Tere, Te, kuulete klassikaraadiot ja see on teine saade uuest kirjandussaatest koogol, mis käsitleb mitmesuguseid teemasid kirjandusest ja elust. Peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Täna arutleme kirjaniku mudlumi ja kirjastaja ning lühiproosakoguga debüteerinud noorautori Tauno Vahter iga. Kas Eestit on tabanud lühiproosabuum? Vikerkaare toimetaja Kajar Pruul selgitab, miks ei ole kaks aastat kokku pandud Vikergallupit ja miks sa nüüd kümnendi kallupina taas tuhast tõusis. Lisaks kõlab kümnendi gallupi aastatel 2010 kuni 2019 parimaks debitandiks tunnistatud Sveta Grigorjeva luulet aga nüüd vahendab uudiseid pressiteadetest internetist ja kuluaaridest Kaisa Ling. Sel nädalal kuulutati välja uus uudissõnade korje ehk sõnause võistlus. 2020 on Eestis teatavasti kuulutatud digikultuuri aastaks. Nii ongi nüüd eriti kohane otsida teie kõigi abi, ka suupäraseid eesti termineid digitehnoloogia mõistetele. Tänavune aasta on toonud meie igapäevasesse kõnepruuki sõnad nagu videokõne Luumima distantsõpe, digivaramu, mis kõik vajaksid suupärasemaid vasteid. Aga sama kehtib ka pisut vanemate inglise keelepäraste sõnade kohta nagu Dima soetcat striimima pausting Photoshop, pima Fidži ja nii edasi. Uusi eestikeelseid vasteid neile või muudelegi terminitele saab esitada kuni 28. novembrini veebiaadressil sõnaus punkt e. Alates üheksandast novembrist vältab Tartu erinevais paigus terve nädala kirjandusfestivali Prima Vista selle aasta teine kavas on traditsiooniline raamatulaat Tartu Ülikooli raamatukogu fuajees kirjanduslik Teisipäev Valgevene toetuseks, hispaania kirjanduse, Tartu ulmekirjutamise töötuba, saksa kirjaniku Uwe Laubi teadvus, põneviku torm inspireeritud aruteluõhtu manipulatsioonid ilmaga, kus vestlushoos meie kohalikud spetsialistid. Programmist ei puudu aga ka muusikaega pidu. Neljapäeva reede, 12-st kuni 13. november on sel aastal Tartus aga haruldased päevad mil ülikoolilinnas kohtuvad lausa kaks kirjanduslikku festivali. Prima Vista on veel täies hoos, kui juba stardib interdistsiplinaarne festival. Hullunud Tartu. Hullunud Tartu alateemaks on sel aastal vaikus, aga usutavasti kostub läbi vaikuse siiski ka sõnu. Kahe õhtu jooksul astuvad Tartu Kirjanduse Majas üles teiste seas näiteks luuletajad Maarja Kangro, Tõnis Vilu, Piret Põldver, Christian haljak, Abraamova, aga muidugi paljud teisedki. Sellest, et kirjandus pole seal väidetavalt aasta masendavaimal kuul aga mitte vaid tartlaste pärusmaa, annab aimu järgmise nädala reedel ja laupäeval ehk 13.-st 14. novembrini toimuv Balti luulefestival poeesia päevad Narva vabal laval. Reedeõhtuse luulefestivali avakontserdil astuvad üles Chaliis ning eestivene kollektiiv. Katapult ta laupäevasest kavast leiame aga raamatuvahetuse laadavaba lava teatrikohvikus ning luulekontserdi, Eesti-Läti ja leedu poeetidega pärast mida mikrofon avatud juba kõigile luulesõpradele. Kirjastus Varrak on Andrus Kiviräha rehepapi ilmumise 20. sünnipäeva puhul välja andnud teosest suurejoonelise eriväljaande Jüri Milde illustratsioonidega. 248-l leheküljel avanevad võimsate uute piltide taustal aga ikka needsamad vanad head lood Eesti rahva kannatuste aastatest vaatses Kivirähklikus huumorivõtmes. Ikka on kohal kratid, tondid ja muud negatiivsed tegelased, kes varitsevad põõsas silmad põlemas, et paljukannatanud küla inimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Uudiseid kirjandusmaastikult vahendas täna Kaisa Ling. Lugupeetavad. Sel aastal on juba ilmunud ja ilmub veel suur hulk kvaliteetseid eesti lühiproosakogumikke. Mõtlen siin nii eesti novelli, mis juba kolmandat aastat järjest on toonud lugejate ette kureeritud valiku eelmisel kalendriaastal perioodikas ilmunud lühikestest proosatekstidest pluss ühe nii-öelda vana teksti, aga ka Ester Urbala, Piret Raua, Ülar Bloomi, Tauno Vahteri, Marta Alaru, Armin Kõomägi, Meelis Friedenthal juba ilmunud kogumikke ning peatselt ilmuvat Ave Taaveti debüütkogumikku ja Martin algusegi oma. Ja tegu ei ole sugugi ammendava nimekirja, pange tähele, selleks et näilist lühiproosauputust kommenteerida, olen siia palunud kirjaniku muud lumi, kes esimesel kolmel aastal oli ka eesti novellikoostajate hulgas ning jätkab nüüd projektijuhina, tere made tere. Ja teiseks külaliseks on kirjastuse tänapäev, peatoimetaja ja isegi värskelt debüüt novellikogumikku üllitanud Tauno Vahter. Tere tulemast. Milline on siis teie arvamus, kas lühiproosa uputab või see vaid näib nii? Ei no ma arvan, et ta ei uputa, ma arvan, et see eesti novellikogumiku selline tähelend on toonud novelli tõepoolest üllataval kombel väga palju rohkem fookusesse, see tähendab seda, et kui kellelgil ilmub novellikogu siis vaadatakse selle peale ohoo, novellikogu kui muidu oli, et mis asi see veel on või keegi nagu ei vaadanudki, et nüüd me nägu ajame näpuga järge, kellel ilmub novellikogu. Et see, see, et me valisime ainult perioodikast, ei ole tõsine, vaatasime alati ka üle kõik novelliraamatud. Ja ma arvan, et see plahvatus on mingis mõttes näiline, et aastad on erinevad, mõni aasta on neid rohkem, mõni vähem, aga siin Kajar Pruul oli vist välja arvutanud, et seal enam-vähem stabiilne. Kuidas need novellikogud on kümnendi või isegi paari kümnendi lõikes ilmunud? Ma olen enam-vähem nõus maadega, noh, eks need novellikogusid on ju enne ka ikka ilmunud, aga nad saad võib-olla natukene rohkem tähelepanu kui enne ja, ja kindlasti see on osaliselt selle eesti novelliseeria tõttu. Aga jah, nüüd teisest küljest on ka juhused, et võib-olla tõesti nüüd sügisel on juhtunud natukene tihedamalt neid tulema. Ja noh, ma ütleks, et võib-olla ei ole olnud kohutavalt tugev proosa aasta Eestis. Nii et noh, ma ei tea, võib-olla nad paistavad sellel taustal ka natukene rohkem võib-olla välja kui oleks mingi 10 kohutavalt briljantsed romaani tänavu ilmunud. Ta on jah, nii üht kui teist, ma arvan Olles nüüd viimasel ajal vestelnud nii mõnegi kirjanduse mõtestajaga viitavad paljud neist sellele, et see näiline plahvatus võib olla tingitud sellest, et üheksakümnendatel ja hiljem oli novelli või lühiproosa prestiiž väga madal. Kas see on nii ja kas lühiproosa on nüüd prestiižemaks tõusnud? No ta on natukene tõusnud küll sellega ma olen nõus. Et ma mäletan, et kui nüüd ilmus üks nendest eesti novellikogumikes, Ma ei mäleta enam, kes seal ja keegi ütles väga tabavalt, et kui sa tahad niimoodi nagu eputasega uhkustada, et noh, et siis sa ei lähe niimoodi paned niimoodi romaani lauale, et mul on siin 800-l järgmine romaan, ilmunud jõgi, jutustus ja arenguromaan, siis noh, et sa ei lähe. Mulle ilmus nüüd novell, et viskad niimoodi laua peale pidulikult, eks ole, et noh, aga teisest küljest, et noh, eks need ongi raske võrrelda. Et kas sa kudusid 10 paari villaseid sokke või ühe kampsuni. Kas kampsun on sellepärast parem, et Ta on nagu üksikobjektid on suurem töö, noh, see on selline, jah, filosoofiline küsimus. Mina arvan, et need briljantsed romaanid on ennatlik öelda, et neid see aasta ei ilmu. Ma arvan, et neid ikka nagu on tulemas ja järjest tuleb, meil on ju kaks magusat kuud seal siiamaani. Aga mis novellides puutub? Kas 90. oli nende prestiiž madal, mina arvan lihtsalt seda, et väga sageli on debüütkogu on novellikogu, eks ole, et see algaja autor, noh, ta on kirjutanud sinna-tänna ajakirjadesse esimese asja, mis ta välja annab, see on tavaliselt lühijutukogu. Ja ma arvan, et need, mis praegu üles lugesid, nendest oli hästi mitu debütant, eks ole, need ilmunud kogud. Teie mõlemad olete samuti tõtt-öelda debüteerinud lühiproosa kogumikega mõõdumi esimene ilmunud teos oli 2014. aastal kogumik tõsine inimene ja nüüd on värskelt ilmunud teos mitte ainult minu tädi Ellen, kelle esimene ilmumine toimus samuti selles samas kogumikus, kuidas selle uue kogumikku žanrit määrata? Tähendab ma nimetan seda proosateoseks, sest ma ei oska teda žanriliselt määratleda. Tegelikult esimene ilmumine, minu tädi Ellen oli saami blogis aastal 2012 kevad vist jah, ja sealt siis Kajar Pruul ta leidis ja avaldas vikerkaares novembrikuus siis läks veel kaks aastat, kui tuli raamat, see raamat ei koosne sellest ühest jutust, lihtsalt mingisugusel ajal oli mul tunne, et kõik teadsid mitte kõik, aga need, kes üldse olid kuulnud sellisest autorist nagu muud nemad teadsid minu tädi Ellenit rohkem, nad ei teadnud mitte midagi. Ja, ja nii see kestis aastaid, ma võisin avaldada romaane või novellikogusid eriti juurde, aga teate ainult seda ja ma olin pahane selle üle. Ei, mõtlesin, et ma ei saa, noh, kuigi ma oleks tahtnud, et ma ei saa sellel teemal enam kirjutada, sest et noh, et see on nagu selline odava mingisuguse populaarsuse noh, või noh, et see, mis on juba teada, et aga tegelikult ma tahtsin kirjutada ja siis ma mingil hetkel vaatasin, et ta on ikkagi nagu kaheksa aastat mööda läinud, et äkki nüüd võib ja see raamat ei ole mitte ainult tegelemist. Milline on tunne lühiproosa ja romaani avaldamise, milline nende tunnete vahe. Tunnete vahe tuleb hoopiski sellest, kas sa avaldad oma esimest, teist, kolmandat, neljandat või viiendat või kuuendat raamatut, et mida rohkem sa neid avaldanud oled, seda vähem sa oled nagu ärev või, või noh see nagu ei oota enam mitte midagi, et mis nüüd juhtuma hakkab, kas nüüd seal väga kuulsaks või nüüd öeldakse hästi, nüüd öeldakse natuke ikka kardan. Natuke kardan, sest et iga raamat on erinev. Ja selle raamatu puhul. Ma peaks ütlema, et see on esimene nii isiklik raamat mille sarnast tegelikult võib-olla ei peaks avaldama. Ja loomulikult ma kardan Viimases vikerkaares 10. ja 11. vikerkaares tõi Johanna Ross esimese visanditeistkümnendate novelli karakteristikutest ja nende hulgas just nimelt oli seesama oma elu loolisus, aga ka see, et nendes novellides tegutseb minategelane fiktsiooni ja mitte fiktsiooni piir, hägustub, esineb puändilaadne lõpp, vormiline täpsus, novellid, et on näiteks kirjutamisest või kirjaniku olemisest. Kas teile tundub, et, et need on õiged? Need karakteristikud? Ka on selles mõttes, et noh, jah, see, see selline inglise keelest üle võetud natuke kole sõna, auto fiktsioon, et kus siis nagu seguneb mingisugune tegelik elu või, või isiklikud kogemused ilukirjandusega, et noh, sellest on noh, ütleme maailma kirjanduses ka viimased 10 20 aastat väga palju räägitud ja see on tõesti selline uputus olnud ja seal on ikka palju ala žanrid igasuguseid, et nii nii koomilisi kui traagilisi. Et kindlasti ta on, et noh Ma arvan, et see nagu iseenesest ei määra või otsuste kuidagi, et kas see tekst on hea või halb, et kas, kui palju seal on seda noh, nii-öelda päris elu sees ja, ja, ja nende mina jutustustega alati see hästi naljakas, et, et noh, et kui inimesed loevad mingit minategelasega jutustust, siis nad nagu vaikimisi eeldavad, et see on nüüd autorise. Kuigi see noh, minategelane võib-olla mõnikord tõesti on, aga noh, teine kvartal ei pruugi ju mitte midagi olla autori või isegi üldse tema kogemustega seost, et et noh, see võib-olla on, lihtsalt ongi tore nagu kõrvalt kuulata, et kuidas, nagu erinevad lugejad mõistavad või tõlgendavad sedasama lugu iseenda jaoks, et et seal on, seal on üsna palju võimalusi. Aga ma arvan, et see kogu aeg muutub, et, et mida rohkem tuleb materjali peale, seda rohkem tuleb ka erinevaid teemasid, et noh, ma julgeks nagu seda kogu kümnendi pilti võib-olla niimoodi paarile märksõnale taandada, et noh, ma usun, et ta muutub üha kirevamaks ikka. Ja ma lugesin seda küll ta oli keskendunud ainult mõnele kõige tugevamale autorile seal, eks ole, neid nimesid ei olnud palju, näiteks Mait Vaik oli täiesti välja jäetud. Et tegelikult on pilt tõepoolest kirju magada, tõi siis välja need nii-ütelda, noh, kõige tugevamad jooned võib olla. Ma arvan, et iga iga kriitik ikkagi oleks kirjutanud mingi oma versiooni sellest, et kas nad oleks kattunud. Ei oleks huvitav lugeda. Mulle mulle väga meeldib seda teooria osa kirjeldusest lugeda, et see hästi köitev, kuidas, kuidas seda hakatakse tagantjärgi mõtestama, mis toimus ja mis ei toimunud. Seesama Vikergallup selle juurde sa vist tahtsid ka tulla, et, et sellest on nüüd jälle palju räägitud, ilmselt pist ka teie saates Kaja rega räägite, juba kuulsin kuskilt kuluaarides. Et Vikergallup on ju ka niisugune ka natuke kahtlane asi, et kui küsitakse kriitikutelt aasta parimat teost, rääkimata kümnendi parimast teosest, kui paljud tegelikult nad selle kümnendi kirjandusest on lugenud. Kui palju nad ei ole kriitikul kipub olema niimoodi, et Talle antakse raamat, ta loeb selle läbi, ta arvustab selle ära. Kui ta on niisugune väga tegevkriitik, siis tal koguneb täitsa arvestatav hulk pärsket kirjandust loetult, eks ole, aga noh, kõik muu jäetud sageli pahatihti lugemata, mis ei ole otseselt seotud talle antud tööülesannetega ja ega ta tagantjärgi ka väga palju ei noh, ma lihtsalt vaatan enda järgi, et mul on nii palju auke nendel aastatel, kus ma olen olnud kriitik, aga ma ei ole kindlasti kursis kogu kirjanduse pildiga. Et see on ka põhjus, miks nii paljud ei vasta, ma arvan, kellel on vähegi nagu selliste südametunnistust. Et, et nad ei julge öelda, kes on nüüd see kõige parem. Mul on siin natuke sarnane kogemusest, see nädal tuli selline ankeet aasta teatrilavastuste kohta, et, et noh, mis arvate, mis olid selle aasta parimad lavastused ja nii edasi, ma mõtlesin, et et no tore, kui peetakse, nii lugupeetavaks üldse küsitakse, aga mõtlesin, et no aastaseni mingisugune 100, ma ei tea, 50 või 180 või rohkem uuslavastust ja, ja noh, ma ei tea, ma olen nendest see aasta näinud, võib olla umbes kolme, mis õigused mul on üldse nagu sellist asja ritta panna, nii et no see määrab ikka küll vahel jah, et seal lihtsalt oledki ainult paari märksõnaga kursis, et ma ütleks, et kui selliseid tabelit või nimekirjad ilmuvad tore teemast üldiselt räägitakse aga niimoodi hirmus tõsiselt neid niisuguseid allikmaterjalina ja võib-olla ei võtaks. Tulles tagasi teie debüüt kogumike juurde, õnnitleme teid klassikaraadio perekonna poolt, Tauno Vahter, sest et minu ees laual on debüütkogu pikaajaline kokkusaamine kirjastuselt tänapäev, mille on kusjuures toimetanud Maia Tammjärv. Ja ma loodan, selles teoses on too auto, fiktsiooni määr. Ma loodan väga, ikkagi väga kõrge. Ma ei ole kindel, kui kõrge ta on, et selles mõttes, et seal et eks ta nagu määratlemisega natukene see probleem alati, et et mulle endale tekkis lõpuks selline paralleelselt rohkem muusikaalbumi kui raamatu ka, et kus on teatud arv lugusid plaadi peal ja nad on võib-olla natukene erinevas helistikus või žanris. Nad ei ole nagu minu arust nagu päris päris ühesugused, aga noh, jah, mõned lood seal on sellised, mis on nagu rohkem isiklikust kogemusest ka, kuigi noh et mitte ükski ei ole nüüd kindlasti puhtalt elust võetud, aga seda on jah, paar lugu, mis on rohkem kui teised ja, ja seal on siiski lugusid, millel ei ole nagu isikliku kogemusega peaaegu mitte midagi pistmist. Et kui õige keegi avaldab muusikaalbumi, siis alati räägitakse, et kas need kontseptuaalne plaat et noh, kas see raamat või kogumik on kontseptuaalne, ma ütlesin ta nagu väga ei ole, kuigi, kui seal nagu otsima hakata mingisuguseid ühisosasid, siis võib-olla midagi leiab. Aga teisest küljest mul nagu tekkis just see pealkiri hakkas mulle sellepärast lõpuks kogumikule sättides meeldima, et, et noh, tundub, et praegu on selline aeg, kus inimesed istuvad rohkem kodus või omaette, et siis see on selline. Ühest küljest siis nagu selline põgusad kohtumised ja siis teisest küljest selline pikaajaline koosviibimine Tauno lahtrit on väga tore nimetada noor autoriks kuivõrd tegelikult olete olnud kirjastamismaastiku tegev juba väga pikalt. Mida teie arvate, kui riskantne on välja anda jutukogusid kas siis kirjastuselt tänapäev või Eesti novell. Milline on see risk? No see sõltub sellest, et kui tuntud autor sa oled või ütleme, isegi kui populaarne autor sa oled, et kui su nimi juhtub olema, Andrus Kivirähk, siis ei ole väga riskantne, just et võib täitsa julgelt. Kui sa oled ikkagi enam-vähem tundmatu või peaaegu tundmatu autor noh, siis on asi muidugi automaatselt keerulisem, et siis sõltub juba paljudest asjaoludest. Ühest küljest muidugi väga tore oleks öelda, et kui on hea tekst, et küll see alati lugejaid leiab aga see loomulikult, et ei pea alati paika, sest kirjast ainult kinnitanud sättis, on kahjuks väga palju häid raamatuid, mis ei olegi oma lugejaid leidnud. Aga kuidas seda siis nüüd nagu saavutada, et seda ei juhtuks? No ütleme, et tegelikult Eesti autoril on siiski natuke lihtsam kui tõlke autoril, sest Eesti autori vastu eestlasel on teatud loomuomaselt natukene suurem huvi ja raamatukogud eelistavad ka endale sisse võtta rohkem eesti kirjandust, isegi kui need ei ole nii tuntud nimed. Ja siis juba on muidugi eks ole. Ja ärgem siis päris maha kannaga seda, et see tekst võiks huvitada ikkagi kedagi. Reklaamist ja turundusest võiks ja peaks rohkem rääkima, sest tegelikult see määrab ikkagi väga konkreetselt ära müüginumbrid. Ja kuigi kuigi raamat on kunstiteos, on ta ka kaup ja, ja paraku on ta täpselt samasugune kaup nagu iga teine nagu sokipaar või mis iganes asi oleksingi maininud sellega seoses kahte nime, need on Armin Kõomägi ja Keiti Vilms. Jah, see seda novellisarja püsti pannes oli, oli selline strateegiat teha teda võimalikult, et noh, nii kõrgel tasemel nagu me suudame, nagu eesti kirjandus võimaldab aga müüa seda väga laiale sihtrühmale, ühesõnaga võimalik ka inimesele, kes ei ole elus ühtegi raamatut kätte võtnud, teha ta atraktiivseks, panna ta kaanele ilus naisterahva pilt, mille pärast me oleme saanud ka üsnagi palju kobiseda, et, et miks me, miks me nii teeme ja miks me ei pane ilusa meesterahva pilti, võib-olla siiski peaks sellele mõtlema. Aga jah, turundus on, on keti käes ja sellega kogu aeg tegeletakse, et see ei ole tulnud tühja koha pealt, et need novelliraamatumüüginumbrid on tavalise novellikogu müüginumbritest oluliselt suuremat. Siin mul muidugi ei ole õigust välja öelda, kui suured ma võib-olla nii täpselt ei pea ka, aga nad on täitsa head. Oleksin küsinud, et kas me võime rääkida tiraažidest, kas me oskama mingeid numbreid nimetada, võrreldes romaanidega, kas või. No enam, sest nüüd sõltub autorist väga palju, et ütleme, et nad on ikkagi enamasti nad on alla 1000. Eesti novell on üle 1000. Kas võime nüüd enam öelda, et eestlased on romaani rahvas? Ma ei tea, kas ta on rohkem kui mõni teine rahvas, et noh, see on nüüd see, et tekib sellised väiksed käärid, jälle siukse lugeja kirjastaja või autori vaatenurgast, et kirjastaja vaatenurgast ja noorromaan reeglina ikka liigub rohkem, et kui kusagil raamatumessil kataloogid on ja nii edasi, et selliseid lühijutu novelliautoreid, keda rahvusvaheliselt palju tõlgitakse, neid on ülivähe või siis nad on ülisurnud. Et et, et selles suhtes jah, see romaani eelistasin olemas. Aga see ei ole päris lootusetu selles suhtes, see lugeja on täitsa olemas. Noh, siin ongi nüüd see kõik, et kuidas sõltub teemast, et ei saa öelda nüüd, et, et ainult change pärast ühte asja loetakse või ei loeta, et kui inimestes ikkagi huvi pakub siis nad loevad ka mingit teist žanrist, kui nad võtavad selle lahti juhatatud esimesed 20 lehekülge ja see üldse ei, üldse ei haaku kuidagi, noh siis vahet pole, žanrist. Viimaseks Ma küsiksin veel nii, kas lühiproosa armastus või mingi teatud stabiliseerumine, kas seda võiks selgitada, aga ajastu vaimuga? Ehk meil ongi tänapäevases kiires maailmas teatav aega on vähe, on kalduvus lühikeste vormide suunas. No see mõttekäik nagu tundub mõnes mõttes loogiline et see võib nii olla, aga see sõltub sellisest kohalikust kultuurist ka üsna palju. Et kui vaadata, mis maailmas ilukirjanduses toimub, siis seal on kõik valdav on pigem jah romaan hakkas, ta on õhuke või paks, see sõltub nüüd keeleruumist, autorist, paljust muust. Et noh, et kui me näiteks tõlgime mingisuguseid populaarsemaid välismaa romaane praegu, siis kõige õhemad on alati prantsuse oma, ma ei tea, miks, aga nii on. Et see on kuidagi traditsiooni küsimus. See romaan võib olla 150 lehekülge või vähem. Meil traditsiooniliselt nüüd sajaleheküljelist raamatut küll keegi romaaniks ei pea. Aga noh, see näitabki, et see mõiste areneb. Ta ei ole kuidagi nii kindlalt paigas. Mina kaldun arvama, et selle taga on mitte rahva armastus lühikeste juttude vastu, vaid järjekindel, ühe trummi tagumine, et novell ja kogu aeg on sellest artiklid ja nüüd kaisa teeb, saate paluks järgmine saade siis teha pikkadest vormidest, et oleks tasakaal. Et mina mingil hetkel hakkasin kahtlustama, et kas Eesti novell ei võta tähelepanu ära teistelt ilmavatelt novellikogudel, et äkki kõik nüüd võtavad haarava tsele novelli, et ja kinkida mingi Ostrioteesi, novellikogusid ka ja mõtlesime, et järgmistel esitlustel, kui meil tulevad järgmised raamatud. Et me võtame kaasa kõik aasta jooksul ilmunud novellikogud ja tutvustame neid kõiki. Oleksin kommenteerinud 2018. aasta esimesest eesti novelli kogumikus. Olin skeptiline, kas selline kogumik novellide läbimüüki karvavõrdki suurendab. Tuleb välja, et on väga hästi suurendanud. Vot, ma ei tea, kuidas on nende teiste raamatutega, ma tean, et meil endal läheb küll hästi, aga kas need teised debüütkogud või muud kogud, kas nad sellepärast müüvad rohkem seda ma ei saa kuidagi ütelda. Aitäh tulemast ja arutlemast veidi novellindusest Eestis praegu. Tauno Vahter, Mudlum lühiproosa autorid, kirjanikud, kirjastajad, eesti novellikoostajad, aitäh teile ja jätkame mängu. Aitäh. Käib uus kümnend ja eelmist vikerkaart 10. üheteistkümnendad lugedes oli suur rõõm näha, et seal on ilmunud selline asi nagu kümnendi gallup. Vikergallup Pipi surma kuuldused on liialdatud ja Vikergallup on tagasi. Selle tähistamiseks olen siia palunud Vikerkaare toimetada ja Vikergallupi vedaja Kajar Pruuli, tere tulemast. Selle kümnendi parimaks uudisteoseks tunnistati Maarja Kangro klaas Ps ja debüütteoseks Sveta Grigorjeva, kes kardab Sveta Grigorjeva. Ja ja üsna üsna sellise kumbki omas kategoorias üsna kahepealise ülekaaluga järgmiste ees. Kuidas siis lood on Vikergallupi 2018 ja 2019 jäid vahele. Jah, noh, seal oli väga, kuidas öelda väga erinevaid põhjuseid. Aga võib-olla peaks alustama sellest tegelikult vist Vikergallup saab varsti 35 aastaseks, nii on 80 kuusele inimene aasta 80, jah, mida seis imenteeriga aprillis 86. aasta kohta täpselt Vikergallup teeb teatavasti käsitleb neid kirjanduskriitikuid, kes on kuni 36 aastat vanad, see tähendab 35. eluaastani, nii et, et noh, võib-olla oleks aeg temalgi nagu nüüd minna puhkusele. No päris nii see ei ole, et seal on nagu rohkem taga see, et võib-olla peaks üldse meenutama, millise ajastulapp Ps gallup oli. Ma arvan, et võiks lausa tsiteerida esimesest Vikergallup vist 1987. aprillis ilmus ja tegu oli väikese küsitlusega, et selgitada nooremapoolse kriitika, konnakirjanduslikke eelistusi. Ja Olev Remsu, kes oli väga toredasti saatnud põhjaliku vastuse kutsus seda sealsamas Ameerikalikuks nõksuks, mida ta vikerkaare puhul väga hindas. Ja kindlasti ta juhtis tähelepanu ka sellele, et miks ei ole ära toodud miinuse tabelit. Noh, need miinused miinusteks, tänapäeva siukene miinustamise edetabelid on igalühel isegi noh need on ümberringi nii palju, aga, aga tähendab jah, sel sel ajahetkel, noh, see Eesti nõukogude kirjandus oma viimastel eluaastatel oli ikkagi suhteliselt selline. Kuigi me teame, kui palju lahedaid autoreid seal 80.-teks juba oli. Siukene, noh, suhteliselt lips kõvasti kurgu valla kinni tõmmatud süsteem selles mõttes ütles, et kui ikka läks jutt kirjanduse hindamisel millelegi sellisele siis see oli ikka väga surmtõsine asi. Selle arvel ei saanud siin mingit nalja teha või midagi nii kerglast nagu korraldada küsitlusi ja seada nimede edetabelisse. Et, et see nagu kuulus mingil määral selle 80.-te lõpu niimoodi toredate uhked aegade sellise karneval iiliku vaimu juurde, kus noh, igatpidi sai püütud seda nahk kivistunud mitte ainult poliitilist, vaid ka kultuurisüsteemi kuidagi tiriteerida vä. Ja noh, kui Remsu võtab seda sõbralikult, siis noh, tegelikult noh, oli noh, mitte seal Vikerkaares, aga mujal sellele gallupile, tolles hetkes nii suhteliselt kulmu kirtsutavaid pilke peale selle on ehk huvitav meenutada, et et veel mõni aasta tagasi enne seda 80 seitsmendat oleks võinud vabalt võib-olla isegi sõna gallup olla keelustatud või vähemasti oleks saanud peatoimetaja sellest vähe. Sellepärast, et noh, kõikvõimalikud küsitlused kui sellised ei kuulunud nagu süsteemi silmis päris õigete asjade hulka, kui niisama nagu sotsioloogilised küsitlused nii kaltsanud gallup see esindas nagu nende küsitluste kõige õudsamad ameerikaliku noh, seda sümbolit. Ajad muutusid ja varsti hakkas igasugu gallupit tulema. Uksest esimesel aastal tunnistati kõige paremaks uueks teoseks Betti Alveri korallid Emajões, mis oli tema viimane eluaegne nii-öelda uudis kogu ja siis parimaks debüüdiks maxarnooni kassa Krulli, nagu ma Niitrida ehk rohkem tunneme debüütraamat. Nii et mis oli muidugi omamoodi nüüd 30 aasta tagant vaadates päris ilus sümboolne algus mingi ajastu vahetuse kohta ja nad ikka said mõlemad küllalt suure ülekaalu Arnooni puhul võib-olla Johan ta veel noh, nagu võistles mingil määral Priidu peieri samal aastal ilmunud esikkogu kohaga. Jah, Alver oli absoluutne liider. Aga toona noh, nagu võtame kõik inimesed lugesid peaaegu kõiki raamatuid, sest neid oli väga vähem. Kui palju raamatuid 86. aastal ilmus, seda ma ei oska peast öelda, aga madalseisu näiteks eesti ilukirjanduse raamatut ilmumisel oli 84, see tähendab mitte väga palju ennem. Ja ma mäletan seda sellepärast, et tegin ettekande ja siis kirjutasin loo ka sellest lõunapoolse eesti luuleraamat 1984. Toona noh, nagu oli niimoodi, et see Tartu kirjandus, noh, Kirjanike Liidu Tartu osakond, mitte et ta oleks nüüd olnud kuidagi rohkem autonoomne või, aga aga siiski noh, uuriti ka, noh niimoodi eraldi nagu tehti ülevaatus, käib ka kohapealsete kirjanike kõigi kohta ja ma mäletan, et, et mul oli võimalik rääkida 84. aastal ilmunud raamatutoodangust täpselt neljast luulekogust, mis olid siis pärit lõunapoolsest testist. Noh, ma ei usu, et nüüd põhjapoolsest tuli kolm korda rohkem juurde, eks ole, juba üheksakümnendatel keskmised luulekogu haru taastal ületavad 100, nii et kogu see kirjanduse protsess muutus. Seetõttu muutus ka, kuidas seda nüüd seletada. Kui varem lugesid peaaegu kõik kõiki raamatuid ja lugejaid, jagunesid nii-öelda tõlgendus koolkondade, eks. Kes olid lugenud ühtseid samu asju, aga võisid arvata ühest ja samast asjast, eks ole, erinevalt hinnata ühte ja sama raamatut hiljem seal on hakatud nimetama kirjanduse pihustumiseks ilmus kirjandust nii palju tõlgenduskogukondade asemel tulid siis midagi sellist, mida võiks nimetada lugejas kogukonnad, see tähendab, et inimesed tegid oma hinnangu ära juba sellega, et nad ei jõudnud ka tahtnudki seda kõike lugeda. Tegid ära oma valiku juba sellega, et nad jätsid lugema mingi osa. Ja see tuleb ilusasti Vikergallupi numbrites välja. Sest noh, seal ajaloos on ka selliseid vähe, reljeef said aastaid kus näiteks võitja on saanud kolm häält ja pidanud seda esimest-teist kohta jagama samuti kolm häält saanud raamatuga ja siis ülejäänud on saanud kaks Jõks. Ja selles mõttes oli põnev seda viimast gallupit vaadata. Et kus sai saata välja selles mõttes teistsugused põhimõtted, et me ei küsinud enam mitte ainult nende käest, kes praegu alla 35 olid selle gallupi tegemise aastal vaid ka nende käest, kes olid seda olnud kümnendi jooksul ja vastanud eelmistele kallutitele. Ja siis tuli välja saata 100 meili. Ja 45 vastust saime tagasi, noh nii ta kipub ikka vahetevahel olema. Ja sealt tulid nagu liidrid väga selgesti välja, kui on ikkagi nii pikk ajavahemik juba olnud inimestel võimalik kuidagi seda asja seedida või siis on mingid asjad võib-olla asetunud selgemini oma kohale. No mida kümnendad edasi või noh, üldse sellel sajandil formaat pananes mingil määral või noh, mul oli tunne, et formaat hakkab väsima. Sellepärast et inimesed ei viitsinud enam nii palju vastad. Ja noh, eks siis lõpuks hakkasin minaga väsima, sest kes jõuab noh, viimase minutini, kui sa saadad laiali 35-le kriitikule, näiteks sel aastal on sul võimalik saata, saadab laiali ilusasti raske tööga ja vaevaga tehtud täisbibliograafia ja siis sul tähtajaks on laekunud umbes neli-viis vastust. Siis loomulikult Saakad, noh, niimoodi prõmmima ja rusikat kestega taguma saadab meeldetuletus meili pommitad Facebookis, kui muud üle ei jää, helistad. Ühesõnaga, et noh, et ütle ometi olid üks ilus autori nimi, noh aga et ühel hetkel tekib tunne, et noh, et kaua võib või kas seda on ikka vaja? Huvitaval kombel esimene aasta vist peaaegu ei pandud tähelegi, et gallup, et ei ole, kuid ära see oli siis 2018. aasta kohta, aga teisel aastal äkitselt ikka ära ja siis millegipärast hakkas tulema etteheiteid, noh nii hästi sotsiaalmeedias, kui kriitikud võtsid isiklikult kontakti, et kuidas siis nii, et kuidas saab ilma kallupita. Kui indikatiivne on see väike küsitlus olnud 35 aasta jooksul Eesti kirjanduspildist. Selleks tuleb ilmselt need kõik läbi vaadata, ega seal midagi väga häbeneda ei ole. 10 esimese aasta kohta on ilmunud 97. aasta märtsinumbris vist ka noh, niimoodi see üld üldülevaade järgmiste kohta ei ole nagu praegu tehtud. Kuidas mõõta, on see väike küsitlus? Ei ole, tähendab, sest selliseid toimetuste küsitlusi on tehtud läbi aja kohe sealsamas, varsti pärast seda juba 90.-te aastate algul. Ekspress tegi kriitikute küsitluse, kes on Eesti läbi aegade suurim luule taia ja panin niimoodi hääled ritta. Või siis noh, näiteks teater, muusika kinol oli juba enne oli aastaülevaade juba enne seda noh, ei olnud küll pandud edetabeleid, et, aga noh, palusid kriitikutel ka niimoodi. Aga seal oli üks erijoon oli see, et seal ei ole alati tegemist toimetuse maitse järgi komplekteeritud nii-öelda žürii ka. Aga, aga Vikergallup on selles mõttes, et noh, kuidas öelda, noh tahab olla aus, võtab arvesse kõik meie teada, ega me ei saa ju ka lausa hakata niimoodi andmekaitse reegleid lausa rikkuma, aga meie teada, kes on olnud vähemalt 35 aastat vanad veel sel aastal, kui need raamatud ilmusid ja saadab meile absoluutselt kõigile tähendab ei tee noh, inimestel selle järgi vahet et kellelt me tellime, vaid me saadame nii palju, kui me teame See on ka ustavalt ära märgitud. Palju saadeti välja ja palju tuli tagasi. Aga see pole ilmselt mõjunud distsiplineerivalt. Küsin siis hoopis teistpidi. Kuidas on muutunud Vikergallupi vastused? Noh, see on jälle üks näide minu arust sellest, et võimalik, et ikkagi formaat hakkas väsima. Igaüks kirjutas isukalt kohe peaaegu. Aga mida aeg edasi, seda enam hakkasid need vastused, noh, alguses nad läksid selliseks, et tähendab, kui me välja soovituskirja laiali saadame või noh, saatekirja nagu gallupi küsimustiku juurde, siis seal on öeldud, et noh, et väga tore oleks küll, räägitakse seal sõnavõtus pigem mingitest üldistest probleemidest, mitte lihtsalt ei loetletakse sedasama ülemis, mille eest juba hääletanud. Aga sellest hoolimata noh, niimoodi ajapikku hakkas enamik vastuseid kõlama umbes sedasi. Mulle meeldis sel aastal ja see raamat, kuigi see oli ka päris hea ja punkrit, eks ole, selliste testiliste vastuste noh, avaldamise mõte, eks ole, läks ka nagu nõrgemaks. Sest sellist nagu on vähe mõtet noh, niimoodi verbaalselt uuesti tuua. Aga seal ilmus minu arust ikka, on ilmunud aastate jooksul väga väga märkimisväärseid tekste tegelikult nende kallupina tekstiilist ja sõnavõttude hulgast, mis mõni on võib-olla tagantjärele vaates võib olla sügavam polnud kui noh, niimoodi mõned samal ajal kirjutatud arvustused või isegi üle vaatad. Aitäh Vikerkaare toimetaja, Vikergallupi vedaja Kajar Pruul. Suur tänu ja minu viimane küsimus. Kas järgmisel aastal saab Vikergallupit? Ausalt öelda selle aasta gallup eel ja järel oli, oli kuidagi sellist noh, rõõmustavat vastukaja, et mulle tundub, et äkki isegi isegi veel proovida. Aitäh, aitäh, Kaisa. Vikerkaare kümnendi kallupis pidasid 10 kriitikut möödunud kümnendi silmapaistvaim maks debüütteoseks Sveta Grigorjeva luulekogu, kes kardab Sveta Grigorjavat. Värske raamat 2013 toimetanud Karoliina Pihelgas. Parimast teosest loeb nüüd tekste autor Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjeva vat kunagi algklassides olid lugemistunnis teemaks Disney poolt ümber tehtud muinasjutud. Tollal Me muidugi klassifitseerinud neid päris nii tollal Me klassifitseerinud üldse midagi. Me olime väiksed. Kui järg jõudis lumivalgekese kätte, palus õpetaja kõigil klassi õpilastel valida, kes nad tahaksid selles muinasjutus olla. Kui järg jõudis minuni, vastasin väga selgelt, et tahaksin olla nõid mille peale klassijuhataja kulm tõmbus kipra ja ta küsis üsna jämeda tooniga, et miks, kas ma tahan siis kuri ja vastik olla. Vastasin, et muidugi mitte, aga hetkel on meil klassis juba 17 lumivalgetest 11 jahimeest, kuus printsi ja ühtegi nõida. Kas me tahame siis muinasjutu või Maire Aunaste kohtingusaadet? Seega palun mitte tituleerida mind järjekordseks nooreks, vihaseks naiseks? Ma ei ole vihane. Kui üldse paralleele tuua, siis paluks pigem Jeesusega. Hoovikuninganna Forever oleminu hall paradiis, veel ehitamata kanali algus ja kanali lõpp. Ola minust 10 aastat vanemad, julgelt meigitud hõbedates või kuldsetes platvormkingades tüdrukud ole nende kitarride poisid mängimas päevad läbi hoovis vaid soid. Eriti seda ühtelugu. Ole minu sügisballi priisla tagune, kus sai sõpradega päevad läbi otsitud kokakoolapudelikorke uue kokapudeli jaoks. Kusjuures me alati leidsime ole tema esimese korruse rõdualune, kus on igaveseks kustunud odava markeriga kirjutatud Sasha pluss veda forever, olemend igavesti vihkavad väikesed tüdrukud, sest ta valis just mind. Tagantjärele see muidugi ei üllata, olin ainus, kes sellest välja ei teinud. Ole mind, vihkavad õnnelikud väikesed tüdrukud, kui sealt lõpuks ära kolisin, ole nende täpsed sõnad minu lahkumisel, loodame, tuues hoovis sai mängi sellist kuningannat nagu siin kõigil pisarad silmis olemine 90.-te lõpu linnamäe 45 hoovi pingeid kus suurelt peale kritseldatud alati kas nirvaana või Proditši. Ole minu esimesed hoovi peal õpitud ropud sõnad, mille tähendus tema käest küsima ei läinud ja nii saidki kõik seitsmeaastased patsistikutavad poisid läbi sõimatud impotentideks olemine kaheksas korrus ja unenäod sealt pehme maandumisega alla lendamisest. Rõdupoolsel asfaldile. Ole minu veel ehitamata kanali algus ja kanali lõpp veel ehitamata, kanali algus. 10-ni gallupi parimaks debüütteoseks peetud tuulekogust, kes kardab Sveta Grigorjeva võt kõlasid tekstid, kes kardab Sveta Grigorjeva AT hoovi kuninganna Forever autori esituses. Daamid ja härrad, palume teie tähelepanu. Hoog oli teine, saade on täies hoos ja taaskord on mul suurepäraselt hea meel tervitada siin oma kallist kolleegi majja tammjärve, tervist tega. Tere. Ja hakkame kohe soovitama raamatuid, sellepärast et mul on kaks raamatut, mida ma väga soovinud soovitada. Esimene raamat on hoolivad ja massaaresse teos, kuidas vaadata vett, mille on tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan, toimetanud Mari Klein ja kujundanud Allan Kukk. Ja ma soovitan mitte üksi seda raamatut, vaid tegelikult tervet kirjastust. Sest tegu on vaieldamatult minu lemmikkirjastusega Eestis. See on nimelt Tartu väike kirjastus Tolid, oh, kus on ilmunud mõned minu kõige-kõige lemmikumad tõlkeraamatut hispaania keelest. Ja nende hulgas näiteks Endrite villa, Mätase tublineske, Hawyers helklase Salamise sõdurid, Hulje Tassari mängule, Claudia Piero petipukk. Ja muidugi Eduardo Mendoza kurbilt teateid ei ole, mis on kerge vaevaga üks kõige naljakamaid raamatuid, mida üldse praegu Eesti raamatupoodidest võib osta. Aga suve lõpus ilmuski Toledo kirjastuselt Seramat hulio temast säärese, kuidas vaadata wet distintas formastandeni laua. Ja see on kummaliselt rahustav teost selline, mis tegelikult minu maitsega tavaliselt üldse kokku ei peaks minema. Aga see tuletas mulle väga meelde minu vanaisa huvitaval kombel ja see oli väga-väga meeldiv, on aeglane meenutus ühest mehest, ühest rajast ja ühest kohast mille ajalugu ja kokkusattumused on hävitanud, segi löönud. Ja see räägib nimelt veegam jänni veehoidlast, mis valmis 1968. aastal ja mille alla jäid kümned külad ja mis jättis üle 3000 inimese koduta. Nad pidid liikuma mujale ja nende seas oli ka selle raamatu autor hulio jama sääres. Ja ma lihtsalt väga soovitan seda teost mitte üksi, sellepärast et see on tõesti kiire, kerge, selline liigutav lugemine, vaid ka sellepärast, et see meenutab ühte minu lemmikut, Mehhiko kirjaniku. See on Huen Rulf ja tema peateost Pedro paremat. Paneme nime kirja, aitäh. Mina võtsin siia kaasa seekord ainult ühe raamatu. Mis on võib-olla ka näiteks sellest, et kirjandussaadete, sealse kirjandus noh, ajakirjanduses ei pea alati soovitame ainult uhiuusi, verivärskeid teoseid. Selleks on Thomas Wolfe'i raamat, kadunud poiss originaalis ilmus juba 1937 ja eesti keelde tõlgiti ka juba mõnda aega tagasi aastal 2004 Loomingu raamatukogus ilmus ta Lauri pilteri tõlkes. Minuni jõudis raamat ootamatult hoopis filmi kaudu, mida hiljuti ETV-s näidati. Kahjuks enam jupiteris ei ole järelvaadatav, aga film oli 2016. aasta Hollywoodi film Keenias, mis rääkis, rääkis keelses toomas Wolfi ja tema toimet Maxwell põrkenduse suhtest. Nüüd on muidugi selline kirjandus nohiku vaatamine, aga kellel on võimalus kuidagi kätte saada, sellele soovitan. Segada on need, kes on siis väga hästi esindab tõlkija Lauri pilteri käekirja selles mõttes, et ta räägib samuti USA lõunaosariikide elust sajandi alguses siis ja miks mulle ta veel võib-olla meeldib, on see, et tegemist on autorid ja kes kirjutab muidu väga pikka proosat, tal on sellised olid siis siukse 600 kuni üheksasajaleheküljelised sellised pikad romaanid aga eesti keelde ainsana on tõlgitud siis õhuke 60 leheküljel kadunud poiss. Aga samas ta räägib täpselt nendest samadest asjadest, millest Wolfice räägib. Ta räägib oma elust põhimõtteliselt ta räägib kogu aeg sama lugu, mis on, milles on mingisugune teatud võlu minu jaoks. See näitab justkui, et kirjanik peab kirjutama, et tal on mingi paine, et kirjandus on, on kuidagi eluliselt vajalik. Del mis on, mis ei ole ainus, mida ma kirjandusest otsin, aga see on midagi selles on näiteks mõned mu lemmikautoreid, et ka eesti kirjandusest kipuvad sinna kategooriasse minu jaoks näiteks Ene Mihkelson mõnes mõttes Madis Kõiv, aga kusjuures ka Lauri pilther isa kes on selles tõlkinud, kellel on sellised enda läbivad teemad, mida neil on vaja kogu aeg läheta. See räägib siis kirjaniku elust. Kadunud poiss on siis tema, tema vend, rööver, et tal on ka sama eesnimi kui, kui kirjaniku vennal oli küll žanriliselt määratud novelliks Lauri piltarri tõlkes on originaalis oli Novella, mis on natuke teistmoodi, kui meie vastan novellile, ehk siis võiks ka tõlkida näiteks lühiromaaniks tal on neli osa ja räägib siis erinevatest vaatepunktidest sellele samale seigale põhimõtteliselt selle enda vaatepunkt noh, umbes mõnikümmend aastat hiljem tema ema, tagasivaade sellele, siis tema õe tagasivaade ja siis viimane osa on siis noh, autori alter ego, noorima venna tagasivaade sellele. Ma usun, et isegi kui paljud raadiokuulajad seda soovitust niimoodi ei võta nimekirja, siis vast hea kolleeg kaisa võtad selle kindlasti nimekirja, et see on jah, selline rubriigis siis vanemad raamatut, mida me soovitame ja loeme. Huvitav kokkusattumus, kuidas vaadata, wet on 16 erinevat vaatepunkti ühele samale igale suurepärane siis järgmises saates võime vastastik teistpidi soovitada veeretada. Aga enne veel, kui paneme saatele punkti, sooviksin veel soovitada ühte väga-väga värsket raamatut, et mille ma alles eile kätte sain. See on kakskeelne luule antoloogia eesti ja soomekeelne luule antoloogia sinisilm, sinisilda, mille on koostanud väga noor lavaluuletaja Reijo Roos, tõlkekoordinaator hon, sellel teosel olnud Hannu hoitinen ja toimetaja Mari-Liis Roos ja see on meile teadaolevalt esimene raamat, mis on ilmunud Talsinkis. Siin on 22 eesti luuletaja luuletused, mis räägivad nende Soomega seotud kogemustest ja mälestustest. Ja mulle meeldib Reio kes alustas projekti oma Gümnaasiumi uurimustööna, on saanud hakkama tõeliselt suurepärase antoloogiaga. Mina arvan, et see on nagu haruldane juhtum eesti kirjanduses, et on nii hea antoloogia. Väga hea valik, väga huvitav. Näiteks on siin kõik ülejäänud autorid, on praegu elus olevad eesti nüüdisluuletajad pluss Lydia Koidula. Väga-väga hästi sobiv, head valik ja järjestus hästi läbimõeldud. Ei ole ei kronoloogiline ega temaatiline, vaid kuidagi geograafiline, mida ta on ka saatesõnas kirjeldanud. Ja kõige parem osa selle juures on ülihead tõlked soome keelde läbi mõeldud. Vormiliselt hoiavad, et originaalteksti külge väga tihedalt. Ei ole siin mitte millegagi tehtud järeleandmisi. See on vaimustav. Väga soovitan seda lugeda. Ja huvitaval kombel muutuvad mõned tekstid soomekeelses tõlkes palju arusaadavamaks. Ja näiteks siit üks Karl Martin Sinijärve lühikene tekst. Mida tummemaksi Käll Taivas tuum, pean Ülle side kilka Loista tasa vallanud lippu. Sellised olid tänased raamatusoovitused, aitäh, kallis kolleeg Maia Tammjärv, aitäh ja kohtumiseni kahe nädala pärast. Te kuulasite kirjandussaadet guugol, kus täna said sõna alljärgnevad autorid. Muudlum Tauno Vahter, Kajar Pruul, Sveta Grigorjeva, Huljodja massaares Reijo Roos ja eesti luuletajat soome keeles. Saate on kokku pannud Pille-Riin, lange proon, toimetanud Maia Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Aitäh kuulamast. Koogol tänab tähelepanu eest ning järgmiste sõna võttudeni.