Rahvusringhäälingu uudised Kell on kaks, uudistega on stuudios Tarmo Maiberg. Sotsiaaldemokraatlik erakond toetas tänasel üldkogul Vene erakonnaga ühinemist. Poolt hääletas 383 delegaati, vastu oli neli. Kahe partei esimehed allkirjastasid ühinemislepingu 12. jaanuaril ning Vene Erakond Eestis on kokkulepe oma kongressil juba heaks kiitnud. Eelnevalt tegi sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikser ettekande poliitilisest olukorrast ja tema hinnangul on viimastel kuudel Eesti poliitikas domineerinud valitsejate ülbe ja küüniline monoloog viimas Eestit kuude kriisi. Sven Mikser nõustus presidendi arvamusega, et Eestis on poliitilise moraali kriis, kuid lisas, et elamislubade müügi ja erakirja vahetamise skandaali taustal toimub Eesti poliitikas midagi veel küünilisemad ja ühtlasi süsteemsemat, mis võib-olla juba poliitilise süsteemi kriis. Ühiskonnas on küpsemas arusaam, et mitte peaministri sõnu ei kasutatud väljaspool konteksti, vaid et peaminister ise asub Eesti ühiskonna ootuste ja tõekspidamiste suhtes üha enam kontekstist väljas. Nii ütles Sven Mikser sotsiaaldemokraatide üldkogul jõhvis. Käesoleval aastal ootab hotellide ja restoranide liidu juht Felix Mägus turismisektoris mõõdukat kasvu, mis jääb küll eelmisel aastale alla. Eelmise aasta erakordselt hea aasta põhjuseid on tema sõnul mitu, nagu näiteks uute lennuühenduste lisandumine Peterburi ja Stockholmi laevaliin lihtsam piiriületusidapiiril ning Eesti aktiivne kajastamine välismeedias tänu eurole ja positiivsetele majandusnäitajatele. Käesoleva aasta mõõdukat kasvu põhjendas nägus rahvusringhäälingu uudisteportaalile antud intervjuus suure majandusliku ja poliitilise ebastabiilsusega maailmas. See on ka põhjus, miks keegi ei julge ette võtta suuremaid arendusprojekte, lisas ta. Endiselt veel kestva Tartu maratoni võitis rootslane Youna Spring, kes läbis distantsi kahe tunni, 43 minuti ja 20 sekundiga. Rootslastele kindlustasid kolmikvõidu Daniel Rikard, Sonia Jimmie Johnson. Parima eestlasena sai Algo Kärp 24. koha, kes oli võit ja seda aeglasem kaks minutit ja 37 sekundit. Aivar Rehemaale märgiti protokolli 25. koht. Tartu maratoni Eesti televisiooni teleülekannet segasid tehnilised probleemid, mille põhjuseks on vastuvõtu ja edastusseadmed viga. Tartu maratoniülekande toodab Osaühing balti video. Lätlased ei toetanud vene keelele teise riigikeele staatuse andmist. Eilsel referendumil oli selle vastu ligi 75 protsenti hääletanutest. Ideed toetas üle 273000 inimese ehk 24,8 protsenti kohalkäinutest. Keskvalimiskomisjoni esialgsete tulemuste põhjal osales referendumil üks miljoni 92000 inimest, mis tähendab, et tegemist oli rahvaarvuliselt suurima osavõtuga referendumiga Läti ajaloos. Egiptuse esimesed presidendivalimised pärast Hosni Mubaraki kukutamist toimuvad juunikuu esimesel nädalal. Nii teatas valimisi korraldava komisjoni liige. Valimiste teine voor korraldatakse vajadusel juunikuu jooksul ning sama kuu lõpuks kinnitatakse president ametisse, lisas Ahmedžamisel uudisteagentuurile Reuters. Valimiste täpsed kuupäevad teatatakse tänase päeva jooksul riiki haldav armee pärast Mubaraki kukutamist aasta tagasi, olnud vastamisi tänavaprotestide ja nõudmistega, anda võim kiiremini üle kui varem kehtestatud tähtaeg. Juunikuu lõpus. Norra massimõrvar Anders Behring Breivik käitus tahtlikult agressiivsemalt ajal, kui tema vaimset seisundit uurisid kohtupsühhiaatrid. Nii väitis Breiviki advokaat Norra ajalehele Wern Scang. Advokaadi sõnul proovib Breivik uue hindamise ajal muljet endast parandada. Oslo alama astme kohus otsustas eelmisel nädalal, et Breivik peab läbima uue psühhiaatrilise ekspertiisi. Eelmisel aastal leidsid asjatundjad, et suvel 77 inimest tapnud mees on süüdimatu, mistõttu tuleks ta vangla asemel saata psühhiaatriahaiglasse. Ja ilmast. Täna on meil pilves ilm, sajab lund ja tuiskab, Lääne-Eesti saartel sajab lörtsi ning on jäidet. Puhub kagu ja lõunatuul seitse kuni 14, puhanguti kuni 19 meetrit sekundis. Õhtul tuul nõrgeneb ning pöördub saartel edelasse. Õhutemperatuur tõuseb ilmajaama teatel miinus ühe kuni miinus kuue kraadini. Saartel on õhutemperatuur null kraadi lähedal. Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjast ning kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Tere rock n roll ja ridamaja alustab taas. See nädalavahetus on paljudele lastega peredele närvesööv olnud. Käimas on kooli sisseastumiseksamid Tallinna mainekamatesse koolidesse. Kuigi sel aastal määrab Tallinna haridusamet lapsele elukohajärgse kooli, kuhu ilma katseteta sisse saab, on erandiks kuus Kesklinna kooli, mis jäävad endiselt nii-öelda eliitkooliks, kuhu saab sisse vaid katsete alusel. Et koolid on Tallinna Inglise kolledž, Tallinna juudi kool, Tallinna prantsuse lütseum, Tallinna reaalkool, Tallinna Tõnismäe reaalkool ja vanalinna hariduskolleegium. Ühe klassi saavad katsete alusel komplekteerida Gustav Adolfi gümnaasium, Tallinna 21. kool, Tallinna Saksa Gümnaasiumi, Tallinna Linnamäe Vene lütseum. Tänases rock n roll ja ridamaja, saates räägimegi uuest koolidesse, sisseastumise süsteemist ning sellest, kas see rahuldab lapsevanemaid ning ka koolijuhte. Meil on külas Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur ning lapsevanemat Rain kooli ning Margit Trubetsky. Rain on kolme lapse isa, kelle kaks vanemat last on kooli läinud Soomes. Raini noorem poeg alustas kooliteed aga möödunud aastal, kui koolidesse sisseastumine oli erakordselt segaseks ning nii lapsele kui lapsevanemale piinarikkaks aetud. Margiti tütar läheb kooli sel sügisel ning nende peres on koolikatsed selle nädala kuumim teema. Kui teema teid kaasa mõtlema paneb, siis saate oma arvamust avaldada ka raadio kahe lehel oleval foorumis ning rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Saade on raadio kahe lehelt ka järelkuulatav. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Tänases rock n roll ja ridamaja saates on meil külas Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur lapsevanem Rain kooli ja lapsevanem Margit Trubetsky. Ja teemaks on siis koolikatsed. Sel aastal on Tallinna haridusamet jälle muutnud koolidesse sisseastumise süsteemi ja koolikatsed on nii-öelda üldse ära kaotatud, välja arvatud siis 10-l koolil. Hendrik teie koolis on saate katsetega vastu võtta ühe klassikomplekti. Olete te sellise otsusega rahul? Tere kõigepealt ja ei ole rahul, sest Gustav Adolfi gümnaasium noh, ideeliselt on olnud tegelikult aastaid formaalselt küll justkui piirkonnakool, tegelikult aga sisuliselt ülelinnaline kool sest lapsi on tulnud õppima siia üle linna ja teadupärast see sisse kirjutas ta kaudu nii-öelda kooli piirkonda kuuluvuse kaudu. Meile kandideerijad on moodustanud tegelikult siis nende sissekirjutuste kaudu ülelinnalise kooli ideel ses mõttes ja seda juba no ütleme, et aastakümneid. Aga sellel aastal oli siis linna poolt poliitiline otsus, mida keegi ei olegi rohkem kommenteerinud, et lisaks teistele koolidele siis mis on ülelinnalise vastuvõtuga koolide on Gustav Adolfi gümnaasium üks klass on ülelinnaline ja üks piirkonna ehk siis kooli ümbruses elavate laste jaoks mille määrab uue korra järgi haridusamet, mille järgi määrab selleks on siis mingid kriteeriumid, millest siis esimesel kohal on muidugi elukoha lähedus, teiseks koolis õppivad õed-vennad, aga lapsevanema soov. Aga noh, praktikale tuginedes me teame seda ette ja ja seda on näidanud viimased aastad ja kindlasti ka see aasta. Et soovijate hulk on alati rohkem, kui on meil kohti. Kui suureks teie konkurss sel aastal tõotab kujuneda, et möödunud nädalavahetusel inglise kolledžis oli kandidaate vist 20 kohale. Jah, eks Inglise kolledž seal esimene kool ka, kes tegi katseid selle uue õppeaasta eel et meil on praegu 10,6 õpilast ühele kohale, sinna prantsuse keele klassi. Rain, sinu noorem poeg läks möödunud aastal kooli, kui oli selline tõeline segaduste aasta. Kuidas sulle tundub, kas see selle aasta otsus, et konkurss enam üldse ei tehta, on see parem või meeldis sulle selline kandideerimine möödunud aastal? No ma põhimõtteliselt olen inimene, kes väga ei poolda üleüldse mingeid katseid esimestesse klassidesse minekul, ilmselt on siin tegemist sellega, et ma olen päris kaua elanud Soomes ja ja harjunud nii-öelda skandinaaviasüsteemiga, kus koolikatseid ei korraldata selles vanuses kohe kindlasti mitte ühtegi kooli. Ma pean seda heaks ja õigeks mitmel põhjusel. Nii et selles mõttes see vastab võib-olla su küsimusele, et kuidas mulle see süsteem meeldib mis meie enda kooli pürgi, mis eelmisel aastal puutub, siis siis meie juhtusime oma koolikatsete vastasusega ja jälle otsapidi elama väga-väga keerulises piirkonnas. Sellepärast et me elasime toona vanalinnas Müürivahe tänaval ja vaatad sa sealt ükskõik, mis suunas ümberringi on, on need koolid, kuhu traditsiooniliselt on konkurss olnud vähemalt 10 ühele kohale ja kuhu katseid on korraldatud. Kuna üle-eelmisel aastal haridusamet andis mõista, et lahendatakse see asi kuidagi teistmoodi, siis, siis me ei hakanud väga stressima ja me ei hakanud osalt ka põhimõtteliselt oma last koolikatseteks dresseerima või, või ette valmistama. Me otsustasime, et me läheme liikvele sellega, mis ta vähemalt keskmiselt haritud kodust keskmiselt kultuursete huvidega kodust ja lasteaiast kaasa saab ja vaatame, et kuidas see siis Eesti vabariigis töötab. Tagantjärgi mõeldes muidugi, võib-olla see oli väike inimkatse liiga väikse inimese peale, sellepärast et haridusamet muutis oma suhtumist ja lõpuks tuli välja, et kõikidesse koolidesse meil ümberringi tuli katseid teha ja, ja siis me olime sunnitud oma oma pojaga kõikide koolide katsetele kirja panema. Kuna teda eraldi ette valmistatud selleks ei olnud, siis olid need talle ütleme, et mitte tingimata teadmiste poolest, aga vaimses plaanis päris korralik katsumus või päris korralik üleelamine juhtunud, kus veel niimoodi, et esimesed katsed olid reaalkooli, mis mis võib-olla on katsetatud karmuse poolest ehk üks tugevamaid või hullemaid. Ja see ehmatas ta päris korralikult ära, nii et jah, ma igati pooldaks, kui väiksed esimese klassi lapsed saaksid minna kooli nii, et nad lähevad samamoodi nagu nad teevad näiteks põhjanaabrite juures, et esimeses klassis sul on kodulähedases koolis koht olemas ja esimeses klassis esimesel septembril nõutakse su käest ainult teritatud harilikku pliiatsit ja rõõmsat meelt ja sellega nagu asi piirdus. Aga sel aastal täpselt nii ongi, nii et see vastuvõtu korda on niiviisi muudetud, et sel aastal ongi nii, et on vaja teritatud pliiatsit ja minna esimesel septembril kooli, praegu lapsevanemad siis e-kooli kaudu saavad täita avalduse, sisestada oma andmed ja rohkem ei peagi mitte midagi tegema, kui ühel hetkel kinnitama selle pakutud kooli haridusameti määramiskomisjon saadab lapsevanemale ja järgmine samm on minna linna kooli, et ei pea mingitel katsetel käima ja need koolid siis, mis ei kuulu sinna määratavatesse, nendesse, siis on katsuda, aga see on lapsevanema vaba soov ja tahe. Margit, miks sa viid oma last eliitkooli katsetele? Meie piirkonna kooliga on nii, et ta asub seal riigieksamitulemuste edetabeli üsna tagumises otsas ja seetõttu ma mõtlesin, et võiks proovida. Hendrik, kui tihti te näete, et tuuaksegi katsetele just seetõttu lapsi, et et võib-olla piirkonna kooli maine ei ole nii hea, kui ta võiks olla. Eks ikka see on oluline kriteerium. Ja tõepoolest Ekspressis on ka see kuulus tabel järjekordselt uue lähenemisnurga alt, mida mul oli korraks moment aega vaadata ja mis järjestab koole jälle järjekordselt teiste parameetrite järgi milleks on tasemetööd kolmandasse kuuendas klassis. Et loomulikult on see põhikooli mineva algkooli esimesse astmesse mineva lapsega. Me oleme jaoks palju tegelikult seda pilti palju lähemalt avav kui riigieksamitulemuste järgi koolile hinnangut anda, et noh, kuna siiani on tõesti need riigieksamitulemused olnud peamiseks mõõdetavaks näidikuks, mille järgi vanemad on teinud neid valikuid, siis tegelikult peale nii-öelda suust suhu levivate kuulduste uskumust ei olegi mingeid muid selliseid tõsiseltvõetavaid parameetreid olnud. Et seetõttu on selline lähenemisviis tegelikult mõistetav. Aga ma olen kindel jällegi ka teises asjas järgi, nagu põhjapanevaid otsuseid siiski teha ei saa, pigem riigieksamitulemused näitavad mingisuguseid trende selle kooli kohta, sest koolikultuur, mis siis nii-öelda gümnaasiumi osas avaldab mõju õpitulemustele on tõenäoline, et ta mingil määral peegeldab ka sinna ikkagi jah, ka algast. Ma hakkasin mõtlema Margiti sõnade peale, et Margit on selles olukorras, kus tema lapse kool ei ole riigieksamite edetabelis väga kõrgel kohal. Mina olin selles olukorras läinud aastal, kus ma lihtsalt juhtusin elama kõikide võimalike eliitkoolide jutumärkides piiramisrõngas. Piirkonnas ei olnudki kehve koole, kuhu panna. Täpselt, ja kõik koolid tahavad olla eliitkoolid ja mis mind häirib, võib-olla selle Eesti süsteemi juures, et meil ikkagi on mingid koolid olemas, mis on eliitkoolid ja samas mingid koolid, mille tase on väga-väga selgelt halvem ka juba põhikooli tasandil. Et see seab lapsevanemad puhta elukoha põhjal ebavõrdsesse olukorda. Sinu lapsed, kooli taset ei määra ära mitte miski muu kui see, kus sa füüsiliselt juhtud elama, mis omakorda mõjutab tegelikult ju tervete perekondade, aga ka tervete linnaosade mainet ja kujundab seal halvimal juhul välja veel sellist nagu vaesumise või kehvemaks muutumise nõiaringi. Nii-öelda korralikud inimesed kolivad ära. Ja koolide tulemused selle tõttu, no ikka järjest rohkem langevad ja see ring toidab. No kui vaadata seda Ekspressitabelit siin kolmanda ja kuuenda klassi tasemetööd, siis ausalt öelda on see üsna üllatav, et siin kesklinna koolide kõrval on üsna arvestatavatel kohtadel ka mõned lasnamäe koolid ja ja siin ütleme väga kõrgelt on siin häid saavutusi saanud merivälja põhikool, millest tegelikult ma arvan, et, et ega keegi ei olegi eriti palju kuulnud. Väga kena, et niimoodi on üldiselt Eesti haridusmaastikul. Paraku esineb see suundumus, et väga palju sõltub konkreetsetest, et konkreetses koolis juhtub olema väga-väga entusiastlik või hästi tugev füüsika või, või geograafia õpetaja, ta on selle kooli väike päike. Ta oma jõuga lihtsalt innustab õpilasi ja saavutab ka siis lõpuks tulemusi, aga vahetada, kui see üks inimene ära ja, ja olukord jälle muutub, et selles mõttes mind väga-väga häirib ikkagi see, et meil esineb praegu nii palju ebavõrdsust puhtkoolide tasandil, sotsiaalsest ebavõrdsusest. Me me ei hakka rääkima praegu puhtkoolide tasandil, see tase on nii ebaühtlane ja, ja tegelikult tuleks pürgida selle poole, et meil oleks Eestis ikkagi võimalikult ühtlane lävend, kust alustada ja see oleks võimalikult kõrgel. Et kõige nõrgemad lülid järjest tõuseksid mitte pürgida meetmete poole, mis, mis süvendaks seda jagunemist kehvadeks ja headeks koolideks. Ja kui me praegu mõtleme selle peale, et jah, teoreetiliselt on olukord selline, et Igalühel on piirkonnakool, aga kui lapsevanemad sellest hoolimata vaatavad sedasama Expressi edetabelit ja teevad oma otsuseid selle põhjal, et ei, ei, jumala pärast küll kodulähedasse kooli oma last ei pane, siis ikkagi tekib meil see olukord, et hea mainega või eliitkooli kuvandiga koolide ukse taga lookleb järjekord ja nende kehvema mainega koolide osa klass on pooltühjad. Võib-olla ei peaks sellist statistikat üldse avaldama? Noh, ajakirjandus muidugi avaldab kõike, mida ta heaks arvab. Ma ei leia, et see statistika praegu oleks väga hea selles mõttes, et ta siiski toidab teatud suhtumist, aga paraku see statistika ka näitab praegu valitsevat kurba tõsiasja, et meil on koolidevahelised vahed kohati väga suured. Minu kunagine õppejõud Lembit Vaba imestas ja rääkis, kuidas tema arvates tänapäeval eesti lapsed peavad enne oma esimese romaani avaldama, enne kui esimesse klassi nad vastu võetakse. Ja mulle tundub, et kogu see eliitkooliihalus ja need kõik eelkoolid. Et mulle on jäänud selline mulje, et ilma eelkoolita ei ole tänapäeval mõtet üldse minna kooli proovimagi. Hendrik Gustav Adolfi koolil on ka eelkool. Kas on eelduseks teie kooli sisse saada? Ei, see ei ole eelduseks, see on täiendav võimalus lihtsalt ennem esimese klassi minekut õppida, aga ma soovitaksin sellesse eelkooliminekut seal õppimisse, mitte nii skeptiliselt või ehk kaldkriips vaenulikult suhtuda, et paljud, kelle lapsed ei käi seal, kellel üldse ei olegi lapsi, et noh, suunavad seda eelkooli, et hakatakse justkui lapsepõlves varajases lapsepõlves lapsepõlve ära rikkuma, siis antagu andeks, millega me rikume lapsepõlve ära, kui laps õpib, saab targemaks, aga ma tahtsin tegelikult väga öelda eelneva jutu juurde, et mille, milleni Rain jõudis, koolide ebaühtlane tase, see on mulle väga südamelähedane teema ja siin on võti tegelikult linna käes, et kohaliku omavalitsuse käes laiemalt, aga Tallinnas on muidugi väga head eeldused teha suuri muudatusi. Miks neid täna seni kasutatud ei ole, on põhjuseid palju, kas poliitilisi pragmaatilisi, aga õnneks on asutud koolivõrgu ümberkorraldamiskava loomise juurde, milles on mul ka au olnud ühe koolijuhtjuhina osaleda. Ja ma väga loodan, et see kava muutus toob selle, et koolide tase ühtlustub. Ja just see, et, et nii-öelda on neid koole, mille maininud Meil on kehv, mille tulemusena on kehvad ja kui me nüüd vaatame siin, et miks see siis nii on, see ei ole sellepärast tõenäoliselt asub seal seal linnaosas vaid see hakkab peale kooli juhtidest, millised on koolijuhi tõekspidamised, milliseid õpetajaid ta värbab tööle ja kuidas ta oma koolikultuur ja koolielu korraldab. Ja kui koolijuht seda ei tee, ei tekita parimat õpikeskkonda, siis ei tee seda koolis mitte keegi teine, et need üksikud päikesed nagu Rain nimetas. Jah, need on, aga need on tendentslikult. Aga kooli ülesanne on see, et oleks kõik head õpetajad ja tal oleks hea maine ja hea tase koolil. Ja kui koolijuht seda ei tee, siis peab vaatama linn, kohaliku omavalitsus, kes on see koolijuht, hoolitsema selle eest, et koondislased pädevat koolijuhid, kust leitakse häid koolijuhte, ma võin, neid on terve ilm täis, mul on endal neljaliikmeline tulevaste koolijuhtide pink nii-öelda sõna otseses mõttes, kus on sellised säravad inimesed, kes soovivad saada koolijuhtideks. Et tuleb silmad lahti hoida ja motiveerida, sest tegelikult koolijuhi amet on ka päris huvitav, ma teen natuke reklaami hooliva ametile, et see mitmetasandiliseks on tegelikult väga innustav. Jaa jaa, palju pakub tegelikult, nii et tegelikult ma soovitan ka inimestel, kes ei ole haridusvaldkonnas töötanud, mõelda, selle peale vaadata ka lapsevanema seisus aitab väga sellele kaasa ja minusse ka tänu lapsevanemaseisusele koolijuht. Ma tahan ühe asja ka veel juurde tuua, siia üks moment, mis puudutab vene õppekeelega koole. Ma olen ka mitmel korral tegelikult välja öelnud, et mul on üks hea retsept. Kuidas saaks neid vene õppekeelega kool Eesti riigis rohkem integreerida paremini, selleks on jällegi kohalik omavalitsus, peaks appi tulema. On üks selline väga kindel sihtrühm vene peredest pärit noored, kes on lõpetanud Eestiga gümnaasiumis ja seejärel omandanud hariduse. Nad tunnetavad mõlemat, seda kultuurikonteksti. Nii vene perekonna kui eesti kooli ja Eesti haridussüsteem on tulevased vene õppekeelega koolide juhid. Noh, selle vene õppekeelega koolide temaatika on hästi tundlik, viimasel ajal ühiskonnas väga palju poleemikat leidnud, aga hakkab jälle peale nendest koolijuhtidest. Milline on nende meelsus. Rain, sa tahtsid lisada midagi, tahtsin mitte just oponeerida, aga, aga mõtlesin, et kuna teisi koolijuht ja siin ei ole, et siis ma püüan natukene mõelda nii, nagu nemad mõtlevad siin sellele sellele, et kõik sõltub koolijuhist, on lihtne tegelikult ju vastu vaielda või, või läheneda niimoodi, et aga hea mainega kooli või eliitkoolijuhil on lihtne nii-öelda tema ükskõik kus ta tuleb, saab enda kätte juba hea mainega ja palju palju paremate eeldustega kooli. Ma ise olen Gustav Adolfi gümnaasiumis käinud siis, kui ta oli veel esimene keskkool ja tal oli hea maine ja ta oli eliitkooli mainis juba siis samas, kui me võtame mõne kehvema mainega kooli, siis, siis võib öelda, et aga mida ma teen, et ma võin olla ükskõik kui hea juht, aga mida ma selle kooliga pihta mäletan, kui selle kuvand. Ja me ju ometi teame kommunikatsiooniteooriatest, et kuvand on väga oluline selle põhjal paljud inimesed, paljud lapsevanemad teevad oma otsuseid. Et kui see kuvand on kehv, et eliitkooli on raske, noh, siis sa pead olema ikka päris äpu juhina, kui sa tulede tiik kooli juhtima ja mängid selle maine maha, aga tõsta soos või rabas teda kehva mainega kooli, mida teha, aga ikkagi, mida siis teha? Küsimus ongi siin ikkagi valida selline väärikas, võimekas koolijuht, kes on võimeline tõstma ja õnneks on neid näitajaid ja mitte vähe. Ma just tahtsin küsida, et kas meil Tallinnas näiteks või Eestis laiemalt on näiteid sellistest koolidest, mis oma oma maine ja oma tulemuste poolest on, on olnud kehvad ja siis on tulnud koolijuht ja tõstnud selle hobuse nii-öelda sealt soosti aidanud tee peale. Ja ei oleks korrekt, nakatasin kõiki nimesid nimetama, aga ma ühe nime küll julgen nimetada ja selleks on Pelgulinna gümnaasium. Palun väga, tunnen seda juhti isiklikult ja tean ka natuke selle kooli saatust ja on selliseid koole ja on selliseid juhte, kui need juhid oma üles leida. Sest kui me kogume juhid ühte ruumi kokku ja kas või räägime nendega vestlema ja vaatame, iga juhi taga on ja 700 kuni 1000 õpilast pluss 100 töötajat, siis sealt hakkab peale, paraku hakkab sealt peale. Hendrik, kas teie oleksite läinud direktoriks kooli, mis riigieksami tulemustega oleks olnud noh, mitte esikümnes, vaid taga. 10.. Ja miks mitte, sõltub kokkulepetest? Ja arvata, et oleksite suutnud selle kooli nii-öelda mudast välja tõmmata. Kui inimene usub oma ideesse ja on selleks valmis ja tundub motivatsioon, siis kindla peale, ilma selleta ei ole mõtet minna. Ma ütleks isegi, et kõik ka igasuguse muu töökohaga, iseäranis koolijuhi töökohaga, kui keegi läheb sinna pöidlaid veeretama ja lihtsalt istuma, sest koolijuhi amet võimaldab ka lihtsalt istuda delfis sest tunnid ju käivad. Ja kui ta ei tegele kooli arendamisega, siis see on tegelikult kuritegelik kude, märka õpetajaid, kes ei ole õpetajaameti väärilised ja teevad, kas siis teab mida. Aga seda ei teagi keegi, sest et õpetan silmitsi ainult oma õpilastega. Kui koolijuht ei tunne huvi, mis tema koolis toimub, siis samamoodi on see kuritegelik. Need koolijuht peab olema natuke kõrgem, oli tunda ka motiveeritud ja säravate silmadega. Ma läheks tagasi ikkagi selle eelkooliteema juurde. Margit, kas sina käisid oma lapsega eelkoolis? Jah, ta käib praegugi veel eelkoolis ja miks sa pidasid seda vajalikuks, kuna meil Oli soov saada sisse mõnda Kesklinna kooli, eriti just konkreetsesse kooli. Siis ma panin taga sinna kooli eelkooli ja temaga on selline asi, et ta nüüd lasteaias viimast aastat ei käi ja seda lasteaia õppeprogrammi nii-öelda ei omanda, et siis ma arvasin, et eelkool võiks olla hea. Noh, sel juhul see ongi vist mõistlik, kui laps ei käi lasteaias ja tal jääb see programm nagu läbimata. Aga mulle on jäänud siiski mulje, et väga paljud lapsevanemad panevad oma lapsed just selle eesmärgiga mingi kindla kooli eelkooli, et nad loodavad sinna sisse saada. Teiselt poolt kool võtab eelkooli vastu kümnetes kordades rohkem õpilasi eelkooli, kui tegelikult klassid lõpuks mahutavad. Kas oleks mõistlik teha eelkool selline, et see konkurss lõpptulemuses ei oleks siis nii suur, et võtta eelkooli vastu, ütleme kaks korda sama palju lapsi, kui lõpuks sinna vastu võetakse? Kui minu otsa vaadata ja nüüd mina peaksin vastama, siis Gustav Adolfi gümnaasiumis juriidiliselt võttes ei olegi eelkooli, et meie ruumides tegutseb Gustav Adolfi sihtasutuse ehk eraõiguslik eelkool ja, ja tõepoolest, et me oleme ühistes ruumides isegi mõned õpetajad küll kattuvad, aga mõned ka mitte. Ning ta on ikkagi erakool ja Ma võin ka vabalt välja öelda, kuna ta on eraõiguslik sihtasutus, siis on ta ikkagi ka äri. Nii et midagi pole teha, nii ta on, ta aitab valmistada ette kõik lapsevanemad, kes panevad näiteks meie sihtasutuse all olevasse eelkooli ju ju arvestavad sellega, et kohti on ikkagi 24 pluss kaks heal juhul. Ja kui ta näeb, kui palju on laps eelkoolis, siis, siis ei olegi vaja selgitada, sest et noh, tuleks ka korra veel sinna, et vot ei ole paremat meetodit leitud selleks et suure soovijate hulga juures siis valida välja need, kes mahuvad sinna kooli, et on tähestiku loos või mis iganes muu variant Te ei ole ju demokraatlikum. Seda tuleb võtta lihtsalt, et see nii on ja tegeleda muu koolivõrgu parandamisega heade koolide tasemele, mitte heade koolide materdamist allasurumisega. Sest headest koolides õppivad õpilased on ju ka võitjad, aga kes on kaotajad? Ei ole ju kaotaja heas koolis õppivate õpilaste seas. Järelikult ei ole mõtet nii-öelda materdada ka neid häid koole ning keskenduda Nende koolide, mille tulemused ja koolikultuur ei ole võib-olla nii hea Nende ülestõstmisele järeleaitamisele. Vot see on see, kuhu ühiskonnas tuleks keskenduda, see loomulikult ei rahusta ega paku mitte mingisugust lahendust hetkel sellel aastal kooli mineva lapsevanema, sest ainus ja kõige kallim laps läheb just nüüd kooli ja ta tahab just nüüd parimat tulemust saada, mis ongi väga mõistetav. Aga siin on jällegi see, et tuleb kodanikuühiskond, mängu saavad lapsevanemad. Kui on valimised, siis hääletage nende poolt, kes tagavad teile parima omavalitsuse juhtimisel. Kes teie arvates hoolitsevad selle eest, et ka koolid oleks hea, kui nad ei ole, siis nad võetakse ette tegevused, et nad saaksid headeks. Mul tuttav Facebookis jagas, ma ei oska öelda, millise kooli ülesannetest on, aga jagas ühte ühte ülesannet, mille esimese klassi laps peaks koolikatsetel siis millele lahenduse leidma. Millise eestikeelse omadussõnaga asendada sõna paralleelne. Isegi Eesti täiskasvanu keskmine täiskasvanud. Kui sõna paralleelne tuleks, tuleks asendada mingi teise eestikeelse sõnaga siis läheks ikka päris päris paljudel tükk aega aega, enne kui sealt tuleks mingi rööbitine või midagi sellist. Aga, aga nõuda seda esimese klassi lapse käest kooli katsetel. Ma kuulan koolijuhtide põhjendusi, et miks koolikatsed on olulised ja, ja, ja muud head meetodit ei ole, aga sellest hoolimata ta ei jäta mind maha see tunne, et me me ikkagi kuidagi kruttime nende nende laste suhtes ootused natukene liiga kõrgele, et see, see ei peaks niimoodi olema veel nii varajases lapsepõlves, et sellel tasemel katseid peab laps läbima selleks, et pääseda kooli. Ma just tahtsingi küsida margitilt, et sinu tütar nüüd ühtedel katsetel juba käinud, et oskas ta sulle pärast rääkida ka Vidadaldselt. Küsiti kaares ja ta ütles, et ta oli suhteliselt kidakeelne, temalt oli küsitud kella tundmist siis elukohta, siis olid seal palutud veidikene jutustada oma perekonnast, mida ta teeb koos oma perekonnaga. Rääkis selliseid lihtsamaid asju, mis oli küsitud, et mingeid ekstreemseid näiteid nagu välja ei tulnud, tema jutust Noh, see tundub suhteliselt mõistlik, sellised nõudmised rääkida oma perekonnast ja 10 piires arvutada. Aga võib olla ka see küsimus paralleeli kohta jäänutele lihtsalt meelde. Hendrik kas teie koolikatsetel küsitakse ka selliseid keerulisi küsimusi, millele võib-olla väikesed lapsed ei oska vastata? Ma ei saa küll seda öelda, et pigem võib-olla mingeid nuputamisülesanded, kus värvida erinevaid kuubikuid või, või mida iganes. Ma tahan ka öelda, et Rainile nii-öelda vastukaaluks tasakaaluks. Et noh, kui oligi kusagil koolis kusagil mingi selline ülesanne, siis seda ei maksaks väga üldistada ja, ja pigem on see põhjus see, et miks on siis ka mõningaid keerukamaid ülesandeid, et kui panna sinna kõik lihtsalt neli pluss kaks ja, ja õun ja ploom selliseid lihtsat sorti ülesanded, siis tegelikult need tulemused tulevad ju ühesugused ehk siis kui kõik saavad 10 punkti ja kõik need 400 katsetad, saad 10 punkti, mida siis nende punktidega peale hakata. Kui juba on see nii-öelda koolisobivus uuring tegemisel, siis kes selle utreeritult selle paralleeli leidmise ülesande ära leiab, siis ta saab sellest 10-le punktile ühe juurde ja ta noh, erisusega ehk siis ta tõepoolest paistab silma nutikamana ja vot seal on see põhjus ongi, et miks me ei saa teha kaks pluss kaks õunaploom ja väga lihtsalt selliseid lasteaiaülesanded tuleksid tulemust, oleks ühesugused ja pole võrdset tulemustega midagi peale hakata. Sest siis tulevad väga subjektiivsed, et kuidas siis edasi hakata määrama, valima. Aga ma veel kord ütlen, et headesse koolidesse, kus on praegu suurem konkurss, et loomulikult mul on justkui liiga hea positsioon või, või kus ülbus kõrvalt vaadates seda öelda. Aga mis parata, hetkel vaata et seda tuleb lihtsalt võtta, et see on nii hetkel. Ja arvestada, et need kohti on, on vähem. Teiseks on see vabatahtlik, rangelt vabatahtlik, et kui seal lapsevanema suur soov, et ta sinna või tänna kooli tahab, siis ta peab arvestama sellega, et mu muud valikut hetkel ei ole. Aga muud vajalikud täna nüüd selle uue määruse raames ju on, nagu me ennem ütlesime, et ei pea mitte midagi tegema ainult oma lapse andmed sisestama e-kooli ja igale lapsele, Tallinna linn on lubanud, et määrab koolikoha. Teine küsimus ongi see, et kas see lapsevanem mulle meeldib. Aga see on juba järgmine küsimus. Kui vahel olen mõelnud? Miks mu haridus ei vasta haridusele? Ja vahel ei ole ka mõelnud. Kui teinekord sõpradega kuskil kohtudes istudes Vajun lõbuks mõtetessema. Näiteks, kuidas sa tulid kooli Oli see siis keskkool või õhtukool, kui sa tulid. Või Viljandi kultuurikolledž? Sa olid kõige ilusam klassijuhataja meie koolis. Igatahes. Me ei leiuta ja koolis Oli kõige ebaoli, õige oli iva ja kus ta Palju ja palju vaeva. Ta sai paniudu. Ta sai meiega. Ta sai, kui ma tean, kus on ta. Ta. Vahel juhtus neil koolis klaas vastu seina. Või praad või magustoit ja mõni plika pihta sai. Sellega tahvli ees seisatada. Selge see, et sellest oleks jama, kui ei oleks äratust. Sest nõnda kena naeratusega Poiss pole ju läbinisti halb. Me ei ta ja koolis. Oli kõige paare oli? Ei kaeba, oli, kui ma tean. Ta. Paljuhood ja palju vaeva. Ta sai. Sai meega sall, ma tean, kus on ta. Ta. Vahel juhtus nii. Õhtul ta siin ei kõlvanud. Ei eelda, et vihane sest ei võimaldanud leiburit. Kuid see on hea, kuidas elu tulla? Ja mulle tundub, et sellist konkurentsi kuidagi kunstlikult suurendatakse ka, et täna hommikul näiteks ma kuulsin lugu, kus üks ema ta on küll otsustanud, et ta paneb oma lapse elukohajärgsesse kooli aga ta lihtsalt huvi pärast läheb ja viib oma lapsed kõikidesse kesklinna koolidesse katsetele. Margikas, sina teeksid, kui sinu piirkonnas oleks hea kool, millega sa oleksid rahul. Kas sa lihtsalt nii-öelda nagu Hazardi pärast viiksid oma lapse linna kooli katsetele? Ma arvan, et mitte jah, et niisama nagu sportlikust huvist last ei viiks. Et suures plaanis ma ei ole jah tegelikult koolikatsete pooldaja, aga Eestis üks väike asi, mis võiks õigustada neid koolikatseid, on, et Eesti klassid on vist suhteliselt suured, kasvõi näiteks võrreldes soome klassidega. Et Soomes on õpetajal võimalus võib-olla rohkem individuaalselt tegeleda õpilasega. Et Eestis on üks õpetaja, siis ma ei teagi, palju seal esimeses klassis õppisin kaks, 24, neli. Kui nüüd laps läheks, läheks siis ütleme nii-öelda siis Merko piirkonna kooli aga ta ise on siis võib-olla keskmisest natuke taibukamatelekaks selliselt võib-olla igav. Nädalal Eestisse alternatiiviks on nii-öelda eliitkoolideks, kus seda, see oleks siis ühtlasem. Rain, sinu vanemad lapsed on käinud Soomes koolis, kus ma saan aru, katseid ei ole ja ongi kõik samal pulgal. On seal selline probleem, et siis nutikamad lapsed neil hakkab igav. Teinekord ikka, aga nutikamatele lastele on võimalik individuaalselt läheneda, Soomes on veel põhikool jagatud kahte väga selgelt erinevasse plokki on olemas algkool esimesest kuuenda klassini ja siis on olemas meie mõistes keskaste soomlaste jaoks üle aasta ehk siis seitsmendast kuni üheksanda klassini ja, ja eriti seal algkooli osas rõhutatakse, noh kõigil võimalikel tasanditel, sellist jutumärkides kõik mängivad poliitikat, et kõik kõik tõepoolest alates alates just sportmängudest, et igaüks saab osaleda, ei ole, seda loositakse tugevamad kõigepealt meeskondadesse ja nõrgemad mingu vaadaku ise nurga taga, kuidas hakkama saavad ja lõpetades nagu kõikide teiste ainetega, et tõepoolest kõik on samal pulgal. Nõrgemaid aidatakse järele. Kuigi pärast 90.-te aastate majanduskriisi on väga paljudes toetavad, sest teenustes koolis ollakse sunnitud oldud natukene nagu tagasi liikuma selles mõttes, et kogu toetavat personali ei ole olnud võimalik kohalikele omavalitsustele niimoodi palgata igasuguseid abiõpetajaid ja sotsiaalkasvatajaid ja kooli psühholoogia ja nii edasi, aga, aga sellest hoolimata nõrgemaid ikkagi väga selgelt toetatakse ja tugevamaid siis aidatakse individuaalsete ülesannetega. Ma tean ka paarijuhtu isegi eesti koolisüsteemist. Et tegelikult, kui vaja on, kui on näha, et õpilane on ikkagi oma klassi tasemest nii palju ees siis on ta võimalik kiirkorras tõsta nagu üle ühe klassi, et las ta siis sooritab kogu selle materjali ära ja läheb pärast esimest kolmandasse ma vähemalt ühte juhtu oma suguvõsast konkreetselt tean, kes on niimoodi Eesti süsteemis teinud ja see ei ole võimatu ka ka Soomes. Seitsmendas klassis toimub siis selline selektsioon tugevamad, nõrgemad või siis kuidagi humanitaar, reaal. Seitsmendas klassis veel ei toimu, seitsmendas klassis lihtsalt toimub see selline nagu üleminekuperiood või ülemineku hetkest jäetakse see lapsepõlv natukene nagu selja taha. Kuuenda klassini käiakse hoopis erinevas koolimajas omaette. Väga harva, esimesest kuuenda klassini käiakse seitsmendaks, kaheksandaks ja üheksanda tükiga, samas samas koolihoones, teinekord väiksemates koolides on seda vaja, aga aga seitsmendast lihtsalt toimub teatud samm täiskasvanuks saamise või suuremaks kasvamise suunas, siis tulevad juba täiesti erinevad õppekavad, tulevad aineõpetajad, ühesõnaga samasuguseid muudatusi nagu, nagu meil klasside edenedes. Aga lihtsalt see toimub kõika ka nagu oma omasugustega või omavanustega samades ruumides ja hoopis teise lähenemisega silme all. See valik toimub juba gümnaasiumi tasandil, et siis hakatakse vaatama, et kes kuhu parimatesse gümnaasiumidesse, sest noh, ka Soomes olgem ausad, juba gümnaasiumitasandil on üldriiklikult teatud gümnaasiumeid, millel on väga-väga hea maine ja kuhu siis sisuliselt tervest Soomest soovitakse astuda ja siis on ka piirkondlikult teatud gümnaasiumid. Aga Soomes näiteks siiski kutseharidus ei ole ka selline koll, võib-olla nagu ta mingil hetkel on Eestis olnud, et et väga paljud paljud noored pärast pärast põhikooli lõpetamist võib-olla suunduvadki hoopis kuhugi kuhugi mujale kui gümnaasiumisse ja, ja seal ei peeta seda nagu selliseks ebaõnnestumiseks või läbikukkumiseks või nii-öelda luuseri tunnuseks. Hendrik, kuidas teile selline idee meeldib, et algkooli võetaks vastu kõiki ilma katseteta ja ütleme, et siis selline tugevamate ja nõrgemate eraldumine algaks alles näiteks põhikooliosast? Jah, aga valdavalt kõik koolid piirkonna koolide võtavadki kõik vastu. Ja tegelikult ja ka julgustaksin lapsevanemaid tõepoolest rohkem usaldama piirkonnakool ja eriti esimest esimest teist kooliastet. Pigem kui ongi mingi kool täna, kuhu väga lapsevanem võib-olla ei soovi maine tõttu või mingite muude uskumuste tõttu oma last panna, siis tutvuda selle kooliga, minna sinna kooli sisse, tutvuda selle klassijuhataja, aga sest esimesed kolm-neli aastat on ju klassijuhataja, nagu teine ema on see, kes selle lapsega koos on ja võib-olla selle selle klassivahet õpetaja kohta uurida, siis vestelda. Sest tegelikult on see põhiline inimene, aga kas on esimest aastat koos siis kui on ikkagi väga tugev soov vahetada, vahetada mõnes vaheklassis siis oma lapse kooli kasvõi nii või siis kindlasti on nii-öelda see progümnaasiumieelne, ehk siis pärast kuuendat klassivaldkonna läbi algkooli osa siis juba on ka palju koole, kes on valmis vastu võtma seitsmendasse klassi juba teatud suunale kas mõni reaaltaastased rea suunad või midagi muud. Et ma julgustan ka ikkagi usaldama rohkem praegu kõiki kõikide koolide põhikooliosi eriti esimest teist kooliaastat, et lapsi ära ei rikuta, seal päris kindlasti mitte ja, ja paljud koolid on vägagi tublid ja on teenimatult halvas valguses võib-olla lastevanemate seas just lähtuvalt riigieksamite tulemustest. Ja siin ka just see, ma tahan selle hariduskorralduse muutmise momendi sisse. Kui Tallinnat vaadelda, siis on palju gümnaasiumeid mis tõepoolest tuleks reformida, et kaotada gümnaasiumiosa ülalt ära. On vähe õpilasi ja kus ei ole ka tulemusi sele gümnaasiumile keskenduda heale põhikoolile. Naasium ei pea asuma elukoha läheduses. Tallinna mõistes gümnaasiumid võivadki olla kesklinnas ja gümnaasiumi õpilased, sõita nendesse üksikutesse gümnaasiumidesse aga tugevad põhikoolid, olgu tõesti üle linna. Igal pool elukohtade lähedal. Pärast uudiseid jätkame rock n roll ja ridamaja saatega ning räägime Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri ning Rain kooli ja Margit Trubetsky ka edasi sellest miks kevadeti vanalinna sissekirjutuste arv tõuseb ning kas kuidagi on võimalik neid nii-öelda vale vana linlasi ka vältida. Saatele saate kaasa elada raadio kahe kodulehel olevas foorumis ning ka rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Mina olen saatejuht Laura Kõrvits. Tere tulemast tagasi kuulama saadet rock n roll ja ridamaja. Tänane saade on meil pühendatud väikestele tulevastele kooli hütsidele, kes sügisel esimest korda oma kooliteed alustavad. Eelmises tunnis rääkisime me sellest, et Tallinna haridusamet on sel aastal jälle koolidesse sisseastumise korda muutnud ning koolikatsed on nii-öelda tavakoolidest kaotatud. Eriseisusesse on jäänud kesklinnas asuvat kuus eliitkooli, kuhu lapsed pääsevad sisse endiselt katsetega. Lisaks nendele koolidele saavad paar mainekamat kooli komplekteerida katsete põhjal ühe klassikomplekti. Meil on külas Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur ning kaks lapsevanemat Rain kooli ja Margit Trubetsky. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. See ei ole ilmselt linnalegend, et kevade saabudes vanalinna sissekirjutanute hulk suureneb tugevalt. Isegi mina tean paari inimest, kes on koolisaamise eesmärgil oma elukohta vahetanud. Ajutiselt. Margit, sina sellist trikki pole teinud. Ei ole jah, see mõte on käinud läbi peast, et äkki jah, aga ei see mõte ikka päris tõsiselt ei ole peast läbi käinud. Jah, et ei ole. Hendrik, kuidas teie sellist asja kontrollite ta ju ometi näete, et hommikul lapsed ei tule kooli mitte kõrvaltänavast, vaid tuuakse kaugematest piirkondadest. Kooli. Aga siin ma lihtsalt lähtun kuivast statistikast, et meie kooli näite põhjal on, mis on olnud siiani piirkonnakool, on olnud üks kolmandik siis tegelikult piirkonnas elavad ja kaks kolmandikku seal mitte elavaid lapsi. Ja mina ei mõista koolijuhina seda hukka, mitte et see on, ütleme nii, see on linnaprobleem ja see on riigi probleem, et elanike registrid esiteks võimaldavad teha nii-öelda sisse kirjutatud sinna, kus tegelikult ei elata või seda deklareerida. Aga pigem on eelkõige see koolimääramise ja kooli, ütleme see vastuvõtu kord linnapoolselt kehtestatav, et kas ikka peavad olema need koolid, kuhu on tohutu tung piirkonna koolid, kui nad seda tegelikult ideeliselt ei ole. Et see on puhas linna olen tegelikult ma ei saa mõista hukka neid vanemaid. Ma ei saa ka seda loomulikult heakskiitmise seadus peavad kõik täitma. Aga nii see on olnud. Nii et siin on jällegi ainult üks võti, tuleb tõsta kõikide koolide taset võimalikult heaks ja võimalikult võimalikult kvaliteetseks. Et ei oleks üldse sellist tahtmiski kusagilt linna äärest väljastpoolt linnasõit ilmtingimata just kesklinna kesklinna koolid on head, see on tõsi. Aga mul on küsimus, miks ei võiks olla ka need linnakoolid, kindlasti nad peaksidki olema ja neid näiteid on. See on see parandusvaldkond, mis linnal tuleb tegelikult see nii-öelda suurte tähtedega suur ja püha ülesanne. Rain, sina jäidki möödunud aastal selle kadalipu vahele, et sina, kes sa päriselt elasid vanalinnas, ei saanudki võib-olla mõne sellise fiktiivse sissekirjutanu pärast enda poega kooli. Seal tekkis kuidagi eriti kurioosne olukord, sellepärast et meie poeg ju lõpuks ikkagi haridusameti otsusega määrati Gustav Adolfi gümnaasiumisse, aga, aga seal tekkis Hendrik kui ja haridusameti vahel veel selline väike käteväänamine. Sellepärast et neid lapsi määrati tunduvalt rohkem, kui haridusamet oli alguses mõista andnud. Ja kui mina õigesti olukorrast aru sain, siis oligi niimoodi, et suurem osa nendest määratutest tegelikult reaalselt vanalinnas ei elanud. Ja, ja siis meile tekkis selline valiku koht, et kui koolist tuleb, tuleb kiri, kus öeldakse, et teie laps saab küll nüüd siis meie koolis haridusameti otsuse tõttu kooli alustada, aga võimlahoones, mis ootab renoveerimist ja õhtupoolses vahetuses, siis ei tundunud see mingit pidi ahvatlev variant, aga aga seal oli muidugi see, et, et kogu see eelmisel korraldus oli, oli kehvasti. Lõpuks me otsustasime hääletada nii-öelda jalgadega ehk sisuliselt mitmel muul põhjusel, mis kõik ei olnud seotud ikkagi kooli saab, aga kas kooli saada oli väga-väga tugev oma roll, otsustasime me siis oma asjad kokku pakkida ja lihtsalt Tallinna linnast ära kolida, et praegu me elame Rae vallas ja, ja laps käib Peetri põhikoolis ja, ja meie oleme rahul ja, ja tema on rahul. Võib-olla just sellep pärast, et Peetri kool põhikoolina on, on võib-olla nendest, mida mina tean kõige lähemal sellele soomesüsteemile sellele nagu lapsed, las olla lapsed, seitsme-kaheksa-aastaselt veel, aga Ma tulen tagasi selle katsete ja määramiste süsteemi juurde, siis kummaline on kuulata et meil peabki olema see süsteem, et peavadki olema mingid koolid, millel on eristaatus ja kuhu on väga suur tung. Juba esimesest klassist peale saaksin lapsevanema aru, kui jutt käiks gümnaasiumist, ma saaks isegi aru, kui käiks sellest samast keskastmest või, või siis nagu põhi põhikoolist seitsmendast edasi. Aga, aga peres esimesest klassist peale. Ma ei mõista seda päris hästi, sest sest ma olen mõelnud, et, et kas tõesti on meil kusagil siis peidus sellised väiksed ainstayninud, kes kes läheksid kaduma, et kui nad käiksid nendes elukohajärgsetes koolides alguses esimesed kuus klassi, et, et kas nad tõesti kuidagi läheksid kaduma, et kas nad on vaja kohe algusest peale tõmmata nendesse kesklinna eliitkoolidesse ja juhul, kui nii ei ole siis mul on järgmine küsimus, mis tekib kohed. Aga mis siis, kui kesklinna eliitkoolid samadel tingimustel samade õpetajatega? Õpetaksid neid lapsi, kes tõepoolest reaalselt elavad seal piirkonnas, kas tulemused siis langeksid sellest, et kas, kas see kontingent, kes seal ümberringi elab tõepoolest oleks nagu nii palju viletsam selliselt, et kuidagi samade meetoditega ja samade õpetajatega õpetades kooli maine Aja jooksul laguneks natukene samamoodi nagu Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlahoone on ajahamba hammaste vahele jäänud, et et mul on selline tunne, et kui võtame need lapsed, kes, kes seal reaalselt elavad kõikide koolide piirkondades siis siis ei oleks tingimata eliitkoolidel väga kehvasti seis, isegi kui kaotada ära igasugused katsed ja kaotada ära ka eliitkooli mõiste kui selline ja, ja teha tõesti üle tallinaliselt. Kõik koolid piirkondlikeks. Ma arvan, et siin on üks küsimus ka see, et eliitkoolid on endale saanud ka kõige paremad õpetajad Tallinna linnas. Sest et mina mäletan juba enda kooliajast, et kõik toredamad ja võimekamad õpetajad mingil hetkel läksid kesklinna koolidesse ja meil oli sellest väga kahju, aga mis teha? Aga seda enam tundub, et, et võib-olla ei, ei sõltugi nii palju sellest, et Tuleks roobitseda tervest linnast lapsiku kui kesklinna koolidesse, vaid et piisaks ka sellest, et võtta tõepoolest need lapsed, kes kooli lähedal elavad, tõsi küll, probleem endiselt püsib nende fiktiivsete sissekirjutustega, mis, mis kahjuks on nagu Henrik mainis, tõesti Eestis väga kehvasti lahendatud. No vastukaaluks mul on öelda, et Gustav Adolfi gümnaasiumis õpivadki õpilased, kes on ka aastate eest võetud just täpselt piirkonna lastele, nii nagu keegi on oma sissekirjutusega kas tegeliku või mitte, seda ei ole võimalik ega ei olegi vajadust kontrollida. Ja ka sellel aastal üks klass määratakse täpselt nii nagu linn selle määrab. Nii et mitte midagi imelikku selles ei ole. Et see on selline emotsionaalne ja, ja võib-olla selline noh, konkurentsi raskesti taluda suutvate inimeste iseenda probleem, mis tekitatakse nagu saaks üleüldiseks mulliks ja võib-olla siukest vastuseisuks tõusiklikkuse näitajaks. Korra veel ütlen, et need õpilased, kes tulevad nendesse koolidesse õppima nad ei, ei kaota. Tegelikult kaotajaid ei ole. Kas on ühed õpilased või teised lapsed, kõik lapsed saavad tegelikult hariduse ükskõik millises koolis. Olete teinud statistikat ka, et kas need lapsed, kes on piirkonna poolt määratud, kuidas neid võrrelda nendega, kes on siis nii-öelda need selekteeritud tublimad lapsed kas need tublimad lapsed, kas nende õpitulemused on ka kõrgemad kui siis nendel piirkonna laste omadele? No loomulikult on, see on päris päevaselge, see on täiesti normaalne ja täiesti ootuspärane tulemus, et see ei ole üldse üllatada. Nii, see on. Kui ütleme nii, et vanalinna ja kesklinna ongi lapsi väga palju sisse kirjutatud, siis tekib paratamatult see situatsioon, kus kesklinna koolid peavad oma klassikomplektide arvu suurendama. Hendrik, teie olete selle suutnud ära hoida, aga paljud teised koolid mitte? Millist nõu te annate teistele direktoritele? No igatahes direktor peab seisma oma kooli eest, kui ta seda ei tee, siis ta pole õige inimene õiges kohas. Aga samamoodi tuleb tegelikult linn oma koolivõrgu toetama. Et noh, teadupärast oli eelmise aasta lõpus selle aasta alguses üks väikene väikene sahin ja kahin ja väikene segadus, kus Gustav Adolfi gümnaasium tuli välja tegelikult ideega liita kolm kooli omavahel, tekitades sellega juurde kuue aasta jooksul kokku 700 uut õpilaskohta ilma lisainvesteeringuteta. No see idee meeldis paljudele, samas tekitas ärevust ja hirmu ja noh, tänaseks on see kalevi alla pandud, aga ta ilmselt võiks haakuda järgmiste ümber korraldusplaanidega. Ehk siis tegelikult on ainuüksi koolivõrgu ümberkorraldusega võimalik tekitada ka kesklinnas sadu kohti juurde ja just nimelt koolide liitmise teel. No see pole ju saladus, see on ka läbi käinud, et toona sai tehtud ettepanek liita Gustav Adolfi gümnaasium ja Liivalaia Gümnaasium ja Liivalaiahoones, teha kahe vahetusega mitu paralleeli. Nii et sinna ainuüksi oleks juba saanud nii-öelda seda kesklinna nii-öelda üle broneeringuid neid pingeid maandada ja see oli lihtsalt üks visioon, lihtsalt üks idee. Ma tahangi sinna jõuda, et linna hariduskorraldus ja linna ja haridusvõrk peab toetama seda, et on võimalik kõikide soovijate vajadused rahuldada. Viimane, mida üks koolijuht soovib, on see, kui talle temaga nõu pidamata määratakse lapsi lähtuvalt siis linna või ametnike nägemusest või vajadusest. Et koolijuht on tegelikult see, kes teab täpselt, kui palju seal on kohti, võib-olla tal on võimalusi ja seda peab linn arvestama. Nüüd on vist tekkinud ka olukorras, vaat kus selle selle uue süsteemiga, kus siis väga paljud koolid muutusid ainult piirkonnakoolideks kaovad koolides ära süvaõppeklassid. Et kui senini näiteks on Westholmi gümnaasiumis pakutud muusika süvaõpet, siis praegu on võimalus, et uuest aastast see traditsioon katkeb. Ometi on muusika selle kooli üks selline väga tugev traditsioon olla. Mul oleks selle kooli vilistlasena sellest küll väga-väga kahju, kui, kui nii juhtuks. Aga, aga loodame, et loodame, et mitte. Paraku tundub, et see suund praegu on väga-väga ühene. Me kujutasime ette, et me me saavutasime midagi või, või ilmselt haridusamet kujutas ette, et midagi, midagi saavutati sellega, et koolid põhimõtteliselt välja arvatud siis need mõned erandid tehti piirkondlikeks aga, aga selles edukultusele või edukuse kultusele või mainekultusele orienteeritud Eesti ühiskonnas täpselt nii lähebki. Tulevad, et lapsevanemad panevad ennast meie süsteemis, mis võimaldab seda efektiivselt kirja ja, ja lõpuks juriidiliselt ei jäägi muud võimalused haridusametile siis kui määrata järjest rohkem, et paralleelklassi juurde, sellepärast et paberil justkui õpilaste hulk, see on ju kasvanud ja kui selle läbi kannatada Nende koolide eripära, siis no ma põhimõtteliselt olen just mitte eliitkoolide suurim sõber. Aga aga ma siiski pigem olen valmis taluma või tolereerima mingit hulka väga selgele, konkreetsele süvaõppele orienteeritud koole kesklinnas ja, ja ajalooliste traditsioonide jätkumist kui seda, et et nullitakse ära kõik koolid ja, ja lõppkokkuvõttes sünnib meil mingi selline ilma katseteta ülelinnalist koolide kogum sinna sinna kesklinna, kuhu siis just nimelt need kõige võib-olla isegi mitte nutikamad, isegi mitte edukamad, aga kõige nahaalsemad lapsevanemad saavad oma võsukesed sisse suruda nende fiktiivsete sissekirjutustega ka ja kui, kui selle läbi kaotatakse ära, et kas muusikaõpe matemaatikaõpe, mis ilmselt Paan olnud ohus Gustav Adolfis või kunstiõpe kusagil mujal, siis sellest on ainult kahju. Kuidas teie selle olukorra olete lahendanud, teil on ju ka Henrik kõik klassid millelegi spetsialiseerunud. Jah, näiteks prantsuse keele õppesuund on Gustav Adolfi gümnaasiumis alates 1964.-st aastast ja prantsuse keele õpe vajab natuke rohkem tööd, oluliselt rohkem tööd, võimekust, motivatsiooni, nii lapsed kui ka lapsevanemalt, sest lapsevanem, kes kehitab selle koha pealt õlgu, siis selle laps ka väga hästi hakkama ei saa, et see on tegelikult kooli tugevus, traditsioon läks üle noatera, et et ma oleks näinud seda ametnikku, kes oleks võtnud selle julguse otsuse, et ka Gustav Adolfi gümnaasiumis oleks olnud ka kõik klassid piirkonna klassid, ehk siis see tähendab tegelikult õppesuuna lõpu alates neljandast aastast ühe ametniku pastaka liigutusega. Et seda küll nibin-nabin praegu ei juhtunud, aga samas teine õppes on matemaatika, muusika, millega me hakkame nägema, mis sellest saab. Kui määratakse lapsed, siis tõepoolest kindlasti on seal andekaid või ütleme eeldusi omavaid, kes sellel õppesuunal pädevat kohe õppima, aga on ka selliseid, kelles lihtsalt siis kasvatada seda muusikaarmastust ja natuke rohkem matemaatikaga tegeleda. Aga tõsiseltvõetav õppesuunana on tõepoolest ohus. Nii et ka tegelikult teiste koolide rektorid, kus on, on siin olnud ka õppesuunad, kuigi noh, põhikooli ja gümnaasiumi saatesse ei näe mingeid õppesuuni esimeses kooliastmes ette, need on ajaloolised traditsioonilised eripärad, et sellest ei saa mööda vaadata, siis ma ütlesin, et koolijuhi ülesanne on see oma kooli eest seista. Kes on seda teinud, on teinud, kes ei ole teinud kolm punkti Margikas sind motiveeriks enda last panema piirkonna kooli, kui sa teaksid, et seal on mingi õppesuund tugevam kui tavaklass. Tegelikult kõige rohkem motiveeriks see, kui, kui ma tean, et seal oleks näiteks tugev huvitegevus, et oleks ka erinevaid valdkondi erinevaid huvitegevusvaldkondi, et, et lapsel peale siis tavaliste ainetundide oleks võimalus tegeleda huvitegevusega kooli juures just, et ta ei peaks eraldi kuskil huvikoolis käima. Oled sa selle oma piirkonna kooliga tutvunud, on seal sellised võimalused. Seal ei ole. Ei ole huvitegevuse võimalusi. Siin tuleb ka ilmselt pluss jälle kesklinna koolidele, sest et nii palju kui mina tean, on nii-öelda eliitkoolide juures hästi palju erinevaid võimalusi ka pärast tunde kooli juures edasi õppida. Midagi. Jah, see sõltub koolist, sõltub koolivisioonist, missuguseid tegevusi ette võetakse ja millised on need väärtused. Ei saa kõikide koolide nimel rääkida ka oma kooli nimel kindlasti. Et tõepoolest, selle peale on mõeldud, on loodud uusi struktuuriüksusi koolituskeskus ja ka muusikakool, Gustav Adolfi muusikakool kooli juurde, kus on tõepoolest võimalik, see on küll ka eraõiguslik paraku, sest linn ei ole pidanud seda vajalikuks munitsipaalalluvusse võtta, aga sellest hoolimata on 70 kuni 100 last, kes seal õpivad lisaks muud huvitegevused, et jah, see on tähtis. Samamoodi ikkagi on ka vanemad ka väga motiveeritud, kes hoolitsevad oma laste koolivälise tegevuse eest. Paraku tuleb ka tõdeda, et väga paljud sõidutavad päris raskeid logistilisi ülesandeid, võttes oma lapsi mööda linna erinevate trennide ja stuudiote vahel. Ma hakkasin siin praegu mõtlema, et, et mu jutus oli vist väike vastuolu, et ühest küljest ütled, et, et sa ei ole eliitkoolide poolt ja, ja sa pooldad seda, et kõigil oleks võrdne lapsepõlve, siis korraga ütled, et ajaloolised traditsioonid peavad säilima ja hakkasin mõtlema, et mida ma nagu täpselt silmas pidasin. Tegelikult ma ikkagi leian, et, et hea küll, et meil võib üle linnaliselt olla siiski üks või kaks klassi, kus õpitakse sisse algusest peale, nagu, nagu ma omal ajal ise prantsuse keelt enam-vähem esimese kooliaasta esimesest nädalast nullist peale õppisin esimeses keskkoolis Gustav Adolfi lihtsalt et mingi väga, väga tugeva suuna ja, ja, ja ülisüvitsi minema õppega klass võiks säilida, aga siis ma hakkasin sealt edasi mõtlevad. Et kas, kas meil praegu ei ole tegelikult selline olukord, et meil on esimene ja teine Eesti, väga palju on räägitud, meil on ka esimesed ja teised eliitkoolid, sellepärast et meil osa koole joon sellised, kuhu piirkondlikke klassi ka selles uues süsteemis üldse ei tekitata ja siis on teine osa koole, mis on ka ajaloolise traditsiooniga ja peavad ennast kahe liitkoolide hulka kuuluvaks, 100 aga on sunnitud otsapidi ju võtma ka selle piirkondliku klassi, et et kas see nagu ebaõiglane olukord ei ole natukene, et ühed koolid saavad olla rohkem eliit kui teised head vestluskaaslased. Ma kutsun teid üles. Ühe väikese sellise repliigi nimelt nagu te tähelepanu olete, siis ma ei ole mitte kordagi kasutanud sõna eliitkool. Olete tähele pannud? Tundub, et jah, selline mõiste nagu eliitkool on lastevanemate ajakirjanduse lansseeritud ja pidevalt üleval hoitav termin mida koolid ise mitte iial ei kasuta, tundes väga hästi, tehes ülitihedat koostööd teiste Kesklinna koolijuhtidega. Mitte ükski Nendest ei kasuta seda nime mitte ükski õpetaja ei kasutada nime ja ka ei tea, et lapsed kasutaks ma tegelikult kutsun üles kõiki nii vestluskaaslaselt kui ka teisi, kes selle mõistagi on kokku puutunud sellest mõistest loobuma. Sest see on mõiste iseeneses, mis kütab kirgi, tekitab ärevust, ärrituvust ja nii edasi. Nii et et kui me räägime headest koolidest või heade tulemustega koolidest, siis kui ma tulin eliidi ette panema, siis lisab kohe sellise mitu kraadi sellest kangust ja siukest ärevust üles, aga võib-olla seda ongi inimestel vaja enda meeli Hirgad hoida. Nii et Gustav Adolfi gümnaasium ei pea ennast eliitkooliks. Me oleme vana traditsioonidega hea kool, kes sõltumata riigikorrast, parasjagu olemasolevast kooli nimest, riigilipust või siin räägitavast keelest, on 380 aastat haridust pakkunud, elanud üle kõik katkud, olles vahepeal ainult nelja õpilasega kool, jätkab kõigest hoolimata, kas vahepeal ametnikud otsustavad teda ülelinnalisteks või mitte üleni higiseks teha. Ja me jätkame, nii et. Ja ma ei hakkaks klassifitseerima meditsiin esimeseks, teiseks või kolmandaks, mis iganes eliidiks. Et iga kool teab oma väärtust, oma taset. Ja kui me nüüd läheme nende tabelite juurde, kas on riigieksamite või riiklike tasemetöödepõhised tabeleid siis Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktorina. Ma ei ütle, et ma ei vaata neid loomulikult vaatan. Loomulikult võrdlen ka kohalikud omavalitsused tegelikult ja ka maavanemate tasemeni välja nii-öelda panevad oma maakondi ja kooljapaika ja annavad nii-öelda suuniseid või võrdlevad ennast üle riigi, see on tõsi. Aga samas on võib-olla tähtsam see trend või see stabiilsus, et kui ma vaatan oma kooli tulemusi, nendest tabeleid, siis on tegelikult äärmiselt rahuldust pakkuvad, sest stabiilsus on pidev ja see on tegelikult see kõige suurem garantii. Tegelikult need asjad on korras, liigutakse õiges suunas, kus eliidi asi sealt maha veel kord rappida, nii-öelda see mõiste siis mingem ikkagi sinna kooli sisse sõna otseses mõttes ruumilises mõttes, sest kui ka kaudses mõttes, vaadake, millised inimesed seal on, milline on koolikultuur. Kuni selleni, kas kasutatakse nuge-kahvleid, kas öeldakse tere, kas visatakse praht maha, kas õpetajatel silmad säravad, kas on koridorides kõrvulukustav müra, tolmatakse sulepeaga kõhtu või on seal tore, motiveeriv, sõbralik õpikeskkond. Et tegelikult need on need väärtused, Need on need, mille põhjal kult kujuneb ühe kooli väärtus. Ja kui need tulemused tabelites siis seda kinnitavad, siis lihtsalt ma soovin palju jõudu ja õnne nendele kes on sellisesse kooli saanud, kas koolipere liikmeks, olgu ta selleks õpetajaks või õpilaseks. Tegelikult tahaks seada selliseid koole tegelikult eeskujuks nii omavalitsusjuhtidele, vaata vaata, kus on need koolide juhid. Et ka sealt eeskuju ja õpetust võtta, mitte suunatega sarjata. Hendrik Agur toonitas, et ükski maineka kooli direktor, õpetaja ega õpilane ei kasuta väljendit eliitkool ning seda väljendit peaks direktori arvates vältima, sest tegu on lihtsalt traditsioonidega hea kooliga. Rain koolile ei mahu aga pähe, miks osad koolid on teistest kõrgemaks seatud ning miks need koolid saavad endale õpilasi valida. Siin ikkagi jäi, jäi natukene õhku see, et ükskõik kuidas me semantiliselt läheneme sellele kooli nimele, aga on osa koole, kus ei ole üldse piirkondlikke klasse ja siis on osa ja ütleme siis juriidiliselt, et kesklinna parematest ja mainekatest koolidest Koson, piirkondlikud klassid, et kas ma aiman õigesti, et tegelikult Gustav Adolfi gümnaasium oleks ka väga rahul, kui, kui ta saaks olla puhas ülelinnaline kool, kus, kus ei ole piirkondlike klasse. No praegusel hetkel see ei ole võimalik. Aga, aga kas seda survet, mis kesklinnas koolidele on nende kas nii-öelda Kesklinna laste või siis päriselt Kesklinna laste arvu kasvuga ei saaks kuidagi leevendada sellega, et meil nüüd jääb, kui palju koole piirkondlikest klassidest puutumata kuus seitse? Kesklinnas peaks saama ka eri vastava koolid välja jätta, siis peaks olema kusagil kuus kooli. Kas kuidagi aitaks, kui, kui nendesse ka kohustuslikus korras piirkondlik klass ja siis ma ei arva, et see aitaks, surve on ikkagi väga suur ja mõtlen, aitab ainult haridusvõrgu korrastamine ja teiste põhikoolide järel toomine, see ei ole aastane, protsess on, pigem on see 20 aastane protsess. Vaat sellest tahaks märke näha, kohe märke saaks küll hakata vaatlema juba kohe, aga selleks peaks uskuma inimestesse, kes hakkavad midagi ette võtma seni, kuni me siin ainult määrama, et see on piirkonnas, ei ole piirkonna. See on ainult selline pinnapealne väline administratiivne toimetamine, mis kütab asja ees teist kirgi, aga me ei ole selle probleemi põhjustajaks süvenenud. Ja need, ma väidan nüüd juba vist kümnendat korda on peituvate ebavõrdses hariduse kvaliteedis üle, kui Tallinnast räägime Silja Tallinna. Küsingi siin saate lõpetuseks, et millisena teie näete ideaalset koolisüsteemi, mida peaks muutma praeguses süsteemis kooli astumisel? Kas me räägime praegu Eestist või Tallinnast? Ma kardan, et see läheb rohkem Tallinna kohta, sest et Tallinnat ilmselt puudutakse kõige rohkem. Tallinna kohast mul on küll selline väga selge visioon et praegune koolivõrk tuleks ümber korraldada nõndaviisi, et kaheldava väärtusega nõrku tulemusi näitavad gümnaasiumid, kellel on tulemused tõesti nõrgad kuhu õpilased saavad sisse ilma konkursita, ma räägin gümnaasiumiosast ja kus on õpilasi, ehk siis mitte mingit õigustust ei ole neid gümnaasiumidena jätkata nendega sealt tuleks gümnaasiumiosad Pealt sulgeda. Need on siis linna eri rajoonides ja luua sinna algkoolid ja põhikoolid. Ja see ressurss, mis praegu läheb gümnaasiumiosa putitamisse suunata põhikooli tugevdamisse. Ja gümnaasiumid sealhulgas nii puhtad kui ka nii-öelda kee 12 ehk siis esimest Kaheteistkümnenda klassi gümnaasiumid, kes on oma olemasoluga õigustanud oma head tulemustega õigustanud need jäävad ja suunduvad koonduvadki kesklinna, sest gümnaasiumiealised õpilased ei ole probleemi Tallinna-suuruses väikses linnas sõita ühest linna otsast teise kuid põhikoolid peavad jääma ja võib-olla ka juurde looma neid elurajoonide lähedusse, et põhikoolilaps saaks käia kodulähedases koolis ja tugevdada neid põhikoole. Seal kõige üldisem selline visioon, mida minu arvates tuleks Tallinna haridusvõrgus koheselt ette võtta. Sellist muudatust on võimalik teha kiiresti ja siis need hakkab põhihariduse kvaliteet tõusma. Kingibki siis neid lapsi, kes ka gümnaasiumis paremini hakkama saavad. Muidugi siin on ka väiksed erisused, et võiks ka kaaluda näiteks algkoolide loomist ehk siis esimesest kuuenda klassini ja, ja sinna vastukaaluks siis seda süsteemi toetavaid progümnaasiumi ehk seitsmendast kuni 12. klassini. Et see on selline mudelite küsimus ja maatriksit, joonistamine aga põhimõte põhikoolid elukoha lähedusse, nõrgad gümnaasiumid kinni muuta põhikooliks või üldse ära kaotada, kui laste arv on niivõrd väikeseks kahanenud ja gümnaasiumid kesklinna. Margit, kuidas sina näed välja ideaalset koolikorraldust? Mina ideaal oleks see, kui mu laps saaks käia vähemalt põhikooli osas, siis kodulähedases koolis, kus oleks väikesed klassikollektiivid, kus õpetajal või õpetajatel oleks võimalus igalast märgata ja tähele panna temaga vastavalt selle lapse võimetele tegeleda. Rain eelkõnelejatega on raskem. Mitte nõustuda, kusjuures ma olen ka selle koolivõrgukorralduse seisukohalt üsna üsna samadel samadel seisukohtadel, et tõepoolest gümnaasiumite arvu piirata ja, ja võib-olla luua selline väga, väga tugev vundament algastmete tasandilt, aga ma läheks siit veel sammukese edasi, et kui meil on siin koolivõrk korras ja, ja siis meil on need head kodulähedased klassid, kus individuaalselt saab tegeleda. Ma terve saate jooksul olen mõelnud, et, et kui me võrdleme neid tulemusi, kui me mõtleme selle peale, et mida me siis ikkagi jahime, rääkides õpitulemustest ja sellest, kuidas, kuidas koolid on head ja ja me jahime ikkagi kuidagi reaalselt mõõdetavaid väärtusi, jahile, teadmisi, me jahime ka mõistmist ja uue omandamist. Aga mina lisaksin ideaalse kooli pildile veel selle, et me õpiksime edasi andma, et me õpiksime väärtustama paljude natuke Preisilikumate meetodite pooldajatele, vandesõnana, kostvaid, pehmeid väärtusi, loomingulisust, mängulisust, mis lõppkokkuvõttes võib tekitada väga-väga vahvaid ja, ja enneolematuid assotsiatsioone, nagu lasteaias, nende nende olemises laps on äärmiselt loov olend ja see, kuidas ta on võimeline õppematerjali mitte ainult vastu võtma, vaid vaid ka edasi arendama ja, ja selle pinnalt looma täiesti uskumatuid, uusi ideid, uusi lähenemisi. Ma tahaks seda võib-olla selles ideaalses koolis natukene näha rohkem. Aitäh Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur-ile ning Rain koolile ning Margit Lubetskile, kes tulid oma mõtteid jagama. Nüüd vastab aga traditsioonilisele viiele rock n roll ja ridamaja küsimusele Kirsti Timmer vald Stein, kelle poeg sel sügisel oma kooliteed alustab. Tere kilti. Kas head lapsed kasvavad vitsata? Mina olen küll seda meelt, et ega see vitsvast head ideed, eks päikaks alandav, alandav asi on, aga samas mingi nagu vitsahirm saab lapsel olema, et et mina olen oma lastele küll seletanud, et see vitsa äärmuslik abinõu ja nad saavad sellest aru küll. Aga, aga vahel ikkagi nagu tundub, et ainult sõnadest ei piisa, aga ma siiski arvan, et et see mingi vitsahirm nagu, nagu lapsel peab olema, aga, aga lüüa ei tohi. Mida on täiskasvanutele lastelt õppida? Ma arvan, et täiskasvanutel lastelt õppida seda siirust ja ausust, lapsed on siirad ja ausad, aga kahjuks vanemaks saades. Suur osa nendest headest omadustest kipub inimestel kaduma, et muututakse manipuleerivateks sellisteks kaalutlevateks. Lapsed ütlevad välja häid asju ja lapsed ütlevad väljaga halbu asju, et et ma arvan, et siirust ja ausust. Öeldakse, et mees on perekonna pea, naine aga kael. Olete selle väitega nõus? Olen nõus. Täiesti nõus, et, et ma arvan, et tähtsamad otsused perekonnas ikkagi võtavad vastu naised. Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas? On ma usun, et kas ta nüüd armastus on, aga, aga see mingi keemia, mis inimeste vahel toimib, see on kas kohe või seda ei ole. Aga kas igavene armastus on olemas? Ma arvan, et kindlasti on olemas igavene armastusse, et selline suur tunne ju see ei saa ju püsida terve, terve elu. Aga aga need ühised mälestused, ühised huvid, kõik need asjad, mis inimesi omavahel ühendavad, armastus võtab lihtsalt võib-olla natukene sellise teise kuju, et on ju küll olemas vanapaare, kes on terve elu koos elanud ja käivad ka 70 80 otseselt käest kinni ja koos. Ma arvan, et ma olen ikka selline optimist. Ma arvan, et on olemas. Aitäh sulle, Kirsti, aga meie tänane saade rääkis koolikatsetest, sinu poeg on ka sel sügisel kooliteed alustamas. Räägi, kas sina paned enda poja elukohajärgsesse kooli või oled ka see, kes oma lapse kesklinna üritab saada nii-öelda eliitkooli. Mina kuulun nende hulka, kes üritaks sinna kesklinna eliitkooli saada, sest mul on soov, et ta õpiks midagi süvendatult. Siis näiteks mõnda keelt. Me käime need katsed läbi ja, ja vaatame, kuidas läheb ja ma väga loodan, et et läheb edukalt ja ma hea meelega näeksin, jah, teda Kesklinna koolis. Aitäh sulle kõike head. Kaks tundi põnevat vestlust on möödas ja loodetavasti võivad kõik seitsmeaastased põnnid oma kooliteed sügisel säravate silmadega alustada ükskõik kas siis oma kodukohajärgses või siis kesklinna koolis. Aitäh Hendrika kurile, Crain koolile ja margitrubetskile ning Kirsti Timmer vald Stenile, kes oma mõtteid täna kuulajatega jagasid. Rock n roll ja ridamaja saatele saab kaasa elada ka raadio kahe kodulehel olevas foorumis. Liituda saab ka saate Facebooki lehega. Saated on raadio kahe kodulehel ka järelkuulatavad. Ilusat ja stressivaba. Pühapäeva õhtut soovib saatejuht Laura kõrvits.