Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Tänases saates küsime, milline on koolinoorte huvi usuküsimuste vastu. Lähemalt räägib Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi usundi looja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein. Aeg-ajalt mulle tundub, et tänapäeva noored, võib-olla nii mõneski asjas või mõneski usuvaldkonnas on mõtestamisel jõudnud minust tunduvalt kaugemale. Toomas Jürgenstein sai äsja kaante vahele ka järgmise osa oma avatud uskliku raamatute sarjast. Kuna oktoobrikuu viimasel päeval tähistati luterlikes kirikutes usupuhastuspüha siis räägimegi seekord kirikuloolase Priit Rohtmetsaga luterluse ajaloost luterlusele, iseloomulikest põhimõtetest ning mõjust ühiskonnale ja ka meie nii-öelda töö rügamise. Sellist kirge on just jõuluterlusega või luterliku moraaliga põhjendatud, nii et metaläbi Meie kultuuri väga sügavalt kristliku muusika rubriigist tutvustab Hannes Hermaküla seekord Phildriscolli head kuulamist. Meil on Tartu stuudios Toomas Jürgenstein, kes on usundiõpetuse ja filosoofiaõpetaja Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis. Tervist. Tere. Hiljuti on ilmunud sinu raamat, kus sa oled taevas, see on siis avatud uskliku apok riivad ja see on justkui järg eelmisel aastal ilmunud raamatule kes sa oled taevas ja tolle nimetus oli siis ka avatud uskliku aabits. Nüüd on siis avatud uskliku aabits saanud järjesõna avatud uskliku Apo kriivad ja raamatu pealkiri on natukene muutunud, mitte kes sa oled taevas, nagu oli eelmine teos, vaid nüüd on siis kus sa oled taevas. Aga enne kui me nende raamatute juurde läheme ja ma usun, et see on ka omavahel seotud ikkagi küsimus meie Eesti noorte kohta, kes õpivad religiooniõpetust. Missugune tundub noorte huvi- ja noorte vaade usule tänases Eestis. Tunnistan siin on mul vahepeal meeleolud ja vahepeal on tundumised, et natuke üles-alla liikunud. Ühtpidi tundides, kui ma triviaalsed tundi annan. Ma tajun, et huvi on olemas, tekivad väga huvitavate, tead mõttesõlmed, diskussioonid, soov vaielda, kahtluse alla seada, samas ka kinnitada. See kõik nagu tunnis toimib. Ja aeg-ajalt mulle tundub, et tänapäeva noored võib-olla nii mõneski asjas või mõneski usuvaldkonnas on mõtestamisel jõudnud minust tunduvalt kaugemale. Teisalt kui ma aeg-ajalt vaatan niisugust, võib-olla laiemat pilti. Mulle tundub, et jälle see usu, see huvi on kuidagi leige. Võib-olla need usundilised väljendused, millega noored kokku puutuvad, ei kõneta neid otseselt. Nii et ma tunnistan, see on nagu päris kõrgetel lainetel üles-alla loksumine. Kuidas on, kas need küsimused, mis on tulnud usundiõpetuse tundides esile, kas need on jõudnud otsapidi ka sellesse esimesse raamatusse, kes sa oled taevas ja nüüd siis äsja ilmunud lisasse, kus sa oled taevas? On küll ja eks ma tajusin neid raamatuid kirjutades, et ma olen ikkagi noh, see õpetamine piltlikult öeldes on mul seljaajusse juba vist ladestunud, sest õpetan gümnaasiumis, et põhimõtteliselt kolmel aastal kümnendas klassis, üheteistkümnendas klassis ja 12 kümnendas. Ja ma tegelikult seda 10. klassi õpetamist kutsungi tähestiku selgeks õpetamiseks. Et me käime läbi maailma usundid, mitte väga põhjalikult, aga õpime põhilised mõisted, mida kusagil usutakse, et Me tutvume usulise tähestikuga. Avatud uskliku aabits oli küll taandatud kristlusele või teisi usundeid, ma tõin ainult pisut sisse. Aga ka see oli mõnes mõttes niisugune. Kristluse tähestik edasiantuna võib-olla tänapäeva keeles ja tänapäeval mõistetavate sümbolite abil. Ja 11. klass siis teine aasta on mul koolis niisugune vaidlemise, aastame aru, võtame, diskuteerime, vaidleme ja tapock riivad. Nad võib-olla ei puuduta usu nii keskseid teemasid. Aga samas on need selles mõttes kindlasti ka võetud isiklikust kogemusest, et enamik neist teemadest on klassis jutuks tulnud ühel või teisel kujul nende üle oleme arutanud, mõelnud kui kõnelda, et kuidas minu õpetamine raamatutes peegeldub, siis võin öelda, et 10. ja 11. klass on draamatuteks kirjutatud. Mis asi on Apo Griiva? Me teame, et piibliraamatus on vana testament, on uus testament ja siis on selline, kuidas öelda, hall alavi apokrivad. Kuigi noh, katoliku kirikuvaates need teosed ei ole apok riivad. Jah, et eks nad olegi nii, et nad on algkristlikust või juda istlikust taustast võrsunud raamatud mille tekkeaeg on piibliraamatutele lähedane ja käsitluslaad sarnane. Aga noh, jah, päris üksmeelt ei ole, et nende staatuse osas tõepoolest katoliiklaste ja õigeusklike arvates kuuluvad need raamatud täieõiguslikult piiblisse, kuigi ka õigeusus ja katoliiklased on ju väike vahe siin. Ja teistpidi Lutter ütleb, et need raamatud on head lugeda, aga jah, pole nii kalliks peetud kui pühakirja raamatuid, nii et. Eks nad selline hall ala olegi. Ja mida siis avatud uskliku Apo kriivad raamatu pealkirjana tähendab? Need on teemad, mis religioosse usu pealiinist võib-olla pisut kõrvale jäävad, aga ma arvan, nendega on huvitav tegeleda. Need on noh näiteks ma loen mõned teemad ette, et näiteks usuvahetus vahetaks, õigeusk on mul üks peatükk, et miks sellesse suhtutakse nii valulikult ja, ja kas on ka mingisuguseid tingimused või, või mingisugused niisugused alustada põhimõtted, kust nagu usuvahetuseni jõuda ja ja mõned asjad ongi teisiti, et tõepoolest võib-olla teatud põlvkonnad teatud usulisi asju mõistavadki teisiti ja selles ei ole midagi imelikku. Või siis tõepoolest ka käegalöömise peatükid, et ma jätan selle usu, kus seda teine ja ma hakkan hoopis filosoofiks. Aga järgmine peatükk toob usu juurde tagasi, et kas filosoof võib-olla usklik ja selgub, et võib küll. Et jah, võib-olla sellest usu kõige tähtsamatest teemadest või katekismuse teemadest pisut kõrvale jäävad. Näiteks imede teema on mul ühes peatükis esindatud aga aga siiski piimad, mis vähemalt minu kogemuse kohaselt inimesi puudutavad. Just nimelt, kuidas suhtud imedesse meie kaasajal, kui me võtame piibli raamatu lahti, me näeme seda kuidasmoodi. Imed kinnitasid usku ja veensid järgima ka Jeesust. Aga neid imesid nagu tänapäeval, sõltub muidugi ka, kes ja kuidas oskab märgata, siis. Ja nii ongi et ime justkui kaob meil eest, et me väga sooviks või väga paljud meie hulgast sooviks näha imesid. Aga eks ka Jeesus ütles nendele, kes temalt imetähti ütlesid, et võib-olla ikkagi parandaksid esmalt meelt ja, ja juhatas nad võib-olla rohkem pühakirja juurde, et imed on sellised, et on ju tõepoolest klassikalised imed, näiteks õigeusus, püha, tule ime, kui vaiksel laupäeval Jeruusalemma patriarh läheb Jeesuse haua, kus ja, ja väidetavalt seal imelisel kombel süttib tuli või, või ütleme, katoliku kirikus tuntud stigmad niisugune jooks kätest ja jalgadest nendest kohtadest, kus on olnud Kristuse haavad. Aga sealsamas kõrval on alati skeptikud näiteks Davidžuum, filosoofina, kes, kellel on neli niisugust klassikalist argumenti imede vastu. Et see ongi niisugune. Me otsaga mitmekihiline lugu, näiteks judaismis on üks vool Hassiidid ja neilt pärineb mõtte lõngetega. Kõik imelood, mis pühadest meestest räägitakse, pole tegelikult sündinud, aga need on pühad ikkagi. Sest kui vagad inimesed pühadest meestest nii kõnelevad, siis nad on usule kasulikud ja pühad, on need lood ikkagi. Et niisugust mitmekesisust, mitmekesiseid, arvamusi ja nende arvamuste omavahelisi põrkumisi ma olen püüdnud oma raamatus esile tuua. Veel üks valdkond, millest avatud uskliku apok riivad kõnelevad, on näiteks rituaalid. Milline on nende tähtsus. Mulle ikkagi tundub, et niisugune teatav rituaalide poolt toodud rütmilisus ta annab inimesele niuksed, raamid, mille sees on inimesel usu vastu lihtsam huvi tunda, lihtsam küsida. Rituaalide käigus tekib võib-olla neid küsimusi lihtsamalt, et ma näen koolis, kuidas tegelikult rituaalid on ikkagi väga tähtsad noh näiteks koroonata too oli meil kevadel vahepeal oht, et lõpuaktust ei toimu või, või ta jääb kuidagi lahjaks ja me tavaliselt nõnda jaanipäeva paiku. Me ootasime juulini, kui piirangut natuke lõdvenesid, üürisime suure spordisaali, kus õpilased niimoodi ilusti lahku istuma panna ja pidasime oma aktuse ikkagi maha, et noh, ka ilmalikud rituaalid nad on inimestele olulised, need ühtepidi raamistavad elu ja, ja jätavad ka teatud pidepunkte, mida saab meenutada. Ei, mulle tundub, et tänapäeva inimene ei ole sugu krituaalituda, ta otsib neid ja kui võib-olla usulised rituaalid ta nendest võõrdunud. Küllap ta leiab neid kusagil mujal. Ma tuleksin tagasi veel koolis toimuva juurde ja usundiõpetuse tundide juurde. Meil päevateemana räägitakse väga palju abielu defineerimisest rahvaküsitlusest, selles kontekstis samasooliste paaride õigustest ja need teemad on jällegi väga tihedalt seotud ka religiooniga tõekspidamistega traditsioonidega kiriku seniste õpetustega. Kas noored tunnis ka neid teemasid on nüüd üles tõstatanud ja küsinud, et mida siis? Religiooniõpetuse vaatenurgast võiks neil teemadel rääkida? Jah, see on üks niisuguseid küsimusi, mida ma olen pigem teadlikult vältinud, tinud kuna ma olen olnud Eesti poliitikas ja kohalikus poliitikas praegu. Ja ehkki seesama küsimus abielust ja on kindlasti ka usuline teema, aga ta on ka poliitiline teema, siis. Ma olen hoidunud. Sest need teemad nagu klassist pigem eemale, ma olen öelnud, et. Ma kõnelen teiega poliitikast siis kui te olete Te kooli lõpetanud. Jah, seal jääb mu südametunnistusele, see, et seal on niisugune usuline pool, mille ühine analüüsin võiks noh, võib-olla õpilastele üht-teist kindlasti teadmisi anda. Aga ma olen jah, siin ma tunnistan, et kas ma olen läbi kukkunud või aga ma olen nüüd teemad nagu lükanud pigem ühiskonnaõpetuse tundi ja pigem vältinud selleks, et noh, tõepoolest õpetajal on õpilase üle teatud mõju õpilane küll jah, gümnaasiumis nad on täisealised, aga sageli mulle tundub, et noh, ma olen püüdnud ja hoida seda poliitikaga segatud usku nagu tundidest väljaspool. Aitäh selle intervjuu eest. Toomas Jürgenstein, Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofiaõpetaja. Ja nüüd siis on sel aastal saanud järg teosele avatud uskliku aabits, kes sa oled taevas. See järg on siis avatud uskliku Apo grivad pealkirjaga, kus sa oled taevas. Aitäh, ja kui ma võin veel viimase repliigina lisada siis on mul käsil ka avatud uskliku sarja kolmas draamat ja pealkiri on juba olemas, selleks on, et sa oled taevas avatud uskliku apoloogia. Jääme ootama, aitäh. Kirikuelu. Kirikuelu saates tutvustame eri usuliikumisi ja täna on jõudnud kord luterlastena keda Eestis ilmselt kõige laiemalt tuntakse. Ja meil on Tartu stuudios kirikuloolane Priit Rohtmets, tervist, tere. Tuletame meelde luterluse alguse. Mis need põhilised küsimused, mis viisid katoliku kirikust eemale? Luterlik reformatsioon, millest siis Lutheri kiriku eraldumine roomakatoliku kirikust alguse saab, 16. sajandil? On ära tõukunud? Noh, võib öelda, et katoliku kiriku suutmatusest õigel ajal kavandatavaid reforme ellu viia, kirik on ikka selline nii-öelda uuenev suuruseta eri aegadel. Seda ajatut, Kristuse kuulutust, mis on pühakirja ja, ja osad ka kiriku traditsiooni kaudu edasi antud tõlgendab ikka uuesti ja uuesti, nii et seda siis arusaadavas keeles kaasaja inimesele ka kuuldavaks teha. Ja, ja 16.-ks sajandiks see oli küll usuliselt väga selline nii-öelda elavaeg ja, ja väga selline paljude erinevate selliste küsimuste ja küsimuste ja vastuste aeg. Aga luteri jaoks oli küsimus eelkõige selles, et kuidas inimene õigeks saab, kuidas inimene õigeks mõistetakse. Ja selle tema nii-öelda teekonna tulemusena siis kuigi esialgu see ei olnudki ilmselt plaanis kujunes siis kogukond võib öelda, et terve selline nii-öelda usutunnistus, kirikute ring, kellest siis noh, kõige suurem ja suurem osaduskond on siis luterlik kirik, kes siis, toetudes luterlikule põhimõtetele ütleb, et õigeksmõistmine sünnib siis armust inimene mõistetakse õigeks jumala armust mis siis ületab Jeesuses Kristuses lõhe jumala ja inimese vahel ja ja, ja teeb lõpu inimlikule vajadusele end jumala silmis tõestada või kuidagi tegude kaudu tema soosingut pälvida, et ainus, mida inimesed oodatakse, on on lasta end jumalal armastada. Ja selles võtmes on tähtis just pühakiri pühakiri ehk piibel kui kõigi usuliste õpetuslik, eetiliste küsimuste viimane norme mõõdupuu. Ja selle pühakirja valguses pühakirja uurides kriitiliselt uurides tuleb siis kõiki kiriku ja kristlase eluavaldusi vaadata. Ja, ja kui vanadest kirikutest, kui rääkida õigeusu kirikust või katoliku kirikust, siis siin on on tähtsal kohal ka kiriklik pärimuse traditsioon. Ja eks see üksjagu tähtis ei ole ka ole ka tänaseks päevaks, võib-olla võib-olla luterlaste eneste puhul ja vaadatakse tagasi ka ka sellele luterliku reformatsioonieelsele välimusele. Aga kui see nii-öelda piibel ja kiriklik pärimus nii-öelda teineteisega vastuollu lähevad, siis, siis siis ülim autoriteet on ikkagi pühakirjal. Pühakiri on see, mis on usu alus ja kese. Kuidas selgitada seda, et, et Eestist on saanud just nimelt pigem kultuuriliselt luterlik maa, et mis on siin need tegurid olnud? Luterlane jõuab Eestisse tegelikult üsna vahetult reformatsiooni järel, aga Eesti kontekstis on, on kõneldud sellisest nii-öelda pikast või pikaleveninud reformatsioonist usupuhastusest ta jõuab kõigepealt linnadesse ja, ja õigupoolest nii-öelda kanda, kinnitab ta üle kogu nii-öelda maa siis mitte veel 16. sajandil vaid seitsmeteistkümnendal sajandil, kui, kui Eestis siis on Rootsi võim see nõndanimetatud ja vana Rootsi aeg kui siis ka Rootsi, mis on ise samuti reformatsiooniga kaasa läinud, kehtestab siis Eestis ka sellise suhteliselt sellise karmi käega sellise kirikliku poliitika, millega siis juurutatakse nii kiriklike kombeid kui ka siis, kui ka siis uut õpetust. Ja selle nii-öelda selliseks vundamendiks saab siis 1686. aasta kirikuseadus, mis mis tegelikult kehtib vaatamata võimuvahetusele vaatamata sellele, et Eestis Eesti ala kuulub 18.-st sajandist alates vene riigi koosseisu kehtib ta tegelikult, et põhimõtteliselt kuni 1832. aastani kui siis Vene riik annab uue seaduse mille alusel siis luterlik kirik tegutseb juba juba ligi järgmised 100 aastat ehk siis vahetult enne Eesti riigi sündi. Kui Venemaal puhkeb revolutsioon 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, siis siis jõutakse Eestis ka iseseisva Eesti toonase nimega Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku sünnini. Miks ta nüüd siis Eestis niimoodi põlistub, eks ta ilmselt põlistub ikkagi esialgu eeskätt välise autoriteedi toel. Aga aastasadade jooksul saab ta eestlase jaoks omaseks ja kahtlemata ka mõjutab eestlaste, olgu siis eestlase lauluarmastust või eestlase hariduse lembust. See, et me nii hariduslembesed oleme, selle lätted on ikka selles, et inimene peab seda pühakirja uurima, peab seda suutma lugeda ja selleks on vaja osata lugeda. Ja ka meie nii-öelda töö rügamise, sellist kirge on on just just jõuluterlusega või luterliku moraaliga põhjendatud, nii et ta läbib meie kultuuri väga sügavalt. Milline on luterluse seis meil tänases Eestis, kui vaatame ka numbreid, liikmeid, rahvaloendust? Kui me nüüd vaatame luteri kiriku liikmete arvu, siis nii-öelda üksikusulise organisatsioonina on ta kõige suurem ta enda liikme statistika järgi. Loeb ta siis oma liikmete arvuks 180000. Ja siia lisanduvad siis veel pagulaskogudused. Kui 1944. aastal oli siit Eestist suur põgenemine Punase võimu eest, siis siis selle tulemusena Eestist lahkus ka arvestatav osa üle 70 vaimuliku. Ja selle tulemusena rajati siis selline suur pagulaskoguduste võrgustikke, sündis luterlik pagulaskirik ja neidki pagulaskiriku liikmeid. Kuna need kaks pagulaskirike kodueesti luterlik kirik ühinesid, siis loeb luterlik kirik siin oma liikmeteks ja neid on siis veel sellele 180-le 1000-le 15000 lisaks. Luterliku kirikul on ka kindlasti kõige esinduslikum koguduste võrgustik üle Eesti ühtekokku 169 kogudust. Neile lisandub siis 22 kogudust väljaspool Eestit ja need kogudused siis jagunevad praostkonda teks, mida juhivad siis braustid, need on siis see on selline administratiivne jaotus. Ja lisaks praostidele on nüüd kirikus ka piiskopid. Kui kirik sündis 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, siis see kirik moodustati eriti see Eesti Evangeeliumi Luteri usu kirik moodustati piiskopliku Repiskopaalsel alusel. See kirik on episkopaalsinodaalne. See tähendab seda, et teda juhib piiskop, aga lisaks piiskopile, siis on ka kirikukogu, mis on siis luteri kiriku nii-öelda parlament, mis käib siis mitu korda aastas koos ja otsustab kirikul puudutavaid küsimusi. Ja kirikut juhib peapiiskop peapiiskop, kelleks praegu on Urmas Viilma ja piiskop Tiit Salumäe ja Joel Luhamets. Üks neist siis resideerub Tartus ja teine Haapsalus. Ja veel võib-olla Luteri kiriku juhtimisest, et luteri kirikut juhib Konsistoorium ehk siis teisisõnu kirikuvalitsus. Sageli nõukogude ajal, mäletan isegi, kuidas vanaema kõneles sellest, et üks või teine vaimulik konsistooriumi õppinud Et siis siis nõukogude ajal kiriku vaimulike koolitamine toimus usuteaduse instituudis, mis asuski seal konsistooriumi ehk siis kirikuvalitsuse juures ja, ja seetõttu on, on kuidagi kinnistunud, et konsistooriumi, justkui vanema generatsiooni hulgas tähistab ka õppeasutuse nimetust, aga tegelikult on ta siiski kirikuvalitsus, mis on siis peapiiskopi piiskopist kirikukantslerist ja Assessoritest ehk siis kirikuvalitsuse liikmetest koosnev organ ehk siis kirikus, justkui on nii-öelda täitevvõim ja seadusandlik võim, ehk siis kirikukogu kui seadusandlik võim ja ja Konsistoorium, kui täitevvõim. Kuidas mõista rahvakiriku terminit täna Eesti Evangeelse luterliku kiriku puhul? Rahvakirik on kirik, millena siis luterlik kirik 1900 seitsmeteistkümnendal aastal sõnastati või milline kontseptsioon sõnastati. Õigupoolest on see siis vaba rahvakirik, vaba tähistab siin siis riigist lahutatud või eraldatud kirikut, see tähendab, et tegemist ei ole riigikirikuga. Aga tegemist ei ole ka nii-öelda kiriku ja riigi täielikku lahutatusega, vaid tegemist on just nimelt rahvakirikuga, et see teine pool seob siis selle kiriku ühiskonnaga läbi oma liikmete eeskätt et neid liikmeid muidugi on aastatega vähemaks jäänud, sellepärast et kui see vaba rahvakirikukord kehtestati 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel oli neid liikmeid ligi 78 protsenti Eesti elanikkonnast mis tähendab, et valdav osa Eesti elanikkonnast kuuluski luteri kirikusse. Nüüd see protsent on oluliselt väiksem, aga, aga rahvakirikuna tegutseb endiselt edasi. Rahvakirik tähendab oma sellise 1900 seitsmeteistkümnendal aastal paika pandud postulaadi kohaselt ka rahva usuliste vajadustega arvestavat kirikut kutt. Ehk siis see juhindub sellest samast luterlikus printsiibist, mille kohaselt siis pühakiri on luterlaste alus. Ja seda pühakirja tõlgendatakse, seda pühakirja vaadatakse Kristuse valguses. Ja öeldakse, et inimeste usuavaldused on, on erinevad. Inimesed mõistavad seda Kristuse kuulutust küll ühtemoodi, aga samal ajal võib-olla ka pisut erinevalt, et ja et nendele erinevatele usuavaldustele siis vastu tulla, siis on, on moodustatud selline ei loodud selline rahvakirikuprintsiip, mis siis peaks suutma need kirikuorganisatsiooni sees läbi arutada, läbi seedida, et kõik selles luterlikus kirikus oleksid valmis justkui nii-öelda kaasa teenima. Kirik kõigi jaoks võiks öelda lühidalt. Jah, muidugi see ei tähenda seda, et luteri kirikul ei ole piire ja luteri kiriku õpetuse paikapanemisel ei ole piire. Piirid on siiski olemas. Ja need piirid, selleks on kirikul ka organit, vaimulike konverents, ka kirikukogu kestnud õpetuslikud küsimused läbi arutab. Aga vähemalt sellises ideaalis. Nii nagu see 1900 seitsmeteistkümnendal aastal sõnastati, peaks see läbiarutamine toimuma sellises rahulikus ja mõistlikus vormis ja toonis. Ja, ja nii et tõepoolest neid erinevaid seisukohti läbi kaalutakse ja arvesse võetakse. Sest nende erinevate seisukohtadega kipub ikka nii olema, et kui nad ükskord neid eiratakse, siis nad kipuvad aastate või aastakümnete pärast uuesti uuesti tõstatuma. Nii et mingid küsimused ilmselt on, on hea läbi arutada nii-öelda avatud meelega ja, ja samas silmas pidades seda ajatut Kristuse kuulutust. Jah, kui me mõtleme küsimuste peale, mille üle kirikutes arutletakse, siis see võib olla abielu küsimus. Aastakümneid tagasi on olnud see lais vaimulike teema. Kas EELK puhul luterliku kiriku puhul võib ajaloost veel tuua näiteid küsimustest, mis on olnud arutluse all? Jah, luteri kirikus on, luteri kirik on bioloogiliselt ilmselt Eesti kontekstis kõige noh nii-öelda aktiivsem või ka selline kõige dioloogiliselt arenenum kirik. Sest Tartu ülikooli usuteaduskonnas ja, ja teise maailmasõja järel ka usuteaduse instituudis ja veel teistest teoloogilistes kõrgkoolides on on koolitatud nii vaimulikke kui ka dialooge, kes kõik on, on saanud rohkem või vähem hea hariduse ja see loob justkui eeldused, et et neid tekkivaid küsimusi saab silmas pidades ideoloogilisi seisukohti kenasti arutada. Neid teemasid, mis on tõstatunud, on, on aastakümnete jooksul. Lisaks naisvaimulike küsimusele, mis, mis tõstatus juba 1900 kahekümnendatel aastatel kui naisi hakati vastu võtma Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Veel näiteks piiskopkonda, te küsimus on üks selline küsimus, mis on juba kirik Kuu algusest alates juba iseseisva Eesti Evangeeliumi Luteri kiriku algusest alates olnud teemaks, mis on põhjustanud palju diskussioone, et kas kõigepealt siis küsimus selles, et mis rollis on üleüldse piiskop luteri kirikus kui tähtis on piiskopliku Suht sessioon või piiskopliku järjepidevus et siis piiskopi autoriteet oleks nii-öelda järjepidevalt edasi antud põlveks siis Kristuselt lõpetades siis sellega, et et kui palju piiskopkonda peaks Eestis olema. Ja see on küsimus, mis on kolmekümnendatel 1900 kolmekümnendatel aastatel ka väga teravaid diskussioone põhjustanud ja olnud ilmselt ka üheks ajendiks, mis on ühe piiskop Pi piiskop Hugo Bernhard Rahamäe 1939. aastal piiskopiametist viinud, et riigivõim ka sellest ametist tagandas, seal oli küll ka teisi põhjuseid, aga, aga üks on, on ilmselt just see kontekst, et arutati seda piiskop kondade küsimust 1900 üheksakümnendatel aastatel tõstatusse, teema taas ja ka siis on see põhjustanud selliseid vastakaid reaktsioone. Ja nüüd viimase viie aasta jooksul on sellel teemal jälle diskuteerima hakatud ja diskuteeritakse ka luterlikus kirikus praegu. Et milline on? On piiskopile antud voli, jätkas luterlikus kirikus ikkagi on õige anda näiteks piiskoppide kogu või, või mingi sellise organisatsiooni kätte mingeid õpetus küsimusi arutada. Milline üleüldse peaks olema piiskopi roll luteri kirikus? Kui palju piiskopkond on luteri kirikus otstarbekas luua. Sest samal ajal on ka praoskondlik struktuur jätkuvalt luteri kirikus olemas. Need on küsimused, mida praegu luteri kirikus arutatakse. Aitäh selle tagasivaate eest ja hetkeseisu kirjelduse eest samuti kirikuloolane Priit Rohtmets. Enne saate lõppu tutvustab meile kristliku muusikahuviline Hannes Hermaküla ühte oma lemmikut, Phildriscolli. 1947. aastal sündinud film fresko on mees nagu orkester. Muusika tegemist alustas sel aastal, kui mina sündisin 1969 ja on aja jooksul välja andnud 37 albumit. Tema muusikastiilide nimekiri on ilmselt kristlikest artistidest kõige pikem rock n Roll rütmibluus, patriootiline muusika, kantri-poptänapäevane, kristlik muusika, kristlik kantri, džäss, klassikaline muusika ja gospel. Selle viimase stiili kohta on öeldud, et fil risk on üks väheseid valgenahalisi, kes mustanahaliste kosmopoliit täiesti veenvalt suudab esitada. Kuigi lapsena võitis ta oma kitarrimänguga mitmeid talendishow sid, on mehe põhiinstrument siiski trompet. Siit ka tema teenimise produtseerimisfirma nimi, Maidi hoon ehk vägev pasun või muusikute keeli vägev toru. Philly ema mängis kirikus klaverit ja orelit, kus Philly isa oli pastor ja nende väike poeg. Mängisin plastikust trompeti isa jutluste vahele. Juba keskkoolis käies võitis noormees maailma muusikafestivalil Amsterdamis parima trompetis auhinna. Ja loomulikult on Fildwiskonna saanud nii Grammy kui tav tunnustusi jõudnud paljudesse edetabelitesse. Muideks fil risk oli 2006. aasta albumil Drops Of Prey-is on võimalik kuulda lausa nelja kristallide generatsiooni häält. Ja mehe 92. aasta album pykshnsis ehk pilt muutub kaanepilt, viitab tema juuksesiirdamisele. Oma esimese albumi andis mees 1969. aastal välja koos Stockholmi sümfooniaorkestriga ja oma 88. aasta albumi koos Londoni rahvusliku filharmoonia orkestriga. Ta on mänginud kahes filmis, millest üks on autobiograafiline ja esinenud paljudes telesaadetes ja produtseerinud ka omanimelist. Tele-show'd. Tan esinenud Valges Majas lausa kuuele presidendile Chemi kaatorile, Ronald Veiganile, George Stabeli Bushile, Bill Clintonile, George Bushile. Ta mängis Bill Clintoni ametisse vannutamise tseremoonial. Asepresident Algkooli palvel viis läbi riikliku telemälestusteenistuse kolumbain koolitulistamise ohvritele Jon kuuel korral mänginud demokraatide presidendivalimiste kokkutulekutel. 2009. aastal esines ta Nigeerias 12 tunnisel muusika ülistusteenistusel, kus oli rohkem kui 500000 kuulajat. Ta on Euroopa turneel esinenud koos ühe maailma kuulsaima evangelist. Billy Kroyamiga kirjutas muusikat siiani tegutseva Kanada džässrokkbändile. Plaad soetan cheers ja hiljem varalahkunud jov kukkerile, kellega taga tuuritas koos viis aastat. 1977. aastal sai tal kõrini kokaiinist läbi imbunud rokkari elustiilist. Sama aasta jõululaupäeval hakkas mees koos oma kihlatuga kristlaseks, kuid juba kuu hiljem tulid bumerangina tagasi tema nüüdseks endise narkosõltuvuse patud. Nimelt 19 FBI agenti ümbritsesid ta maja ja ta arreteeriti. Teda süüdistati koos 32 inimesega narkootikumidega kauplemises. Mees kirjutas küll kohtule selgituse, et kolm nädalat enne aresti leidis ta jumala kuid pärast kohtuotsust jäi ta siiski järelevalve alla ja lõpuks tühistati tema vanade pattude kriminaaltaust. Sellest ajast alates Andrompetistest rokkar pühendunud enamjaolt kristlikule muusikale. Teda ülistatakse tema virtuoosse inspireeriva ja väga laia trompetimängu tõttu. Ta on üks väheseid trompetis maailmas, kes suudab hästi mängida väga kõrgetel nootidel. Tema väga sujuv üleminek laulmiselt ja trompetimängult keeltes laulmisele ja sealt jälle tagasitulek on suurt tunnustust leidnud. Lisaks trompetimängule omapärasele laulustiilile on film osav klahvpillid, Füügel Horni Šofari korneti ja flumbeti mängi. Viimase miili nimetus on inglisekeelne, kuna kuidagi ei suutnud tuvastada seda trompeti ja Flüügele Horni vahepealset pilli eesti keeles. Nagu te isegi vaimate meie tänase kristliku muusikutausta nii kirju, et temast võiks mitu täispikka saadet teha. Muideks Fildwiskvalid tutvustava saatega pereraadios algas 26 aastat tagasi ka minu ajakirjanikukarjäär. Ja kõige põnevam on see, et seitse aastat enne seda veel nõukogude ajal 1989 esines filmi meeskond Tallinnas linnahallis ja esitas ühe laulu koos Tõnis Mäega. Tänase pala valisin tema 1983. aasta albumilt I ingsalt vii ehk ma helistan sind. Pala kannab nime hosianna ja laulusõnad kõlavad umbes nii. Püha püha, püha jumal, vägev ja võimas on jumal. Taevas ja maa on täis sinu au osanna kõige kõrgemal. Selg, Vesco ja sääne. Selleks korraks kõik mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast. Kaasa mõtlemast rahuliku õhtu jätku ja kuulmiseni taas tuleval pühapäeval, kui jumal lubab ja me elame.