Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjast ning kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura Kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Hakkan roll ja ridamaja alustab jälle. Tänases saates räägime sellest, kuidas mõjub lastele see, kui nad peavad liiga noorelt täiskasvanuks saama. Viimasel ajal on aina rohkem levimas olukord, kus lapsevanemad töö tõttu välismaale kolivad. Lapsed jäetakse ka üksinda koju elama. See pole ainus põhjus, miks lapsed peavad üksi jääma. Meil on külas kaks naist triine marja, kes mõlemad on juba üsna varases eas pidanud oma kodu eest vastutama. Triinu ema suri kui tüdruk teises klassis. Lisaks Triinule kassas pere selle aasta noorembell. Laps jäi kasvatama isa, kellele olukord aja möödudes aina raskemaks muutus ning mees hakkas lohutust otsima alkoholist. Suur osa kodustest kohustustest jäi Triinu õlgadele. Juba teismeeas teadis ta täpselt, kuidas maksta arveid ning mida tähendavad kilovatid kuupmeetrid. Tänaseks päevaks pole Triinul enam Kaisa. Maria perekonnas kasvas neli last. Marian on neist vanim. Ema hülgas perekonna, kui noorim õde oli beebi ning kogu vastutus langes isa õlgadele. Kui Maria oli kuueteistaastane, suri ta isa raske haiguse tagajärjel. Marja ja kolme noorema õe-vennaga üksi. Abiksolivaid kõrvalmajas elav vanaema, kes laste eest aitas hoolitseda. Vaatamata üliraskele olukorrale said nad mõlemad siis hakkama. Kuigi nägu nad mõlemad tunnistavad, said nad kohustustest puhata alles siis, kui olnud juba kahekümnendates. Sellest, mis toimub nende laste peas hingedes, kelle vanemad välismaale on tööle läinud, oskab rääkida Marika Ratnik MTÜ Perede ja laste nõuandekeskusest. Kui teema teid kõnetab, siis saate kaasa elada rock n roll ja ridamaja foorumis raadio kahe kodulehel või rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Saade on hiljem ka järelekuulatav. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Tänases rock n roll ja ridamaja saates on meil külas Maria ja Triin kes pidid juba üsna varases eas hakkama vastutama oma väiksemate õdede ja vendade eest. Ja siis MTÜ Perede ja laste nõuandekeskusest. Marika Ratnik, tere. Tere. Tere. Tere, Maarika. Millega tegeleb MTÜ Perede ja laste nõuandekeskus? Meil on nagu sellist suunda, et üks on see, et me koolitame lastekaitse töötajaid ja juhendame ja jõustame neid, et nad jaksaksid oma igapäevast tööd teha. Ja, ja teine pool on see, et, et me siis pakume ise erinevaid teenuseid, mis on suunatud lastega peredele, et siis lastele, kunstiteraapia peredele, pereteraapia, lastepsühhiaatri teenus, tulevikus. See, see on, nagu lühidalt öeldud. Tänase saate selline põhiteema on meil see, mis ilmselt on Eestis üsna järjest rohkem leviv trend, et paljud lapsevanemad lähevad siis olude sunnil välismaale tööle aga jätavad oma lapsed siia. Ja tihtipeale siis vanematel õdedel-vendadel jääb kohustus ka nooremate eest hoolitseda. Kui tihti te selliste juhtumitega kokku puutute? Tegelikult, et lastekaitsetöötajate kaudu jõuab päris sageli ka meieni just nende mure selles osas, et, et nad siis varutavad südant ühe või teise lapse pärast, kes on siis jäänud siia üksi päini koolis käima, kui, kui vanem või vanemad on kas siis Eesti teises otsas tööl või, või hoopis nagu riigist välja tööle läinud ja on ka neid olukordi tõesti, kus, kus siis selle teismelise on ta siis 14 15 16 hoole alla jäetakse ka tema noorem õde või vend. Triin ja Maria, te olete praegu juba täiskasvanud naised ja sellest on päris palju aastaid möödas, aga Maria, kui vana sina olid, kui sa pidid hakkama vastutama enda perekonna eest? Ma ei saa öelda, et ma päris perekonna Eesti moodi ütlesin, sellepärast et noh, oli ka üks täiskasvanud inimene, kes meid aitas, aga, aga kindlasti olin ma nagu noh, väga suureks abiks. Ja noh, see oli tõesti nagu nagu lausa kohustus, et ma pidin väiksemate õdede ja siis noh, venna järgi vaatama, et ma olin siis kuueteistaastane. Sinu lugu ei ole selles mõttes selline tavaline, millest me täna siin hakkame pikemalt rääkima, et sinu vanemad ei läinud välismaale tööle, vaid ema teie perekonnas ei olnud, nagu ma tean. Ja kui sa olid 16 aastane, siis ida suri just. Ja sul on perekonnas kaks õde ja vend ja vanad nemad siis olid? Vanad nad olid, aga vend oli 15 aastane ja siis õed olid kuue, seitsme aastased, jah. Sina käisid siis keskkoolis või, või millega ma käisin keskkoolis. Priin, sina oled ka selles mõttes teise juhtumiga, et teie perekond kaotas ema, kui sa käisid esimeses klassis või teises jah, ma ise ka ei tea, ma olen arvutanud, ma olin üheksa-aastane, siis vend oli kaks aastat noorem. Isa jäi teid pärast seda üksi kasvatama. Tundsid sa ka, et sa olid perekonnas ainuke naisterahvas, et kuidagi selline perenaise roll jäi sellega sinu kanda? Me sellel teemal enne Mariaga natukene rääkisime ka ja see on nii naljakas, et üheksaaastane laps, see on ikka täiesti laps. Ja sel hetkel ma ei tunnetanud mingeid rolle ega midagi seal lihtsalt elu vihkab sind. Millisesse olukorda sa hakkad seal ujuma? Mida kindlasti ma võin öelda, tüdrukud küpsevad kiiremini. Et vend oli ikka väiksem ja temal tuli see vastutamise periood tegelikult samuti. Ja tema hakkas ka minule toeks olema. Aga see oli siis natukene hiljem jah, aga võib-olla on need esimesed aastad just, et üheksa kuni 15 olin mina siis naine majas. Kui see tagantjärele vaatad, kuidas sa selle rolliga hakkama said? Et isegi tagantjärgi niimoodi ma ei tea, võib-olla aju blokeerib ja kaitseb keha, et ei mäleta halbu asju. Mul on samasugune. Ja et kuidagi kõik läks sujuvalt. Muidugi raha ei olnud, aga noh, kellel ka tänapäeval seda raha liiga palju on ja üksikute vanemate lapsi, eks neil on kõigil omamoodi raske. Maria, sinul oli olukord päris hull, et kui sa olid 16, siis ei olnud enam ema ega isa ema vist tegelikult küll ema. Ta on olemas küll, aga ta pole teie kasvatusprotsessis kunagi osalenud. Noh siis ta nagu ilmus, aga aga noh, see ei võta lihtsalt tõsiselt selliste inimestega. Paraku see nii on. Ma ei saa sinna midagi teha. Su väiksem õde oli siis kooli minemas. Ta just jah, läks esimesse klassi ja kui sa selles olukorras olid, et sa olid äkki üksinda põhimõtteliselt ikkagi mis ekste hullu, kas ajas peast külva, mäletan noh, seda seda aega. Aga, aga noh, mis mul muud üle juba ütlesin, ma saan hakkama ja ja eks ma üks paras kange juurikas ka ja, ja ma sain, aga mis sul üle jääb sellises olukorras, Marika, kui tihti ongi sellised teismelised tüdrukud, ongi sellised juurikad ja saavadki hakkama sellega? Mina arvan, et seda juhtub, noh, see on nagu tavaline selles suhtes, et et kui, kui lapsed tajuvad, et, et neil on vastutus, et, et siis nad tegelikult kõik ju püüavad anda endast parima ja, ja eriti veel noh, kui nad on sellises teismelise eas ja ja, ja kui nad näevadki, et see õe või venna või õdede-vendade eest vastutus jääb neile, et, et siis võetakse kui seda sellist iseenesestmõistetavat asja ja hoolitsetakse nende eest. Ja, ja samamoodi nagu Triinu rääkis, et, et noh, et kui ema suri ära, et siis oligi see, et, et tema oli see, kes kodus koristas venna järele ja, ja vaatas, et kõik asjad nagu toimivad. Triin ja Maria, kas te saite kuskilt mingisugust abi ka väljastpoolt olid teil mingid sotsiaaltöötajad abiks, kes võib-olla aitasid mingi hetk need olid siis, kui isa minust ära suri, aga siis nad kadusid ära, ema, ema toodi kohale, siis, siis ma enam neid ei näinud. Mingi abi oli mingit toetjakaotuspensioni või midagi sellist. Ja toitjakaotus. Mina käisin seal ise järgi kogu aeg postis. Et seal jah, riigi abi, aga sellised sotsiaaltöötajad tol ajal striti olnudki alles hakkasid tekkima. Põhimõtteliselt Maria oldi nõus sellega, et 16 aastane tüdruk jääb vastutama oma kolme alaealise. No mul oli vanaema ka, et, et selles suhtes noh, vanaemal jäid nagu need õigused, et aga, aga jah, ma võtsin selles osa küll, et praegu nagu mõtlen selle peale imelik mõelda isegi. Kummaline uuesti küll ei tahaks midagi sellist läbi elanud. Jah, et mida me rääkisime ka, et noh, meie oleme need, et lähme, peame vastutama ja selg sirgu, hästi uhked tüdrukud on ja teine ei oleks võinud olla, see, oleksime võtta kergema vastupanu jah, et hakanud rohkem pidutsema ja kodust eemale hoidma ja et ei taha neid jamasid. Aga sellist mõtet olnud kordagi. Et noh, eks mul oli ka peoperiood, et ma ei, otse loomulikult oli, aga noh, aga ikkagi mingi pidur oli peal, et päris lolliks ka peast ära ei lähe. Marika, Triin ja Maria on sellised noh, natuke teistsugused lood, aga tänapäeval on päris palju neid perekondi, kus lapsed jäetakse koju, vanemad lähevad välismaale tööle. Ongi statistikat ka tehtud, et kui palju selliseid lõhutud perekondi on? Otseselt seda statistikat ei ole, sest noh, see seda infot ei, ei ole liht nagu niimoodi üks-üheselt nagu välja tuua. Aga tegelikult on igal lastekaitsetöötajal selliseid peresid, kus on lapsed jäänud siis siia vanemad on kaugel tööl. Ja, ja siis ongi see mure see, et kes on need inimesed, kes siis nende laste eest hoolitsevad, kui vanemad on ära. Kas laste õpetaja kõige parem klassijuhataja teab. Ja, ja tegelikult peab olema siis raudselt alla kuueteistaastase lapse jaoks ikkagi enne siis vanemal leitud kasupere, kus laps saab olla. Kui tihti vanemad teatavad sellest, et nad lähevad välismaale tööle või siis üritatakse seda kuidagi niimoodi noh, niimoodi kinni mätsida, et sellest keegi teada ei saaks? Ma arvan, et, et on neid häid näiteid ka, kus tõesti lapsevanem teavitabki klassijuhatajat võtab ka lastekaitse töötajaga ühendust ja räägibki ära, et, et nüüd on seis peres selline, et kas siis üks vanem või mõlemad vanemad lähevad Eestist välja tööle ja räägivad ära ka selle, et kuhu jääb siis laps või lapsed, kelle juurde. Aga teine pool on see, et ega abi küsimine ei ole kerge ja hästi palju, võib-olla seal selliseid hirmusid ka vanematel, et kas mind mõistetakse hukka või kas minust aru saadakse ja, ja siis võib tihtipeale jääda ka see abi küsimine nagu olemata. Ja, ja pigem püütakse siis pereringis lahendusi leida ja, ja see võib siis ollagi selline lugu, kus siis lastega küll kodus räägitakse selle eest, et vanemad lähevad kaugele tööle ja, ja lapsed justkui ütlevadki, et jah, et me oleme tublid, me saame hakkama. Aga tegelikult on see, et ükski vanem ei, ei, ei tohi oma lapsele nagu seda vastutust panna. Et kas see laps iseseisvalt peab hakkama saama või, või veel halvem siis et ta peaks siis ka kuidagi oma nooremate õdede-vendade eest kuidagi hoolitsema. Tundsite te triine, Maria ka, et teie õlgadel on liiga suur vastutus? Oli jah, kindlasti lapsed ei pea sellist asja kindlasti tegelema. Jah, ja see kuidagi annab nüüd hilisemas eas tunda, et nüüd enam ei taha vastutada ja, ja just et on juba vastutatud, mitaks natuke kergemalt läbi saada. Tuttav tunne, kui tihti selliseid lugusid on, et ongi need noored, kes on pidanud oma lapsepõlves vastutama kohutavalt palju hiljem täiskasvanuks saades ei taha sellest mitte midagi kuuldagi. Ma ei tea, kui palju neid on, aga, aga ma arvan, et, et noh, see on nagu selline loomulik asjade käik, et, et kui ma mingis eluetapis olen pidanud nagu olema mitmes rollis, et, et ma olen justkui lapse rollis. Mul on oma sõbratud tahavad ja ma elan sellist lapse elu ja, ja samal ajal ma pean justkui ka kodus olema perenaise rullised koristama vaatama, et söök on, et, et riided on pestud. Et, et siis kui ma saan ühes hetkes täiskasvanuks, siis mul on ju võimalus valida, millistes rollides ma nagu olen ja, ja milliseid rolle ma endale võtta. Kas kas ma naudin vaba noore naise elu või, või ma arvan, et, et noh, ma loon endale perekonna. Et siis ma olen ema rollis ja partneri rollis. Et täiskasvanuna on see valikuvõimalust, aga, aga lapsel ei ole neid valikuvõimalusi. Mäletate ka, et kooliajal tundsite te kuidagi teistsugustena ennast, et võib-olla kui teised said õhtul õues kullimäng, siis teil olid teised tegemised? Eks õues sai ka käidud, aga ma mäletan seda, et mongolid tihti väiksed õed olid kaasas, et see tegelikult tohutult segas ja nii hea oleks olnud, vaat et need ei oleks olnud. Mina mäletan just vastupidi, sellist plussi jälle, et meie korteris oli suur vabadus, kuna isa, kes öösiti tööle graafikuga, siis nagu meie korter oli mingi staap, kus kogu maja rahvas noh, lapsed, siis käisid istumas ja siis kui vees ajad olid, siis meie juures veevõtustaap Te olite vennaga enam-vähem üheealised ja teil olid ühesugused mängud, võib-olla tegid koos. Aga Marial oli noh, ilmselt kui ta oli mingi 17 ja tahtis võib-olla linna Tom minna ja siis oli mingisugune seitsme aastane Pägalik. Eks ma tegelikult sõbrannade juurde tassisin teda kaasa ja ta Limuga vahest öösel, kes seal kaasas, aga noh, seal ei toimunud mitte midagi sihukest. Sest et ma olin sihuke korralik tüdruk. Kuriga tegelikult selline peamiselt kasvatasid kivistama kõige nooremat õde? Jah, üldiselt jah, temaga olime kõige rohkem koos. Kuidas ta siiamaani suhtlesid, Me saame väga hästi läbi, olete noh, eks ikka niisuguseid lahkhelisid vahestaga jah. Jah, ja mind ka pigem nagu, kui ühte vanemat ei ole ja teine on selline ebamäärane, et see nagu lahendab vennaga, et väga lähedaseks vennaga, samas sihuke olukord, mida sa oled läbi elanud, et sa nagu oled, pole salv, sallivam inimene. Et ja noh, see nagu ei hakka hear kivikihi detailidesse hoopis teistmoodi näed, asjuva ka oli teil koolis ka, kas te tundsite mingit teistsugust suhtumist endasse ka või ei pannud seda tähele, kuidas teie sõbrad näiteks teisse suhtusid? Mäletan, mingis vanuses oli küll mingit midagi mingi ema mingi teemaga asjad olid mingid noh, lapsed isegi ütlesid, aga aga ma üldiselt ei teinud sellistest asjadest nagu välja või, ja nagu näh, kuidagi teistmoodi. Mina olin sellest üle, õnneks oli Lasnamäekool nagu minu arust seal ei olnud ühtegi normaalset perekonda kellelegi, et kõigil oli kusagilt midagi puudu või saadi aru ja pigem nagu isegi hundi kaasa ei olnud, nii nagu pigem toetavad minu puhul vähemalt aga mingit sellist liigset nagu hala või nutu teiste poolt, et vaesed vanemateta lapsed, et kuidas ta üldse hakkama saate, sellist suhtumist ka kohtasid. Ei alguses ema surisema mäel, naabrinaised käisid meile süüa toomas ja minu väga närvi ma nagu tahtsin ise süüa teha ja nagu selline. Et mis mõttes nad tulevad meile siia tooma. Aga sinna varsti täna tegid asja selgeks, et sina oled naine, ma ei mäleta, kuidas see kujunes, niimoodi vaibus see toetas. Tahtsin siia lisada, et kui ma kuulasin Triinu oja Mariat, et tegelikult ongi nagu kaks poolt, et, et üks pool on see vabadusepool. Et, et keegi ei sea sulle piire, keegi ei ütle, et sa pead olema see, kel kodus ja sa ei tohi sinna peole minna ja kui seda vanemat ei ole. Aga et nemad olid tublid tüdrukud, nemad nagu kuidagi intuitiivselt ise, eks ole nagu teadsid ja oskasid oma oma eluga toimetada, nii et nad said ka peol käia, vabadust nautida, aga, aga nad teadsid, kus on piirid. Lastega võib ju juhtuda ka see, et kui see vabadus on, et siis need piirid kaovad ära ja, ja et need murelood, kus siis lastekaitsetöötajad väga muretsevad, ongi need, kui need lapsed enam ei käi koolis, kui, kui nad ei ööbi tihtipeale kodus või, või kui enda juurde kutsutakse palju sõpru ja, ja pidutsetakse. Ja, ja siis ei saa öelda, et, et laps peab suutma iseenda eest vastutada ja, ja neid piire hoida, kui ta on üksi jäetud. Räägime edasi sotsiaaltöötajatest, et viimasel ajal siin minu meelest on meedias maalitud sotsiaaltöötajates sel suurte kollide pilt, et kes tulevad ja võtavad lapsed ära ja viivad nad kohe lastekodusse. Marika, sina ilmselt oskad seda väidet ümber lükata ja kindlasti see nii ei ole, et see sotsiaal- või lastekaitse, see on üks suur koll, kes tuleb, võtab kohe lapse ära või lapsed ära ja paigutab nad siis kuskile asendushooldusele. Et lastekaitse ja sotsiaaltöötaja eesmärk on ikkagi see, kui ta juba sekkub. Et ja, ja siis ta sekkub ju sellepärast, et, et tal on teada antud või, või ta on ise kogunud infot selle kohta, et laps vajab abi. Ja, ja siis ongi see, et, et kõigepealt püüab see spetsialist siis kujundada selle lapsega ja tema vanematega või tema perega, ükskõik kes need pereliikmed siis on koostöö suh, et nendega koos arutada seda, et, et kuidas seda last siis nagu kõige paremal moel aidata saaks. Et, et see on alati kõige esimene asi. Ühesõnaga vanemad ei peaks kartma. Ma pöörduda sotsiaaltöötaja poole, kui nad on olukorras, et nad peavad minema välismaale tööle või noh, olema lapsest eemal pikemat aega, et kindlasti kui pereringis ei ole õnnestunud nagu leida sellele olukorrale just lapse turvalisusest lähtuvat sellist lahendust, et, et ongi, kas tädi, onu, pere, võib-olla vanaisa, vanaema pere võib olla väga head peretuttavad, kes, kes on valmis selle lapse enda juurde võtma, et ta elabki nende juures. Sel ajal, kui, kui vanemad on ära ja see kasupere nii-öelda siis hoolitseb selle eest, et lapsel on soe tuba, puhtad riided, toit, et ta saab jätkuvalt käia huviringis, eks ole, tegeleda oma harrastustega, et tema õppimisel on silm peal hoitud. Kindlasti on selle kasupere kontaktid siis ka klassijuhatajal olemas, et kui seda ei ole võimalik nagu pereringis ära korraldada, et hästi-hästi oluline, et, et see lapsevanem pöördub lastekaitsetöötaja poole ja siis hakatakse koos mõtlema, et millised võimalused on, kuidas on sellel lapsel siis turvaline. Kas on võimalus õpilaskoduga kool, kus ta on nädala sees ja tuleb nädalavahetuseks koju. Et kindlasti ei tasu nagu karta seda, et kuidas ma lähen abi küsima. Nii palju, kui ma enne sellist uurimistööd natuke tegin, jäid mulle silma päris mitmed sellised lood ka, kus on nii-öelda vastutajaks pandud vanavanem, aga tuleb välja, et see vanavanem käib võib-olla korra nädalas seal lapse juures ja vaatab, kas tal kõik korras on. Kuidas sellisel juhul teie käitute? Ma arvan, et kui me räägime alla 16 aastastest lastest, siis ei tohi ta ikkagi jääda niimoodi üksipäini toimetama, et, et kord nädalas käib see vanavanem või onu või tädi teda vaatamas. Et jah, kui ta on 16 ja üle selle. Et, et siis võib-olla tõesti see, et kas vanavanem onu läbi või, või keegi täiskasvanutest, kellega lapsel on usalduslik suhe, on talle nii-öelda tugiisikuks keda see nooruk usaldab ja, ja kes on temaga pidevalt kontaktis, aga ikkagi alla kuueteistaastase lapse puhul on oluline, et talle leitakse siis, kas see kasupere või, või ta on siis tõesti õpilaskoduga koolis, kui seda kasupere ei ole. Maria, kas sinul elas vanaema teie juures? Neid elas kõrvalmajas lähedalt, Marta, mu õde õppis ka selles õpilaskoduga internaatkoolis internaatkoolis, ütles, et see nagu kergendas seda olukorda, käis nädalavahetustel, et siis ma sain rahulikult tööl käia siis nädalavahetuseti koos suvel kui su isa suri, olid sa gümnaasiumis ja ma läksin õhtukooli pärast seda või? Ei, ma juba siis õppisin sellepärast et ma läksin tööle, kuna ta oli haige. Et see vastutus oli sul tegelikult juba siis, kui isa veel elas, et sa pidid. No eks ma jah, ikka ikka oli neile abiks. Ravime kuidas su elu nagu välja nägi, et kui sa käisid tööl käisid koolis, siis sul olid veel haige isa, väiksed õed, vennad, hakkama sain. Ma ei, ma ei tea, ei oskagi, praegusel tundub lihtsalt nii hullumeelne olukord, et minu jaoks oli kõige hullumeelsem see, et kõige jubedam, mis olukord, et isa oli haige, midagi jubedamat, lihtsalt need teised asjad olid, lihtsalt töötasid nagu autopiloodi peal. Mäletan, mingi aeg oli niimoodi, et lask, isa oli surnud, et ma ma käisin tööl ja kui ma koju jõudsin, ma lihtsalt kukkusin pikali ja jäin magama niimoodi, noh, olin nii väsinud, lihtsalt. Noh, võib olla stress ka ilmselt aga no siis ma ise seda ei osanud seletada, ma olen lihtsalt nii väsinud. Sinul triin ka isast, kui sa olid juba gümnaasiumi, sest tal tekkis alkoholiga probleeme, mõni päev temast vist eriti palju abi ei olnud enam ja et see on kõige kurvem, et kui see täiskasvanu enam iseendaga hakkama ei saa vot siis on küll lapse jaoks liiga palju kanda. Aga siis oli õnneks mu vend juba suuremaks saanud ja kuidagi nagu mõelnud, et kui ma filmi kirjutaksin stsenaariumi ta läks niimoodi, et noh, käekiri oleks umbes kes on ema, esimeses osas? On isa ema, sest ikkagi kui ema läks, siis ikkagi isa võttis naise rolli üle. Siis mingi hetk tõusin nagu mina esile, isa hakkas taanduma. Ja viimases osas oleks siis nagu vend, et kõik nagu mingis etapis vastutasid. Sest tegelikult ikka ja seal keskkooli alates läks päris raskeks, see oli ka sama asi, töö, kool, töö, kool. Sellist varianti, et ma käisin ainult koolis näiteks ülikooli kõrval puholi, mul mingi töö olete. Ja siis oligi, et esimest korda elus, kui ma sain olla niimoodi, et ma käinud tööl oli vist 2007, kui ma käisin välismaal õppimas ja mul oli selline tunne, nagu ma oleks kuskil unenäos, et kas võib sihuke elu olla. Et ma lihtsalt ei tee mitte midagi, ma olin koolis. Ma oskasin seda väga hinnata, siis ütlemine et sellist elu, et nõuad ainult emalt-isalt raha ja kõik makstakse kinni, sellist ei osanud unistadagi, ilmselt mitte. Jah. No üldse mulle siiamaani jäänud, et ma nagu, ma ei oskagi niimoodi kellelegi peale loota, et ainuke, kelle peale ma lootva ma ise nagu absoluutselt puudub selline et ikka ainult ise teed ja siis on kindel, et asi tehtud. Marika, tegelikult on ju lapsel vaja isegi mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanule on vaja kedagi, kelle peale ta saab lootma jääda. Muidugi on hea, kui, kui sinu kõrval on inimesed, kellele sa saad loota, aga et, et kui, kui elus ongi selline olukord, et sa saadki loota ainult iseendale et siis tegelikult oled sa selle võrra tugevam, sest teadlik kõikidest oma ressurssidest, mis sul on, et, et ma arvan, Triinu ja Maria teavad väga hästi, et, et kuidas erinevates elusituatsioonides hakkama saada, sest nad on nii palju juba kogenud ja, ja nad väga ehedalt teavad, et milleks nad on suutelised. Mis ei tähenda seda, et me peaks täna oma lapsed sellisesse olukorda panema, et noh, nemad olid olude sunnil sellises olukorras ja nad rabelesid välja ja toetasid oma peret. Ja, ja tihtipeale peredes ongi nii, et et, et kõik pereliikmed panustavad selleks, kes sinna perre jäänud on, et kuidagi seda pere toimimist hoida. Ja, ja see oli nagu see Triinu näide, et kõigepealt oli isa, see, kes, kes püüdis nagu hoida ja, ja kui ta ära väsis ja ei jaksanud enam ja, ja ei, ei osanud endale õigel ajal abi otsida. Ja, ja seda abikätt ei tulnud väljastpoolt, et, et siis oli Triinu ja, ja siis tuli vend Triinule appi, et nii nad seda pere nagu hoidsid jaa jaa, Marial nagu samamoodi. Aga et tänapäeval, kui, kui on see situatsioon, et vanemad nagu teevad sellise teadliku otsuse, et jah, ma lähen nüüd nagu Eestist ära tööle ja, ja lapsed jäävad siia, et siis ei saa lastele seda vastu panna, et, et see on nagu teine olukord. Et, et isegi see, et lastele rääkida, nii et jah, me läheme, et, et kuidas me nüüd need asjad teeme, siis, siis mina olen nagu seda meelt, et ka see ei ole õige, loomulikult lastega peab arutama, aga vanem peab teadma, tema vastutus on see, et, et kui ta küsib lapse käest, ütleme, et 14 või 15 aastase käest, et et kas sa jääd üksipäini ja sa saad hakkama, mis see teismeline vastab? Muidugi saab, muidugi saan ja et ühest küljest ta ei, ta ei saa ju öelda, et ei, ma ei saa kamasest, ta muretseb samamoodi sellepärast, et noh, kuidas pere hakkama saab ja ta teab, et, et on vaja minna selleks vanematele, et nagu kõigile ülalpidamist teenida. Ja ta ütleb jah, et, et muidugi ma saan. Ja siis vanem justkui arvab, et, et jah, see laps saabki hakkama. Aga ta tegelikult ei tea, millised on selle lapse hirmud või ebakindel ta on, mida ta läbi elab, kui ta siia üksipäini jääb. Sest nendest lapsed ei räägi. Tal on ju vaja tubli olla ja toetada justkui oma tubli olemisega, sellega ta ütleb, jah, ma saan hakkama ja kõik on hästi, nad ei julgegi oma vanematele rääkida, nad ei julgegi rääkida oma vanematele. Ja vanem tegelikult ei teagi, mida laps tunneb sisemist. Kui ma mõtlen, kui oleks minu ema isa mulle öelnud, kui ma olin kuueteistaastane, nad lähevad pooleks aastaks kuskile välismaale. Ma arvan, et ma oleks nagu õnnest hõisanud, öelnud muidugi, minge, aga noh, tegelikult mis, mis sellega oleks kaasnenud? Ma ei tea, ilmselt suure tõenäosusega ma kooli ei oleks küll läinud, disain ju olekski mul võib-olla seal mingisugune kommuun tekkinud ja oleks väga tore elu all. Tänasel päeval ma ilmselt seda nagu enam ei hindaks. Ilmselt juhtub seda tihti, et kui vanemad, et ei hoia oma lastel silma peal, tekivad igasugused muud hobid peale koolis käimise ja et, et see on ka see, mida tegelikult nagu klassijuhata ajad ja pedagoogid nagu räägivad, et nad on mures oma klassi laste pärast ja just nende laste pärast, kes siis on, on jäetud niimoodi üksi elama. Üks asi on see, et no ikka on, on raske vaadata, et ma nüüd lähen kell 11 magama, et ma pean kell kaheksa kooli jõudma. Teine asi, see, et nii tore on ju sõpradega midagi koos teha, sõbrad külla kutsuda. Ja siis juhtubki see, et kooliasjad jäävad õppimata õigel ajal ei saa magama, siis ei saa kooli minna ja, ja siis tulevad appi hädavaled. Et miks mind ei olnud koolis, kas ma olin haige, mis, mis juhtus ja, ja lõpuks võib kõik see kasvada nagu sellel noorel täiesti üle pea. Siis, kui on koolist välja kukutud, on juba natuke hilja? Jah, noh, ega see koolist väljakukkumine nii kerge ei ole, aga aga samas, et, et kui, kui sul jäävad õppetöös lüngad, siis on nagu raske ennast järje peal hoida. Aga kui te olete nende vanematega suheldes, nad teadvustavad endale, et nad panevad oma lastele ülemäära suure vastutuse või siis on neil kuidagi selline mingi kaitsepositsioon, et nad ei taha seda tegelikult endale tunnistada, on mõlemat poolt, et, et on seda, kus, kus vanemad tõesti väga realistlikult annavadki aru, et nad ei saa minna enne, kui nad peavad otsima selle pere sellele lapsele. Et, et kus laps saab elada ja on neid vanemaid, kes, kes tõesti. On jah, nad on lapsega rääkinud, aga, aga nad arvavad, et, et laps on piisavalt vana seal 15 16, et noh, ka 14 kuna ta on ju öelnud, et ta saab hakkama. Riina Maria, teie ka, nagu te juba saate alguses ütlesite, et olite jonnakad ja ütlesite, et saate hakkama. Aga tegelikult, kas te selle sel ajal nagu tundsite ka, et mõnikord ei saanud hakkama? Noh, eks ikka oli selliseid olukordi, aga ma ei tea, kuskil taga kuklas oli ikkagi, et ma, ma pean hakkama saama ja nagu miski mingi tahtejõud ja sihuke. Aga kusjuures see on mulle väga tuttav see, millest te ennem rääkisite, et julgema vanematele öelda, et see on ka mulle tuttav, et ma nagu ei tahtnud isade vahest mingisuguseid oma probleeme rääkida, sellepärast et ma teadsin, et tal on niigi probleeme ja ma ei tahtnud teda koormata oma probleemidega, et ma pidin nendega ise hakkama saama, aga ma sain ka üldiselt hakkama. Aga vot see on hästi tuttav, et seesama on ka nendes peredes, kus vanemad on läinud või plaanivad minna kodukohast eemale tööle. Sest et tegelikult ju see mure, et, et on vaja nagu raha teenida, see on ju kõigile perest teada. Ja lapsed võtavadki samamoodi selle vastutuse, et see, kuidas mina panustada saan, ongi see, et ma olen tubli. Ma jään siia, ma hoolitsen iseenda eest või, või veel õe või venna eest. Aga et, et tegelikult see, see vastutus ei ole lapsele hea koha. No näed, nagu seda meil oli vanaema kaugemal Ida-Virumaal siis vanaema oli see, kes kontrollis, kuidas meil läheb ja kunagi ma joondume, rastan et alati kõik on hästi. Et see oli, pidin viimane häda olema, kui ma talle julgesin midagi öelda. Niisugune viis avastasin enda jaoks, mina hakkasin kirjutama näiteks oma läbielamisi kirjutama üles ja siis ma mäletan, ma lugesin neid aastaid hiljem, ma ei uskunud, et kirjutanud on, et ma vist põletasin need asjad ära, praegu pole enam isegi alles. Aga mingi sihuke? No tegelikult mina tahaks, et kui minul oleks lapsed, nad räägiksid mulle kõigest, et ei oleks selliseid asju, et ma ei teaks ja saaks aidata ja ja, ja noh, tihtipeale, kui me räägime sellistest peredest, kus vanemad on kodust eemal tööl. Et, et on ka see, et kui need kontaktid on harvad vanemaga ja, ja siis, kui küsitakse lapse käest, et kuidas sul läheb, siis kõige lihtsam on ju vastata, et kõik on hästi, kõik on korras, selleks et mitte hakata aruande midagi tegema, et, et üks on see, et ma ei saa rääkida, et ma tegelikult igatsen. Sest siis hakkab ema muretsema. Ma ei saa rääkida seda, et mul tegelikult hinnete seis ei ole päris hea, sest siis on võib-olla see, et ema tulebki sealt koju tagasi ja, ja mul ei ole esiteks enam nii palju vabadust ja siis, kui ühes hetkes vanemad saavad selle tegeliku nagu seisu teada siis on neil muret palju ja on ka laps ise õnnetu. Rebamad päikesena rel vesid see sinitaeva. Ilmaarata veerev ülema musta mulla ja maastagergid iilid. Sirbiiderava. Määratas räbalad kuulevad sügavikku, sest sina Ilm haarab kaasa lööma Saalavate zootegudesse saab siin ala. Valge lina. Määratas rööverääbeleva Salavat. Kundasse seab saato nii tulevikku. Küll naeratas Rev rebavad Baden kaablavee laia olla. Aerudega. Määratav. Ülema laamat pesukongresse sõja saaga. Küll määratas ärevamad kuuleme Adlase sügavikku, sina ka armu tuulajaga. Määratav üleva Saalamatega vääde kuulas seal saiaksinala Nagu meie vestlusest selgus, ei ole kõik teismelised sellised, kes ilma vanemateta pigem pidutsemisele pühenduvad ning saavad suure vastutuskoormaga vajadusel hakkama küll. Kuidas aga vanema ja lapse suhtele mõjub, kui vanemad kaugele ära sõidavad ning kogu vastutuse noore inimese õlgadele jätavad sellest juba Uuessaate tunnis. Nüüd aga kuulake uudiseid ning kel näpud sügelevad, saavada. Oma arvamust avaldada ja raadio kahe kodulehel olevas foorumis või rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjast ning kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Tere tulemast tagasi kuulama saadet rock n roll ja ridamaja. Täna on meil teema tõsine. Külas on erakordselt tublid noored naised Triin ja Maria, kes on juba lapsest saati oma perekonna eest hoolitsema pidanud. Triinu ema suri, kui ta oli üheksa aastane jäädes noorema venna ja isaga kolmet esijäid paljud nii-öelda naiselikud tööd kodus demaganda. Veidi hiljem teadis Triin juba väga hästi, kuhu esitada elektriarve ja mitu kuud meetrit vett. Perel kuus kulus. Neljalapselisest perest pärit Maria on aga suurema osa oma elust ilma emata kasvanud. Kui Maria oli 16 aastat vana suriga tema isa. Kuigi olukord oli hull, ei kaotanud marja pead. Ta jätkas õpinguid gümnaasiumis, käis tööl ning hoolitses koos kõrvalmajas elava vanaemaga nooremate õdede-vendade eest. Oma eksperthinnangu annab aga Marika Ratnik MTÜ Perede ja laste nõuandekeskusest. Maarika puutub igapäevaselt oma töös kokku nende perekondadega, kus vanemad on läinud välismaale tööle. Lapsed on jäetud aga kodu isenda ja sageli ka väiksemate õdede-vendade eest vastutama. Kes soovib saatele oma sõna sekka öelda, kirjutage raadio kahe lehel olevasse foorumisse või rock n roll ja ridamaja Facebooki lehele. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Ma tean üht meest üle suurvee, kelle lugu, majutust. Ta tahtis minna üle kolmema, mille taga ta vabaks. Ta astus õue, pimeda kui aeg oli küpseks saanud. Jalad murul, süda rin oma teed, vaatered. Ega hinges on revolutsioon, lase südamel, rääkida. Üles taastuda murede mäest, kui tuul on veel vastu ka Poola ja lihtne kui liialt mõelda. Ta sihti ju nuusta. Teine oli joonid ja ju püüdeks ja ta truud kulla õmbaga sihverplaat, ainust laega, kuuluta. Noh, ilmselt selline pikemat aega nagu äraolek või on ju ka vanemate ja lapse vahelisse suhtesse päris sellise kiilu lüüa, et kui laps tunnetki, et teda on hüljatud ja ema tuleb tagasi, arvab, et noh, kõik läheb sealtmaalt edasi, kus ta jäi, aga see ei pruugi enam nii olla. Jah, sest paratamatult noh, iga lapse ja vanema jaoks on, on oluline nende omavaheline selline emotsionaalne lähedus ja sidel aga kui see distants on, on nagunii suur ja kui nii vähe on, on võimalust koos olla, et, et siis paratamatult see emotsionaalne side nagu kaob ära ja mul tuleb meelde ühe teismelise tütarlapse ütlusi, on alles hiljuti nagu öeldud, tema isa on ka pikki-pikki aastaid olnud nagu Eestist väljaspool tööl ja, ja ühel hetkel ütles, et aga ta ei ole ju meie pereliige, õigus, tal on mulle mingeid reegleid seada ka siis, kui ta vahest harva üle mitme kuu on kaks nädalat kodus päris karmid sõnad ja ma ütleks samamoodi. Triine sa rääkisid enne oma vanaemast, kas sul vanaemaga oli selline lähedane suhet? Kuigi sa ütlesid talle, et kõik on hästi, kas ta tegelikult aimas, mis olukord sul kodus on? Vot ei tea, mida te maailmas vanaemal oli ikka põhimure, see tuleb üüri maksta. Ja ikka see raha teema ja korralikult koolis käisime aga see hingeline pool, kui palju ta sellel üldse jõudis mõelda, et see oli täiesti teisejärguline ja mis põhiline oligi, et ma jooksen känd üüriarvetega, ma mäletan, kõik need kilovatid ja kuupmeetrid olid mul siis selged. Ja ma loodan, Ta aimas, et asjad on ikka paremini, kui tegelikult olid. Et me võtsime ta ära. Oli ju, ta vajab eta tegelikult ja ma arvan küll, ma mõtlesin, et see on tema südamerahuks sest tema elab meie nimel, on ju, siinkohal tervitaks ta hästi tugev naine, selles mõttes minule ka väga suureks eeskujuks. Mäletan seda tulime vanaemaga ja manama kandis hästi raskeid kotte, kui siin vanema, kuidas jõuad neid kotte kanda enamasti, aga mul ei ole teist varianti, siis ma mäletan, üks hetk, ma tundsin ise ka need kotta simmani, kui ma käin kottidega, mõni mees vaatab, et issand, milline naine ei tule selle pealegi, et keegi võiks autoga viia või et see kottide tantsimine sinna osa elust, saatus ja suured kotid kogu aeg, siis oli veel klaaspudelile. See Triinu rääkis, et, et sellest hingelisest poolest, et et ka need lapsed, kes jäävad tegelikult üksipäini siis, kui ta on öelnud, et jala sa võid minna, ma saan üksi ka oma, et, et tegelikult tal on hästi palju neid oma hirmusid. Ma tean üht teismelist, kellel oli, kui ta oli siis üksi jäänud kes iga õhtu kani, telefoni, mitu äratuskella, kõike äratama ta õigel ajal üles ärkaks, siis ta jättis kogu korteri tuled kõikide ööseks põlema. Et, et tal oleks turvaline, sest sest ta pelgas natuke pimedas üksipäini olemas. Jah, selleks ei pea nagu üksi olema, et minul on. Minul oli vähemalt siiamaani natuke kõhe olla ka. Aga et, et, et kui, kui laps ongi jäetud nagu üksi ja noh, ta sel moel püüab siis hakkama saada niimoodi viis päeva nädalas, eks ole, et kui siis nädalavahetusel see vanem tuleb, et siis, siis see on nagu väga suur selline emotsionaalne pinge. Triin, kuidas sinul koolis läks, et jõudsid sa kõigega õigel ajal valmis ja olid selline eeskujulik õpilane? Mul vedas ja et ma olin selline nohikupoolsem või mul ei olnud raske koolis eriti algklassides, minu arust oli mul väga kerge meile lisa ka selline hea mees, et tema üldse kontrollinud, meie kodutöösid, mäletan, kui ma ise panin angerja venna päevikusse. Minul läks nagu kergesti, pigem oli vennal raske, poistel on ikka kuidagi algklassides. Siis oligi see aeg, kui mina panin isa allkirju märg märkustele. Aga mis väga huvitav ja tahaks oma vendasin kiita, et keskkoolis kuskil tema otsustas temaga muid õppima. Ta lihtsalt oma peas käis klõps minu arust terve kümnendas klassis olid päris halvad hinded ja 12. ta õpetas niimoodi, et riigieksamitulemused olid seal matemaatikas ja bioloogias 80 ja suuremad, et kuidas ta suutis ennast kokku võtta, et ta tegi selle otsuse nagu täiesti ise mina teda ei suunanud, isa teda ei suunanud. Lõpuks need koolis kõik hästi. Kui palju sa ütleme siis, kui ta veel oli selline ei olnud otsustanud õppima hakata, kui palju sina pidid tema pärast nagu muretsema, kas sa vaatasid, kontrollisid, et kas tal on koolitööd tehtud ja kuidas ta hakkama saab? Ja mina vaatasin ja isa vaatas ja ega ma enam nagu ei mäletagi väga hästi ja ka väga palju punast oli küll seal päevikus. Ja kas õpetajad kuidagi suhtusid teisse leebemalt ka või kuidagi teistmoodi, et noh, et võib-olla teil on kodus nagu raskem ja tuleb võib-olla rohkem aru saada täis? Võib-olla küll minu puhul, aga vaata, Marja jälle rääkis mulle, et pigem nagu õpetad suhteliselt teistmoodi pidamisega, naiselik kadedus, et kuidas ta hakkama saab, ta ikka jah, sihukesed, kuidas jääda nii puhtad riided on ja miks ei peaks olema? Jah, eriti sihuke efektne riiete friik. Sul hämmastav tegelikult, et noh, kuuldajatel müüdi kadedus või selline kiusamine, kui õpetajatel oli ju see olukord teada. Võib-olla see oli nendepoolne, selline hoolimine, aga mida sina tundsid rünnakuna või solvanguna. Et kuna sa olid võtnud juba sellise täiskasvanu rolli, kes kes saab ise hakkama ja tuleb toim. Kui jälle rääkida tänasest päevast, nendest lastest keskis jäävad üksi nagu siia, kui vanemad lähevad ära, et, et siis on hästi oluline, et igal juhul see vanem ka siis, kui sellel lapsel on see kasupere. Et teavitatakse lapse klassijuhataja, klassijuhataja peab sellest teadma. Klassijuhataja oli meil hästi mõnus, et see oli väga siis kohe, kui, kui ta näeb ju koolis, kui, kui laps on kuidagi liimist lahti või midagi tema käitumises on muutunud. Kui, kui laps ise sellest teada ei anna vanemale, et siis saab klassijuhataja sellest vanemale teada anda ja, ja, ja kui, kui see vanem ei saa kohe kiiresti tagasi tulla ja last toetada, et, et siis klassijuhataja saab omakorda lastekaitse töötajaga ühendust võtta, kes siis koos arutavad seda, et, et kuidas seda last nagu toetada, et klassijuhataja peab kindlasti teadma selliseid asju. Kaks. Evad Puiestee tänaval aega on, palju nad jõuavad küll. Kruuste küll käisite, kellega laulsite ilusad tüdrukud, silmad täis tuul. Mis ta rahast ometi ta muust läksid? Kõpsumaskiin ka ja, ja relde. Ma olen viimastel päevadel halvasti tundnud end mul poole. City un. Puiestee tänaval ongi üks puiestee siis, kui ka puudest on alles vaid käed mis ei jää nii, mäed on ilusad ööd, ruut, sajand saab läbi ja siis algab kaks tüdrukut läe, vaat kui hästi ta tänaval aega on, palju nad jõuavad. Maria, me oleme rääkinud sinust, et sina käisid koolis ja tööl ja lõpetasid gümnaasiumi nii ära, et aga kuidas su õdedel-vendadel on läinud? Vennaga ei ole nii hästi läinud, aga õdedega niimoodi, et üksik lapsi kodus praegu ja ja Marta siis see aasta lõpetas ülikooli. Siis ta on eriti tubli, jah, temaleriti tunned sa nagu, et sa oled selline ema eest väga suurt uhkust. Mina oma venna üle ka, et ma alati, kui ma teda vaatasin, niisugune tunne, et tõrke tubli, teil on nagu ühed lapsed juba nagu üles kasvatatud. No päris nii ka öelda, see on nagu pliigiks. Vanusevahe oli natuke väike, muidugi päris ei ole mulle ja aga üks hea meelega, kui läheb hästi inimesele näed, et inimene normaalne ja teeb õigeid valikuid. Et, et ta teeb leida ja mis ma nagu ma tahtsin, et ta teeks, seda teebki või kas see on nagu kõige kummalisem, et nagu ei tea, kuidas see nii juhtus, ilmselt sa ikka mõjuga kuidagi. Aga Marika, me räägime siin perekondadest, kes on läinud ise välismaale tööle jätnud lapsed siia, aga millised oleksid need teistsugused lahendused? Noh, mina mõtlesin, et miks, miks nagu vanemad oma lapsi kaasa ei võta, kui nad lähevad kuskile välismaale. See oleks kindlasti nagu üks lahendus, aga et, et see peab siis olema nagu hästi läbimõeldud, et, et last ei saa kaasa võtta nii. Aga täna ma võtan ta kaasa, mul ei ole sinna talle kooli kohta mul ei ole õiget elamist. Et, et ma vaatan, et noh, võib-olla kahe või kolme kuu pärast, laps hakkab uuesti koolis käima, et ma tean ka selliseid lugusid. Vanem peab seda hästi teadlikult planeerima, et laps saab kohaneda, etta saab keelt õppida, et, et loomulikult on, on see lapse jaoks hea variant, kui ta saab minna vanematega koos taha, nüüd kuidagi nagu et see nagu ebaviisakas kõlaks, aga, aga millist tööd need vanemad lähevad tegema, kes jätavad oma lapsed siia, kas need on nagu pigem lihttöölised või pigem nagu kõrgepalgalised inimesed? Ma arvan, et, et igasugust tööd teevad need inimesed, kui, kui nad lähevad siit Eestist väljapoole tööle. Et, et seda ei saaks naguniimoodi, et, et on lihttöö ja, ja siis on selline kõrgepalgaline töö. Et, et pigem see on ikkagi ka selline meie, meie valitsusele selline väljakutse, et mul siin tuleb praegu meelde see, et ma just üleeile rääkisin ühe lastekaitse töötajaga, kes ütles, et, et kui kohe meie riigis midagi selles osas ette ei võeta et meil oleks töökohti ja et meie inimesed saaksid siin sellist palka, millega nad saavad ära elada. Et, et siis me sureme varsti nälja ja ta ütles, et, et noh, et mul on nii kahju nendest peredest, kes nii püüavad hakkama saada. Aga et, et ühel hetkel, kui, kui kuidagi enam nagu ei saa, et, et siis on üks variant see, et otsitakse väljapoole Eestit nagu see töökoht ja siin nagu sellele tulevikule mõeldes võiks mõelda ka selle peale, et need lapsed, kes on kasvanud sellisest iseseisvalt, et kuidas nende tulevikku mõjutab, milliseid otsuseid nemad hakkavad oma elus hiljem vastu võtma kui, kui palju nad, nad on valmis nagu oma pere looma ja, ja lapsi sünnitama. Ja ja teine pool see, et, et kui, kui, kui see haridustee jääbki pooleli paljalt sellepärast et mul ei ole olnud seda vanema tuge, kes mind oleks õigel ajal suunanud ja utsitanud esmakoolis käiksin, pikk siin ka, see on ju see, see selline lapse tulevikuperspektiiv ja et kui ma täna ei käi koolis ja isa head haridust, et kas ma siis tulevikus saan endale hea töökoha ja et kui hästi ma saan hakkama, et, et lapsepõlv on ju ikkagi pagas kogu edasiseks eluks. Triin ja Maria, teil kummalgi ei ole lapsi, on see, selline on nii läinud või et olete tegid meelega seda ei pidanud niimoodi ka läinud ja, ja kui ausalt, siis ega ma ei taha ka praegu veel lapsi. Pikemas perspektiivis ikka. No ma ei tea, eks vaatan, kuidas kuidas asjad kulgevad. Jah, ma ütlen nii nagu jumalanna. Et ma ei tea, kas see on sellega seotud, aga võib-olla on, kui ma nüüd väga süvitsi hakkan mõtlema, et liiga palju vastutust ja võib-olla ei taha ennast siduda kellegagi ei tea seal hästi palju nüansse selleks teises teema juba. Ka praegu on meil võimalus elu nautida just ja, ja olla vaba ja, ja vastutada ainult iseenda ees. Et, et nad ei pea enam teiste pärast muretsema. Mis oli kindel küll see tol ajal, kui mina olin 16 ja need poisid, kes olid noored, need olid minu jaoks täiesti lapsed ja mul nendega millestki isegi rääkida, kida. Parajad tolad, onju. Et aga nüüd, aga kui mõne vanema mehega tuttavaks saanud või kes on ka elu näinud, kuidas ma ütlen, elu näinud, ma ei mõtle seal all pidutsemist. Just see, et kes on surmateemaga kokku puutunud, kes on ise lapsi kasvatanud et selliste meestega on mul kuidagi kergem. Te tunnete, saite liiga vara täiskasvanuks ja võib-olla endaealistega polnudki nagu eriti midagi teha, vot ma ei osta, see on kahe otsaga asi. Ma nagu suureks ka ei tahtnud päris saada, aga samas ma nagu ei tundnud ka ennast nagu päris miskit oli hinges nagu hoopis teistmoodi kui omaealistel, nagu nagu nägid, mingisid asju hoopis teistmoodi. Mitte et ma praegu ei näeks, ma lähen ka praegu. Aga mingi kiiks. Ja võib-olla see nagu tõmbab meil Mariaga ka teineteise poole, et me oleme vanad sõbrad, et õmme needsamad ühised teemad. Midagi oli see, mida sa nägid läbi lapse silmade ja, ja midagi oli see, mida sa nägid läbi täiskasvanu silm. Kogu aeg oli nagu seda kaks poolt, et, et mis nagu see olla see kiiks, mis sa ütled. Et samas olid justkui laps ja loomulikult sul oli lapsepõlv ja, ja seal on palju vahvaid mälestusi. Aga et mingis hetkes, eks ole, sa seesama laps olles olid ka justkui täiskasvanu ja vaatasid ka seda maailma läbida täiskasvanu silmadega. Võib-olla juba läbi vanuri silmad, nüüd lähmegi praegusel ajal sa oled nagu vanus ja, aga mingit elutarkust annab see küll anne vä? Kui palju ma mäletan ennast siinsamas manika, paras laps ka praegu ja välja elasin, ei ole kuskile kadunud. Alles triin, jah, ma tahtsin seda öelda tol ajal ma elasin ennast väga palju väljas, karjusin, terve maja, kuulis triin, seal tegi skandaale ja nüüd ma ei karjunud mitte millegi peale, ma ei näe põhjust, mul ei ole lihtsalt, ma olen nagu vana rahu ise, see on nagu imelik, ma kõik oma asjad ära karjunud. Noh, eks ma olen ka rahulikumaks jäänud, aga noh, eks see on muidugi, mis elu toob jälle. Kas te mõtlesite ka, kui te piditagi Riino kotte kandma ja marjalapsi cancel dama, et mille kuradima pärast teie olete selle olukorra välja teeninud? Mõtlesin küll, ma mäletan seda päeva, kui isa ära suri, siis ma olin sellises šokis ja ma mõtlesin, et ma ei saanud aru, et kuidas see võimalik on. Täiesti kaos, et see ei ole võimalik. Ma arvan ka, et minul niisukesin keha nagu mingis konstantses pressiseisundis peale kahekümnendaid alles ma hakkasin nagu muutuma iseendaks. Hakkasin nagu maailm elavnema värvilt tulema, ennem oli koge mingi sunnitud olukord täpselt, et ma pidin seal olema, aga siis ma sain hakata ise valikuid tegema ja nagu elu läheb järjest kergemaks. Jah, elu läheb kergemaks ja ometi öeldakse, et lapsepõlv peaks olema selline lõbus aeg. Lapsepõlv oli mul väga õnnelik, kuni üheksandani minul oli ja ma ütlen, et mul oli lapsepõlv uni teise klassini alates teisest klassist. Üldiselt võib öelda, et mul hakkas juba. Mul sama mõnus ja et siis hakkas juba jah, niimoodi. Jah, aga ma olen uurinud kuskilt psühholoogilises raamatutest, sest et kõige olulisem ongi need esimesed seitse aastat, ma ei tea, kui tõsi see on, aga. Maria, kui su isa suri, oli sul keegi üldse abiks või kuidagi kas on mingi psühholoogi abi, keegi pakkus sulle, et mine, käi, räägi. Ei Ma ei oleks läinud ka ja ma olen seda meelt, et ma ei lähegi. Ära kunagi ütle iial, aga ma ei läheks psühholoogi juurde. Et ma saan ise oma asjadega hakkama, nagu ma siit räägib, ise hakkama. Et et yhe tuleb lihtsalt mõelda ja aru saada oma nendest probleemidest ja ja noh, läheb aega, siis läheb, aga ta peab ise nendele asjadele nagu selgus, Leida Marika, analüüsime nüüd siin siis ma tahan Moria juttu ju kõik tuledki sellest, ta saabki ise sellega hakkama ja tal ei olegi abi vaja, see on kõikidele yles. Aga see, see võibki nii olla, et, et see on jälle see, et meil igalühel on oma toimetulekumehhanismid, need sisemised jõuvarud. Ja, ja. Ma võin olla selline ka oma kurbust ja, ja oma leina yhe läbi tööd tama ja see, mis Triinu rääkis, et tal oli oma päevik, kuhu ta kirjutas ja ta pidas selle päevikuga sellist vestlust ja see aitas, et, et alati on, on ka sellise. Noh, kui me räägime sellisest psühholoogilisest abist, et, et alati on oluline see, kuidas seda abipakk. Ja, ja teine pool see tuleb osata märgata ka seda, et kas inimesel endal on need ressursid olemas. Ja, ja kui see selline Ifiksuslik pagas, need sisemised jõuvarud on olemas, et, et siis ei tohi ka selle abi pakkumisega nii piltlikult öeldes üle pingutad. No ma arvan, et meil on olemas. Ja ma olen nõus, et Maria on erakordne lugeda, aga et sellistel puhkudel alati peab abi pakkuma. Muidugi ja, ja seda peab tegema rohkem kui üks kord, aga, aga see peab olema väga oskuslikult ja, ja nii-öelda sellele, kellele abi pakutakse, talle turvalisel moel. Pakuti sulle üldse Maria, mingit abi, ma ei mäleta enam. Ja ma arvan ka, et lapsed ongi nii erinevad, et igalühel on erinev närvisüsteem oma tundlikus, et kõik saavad erinevat moodi hakkama ja ma ei tea, kuidas Movinud hakkama sai, et meesterahvas mina tean, et mina vähemalt räägin välja ja et ikka olid sõbrannad võib-olla ja et inimesed on erinevad, kui pakkumist ilmselt ei oleks ka vastu võtnud. Oleneb vaata jälle, kes pakub, kuidas, aga aga ma ei mäleta tõesti dringuid, olite vennaga nooremat, kas ta siis ka olite sellised hästi lähedased ja rääkisite omavahel või on see selline üksteise mõistmine tulnud alles hiljem? Tihtipeale ju õed ja vennad kaklevad ja ma arvan, see oli loomulik, et kuna me vanus vähe oligi, nii väike oli see kakluse periood. Salatipill tuleb pika ilu peale aga võib-olla siis kuskil puberteedi eas hakkas muutuma? Jah, et siis ei olnud enam mingit kaklusi, ainult mõistmine tõesti nagu siis me saame väga hästi läbi. Marika, kas sa tead ka, kuidas selliste perede lapsed omavahel läbi saavad, kas nad ka muutuvad selliseks hästi nagu toetavaks üksteise suhtes? Ma arvan küll, et, et see on nagu üks viis seda pere hoida, et, et kui vanemad on eemal või, või noh, ongi, eks ole, vanemad ära surnud, et, et siis on ju lapsed need, kes on see pere ja nemad hoiavad kokku ja toetavad niuksed. Marika, kuidas peaksid inimesed käituma, kui nad näevad hädas lapsi, kes ongi jäänud üksinda kasvama ja ei saa võib-olla endaga kõige paremini hakkama. Hästi oluline on see, et kui selliseid lapsi märgata, aga kas see siis tuleb tegelikult kohe teatada ikkagi sellele samale kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitse töötajale kirjeldada sõdalast, kui on teada tema nimi, öelda tema nimi, kui on teada, kes on tema vanemad anda ka see info ja, ja lastekaitse töötaja on siis see, kes siis nagu mõtleb läbi, kuidas ta sellele lakkab, selle, kuidas ta sellele perele läheneb ja et kuidas neid siis parimal moel abistada. Aga et kindlasti tuleb kohe siis lastekaitse töötajat teavitada. Mulle tundub, et eestlastel on nagu selline mingisugune valehäbi ka, et ei julgeta võib-olla alati Te nagu sekkuda. Jah, aga et, et tegelikult on, on see tõesti iga kodaniku kohustus. Et kui ma näen last, kes kes on jäetud hooletusse, kes, kes võib-olla näiteks ma elan kõrvalkorteris ja, ja ma tean, et minu naabritüdruk, kes on kolmeteistaastane, on juba mitmendat nädalat üksi ja, ja tema vanemad on kuskile ära läinud. Või et, et ma, ma näen tänaval väikest last, kellel on mustad räämas riided seljas, kes, kes nutab, kes, kes on õnnetu siis tuleb sellest teavitada Triiemaria ja oskate nüüd nagu vaadata sellele ajale tagasi on see teie elu oluliselt mõjutanud, olete te mõelnud, milline teie elu oleks siis, kui isa mõelda? Sa pole sellele mõelnud isegi? Ühesõnaga, et noh, ei saa mõelda, mis siis oleks olnud, kui, kui mul oleks ema ja isa olnud. Nii, nii sa mõelda jõudnud kusagile välja, me proovisime niimoodi fantaseerida. Aga kuidagi nagu ei tahaks sihuke ollagi, tahakski olla see, kes ma olen. Siis ma ei oleks see just ma praegu olen, aga unistasid ikka lapsena mõistsin palju. Ma arvan, et üks asi, mis mulle kindlasti ka elujõudu andis, oli minu unistamine minuga. Et fantaasia tähendas kogu aeg. Võib-olla üks võimalus, kuidas nagu reaalsusest põgeneda. Aga samas mul on sihuke noh, reaalsustaju oli ka, aga unistamine ja jah, palju unistasid. Unistamine on see, mis aitab nagu eemale minna nendest igapäeva muredest ja pingetest ja, ja noh, et kui sa oled laps, siis sellest vastutusest, mis sul oli nagu, et kui sa unistad, sa oled vaba, unistate ikka veel ja mitte nii palju enam, aga mina küll võib-olla liiga palju palju unistusi täitunud on, on täitunud küll. Öeldakse, et ole ettevaatlik, mida sa soovid, et sa saad, selle unistusest võib saada ka mingi eesmärk, mille poole nagu püüelda. Ja on tuttav, et kui ta niimoodi meenutate, kas teie unistused olid sellised? Tahan saada printsessiks ja et mul oleks valge hobune või olid need nagu reaalsemat laada printsessiks ma kindlasti ei tahtnud saada, kuigi ma olen seda. Aga ikka pigem jah, siuksed reaalsemalt. Mäletan, et mingis vanuses ma unistasin emast kogu aeg, vaatan seda. Ja minul oli ka see, et kuna ema ei andnud, siis ma nägin nagu erinevaid naisi, jajaa ikka Kehras, eks ole, minu ema ja võtsin neid nagu mingeid nippe. Võib-olla natukene siiamaani ja inspireerisid mingisugused mingid naised mind ka ja isegi riietuma ja mingid suvalised naised isegi. Tänava pildised. Muidugi, vanavanaema oli ka, aga olid jah, siuksed, mingid naistüübid. Isegi tänaval suvaliselt meeldis. Maria, sul on ema tegelikult olemas? Ei mõelnud, et võib-olla temaga suhteid parandada, uuesti luua. Ütleme temaga, aga kahjuks on ema ema kujuda, teil ei ole olnud, kuna jah, ma ei, ma ei saa teda enam ning emakujuks nagu ei. Mis teha. Aga mul oli juba vahele löödud ja aga siis, kui, siis kui sul isa suri, kas sa seda ei mõelnud, et võib-olla siis nooremad õed-vennad vähemalt oleks ema kasvatada, aga see oli nende enda ju tegelikult, et kuidas nemad ise otsustavad, et ega mina ei saa midagi teha. Eks ka pettunud, mis ma tahtsin öelda, siis võib-olla ei lähe teemasse, et kui need vanemad on, kas seal Soomes ja kaugel aga neil läheb hästi, et sambla lastel ei olegi nii hull, kui see nad on kodus, aga need ei lähe hästi. Et pigem olen ka palju selliseid perekondasid, kus kodus vanemad omavahel ja seeläbi või see töötus. Ja see mõjutas nagu mind kõige rohkem see, et kui minu isale läinud hästi ja et kui oleks temal hästi läinud oleks minu palju kergem. Aga ma nagu kandsin seda tema raskust ka, sest tema kaotas töö ja see oli kõige raskemast salgas lastel oleks parem, kui nende vanemad võib-olla ei teeniks nii hästi ja oleksid koos nendega või teeniksid hästi, aga oleksid eemal. Ei saa jälle võtta nii et üks hästi ja, ja teine ei ole, et, et noh, kui, kui see vanem on, on eemal siis on oluline, et ta on korraldanud ära selle, et tema lapsel on siin turvaline ja lapsel on ikkagi pere, kus, kus ta saab elada ja olla, et, et see on oluline. Samas loomulikult on, on igav selle jaoks oluline see, et, et tema vanemad saavad hästi läbi, et, et peres on, on selline 11 toetav emotsionaalne kliima, seda soovivad ju kõik täiskasvanud ka. Ja, ja paratamatult on see, et, et kui, kui on majanduslikult raske toime tulla, et, et siis võib muutuda ka see selline pereelu pingelisemaks, kogu aeg on, on ju mure, et, et kuidas, kuidas me saame, kuidas me leiame need spordiriided, kuidas meil on toit laual, kuidas me saame üürid makstud siis siis ongi see pool, et et vanematel võib jääda ka teinekord seda tähelepanu vähem nagu laste jaoks ja, ja nad ei märka enam neid laste vajadusi, sest nad on nii palju nagu seotud selle igapäevase toimetulek. Aga et siin ei saa öelda, et üks on halb ja teine on hea, aga igal juhul vanem vastutab oma lapse eest ka siis, kui ta on siin või ka siis, kui ta on ära, et, et seal ei ole vahet. Seda vastutust ei saa panna lapsele. Lõpetuseks siin Triin ja Maria, olete te mõelnud ka tulevikule, et kui te saate emadeks, millised lapsevanemate olete? Mina olen ainult nagu ühes asjas kindel, et ma olen pigem ikkagi sellise vabakasvatuse pooldaja ja kuna ma ise kasvasin vabalt ja ma tegin oma valikud ise ja ma tahaks väga loota, et mu laps suudab samamoodi tahaks muidugi täielikku usaldust on, ma ei tea, kas see on võimalik, aga et oskab ise valida neid teid, siis see ongi see, kas kergema vastupanu või ta suudab ka ise vastutada. Seda on nagu raske seletada. Selliseks ülihoolivaks sai plaani muutuda. Loodetavasti mitte, aga ma ei ütle iial iial väga raske küsimus. Ülihoolivaks ma kindlasti ka ei muutu, kuigi ma arvan, et tegelikult suht palju, tahan teada, millega ta tegeleb ja kus ta on ja noh, et noh, tegelikult see võib olla ülihooliv, olla võib-olla. Et iga äärmus noh, et võib-olla ebamugav ja üleliia, aga et kui seda kontrollimist ja hoolimist on parajal määra. No vot no ilmselt oleks asjad kohe paika panna. May, tead, ausalt öeldes ma ei oska praegu öelda, kui ma saan emaks siis eks siis paista, milliseks tädiks muutun. Kindlasti ma üritan oma lapselikku hea ema olla ja ja ma mingil juhul ei tahaks sellist olukorda, et ta peab hakkama väiksemaid cancel dama ja et tal oleks piisavalt vaba aega oma asjadega tegeleda. Ja kindlasti ma õpetaks ka talle, et maailmas on ka teistsuguseid inimesi ja et tuleb panna ka teisi tähele, eks seda ole siis näha kuvandisse temaks. Ligi, et saaks katsuda. Jõudu ju. Et uus aasta eluviis hiigelpall ja peopesa oli kaua nõudlik. Nüüd õpin jälle. Täpp viis ta meil veel üks karv. Kas nad ei näe? Vaata mulle otsa ilma jah. Seal oli ka NATO meest ja majoneesiga. Tõsta ja nii aare ka ära, et paratoosikaskeenin oi. Vaata mulle otsa pill. Aitäh teile, Maarika Maria ja Triin rock n roll ja ridamaja. Lõpus kõlavad viis küsimust, mis korduvad saatest saatesse. Täna esitame oma saate viis traditsioonilist küsimust Eesti laulu poolfinaali pääsenud lauljatar Miiale. Tere, Niia kere räägivad. Kas head lapsed kasvavad vitsata? Ma usun küll, et kas sa oled jah, et nii-öelda vitsa võimu ei usu, pikemas perspektiivis ikka ma arvan, et on kasulik. Com ise kelleski last üles kasvatanud, aga et on kasulikum lapsega läbi rääkida asjad et ta aru saaks, et minister ei käitu siis lappa endast aru ja oskab teistest paremini aru saada. Mida on täiskasvanutele lastelt õppida? Lastelt on õppida, no näiteks, et puuokstest saavad igasugused imeolendid, nende mängud, oskus tunnistada, kompenseerida, et meil on maailm valla, teen võtmed takistuste peale usku, kohedega, vahetuid, emotsioone, siiraks vaja. Öeldakse, et mees on perekonna pea, naine, aga perekonnakael, oled sa selle väitega nõus? Ma isegi ei saa sellest väga hästi aru, et et pea on see, kes teeb kõik otsused ja mõtlev ja kael lihtsalt poetaks seda teadjad, krediidi töötad siis ei ajanud. Pigem pooldan nii-öelda võrdsust seal. Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas? Ütleme nii, et ma ei välistaks seda, et ise ei olegi kogenud. Aga see ei tähenda, et seda olemas. Aga kas igavene armastus on olemas? Ma usun, et armastus võib kesta igavesti, siis pidi, niikaua kui need inimesed elavad, aga selleks peavad need kaksimees kindlasti ka vaeva nägema ja pingutama hindama seda armastust, siis seal on need vist ise Liisama nagu lilli ilma veedeega. Miia ja Maarika eriliselt suur tänu, aga Triinule ja Mariale kahele kangele naisele, nagu nad iseennast nimetavad. Ja kuigi Triin ja Maria sattusid oma elus nii keerulistesse olukorda õnnetute juhuste tahtel, siis lapsevanemad, kes plaanivad välismaale tööle minna võiksid enne oma otsuse väga põhjalikult läbi mõelda ning seda ka oma lastega arutada, et ei tekiks hiljem kahetsust ja segaseid suhteid. Kui otsusega tehtud ning minek väljapääsmatu, siis tuleks meeles pidada järgmisi punkte. Räägi lastele välismaale või kodust kaugemale tööle minemise põhjustest. Arutavus lastega, millist abi nad vajavad. Leia alla kuueteistaastastele lastele kasupere, kes saab kiiresti reageerida laste vajadustele ja oskab nendega luua usaldusliku suhte. Räägi kasuperele, millist abi lapsed vajavad. Anna kasuperele lapse klassijuhataja, kontaktandmed ja võimalus vaadata e-kooli kindlasti informeeri välismaale tööle asumisest, lapsed kooli ja anna talle enda ja lapse kasupere kontaktandmed. Ära unusta hoida oma lastega kontakti. Räägi ja kuula neid iga päev. Olen vajadusel kättesaadav, tee koostööd, last toetama kasuperega. Lepi kokku ka laste kasuperega häda juhtumistest teavitamise viis. Ja kui sa ei leia lastele sobivat ja turvalist kasuperet, informeeri, sellest oma piirkonna lastekaitsetöötajad, kes aitab leida parima lahenduse. Kes soovib oma kogemustest rääkida, saab seda teha raadio kahe foorumis või rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Saade on ka raadio kahe kodulehelt järelkuulatav. Hoolige oma lähedastest pakkuge oma abi, kui näete, et keegi on hädas. Ilusat pühapäeva õhtupoolikut soovib Laura kõrvits.