paneb oma häbi nagu täiesti teise peale ja ohvril on selline tunne, et minul on häbi, et see minuga juhtus minuga midagi selliste tehti ja ja ta võtab seda, et see oli tema pärast, temaga juhtus see, et kellelgi teisel justnagu ei oleks seda saanud juhtuda, aga see on antud juhul kindlasti on see ka see, et seal oleks võinud juhtuda kellegi teisega. Ma olen rääkinud naiste seltskondades palju, et kellel, kas meil on olnud mingisugused kogemused, kas seksuaalsest ahistamisest või, või väikeste tüdrukud täna, et kas keegi on meile lähenenud, selgub, et selliseid kogemusi. Meil naistel väikeste tüdrukutega on peaaegu igalühel, on mingisugune selline lugu. Ja see ühine joon, mis me oleme avastanud, on see, et meil kõigil oli häbi minna sellest oma vanematele rääkima mingisugusest täiesti süütust asjast, näiteks domine kooliteel või kellelgi metsa vahel liputajaga kes siis avas oma mantlihõlma ja just tüdrukute sees olev sisemine häbi pole võimaldanud neil rääkida vanematega. Ja üldse ongi kuidagi see pärssinud nende suhet vanematega. Ja mõnes mõttes see on mõjutanud võib-olla ka nende hilisemat nagu seksuaalsust. Seal ta, kust see tuleb, miks seal tekib, ütleme, nende tüdrukute sees selline häbitunne. Et ma ei julge sellest minna rääkima kuidagi nad instinktiivselt saavad aru, et see on midagi sellist, mida ma ei või minna rääkima. Ja ma arvan, et seal on see, et see seksuaalne pool on instinktiivselt paeluv, huvitav tegelikult on seal päris huvitav, kuidas teine inimene välja näeb ja nii edasi, see on nagu meie selline baas, selline huvi, huvi vastassoo vastu, aga häbenema seda. Lapsena võib seda nagu mängida nendes doktorimängudes ja nii edasi. Ja kui need Doctele mänge nagu tehakse, siis ei ole paras läbi. Aga nüüd, kui keegi teine tuleb seda tegema, siis kuidagi sa oma huvi, mis selle asja vastand, see pöördunuga häbiks ma ei oleks tohtinud seda, see on kuidagi nagu sellega satuvad. Ma. Mul oli see midagi. Ma lõin kuidagi seal oma peas selle olukorra ja nii edasi, et see on nagu üks võimalus, mismoodi võib seda häbi seletada, aga ma ei, ma ei tea, kas see on nagu päris kõigile variantidele. Et see seksuaalsus ja häbi on omavahel ju väga seotud et me ikkagi väga paljud meist ei julge ju olla kontaktis oma seksuaalsusega, sest et kogu see temaatika on seotud häbiga nende jaoks. Vaieldamatult ja, ja siin ma arvan, et ongi nagu see, et igas naises on kaks poolt ema pool ja naiselik pool. Ja tihtipeale, kui me mõtleme oma emast, siis me näeme seal emaliku poolte seksuaalset poolt, mine üldse. Ja meil on tunne, et emadel ei ole nagu seda seksuaalse poolt. Ja sealt on tulnud meile ka uskumus, et meil ei tohiks ka olla väga sõna ja kui meil on seda seksuaalset poolt, siis inimesed hakkavad nagu seda häbenema, äkki on liiga palju, kes see huvi on natuke nagu liiga riivatu ja nii edasi, et ma arvan, et sealt tuleb nagu üpris palju midagi sellist vanemliku ees külastajat. See ideaalne ema on meie sellises ideaalses kujutamalt, missugune ma peaksin olema, ma peaksin olema nagu tema ja sinna juurde käib siis see, et ma ei tohiks olla nagunii väga seksuaalsetest asjadest huvitatud. Ja seksuaalfantaasiate uurijad on öelnud, et naistel vägistamise fantaasia on üks enam esinevaid fantaasiaid üldse. Et siis ma ei pea avaldama oma seksuaalseid soove ja huvisid, aga minuga midagi tehakse, siis see asi saab juhtuda, aga ma pole justkui selleks ise põhjust andnud. See asi juhtub minuga. Mina ei pea olema aktiivne pool. Ja see on veel kõige huvitama, et see on ainult fantaasias ja, ja reaalses elus loomulikult ei taheta midagi. Reaalses elus ei taha seda mitte keegi. Ja fantaasias on ka see, et fantaasias on nagu võimalik seda mängida, keegi kontrollib ja keegi teeb ja, ja siis on nagu see olla seal see naiselik vastuvõttev pool. Ma olen see, kes võtab vastu, kes on nagu täiesti nagu minust ei sõltu midagi. Aga et reaalsest paarisuhtes juba sõltub väga palju sellest, et kuidasmoodi ikkagi see tegelikult on ja ja, ja see seal ei ole seda partner enamasti ei ole seda partner võiks midagi väga palju tahta, isa, ilma minu minut luba küsimata. Nii et see häbi on üks, üks keeruline tunne me enne rääkisime sellest, kuidas vanemad saavad haavad Ta oma lapsi rohkem nendes seda sisemist häbi rohkem tõsta, röövides siis seda enesekindlust. Sedasama saavad teha ka ju partnerite suhetes. Ja mina paariterapeudina, näe, hästi palju ei kuule nii hästi palju inimeste häbi lugusid tegelikult üldse öelda, et et igasugune, selline psühholoogiline nõustamine on kui sellest väga suure osa moodustab teiste inimeste häbi, ärakuulamine. Et inimesed ei julge nende juttudega minna kuskile mujale. Aga kuna see häbi ei lase ka olla, et see on siis üks koht, kus saab seda loodetavasti hinnangu vabas õhkkonnas ventileerida seda häbitunnet, mis muidu tekitab mudamülkas mida ma märganud olen, et see, mis paarisuhetes toimub, on näiteks milliste häbi tekitab, on alandamine kriitliku teiste ees, et kuidas sa võisid midagi teha või või inimest pikendatakse. Siiski, mida sa iseendast arvad, et mida sa nüüd arvad, et sul on tõesti mõni hea mõte, halvustamine, siis naeruvääristamine, teistega võrdlemine negatiivses kontekstis, kuhu sina siis nüüd trügid on ju, vaata, teised on ikka palju paremad. Pidev kurjutamine. Siis, kui su partneri poeg ütleb sulle, et sa ei ole piisavalt hea, et sul on sihuke tunne, et ma ei suuda kunagi kellelegi meele järele olla või solvavad kommentaarid, et need kõik on see, mis lisab veel sellele häbile juurde ja juurde. Aga sellele lisaks paar juhatus on ikkagi väga palju ka seda, et häbenetakse midagi enda juures ja püütakse olla nagu veel parem ja veel ideaalsem ja nii edasi. Ei saa nagu rääkida oma seksuaalsetest soovidest ja tagajärg on see, et jahutakse nagu armukeseni. Ja siis ei saa rääkida armukest, sest häbenetakse On armukene, siis häbenetakse seda, et on lahutatud ja nii edasi ja nii edasi, kõik sellised häbid, mis tulevad üles, ilmad, keegi häbistaks, naised kees ennast trennides ribadeks, treenivad sellepärast, et nad peavad olema nagu nägema väga head välja ja on häbi mingisuguste voldikesta pärast, mida nad enda juures näevad. Anorrektikud käes, näljuda, vennas surnuks sõna otseses mõttes. Sellepärast et neil on häbi, et äkki nad muutuvad nagu naisteks, kellel on mingid voldikesed ja, ja kehakuju ja nii edasi, et tohutu spekter. Ja teine pool on siis need, kes, nagu neil on nii häbi enda pärast, et nad söövad selleks, et et oma kehast nagu homoseksuaalsed keha mitte nagu välja näidata. Mis on jällegi nagu see i leina puhul. Ja enda pärast on õudne, kui on häbi, aga täpselt sama õudne on siis, kui sul on häbi kellegi teise pärast, näiteks paarisuhtes, kui sa ikkagi häbened oma partnerit, ükskõik, kas sa häbened kas tema käitumist, tema nalju, tema välimust, siis kui me häbenen oma partnerit, sellest paremat iha, tapjat tegelikult suhtlus ei ole, kriitiku partner läheb kuidagi labaseks kätte ära või ka mida teeb häbi austusega näiteks kui siin ikkagi meie enda poliitilisest lähiminevikust võtta, et ikkagi kui üks kõrge riigiisa ütles naabermaa siis juhti, poliitiku kohta, tema päritolu kohta solvavalt, siis mina tundsin ka, et ma olen kontaktis selle häbiga, et mul on häbi oma riigi eest isegi. Ja ma arvan, et minagi tundsin seda, et et häbi oli nii suur, just nagu ma oleksin seda teinud kuidagi, nagu oleks ise selle sellised mõtted valmis mõelnud. Ja et kui keegi meie ikkagi sellest jälle sellest grupist, millega ma ennast samastame, teeb midagi sellist, mille kohta meie sisemine kriitik ütleb, et see on tõeliselt häbiväärne, siis täpselt nii nagu sa ütled just, et ma oleks nagu ise selle grupi liikmena vastutav selle eest. Et kui ikkagi ja ma tundsin eestlasena sel hetkel ikkagi häbi. Nüüd me siin räägime, kui raske on olla, kui on häbitunne, ehk kui sa ei võta iseennast omaks mida me saame öelda, mida siis teha, kuidas toime tulla, kuidas toimetada oma häbiga? Väga lihtne lahendus. Häbiga tuleb minna teraapiasse ja oma häbist hakata rääkima. Keet häbi vastu saab ainult häbiga võideldes. Nii kaua, kuni me häbeneme, nii kaua me anname äpile järgi ja häbiterritoorium läheb suuremaks, ei leia ise väiksemaks ja meie ise väiksemaks meie oma sihukene hea enesetunne jääb järjest väiksemaks võtta omaks. Et lahendus on ühest küljest justnagu imelihtne, eks ole, tuleb minna teraapiasse hakata oma häbin äppidest rääkija on edasi, aga ma saan aru, et see ei ole absoluutselt Lehtna sest see on nagu häbi ongi nagu selles suhtes kõige katastroofaalsem tunne, et see tapab kõik muud asjad ära ja me julge näidata. Ja mõnikord Ütleme niimoodi, miks just teraapias, sellega tegelemine on parem kui minna oma sõbra juurde, sest et häbist on ju isegi raske rääkida, kõige õudsem tunne, aga mõnikord võib sõber, kui sa lähed sõbra juurde rääkima ja kuna ta ise ei kannata välja seda sinu häbi ja kuna ta ise tahab ennast paremini tunda ja tahab sind lohutada, siis ta võib hakata sind lohutama, ütleme ei ole tegelikult asi üldse nii hull ja soliialda tegelikult sa oled suurepärane ja sa oled täiuslik, kõik armastavad sind, pole midagi ja see ei aita, et peaks selleks kuulajaks tuleb valida siis selline sõber või selline inimene, kes ei püüa pisendada sinu häbi öelda, et pole hullu, võid tõesti lihtsalt avatud südamega kuulab sind helbed ja võib-olla küll, et tõesti saan aru, sul võiski minna täitsa untsu või oli küll täitsa õudne ära pisendada, teise hävi võtta vastu nõus. Kui keegi saab nagu ära rääkida tegelikult oma mingi häbi vajas asja, mida ta nagu põdenud aastaid või aastakümneid. Et minu kogemus ütleb seda, et see on tegelikult väga selline vabastav tohutu palju pinget tuleb maha inimestele vanad saadama, häbistada. Kena ei käes, kes päid tuge ja? Nii, palun. Seal, kus lõpeb seal ka Meri kustutab kord jäljega. Aeg-ajalt Siiva Hiinas, kes päid tuge Seal, kus lõpeb seal? Meri kustutad karjäljed. Äge hinge. Pimesi. See on nii, nagu öeldakse, et kuidas õppida julgust, julgust saab õppida ainult julge olles ja julgust kokku võttes samamoodi, eks ole, kuidas vabaneda häbist on see, et, et sa pead suutma minna sinna justkui pihikambrisse ja seda avama. Ja veel üks mõte, mis mul sellega seoses võrsub, on see, et peab olema see kaastunne enda vastu, et see on see enese omaksvõtt, enese piiratuse omaksvõtt. Me oleme tavaliselt, kui meie sõbral läheb midagi untsu, midagi läheb halvasti, siis me oleme tema vastu lahked. Aga sageli, kui meil endal läheb midagi väga halvasti, siis inimesed ei ole nii lahked ja kaastundlikud iseendaga, vaid see sisemine kriitik Kes nõuab justkui täiuslikkust, see ei anna asuinimesed, ei ole endaga endaga lahked. Ja me võiksime iseendale sõbrad olla. Et kui sellisel kriitilise inimese kohta võib öelda ta iseendale selliseid sõbraks, nagu ta on, et siis, milleks veel vaenlase on vaja? Et tõepoolest, et see on nagu. Aga kahjuks igakordse häbi ei lase enda vastu head olla ja häbi ei lasega teistelt lahkust vastu võtta. Ja siis ongi see, et kui sa ei usu, et sa oled väärt väikest kannatlikku õrna lohutavat suhtumist mida, mis võiks olla iseenesest mõistetav, kui sa seda ei usu, et ma olen seda väärt, kui ikkagi su seest karm kriitik elab siis on seda väga raske vastu võtta. Siis ei peagi saama nagu seda lohutavat õrna suhtumist, aga peaks kõigepealt hakkama nagu kellegi arutama ja mõistma et mis minnes on, mis minusse häbi tekitab. Ja see on parajalt valus, valus asi ette võtta. Rääkida aga, aga see aitab lõpuks. Jah. Käisin siis on nagu ühe medali kaks küllane, et ühel pool on häbi, teisel pool perfektsianism sinuga kevadel lõpetasime saatesarja jusperfektsionismi saatega, mingis mõttes meie tänane häbisaade on selle perfektsionismi saate loomulik jätk. Mida enam me saame aru, et me kõik kannatame, me kõik kukume läbi. Me kõik tunneme ennast aeg-ajalt ebaadekvaatselt. Meie kellelegi elud ei ole täiuslikud. Jah, et me ei saagi olla perfektselt, ei pea olema kõik nii ära koristatud ja kõik nii korras, et parajalt korras parajalt head, parajalt paksud, parajalt mõnusad. Nii nagu Karlsson katuselt. Ja aga inimestel on ikka see tunne, et aga kui ma näitan neile oma ebatäiusliku mina et see ei meeldi ju kellelegi ja ma tean, et mu sõpradele või mu kolleegidele meeldib mu täiuslikum mina või täiuslik, mina ju rohkem. Kuidas ma siis olen. Aga nüüd ongi vast hea hetk, aga sate kuulajatele öelda, et ja nüüd on sul võimalus mõelda oma häbi üle, et mis on see, mida, mida sina häbened, et juhul kui sa just psühhopaat ei ole, kes saaks öelda, et aga mina ei häbene midagi siis ikka meil tavalistel normaalsetel inimestel ju midagi on, kas midagi, mis on allapoole mingit standardit või siis häbenen ma oma mingit tahku oma heast elust, et mis on, kuidas sa sellega toime tuled. Nii et ja nüüd sa saad hea kuule ja mõtiskleda, kui palju see häbitunne sinu elu mõjutab, mida sa teed või veelgi enam, mida sa tegemata jätad selle pärast, et kardad, et aga äkki teised näevad. Aitäh sulle, Endel Talvik ja aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet ja mina olen Katrin saali, Saul kirjutage meile ikka aadressil peresaade TRUE. Peresaateid saate endale sobival ajal ka järelkuulata vikerraadio kodulehelt ja kohtumiseni järgmisel pühapäeval kell neli ja neljapäeval kell üheksa. Soovin teile kõike head, elage ise ja aidake teistel kaelad.