Vagula ja ma olen Sten Teppan ja kutsun sind kaasa elama reisile minevikku kus meiega on pardal kauaaegne kaugsõidukapten, Peedu kass ja kapteni poeg, muusik Peedu kass, sündinud ja elanud merele lähedal, puudus kapten kassil otsene kokkupuude laevandusega. Siiski soovis ta juba varateismelisena merekooli, millele ema poisi väikese kasvu tõttu aga käe ette pani. Ometi sai unistus teoks. Poeg Peedu kass on koolivaheaegadel ka isaga merd kündnud, ent otsustavad valikud kujunesid hoopis muudeks. Kõigepealt ekstreemsport, mille kriipsutas läbi raske kukkumine ja selgroomurd. Seejärel aga muusika, tänu millele tunneme teda hästi nii džässi kui ka rokimaastikult. Tuletame meelde mõned olulised verstapostid lapse- ja nooruspõlves ehk mõne õppe tunnigi, mis on aidanud jõuda siia, kus me praegu oleme. Soovin kõigile head kuulamist. Peedu tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja, ja Peedu noorem, tere tulemast. Tere. Et täna on jälle juhus niisugune, kus mõlemad saatekülalised on ühe ja sama nimega nii ees- kui perekonnanimega mis paneb mind alati mõtlema ja kaasa elama, et kui te mõtlete Peedu ajas tagasi ja oli tarvis pojale nimi panna, siis kuskohast see initsiatiiv tuli, et kas see on niisugune isa väikene kinnisidee, et poiss peab kindlasti sama nimega käima ringi nagu isa, et oleks ikka keerulisem, kui keegi Peedu hõikab, et kumba siis silmas peetakse? Kuidas see nime asi omal ajal niimoodi lahenes? No absoluutselt minu poolt ei olnud mingisugust ponnistest maalin vastu, tegelikult aga abikaasa testis rusikad püsti ja ütles, et poja nimi peab olema Peedusse. Mulle pole oma nimi nagu meeldinud, terve eluaeg. Isegi vanemate käest küsisin, et miks te mulle Peedu panite maid tundnud ühtegi peetud kuni 30 60. eluaastani ja siis ma kohtasin ühte teistel. Aga polnud isegi kuulnud, et niisugune nimi on olemas. Ja minu meelest vist, et oli mingisugune kas lastejutt või lasteraamat mingisugusest pambu Peedu-st, mis oli kas emale meeldinud kuskil seal noorpõlves ja arvatavasti sealt, aga minul ei ole juhtunud. Kuidas sina, Peedu noorem, oma nimega ja ühtlasi siis isanimega läbi oled saanud, et kui ma oletan, et see teinekord tekitab segadust ja võib üsna kiuslikuna kohati tunduda isegi kuidas päriselt siis? Jah, eks ta nagu on natuke sellises noh, standardalastest valikutest väljaspool aga jällegi selle positiivse poole pealt tundub, et inimestele jääb kiiresti meelde, et mulle tundub, et noh, kui su nimi on Martin või Kadri, siis väga tihti inimesed hakkavad üle küsima, vabandust, kuidas see nimi oligi, kui sa ütled, et see nimi on Peedu, siis et siis enam keegi teist korda ei küsi, et või tähendab võib-olla küsib üle, et kuidas palun ja noh, tavaliselt kui telefoni teel alatise taksot tellida, siis nii, et kelle nimele siis ma ütlesin nagu Peeter sest et muidu pidi kolm korda veel kordama Kui ma olin kunagi põhikooli lõpus keskkooli alguses olin selline hakkajam arvutikasutaja selline IT-poiss siis siis mind jubedalt häiris, kui lehes oli ilmunud üks karikatuur, kus sisekarikatuuri kaks traktoristi kusagile kündnud mingitesse kaablitesse sisse, siis selle karikatuuri pealkiri oli Aadu ja Peedu häkkisid interneti sisse. Et siis ma saan aru, et noh, et Peedu on sihuke maamehe nimi ja mina olen linnapoiss, et et siis võib-olla korraks nagu läks, ajas harja punaseks, aga praegu ma selle peale mõtlen. Aga muidu on sul olnud lapse või, või nooruspõlves hüüdnimi, kas sind kodus hõigati üldse Peeduks, et äkki oli mingi teine asendusvariant, et ei saa ka segamini, ei läheks. Eks kui natuke sellise mesisema häälega ema hüüdis, siis tavaliselt see tähendab ikka mind ja natukene kurjema häälega, siis tavalist isa pidi ennast lahkama liigutava. Ja suguvõsas on meil siiamaani, on ikkagi kombeks, et mina olen ikkagi see väike Peedu, kuigi ma tänaseks olen kasu poolest idast peajagu pikem, aga endiselt väike Peedu ja minu isa on suur Peedu. Ole hea, Peedu, kirjelda mõne lausega, siin saate alguses kohe oma lähikondsete oma perekonnaring ära. Kes olid lisaks emale-isale veel sellised inimesed lähikonnas, kes. Hakkasid kuidagi sinu valikuid, tegemisi, ja ma olen siis lähikondsetest või lähiperekonnast kõige noorem, kõige viimane laps üles kasvades oli siis meiega veel koos minu ema poolt siis poolde Kati kes on minust seitse aastat vanem. Ja põhimõtteliselt neljakesi me kasvasime sellise, kuni ütleme siis ülikooli eani, kuigi kati siis, kuna nii palju vanem, siis tema kolis juba varem majapidamisest välja. Aga minu vanemad poole, et siis kaija ja Anne, kes on siis isa esimesest kooselust, noh, nemad on minust kõvasti vanemad, nad võiks põhimõtteliselt juba vaatad mulle ema eest olla oma vanuse poolest. Nii et puhta vanusevahet silmas pidades maletan sa pigem olid ikkagi nii-öelda ise sirgu ja et vaevalt et sul seitse aastat vanemast poolu eest ka nii palju seal olenes midagi, et tema ajas juba oma asju ja. Eks ta kindlasti ajas ja et võib-olla küll öelda, et, et ma sain seda nagu üksik lapse kasvatust küll, et, et eks mind poputati ja anti võib-olla rohkem andeks, kui kui mõnele teisele antaks. Võib-olla selline noh, tüüpiline puberteediiga, ma tunnen, et mul võib-olla see, kas siis jäi vahele või tuli oluliselt hiljem. Jah, minu siis nooremal kõige nooremale Katil oli võib-olla olnud natuke selline just mässumeelsem see puberteediiga ja kuna ma just seda kõrvalt nagu näinud nii palju pealt, siis ma ise võib-olla teadlikumalt tahtsin. Tahtsin ennast sellest nagu distantseeruda ja olla, olla natuke korralikum. Ei olnud huvi öösiti väljas olla või, või alkoholi kuskil proovimas käia, aga noh, jällegi mingid muud sellised mässumeelsuse ilmingud mul ikka olid, et vahepeal oli vaja koolist või teha ja juba teine kolmas klass sai ikkagi seal Lasnamäel keldripoest käidud, käidud ikka suitsu ostmas ja proovimas kusagil seal liivakastide juures. Mäletan, et vanad tädikesed müüsid ükshaaval, sai osta suitsupakist sigarette. Et sellised asjad, aga noh, see kulub nagu sellise poisikesepõlve juurde, mulle tundub Muide, kas sinu poisikesepõlve unistuste juurde kuulus ka töö merel? Suisa amet on ikka väga aukartust äratav ja väga kihvt asi isenesest. Kindlasti head mõtted, olid mingi aeg ja noh, see oli kevade tundus väga selline eriline ja teistsugune ja aukartus, kus ja nagu heas mõttes teadmatus selle erialaosas nagu valitses. Ja ikka oli muidugi põnev mõelda sellise meremehe ameti sellise romantilisem külje peale, et et noh, käia avastamata maadel või avastamata kohtades näha uusi kohti, uusi inimesi uusi paiku. Samal ajal aga kuidagi see noh, ütleme nagu täpselt, kui sa loed seda raamatust, loed seda pikka üksildust, siis see mõjub kõik väga sellise romantilise ilusana. Aga mulle avanes kahel suvel siis kooliajal võimalus olla isaga kaasas laevas saada üldse nagu välismaale ja, ja teistpidi olla ka noh, kolm kuud sellises ainult meeste keskkonnas olla ainuke laps seal kindlasti, aga palju avardas seda silmaringi. Aga sel hetkel noh ikkagi see koduigatsus, mis ühel hetkel isegi nagu sisse lõi, tegi selgeks, et et see amet on ikka väga karm amet selle koha pealt, aga ära jõudsid saarele, kus põhimõtteliselt ikka Euroopa jõudsime kõik läbi seilata koos isaga. Palju Madalmaades noh, Läänemere tõesti kõvasti. Aga noh, kuna tollel ajal siis isa sõitis kaubalaevadel, esitad elamus tüüpiline marsruut võis olla seal näiteks Klaipeda, Rotterdam. Või siis seal Ventspils ja. Kus me käisime Liverpoolis, käisime kooli pintsaku, tõime Liverpoolis ja tal ei olnud pintsakut. Ei jäänud midagi üle meile müüdud, siin kuskil poistlaste pintsakud ja siis tõime Liverpoolist. Jõudsime Tallinnasse 31. augustil õhtul kell 12. P tuleks ummikukool siis uue pintsak, ma ei mäleta, ostsime kaks tükki sinise musta kummaga, sa läksid, Ma ei mäleta, ei mäleta ja ma vaatan juba uhke. Kuidas niisugune valik sündis kunagi meremehe ameti valik. Vot ei tea isegi, oli loetud palju raamatuid, muidugi must kapten, kõik lehed olid ükshaaval sammudele. Nii aja loetud. Enne tuli lehed järjekorda panna ja igasugune köide oli kadunud juba. Lugeda sai palju ja meri olil suhteliselt lähedal, ka seal kuus-seitse kilomeetrit meie kodust ja suvel sai teda ikka vaatamas käia. Ja see Kodoli kodu oli Virumaal ja leganuselt olen pärit, aga isa ehitas maja püssi. Hakkas ehitama enne sõda ja lõpetas siis sõja ajal. Nii et majja Me kolisime 43. aastal sinna. Te olete sündinud augustis 39 aasta ning paar päeva peale ning siis Nõukogude Liit annekteeris Eesti, kus kohas ta teie päris esimesed mälupildid tekivad, kas kolimise asi on juba meeles? Või oli, mis asi on meeles, mul on ennegi asju meeles. 41. aastal paljud ei uskunud seda. Suvel me olime seal oma maja keldris, Me elasime Lüganuse pangamajas. Isal oli seal väike kauplus, töökoda ja teisel pool jõge oli kirik. Venelased olid nagu välja läinud ja sakslased foldel sisse tulnud. Kohalikud kommunistid panid kirikule tule otsa. Meil on niisugune kõrvalhoone kõrvalhoones oli suur kivikelder paekivist. Kas kahe meetri kõrgune vundament? Kui ma hiljem rääkisin, vaadati nii, et kuule, mees, mis sai arutanud. Aga ma mäletan, et seal oli isal oli treipink sinna toodud, ta oli sealt töökojast ära võtnud ja see oli höövellaastude sees. Siis ema õde oli ka meiega koos seal keldris, emal oli ema, oli Lügamiselt pärit ja õde, ema õde oli ka Erna tädi, sa mäletad? See kinnitas, et tõepoolest treipink oli ka seal keldris, siis nad jäid uskuma ja vot sõjaaegseid pommitamise neid momente ja need on hästi meeles, see kolimine ka veel, mäletan, kui me läksime sealt Lügalaselt isa jalgratta peal, mina istusin taga, aga õde Tiiu oli kaks aastat minust noorem, tema istu sees. Jalgrattakorvis. Isal oli pruun mantel seljas, ema tegi mulle keskkoolis sellest veel sellise lõnguse jope, mäletan lukkudega kuskil üheksandas või kümnendas klassis languse jope, no vanasti kutsuti neid ja ema tegi meile kõik riided selga ja isa tegi jalanõud ja isal ei olnud noor, noorpõlves kingsepa õpilane, nii et ta tegi mulle kaks paari. Suusasaapaid on teinud. Mil määral sõjasündmused teie pere käekäiku mõjutasid, kas suurem pauk läks mööda vä? No nii palju kolisime märtsikuus sisse 43 aga kuskil kas augustis või septembris ühele saksa ohvitserile hakkas see maja meeldima ja meid kupatati sealt välja. Ja siis me elasime kuskil aasta võib-olla või natuke vähem kõrvalmajas. Üle tee olid sakslaste barakid. Saksa sõdurid said rinde ajal puhkust vahetevahel ja siis nad käisid puhkamas. Siis oli vaja neid ravitseda ja arvata oli, ma mäletan isegi, kui nad tulid meile sinna majja sisse. Õde istus potil ja sõi kuivikuid. Tyhja. 44. saime tagasi, siis nad nad näeksid muidugi rindele ja. Rääkige oma ema ja isa taustast. Mis inimesed nemad olid, millega siis tegelesid, kui, kui sai millegagi tegeleda parasjagu? Mu ema oli põlisest küla perest pärit ja isa oli Narvas sündinud. Isa sai neli aastat koolis käia ja siis algas esimene maailmasõda. Pärast sõda. Ta sattus Tallinnasse, isa täditütar elas siin. Aga isa töötas Tallinnas kuskil jalgrattapoes. Kuskil Leetbergi juures ka tööd on, siis üks nendest ütles, et kuule, et otsi omale Eestis mingi koht, kus saaks meiega kaupa müüa. Ja tema leidis sealt Lüganusel sellise koha, just nii, et rongiga saadeti siis jalgrattad ja raadiod sinna, isa müüs maha ta kuskilt 38. siis leidis omale sealt külatüdruku ja võttis naiseks. Ja noh, mina olin siis esimene laps. Aga siis oli veel peale, mind oli Velgaks õde. Ja peale seda siis oli veel kaks venda ja kaks õde. Vennad surid noorelt, mõlemad tulid 40 647. Ühel ajal seal ämmaemand mingisuguse nabapuudel isegi ja see sai veremürgituse, teine lihtsalt oli loomikul ema kõrval surnud kahenädalaselt pärast oli veel kaks õde, nii et neid oli kokku seitse, aga viis kasvasid üles. Praegu on neli veel alles. Kui sõjaga seotud asjad selja taha jäid siis kas teil nii-öelda poisikese Koerusteks aega oli? Ma tegelikult sihuke pättide hulka ei kuulunud hoogsalt kohalike kaakide hulka, nagu praegu on moes öelda. Aga ükskord oli siuke. Moes olid sellised vibupüssid ammud soonega lauast tehti püssikujuline soone sees jooksis sihuke pisike nool, kummiga minnes viinasid selle üles, eks ole, ja siis oli sinna trikel kombineeritud ja sihiti lasti märg, ehkki kooli ümber oli suur park, pargis oli kõlakoda. Aga seda ei kasutanud enam keegi, seal olidki need poolkatustel juba ära ammu ja suured poisid võtsid sealt laudu ja müüsid väikestele. Me läksime koduteelt sealt läbi ja mina ostsin ka ühe. No me olime vist kolme või nelja või viiekesi vist isegi terve pundiga tulime oligi algklassides käisimegi pundiga, sellepärast et koolis oli veel esimesed neli klassi, oli veel, kus käisid vene venelased, püssielektrijaamas töötas palju venelasi, pärast sõda olid siia tulnud ja ja no eesti kool oli sealt esimesest kuni seitsmenda nii, vahetevahel oli madinat seal omavahel ja eriti just koduteel ja need siis nagu tavaliselt hommikul üksi läksid, aga pundiga sai tagasi tulla. Minul oli see laud kaenlas, juba läksime koju poole, teisel poisil ka ja äkki tuli külanõukogu esimees jalgrattaga, kurat püüdis teid keegi juukseid laiali, aga meie emme seal koperdama ja meid nabiti kinni. No ja siis kutsuti isa valda või vallamajas oli külanõukogu. Maksis sõlmedest kolm rublalist, trahvis selle lauajupi eest. Suuremate klasside poisid müüsid meile, kurat. Aga mina sain ikka näha, tee kätega seal juttu ei olnud pääl ei olnud ja isa ise rääkis, et nendel oli seal minu isal oli olnud siis kuskil seal peres 10 lapse ringis. Ja siis oli laupäeval seal lastele keretäit kätte antud nädal aega, siis olid kõik rahulikud ja vaiksed. Aga mina arvan ise, et eks lapselaste peksmise muud ei tea, kui ma võin ka eksida, aga lihtrahva ellujäämiseks oli vaja alandlikkust. Kõik need kuked ja pullid, ütleme ja sellised rusikaviibutajaid ja need lõpetasid tegelikult vanglas või löödi lihtsalt maha kuskil ja et ellujäämiseks pidid, pidid kogutama midagi üle sulle jäänud. Ma mäletan, et see vanavanaisa oli suur mees ehitas ukse kõrgemad ukseaugud, kui oli lubatud. See maja on muide alles praegu 1906 tehtud. Siis tal olid säärega probleemid olnud ja sellepärast Ta pidi seal põlvi kaapima. Kui me räägime kodustest tegemistest, siis proovige seda argielu natukene meenutada, et kas teil olid kodus mingisugused ülesanded, kohustused, mida ema isa ootasid või või kuidas see pereelu teie moodi toimus, siis neljakümnendatel aastatel? Iga jumala päev tuli midagi teha, isa läks tööle, luges ette, et need, need, need asjad ja puude saagimine ja lõhkumine oli minule vee toomine kaevust. Kaev oli küll lähedal. Meil oli lehm, isa vahetas peale seda jalgratta vastu, said lehma, siis ehitati laut, seal olid siis veel peale lehma, oli siga või kaks. Ja lauda pööningul oli kanala. Ja siis, kui me ehitasime maakeldri, siis isa oma sõbraga ladusid kivi, mina tegin segu. No sinna seda segu ikka läks, terve suvelehmaga karjas käidud, kui õhtu pool käisin koolis, siis olin hommiku pool lehmaga väljas. Kõigil olid lehmad sel ajal lehm andis piima ja võid pool hektarit oli meil maad, siis meil õunapuid ja kõik asjad kasvasid aias. Tubakapeenrad olid kammides, ei saali suitsumees, kõik suitsetasid sel ajal kõik mehed. Missugused olid teie ja teie sõprade unistused sel ajal, kui te hakkasite juba kaela kandma ja koolis sai ka üksjagu aastaid käidud, ma lihtsalt püüan mõelda ennast nendesse oludesse siis sõjajärgsesse aega ja kui selge oli, mida oma eluga peale hakata, siis kui kool tehtud, saab käidud. Mina mina tahtsin lennukooli minna, lenduriks saada, aga see mõte ilmus mul kuskil paar aastat enne keskkooli lõppu. Peale seitsmendat klassi, ma tahtsin Tallinna merekooli tulla. Aga ema ei lubanud. Olin väikest kasvu ka tõepoolest, kasvasin välja kuskil kümnendas klassis, 10. 11. vahel. Te olite hea poisse, kuulasid tema sõna. No arvata võib jah, ja, ja siis mul oli dokumenditki sisse antud. Ta masseeris mind nii kaua ja kuidagi ema tahtis, et ma saaks kirikuõpetajaks. Mina muidugi ei mõelnud selle peale ja et see oli minu jaoks ka kirikus, ma olin küll käinud vanaemaga, sai käia ja emaga ja isaga vahel lihavõtte ajal ja kirikuõpetaja, eks ma saada ei tahtnud, muidugi. Meie alevi poiss Tallinnas on selline kool, kus hakati laevaradist välja õpetama ja ja augusti keskpaik oli juba, kui ma oma dokumendid kätte sain. Isa ütles ka, et keskhariduseta ei jaksa mulle anda, aga rohkem ei ole võimalik, et vaatan ise, mis edasi sõnad ja. Siin oli kaks aastat, ma käisin ära, siis õppisin siin tüürimeheks laevajuhiks. Kui te sattusite siis juba õppinud noore mehena merele ja ookeanile Varem üldse merele olite käinud vä? Praktika ajal koolis esimese teise kursuse vahel, et päriselt ta saite merega tuttavaks ikkagi alles kooli ajal, et tol ajal ja teil ei olnud poisikesest peast mingisuguseid teadmiseta, ei tunne seal vee peal isegi, on. Niipalju kui raamatust raamatutest olen lugenud ja oli. Seal see oli selle asja nimi ja isal oli eestiaegne atlas. Ma õppisin sealt lugema atlasest ja maailm oli minul selge juba selleks ajaks, kui ma kooli läksin. Ja koolis sattus kätte selline raamatute sari nagu maailm ja mõnda sisuliselt niisugune väga hea geograafiaraamat piltidega ja põnev ja ütleme, see laia maailmaminek, see oli see, mis kannustas. Võttes arvesse teie töö eripära ja meremeeste töö eripära üleüldse, mis tähendab kuude, võib-olla vahel isegi vaid aastate kaupa kodust eemal olemist siis kas see on niisugune kaalumise koht ka, et kuidas see aitab lähedaste inimestega suhteid hoida ja teine lapsi pikka aega tulete tagasi, siis äkki on õhus isegi küsimus, et kas nad mäletavad, missugune ise isa välja nägi või tunnevad ära sadamas või see kuulub mingil moel nii-öelda elukutse miinuste või paratamatuste hulka, et nii on, millega tuleb leppida? See on arvatavasti paratamatus juba kui see samm on juba tehtud, sul on juba lapsed, eks ole, kes käivad koolis kogu aeg on midagi vaja. Seal pole aega ümber õppida, kaugõppes pärast lõpetasin siis selle kalandustehnikumi järglase merekooli, mis Luise tänaval asus peale sõjaväge juba, et saada omal vähe kõrgem diplom, paremad shansid leidmiseks, nii et siis oli välgatas mul peast läbi, et niisugune moment oli, tahtsin minna, kuradi ehitustehnikumi. Minu silme all on ehitatud laut, eks ole, ise olen keldrit, kuuri tegin valmis, katused, värgid, aiad, seal too vanaisa juures ka kogu aeg nikerdati midagi. Pere kõrvalt koolis käimine ja seal on isegi juba nii, et sa pead kogu aeg raha lugema, eks ole. Siin merel maksti ainult püütud kala eest, kelle laevas. Paratamatus ka, aga. Aga üldiselt ma pean ütlema, et töö on ikkagi väga huvitav iseenesest. Seal ükski hetk ei kordub, kogu aeg on midagi uut. Kälimees kunagi küsis, et kuule, kuidas kurat sa saad merele minna ilusa naise kõrvalt, lapsed siin ja. Aga ta ise töötas, Ilmarises, oli tehnoloog. Ma ei saa kurat, eluaeg ühte mutrit teha. Olime väiksel Thipsis ka. Eks seegi on mingi kiiks, on ka kuskil? Kui ma vaatan, sündisin, siis sa tegid päris pikki reisija, sa tegid seal peaaegu mõnda kaheksa kuud, olid, olid ära ja siis nad kogu aeg, mida vanemaks ma sain, seda lühemaks läksid ja siis pikka aega vist oli selline graafik neli kuud merel neli kuud kodus. Seda mäletan ka nagu selgesti väga täielikult päris väiksena siis kui sa peaaegu aastaks läksidki ära ja siis tagasi, noh, oligi raamat on kodus nagu emaga, rääkisime sellest isa tagasitulemisest, aga noh, see isa oligi selline siis sel hetkel selline noh, mingi müstiline olend, kellest sa tead, keda sa täpselt ei mäleta ja siis mäletada kuskil sadamakai ääres seismist ja noh siis umbes ema kaugelt näed seal see on su isa, kes sealt tuleb ja siis ma ikkagi ikkagi hirmus ikkagi läksin. Ema taha peitu, et ühtepidi tohutu ootus, aga selline nagu noh, segadus ka, et milline sa mu papa on. Ja, ja noh, muidugi siis kui isal algas maal oleku periood, siis siis ema vastu igasugune huvi kadus, siis oli nagu isa täiesti number üks ja kõiki asju oli vaja koos isaga teha ja isal ega kogu aeg olemas, et seal koos midagi meisterdada, midagi parandada, kuskil käia või siis vastupidi, muidugi kui sa läksid merele ära, siis olid nagu noh siis laenud nagu nii-öelda ema laps täielik, et siis väga huvitav jah, oli muidugi seda mingit pidi nagu noh, pöialt hoida või nagu sammu pidada isa, nende reisidega, kus ta parasjagu on, et ja noh, väike poiss seda geograafiat ei adu. Et kas sa oled parasjagu kuskil poola sadamas või kuskil India ookeanis, et sellest, seda vahet tegelikult ju ei tajunud, eks hilisemas eas need reisid jäid, sul jäid nagu lühemaks. Ma mäletan, et oli selline elevus, et lähinädalatel peaks isa laev tulema kuskile Lätti või Leetu sadamasse atakki proovima autoga minna külla ja õnnestub näha ja tollel enne mobiiltelefone, et kogu see logistika ja kõik, see oli ju uskumatu, kui millisel tasemel või noh, seda ei olnudki. Teati, et umbes selles vahemikus, kui ilm on hea, siis laev peaks jõudma Liepajasse näiteks või? Laeva nime teadsime, aga siis ikka käidi koputati ustele, küsiti, et kas morskoi viis nimeline laev on, on parasjagu seejuures või siis mõni kehitas õlgu, nüüd sai, et ei ole siin, aga hoopis siin kai number 43, et minge otsige siit ja ärriti, värvikas lugu oli, te olete kusagil Peterburis, olite Peterburi, tulite sisse, aga vist ei saanud seda kaikohta kohe, et pidid olema reidil. Ega me täpselt ei teadnud, millal jõuate või kuhu sinu kolleegide perekonnad olid meiega kaasas, olime vist veel siis paar paar meremehe naist ja last olid kusagil seal ühe auto peale topitud ja kusagil jõe ääres olid need reidil laeva teisidena võimeliste hüüdsime sealt lihtsalt karjusime nendel laevadel, et ega te pole näinud seda laeva või ei tea. Ja siis lõpuks ikkagi üks nagu üks laev. Keegi laevameestest teadis, et ahah, et minge siis kuskile sinna sadamasse ja otsige sealt ja sellega lapsepõlves kogenud tohutut seiklused käisid kaasas, kui isal oli vaja, sai nagu külla minna enne sõda, nii-öelda puhkuseaega, aga noh, see oli ta alati preemiat tohetud, muidu tuleb augustis koju, aga nüüd oleks võimalus näha juba kusagil maikuus ka korraks, et siis seal oli selline perekonna elevus. Ma tõin selle laeva homskist, üks koolivend oli kuskilt raha leidnud ja võttis seal trendile selle morss koju viia. Ja siis tulime, sõitsime 3000 kilomeetrit mööda EBSi ja hobijõge ja nädal aega siin Põhja-Jäämeres siis valge mere balti mere kanali kaudu Peterburi. Jõesadam on selle Aleksander Nevski silla juures, selle koha nimi on Gina saavad, kus jõelaevad olid, aga naine ja lapsed tulid Tallinnast. Teie olite teisel pool jõge, kujutage Neeva on võrdlemisi lai, seal seal öösel juba kuskil 12 paiku, ei me karjusime sealt üle, ei jää siis sõita kuni sillani üle silla ja siis edasi vastuvoolu. No ja siis nad ikkagi jõudsid kohale seal kuskil tunni aja pärast. Ma saan aru, see on teie töö ja teil on kirg olnud muu maailma vastu. Aga öelge, kuidas teie enda sees seda igatsust kodu ja lähedaste järele summutasite kui ikkagi mitu kuud olla eemal ja hakkab närima. No ma mainisin, siin korrad maksti ainult kala eest, eks ole, ma kala 32 aastat töötasin, kaadravad seal teine kirik nagu jaht, eks ole. See, mis rõõmu tekitas, oli 70 tonnine traal. Vähem oli siis, või siis juba sülitasid. Kakstraali päevased kuskil seal viimased otsad vaikses ookeanis, seitsmekümnetonnist oleks võinud rohkem võtta, aga siis läheb see kalal nii pehmeks, et ta läheb teise sorti. See konsistents läheb kehvasti, et 70 tonni kaupa Me sealt võtsime. No ja kirjad ja muud midagi, see aeg lendas lihtsalt. Kirjad need, mis olid varem siis kaasa saadud või Kirjutasime kogu aeg kuidagi, kirjavahetus käis kogu aeg. Laev läks a-, viis, teine tuli, eks ole, seal oli kuskil pundis, oli kuskil 100 laeva, püüdsid kalu seal, ütleme nii, et raadioside oli omavahel olemas. Kuskil kuus, 70 kindlalt gruppides. Transportlaevad vedasid kalad teid kütust, eks ole, ja niisugust asja nii, et kirjavahetus käis. Pakkide viisi, on need kirju kirjutatud ja. Kas kunagi tekkis ka päriselt olukord või oht, et ei pruugi tagasi tulla koju merelt ookeanilt. Kas teie silmad on midagi niisugust näinud, olete te midagi sellist läbi elanud? Kokkupõrge oli lähedal, mis võttis põlved nõrgaks ja hoidsin vali tooli esimest korda elus. Viimane reis, vanemtüürimehena plaan oli juba täis meeldivat ja vanemtüürimees see siis lahti koos neljandal neljanda tüürimehega. Päristagi poiss, ma olin taga juba kaks reisi koos olnud ja. Kuule, las ma ka proovin kala püüda, eks ole, ja nädal või paar oli jäändel püügirajoonis olla njuufaundlandi suurel pangal. Sadamas oli vaja seal, aruandlus oli jube, kogu aeg oli vaja mingeid asju seal esitada osakondades igal pool. Hommikul tuli vahti, kella neljast kaheksani seisab vanemtüürimees. Üksainuke laev oli radariekraanil, seal. Ta oli meist kuskil seal viis, kuus miili eemal. Läks samas suunas. Me panime traali sisse, läksime, tema läks, mees. Läksime järgi, paar korda käisin vaatamas, samasugune situatsioon oli. Äkki kuulen. Tüürimees andis kaks lühikest vilet dutut, see tähendab seda, et muudan kurssi vasakule, teist laeva hoiatatakse niiviisi. Üks vile on, et muudan kurssi paremale, kaks tükki on, muudan kurssi vasakule. Kolm tükki on, et masinad töötavad täiskäiguga tagasi, noh enne kokkupõrget on sellist reeglites on need punktid kirjas. Ma tormasin sillale ja üks ühe asja veel unustasin, need udu oli. Nähtavus oli kehva. Radaripildis oli juba näha, et teine laev on meiega koos seal laev läks edasi, eks ole tal see kala, neid lõppes ära, aparaat enam ei näidanud, et kala on merepõhjas, ta pööras ringi ja tuli tagasi sama kursiga. Meie tüürimees hakkas vähehaaval pöörama vasakule, natukene natukene haaval, natukene haaval, natukene tavalist, tegelikult udus seda signaali ei anta. See signaal antakse ainult siis, kui laevad on teineteise nähtavus kaugusel. Masinad. P viskasin rooli, Velm paremale. Aga see laev hakkas ka vasakule pöörama, ta nägi, et me läheme ära ja näed, et lahku minna, eks ole. Paar meetrit ost oli siin vahet, aga parajasti nii et pärast Me panime rooli vasakule, andsime käiku juurde. Nii et meie nina jooksis, temalsid mööda parrast, aga vastu ei käinud. Siis käis mul peast läbi, et kas nendes kajutitesse, kuhu me nüüd sisse põrutame, kas inimesi on või ei ole. See moment on mul siiamaani meeles. Aga õnneks me läksime ikka lahku ja Katraalid läksid kokku ja et meil olid ja traalid taga mõlemal neid nukrad, arutasime seal peaaegu lõunani. Ka kala oli veel sees ka ja siis oli küll nii, et süda tahtis rinnust välja karata ja. Lähme pereasjade juurde tagasi, et kui üks isa on nii palju kodust eemal, siis ja võttes arvesse, mida te rääkisite enda lapsepõlve kohta ja ja no isa ranguse kohta ja seda, et aeg-ajalt ikkagi need triibulised tulid, tulid konkreetselt siis kas see, et teie sattusite niimodi võrdlemisi harva koju, tähendas seda, et teie lisana oli lasteaia ja eriti siis Peedu suhtes leebem hoiak, et kui te olete palju kodust ära, siis polegi justkui moraalset õigust tulla koju nii-öelda korda nõudma või, või üldse midagi nõudma ja karistamiseni välja. Selle ma tegin endale selgeks aed, füüsilist karistust, maalastele idee tegelikult ja sina vist ühe korra said? Teenitult ja. No hästi kergelt. Selle loo räägib meliselt pärast. Ei noh, ma põhimõtteliselt ikkagi ähvardasin oma vanemat õde ikkagi nagu maha lüüa ta läbi mille äge nagu närvi närvi ajanud ja noh, mis seal siis. See oli täitsa omal kohal. Ehk siis tülist õega tuli see, see üks füüsiline karistus, mille sa oled elus saanud. Jah, ma ei tea sellest ikkagi oli vist nii, et ma ikka ajasin kööginoaga õde mööda korterit taga. Ma kuulsin, kui sa karjusid, et ma tapan su. Ma ei tea, mis ta sulle tegi, kurat küll, ma ei tea. No suuremad ikka terroriseerivad väiksemaid, eks nad väiksed ja provotseerivad käega, sest nad kaebamas käivad kogu aeg, eks ole, ja igasuguseid asju teevad. Aga kas Peedu oli üldiselt plahvatusohtlik nagu see konkreetne situatsioon või see ei olnud? Pigem mitte. Missugune paista oli siis, mis talle teha meeldis? Isa silmade läbi? Ta tahtis kogu aeg palli mängida. Mäletan, kui me suvilas olime, siis tegelikult kui sa merereisilt tagasi tuled, siis kuu aega kindlalt kurat ei vaadanud telekat, ei lugenud lehte mitte midagi, lihtsalt mingisugune siuke taastumisperiood on tarvilik ja. Isa mängime palli. Siis loopisime seal nii palju, no kaua sa ikka edasi-tagasi probleeme meil mingisuguseid ei olnud. Kõik, mida mees tahtis seda, ta sai sisuliselt silmas peatada, mida, mis mõttes köiki asju vähemalt mida räägiti siis, seda sai teha ja. Kuidas ta pilli poole vaikselt ja muusika poole nihkuma hakkas, kelle teene või töö see oli, et kas teiega siga seal mingil moel mängus on? Minu käsi ei aidanud millegipärast ja ikkagi püüdsin. Omalajal sai nagu mängitud ka ise ja kuigi palju keskkoolis oli meil oma klassivend oli ja kohalikus klubis mängisin klarnetit. Ja muusikat oli meil kodus kõvasti. Aga Peedul ei olnud huvi, eriti arvutis oli ta küll jalgupidi pea pidi. Jah, muusika vastu oli huvi, noh, ta oli võib-olla selline muusika kui nagu fenomeni vastu huvi, aga noh, ma ei olnud eriline laulumees viisi väga hästi pidanud. Aga noh, mingid plaadid, mis, mis Läänes tõid pink Floydi plaatati, kui ikka kodus nagu mängis, siis mingisugune tunne tuli kohe peale seda plaati kuulates ja see noh, see oli nagu heas mõttes seletamatu selline erutus, mida see plaadi kuulamine nagu tekitas. Aga sealt meelde Aga kas sa mäletad seda isa muusika suunas kerget tõuget ja mitte kaasa minemist selle mõttega? Ja kuidas see lõpuks ikkagi juhtus, siis? Kerge tõuge väga nagu hämaralt mäletan, aga olid mingid olukorrad, kus siis ütleme, kas mäletan, käisime suvelaagris, kus tegime talutöid ja taluasju, aga kuna selline oli selline muusika keskne seltskond koos siis mängitigi nagu pilli ja ja noh, vähem pillimeestele anti sellised lihtsamad jauram anti kätte või midagi sellist, mida sa ei saa taguda ja aga mina isegi vist kuidagi vist sain isegi Kustiline kitarr anti mulle. Kuidagi näppida, ma ei mäleta, et selles osas otseselt tol hetkel mingi huvi oli olnud, aga aga noh, kui sa pärast seda laagrit küsisid selle laagri juhendaja käest, kes tegelikult oli pilliõpetaja, temale öeldi. Ei ta jääb kohe hätta, et ei ole vaja ikkagi nagu ja võib-olla siis klassikalise muusikahariduse mõistes ma juba olin nagu liiga vana, et, et saada nagu minna laste muusikakool ja tehase hästi stereotüüpne sisse muuskus kasvamise teekond läbi, et sa hakkad. Kui aastat hakkad klaverit viiulit harjutama ja siis ta 21 aastaselt oled Estonia kontserdilaval solist või siis mängid orkestris, et sellest rongist ma olin nagu kindlasti nagu maha jäänud. Aga see, et te isane apeedud natukene sättisite selles suunas jämedalt otse küsides, kas teil endal jäi vähekene kripeldama, et muusikuna kõrgemale ja kaugemale ei jõudnud ja siis poiss oleks võinud seda teha? Ei, ma nii ei ütleks otse ja mul on küll hirmus kahju jah, et ma ei õppinud klaverit mängima, näiteks. Pillimäng on ikkagi hingele väga hea, kui sa oskad, eks ole, ja eks ma vaatan kadedusega neid vendi, kes mängib klaverit ja räägib juttu, samal ajal. Sihukesi mehi takkajärgi ja eks ma ikka natukene togisin peetud sinnapoole. Siis, kui sa oma selgroo murdsid, siis ta ei saanud enam sporti teha ja. Kui asi oli enam-vähem juba nii-öelda otsustatud või liisk langenud ja sul oli varvas, nagu öeldakse ukse vahel, et paistiski muusik tulevat, kas sa mäletad muhelust isa olekus või tajusid niisugust sündmuse olulisust perekonna jaoks? Noh, eks see oli keeruline aeg, eks keeruline meile kõigile, et ma olin ju ka tegelikult nagu noh, selline peata kana selles olukorras ja tegelikult ikkagi üpris ebakindel selle ameti valimise osas ja isa poolt, kes, kes kindlasti tahab mulle seda, et ma saaks elus pigem nagu lihtsasti hakkama või et ei peaks kahetsema. Arvestades seda kõiki, neid tingimusi, millest siis minu papa pidi noorused üles kasvama. Et nagu minna seda teed, et, et pärast keskkooli minna nagunii-öelda kunstniku kunstnikuteed. Muidugi seal olid teatud nagu hirmud, hoiatused, et kas see võiks olla alati noh, on selline plaan B kui ma lõpuks otsa kooli läksin, ma olin pilli mänginud kolm aastat, mis on tegelikult naeruväärselt lühike aeg selle nagu pagasi pealt otsustada ära, et ma nüüd tahan olla nagu muusik ongi selline julge või suur samm. Aga kui korra tagasi tulla selle varasema suunamise peale, siis sa rääkisid sütitavalt mingitest muusikutest, mingitest kontserditel, mingitest bändidest. Kuidas sa seda rääkisid, sa pane alati kuulama, et kui need esimesed sellised staadionikontserdid jõudsid Eestisse, vaata, on 96 olise Bryan Adams ja 97 Jackson ja Rolling Stones ja siis ta isa teises selle eest, et, et ükskõik, mis perekonna rahaline seis ka ei ole kogu perega tuleb sinna kohale minna. Ja noh, tolle aja mõistes see oli nagu meeletu meeletu raha, et noh, ma mäletan, et okei kooli lapse seisukohas lihtsalt 500 krooni nagu kontserdi pileti eest maksta tundus nagu ühe pileti ühe pileti üüratu, et sellest saab ju ma ei tea, uued tossud ja dressid ja kõik muud ägedad asjad. Või mingi uue telekamängu, et minna mingit prae laadadestikaala lauljat kuulama, kellest ma pole midagi kuulnud. Noh, mis ema veel ka tal juures kiusatus kaetud, oh kuule, hulluks oleme läinud. Et millega me tegeleme, aga isa ütles, et ei, tuleb minna, et see on nagu oluline asi ja see on äge asi. Ja pärast kõike nagu sõime oma sõnu, et see oligi nagu tohutu äge ja tohutult sütitas ja noh, võib-olla siiamaani arvan, et see see Michael Jacksoni kontsert 97 aasta oli selline minu jaoks tohutu tähtsusega, et see, see on mingisugune energia või seal mingisugune laks, mis sealt, mis sealt tuli, sellest kogu sellest showst. Ikkagi noh, nagu väga raputas, et on alati pärast sõda, ostsin selle plaadise history tuur duubelplaat siis seda on vaja ikkagi nagu üksinda panin peale kedagi kodus ei olda nagu Repiidi peal korduse peal kuulasin kõvasti. Püüdsin kaasa, võib-olla ka tantsida, seda ei mäleta. See kuidagi pillimäng lõpust nagu tuli ka tohutult juhuslik, tohutult juhuslik, et lihtsalt semud ütles, et nemad peavad bändia, Ekdad, lahedamad, pillid on juba ära võetud, et, et aga noh, keegi tal seal seda passiga tõristama, et et Peedu, et basskitarr on kõige lihtsam, Pille neli keelt ja üks noodi korraga, et iga loll saab sellega hakkama, et see oli see minu, see start. Isa mainis siin selgroo murdmist. Kõlab nagu üks otsustava kaaluga sündmus sinu elus on või. Oli küll ja kümnendas klassis huvitusin igasugustest ekstreemspordi valdkonda minevatest asjadest ja üks asi, millega tõsisemalt tegelesime lumelauasõit. Püüdsin nendel kohalikel võistlustel käia ja hüpata ja teha trikke ja mis aastatel see oli, see oli siis 2002, kui see juhtus, 2003 oli 2003 ja käin ehk siis 11 klass. Sport on mind alati nagu sütitanud, aga ma ei ole võib-olla loomu poolest spordis selline võitja tüüpi või siis selline noh, ütleme, et siis mul on nagu mõnes muus kohas antud kui spordis. Et nooremana püüdsin ikkagi poistega jalgpalli mängida, aga ega ma suuremas jalgpallur pole kunagi olnud. Ma nägin, kus ööd lõid värava. Ja ükskord See jääb hästi meelde aga noh siis ka lumelauas ka, et, et mind väga sütitas ja noh, muidugi eriti meeldis ikkagi vaadata, kuidas teised sõidavad ja vaadata neid videosid ja noh, see kuidagi tundus nagu lahe selgroojutu mõte on see, et eks ma siis pingutasin üle või hindasin oma oskusi paremateks, kui nad olid ja noh, tegelikult ma ei olnud eriti akrobaatiline või selline plastiline ja ei suutnud ennast ümber oma telje keerutada ja nii edasi. Kahemeetrise teedee saltosid lumelauaga, need on poolteist pikad, need, kes lume lautorid johtustes, mis. Ja juhtus siis see, et läksin siis kuutse mäele ühele võistlusele ja hüppekas natukene ringi ehitatud. Eelmine laupäev võitsid võistluse Viljandis veel eriauhind ja vabale kunagi aga sain. Äramärkimisest selline innustatus ja julgus. Ja siis oli seal ta hüppekad natukene muudetud ja hoovõtualaga natukene muudetud ja see oli päeva esimene hüpe sellest hüppest, kus ma olin sadu kordi, aga no 100 korda ikka hüpanud ennem. Läksin liiga suure hooga sinna peale ja kuna selle siis äratõukekoha nagu sa raadiuse nurka nagu järsemaks siis ma ei osanud arvestada, kuidas ta mind siis nagu seal õhus nagu viskab, aga viskas kohe nagu jalad taeva poole nagu pea kuklasse ja kui su silmade vaates on ühel hetkel ainult nagu taevas, ehk et sa mitte kuskilt otsast ei näe nagu maad sul, see tasakaaluelement peab ka nagu seisma, et sa ei oska kuhugi poole ennast liigutada. Ehk ma tegelikult noh, jäin nagu lukku kokku ja tegin päeva kõige suurema õhulennu, kuna mul oli liiga palju hoogu, ehk kukkusin veel nagu lendasime maandumisest kaugemale pea ees, kägarasse lumelauasõit ka sellised taskunoast kukkus ja niimoodi noh, käivad niimoodi, jalad käivad üle pea kukkumise hetkel siis noh, selgroog on see, mis seal, mis vahel siis kannatab. Kolm Seegrolli murtud ja kuu aega haiglas. Väga tõsised operatsioonid. Täna võiks olla mingit pidi, et selline õpetlik jah, väga õpetlikke nagu vajalik pauk, et sellised mingisugused väärtushinnangud, elu osas või tõekspidamised said, nagu ütleme, et seal haiglavoodis oli, oli piisavalt aega järele mõelda oma valikut. Üle simmer natuke täpsustama, minu esimene tähelepanek on see, et et kokkuvõttes ju tegelikult vedas, kui viga ei saanud ja sul on jalad all seda? Absoluutselt. Aga kui sa räägid väärtushinnangutest, mida sa silmas pead täpselt, mille sa siis nüüd ümber hindasid, et lihtsalt jätsid ühe spordi maha ja otsisid elus uue sihi või? Mida see laud on alles lumelaadal alles ja eriti ei taha, oled käinud ka lauad korrad, eks, aga noh, ütleb, et ei hüppa või püüa saltosid teha lumelauaga enam, aga noh, need väärtushinnangud, et ütleme siis, et ei pea iga jaa populaarsema trendiga kaasa minema kaasa jooksma, eks ma selles mõttes kindlasti oli nagu tuulelipp sel ajal, et moealale moeala täpselt ja need asjad, millega ikkagi nagu noh, need populaarsemad poisid klassis ikkagi tegelesid, ma tahtsin tegelikult ka nende asjadega tegeleda ja, või noh, ma tahtsin, et need asjad hea olla. Et kui sa vaatad põhikoolis ikkagi kogu see koolihierarhia klassis käis selle järgi, kes ikkagi jalgpallis kõige parem oli, siis mõistagi ma tahtsin ka jalgpalli mängida ja olla selles hea. Tahad ikka nagu võidu joosta kõikidega või selline olla populaarne. Seesama situatsioon, kuidas oli, kas olite seal võistlusel omapäi ehk mis hetkel vanemad mängu sekkusid ja said teada, et mis siis juhtunud oli? Ja omapäi olin ja isa oli merel jäämurdja peal, siis murdsid jääd ja siis ema oli Tallinnas ja kuna ma sain mingit pidi ka kohe jalad alla, et oli küll väga valus ja nii edasi ja šokk oli siis esimese hooga ikka tõusin kohe püsti. Pärast seda matsu, esimene reaktsioon endale oli, et täna vist rohkem ei hüppa. Täna heidan rahulikult, et tõsidus jõudis nagu hiljem kohale, kui tahtis, kiirabi tuli mulle sinna Kuutsemäel järgi siis kiirabiarstide ka ei teadnud, kui tõsine häda on, kui nad vaatset mul nagu noh, nii-öelda hing on sees ja suudan rääkida ja eriti ei kurda valu üle, siis nad arvasid ka, et et võib-olla lihtsalt mingi põrutus ja ja ja siis ma ka nagu hoidsin, lükkasin edasi sõda seda momenti, et, et helistada vanematele öelda, et midagi on juhtunud ja viidi Tartu haiglasse. Või siis mind viidi salaja röntgenisse ja tulin tagasi, siis öeldi, et et nüüd võtan väga rahulikult, nüüd siin läheb natuke aega. Siis ma hakkasin nagu mõtlema, et kuidas seda nüüd öelda ja ema on ikka üldiselt sellele üpris emotsionaalne. Ei julgenudki kohe emale helistada, helistasin õela khatilehed seletada, niisugune jama ajad. Et ole hea, mine nüüd, mine koju ja ütle, et, et sihuke sihuke värk on, et ma telefoni teil lihtsalt ei julge öelda ja nii ta nii ta läks, aga täiesti tagantjärele vaadates väga õnnelik õnnetus oleks võinud ratastooliga lõppeda ja nii edasi. Haiglast välja tulles kuidagi nagu siis pärast nagu tavaellu integreeruda see noh, see oli ikka tükk tegu, et ei tohtinud kolm kuud pärast operatsiooni tahtnud istuda, tahtes ainult seista või lamada põlviljul põlvili põlvili ja püsti, just et see oli päris nagu keeruline. Noh, ma olin selline kohe nagu noor, vala inimene seal seal keskkooli viimastes klassides, kui keegi teised tahtsid nagu pidutseda reede õhtul välja minna või siis kuskilt sealt mingit koerust teha siis minna, kui sa kohe ei huvitanud automaatselt, et nagu mul oli kuidagi sellest suva. Ükskõik. Kui me räägime veel lapsepõlveaastatest ja, ja kooliperiood, siis kas see kuidagi Peedu kujundas sinu käitumist ka, et isa oli tihti kodust ära kontrolli selle võrra vähem, eks, kui on üks vanem kodus, et kas sul sellega seoses tekib mingisugust emotsiooni vanu aegu meenutades? See võis olla siis põhikooli lõpp, keskkooli algus oli periood, kus ema leidis tööd, Hiiumaal oli see emafirma kolis Hiiumaale, kus ta töötas ja ja siis olid ajad, kus sina oled merel. Ja ema oli Hiiumaal, et siis tegelikult, et õde oli piisavalt vana, et teda eriti kodus näha polnud. See oli küll selline oluline. Said proovida, kuidas on nagu elada omaette. Imelik öelda, aga jube lahe oli kõik tunnustega väga hästi kontrolli all olevat, et vaatan ikka, keegi koolitööd olid tehtud, kodu oli koristatud, midagi nagu laiali olnud, tekkis selge rutiin. Kuidas asjad käivad, teadsite emast olep nädalat tagasi mingid suuremad asjad ära või? Mingit muud perekondlikud tegevused, leia kuskil poes ja nii edasi. Keskkoolis täiesti oli, rääkisid nagu välja selle, et noh, ma lähen talle koju, et mul ei ole kedagi kodus ja homme ka ei tule, sest et kõik need imestunud näod ja sellised silmad, mis lõid särama klassivendade nägudes, nii Peedu, et nüüd on sinupoolne pidu täna õhtul, et sa ise veel ei tea seda aga kohale no põhimõtteliselt ostame noh, vägijooki ja nii edasi ja nii ta läheb. No tegite siis peo ikka ka vä? Ma ausalt öeldes ei mäleta, tõesti ei mäleta. Kas pigem ei teinud seda, sa oled öelnud jah, et see minu elu kõige parem aeg ükskord ütles, et siis kui ema oli seal merel. Kummalisel kombel see nagu rutiin mulle väga sobis, et, et noh, täiesti tänaseks hetkeks nagu toimetades muusikuna 100. koosseisus ja õppejõuna ja mida kõike veel siis. Rutiin on nagu viimane asi, mida ma näen, kuigi ma selle järgi tunnen puudust, aga noh, sel hetkel selline noh, ma teadsin täpselt, mis juhtub pärast seda koolist koju, ma panen selle kiirnuudlipakki keema. Teen sale, valmistan, maitseb täpselt sama hästi nagu eila ketšupiga maitses ei ole mingeid üllatusi ja ei ole kellelegi mingit plaani, et läheme nüüd hoopis sinna. Lähme nüüd tädi sünnipäevale või vähem ei saa teha, et oligi ennast ka oma oma aja peremees. Te olete päris suure ajavahega saanud isaks. Kas te olete Peedu kunagi niimoodi mõelnud, et kui poeg Peedu sündis, et siis juba kuidagi vanemas eas isa olla lihtsam natukene varasemate kogemuste arvelt te ise võib-olla rahulikumaks muutunud või, või ikkagi seda kogemust ja teadmist nii palju juurde tulnud, et et see kõik muudab olukorra teistsuguseks. Kui olla isa näiteks ma ei tea, 20 viieselt või midagi sellist. Ma ei arva nii. Minu meelest on väga tore lastega koos kasvada ja areneda. Ma tundsin, et see vahe on liiga pikk meie vahel Teie ehk kahe Peedu vahel kahe Peedu vahel ja ja kui Peedo sündis, siis te olite kui vana. Ma olin 46. Muidugi noorest peast ma olin ka tihtilugu oma isa peale tige ja vihane ja mõtlesin, et ta ei tee õigeid asju näiteks. Aga kuskil neljakümneselt natuke vanemalt ma avastasin, et Ma teen täpselt neid samu asju, mis minu isa tegi. Mina sündisin siis ta oli 36 ja 30 viieselt abiellus, teised lapsed olid ju kõik siis veel hiljem. Mina arvan, et mida nooremalt sa lapse saad, seda parem. Mis te silmas peate, et, et olite juba liiga vana, justkui selleks, et mängida palli või midagi. Ja mitte üksi palli, aga muid asju ka, eks ole, ega siis pallimäng siis üksinda ei ole. Tänapäeval seal 46 vanuses isaks saamine ei ole iseenesest mingisugune eri asi mu meelest 40 viieselt viiekümneselt täiesti rahulikult. 14 aasta pärast sa oled juba 60, eks ole, 46 pluss 14 ja, ja poiss on 14, sa oled juba 60-ni ja üldiselt ma ütlen, et mul on hea meel, et Peedu on olemas. See teeb nagu hinge nooremaks. Ega ma ei tunneta siiamaani oma vanust, tegelik hinge sulen poisike edasi, ausalt öelda. Et seda tunnet ei teki, kui näed omasugust, siis ehmatad äkki mõnda klassivenda või haiglas. On niisugune tunne, et ma olen nii kuradi vana praegu juba, eks ole. Ma vabandan küsimuse eest, aga kas see Peedu sündis, kas tulid nii-öelda väljaspool igasuguseid plaane või arvestusi teie jaoks tuli teile üllatusena vä? Mitte nii väga, ma ei ütleks, et plaanimajanduse punkt see ei olnudki. Ja ja aga mul on hea meel, et Ta tuli ja poegi mul ei olnud ka, eks ole. Tütred olid kõik tüdrukud ja on ju vaja mingisuguseid oma apitud asju ja ja oma vigu ka edasi anda, eks ole, see on tähtis tegelikult. Mida vanemaks saad, seda tähtsam see tundub. Kuidas Peedu sinu vaade sellele on, kuulab praegu isa neid kommentaare võib-olla on natukene imelik, kui istute ise siinsamas toas ja sinust räägitakse selles kontekstis niimoodi, aga, aga kuidas sa enda tunnetus on, et kas sa mäletad ka seda momenti näiteks pallimänguga seoses enda jaoks nii-öelda häirivana isand mingis vanuses kus mingid tegevused ei ole enam sellised, mida 25 aastane isa teeb? Ja eks sellega on, on mingid mälupilte ikka muidugi noh, selle peale on, on saanud nagu mõelda, et, et ühtepidi võiks öelda, et nagu meie vahel ei olegi enam nagu enam üks põlvkonnad, peaaegu kaks generatsiooni on nagu seal nagu vahelt täiesti sellises põhikooli eas või sealt nooremana kui ikkagi noh, võrdlesid ennast teiste koolihoovis mängivate poistega, millega nende isad tegelesid siis nagu noh tekitas küll vahel sellist, noh, et noh, ma tahaks kaisaga seal võidu joosta või, või noh, mingi selliseid, noh me jooksime vaid, ma mäletan küll saba tuharalihas. Ma tõmbasin tuharalihase Pirital kogu aeg tahtis võidu joosta ja ma vedasin jalgu järgi pool aastat. Jah, sellised praegu praegused perspektiivist vaadates, et sellised tühised asjad, aga sinu huvid ei ole tingimata samasugused huvid nagu teiste poiste isadel või või need asjad, aga, aga noh, jällegi sealt tuli ka väga palju väga palju muid väärtusi ja sellist nagu silmaringi laiendavad informatsiooni ja kogemusi, et või noh, kas või näiteks see, et et noh, ma tulen, ma kasvasin üles sellises keskkonnas, kus isa aeg midagi tegi, et ei olnud esimene tunne, et kui nüüd ma tean, et ukselink on katki, et meilid helistame, võtame telefoniraamatus selle otsima selle firma üles, kes lukseppa kutsume. Luksepp tuleb reede õhtul, teeb siis kordasele lukku, vaid ikkagi esimene emotsioon oli see kus on kruvikeeraja otsa lahti, vaatan, kuidas see asi käib ja mis seal üldse katki on. Ja noh, nüüd olen ma selle olen nagu väga väga tugevalt nagu pärinud selle soovi ja tahtmise nagu ise nokitseda, ise proovida ja ise võib-olla noh, selle asja tegemise käigus ka tegelikult õppida. Ja kui ma praegu võrdlen ennast nagu omaealiste sõpradega, kellega ma läbi käin, sest seal on see nagu täielik erand, et noh, seal, mitte keegi, mitte keegi minu sõpradest tõenäoliselt ei ole kunagi oma autol ise piduriklotse vahetanud või mingit mõelnud, kuidas mingisuguseid kaableid kokku joota või, või noh Ma ütleks vahele, Peedu ostis omale ühe autoromu. Seal olid augud sees, siis õppis internetist keevitamise selgeks ja keevitas teed augud täis. Ja tegid korda ja siiamaani ta sõidab sulle sõidukorras Londoni Ugalas ja kätega. See soov ja huvi praegu ma kuulen sind tegelikult võib-olla otseselt nagu vanaisalt ka ikkagi tulnud see kui tema ehitas ja parandas jalgrattaid, siis. Vanaisa täis paadivõlle meestele, seal Purtse rannas, tal olid kõik tuttavad. Need tõid meile kala kogu aeg ja. Kui sa mõtled isale ja emale kasvatamise kontekstis, kuidas nad on püüdnud sind viia nii kaugele, et saaks öelda, et ikkagi inimene ja et kõik on hästi läinud, et siis mida nad on nii-öelda sulle kaasa öelnud, et mida sa võiksid elus saavutada või milline sa võiksid olla või mis seal tähtis. Ma usun, et isa poolt on kindlasti selline väga olulisel kohal olnud viisakus jau, Pahklikus, kombed ja kultuuri austamine. Sa ütlesid mulle hiljaaegu, mul aga tõenäoliselt saad seda varem öelnud nad kuidagi teiste sõnadega, ega te ütlesite, et tee õigeid asju ka siis, kui mitte keegi ei näe. Mis seal ikka väga tore tarkusetera, mis, mis kaasa võtta, mingi täbar olukord siis see, et ikkagi jääda nagu aumeheks tulla nagu ise lagedale rääkida rääkida mingi asi ära või tunnistada üles mitte mitte vassida, et ma usun, et sellised nagu väärtushinnangud on, on nagu väga olulisel kohal olnud. Ja teisalt ka võib-olla siis selline teatud mõttes ambitsioonikus mis meil kindlasti nagu muusikuna on. Ma arvan, selline lavaloleku amet nõuab teatud ambitsioonikus edevust, sellist nagu olla teiste inimeste ees, et olla nagu sa iseenese parim variant. Kui tema poolt rääkida seda ema mul vea rahvusest, mis tahaks teda väga emalik, aga selline väga emotsionaalne ja väga tugev muretseja, selline pabistaja. Aga no hästi selline soe, lihtne, tohutult tugevalt armastav sellest lihtsalt sellest kodust soojust sinusse süstib sellist nagu turva turvatunnet pakkuv. Samal ajal on ta raamatupidaja ehk et tahan. Oskab ka öelda, et kuu lõpus tuleb isegi numbrid kokku lüüa ja vaadata, misjoon alla jääb, et selle kõrval. Kas see tähendab, et et lapsepõlves oli sinu osaliselt sinu kodukeel ka vene keel või? Absoluutselt ja päris varajases nooruses on räägitud, et ah, kui ikkagi eesti keel oli aktsendiga vene keele aktsendiga Avamerel tulin jah, siis rääkis üks nädal aega aktsendiga eesti keelt, eesti lasteaias, käis, aga ühe aastaga õpetas oma õele eesti keele selgeks. Et ma olin aasta töötasin Mosambiigis. Tulin tagasi, siis Kati rääkis puhtalt eesti keelt ja kui ma sinna läksin, siis ta ei rääkinud Peeduga. Vanim eesti lasteaeda. Alguses lasteaias õppis põhikeele selgeks ja nii palju, kui koduse merelt tulin, siis nädal aega oli tal vene aktsenti. Jutu pärast kadus ära. Aga küsin abikaasa kohta siis, et Peedu ema kohta, et kas meremehe töö nii-öelda aitas teda kusagilt väljaspool Eestit leida võid või te leidsite ta siin kohapeal ikkagi. No ühes kontoris töötasime ja on Astrahanis pärit peale instituuti saadeti siia tööle ja ja oli meil seal töö ja töötasu osakonnas töötas. Ma käisin talle aruandeid viimase peale reisija. Eriti võib-olla lapsepõlves ma olin selline kohati päris uje ja tagasihoidlik ei julgenud nagu kuskil juttu alustada, kui vaja, ja siis siis ei saa kiiresti sellise toimiva nagu metoodika, kuidas siis aidata sellest üle saada, et et alati, kui noh, kui siis väike poiss midagi soovis, mis võis olla siis kas kas jäätis või, või või mõni muu asi siis salatseda muidugi pole üldse mingi probleem, et siin on raha, mine võta, küsi ise sealt, eks ole, seda letist asja. Kuidas sa muidu õpetad ikka? Muide, ma sain liiga hilja teada, et esimesed kuus aastat lapsega olema, ütleme nii, koos kui vähegi võimalik. Ja ära ütle talle kunagi mitte midagi halvasti. Igale asjale vastu kõik asjad, seleta talle ära. Kas see on kõige-kõige produktiivsem aeg inimese arengus üldse? Esimesed viis-kuus aastat. Ta haarab kõik asjad, tal tekivad seosed. Ja siis enam temaga tegeleda pole vaja, siis ta juba õpib ise ja puha, ausalt öelda jah. Aga kui sa nullutatede algusest peale, et ja teised ei tohi, seda ei tohi, ära mõtlegi selle peale. Siis sa käita käekõrval eluaeg Lähed pruuti otsima, tead, võtad käest kinni ja linna või. Tuleb ise ära korraldada. Teiega on olnud väga-väga tore rääkida. Aitäh, isa ja poeg. Mõlema nimi, Peedu kass. Olge tublid ja pärituult aitäh kutsumast, aitäh kutsumast. Selle saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Nädala pärast kohtume jälle, ma olen Sten Teppan, kõike head.