Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjas kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Tere rock n roll ja ridamaja alustab, vabariigi aastapäev on selja taga ning presidendi kõne ja presidendiproua kleit analüüsitud. Aeg on teemadega edasi minna. Täna räägime sellest, mis saab edasi siis, kui mees ja naine otsustavad, et nende ühine leib on kapis hallitama läinud ning ühine rada on muutunud nii kitsaks, et kahekesi sinna enam ei mahuta. Kui ees on lahutus ning kerkib üles küsimus, mida teha lastega, kes hakkab nende eest igapäevaselt hoolitsema ning milliseks jääb teise lapsevanema panus. Kui lapsevanemad oma pea kaotavad ning rahumeelselt kokkuleppeid teha ei suuda, pöördutakse kohtu poole. Kohtupraktika näitab aga, et üldjuhul jäetakse lapsed ema kasvatada. Miks see nii on ja kas isad polegi sama head lapsevanemad kui emad? Hakkamegi täna rääkima? Meil on külas õigusbüroo puurits ja partnerid ning MTÜ Ühendus isade eest jurist Hanna Kiviranud MTÜ Ühendus isade eest üks loojatest, Kaido Kallikorm ja isa Kristo, kes on pidanud oma naisega hiljuti last nii-öelda jagama. Kui sulle tundub, et teema sind huvitab ja tahaksid oma arvamust jagada, siis saad seda teha raadio kahe kodulehel olevas foorumis või siis rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Saade on hiljem ka raadio kahe kodulehelt järelkuulatav. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Tänases rock n roll ja ridamaja saates on meile külas Hanno Kivirand õigusbüroost puurits ja partnerid ja MTÜ Ühendus isade eest. Jurist. Tere. Tere. Siis on meil veel MTÜ Ühendus isade eest esindaja Kaido Kallikorm tõrvist ja siis isa Kristo. Alustame siis saatega ja, ja räägimegi võib-olla kõigepealt sellest, mis on. Ma arvan, et üks selline väga oluline probleem ja küsimus, miks jäetakse pärast lahutust lapsed peamiselt ema juurde elama? Hanna, oskad sa vastata? Kindlasti võib öelda, et on mingis mõttes välja kujunenud selline tendents juba, et see on kuidagi niivõrd loomulik, et kui lahku minnakse lapsel emaga, isa võit, aga seal mõnel korral kohtuda, et, et see on tõepoolest juba tohutult välja kujunenud niimoodi. Ja kindlalt sti mingil määral paraku mängib rolli kohtunike suhtumine asjasse, kui sa juba kohtusse ja pahatihti on siin tunda ka selliste emadepoolset suhtumist, et kui nüüd see perekond meil küll purunes, siis lapsed jäävad ikkagi minu juurde, sest võib-olla sa oled natuke süüdi selles kuidagi tahetakse ka võib-olla kätte maksta. Et mina ujunedena tohutult kujunenud olukord, et seal peaks nagu peamine olema. Kaido, kas üks põhjuseid, miks sina selle MTÜ lõid, ongi see, et Need sisseharjunud traditsioonid, et lapsi kasvatab naine ja ainult naine Tegelikult päris mitte, sest et loomise põhjuseks oli pigem infovajadus või, või soov teada saada, kuidas siis neid olukordi lahendada. Selgus, et Eestis ei olegi võimalik kuskilt seda infot saada. Ja siis tuli hakata ise koguma. Ja sellise organisatsiooni vormis on seda märksa lihtsam teha kui üksikuna. See organisatsioon on 2006.-st aastast tegutsenud Registreeritud 2006 tegutsemist võib-olla isegi aasta jagu varem isegi aga et 2006 ja me saime registreeritud ennast. Kui palju teil praegu liikmeid on? Selle liikmelisusega on üks selline huvitav lugu, et ega nad alati küsitakse, jube põnev oleks teada saada selle järgi mingit statistikat, aga aga me oleme, oleme püüdnud hoida seda asja sellisena, et me ei kogu endale niivõrd liikmeid. Me üritame aidata neid, kes seda vajavad ja oleme ennast jaotanud siis selliselt, et meil on nii-öelda juhtrühm, kes aktiivsemalt asjaga tegeleb. Ja siis on meie toetajaliikmed, aga võib-olla selliseks märgilise tähendusega asjaks on see, et kui me siin statistikat oleme teinud, siis aasta lõikes erineval moel ühendust võetud on umbes 1000 korda. Seal on telefonikõned, meilid, kohale, tulemise rühmatööd, kõik see kopp Nii et see ei ole selline nišiüritus, neid isasid, kes abi vajavad, on päris palju ikkagi. 2006. aastal oli meil selline ettekujutus, et võib-olla paar aastat tegutseme, siis on probleem lahenenud Eestis. Meie tublide kodanikena läheme oma teed laiali. Kui elu on näidanud, et neid inimesi ikkagi tuleb juurde ja tekib uusi probleeme, mida tol ajal ei osanud ettegi näha. Veel näiteks piiriülesed suhted ja selles mõttes on tegevust ikkagi palju veel. Mis need peamised probleemid või küsimused on, millega teie poole pöördutakse? Sellises delikaatses valdkonnas need lood on iga kord erinevad. Kui neid nii üldistada, siis joonistub välja mõningane selline muster. Kui tulevad isad meie juurde, siis enamasti on küsimus selles, et kuidas saada suhelda, viimaste aastatega tekkinud trend on ka selles, et tulevad emad või naised, seal on, peamine, küsimus on selles, et noh, väga levinud asi on muidugi elatisraha, kuidas ta korrektselt siis saada ja küsida. Ja teisipidi sealt tulevad ka nii-öelda meeste uued elukaaslased, kes on näinud, kuivõrd põhja see võib ühe mehe viia ja siis oma lastega suhelda. Ja need peamised küsimused ongi siis enam-vähem need kaks joont, et suhtlus ja raha Nii et MTÜ Ühendus isade eest ei ole mõeldud ainult meestele, vaid sealt võivad nõu küsida ka naised. Nimelt niimoodi ongi läinud, et võib-olla see organisatsiooni nimi natukene ehmatav. Aga nüüd ma usun, et ollakse aru saadud juba sellest, et me ei seisa niivõrd meeste või isade õiguste eest, ainult kuivõrd laste õiguste eest suhelda oma mõlema vanemaga. Ja lisaksin omalt poolt juurde ka kindlasti seda, kui meedias võib-olla ühendusest tekkinud justkui selline ainult meesterahvaid hoidev ühenduse mõte, siis tegelikult see päris nii ei ole, et samas nende õiguste kõrval kindlasti pöörame tähelepanuga kohustustele just nimelt ka ülalpidamiskohustustele, et, et tegemist ei ole organisatsiooniga, kes siis hiiliks kõrvale isadekohustustest vaid ainult nii-öelda siis rõhutaks neile õigusi. Jah, et kui 2006. aastal esimest korda meediasse sattusime oma organisatsiooniga, siis see suhtumine oli umbes selline, et nüüd on punt kohus, kes läheb, lööb jalaga ukse lahti, võtab emade käest lapsed ära ja siis laseb isadel nendega koos olla. Et midagi sellist ju meil ei ole ja, ja samavõrd üritame siis aidata neid ole vait ja siis suhelda soovivad. Kristo, sina oled meil selline nii-öelda näidiseksemplare praegu siin stuudios külas, et nii palju, kui me kõik ei looda, et kui mees ja naine kokku saavad ja perekonna loovad, et see nagu igavesti kestab, siis statistika näitab, et päris tihti need perekonnad lagunevad. Ja siis ongi üks. Saan aru, selline tõsine probleem, et mis lastest saab, Kristo, sina oled lahendanud praegu oma eksnaisega selle olukorra, nii et sinu tütar elab pool aega ema juures ja pool aega sinu juures. Aga nagu ma olen aru saanud, siis see lahendus ei olnud väga selline muretult ei jõudnud selle lahenduseni. Õnneks jah, päris kohtuni me selle asjaga välja ei läinud, et saime ikka rahulikult kokku leppida, et siis kaks nädalat on ta siis ema juures ja kaks nädalat on ta siis ka minu juures vastavalt siis niimoodi meil hetkel kasvatama. Kuigi ma peaks kindlasti ütlema, et vahel seda kaks nädalat ja kaks nädalat aega segab ka minu töökoht, läks siis on, ütleme Fotograafiat, mille käid õhtuti, tema käin õhtuti ja siis ka öösiti pildistamas ja siis on nagu vaja lapsele leida kas siis lapsehoidja või siis vastavalt andada ema juurde või siis vanaema juurde. Aga, ja mingil määral see kaks, kaks süsteem emale vist ei sobi just just need õhtut, kui mina peaks minema tööle ja siis peaks viima nagu lapse siis vastavalt tema või siis vanaema juurde. Kaido, kuidas sinu need kõik näited, mida sa oled oma töö jooksul näinud, et kui tihti, kas selline olukord, kus laps elab pool aega ühe vanema juures ja pool aega teise vanema juures kas see on mõistlik lahendus? Kas seda ei saa jälle nii väga üheselt võib-olla võtta, et see sõltub hästi paljudest asjadest palju see laps on üldse eelnevalt suhelnud mõlema vanemaga lisaks selles, et kui vana lapsega on tegemist, et kui näiteks on kooliealine laps, siis tal on igasuguseid muid tegemisi veel lisaks oma vanematega suhtlemisele. Et seda niimoodi üheselt ei saa võtta päris küll, aga tõsi on selles, et lapsel on vaja suhelda mõlema vanemaga ja see aeg võiks olla siiski nii üldjoontes võrdne, et lapsaksid mõlemaga võrdselt suheldud. Aga et päris niimoodi, et noh, nädalatega sõltuda konkreetsest perekonnast, kui kaugel üksteisest asutakse, kas, kui pikad on sõidujatuleku mineku ajad ja kõik see, et seda nii üheselt kahjuks sellist mudelit ei ole? Hanno mulle tundub, et nii palju kui ma uurisin, et Põhjamaades on see selline üsna levinud praktika lapsed jaotatakse nii-öelda pooleks, Eestis ilmselt see väga levinud ei ole Eestis kindlasti ta ei ole niivõrd levinud kui Põhjamaades, kuid sellegipoolest tegelikult ei kohtud ei pea seda kõige õigemaks lahenduseks, et teda tuleks kõike vaadata siiski lapse heaolu seisukohalt ja sihuke täpselt pooleks jaotamine, selline mitte kõige õigem tee osad juba sellepärast, et paratamatult Nemad lähevad lahku, siis ei saa lapsega enam täpselt samas mahus edasi suheldes, on paratamatus. Ja ilmselgelt vanema siiski sooviksid seda teha, aga jällegi, nagu Kaido juba eelnevalt mainis, siis tulevad mängu juba ealised iseärasused. Kui laps käib lasteaias, siis võib-olla selline enam-vähem variant, kui laps on pooleks täpselt, aga kui ta käib koolis, siis kisu väga keeruliseks, kui ta tahab oma suure koolikotiga kooliasjadega jooksma kahe kodu vahet, et pigem pigem loetakse õigustatuks ikkagi üks kindel elukoht ja teise vanema suhtlemine mõistlikus mahus. Üks lisa siia juurde veel näide elust enesest, et kui on tehtud säärane jagamine näiteks nädala kaupa, siis see on päris mitme näite puhul tekib olukord, kus mõlemad vanemad üritavad olla lapse jaoks sellised supervanemad ja täita kõik selle lapse ihade soovid, mis talle pähe tulevad ja nüüd tekib olukord, kus vaja, laps on siis niimoodi nagu tõelise ratta peal üks nädal siis üks vanem ja puhkab, eksju, ja siis see laps on see aeg teine vanem, kusjuures siis talle tõmmatakse samamoodi kõik maailmategevused peale korraga. Sellist pausi hetke nagu ei ole, et seda tasub tõsiselt kaaluda, et kuivõrd hea või kasulik selline jupitamine ühele lapsele võib-olla. Mina lisaksin veel juurde omalt poolt seda, et, et kindlasti võib laps mingil määral sellise kerge šoki igakordsed läbi elada, kui ta seal ühe vanema Reftjeesude läheb, sest selline olukord, kus mõlemad vanemad on täpselt ühtede samade kasvatuspõhimõtetega ja kus elukorraldus on täpselt samasugune, kardan, et seda väga ei esine ja lapse jaoks on suhteliselt keeruline. Kui ta nädal aega ta läheb sinna üha juurde vanaema juurde, siis ta harjub vaikselt ära sellega äkki nüüd minema ja hakkab pihta uuesti, et ma kujutan ette lapse seisukohalt, see ei pruugi olla kõige õigem lahendus. Aga jällegi siin on kooli, nii et ei saa üheselt väita, et Kristo, sina oskad seda kindlasti kirjeldada, sul on see igapäevaelu, kas oled selline superisa, kellel on hommikust õhtuni lapsega tegeleda, käid õues, kinos, teatris igal pool või annad sa talle lihtsalt sellist aega vedeleda ja telekat vaadata ka? Loomulikult meil ei ole niimoodi, et päris hommikuga ärkama, siis on multifilm, padi ja voodi. Et ikka üritame siukseid tegevusi leida ka, mis lasteaias pakutakse, ehk siis üritan järgida rohkem ka neid kellaaegu võrdsustada, et oleme väljas samal ajal, et lõunauni on meil ikkagi olemas. Vahemärkusena ütlen, et laps on siis nelja pooleaastane söögiajad, üritame samamoodi teha, eks üks võib-olla, kuna mul on tekkinud need seda vaba aega rohkem, siis jahmavist leian lapsega sellise lõbutsemise aja aja jaoks rohkem aega, eks siis a'la kinod. Või siis käia siin kuskil lastepargis, kui antud hetkel, siis emal. Muidugi ma ei ütle, et tema seda ei tee. Loomulikult teeb ainult siis nädalavahetustel või siis, kui võimalus tekib. Kas te arutate ka eksnaisega, et lapsekasvatuspõhimõtteid, et järgiksid sama suunda, mitte nii, et üks vanem lubab, teine ei luba, ja siis ongi laps segaduses sellest. Me kindlasti arutame, et et oleks ühtne asi, et kui miskit teha ei lubata, et siis ikkagi mõlemad keelaks mitte nii, et ta ala, kui on, ütleme siin söögiaeg, et siis laps ütleb, et ei, ma ei söö. Tuleb, ütleme kuskil pooleteist tunni pärast, ütleb mul on kõht tühi. Et seda reeglit me üritame ikkagi järgida, et, et kui on kindel kellaaeg, kindel reegel, et siis mõlemal pool oleks ühtemoodi. Nagu me siin enne juba rääkisime ka, et selline variant, et sobib siis võib-olla väiksemale lapsele, et aga kui on käes kooliaeg, siis elu läheb lapsel kardinaalselt tihedamaks ja see süsteem võib-olla enam ei toimi. Olete te Kristo oma naise ka seda ka arutanud, mis siis edasi saab, kui tütar kooli läheb? Jah, see on meil tulnud teemaks küll ja päris mitmel korral. Õnneks me elame mõlemad Tallinnas ja meie omavaheliste korterite vahe on täpselt kaks kilomeetrit. Et selles suhtes ma arvan, et see ei tule selliseks suureks probleemiks, aga loomulikult kindlasti. Sa pead mõtlema seda lapse seisukohast, sest et ega selge on see, et kahes kohas lapsel ei ole õpikuid, vihikuid ja muid selliseid asju, mida seal kooli jaoks vaja on. Ja eks see on meil selline niinimetatud tuline teema, mis kooli ajal tulema hakkab. Te peate ilmselt ikkagi mingisugusele konsensusele jõudma, selles osas selleks ajaks Jah, selleks on praegu kaks aastat mõtlemisaega veel. Et mina ütleks, et tegelikult väga tervitatav on selline seisukoht vanemate poolt, et kui laps nüüd läheb kooli, et siis see suhtlemiskord peaks muutuma, sest ilmselgelt lapse elukorraldus tohutult muutub sellega ja ütleme nii, et ka, et kui ka võrduks suhtlemiskorra kindlaksmääramisega kohtu poole siis aina enam tuleb selliseid otsuseid või otsuseid või kompromisse, kus siis lepitakse suhtlemiskord kokku, kuni kooliminek kuni ja kui laps kooli läheb, siis tuleb juba uus suhtlemiskord, mis on siis lapse heaolu kõige rohkem järgiv. Tervitatav muidugi on ka see, kui juba mõlemad vanemad suhtlevad antud teemal, et selliste kriitiliste olukordade juures tihtipeale see nii ju ei ole. Aga mõlema vanema tahe või soov kuidagi oma lapsele siis häid otsuseid teha, see on. Võtakski siit sellise järgmise teema, et tihtipeale kipub olema nii, et lahkuminek et siis mulle tundub vähemalt, et paljud naised kasutavadki seda lastega kohtumist kuidagi omavaheliste suhete klaarimiseks, et lapsed jäävad justkui mingisuguseks manipulatsiooni vahendiks. Et mida sellises olukorras peaks tegema, kuhu pöörduma, kust abi saada, kui tõesti naine keeldub lapsi näitamast isale? No kõige esimesena sammuna kindlasti võiks ette võtta käigu elukohajärgse sotsiaaltöötaja või lastekaitse spetsialisti juurde. Oleneb, kes olen tegelikult ütleks vastupidi, üks üks on lapse elukohajärgne, teine on nende elukohajärgne, kokku tuleb sinna kaks laste käitud spetsialistina ja, ja rääkida kõigepealt siis seal oma lugu ära. Nende ülesandeks on samamoodi selliseid küsimusi lahendada ja kui on juba sinna pöördutud, siis võtab lasteaedades spetsialiste, tähendust ei saa vanemana. Ja siis tema üritab neid vanemaid lepitada lapsega kohtumiste osas. Ja, või on ka täitsa tavaline reaalne juhtum, kus lapsevanemal suunatakse Vita juurde, kus nad siis nii-öelda köeldavad leppima üksteisega ei ole siis suutelised. Kokkulepe on mingisuguses suhtlemiskorras. Ja nüüd, kui see ei toimi, kui lastekaitse spetsialist ei suuda vanemaid lepitada, siis on järgmiseks variandiks pöörduda kohtusse juba suhtlemiskorra kindlaksmääramisega. Mis need peamised sellised tüli siis põhjused on, et kaks täiskasvanud inimest ei suuda omavahel niipalju siis suhelda, et ühise eesmärgi nimel nagu nii palju mõistust pähe võtta, suhelda tegelikult on isegi suhteliselt? Seda on lihtne seletada isegi mõnes mõttes, kui ise ei ole selle konkreetse keerise keskel, et ei rääkida, ei saagi, et inimesed oleksid rumalad, et nad ei suuda või ei taha. Aga lihtsalt ma kujutan ette, et see mõtlesin, reaalne vool on niivõrd tugev, et inimesed, kes on äsja lahku läinud, seal on nii palju halbasid emotsioone sees ja inimesed justkui räägivad üksteisest mööda, et nad võivad küll rääkida, aga nad ei kuula 11 ja selles mõttes oleks hästi kasulik, oleks keegi kolmas neutraalne isik olemas, kes siis aitaks seda ühe inimese kõnet siis teiseni viia juba. Et ma kujutan ette jah, et peamine asi on kogu see emotsionaalsus, mis kaasneb selle lahkuminekuga. Kaido, kas sina pöördusid? Ta jääb poole? Ei, ma ei teadnudki sellise võimaluse olemasolust tookord küll, aga ma tean, et Eestis ei ole tehtud säärast uuringut. Olen lugenud inglise Inglismaal läbi viidud uuringut, seal tuli kummalisel kombel välja, et nendest lahutatud paaridest siis ligemale 40 mõelda natuke peale protsenti naistest teatas, et nad tekitavad selliseid olukordi siis teadlikult ja tahtlikult sooviga kätte maksta endisele elukaaslasele. Et ma loodan, et Eestis äkki nii ei ole. No see on päris hirmus protsent, päris õudne on. Kas sinul, Kristo on olnud teinekord tunne, et eksnaine keerab meelega käru sulle? Päris ausalt öelda, siis vahel on küll, on selline tunne, aga eelnevalt rääkides siis meie läbisime selle tee, et käisime lastekaitses sotsiaalhoolis rääkimas seda teemat, et kuhu ja kelle juurde laps jääb ja kuna me saime seal samamoodi ühisele nõusolekule, et otsustasime vastavalt siis 202 nädalat. Ja siis öeldi, et niisiis kooli ja nii, et noh, on hetkel hea, kui ta niimoodi on, et siis pärast edasi vaadata siis kas siis vastavalt uuesti tagasi tulla sinna vestlusele või siis saame omavahel kokkuleppele. Kelle juurde laps kooliaasta edasi metsa tundsid, et sellest nõustamisest oli reaalselt kasu teie puhul? Noh, mingil määral võib-olla kindlasti kuigi alguses pakkusingi sellise versiooni välja, et alguses tegelikult olin nädal nädal aga see oligi natukene selline pendeldamine lapsele, et läksime üle nagu kaks, kaks. Tegelikult on on mingisugune statistika ka seoses nende lapse suhtlemiskorra määramise vaidlustega, et ma ei mäleta, nüüd täpselt arvatakse, see oli kuskil aastast 2008 või üheksa aga näiteks eeskost asutused lahendasid siis ligi 400 vaidlust aastas, kus siis oli selleks vaidlusküsimuseks suhtlemiskorra kindlaksmääramine ja kohtus sealjuures kõigest alla 200 tegelikult ees koosasutustel on väga suur roll nende vaidluses. Lahendamisel täna ehk on ainukene puudus selles süsteemis, et selle eestkosteasutuse sõnal ei ole täidesaatvat võimu. Et kui nüüd need vanemad tulevad, Ta on millestki justkui kokku leppinud ja tulevad sealt uksest välja ning siis ühel hetkel selgub, et see üks vanem siiski ei ole nõus või täida seda kokkulepet siis paraku sealt edasi lähebki see süsteem sellisel moel käima, et tuleb minna kohtusse ja kulutada meeletult aega seal. Et võib-olla annaks asju paremini teha, kui kokkulepe kehtiks või omaks sellist jõudu. Olles igasugustes peredes foorumites neid teemasi enne jälginud, siis hakkas mulle silma selline lahutatud emad, üks peamine argument, mis oli see, et aga isa ei olegi ju tema lapsega absoluutselt varem tegelenud ja ta ei saakski lapsega hakkama. Et kui tihti te sellise suhtumisega peate, et kokku puutuma emade poolt? Mina ütleks, et suhteliselt tihti tegelikult, et selline natuke pseudoprobleem, ma ütleksin, et samas, kui sa isa, võib-olla lapsega koos elanud 10 aastat siis ei saa arvatavasti väita, et ta nüüd kohe kindlasti lapse kasvatamisega toime ei tule. Võib-olla mängib mingit rolli ka asjaolu, et emad võib-olla soovivadki ise õudselt palju tegeleda, et hakkavad kohe, see mõtlemine on selline kisa, kas ma teen parem ise, et võib-olla see ka mõjuda ka peamised, ma ütleksin, selline väljamõeldud asi, et, et ma usun, et isad tegelikult neile vähegi võimalus antakse, siis nad saavad oma lapse kasvatamise hooldamisega suurepäraselt hakkama. Selle kohta tõi väga hea näitaja selline mees nagu Jesper Juul, psühholoog ja psühhiaater Taanist. Loodan, et ametil sai nüüd õigesti öeldud, aga väga palju pereprobleemidega kokku puutunud ja ta ütles, et üks peamisi kartusi naistel on see, et mees ei ole ju tema kooke. Mees ei pane täpselt samamoodi seda mähet alla, vaid teeb seda kuidagi omal moel. Ja seda süüa ta ei anna mitte vasaku käega või tähendab parema käega ja nii edasi. Et naine tajub, et mees ei ole nagu täpselt selline nagu tema ja juhul kui ta ei ole täpselt selline nagu tema, siis ta teeb valesti. Et selle koha pealt soovitas professorihärra teha sellist asja. Naine lülitab telefoni välja ja läheb kodust ära, paariks nädalaks puhkama ja messist tegeleb. Ja vaevalt et mees nüüd üldse hakkama ei saa. Sel asjal. Kuidas teil need kasvatusalased küsimused on lahendatud, Kristo, kas kuuled sa etteheiteid, et sa teed midagi valesti? Päris võib-olla valesti ei ole, aga noh, vahel on ikka tekkinud siin küsimused, et just selle küsimusega, et kas laps paneb ennast ise hommikul riidesse või ma aitan teda. Ja samuti, et kas ta ikka sööb oma söögi lõpuni või mitte. Neid, neid küsimusi on meil siin ikka tulnud küll. Jahvetel. Kui vanade laste puhul üldse arvestatakse seda, mida laps ise tahab. Näiteks mul on tutvusringkonnast üks näide, kus nelja-aastane tüdruk pärast vanemate lahutust ütles, et ta ei taha isa juurde minna, sest et isa ei tegele temaga. Mida sellisel juhul teha, mida see ema peaks tegema, kas siis sundima last minema isa juurde või siis hoidma nagu tagasi, nagu esmalt rääkida sellest, et kui palju arvestatakse lapse arvamusega, siis ilmselge on see, et kohtupinki lapsi ei vii. Ei oleks laste suhtes just kõige kõige parem mõte. Aga laste arvamust küsivad nii lastekaitsetöötajad, kes siis sellesse suhtlemiskorra kindlaksmääramise menetlusse juba kaasatakse, samuti lapsele riigi poolt määratud advokaat. Ja muidugi, see ei ole selline konkreetne küsima Lowskonnakse nurka istuma, kus sa tahad olla, kes sulle meeldib, et see ei ole päris selline, et pigem läbi mängu lapse käest uuritakse, kas talle meeldib siin, kas talle meeldib seal, see on sihuke kahe otsaga asi jälle, sest üldjoontes laps ikkagi tahab meeldida mõlemale vanemale, et ta väga drastilisi väljaütlemise ideel ja mis puudutab nüüd seda, et kui mingisugune otsus on juba vastu võetud suhtlemiskorra osas ja laps konkreetselt ütlen, et mina ei taha sinna minna siis see on jällegi selline kahe otsaga asi, et võib-olla laps on mingisugune väike tuju, aga võib olla ka tõsine vastumeelsus, et samas on jälle see, et kui suhtlemiskord on määratud, siis sellel vanemal, kelle juurde laps antud juhul siis minna ei taha, tal peaks olema vähegi vähemalt võimalus kohtuda, uurida selle kohta, et mis põhjusel lapse soovidega aega veeta ja võib-olla siis võtta mingisuguseid samme ette selle olukorra parandamiseks. Et siin on oluline ikkagi vanemate omavaheline suhtlus, ilmselt ka, et kindlasti selles mõttes, et nii, nii kurb kui see ei oleks oma töös puutun väga palju kokku sellega, kuidas lapsi manipuleeritakse kogu selle kohtumenetluse ajal, mida nad peaks ütlema, kuidas käituma, et see on tõeliselt hirmus, et selle vahel unustatakse täiesti ära, et kõige suuremaks kannatajaks niukse kõige nõrgem osapool ehk siis laps, nii et. Viimasel ajal on ajakirjandus käsitlenud korduvalt seda teemat, mis puudutab ühe või teise vanema välismaale kolimist. Ma saan aru, Kristo, et ka sinul on olnud see teema päevakorras. Jah, kuna lapse ema elab Itaalias siis oli vahepeal selline mõte lapse ema poolt, et ta sooviks sinna elama ja tööle minna. Võimalused oleks olnud kõik muidugi olemas, ilusti. Aga siis ikkagi ma ütlesin, et noh, antud hetkel see Mulle nagu ei meeldiks, sest et ma pean temast olema nii kaugel. Ja minul nagu sinna kaasa võimalust kohe ka minna ei ole ja siis mingi hetk jäigi nagu sinnapaika ma ei tea, kas siis lapse ema siis nagu taganes sellest mõttest, et ta siis siiski ei läinud Itaaliasse. Kui tihti selliseid olukordi ette tuleb? No kindlasti näide tuleb, et ma kujutan ette, et mida aeg edasi, seda rohkem neid tuleb. No nende olukordade puhul on, mis ma oskan öelda, et selles mõttes, et kindlasti juriidiliselt ei ole korrektne võtta laste välisriiki elama või selleks ei ole teise vanema nõusolekut. Et siis me saame käsitleda seda rahvusvahelise lapse röövina, kui laps on viidud ebaseaduslikult ebaseaduslikult, tähendab siis seda, et ei ole teise hooldusõigusega vanema nõusolekut olemas. Ja kindlasti kui vanemad jõuavad omavahel kokkuleppele ja siis lapsest lahus elav vanem on nõus andma materiaalses vormis kirjaliku nõusoleku, siis võib lapsega välismaale elama minna. Aga selle juures tuleb arvestada muidugi seda, et kuigi laps elab välismaal, peab olema lahus elavale vanemale mingil määral tagatud suhtlemiskord sellegipoolest, et aga kindlasti ta muutub tohutult palju keerulisemaks, kui üks elab ala Eestis, teine elab võib-olla Itaalias. Et selles mõttes sellega tuleb kindlasti arvestada. Kaido on sul enda tööst näiteid sellistest olukordadest, et kuidas need lahendatud on. On ikka neid näiteid ka, sest noh, jällegi ei ole võib-olla nii täpselt statistikat teinud, aga ligemale kolmandik viimasel ajal meie poole pöörduda, et kas ta on ju need, kes küsivadki piiriüleste asjade kohta. Nii nagu Hanna ütles, et asi läheb palju keerulisemaks, sest vahemaad muutuvad suuremaks. Keelekeskkond, kultuurikeskkond muutub, kõik see mõjutab, aga need head lahendused ongi enam-vähem siis sellised tehakse mingi ühisaeg, mis sobiks ütleme, eemal elavale vanemale, et on see siis puhkuste aeg, koolivaheajad, suvevaheajal kui on võimalik olla pikemalt ühe korraga koos ka rahaline pool on läbimõeldud, et see vanem, kes kolis eemale on siis seatud sellise kohustuse ette, et tema siis katab need kulud, mis siis lähevad need lapsetoimetamiseks tagasi teise vanema juurde. Järgmine teema ongi see elatusraha, see on ilmselt nagu kõige sellisem närvesöövam ja kõige tihedam probleem, miks teie poole pöördutakse, ma eeldan, et põhimõtteliselt võib öelda, et suhtlemiskorra määramise võrrelda kindlasti teine põhiprobleem. Niipalju kui jälle foorumites ringi surfasin, siis põhiprobleem ongi see, et minnakse lahku ja isa unustab ära oma eelmise perekonna täielikult raha ei maksa, last vaatamas ei käi. Kas need on mingisugused sellised stereotüübid, mis paika tegelikult ei pea? Tegelikult jällegi, ma kujutan ette, üldistada päris niimoodi ei saa. Et On on kindlasti isasid, kes lahkumine naisest lähevad lahku lapsega nii-öelda ehk siis kaob ära igasugune lapse kasvatamine on tema elus osalemine ja ka ülalpidamiskohustuse täitmine. Aga samas on kindlasti ka palju neid isasid, kes suhte lõppedes soovivad lapse elus osaleda, soovitada ka toetada täpselt vastavalt lapse vajadustele, mitte vastavalt eksnaise nõudmistele. Ja et selles mõttes tõesti üldistada ei saa, et, et on nii ühte liiki inimesi, teisi liik inimesi kui ka sellised vahepealsed variandid. Täiesti et siin ongi meestepoolne vastus tavaliselt sellele, et sellele elatusrahale, et aga naine nõuab ju raha nii palju, et ta raiskab ise sellele raha kõik ära, on nagu põhiliselt sellised vastuargumendid. Kaido, kas sina oskad kommenteerida seda? Tihtipeale aetakse siin segamini kaks asja või õigemini seotakse need omavahel, on suhtlemiskord ja see elatisraha, et üks pool siis esitab nõudmise, et juhul kui sa ei maksa, siis ei näe, et päris niimoodi need asjad seotud ei ole ja, ja ka sellisel puhul, kui see üks vanem ei ole esitanud mingeid või teinud mingisugust toetust, siis ei ole mingiks aluseks sellel, et mitte lubada siis lapsega kokku. Ja üks asi on veel siin võib-olla vähe räägitud, on see nii-öelda juriidilises mõttes mittemaksmine, et tihtipeale tehakse niimoodi lahku minnes, et ei ole ju see kohus kõige esimene koht, kuhu minnakse ja toetatakse last siis mingisuguste summadega kuus aga sinna juurde ei märgita, et seal nüüd elatisraha ja nüüd ühel korral, kui see asi jõuab kohtusse, siis tekib selline olukord, kus väidab siis üks pool, et näed, et see ei olegi toetamisel ega mitte millestki. Et need on olnud mingid muud annetused, et et on ka selliseid ekstreemseid, aga, aga ühenduse poolt ütlen ikkagi, et me väga taunime seda, et mitte maksta, sest et me ei ole kindlasti nõus mõtlemisega ja ikka omalt poolt üritame alati säilitada, et selline lapsele on see toetus vajalik. Ühesõnaga, kui isa kannab üle elatusraha, siis ta peab panga selleks selgituseks märkima, et see on elatusraha konkreetsele lapsele ja veel parem konkreetse aja eest. Jah, sest kuidas ele jätab tegemata on see vabatahtlik annetus, mida ei loeta elatisrahaks ja seda võiks maksta ükskõik kui palju. Kas see natuke absurdne olukord ei ole? Kindlasti mingis mõttes, on absurdne, aga samas selliseks on paraku meie kohtupraktika kujunenud, nii et Kristo, kuidas teie olete rahaasjad lahendanud oma ekskaasaga? Meil on selles suhtes kõik rahulik, et kõik kulud, mis lapse peale lähevad, oleme lasteaed drell, siis pooleks makstud riiete osas ja söögi osas, kuna hetkel jagatud siis 202 nädalat, siis ema valitseb siis selle aja toitlustamise eest ise mina siis oma aia eest, et meil on nagu rahul selle koha pealt. Kas teil on see kuskile nagu kirjutatud ja allkirjad alla pandud, sest et nagu ma praegu aru saan, et kui mingit ametlikku märki sellest ei ole, siis võib sellest kunagi hiljem mingisugune jama tekkida. Ei, meil päris paberitel allkirjastatud ei ole, kuigi on igasugused mõtted käinud. Kirjavahetused on, et võiks seda teha, aga siin siiamaani oleme saanud nagu omavahel sellise suusõnalise kokkuleppe. Tegelikult lisaksin juurde, et selline lihtsalt nii-öelda lihtkirjalik paber vanemate vahel ei olegi tegelikult oluline, mis seda elatise maksmisest puudutab. Tegelikult kõige olulisem on see sisuline ülalpidamiskohustuse täitmine selles mõttes, et kui on elatis makstakse, siis on kõik korras, kui laps on tõesti pooleks, mis on väga mõistlik siis sellisel juhul ei olegi tegelikult ju konkreetselt ülalpidamiskohustust selles osas, et ülal koos täidavad lapsevanemad vahetult, et ei ole elatise maksmise kohustust veel, mis on üks suur probleem, selle elatisega on selline seisukoht, et laadide arvatakse, et see vanem, kes siis elab lapsest lahus, et temal on kohustus tasuda kõik lapse kulud. Aga samas on see täiesti ebaloogiline, et vanematel on võrdsed õigused ja kohustused, mis tähendab, et ka ülalpidamiskohustus on tegelikult võrdne, et lapse kuludest lapsest lahus elavalt vanemalt elatise maksmise näol saab siiski nõuda ainult pool. Et selles mõttes, et lapsega koos elav vanem peab ju oma osa ikkagi juurde panema või lapse ülalpidamise eest hoolitsetakse ja kokkuvõttes ühiselt. Kui tihti tuleb ette, et ema on unustanud ära igasugused asjad, et isa on lapsele midagi ostnud ja esitatakse siis mingisugune üüratu summa, mis siis lapsele nii-öelda kulub? Kahjuks suhteliselt tihti, et selles mõttes, et kui oletame, et lapse isa maksab lapse emale elatist ja vabatahtlikult ostab siis juurde kas mingisuguseid rõivaid, jalanõusid, mänguasju, lapse reisile, siis kõike seda käsitletakse vabatahtliku annetusena. Et selles mõttes, et kohtus see oma nüüd küll mitte mingisugust tähtsust, et isa mainib juua teed, aga ma austan niisama ka lapsel asja, teeme selle elatise väiksemaks. Et tegelikult see elatis missisekapsas last kasutatavale vanemale makstakse selle eest. Lapsevanem peaks ostma siis lapsele kõik need asjad, pahatihti juhtub, et see lapsevanem ei osta ja siis lahus elav vanem juba niigi maksab elatist, ikka ostame lapsele need asjad ise ja selle arvelt siis tuleks ülalpidamine tohutult kõrge. Siinkohal ongi, et ka need lapsevanemad, kes pöörduvad kohtusse sooviga kehtestada mingisugune elatisraha, peavad siis mõtlema selle peale, et noh, näiteks, kui nad nõuavad teise poole käest suuruse Margus 200 eurot ja siis nad peaksid suutma tõestada lapsele 400 eurose kulu, mis talle kuus on. Et see ongi see poolte võrdsuse printsiip, et nii palju kui panustada üks nii palju, teine. Aga igasugused kommunaalarved ja sellised asjad lähevad sinna sisse absoluutselt nii-öelda selle lapse osa arvestamisel tulebki silmas pidada seda, et oleneb mitu elanikku lisaks neid lapsele sellele vanemale siis v-le seda eluaset kasutab, et selles mõttes, kui elab näiteks laps koos oma vanaemaga kahekesi, siis on lapseosade on selle kogu eluasemekuludest pool, mis tähendab seda, et lapse ülalpidamiseks elatist maksva vanema osa on siis kokkuvõttes ikkagist sellest poolest veel pool, sest selle teise poole maksab ju vanem, kes last kasvatab. Olen kuulnud ka selliseid noh, jutte, et isade isade suust umbes, et miks nad peavad ikka endiselt nii suurt summat maksma elatiseks kui lapse emal on ammuilma elukaaslane, võib olla väga rikas ja jõukas ja rahaprobleemi kui sellist tegelikult ei ole, aga isa peab ikka seda kindlaks määratud summat nagu iga kuu maksma. Vot see on tegelikult suhteliselt vale seisukoht, et ütleme niimoodi, et lapse ülalpidamiskohustuse lasub ainult tema vanematel ja siinkohal ei mängi mingisugust rolli, kas, kas ühel emmal-kummal vanemal ongi kõrval, kellel on palju nutsu? Et selles mõttes kindlasti ei ole see mitte mingisuguseks argumendiks? Ja veelkord, et ei pea ju üleval pidama mitte seda eks kaasata tema uut partnerit, vaid oma lapsele tuleb mõelda ja tema tegemistel. Täpselt nii võtaksite uue teema, et kohtupraktika näitab, et kui minnakse kohtusse, siis lapsed määratakse valdavalt ikkagi emadele. Kas võib-olla selleks põhjuseks ka see, et kuna ongi traditsiooniliselt lapsi kasvatavad emad, et siis võib-olla emadel ongi surve, et nad ei saagi alla anda ja anda lapsed isale kasvatada? Kindlasti on võimalik, et emad tunnevad nii-öelda ühiskonna poolt survet, et mõeldakse toitu, issand, mis ema see veel on, andis lapse isale, kas ta siis ei hooli, et kas ta nüüd rongaema, et kindlasti on see üheksas? Eks ma saan mina lisaks hoopis seda, et võib-olla see enam nii väga selge see piir ei olegi, et ühele ja teisele võtta ainult naisterahvastele jäävad lapsed, vaided? Ta, võib-olla naised on siin olnud viimase aasta jooksul natukene lihtsalt aktiivsemad ja küsinud seda võimalust. Et tegelikult on ju päris palju juba ka näiteid selle kohta, kui isa pöördub kohtusse selleks, et määrata lapse elukoht ja kohus ka määrabki tema juurde. Aga lisada natukene aeglasema minekuga selles mõttes, et ta ei pea võib-olla seda kohut kohe esimese lahendusena ette võtma proovivad edasi lükata, edasi lükata. Tihtipeale sealt probleemid ainult kuhjuvad. Mulle tundubki just, et üksikema on kui nii tavaline nähtus, aga kui on üksikisa, siis on, raudselt on noh, halb ema olnud, kes ei hooli oma lastest, noh võib-olla on joodik ja mida iganes on ju, et see arvamus on hästi ruttu tekib seda kindlasti hea, aga, aga samas nina pööraks tähelepanu ka sellele, et et neil on tegelikult kindlasti palju isasid, kes sooviksid ja oleksid võimelised lapsi kasvatama. Aga siinkohal tulebki mängu lapse ema keeldumine sellest, et tuleks ikkagi esikohale seada lapse huvid ja reaalselt kaaludetaja, kummal vanemal on vähemalt võimalused lapse kasvatamiseks ja ma ei pea silmas materiaalseid võimalusi, ka kõiki muid jõugud pingutusi selle lapse huvides. Et selles mõttes peaks kuulama nii-öelda siis mõistuse keelt, et kuidas oleks lapse huvid kõige paremini tagatud. Kuulame nüüd ära olulisemad uudised ning seejärel jätkame rock n roll ja rida majaga. Uues tunnis räägime sellest, millistel juhtudel on mõistlik DNA testi kasutamine ja kas see tuleks äkki muuta kohustuslikuks. Räägime ka sellest, millised on võimalused hooldusõiguse jagamiseks ning millised on Hanna ja Kaido nõuanded lahutavatele paaridele, kes ei suuda rahulikult laste hooldusõigust paika panna. Saadet saab kommenteerida raadio kahe kodulehel olevas foorumis ning rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Samuti saab saadet järele kuulata raadio kahe kodulehelt. Mina olen saatejuht Laura Kõrvits. Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjast ning kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Tere tulemast tagasi kuulama saadet rock n roll ja ridamaja. Sel korral on meil peamiseks teemaks isade õigused. Eelmises saatetunnis rääkisime sellest, kuidas käituda siis, kui ekskaasa soovib lapsega välismaale kolida ning miks antakse kohtusse minnes enamjaolt lapsed emade kasvatada. Oma kogemusest jutustavad ühendus isade eest üks loojatest Kaido Kallikorm ning tubli isa Kristo. Juriidilist nõu annab õigusbüroo puuritseja partnerid jurist Hanna kivisiid, kes on spetsialiseerunud just perekonnaõigusele. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Kristo, kui sina mõtled oma tulevikule ma saan aru, et kui su tütar läheb kooli, siis oleksid sina valmis teda täiskohaga kasvatama. Aga nagu ma olen aru saanud, siis sinu eksnaine on ka nõus teda täiskohaga kasvatama, et kuidas sa seda protsessi juba ette näed, et kuidas teil lõpeb? No tegelikult ma ei olegi päris lõppstaadiumi veel mõelnud, sest et millegipärast ma natukene kardan seda seisukohta, et variant üks hetk, kas meil tulebki siis see kohtukäike ette võtta või siis üksteisest taganeb lihtsalt. Millegipärast ma kaldun arvama, et siin-seal olema, mina, aga elame-näeme See ongi vist üsna tüüpiline lahendus, et lõpuks isa annab allakassast tüüpiline, aga kindlasti seda esineb ja ja mina peaksin hästi oluliseks siinkohal märkida, et tegelikult kindlasti ma ei räägi Kristo konkreetse situatsioonist Vaide isadest, kes väga kergekäeliselt kohe peale lahku minema, kui ta on nii-öelda nõus alla andma, et nende peas käib siis mõte, et moekas, las tüüta jumal, ma ei taha seda elu keeruliseks teha. Eksnaine nagunii ei luba mulle, et ma pigem jätan selle sinnapaika, et küll siis kui laps suuremaksküllases tuleb isa muga juba rääkima, aga paraku see tulemus on selline, et laps ei näe. Mis põhjusel sa teine vanem tema juurde jõudnud, tema näeb ainult seda, teist vanemat ei olnud, mis laps mõtleb, järelikult ta ei olnud huvitav, tegelikult ei tahtnud näha või tahtnud suhelda ja kui see laps siis on mingi hetk võib-olla täisealiseks, siis Ta ei näe enam seda, et, et ma nüüd lähen sellepärast et inimene Barakud on võõrandunud sellest inimesest ja see ei ole tema jaoks enam isa, kellega ta soovis kohtuda. Viga, ema, kunagi uus. Kaido, mis nõu, sina oskaksite kristalle öelda, et kuidas ta peaks käituma ja ja mida võib-olla vältima? Kõigepealt vältima muidugi sellist mitte suhtlemist, et ma arvan, et Kristo on teinud hästi siiamaani, et nad on omavahel suhelnud siiski kõikides küsimustes. Et mida kindlasti peaks tegema, on enda jaoks selgeks mõtlema, et mida siis tulevik võiks tähendada reaalselt ja ka lapse huvidest lähtuvalt ennekõike, et kus riigis näiteks kui siin oli itaalia näide toodud, et kas on mõttekas teda hoida Eestis või, või kasvata Itaalias või kuskil mujal, et need asjad enda jaoks selgeks saada ja ja mõelda nagu hästi praktiliselt, et kas ise ka tegelikult oled valmis kõike seda kohustust kandma siin, et kui need asjad on läbi mõeldud ja omavahel suhtlus olemas, siis ma usun, et need erinevad probleemid on kõik ületatavad. Aga ennekõike kõikide asjade alus on ikkagi selline rahulik ja normaalne suhtlus teistpoolt kuulata, mida ka tema põhjuseid ja põhjendusi. Kui laps on juba piisavalt suur, siis tasuka last kuulata, et mis on tema huvid ja hobid ja ja, ja nägemused tuleviku osas. Sellises olukorras kipub tihti, ma arvan, mõistuse hääl kaduma. On küll jah, aga üks väga hea näide, mida tihtipeale just naised ära unustavad, klammerduda siis nüüd selle lapse külge nii väga hea kartestada siis isa juurde lubada, et tasuks seda ju ka sedasi, et on ju puhkus naisele ka, et kui see laps on oma isa juures, siis naisel on ju aega enda jaoks või oma uute tegemiste jaoks. Et sellisel moel asjale vaadata, siis on ju väga hea, et laps suhtleb oma teise vanemaga. Ka siin, noh, ma oponeerin sulle lihtsalt, et see puhkus emale ja see ongi võib-olla naabrinaine vaatab, et oi, see on küll ikka halb ema, et kuidas ta niimoodi, et üldse ei hooli. Nojah, võib-olla jällegi tüüpiliselt eestlasele klammerdume natuke liiga palju selle külge, mida teised meist arvavad, et äkki tasukski vaadata oma lapsele otsa ja ja mõelda, et mida laps arvab, et lapsel on ju vaja seda teist vanemat ja kui selles kaheldakse, siis tasub muidugi võtta ette jälle banaalselt numbrit ja vaadata, kui palju siis üksikvanemate lapsi on näiteks sattunud kuritegelikule teele või mingite probleemide küüsi siis noh, kes nagu emotsioonidest jagu ei saa, siis võib piirduda numbrite vaatamisega. Et mõista, et selline kahe vanema olemasolu on hästi oluline ja veel, et mitte ainult kahe vanema, vaid selle ühe vanema taga terve suhtlusvõrgustik, seal on vanaemad-vanaisad onud, tädid, sõbrad kõik, et keelates lapsega omal teise vanemaga suhtlemisest keelata ega ju seda sotsiaalset läbisaamist, mis jällegi natukene kahandab teie lapse silmaringi ja võimalusi paremini hakkama saada. Krista siin ennist rääkis just sellest, et temal on tekkinud probleem sellega, et kui on nii-öelda need tema kaks nädalat, siis last vanema juurde, viies et on tekkinud sellest probleemid, kui ka on ju perekond koos ema-isa on ju üsna normaalne, et lapsed aeg-ajalt veedavad aega vanaema-vanaisaga. Et see ju ei tohiks olla mingisugune miinusmärk, Kristole. Vahest on jah olnud situatsioone, kus mu töö ehk siis õhtune pildistamine satub täpselt minu aja aja peale, aga me oleme ka leppinud kokku ka sellise asja, et kindlasti me ennem arutame omavahel läbi, kui ma viin nagu lapse ära ennem küsima, et kas sa saad olla ise lapsega või mitte siis vastavalt juba käitun edasi, kas siis vanaema juurde viia? Hanna tohib laps vanaema juures ka käia, kui on ühe vanema hoidmiskord? No on kindlasti võimelised lapse tohiks käia oma vanaema vanaisa juures hävida siis teise sugulastega, aga siinkohal tuleb jällegi silmas pidada seda, et et kui on olukord, mil laps viir näiteks oma vanaema ja vanaisa juures ja lapsele tuleb näiteks järgi tema bioloogiline vanem, siis ei ole lapse vanaemale vanaisale õigustada lapse bioloogilisele vanemale kindlasti keelata. Vanemate omavahelises suhetes ei ole tegelikult selles mõttes kohta nagu vanavanematele, et nemad on ikkagist, lapsed, kolmandad isikud ja neil ei ole kindlasti selliseid õigusi, nagu on lapse bioloogilistele vanematele. Aga puhtemotsionaalselt on see ju vajalik, et laps kogu oma suguvõsaga suhtleks absoluutselt, see on täiesti loomulik, kes on kindlasti vajalik, pigem võib sellise suhtumise taha, kui see vanem siis ei taha, et näiteks laps laviksis oma teiselt poolt nende sugulastega, pigem võib-olla seal on siis vanema suhtumine, et, et laps on nüüd tema juures ja kujuta ette, ta ei olegi nüüd lapsega koos, vaid laps läks hoopis vanaema juurde. Nii kohutav, et pigem võib-olla selline suhtumine, et ma ei usu, et nende mõni vanem täiesti tahaks eemaldada lapse oma sugulastest. Lapsehooldusõigus määratakse vaikimisi mõlemale lapsevanemale Hanno, millised on alternatiivid sellele pooleks jagamisele. Kindlasti on alternatiiviks siis ka olukord, mille hooldusõigusega vanem on vaid üks vanematest, mis tähendab see sisuliselt seda, et sellel hooldusõigusega vanemal on õigus põhimõtteliselt kõiki lapsega seotud küsimusi ainuisikuliselt otsustada ja sinna alla nii lapsega välismaale minemine, lapse nime muutmine ja lapse esindamine erinevates olukordades ning kuidas seda hooldusõigust muuta saab. Kui lastevanematel on ühine hooldusõigus ja oletame näiteks, et kooselu puruneb, minnakse lahku lapsed ühe vanema juurde, siis on täiesti võimalik taotleda kohtult hooldusõiguse üleandmist ainult ühele vanemale. Ja selleks on vaja esitada siis põhjendatud avaldus kohtule selle tulemusena, kui kohus peab seda õigustatuks, võib siis määrata hooldusõiguse ühele vanemale, mis need peamised põhjused on, mis need põhjendatud argumendid siis on väga palju, ekslikult arvatakse, et lihtsalt see argument, et laps jääb nüüd ühe vanema juurde kasvama, et see ongi see argument, et mille alusel võib selle hooldusõiguse siis teiselt vanemalt ära võtta. Aga pigem peetakse õigustatuks sellist argumenti. Kui lapse vanem lapsest lahus elav vanem siis tõepoolest ei ole lapse vastu absoluutselt huvi tundnud ei ole tema kasvatuses mingilgi määral osalenud. Võib-olla ei täida ka lapse ülalpidamiskohustust ja ehk siis on üleüldiselt lapsendada, sellisel suhteliselt ignorantse seisukohal see oleks kindlasti võiks olla aluseks, aga siinkohal toonitan, et, et selleks, et see ühine hooldusõigus lõpetataks selleks peavad esinema ikkagi suhteliselt kaalukad argumendid, et üldjoontes kohtud ei soovi ühist hooldusõigust lõpetada. Kaido, kui tihti on teil olnud tarvis nõustada isasid, kus siis emad soovivad hooldusõigust endale saada? Jällegi, ma ei oska teile arva ütelda siin niimoodi, aga, aga ütleme, et neid olukordi on ikka olnud. Et kas nad on tulenenud seadusest, need, mis on nüüd niimoodi kujunenud, et inimesel ei olegi täit ülevaadet, kas ta on hooldusõigus või mitte kui, siis millises osas ja teisipidiselt, et tõesti on kooselu laiali läinud, siis enda jaoks selgeks saada, millised on minu õigused ja kohustused ja kuidas neid täita, siis sellistes küsimustes on küll palju pöördumisi olnud. Aga ma usun, et just juriidilise koha pealt annan äkki paremini selle pildi ette saada, kuidas see protsess täpselt käib, eks. Aga, aga küsitakse ikka jah, nii nagu siin eelpool toodud statistika järgi võis järeldada, et ega paljud tulevad meie juurde ka seda tausta uurima, kus ei ole olukord läinudki veel võib-olla kohtusse aga tahetakse enda jaoks teada saada, millised on need võimalused seda protsessi võimalikult valutult läbida. Milliseid võimalusi te pakute enda MTÜ kaudu siis? Me pigem selgitame seda protsessi, kuidas seda siis läbida. Nii nagu siin oli räägitud suhtlemist sotsiaaltöötaja, aga kindlasti räägime sellest, et tegemist on emotsionaalse asjaga ja selleks, et oma olukorda mõista, pead natukene sellest lahti laskma ehk siis vaatama või püüdma vaadata eemalt kuskilt eelkõige just oma lapse huvidest lähtuvalt. Ja kui omavaheline suhtlus ei toimi ikkagi, siis võib-olla ei peaks seda kohut nii väga kartma. Et võib-olla ongi hea, et kolmas pool seaduse jõuga ütleb, kuidas edaspidi suhelda, et seda just sellisel olukorral, mis muidu jääks venima lihtsalt ja mida rohkem aeg edasi läheb. Probleem on lahendamata, seda enam süvenevad järgmised probleemid, juba võõrandumise pöördumised lapsel ja vanematel, nii et et meie üks kindel soovitus on, et mitte venitada nende protsessidega väga pikalt. Kindlasti lisaksin veel juurde Kaido jutule, et et olukorras, mil lapsevanema lahus elaval vanemal puudub täielikult võimalus lapsega kohtuda, oletame, et lapselast kasvatav vanem on siis nii radikaalselt vastu sellele ja no ütleme niimoodi, et vanemal on võimalik teha väga palju samme, et, et teine vanem ei näeks oma last. Sellises olukorras on kindlasti mõttekas kohtu poole pöörduda ja taodelda sele suhtlemist kindlaksmääramist, sõda selle pärast just et kui juba kohtusse minna, seal ei ole sellist võimalust, et kohus ei määra mingit suhtlemiskorda või kohus määrab selliselt, et vanem ei näegi oma last, igal juhul määratakse suhtlemiskord ja kui sa käesoleval hetkel last ei näe, siis igal juhul on see tulemus parem kui just praegusel hetkel. Ja siinkohal tasub meenutada kindlasti ka esialgse õiguskaitse olemasolu, et muidu me teame, et kui pikad on need protsessid, mis vältavad igasuguste suhtlemiste klaarimisel aga esialgne õiguskaitse siis tähendab seda, et kohtu poolt määrataksegi mingisugune toimiv suhtlemiskord et see suhe ja kontakt lapse ja tema vanema vahel selleks perioodiks ei kaoks. Mulle tundub nii, et see kohus on justkui mingisugune viimane samm, millega paljud võib-olla ei julge seda sammu ette võtta, kartes siis igasugused suhted oma ekskaasaga ära rikkuda. Selles mõttes ei tasuks selle just see olla see põhjus, miks mitte kohtusse pöörduda, et kindlasti selline asi mõjutab suht väidet, võib-olla teine pool tunneb ennast rünnatuna, aga tulemus on see, et kui olete nüüd ju kohtusse ei varjuta ja saavutatakse mingisugune kohtuväline lahend, kas siis omavahel lastekaitse töötaja vahendusel, siis tulemuseks on ikkagi see, et kui üks vanem otsustas, et ma tegelikult ei taha seda täita, enam mulle ei meeldi niimoodi siis ei ole mitte midagi sellega enam peale hakata. Aga samas kui on kohtusse pöördutud, kui on olemas kohtulahend näiteks suhtlemiskorra osas ja kui teine vanem ei täida seda, siis sellele rakenduvad mingisugused sanktsioonid, on võimalik seda vanemat trahvida on isegi võimalik kohaldada risti, kui, kui see on korduv rikkumine. Et selles mõttes on see läheb ikkagist, tagatakse vanemale sellele kohtulahendi alusel suhtlemine oma lapsega. Häid näiteid on ka ju selles osas, et kui need vanemad saavad üle oma hirmudest ja käivadki sele kohtude läbi määratakse selline toimiv protsess jubedus saadaksegi regulaarselt kokku, siis on neid näiteid ka mitmeid, kus suhe justkui mitte taastu tagada, vähemalt rahuneb, et see on hästi oluline lapse seisukohast tõust, et tal ei ole kaks eakat vanemateta kummaski otsas vaid ta teab, millal ühe juurde minna, millal teise juurde minna. Ja kuidas suhtlemine käib, et, et see on kõikidele selge. Jah, mulle tundub ikkagi nagu see nii jabur, et kaks täiskasvanud inimest ei suuda lihtsalt kainet mõistust säilitada, et mina ise olen ka lahutatud perekonnast pärit ja minu näide on selline, et minu vanemad pärast lahutust suutsid vahel märksa paremini suhelda ja suhtlevad siiamaani väga hästi. Ja noh, ma ei mäleta, et oleks olnud kunagi üldse mingisugust küsimust, et kas ma võin isa juurde minna või? Noh, kui ma tahan, siis ma läksin ja ei olnud isal selle vastu midagi, ei olnud emal selle vastu midagi ja sellepärast mul ongi nagu hästi veider kuulata, et kui ma olen näinud seda pealt, et kui kaks täiesti terve mõistusega inimest kaotavad lahutusega mingiks hetkeks nagu täiesti mingisuguse reaalsuse kontakti, et kas sel juhul võib-olla peaks kõigepealt need vanemad üldse kuskilt mingit abi paluma, mingi nõustamine on see nagu vajalik, ma arvan, et see on nagu lapse suhtes kõige vahel võimalike olukord, kui vanemad saavad ka peale lahkuminekut omavahel läbi. Sest kui see läbisaamine see on hea, siis on suure tõenäosusega selleks, et saadakse ühisel minge suvel mõistlikule kokkuleppele, mis siis puudutvus lapse elukohta või lapsega suhtlemiskorda. Ja selline asi nagu perelepitus on täiesti olemas, et perelepituse eesmärk ei ole siis lahku läinud vanemaid uuesti kokku elama panna selles mõttes vaid lihtsalt siis parendada nende suhteid just lapse heaolu eesmärgil ja see on täiesti mõistlik lahendus, kuidas peakski tegelikult käituma? Tavapäraselt ma arvan, ei lõpe need suhted nii-öelda poolte kokkuleppel, et võib-olla see on ka mingisuguseks põhjuseks, et, et võib-olla just see, kelle suhtes lahkumineku otsus nagu algatati, tunneb ennast väga mahajäetuna ja just sellepärast tunneb, et äkki tallaks vaja kätte maksta millegi eest või tahaks, nagu ta tahab ennast emotsionaalselt välja elada kuidagi. Aga selles mõttes, et kui sellised asjad saaksid nagu lahti räägitud, siis ma kujutan ette, et see oleks kõigile parim lahendus. Et asjale jällegi läbi sellise optimistliku vaatenurga läheneda, siis kui võtta statistika, palju Eestis on nii-öelda üksikvanemaga lapsi ja palju on neid kohtukeisse, siis õnneks vist suurem osa lahku läinud vanematest suudavad omavahel need asjad eelnevalt ära rääkida ja need näitajatega selle nii ühenduse kui ka kohtute ja muudel teemadel on ikkagi ekstreemsete olukorrad, kus need vanemad mingil põhjusel. Me ei tea seda põhjust, aga mingil põhjusel ei saa omavahel enam suhelda. Ja siin on juba see, kus tulevad käiku seaduse seaduse nüansid, tõlgendamise ärapanemise ja muud kõik sellised asjad. Üks selline kuum teema on ka DNA testid, mida vist praegu isaduse tuvastamiseks üsna aktiivselt kasutatakse. Nii on jah, meie ühendus on ka teavitanud ja kuulutanud seda, et on Eestisse jõudnud, et selline võimalus, et teha DNA testi kodusel moel. Aga jällegi pean oluliseks ütelda, et see ei ole mitte meie toode. Ja, ja me lihtsalt ütleme, et selline võimalus on olemas. Et jällegi see testi tulemus ei anna mingisugust alust selleks, et minna kas kohtusse või nõuda mingisuguseid kande muutusi seal sünnitunnistusele või midagi sellist. Inimene peaks enda jaoks kindlasti selgeks mõtlema, misjaoks ta seda testi üldse teeb, et jõuan mingi kahtlus tal tekkinud, kui ta hakkab sellisel moel seda kodu tõesti nagu tegema. Et täna Eestis ikkagi see, mida aktsepteeritakse, on ainult siis kohtu poolt kinnitatud testivõitjad, milleks on siis Tallinnas kohad ja tartlase Pärnuski, kus võetakse korraga kolmelt osapoolelt see proov, kus need proovivõtjad on ikkagi professionaalid õppinud inimesed ja kus ei, ei ole variant, täitsa proov, käid vahepeal kellegi käest kuskilt läbi ja kätte. Et saavutatakse võimalikult maksimaalselt aus tulemus. Aga et jah, selline DNA testimine on tõesti ehk selline hoogu saav asi alles. Et mina lisaks veel Kaido jutule juurde, et kui ühest küljest ei ole see kodune teenatest õigusjõuga selles mõttes, et, et saaks selle alusel mingisugust kannetaja siis teine asi oleks kindlasti ka see, et tuleb mõelda, et, et jah, et mis põhjusel seda teiste tehakse, kas seda üleüldse on vaja teha, et näiteks mõtleme olukorra peale, kus isa on kasvatanud oma las võib-olla 15 aastat usus, et tema on selle lapse isa ja armastanud teda. Aga kui ta nüüd peaks tegema testi ja saama teada, et ta ei ole tegelikult selle lapse isa, et mis oleks selle tulemus, kui sa kainelt võid ette mõelda, et ei, see ei muuda minu jaoks midagi. Aga võib-olla äkki see ei ole ikkagi niimoodi ja mis sellest lapsest siis sa, oletame, kui see nii-öelda isa, kes seda kasvatanud on, siis äkki nii-öelda ütled lahti temast ega siis ei tule enam see isaldada kasvatama, kes siis kunagi reostunud on. Et selles mõttes tasub kindlasti minu minu hinnangul mõelda, et kas on mõistlik seda testi üldse teha, kas seda on tegelikult vaja teha? Aga jällegi, et positiivne on see, et sellise valdkonnaga tegeletakse, otsitakse võimalusi, kuidas seda asja paremini teha ja kui nagu ühenduse keskel oleme sel teemal rääkinud, siis meie nägemuse kohaselt võiks olla üks selline võimalus näiteks sünnitusmajas, kus mitte küll sunniviisiliselt, aga antaksegi kohe võimalus seda testi teha. Ja siin tuleb mõelda mitte niivõrd selle isa peale, et et kas ta nüüd ikka on isa, kuivõrd selle väikese inimese peale, et me ei tea, mis teda ees ootab. Kui on palju neid geneetilisi haigusi, erinevaid, mida oleks võimalik ennetada, siis selline info on tema jaoks oluline. Ja võib-olla tasuks seda mõtteviisi kunagi sellised kujundada, et juba ta kuskil sünnitusmajas sa oled Eesti saab ilusti ära anda ja edaspidi jääks nii mõnedki teised probleemid ehk olevat. Inglismaal tehtud uuringute järgi selgus, et 30-l protsendil DNA testi teinud inimestest siis 30 protsenti ei olnud ikkagi reaalselt siis need isad, et Eestis ilmselt sellist statistikat tehtud ei ole. Sellist statistikat nüüd vist tehtud küll ei ole, mina vähemalt teadlik ei ole, et ei oska nagu päris prognooside ka, et mis võiks meil see protsent olla? Jah, ilmselt see ei ole ka see protsent ilmselt ei muudaks midagi ka siis, kui me selle teada saaksime. Pigem on see jälle üks põhjus emotsioone välja elada, aga aga oluline on see ikkagi ühest küljest lastele vältimaks igasuguseid võimalikke või ennetamaks, pigem terviseriske, mida oleks võimalik võib-olla juba varases eas kuidagi ja ta kontrolli alla saada. Ja muidugi väga nukrad on need olukorrad, kus ütleme, täisealiseks saanud laps satub mõnda õnnetusse on haiglas ja siis ootamatult selgub, et tema üks vanematest ei olnudki päris vanem. Et siis on, ollakse nagu väga suure soki ees mõlemat pidi nii lapsega kui vanema silmade läbi. Kas sellises olukorras siis peaks lapsele juba võimalikult varakult teada andma, et sinu isa, kes sind kasvatab, ei olegi, võib-olla sinu bioloogiline isa? Jah, aga kui või teisipidi öelduna, et äkki oleks kasulik isale kohe talle, et sa ei olegi isa, et võimalikult varases staadiumis vältimaks igasuguseid probleeme? No ma arvan, et sellest, kui teatada isale, et sa ei ole oma lapse isa, tekiksid kohe väga suured probleemid Et aga nii see on jah, et ma olen pigem seda meelt, et kui on teada mingisugune probleem, et siis tasub sellest ikkagi võimalikult aegsasti rääkida ja neid lahendusi mitte väga kaugele lükata, lootes, et äkki kunagi võib-olla ei tulegi midagi välja vaid et ikkagi see kohe ära teha ja, ja samamoodi, et kui ikkagi mingil põhjusel tekib kahtlus, siis täna on need võimalused olemas, tõsi, tasulised, aga on võimalik need DNA testid, asjad ära teha ja veenduda siis selles, et kuidas oma järglased siis on nad siis õiged. Siin on natuke selline hirm ka, et kui isa hakkab nõudma DNA testi, siis ma arvan, et juba see tekitab nii palju probleeme, et võib-olla see perekond enam ei suuda pärast normaalselt edasi funktsioneerida, kui tuleb ka välja, et see mees on isa. Et see on üks põhjus, miks me näeme, et võiks olla juba kuskil sünnitusmajas selline võimalus DNA testiandmiseks, sellepärast seda vabatahtlikult, et kui see korraga võtta, jutuks, et kuna meil on laps, sai need 10 aastat ja ma nüüd teeks selle puhul tõesti, et see kõlab täiesti jaburalt ja ei viitsi mitte millegi muuna kui kodu konfliktini, aga võib-olla millegi hulleminigi. Aga kui see mõistlikult kohe alguses ära seletada, et see on siiski vajalik ja lapsele mitte niivõrd sellele eeldatavale vanemale siis see selles mõttes oleks nagu lapse huvides ikkagi ja ennetaks just seda hilisemat võimalikku dokkimis tegelikkuse teada saada, siis äkki võib tekkida. Kristo selle teema kokku võtta, näiteks nagu ma aru saan, siis sul on sinna küll veel paar aastat aega, aga suure tõenäosusega ootab sind sinu eksnaist selline vaidlus ees. Kumma juures hakkab laps elama. No praegusel hetkel nagu tundub küll jah, sest et meil on see teema olnud siin aktuaalne kogu aeg kuigi eks ma üritan siin mõelda positiivselt nii enda lapse kui ka siis ütleme, eksabikaasa suhtes, et äkki me ikkagi leiame selle sooja tee mitte minna paberit pastakat määrima ja siis seda haamrit kuulama. Kas sa oled valmis minema kohtusse? Põhimõtteliselt küll ja alla ei anna, ei anna Hanna ja Kaido, millist nõude oskaksite praegu näiteks Kristo-le siis anda, et tema võimalused kohtus oleksid võrdse temaga? Selles mõttes eeskätt üleüldse soovitaks ikkagi üritada jõuda mingisugusele kohtulahendile, sest noh, nagu teadonce lapsesse puutuvad vaidlused venivad pikale, nad on kurnavad. Ma kujutan ette, et lapsele kindlasti ja samamoodi ka lapsevanematele. Et soovitaksingi siis üldjoontes ikkagi üritada kuulata mõistuse häält, kus oleks lapsele kõige parem ja käia läbi need argumendid lapse emaga üritada kuidagi siis kokku leppida kohtuväliselt, milline on lapse elukoht, kui ta kooli läheb. Ma võib-olla natuke üldistaks rohkem mitte ainult selle konkreetse näite varal, et Ma arvan, et suhtlemine on alati parem kui mitte suhtlemine, ehk siis siit esimene soovitus, et, et kui vähegi võimalik, rääkige omavahel, olgugi, et teine inimene võib-olla ei ole teile nii sümpaatne, kui hetk tagasi siis katsuge jääda rahulikuks, et karjumise käigus ei kuule enam selle jutu sisu. Et olge rahulikud ja suhelge. Ja kolmas punkt võib-olla, et ärge kartke neid abiküsimisi, et neid on päris mitmes kohas, on mitmel moel. Et alati on siiski parem lahendada sellised olukorrad kui loota, et noh, mingi tagaseljaotsuse peale, mis võib mingil hetkel tekkida, juhul kui need probleemid kestavad. Et rahulikult suhelda ja vajadusel abi küsida, et see peaks olema selline väike lühike pakett. Millised on need esimesed nõuandeid, kui tundub, et pärast lahutust asjad hakkavad ülekäte minema? Kindlasti tasuks, nagu Kaido eelnevalt juba mainis, kindlasti tasuks abi otsida siis kolmandal de neutraalset osapoolelt. Et kindlasti ei tasuks olla sellisel äraootaval seisukohal näiteks perelepitaja suhtes. Et jällegi perelepitaja eesmärgiks oleks siis parandada lapsevanemate suhteid, mitte lepitas nende suhet ja, ja selle läbi siis aidata jõuda vanematel parimatele võimalikele lahendustele üht laste suhtes. Et minu peamiseks nõuandeks oleks see siis kindlasti otsida abi ka juba kolmandatelt osapooltelt. Muidugi on oluline ka selline siiras tahe oma lapsega suhelda, mitte siis ärapanemine teisele vanemale ei saa olla eesmärgiks. Tähtis on see, et teie laps omaks kahte vanemat, austaks osuks neid võrdväärselt. Nii et see tähendab ka seda, et ei maksa oma teist poolt siis alustada lapsega. Et võib-olla peaks natuke aega võtma ja mõtlema eelkõige, mis oleks lapse jaoks kõige parem lahendus, olekski kõige õigem mõttekäik. Aitäh. Aitäh Hannale, Kaidoleja Kristole, nüüd aga läheme edasi oma traditsioonilise viie küsimusega. Saate lõpus esitame viis tüüp küsimust ühele tuntud eesti inimesele. Sel korral vastab meile riigikogulane Raivo Järvi, kes on elav näide sellest, kuidas isa väga edukalt ka üksi lapse kasvatamisega hakkama saab. Tere, Raivo. Tere tere, kas head lapsed kasvavad vitsata? Ma arvan, et nii ja naa, sest et on võib-olla tõesti lapsi, aga ma arvan, et need on siiski vähemuses, kes ongi iseenesest noh, ütleme lõpmata head või mis iganes, aga ma arvan, et natuke pipart kulub iga toidu sisse ära ja ausalt öeldes ma võin öelda, et kui ikkagi ühe asja vitsa sain, siis ikka kohe väga hästi meelde, aga üldiselt kui nüüd, et maa oli päris hea laps, ehkki mina isiklikult kahetsen, et ma olen oma lapsele koga vitsa andnud. Mida on täiskasvanutel lastelt õppida? Võib-olla seda, et nad ütlevad otse välja, kuidas asi on ja, ja kui me meenutame kasvõi Anderseni muinasjutukuningas on alasti siis laps ütleb seda välja, noh, kas või näiteks poliitikas kuluks mõnikord kohe väga marjaks ära. Öeldakse, et mees on perekonna pea, naine aga selle kael. Olete te selle väitega nõus? Jah, üldjoontes küll, ma usun, üldjoontes küll Eestit tänasel päeval kipub asi olema tihtipeale nii, et, et naine on niipea kui ka kaevi. Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas? Mina arvan, et mitte, sellepärast see, mis esimesest silmapilgust tekib, see on kirg. Ja kui sirgon üle läinud ja siis on alles veel midagi hakkab tulema armastuse, ehk nii nagu minust vanemad ja targemad inimesed ütlesid, et vastus tähendab midagi säärast, et kui seda inimeste äkki su kõrval ei ole, siis tundub, et sa oledki ilma ühe käeta võima ühe jalata, aga see sünnib tõesti nii-öelda kokkukasvamise tagajärjed, nii et alguses on kirg esimesest silmapilgust. Tõepoolest. Aga kas igavene armastus on olemas? Ma usun küll, kui lähtuda vot just nimelt sellest samast ilma käeta ja ilma jalad olemisest, et ma tean küllalt inimesi, kes ütlevad, et nad ongi elu lõpuni nii-öelda ühe jalaga. Aitäh Raivole, jaga Kaidole, Hannale ja Kristole, et nad meiega oma teadmisi ja mõtteid jagasid. Kui keegi tundis, et ühendus isade eest võiks teda või tema perekonda kuidagi aidata siis leiad kontaktid ja info kodulehelt. Isad e. Samal teemal saab edasi arutada raadio kahe kodulehel asuvas foorumis või siis rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Kes soovib saadetega uuesti kuulata, siis see võimalus on raadio kahe lehel täiesti olemas. Mõnusate perekeskne pühapäeva soovib Laura kõrvits.