Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile, Aivar Pohlaku jutu pika isa nääriõhtu. Täheke number 12986. Plikal isal oli alati häda küll jäi voodi lühikeseks, küll osutusid uksed madalaks. Isegi kodus televiisori ees ei tundnud pik isa enda eriti hästi. Diivan oli talle nii madal, et põlved varjasid pikka isa eest ekraani ära. Seepärast oligi pikk isa kodus tihti tusane ning pika isa lapsed ning nende ema pidid aina kikivarvul käima. Kui pikk isa riidlema hakkas, langes lagedest Rohovi. Nii kõva hääl oli, pikali, saal. Vana aasta viimasel päeval läks pikk isa kuuske ostma, valis ja valis. Aga mida sa ikka ostad, kui kuused kõik pisikesed kõlbaksid parajasti pikale isale jalutuskepiks. Pik isa muutust usaseks, kuid mis parata. Tuli üks selline väike kuuseke koju viia. Kui pikk isa väikese kuusega koju jõudis, polnud seal veel kedagi. Ning pikk isa hakkas mõtlema. Mõtlemine oli plika, isa lemmiktegevus, sest selle juures ei saanud vähemalt tead kuhugi vastu lüüa. Kuusk on lühike, mina pikk, mõtle Spykiza. Hea oleks, kui saaks kuidagi. Ja tuligi siis heale mõttele. Kui pika isa lapsed koos emaga koju jõudsid, nägid nad imelist pilti diivanil televiisori ees täpselt seal, kus tavaliselt istus pikk isa oli väike kuuseke. Aga toanurgas, kus eelmistel aastatel oli olnud kuuse kohta seisis pikk isa küünlad ja ehted küljes ning naeratus näol. Seda nähes naeratas emagi ning lapsed tantsisid rõõmuga pika isa ümber. Üle hulga aja oli sellel nääriõhtul pikka isa kodus jälle lusti ja naeru. Pikk isa seisis ehituna nurgas ning oli õnnelik. Esimest korda mitme aasta peale ei löönud ta ühtegi korda õhtu jooksul pead vastu ukse piita ning põlved ei varjanud televiisorite ära. Pika isa, lapsed ja nende emagi olid õnnelikud, sest pikk isa ei pahandanud isegi siis, kui lapsed lärmates näärivana ümbergi eksisid. Ja kui uus aasta juba kätte oli jõudnud, naeris pikk kisa esimest korda elus. O ning lagedest langes krohvi, mis hirmus. Kuid keegi ei pahandanud sellegi üle. Kõigil olid tõepoolest väga lõbus õhtu. Küllap mõned lapsed on aga hakanud muretsema ja tahavad küsida, kas polnud väikesel kuuseke seal seal diivanil mitte igav, niiviisi üksi istuda. Neilegi võin ma julgelt kinnitada, et ei, ei olnud. Kuuseke oli isegi väga õnnelik. Kellele siis ei meeldiks rõõmsate inimeste keskel olla?