Tere kaheksa miljonit raamatut on selles raamatukogus 22000 ruutmeetrit avalike lugemissaalide Linda konverentsisaalid, muuseumid, galeriid ja palju muud kuulub selle raamatukogu juurde. Ja see raamatukogu on Aleksandria raamatukogu Egiptuses tänapäeval rajatud antiigi ajaraamatukogu asemele. Ja tänane saade on teadusraamatukogudest maailmas ja Eestis. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on täna keelesaates akadeemik Jüri Engelbrecht, tere. Tere. See Aleksandria raamatukogu. Te olete ise seal käinud, see on uhke ja võimas raamatukogu, tänapäeval. Tõepoolest, kõigepealt on ta arhitektuurselt väga väljendusrikas idee oli ju ehitada üles see kuulus ja veidi müstiline raamatukogu, mis on siis kadunud ja mille kohta me tegelikult täpselt ei teagi. Aga praegune Aleksandria raamatukogu on ka mere ääres ja nagu te ütlesite, et see on, seal on mitu-mitu maja küll raamatukogule ise konverentsikeskus, Muuseum, planetaarium, nii et ta on tegelikult kultuurikeskus. Minul oli seal teaduspoliitika konverents, aga mul õnnestus käia ka raamatukogus ja muuseumis ja nii edasi. Ja tõepoolest see jätab mulje kui Moramust, sest teatavasti on ju siis Egiptuse varamu väga rikas ka muuseum on seal põhiliselt nende starte faktidest, mis leiti selle raamatukogu ehitamisel. Ja need munad, käsikirjad, mida muidugi nii-öelda lihtkülastaja ei näe, on ju kõik tonaalselt olemas. Sa võid oma arvuti ja hakata lehitsema seal noh, ikka suurepärane, kuidas sa võid nende, nende vanade kui saab, vähemasti keelt oskab ja kui sa sellest aru saad, kuidas sa nendega satud, buda. Aga siis võib-olla ei peagi kohale minema, kas digitaalselt saaks neid ka Tallinnast vaadata? Väga võimalik, ma ei tea, ainult, et kuidas seda linki niimoodi käima panna. Aga mis oli väga oluline selle raamatukogu nii-öelda noh, algusaastatel esimene osakond, mis seal avati, oli mõeldud lastele. Tähendab, see oli mõeldud haridusele. Ja nüüd ta järjest täieneb tänu tema esimese juhataja Ismail sära, Keldin tema niisugusele väga sihipärasele tööle on nüüd raamatukogu omandanud Egiptuses ja mitte ainult Egiptuses, vaid terve Vahemere areaalis kultuuri- ja teadus keskuse koha. Ja see viib mind kohe ka ikkagi selleni, et ega raamatukogu ei ole ainult teenuste osutaja, raamatukogu on ka teadusasutus, raamatukogu on kultuuriasutus. Nii et, et see on üks niisugune näide, kuidas ka tänapäeva. Mul on võimalik üles ehitada trooline kultuurikeskus, millel on nüüd tänapäevale vastavad funktsioonid mis ei ole ainult vanade raamatute kogu. Kui nendest rääkida, siis on mul silme ees ka omanal külastatud herefordi kirikuraamatukogu. See oli kett, raamatukogu, raamatud, suured köited olid ketiga riiuli küljes kinni ja riiuli ees olid puist. Sealt sai siis raamatut võtta, puldile ja lugeda, laenutada seal ei saanud. See oli see aeg seal ise, keskaja raamatukogu seal olid, aga nüüd oleme seal Aleksandrias ja mitte ainult Aleksandrias, vaid ka mujal, kus meil on ikkagi digitaalsed võimalused ja kus me saame ikkagi kätte ka kõik need, need mõlemad teosed, kui seda on vaja. Kas need vanemad teosed on siis säilinud sellest esimesest antiigiaegsest, Aleksandria raamatukogust või ei ei, ikka vahel. Esimene raamatukogu ikkagi praktiliselt hävis täielikult. Ja kuidas see täpselt toimus, ega seda, seda nii, nii, nii, päris hästi pole ka teada. Kuidas ta kodus raamatukogu, see on keeruline niisugune protsess ja, ja seal oli ka tulekahju ja no paljud asjad ja kuna ma ei ole ajaloolane, siis ma siin detailidesse lihtsalt ei lähe. Fakt on see, et, et raamatukogu hävis ja, ja nüüd on ta siis niimoodi sõlmiksena tuhast tõusnud ja proovinud sisse siis saada selles oma koha, mis oli omal ajal, kui oli see, seda ta rajati Museyoni juurde sealt siis ka see, see noh, tänapäeva mõistes oli see mu Seiloni riiklik uurimisasutus kus teadlased said töötada ja mitte ainult sealt kohalikud, vaid, vaid ikkagi jällegi seal tervelt Vahemere roolist. Ja noh, niuke leides või Archimedes, eks ole, olevat seal töötanud. Mis oli huvitav, see on tänapäeva mõttes jälle jällegi vajalik. Need, kes seal töötasid, olid maksudest vabastatud. Just üritan ette kujutada, kuidas Eestis toimiks 21. sajand. Ma olen ka mõelnud vahest sellele aga, aga seal huvitav võtta. Te nimetasite, et see uus raamatukogu, mis on vist nüüd juba ligi paarkümmend aastat tagasi ehitatud alustati lastest ja see on ka teine asi, et mida on 21. sajandil ikkagi raske ette kujutada, et keegi hakkab raamatukogu tegema lastele mõeldes. Ja no loomulikult raamatukogu projekte ei olnud mõeldud, isa oli lihtsalt laste osakond avati esimesena. Nii et seal käisid tõesti, noh, isegi selle lühikese aja jooksul, selle konverentsi aja jooksul, kui ma sealt konverentsikeskusest üle platsi vaatasin seda raamatukogusissekäiku sisse, sinna läksid ikka lastehulgad, eks ole, klassi kasside viisi viidisin naine. Väga tore oli. Uhke pilt tõesti, ilmselt miljonid raamatud on selles raamatukogus, kuidas neid sellesse raamatukogusse hangitakse ja kuidas üldse teadusraamatukogudesse raamatuid hangitakse. No see on, võiks öelda keeruline süsteem, sellepärast et ajad on väga palju tunud. Tõepoolest, omal ajal oli ju väga tähtis saadase olgu ta siis käsikiri koda siis hilisemal ajal raamat, mille hinnad järjest kasvas, imeinfol kasvas, tekkisid rahastamisraskused. Aga tänapäeval me peame mõtlema natukene teisiti, eks ole, milline on see digiteeritud info hulk ja kuidas seda teha kättesaadavaks. Ja, ja siin on, nüüd, tuleb tõsiselt mõelda nendele funktsioonidele minu generatsioon, taoline, kes alustas oma teadustegevust ikka piiratud infotingimustes teatavasti nõukogude aja ja ma mäletan, et kui ma 70.-te aastate lõpus pääsesin Inglismaale, siis noh, need elamused ülikoolide raamatukogudes olid ikkagi noh, äärmisel meeldejäävad. Mul oli võimalus ise leida vanemaid ajakirju, numbreid ja nii edasi ja praegu küsimus on ikkagi selles, et, et mis on siis monograafiline kirjandus, mis on siis, eks ole, nii-öelda teadusajakirjad, kui palju on teadusajakirjad saadaval digiteeritud kujul, enamus nendest on otsemat teed ka võrgus maha laaditavad. Aga jällegi siin siin on veel see, see asi ei ole nii lihtne, sest sest kah teinekord osalt artikliga küll ja siis öeldakse, et kui tahad lugeda, siis tuleb 30 või 40 dollarit maksta. No see ei ole päris nii, iga kord mõistlik, aga ühesõnaga, see on süsteem, mis veel tuleb, seda tuleb täiendada. Ja eriti oluline on see siis väiksemates kohtades ja noh, eks me ka väga palju need, need sõltuma sellest, et kuidas me saame informatsiooni põhimõtteliselt kätte oma oma teadustegevusest, suur osa sellest tuleb tõepoolest, eks ole, võrgu vahendusel ja, ja see on äärmiselt mugav, sest ma ei pea siis selleks minema raamatukokku, aga raamatukogudel on jällegi oma võimalused ja vot see on asi, millele peavad sees, eks ole, praegused raamatukogud suuremad nagu näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu või või Tallinna Ülikooli raamatukogu, mis oli omal ajal, oli Teaduste Akadeemia juures, kus tehakse ikka väga olulist tööd. Siin Lõmala puiesteel Tallinna Ülikooli raamatukogus on ju väga head digiteerimisvõimalused ja projekt, mis, mis on meil käimas. Nad proovivad kogu Eesti teadusperioodika digiteerida. Nii et meil tõesti on siis tulevikus kõik need, need vanemad ajakirjad ja kõik need on saadaval võrgus. Nii et nii et noh, see on see raamatukogude tööl. Aga kui nüüd tulevikku juba jõudsime, et kas siis tulevikus ongi nii, et kõik ka teadusraamatud on siis kõik digiteeritud kujul ma paberraamat ka jääma? Seda aga, aga see on minu arvamus, väga võimalik, et nooremad inimesed, kes on harjunud lihtsalt kõike saama võrgu vahendusel, räägivad teist. Minu jaoks on need raamatud ja nii-öelda trükimaterjal ikkagi äärmiselt oluline ja ma ei usu, et nad kaovad. See on ju nii, nagu omal ajal me ütlesime. Televisioon tähendab seda, et kino, sest praktiliselt lõpetab oma tegevuse lõpetanud, nagu me näeme. Aga meil on, eks ole, väga palju võimalusi ka raamatutega näiteks praegu audioraamat antud on väga olulisel kohal, eriti eriti veel vanematele, puuetega inimestele, kus on see tõepoolest, eks ole, on, on see suurepärane võimalus ikkagi lugeda, õigemini siis kuulata. Ja kui rääkida nüüd monograafilistest teostest, mis on sees noh, ütleme teadusraamatud siis on erinevad väärtused on ju artiklitele, mis on siis otsemat teed, uurimistulemused ja eriväärtus on ka, ega Monograafiatel, mis on väga olulised, mis üldistavad, mis on kokkuvõtvad eri teadusvaldkondades on see erinev kaal, humanitaarias, monograafiad, tal väga suur osa ja no kõik ei ole võrgust saadav. Igal juhul on raamatukogu see koht, mis siis peab noh, võiks öelda, et üks teie raamatukogu kohta on ikkagi see vana ja see kehtib ikka. Et raamatukogu on teadmistehoidla. Te olete käinud paljudes raamatukogudes kohal ja kui ma nüüd sain õigesti aru, siis raamatukogus kohale käimine ja kohalolemine, nende raamatute keskel olemine, kuigi nad võivad olla kuskil hoidlates, on teie jaoks oluline. Veel kord kordan, et eks ole seotud minu enda tegemistega läbi nende aastatel ja ma olen töötanud mitmete ülikoolide juures ja nende raamatukogudes ja tõepoolest on seal ka ikkagi väga head mälestused, noh näiteks Cambridge'is, kus on siis iseloomulik, on jällegi see, et et Cambridge sugugi ei mõtle nii-öelda tsentraliseerimise-le nagu meil vahest öeldakse, et tuleb kõik ühte kokku panna ja vot siis on lihtne, eks ole, nii-öelda valitseda seda infolka. Kolledžite raamatukogud on täpselt sama olulised kui see suur pearaamatukogu. Aga samal ajal kataloog on neil ühine ja see on täiesti võimalik saada kohe jälile, kus mida on ja, ja see teadmiste ajalugu, mis on talletatud ka kolledžite raamatukogudes, mis on ikka teatavasti kaunikesti vanad. See, need on ikkagi väga olulised. Ma ise mäletan seal olles, kus mina olen hingekirjas Sydneys aseks koles Cambridge'is see, kuidas ma ikkagi sealt varamust andke mulle kätte. Lutsari printsiibid, see esitrüki, üks, üks vähestest nendest näidetest, mis on säilinud käed ikka praktiliselt värisesid. Füüsik alged. See, millele teie teadustöö põhineb jah, tõepoolest. Missuguseid raamatuid veel olete käes hoidnud, põnevaid? Nojah, nii nagu ma ütlesin, seal seal boksu päevalgi, eks ole, teine elamus oli Eesti kirjandusmuuseumis, kus Kristo aru andis mulle siis ka nendest vanadest köidetest Kristian Jaak Petersoni päevaraamatu ja ja vot see on ka ikka täiesti oma omaette midagi, midagi, mis mõtleb, et seal, et need kuulsad sõnades sellest eesti keelest ja nii edasi koostama illustratsioonid edasi seal ikka ikka meie, meie nagu, nagu ka üx humanitaaria alus. Vaid tüvitekst. Aga miks see oluline on? Tegelikult te olete ilmselt nendest lugenud ja kuulnud ennegi nendest Kristian Jaak Petersoni tekstidest või Newton'i printsiibiga olite ju ka enne tuttav, et miks see oluline on, seda just käes hoida. Ja. Miks, miks üldse inimesed hoiavad raamatut käes mõnu, laps saab sealt ja see, see, see arusaam, et see oligi see, see nii-öelda algtekst. Mul endal ka paar tüviteksti niimoodi raamatutena, üks nendest on ka seesama printsiibid, mis on tõlgitud, aga aga teine on veel, mis mulle kingiti Iisraeli Teaduste Akadeemia 50. aastapäeva puhul. See oli faksiimile Einsteini relatiivsusteooria artiklist mis oli siis tema see algkäsikiri ja sinna juurde siis nagu seal puhas tekst, eks ole, äärmiselt huvitav. Seda, seda käsikirja praegu ei võtaks ükski. Ja just jälgida neid mahakirjutamise ja tõmba, tõmba, mis ei ole päris küll minu minu enda eriala, aga, aga see oli seal ikka äärmiselt äärmiselt huvitav. Ja noh, nendele eks ole, me peame lihtsalt pöörama tähelepanu. Siis raamatukogude puhul ei ole oluline ainult need faktid, mida raamatukogudest saab vaid vaid raamatukogus käimine raamatute käes hoidmine. See on ikkagi oluline. Kas me ülehindame kõiki neid digimaailma võimalusi tänapäeval. No eks see ole sedasama Amara seadus, et kõik need tehnoloogilised täiustused, mis on väga kasulikud, et me neid ülehindame selles lähiperspektiivis ja siis ei mõtle sellele, mis kaugema pikema aja jooksul sünnib. Kindlasti on nii digiteeritud andmistel kui ka trükisõnas salvestatud teadmistel täiesti oma koht. Ja ega teadusraamatukogud eriti ülikoolides on ju puhtalt, et ikkagi ikkagi teadmiste allikad me peame teadma neid. Ja kui me mõtleme natukene nendele raamatut nõukogude ajal siis sõna Eesti ajaloos on ka teada üks niisugune fakt, mis oli ikkagi väga oluline meie selles taasiseseisvumise ajal. Endel Lippmaa käis nimelt kongressi raamatukogus ja teisalt Molotov-Ribbentropi pakti koopia, mis teatavasti siis ikka ei käi ikkagi oli väga selge näide sellest totalitaarne riikide poliitikast. Endel Lippmaa oli muide hiljuti 100. sünniaastapäev. Ja tema sellest käigust ei olnud kasu mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale. Just nimelt just nimelt, aga, aga see oli ikkagi seotud just nimelt raamatukoguga, et sealt ja ta teadis, kust otsida seda infot. Ja, ja ka see on oluline, et me teaksime, et kus siis lõpuks infot leida. Muidugi on tänapäeval selles mõttes, eks ole, mõned asjad läinud äärmiselt mugavamaks, sest googeldades me saame ju üsna palju ka kätte. Aga minu praktika ütleb, et, et väga oluline on ka isiklikud kontaktid isiklikud kontaktid ja nende inimestega, kes on siis neid artikleid kirjutanud ja jaa, jaa. Kõigil on kellateaduste edeneb, kõigil on ju kontaktid ka oma kolleegidega ja kui meil omal ajal olid piiratud, kuni alustasin, siis need on meil selles mõttes ikkagi täiesti teised tingimused ja saata meile või vestelda kolleegidega Austraaliast või Jaapanis. Ei ole ju probleem. Eesti teadusraamatukogud, te nimetasite Tartu Ülikooli raamatukogu ja Tallinna Ülikooli raamatukogu, mis oli siis endine Teaduste Akadeemia raamatukogu, aga meil on neid veel. Ja kindlasti kindlasti spetsialiseeritud raamatukogud ja ja eks see ole ka niimoodi oluline, kuidas nemad oma töid ja tegemisi seavad. Sest no minu silmis ei ole see raamatukogu ainult üks teenuse osutaja muna raamatukogudes on ikkagi niivõrd palju teadmisi, siis lõppude lõpuks on ju see see noh, neid teadmisi on vaja kasutada. Ja, ja see teadustöö, mis siis ka ka raamat kogudes teadusraamatukogude sünnib ka seal, sellel on oma koht. Loomulikult sätita raamatu üles elementaarosakeste laborit, mingeid geenitehnoloogia spetsiifiliste tingimustega laborit. Aga kuna jällegi oma ajaloost meelde tuleta, võtame siis, kui Eesti Rahva muuseum loodi rohkem kui sadamast ta tagasi see oli 1909, kui ma ei eksi. Siis oli, oli ju ka sihiks, eks ole, et raamatukogu mis võimaldaks eestlaste ja nende maateaduslikku uurimist, ma mõtlesin, otsisin seal selle niukse niukse välja, öeldi üles. Nii et see on oluline ja kui nüüd mõelda ka sellele, et mis siis tänapäeval sünnib, noh Tallinna tehnikaülikool kuulutas välja just ühe raamatu esitluse. Kuna see on Raimo Pullalt ja Tõnis Lieberg, et tegemist on ajaloolase ja raamatukogu direktoriga oma alma mootorit otsimas. See on inimestest eesti tehnika harit, lastest, kes said hariduse 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, siis kui Tallinna tehnikaülikooli veel ei olnud, see tähendab, et nad pidid õppima siis kas Saksamaal või Poolas või Peterburis oleme seal võrdlemisi lähedal ja need olid inimesed, kes tegelikult siis ju panid aluse Eesti riigile. Nii et see on üks näide. Teine näide, näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru on ju ju üllitanud Jaan Tõnissoni kohta uurimuse ja vot niisugused asjad on ikkagi äärmiselt olulised. Tehnikaülikooli raamatukogu või tehnikaülikool võib olla väga uhke oma uue ja moodsa ja kaasaegse raamatukogule, ma kujutan ette, et see ikka meelitab tudengeid enda juurde. Kui oluline see on, et tänapäeval raamatukogud ka füüsiliselt muutuvad ja arenevad. Tallinna Ülikooli raamatukogu on sellega võrreldes võrdlemisi kehvas olukorras. Jah noh, eks see ole ka see, et kui ülikooli raamatukogu on kohe ülikooli campuses, siis on saaga muidugi üliõpilastel lihtsam sinna oma teed leida. Aga ega see ei tähenda, et Tallinna Ülikooli raamatukogu on siis kehvas seisus. Ma ütleksin ka, et noh, näiteks nende Baltika osakond vaid nüüd on vist Baltika ja haruldaste raamatut tutte osakond. No see on ikkagi igaüks suurvaramu, sest sinna on koondatud kannad varasemad raamatukogud, mis pärinesid mitmest allikast kirikute juures, eks ole, siis seal oli vahepeal oli siis seal selle muuseumi osa osana ja nii edasi, nii et, et noh, see on, see on ikka ka üks, üks suur promo. Kas teie kunagise Teaduste Akadeemia presidendina hoiate endisel akadeemia raamatukogul ka eriliselt silma peal, kuidas nad tänapäeval hakkama saavad ja kuidas kuidas nad täiendada saavad oma kogu? No see on keeruline protsess, kui mina olin akadeemia president, siis olid, meil toimusid ikka väga suured sugused, struktuursed muudatused. Jällegi rahastamine oli see, mis ütles, et raamatukogu võiks olla Kultuuriministeeriumi haldusalas ja niimoodi ta siis ka sinna haldusalasse jäi ja sealt siis edasi läks ta siis oli siis vastav kokkulepe valitsuse tasemel, et raamatukogu läks siis Tallinna Ülikooli haldusalasse. Siin võib vaielda, ma ei hakka selle selle noh, nii väga-väga pikalt sellest rääkima, paljudel Akadeemiatel on raamatukogud väga olulised raamatukogud noh, näiteks Torino akadeemia, kus ma olen ka tihedalt seotud, neil on suurepärane raamatukogu jällegi üldisest ajast. Ma mäletan veel seda, et isegi omal ajal ma siis oli suur rõõm sealt raamatukogust leida Eesti Teaduste Akadeemia esimest aastaraamatut ja ja Tartu Ülikooli toimetised, mis olid siis nende 30.-te aastate lõpus olid siis avaldatud. No mis ütles, et meil olid ikka väga, väga selgelt, eks ole, sidemed üle terve maailma ja need varamud, olgu, olgu see siis, eks ole prantsuse akadeemial või, või edasi. Inglastel on seal raamatukogu suhteliselt väike Akadeemia juures või õigemini kuningliku seltsi juures, aga ta on jällegi suunatud teaduspoliitikale, nii et jälle jällegi äärmiselt huvitav koht, kus ma mul on ka oma mälestused, kus ma seal olen. Lugenud hoolega. Aga, aga jällegi ma veel kord kordan, et tahab, muutuvad ja see digiteeritud info on paljudel juhtudel kaassaadav. Nii et teinekord ei pea minema sinna sinna sinna raamatukogu, kui vaid ma saan selle, sihtisin oma arvutist kätte. Ja sellega tuleb arvestada, midagi ei ole teha. Raamatukogudel on kohustusliku sundeksemplari võimalused, neile tuleb saata raamatut eraldada. Kas teadusraamatukogudes? Ja ei, no meil on, tähendab, Eestis on see täiesti sätestatud seadusega ja loomulikult eks ole, Tõnismäele lähevad ja Tartu Ülikooli raamatukogudes ma ei tea täpselt, seda muudeti nüüd neli viis raamatukogu, ilmselt saavad neid sundeksemplarid, kus on siis teada, et, et see kõik kõik, mis meil siis trükivalgust näeb, et see siis leiab ka talletamist raamatukogudes. Nii et see on meie eesti silmanud jah, aga mis on välismaal ilmunud, kõik suured teadmised, kuidas need Eestisse jõuavad, kas jõuavad ainult digiteeritud kujul? Lõppude lõpuks on võimalus ju muretseda, eks ole, kõiki põike raamatuid, olgu nad siis teadusteosed, millegi muuga, küsimus on ikkagi rahastamises ja küsimus on ka selles, et mis on otstarbekohane ja niimoodi noh, näed, väikeseidki raamatukogud on teinekord kujunenud välja siis nende isiklike raamatukogude põhjal ja kindlasti siis on spetsialiseerunud küberneetika instituudis, näiteks kus ma ise olen olnud tegev väga hulk aega. Ma arvan, et niisugused mitelenaarsed, koomikateemalised teosed, olgu nad siis seotud kaose teooriaga või, või olkonnas seotud Te olite ka, et see kogu on, on meil ikkagi ikkagi praegu täiesti ainulaadne, vaevalt et mõnes teises raamatukogus või laboratooriumis selleteemalisi asju on, aga teistes on jälle jällegi teised asjad. Et see on oluline, eks ole, et inimestel oleks võimalus olemas, et saada need kätte ja, ja nendega tutvuda. Kas see mittelineaarne dünaamika ma kirjutasin kohe üles, et see on seal teie uurimiste mudelile uurimiste puhul sellealane kirjandus on teie arvates teie jaoks piisavalt kättesaadav, mis keelne. See on? Põhiliselt põhiliselt. Põhiliselt on ta inglisekeelne, nii nagu enamus teaduskirjandust on keeleküsimus on üldse jällegi omaette probleem ja need tõlkeprobleemid ja nii edasi. No midagi ei ole teha, eks ole, me peame lihtsalt ütlema, et inglise keel on, see valitseb teaduskeel ja nii nagu omal ajal oli, ladina keeles kirjutati siis nii väga palju kirjutatakse ka inglise keeles. Aga samal ajal ei saa me nüüd mitte sugugi öelda seda, et me nüüd ei oma eestikeelset nii-öelda teadusterminoloogiat või teaduskeelt ei arenda. Minu arust on see täpselt sama oluline, eks ole meil meile kuni riigile ja meile kui mitte ainult teadlastele vaipa, vaid meie meie kultuurile ja teaduskeele arendamine, noh, see on ikkagi teadlaste käes. Nad ei olnud näha Eesti Teaduste Akadeemia toimetised, mis võtab vastu artikleid praktiliselt üle maailma. Neil on kõigil artiklitele, on eestikeelne resümee ka see on üks väike banaan panuseks, sa oled teaduskeele arendamisse. Kui ma paluksin teil tutvustada oma teadust kõige põhilisemat mõtet kõige põhilisemad teesi kuulajatele selges eesti keeles kõlab. Viimasel ajal on tähelepanukomplekssüsteemidel kompleksi teenid, tähendavad seda, et et me vaatleme kõiki probleeme tervikuna ja võiks öelda niimoodi, et võime, pisendame probleemi väikesteks osadeks ja proovime neid lahendada, see ei anna mitte alati tee ülevaadet sellest tervikust, kogu maailm on komplekssüsteem. Selle parim näide on, kui mõelda sellele, mis nüüd hiljaaegu juhtus, eks ole, see ülemaailmne võrgustik varises kokku. Olgu ta siis seotud reisimisega, olgu ta seotud siis tega, olgu ta seotud, eks ole, kõigi nende sidemetega maailm on praegu tükkideks ja, ja see, et seda taastada, ilmselt ei ole mõtet ka taastada seda endise enam, nii nagu ta on, ajad muutuvad ja sellest tuleb aru saada, sellest võrgustik teooriast ja, ja nendest efektidest ja sinna tuleb mängu just see, see mittelinaarsus, mittelinaarsus ütleb, et asjad pole võrdelised. Kui me poes liidame, eks ole, oma ostusummad kokku, siis me saame ilusti, eks ole, liidame, kui tõmbame kriipsu alla ja saame selle põhisumma kätte. Aga elu on üldiselt tunduvalt keerulisem ja teinekord, kui me liidame asju kokku, siis me ei saa lihtsalt seda summat, vaid see tervik on midagi rohkemat. See on huvitav probleem ja meil on praegu Kuulsa Rowošketiga mainimisel üks raamat, eestikeelne raamat komplekssüsteemides on Postimehe kirjastuses. Noh, me loodame see võib-olla ehk ehk aasta lõpuks siis ka jõuab nemad raamatupoodide lettidele. Põnev selle teema lahkamise jätame nüüd laborisaatesse ja Priit ja hea meelega raamatukogude juurde tagasi tulles meie raamatukogunduse suurkuju pukse konverentsil, mida te mainisite, kust esinesite te rääkisite veel ühest emotsionaalsest hetkest. Te rääkisite sellest, kuidas te hoidsite käes tuhhi raamatu käsikirja. Jah, ega ma päris käes ei hoidnud vitriinis. Seal oli tõepoolest ka Cambridge'is ja see oli siis Trinity kolledži raamatukogus on niisugune noh, nagu nagu öeldakse. Huren Library, eks ole, Christopher ranni nime järgi arhitekt kuulus inglise arhitekt, eks ole, kes ta tegelikult sealpoolseid katedraal on ju tema projekteeritud ja see on näide, eks ole, kui hoolega siis säilitatakse, eks ole neid ootor, eks ole, Christopher mil nali oli Trinity kolledži liige ja noh, sinna läksid kõik tema, tema, need, need käsikirjad. Muide, Tallinna ma ei tea, kuidas on lood. Tartu Ülikoolis on ka Tallinna Tehnikaülikoolis, ma tean, et on olemas üks eraldi osakond, kus siis talletatakse just nimelt nende nimekate professorite akadeemikute töid, noh, näiteks Ottomar Madisson, kes siis väga selgelt rajas selle nii-öelda kui oli üks tehnikahariduse Tallinna tehnikaülikooli juures temal need omaaegsed loengu konspektid ja mis seal ikka täiesti oma tehinguna. Ja veel lõpetuseks see Newton'i printsiip. Kui me nüüd mõtleme raamatukogude teadusraamatukogude peale, siis mida see täpselt tähendab? See ei ole päris printsiip. Asjagneutrana nimelt on öelnud, et, et see, mis ma tegin, seal oli väga vähe ja ma tegelikult seisin hiiglaste õlgadel see tähendab lihtsalt seda, et me peame teadma, mida varem on tehtud. Ja seda tuleb ikka tõepoolest arvestada. Meil ei ole vaja alati jalgratast leiutada. Me peame teadma, kuidas teadusmõtte arenenud, olgu ta siis asjak Newton'i poole pealt või olgu ta mõne mõne teise tuntud teadlase, nendest mõtetest. Ja, ja need on ikka äärmiselt äärmiselt huvitavad. Mida rohkem me teame, seda paremini tulenema eluga toime. Suur aitäh, akadeemik Jüri Engelbrechti keele saatesse tulemast. Ja jõudu ja edu. Aitäh.