Mina olen ott Aardam. Loen teile jutu. Üllatuste õhtu. Autor Ira Lember. Täheke number 12975. Peeter teadis, et kingitusi teha on hea. Aga Peeter teadis ka seda, et ise kingitusi saada on veel parem. Peetril olid omatehtud kingitused juba ammu pakitud ning peidetud. Nüüd käis ta neid tihtipeale vaatamas. Suurest vaatamisest ja katsumisest hakkasid kingituste paberid juba narmendama. Aga selles polnud ju Peeter süüdi. Süüdi olid hoopis näärid, mis lasksid end nõnda kaua oodata. Kord oli Peeter üksinda kodus ja ronis igavusest kapi otsa. Oma suureks imestuseks leidis Peeter sealt paki. Peeter rullis pakilt paberi ära ja nähtavale tuli iseliikuv tramm. Peeter ronis trammiga kapi otsast alla ja hakkas mängima. Tore oli trammiga mängida. Igal pöörangul tramm tilises Peeter uuriska trammimehhanismi ja see meeldis talle veel rohkem kui trammise. Ent just siis, kui Peeter oli kõige suuremas mänguhoos, tuli vanaisa koju. Kust sa selle trammi said? Küsis vanaisa uudishimulikult. Kapi otsast. Selle peame nüüd küll ruttu tagasi viima. Isa ja ema tahavad selle sulle pühadeks kinkida, ütles vanaisa ja seletas veel, et kinkija rõõm on palju vaiksem kui tema kingitus. Enam üllatus pole. Sellest sai Peeter hästi aru, sest ta ise peitis ju ka oma kingitusi ja Peeter ronis uuesti kapi otsa. Nääriõhtul aga üllatusid, kõik. Tramm ei hakanud sõitma. Sa tõid praak trammi, ütles ema isale. See trammi. Sõida külmenda, sõitma paneme, vastas isa läks oma tööriistu tooma. Aga enne, kui ta tagasi jõudis, tegi Peeter juba ise trammisõidukorda ja see kihutas rõõmsalt hilisades mööda tuba. Kõik olid üllatunud. Osav poiss, kiitis vanaisa ja muheles habemesse. Nääriõhtu ongi ju üllatuste õhtu.