Ööülikool. Ma arvan, et see võib-olla on nagu malemänguga malemäng, kui sa käiki teha, siis ta tundub nagu täiesti mõttetu. Aga kui sa juba õpid päriselt mängima ka, sest ta avaneb hoopis uutmoodi või teiste rakursside alt, on see mäng. Ei koole. Ajaloolane ja rahvusvahelise kaitseuuringute keskus Sa teadur Ivo Juurvee kõneleb teemal, mis toimub spioonipeas. Kõigepealt aitäh, et tõid nii paljusid aparaadi ühes kogunenud on, et ma arvan, et mulle, kes ma ei ole varem raadio loengut andnud, kindlasti oleks palju keerulisem rääkida üksi kuskil tühjas stuudios, kui rääkida rahvale, kes natukene näitab, et ta kuulab ja saab aru et minu nimi on silo, juur või ma olen kaitseuuringute keskuse teadur ja uurimisprogrammi juht. Aga luure ja eriteenistused on olnud mul päris ammune huvi, et ma arvan, et esimese mingisuguse kursuse raames kirja kirjutasin umbes 20 aastat tagasi, kui ma õppisin siinsamas Tartu Ülikoolis ajalugu. Et praegu olemas hariduselt ajaloodoktor juba ja kirjutanud ka paar raamatut sellel teemal, et viimasena siis 100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis Eestis aia raamatusarja raames. Jah, et luure on mind huvitanud, olen suure osa oma vabast ajast pühendanud sellel teemal lugemisele. Olen käinud natukene uurimas ka nelja eri kontinendi arhiivides millest täna juttu tuleb, et me räägime siis külma sõja ajast ja otsapidi jõuame võib-olla välja ka tänasesse päeva. Kõigepealt siis esimene teema, mis on hästi lühike, on see, et milleks luuret üldse vaja on. Spioonifilmidest on tihtipeale hästi palju adrenaliini, kõik on väga pingeline. Päriselus, võib-olla need olukorrad ei ole nii dramaatilised või tegevus ei liigu nii kiiresti. Aga kahtlemata oleme me kõik näinud spioonifilme, tavainimesed, paraku ka teadlased, kes seda uurivad, nähtavasti ka teenistuste töötajad, nii et eks see mõjutab mingil määral meid kõiki, aga ei tasu lasta selle adra liinil üle pea kokku lüüa. Teiseks räägime natukene, kuidas üldse luureinfot kogutakse, sellepärast et eriti filmides on meile väga tuttav spionaaži ehk inimluure või agentuurluure teise sõnaga. Aga tegelikult on ka palju teisi võimalusi, kuidas andmeid koguda, siis, et mis siis spiooni peas võiks toimuda. Et mina kahjuks ei ole kirurg meil lahkamist, täna siin ei toimu ega lobotoomiat. Aga seda, mis võiks siis inimeste või värvatavate inimeste peas toimuda, on üritatud loomulikult juba ammu lahti mõtestada. Me vaatame siis korraks, et millistele järeldustele on jõudnud siis CIA, veskan, Ameerika luure keskagentuur ja siis kunagine KGB esimene peavalitsusest Nõukogude Liidu välisluure ja need järeldused on üsnagi sarnased. Ja lõpuks, et, et see ei jääks pelgalt selliseks kuivaks teooriaks, siis räägime natuke niinimetatud üle jooksikutest külma sõja ajal, ehk nendest Nõukogude Liidu luureohvitseridest, kes siis asusid Lääneteenistusse ja mingil hetkel putku panid Nõukogude Liidust. Kui rääkida sellest, et kuidas luuret uuritakse, siis eks ta natukene keeruline ole, et neid andmeid justkui avalikult kättesaadavas keskkonnas väga polegi. Aga kui natukene terasemalt vaadata, siis tegelikult ei ole asi nii hull, et põhimõtteliselt on kaks võimalust. Üks on dokumendid, neid on tõepoolest päris palju arhiivides tehtud kättesaadavaks eriti just mis puudutab mida lääne poole, seda rohkem paljud neist on ka internetis üleval, et seda on suhteliselt lihtne otsida. Ja teiseks on needsamad ülejooksikud, keda juba mainitud sai, et nemad on siis kogu külma sõja keskel olnud põhimõtteliselt need ütleme peamised või kõige olulisemad informatsiooni andjad selle kohta, et kuidas Nõukogude Liidu välisluure töötas. Ja see jama võib-olla mitte ainult ajaloolist väärtust, et luure on, ütleme natuke teistsugune oht kui näiteks liiklusõnnetused, et kui võtta mingi, ütleme, ma ei tea, Eesti paari aasta statistika, siis ma arvan, me näeksime suhteliselt kähku ära, et kus tänavanurkadel kõige ohtlikumad, et kohad on. Aga spionaažijuhtumeid on tihtipeale nii vähe, et sealt selliseid välja joonistumisi nii kergelt ei tule. Et kuidas selle vastu saadakse või kuidas akadeemiliselt üritatakse luuret uurida, on see, et vaadatakse, mis on juhtunud teistel aegadel või siis teistes kohtades, ühesõnaga kas riikidevaheline võrdlus või siis erinevate ajastute või aegade vaheline võrdlus, üritatakse ta ajalist distantsi võimalikult pikaks venitada. Nii, aga kõigepealt siis see, et milleks seda luuret vaja on, filmides ununeb see tavaliselt ära. Üldiselt on seda ikkagi vaja ainult üheks asjaks, luuret on vaja, nagu ka muud informatsiooni on vaja otsuste tegemiseks et sõjalist luuret on vaja sõjaliste otsuste tegemiseks, poliitilist luuret, poliitiliste otsuste tegemiseks ja nii edasi ja see kehtib nii väga madalal tasandil kui ka väga kõrgel tasandil, et kindlasti on riigijuhtidel vaja väga head infot selleks, et mingeid otsuseid teha. Aga näiteks sõja ajal on vaja ka juba rühmaülemal või kompanii ülemal ikkagi teada. Et kus näiteks vastane asub enne, kui ta mingeid otsuseid tegema hakkab. Nii et see on, on see kõigi eriteenistuste tegelikult ülim siht, et otsuse tegijatele seda infot pakkuda. Ja muidugi kogu info, mida kogutakse, ei pea alati otsuse tegija lauale jõudma, et ütleme näiteks, kui õnnestub ära varastada vastaspoole koodiraamat või siis tänapäeval mingisugune elektrooniline, digitaalne krüpteerimisvahend siis sellega ei ole ju presidendil või mõnes teises riigikorras partei peasekretäril või, või diktaatorile mitte midagi teha. Aga ometi sellist infot kogutakse ka sellepärast, et see võimaldab väga lihtsalt tulevikus siis saada ligi sellisele infole mida on sellel samal otsuse tegijal vaja. Nii et jah, luuret on siis vaja tegelikult nii riikide juhtimiseks kui ka eriti, mis puudutab sõjaväge, siis sõjaväejuhtimiseks. Kui me lähme nüüd sammu tagasi külma sõja aega ja vaatame KGB definitsiooni luurele siis see erineb mõnevõrra sellest, mis tänapäeval Läänes käibel on ja erineb võib-olla mõnevõrra sellest ka, millega me harjunud oleme või mida tavateadmises võiks luural mõista. Et KGB definitsioon oli siis järgmine. Luure on poliitilise võitluse salajane vorm, mis kasutab varjatud vahendeid ja meetodeid huvipakkuva salajase informatsiooni kogumiseks ja aktiivsete meetmete läbiviimiseks vastase mõjutamiseks ning tema poliitiliste, majanduslike, teaduslike, tehniliste ja sõjaliste positsioonide märgendamiseks. Et niisiis ta ei ole pelgalt info kogumine ainult ja varjatud info kogumine vaid ta on ka vastase mõjutamine, et mitte ainult ei kanta oma juhtkonnale ette sellest, milline see reaalsus on vaid seda reaalsust üritatakse ka endale soodsas suunas ümber kujundada. Ja, aga see on päris huvitav jah, et tegu on siis poliitilise võitluse salajase vormiga. Ja enne kui me jõuame spioonide juurde päris, siis on oluline tähele panna, et on ka teisi võimalusi info kogumiseks. Ma arvan, et meil enamikul on taskus telefon, eks ole, kus on olemas ka internet ja siit tegelikult joonistuvad välja kaks asja. Et üks on avalike allikate luure, et ei ole vaja alati kuhugi Pioneerima minna, tihtipeale on võimalik asjad leida üles internetist. Hoidis varasemal ajal ajakirjandusest, diktatuuririikides on see mõnevõrra keerukam, Nõukogude liidus tsensuur, eks ole, oli niivõrd efektiivne, et kõike kindlasti välja lugeda ei saanud ajakirjandusest, pigem isegi hästi vähe. Ja teine asi on signaalluure, ehk siis see, et võetakse vahelt, siis need signaale olid, mis liiguvad, kas mööda traati mööda kaablit või mööda raadiolaineid. Põhimõtteliselt enam-vähem sellest ajast saadik, kui elektritelegraaf 19. sajandi teisel poolel kasutusse võeti, on kohe hakatud ka neid signaale vahelt võtma ja täpselt sama juhtus tegelikult ka raadiosignaalidega, et kohe, kui neid kasutama hakati, kõigepealt siis sõjalaevastik, kes hakati neid ka vahelt võtma. Ja loomulikult, Ta on veel üks võimalus, mis on ka võib-olla seotud meie side ka natukene meie pea kohal tiirlevad mitmesugused satelliidid, peamiselt sidesatelliidid, millest meil kõigil on kasu, eks ole, kui me vaatame neid näiteks ma ei tea meieni kuskilt kaugetelt Mandritelt jõudvaid uudiseid aga luuresatelliidid siis alates 60.-test, mis on muutunud järjest võimekamaks. Ja enne seda, kui ei olnud luuresatelliite, olid luurelennukid ja kui ei olnud veel neidki, siis olid luuranud õhupallid, nii et see oma silmaga või siis mingisugused kaameraga kuskilt kõrgelt vaatamine on ka alati olnud oluline võimalus. Nii et see on lihtsalt teadmiseks, et selles nii-öelda nähtamatu rindel ei tegutse ainult James Bondi sarnased mehed, vaid et olulist infot on võimalik ka kätte saada ka hoopis teistmoodi. Ja kusjuures inimluure võib olla küll kõige keerukam valdkond, nagu öeldakse, aga kindlasti mitte kõige kallim. Isegi kui agentidele makstakse palju ja külma sõja ajal on edukamad agendid kindlasti ka seitsmekohalisi numbreid, et välja rääkinud Ameerika dollarites. Siis kui me võrdleme seda ühe luuresatelliidi orbiidile laskmise summadega, siis tegelikult on need inimluurele uluvad eriti agendile väljamakstavad summad ikkagi üsnagi tühised. Jätkab ajaloolane Ivo Juurvee. Jõudsime siis vaadata neid erinevaid luurekogumise viise ja jõuame siis selle juurde, mis on, ma arvan, meile kõigile kõige lähedasem, sest kuna me ei ole satelliidid, meiega telefonid, vaid inimesed, siis nähtavasti see inimluure või agentuurluure on see, mis on tihtipeale nii uurijatele kui ka laiemale üldsusele rohkem huvi pakub, punud kui, kui teised variandid luure kogumiseks. Ja kui välismaal luurata või vähemalt külma sõja ajal see niimoodi oli, nähtavasti toimib samamoodi, kui praegu oli tegelikult laias laastus kolm võimalust, mida siis Nõukogude Liit kasutas, et neist kahte kasutasid ka teised riigid, kolmandat mitte, eriti. Esimene on siis saatkond, saatkonnas töötavad inimesed, neil on diplomaatiline puutumatus, mis tähendab seda, et kui nad ka millegi illegaalse vahele jäävad, siis tegelikult nendega eriti midagi ei juhtu. Suurim karistus neile on maalt väljasaatmine. Et loomulikult seda kasutati, et siis saatkonna töötajate hulka piketi luureohvitsere nii poliitilise luure, KGB kui ka sõjaväeluure GRU ohvitsere, keda siis erinevatel hinnangutel külma sõja lõpuperioodiks oli juba erinevates saatkondades, kas pool või kolmandik kogu personalist. Et päris palju. Ja loomulikult nad ei käi, eks ole, vormis ringi vaid enamik neist esinevad siis tavaliste diplomaatidena. Teiseks on võimalik igasugune muu kate, et esineda ajakirjanikuna, ärimehena ja nii edasi külma sõja ajal tähendas siis peamiselt näiteks Aerofloti Inturisti välismaal olevat töökohtade ärakasutamist, aga ka ajakirjanduslik kate oli Nõukogude liidus väga populaarne, et nii tassi kui agentuuri Novosti töötajaid nende hulgas oli ohtralt luureohvitsere aga oli ka ajakirjanikke, kes olid lihtsalt värvatud luuretööd tegema ja ja mõnda ülesannet täitsid. Ja kolmas, kõige, võib-olla huvitavam või kõige põnevam variant on niinimetatud illegaalid kelle kohta arvati, et neid pärast külma sõda enam olemas ei ole, aga nagu 2010. aastal selgus, siis olid küll, et peaaegu 10 tükki saadi Ameerikast kätte. Et need on siis toonases Nõukogude Liidu inimesed, kes on välja õpetatud elama ja olema nagu välismaalased. Ühesõnaga võeti nõukogude kodanik. Ta võis olla venelane, aga ta ei pruukinud seda olla, kes nägi suhteliselt lääne inimese moodi välja, kes oli ka suhteliselt intelligentne ja õpetati täis välja näiteks elama ja olema nagu sakslane, ameeriklane, portugallane, kes iganes. Ja loomulikult on selline tegevus, kui seda korralikult teha, väga kallis, et neid ei saa mingisuguses suures farmis suurtes auditooriumites välja õpetada, sest sellisel juhul juhul kui üks vahele jääb, hakkab ta teisi järjest välja andma, seda tuleb teha ükshaaval. See kõik kestab aastaid ja on keeruline ja kallis, nii et et Nõukogude liidul need illegaalide arvud, mida väljaspool riigikorra kasutati, ei olnud üle mõistuse suured, et need võisid jääda suurusjärku mõnisada kohati võib-olla isegi vähem. Ja teised idabloki riigid demokraatiat, seda kahjuks või õnneks ma ei tea rakendanud ei ole, et seal tundub, et seda motivatsiooni on väga keeruline leida, et, et näiteks öelda ameeriklasele sa õppinud selgeks 10 aastat, õpi kõigepealt seda, et kuidas käituda nagu vähelane eesmine, ela Venemaal 20 aastat ja kusjuures iga kell võid sa vahele jääda ja elu lõpuni vangi minna või mahalaskmisele minna, et, et jah, lääne inimesed sellisteks eneseohverduseks valmis ei ole. Et võib-olla Kaug-Idas, ütleme näiteks Hiinas või Koreas võib olla inimesi leiduks, aga seal tulevad Ta mängu rassilised probleemid, et nagu mina ei saa minna, mängida hiinlasti stanud hiinlane ei saa isegi kui ta väga hea väljaõppega on, ei saa mängida portugallased või eestlast või ameeriklast väga veenvalt. Nii et jah, selliseid asju ka tehti. Ei küsimus illegaalide kohta, näiteks kui me võtame külma sõja ajal, mis nende väärtuse, okei, treenime mehe välja, saadame ta sinna panema kasvõi Washingtoni elama, aga väga naljalt ei jõua mingisse sugusele positsioonile, kus ta saaks mingit nagu riiklikul tasemel väärtuslikku infot edastada. See on mõistlik küsimus, et miks neid alguses kasutama hakati? Kõige olulisem probleem oli see, et mis juhtub sõja ajal, sõja ajal pannakse kinni, saatkond saadetakse välja, võetakse kinni kõik ärimehed üldse kõik inimesed, kellel on teada, et Nõukogude Liiduga mingisugune side võiks olla tähendab seda, et luurevõrk ka lüüakse hetkega pimedaks, et mingisugust infot enam ei tule. See oli põhjus, miks sellist asja arendati, teine asi, mida nad tegid, et nende eesmärk ei olnudki sellele infole ise ligi pääseda. Et kui ta on, eks ole, näiteks tõesti peab seal autoparandus, töökoda kuskil Washingtonis seda ei pidanudki ise kunagi mingile sensitiivsel infole ligi pääsema, vaid ta täitis lihtsalt mingisugused lihtsamaid korraldusi. Ta näiteks viis raha surnud postkastidesse, et tihtipeale nende päris väärtuslikule infole ligi pääsevad. Agentidega isiklikke kohtumisi ei viidud läbi või siis viidi väga harva, et kasutati niinimetatud surnud postkast, mis tähendas seda, et agent viis sinna mingi info ja sai sealt ühtlasi vastu raha või siis juhtnööre, mida sinna oli pannud Nõukogude Liidu luure ja näiteks nende postkastide täitmine ja tühjendamine oli see üks asi, mida nüüd illegaalid tegid, seda võisid teha ka saatkonna ametnikud, aga sellisel juhul oli see sissekukkumise oht märksa suurem, sest saatkonna ametniku võidi jälitada. Muidugi veelgi varasemal ajal kuskil kahe maailmasõja vahel oli ka teistsuguseid illegaale, ütleme näiteks Richard Sorge, kes küll ei olnud väljaõppinud mängima kedagi teist, eks ole, et oligi sakslane ja esines sakslasena, tõsi küll, ta oli kommunist, aga esines natsina Tokyos, et tema ka näiteks eks ole, oli aastaid üle 10 aasta isegi vist kokku 30.-te esimesel poolel, alustas Hiinas ja 44. aastal ta kinni võeti. Ja noh, siis avaldusid muidugi hoopis teistsugused, et probleemid, et ütleme temal kuna tal oli hästi palju alluvaid, et mitte ainult tema ei olnud illegaal, vaid seal oli veel päris mitu teist inimest, siis tekkisid igasugused probleemid, näiteks ütleme, probleem, mis seal tekkis, et seal oli pandud püsti mingisugune äri, mis pidi nagu kate äri olema, kuhu alguses pani sisse suuri summasid Nõukogude sõjaväeluure aga siis äri võttis mingil ajal jalad alla kas oma elu elama ja pärast seda, kui oli juba endale ostetud ilus märtsedesse naisele kasukaid ja siis hakkas tekkima küsimus. Ma ei tea, kas tahakski Moskvasse väga tagasi minna ja loomulikult 10 aasta jooksul juhtub ka inimeste vahel igasuguseid asju, et kui muidu nagu võib-olla polegi see ütleme, et inimesed saavad kokku, lähevad lahku. Aga juhul, kui dub illegaalide ka, eks ole, et ühel ilusal päeval näiteks mõtleb illegaalselt mees, et ma võtaksin endale jaapanlanna naiseks, nagu seal täpselt juhtus, siis ei saa nagu tema venelannast naist, kes on ka illegaal, ei saa lihtsalt mingisugune öelda, head aega, mine nüüd tänavale ja vaata ise, mis sa teed. Et selliste probleemidega oli Sorgele seal terve rida, ütleme nii, et tegevust tal jätkus ja mitte ainult luurekogumisel, vaid ka muidu juhtimisel. Ja teine võimalus, millest on juttu olnud ka viimastel aastatel, on siis nii-öelda luure territooriumilt ehk Graz Vetcaysterritoori, mis tähendas seda, et värvati neid välismaalasi, kes siis reisisid nõukogude liitu ja ka eks ole, peamiselt olid need särimehed, riigiametnikud, ajakirjanikud, selline personal. Kui me nüüd üritame natukene sinna inimese pähe vaadata, siis loomulikult selle kallal on erinevad teenistused murdnud päris palju pead, et kuidas siis inimest värvata, et mis motivatsioon olla võiks. Et loomulikult on see iga kord erinev, aga samas on seal ka palju sarnasusi. Ja mis on huvitav, on see võimalik, on küll ka see, et on teineteise pealt maha kirjutatud, aga nii luure, keskagentuur kui KGB jõudsid enam-vähem täpselt samadele järeldustele. Et ameeriklased jagasid need motivatsioonitüübid siis neljaks. Kuna Ameeriklastele meeldib panna igasuguseid lühendite nimesid, mis tähendaksid asju, sest tõepoolest niimoodi on väga kerge meelde jätta siis selle mudeli nimeks sai mais ehk hiired. Ja need variandid olid siis neli tükki, kõigepealt oli mani ehk raha, ideolotši, ideoloogia, Covežen või kompromiss, mis on sundvõi kompromiteerimine ja lõpuks ego ja Nick sõitnud, et ma jõuan kohe nendeni tagasi, räägin täpsemalt lahti. Ja venelastel olid asjad umbes sama moodi, et kui vaadata nüüd KGB esimese peavalitsuse õppematerjali 69.-st aastast, kust ma väljakirjutusi tegin siis oli neid kolm. Et Idieina politises kajas noverbovski, ehkki ideoloogilist poliitiline värbamise, alusmaterjalina asnovowerbovki materiaalne värbamisalus ja morallina psühholoogitšeskajandas Nova perbovski. Ehk moraal, psühholoogiline värbamisalus ja siia alla nad paigutasid ka sellise asja nagu kroosak kompromentratsi ehk kompromiteerimise ähvardus. Et tegelikult täpselt üks ja see sama ja lääne kultuuriruumis tundub, et need peaks üldiselt toimima, et need on vastu pidanud mudelit aastakümneid. Tõsi küll, pärast külma sõja lõppu pärast 2001. aasta terrorirünnakuid New Yorgis, kui eriteenistuste üheks peamiseks vaenlaseks muutsid terroriorganisatsioonid siis oli juttu, et võib-olla peaks vaatama neid ümber tehti ka teistsuguseid Modena lihtsalt sellepärast, et nende inimeste, kes olid terroriorganisatsioonide liikmed, nende väärtushinnangute süsteem võis olla niivõrd teistsugune, et see tavaline neljaks jagamine enam ei toiminud. Ja kui järjest võtta, siis raha on nähtavasti kõigile arusaadav, et siin võib olla ka teisi materiaalseid väärtusi, näiteks lubatakse kellelegi mingit soodsat lepingut näiteks Venemaa või Nõukogude Liiduga äri ajamisel või midagi muud siis notariaalselt, mida tal kangesti vaja on. Ideoloogia on natukene peenekoelisem asi, et külma sõja ajast isegi enne seda on meil, eks ole, tuntud loomulikult vasakpoolsed või kommunistid, kes siis tihtipeale ilma mingit materiaalset tasu ootamata hakkasid Nõukogude Liidu luurega koostööd tegema. Aga neid variante on ka väga palju teisi, et ütleme näiteks võiksin olla mingi rahvuslik alus või usuline alus, mis näiteks Põhja-Iirimaa puhul mängib rolli ka Lähis-Idas. Mängib suurt rolli või muud võimalused. See sund ja kompromiteerimine. Inglise kirjanduse järgi see vähemalt külma sõja lõppu perioodil enam teenistustele väga ei meeldinud. Sellepärast et kui inimene oli sunnitud midagi tegema, siis oli tema lojaalsuses väga keeruline kindel olla, et esimesel võimalusel üritas ta minna oma riigi vastuluure juurde ja, ja jutu ära rääkida või mingil muul moel selle konksu otsast pääseda. Aga nagu selgub, siis see ei ole ka päris välja surnud. Ja lõpuks ego ja põnevus. ETA ego inimesed vajavad eneseteostust, inimesed vajavad kiitust, kui nad seda oma tavaelus ei leia, siis võivad otsida mujalt, mis võiks olla veel põnevam, kui luuremaailm võivad, eks ole, olla mingisugused muud emotsioonid mängus, too näiteks ka armastust on ära kasutatud mitte küll nii lihtsalt, et dokumendid mulle armastus sulle, aga selliste natuke keerukamad kombinatsioonide kaudu noh näiteks üks kaheksakümnendatel üks juhtum merejalaväelasega, kes valvas Ameerika saatkonda Moskvas kes armus venelannast, kes oli väga ilus, aga ühtlasi ka ma ei mäleta, kas ta oli KGB kaadritöötaja või lihtsalt Ta töötas nende heaks ja mingil hetkel ütles, et ta on suures hädas teda KGB kiusab aga et poiss saaks ta aidata, kui ta mõned dokumendid ära tooks saatkonnast ja sellele liimile armunud merejalaväelane toona läks. Ja mõnes mõttes võib jah, see nende motivatsioonide loetelu tunduda nagu geniaalne, et tõepoolest kõik on ära kirjeldatud. Aga teisest küljest siis ma arvan, et enamikku neid ütleme, ükskõik, mida me teeme, on ka peamiselt nende nelja asjaga seotud, et kas see on meie töö, me saame selle eest raha või need on mingisugused väärtushinnangute põhimõtted, miks me seda niimoodi teeme, me oleme sunnitud midagi tegema või midagi on lihtsalt neile emotsionaalselt huvitav Ta või, või põnev selles suhtes on see värbamispsühholoogia ikkagi väga inimlik, loogiline ja võiks öelda, et isegi lihtsakoeline. Et kui me nüüd jõuame ülejooksikute juurde ehk nende inimeste juurde, kes Nõukogude Liidust põgenesid läände keda oli üksjagu, siis lisaks muudele emotsioonidele kindlasti tulisem mänguga hirm eriti siis kolmekümnendat lõpus ja ka ka hiljem kolmekümnendatel eriti aastatel 37 38, kui toimusid Stalini niinimetatud puhastused, siis löödi maha ka suur osa luureohvitser. Ja loomulikult, olles kuskil välismaal lähetuses, näed seda, et kutsutakse üksu sõber Moskvasse sõber või kolleeg, ta sealt enam kunagi tagasi ei tule, sa kuuled kuskilt, et ta on riigireeturina süüdi mõistetud, juhtub teisega sama siis kolmandagagi võib-olla, ja lõpuks saad sa ise selle kutse Moskvasse ilmuda, kiiresti siis arusaadav, et inimestel tekkis natuke murelikkust ja mõned ka üle jooksid. Ja loomulikult nende ülejooksjate inimeste hulgas oli ka luureohvitsere, sellepärast et nemad olid, töötasid välismaal ja neil see võimalus oli. Ja ülejooksikute puhul teine asi. Üldiselt üritati ikka midagi kaasa võtta, et tavainimene, kui tal võimalus oli, võttis kaasa mingit raha või mingisuguseid väärtesemeid nii-öelda oleks saanud siis hiljem läänes raha vastu vahetada. Aga teised inimesed võtsid siis erinevaid asju, et noh, näiteks kolmanda järgu kapten Valeri saablin üritas 75. aastal Riiast Gotlandile viia terve fregati ehk siis suure sõjalaeva Storose voi oli selle nimi, et temal see küll õnneks ei läinud. Tema saadi enne kätte. Aga Victor Pelenko, kes oli piloot, lendas Mig 25 tüüpi lahingulennukiga, mis oli tol ajal tehnika viimane saavutus, kõige moodsam lennuk, mis Nõukogude liidul oli temal endast sellega septembris 1976 Jaapanisse noh, loomulikult luurajatel neil ei olnud sõjalaeva või sõjalennukit, et kaasa võtta raha ka eriti mitte nemad võtsid kaasa informatsiooni. Tihtipeale nad andsid seda informatsiooni juba aastate jooksul, enne, aga üritasid võtta siis kaasa ka selle, mis viimasel hetkel sai või siis vähemalt enne ülejooksmist toimetada. Tihtipeale seda ei olnud palju, juhul kui sülejooksmine toimus ilma ette valmistamata kiiresti, siis võeti lihtsalt portfelle krabati kaasa, mis seisis parasjagu oli aga kui seda valmistati aastaid ette, nagu näiteks tegi Vassili mitroffin kes siis töötas 12 aastat KGB esimese peavalitsuse arhiivis ja iga päev kirjutas dokument ümber sest temal õnnestus ära viia päris palju, et neid tema üle viidud dokumente on. Praegu on need Cambridge'is Winston Churchilli kolledži arhiivis kättesaadavad ja neid on umbes 10000, et lehekülge ja võiks öelda, et kindlasti on see kõige-kõige parem ja täpsem läänes olev materjal siis KGB ajaloo kohta, et et ütleme, see on kindlasti digiajastueelse aja maailmarekordit. Hilisemad nüüd, kus on võimalik varastada juba mälupulgale, mäluketastel on, on võib-olla need tähemärkide ja lehekülgede arvult suuremad, aga see materjal oli, oli tõepoolest võimas. Nii, aga palju neid luureohvitsere soli, kes Nõukogude Liidust nii-öelda ära kargasid, et seda numbrit täpselt teada ei olegi, et näiteks briti uurija naisel rest pärisnimega Rupert hallasson on üritanud seda nimekirja 2007. aastal kokku panna ja selles on 52 nime. Sõnaga siis 52 Nõukogude Liidu luureohvitseri, lisaks sellele veel 24 nime, idabloki ja Kuuba luureohvitser. Võrdluseks siis, et vastupidi, olid need numbrid palju väiksemad, et Ameerika kodanike umbes kümmekond jooksis Nõukogude poole üle ja brite veelgi vähem külma sõja ajal. Aga need on ainult avalikud numbrid, et me ei tea ega saa võib-olla kunagi teada, palju on siis neid, et ülejooksjaid tegelikult jaa, kui tihtipeale ütleme ajaloolastele politoloogidele on kombeks arutleda selle üle, et millal algas külm sõda ja siis erinevaid daatumeid välja pakkuda, et kas see oli Berliini kriis või, või mingisugune varasem või hilisem episood, siis luurekoha pealt on see üsna selge, et teine maailmasõda lõppes siis mäletatavasti jaapani kapitoalatsiooniga teisel septembril 1945. Ja juba kolm päeva hiljem astus siis Vene või Nõukogude Liidu sõjaväeluure ehk GRU Schibri ametnik Igor Pušenko välja Nõukogude saatkonnast Kanadas Ottawas ja sinna ta enam kunagi ei tagasi läinud. Ja olukorda ei teinud lihtsamaks see, et tal oli kaasas naine ja neli last. Ega ka see, et see oli täiesti ootamatu kanada vastuluurele millega siis tegeles seal kuninglik ratsapolitsei, kes ei olnud just harjunud selliseid asju tegema ja kaitse alla võetud alles neli päeva hiljem ja kindlasti ütleme, kui adrenaliini taga ajada, siis ma usun, et need võisid olla suhteliselt adrenaliinirikkad ajad tema jaoks, kuna ta inglise keelt eriti ei osanud, siis visati ta politseijaoskondades välja. Samas Nõukogude saatkonnas olevad julgeolekuametnikud juba otsisid teda mööda linna pöörasite korteri pahupidi, sinna enam minna saanud. Aga neli päeva hiljem siiski ta kaitse alla võeti ja kõik lõppes tema jaoks õnnelikult esijalgu. Ja kindlasti on see väga huvitav ka selle koha pealt, et mis siis inimeste peas võib toimuda, et tal olid lapsed. Lõpuks kasvas peres suisa kaheksa last ja neile pärast seda, kui ta oli üle jooksnud, testis Uuse identiteet. Nad pidid olema Jessi pagulased. Ja võite isegi aru saada, et kui inimene, kes on rõõmus tšehhi pagulane kasvanud üles kui tšehhi pagulane Kanadas ja ta on teismeline, kui ta ühel ilusal päeval saab teada, et ta tegelikult ei olegi jess ega ei ole ka pagulane vaid ta on tegelikult venelane ja luureohvitseri laps. Et see võib olla selline keeruline hetk tema jaoks. Ja kindlasti santslikkusenkole endale ka, kes põgenes küll sellepärast, et tal oli surmahirm väga lihtne olla, et käituti ta lähedastega suhteliselt julmalt. Tema emale näiteks suri, ei elanud üle NKVD ülekuulamist. Süda ei pidanud vastu. No mis seal täpselt juhtus, seda me nähtavasti teada ei saa, kus enko isegi üritas seda pehmendada vähemalt avalikes sõnades, öeldes, et nad tema oligi vana ja haige, aga ma usun, et ka see võib olla päris karm kogemus. Ja kui temast veel rääkida, siis üks asi, mis ka pakkust palju piinlikust tema lastele, vähemalt nii, nagu nad intervjuudes rääkinud on. Tema armastas käia televisioonis ja kommenteerida asju, aga kuna ta pidi oma identiteeti varjama, siis tal oli selline padjapüüri või kukru fännimütsi moodi selline valge aukudega mask või kapuuts peas. Et see kujunes tema firmamärgiks, et kui selline mees tuli, siis kõik juba teadsid, kellega on tegu. Aga vähemalt üks tema lastest on öelnud, et see oli nii piinlik, kui ta teada sai, et see on tema isa, kes seal kes seal taga on. Ja üks asi, mis veel tegi väga palju muret nendel vastuluureohvitseridele, kes temaga tegelesid, oli see, et mitte mingisugune raha, et ta ennast sisse seaks. Tema otsustas hakata hoopis kirjanikuks, hakkas kirjutama raamatut ja muudkui kirjutas kas ja kirjutas aasta, kirjutas teise astroloog. Ohvitseridel oli muidugi mure selle pärast, et oli selge, et varsti saab see raha otsa siis ta võlgades, siis tal ei ole midagi teha. Ja kelle kaelase mure langeb muidugi kanala vastuluure kaela. Aga juhtus ja ta kirjutas hästi paksu raamat, oleksite suukese raamatu kirjutanud, Ehinud ta kirjutas korraliku tellise mille nimi oli titaani, langus või fooloht, et aitan. See oli ilukirjandus, rääkis Stalinist. Aga ülla, ülla sellest sai bestseller, nii et tegelikult oli sellel asjal vähemalt õnnelik lõpp. Jah, neid ülejooksikute lugusid on palju, mida kõiki käsitleda ei jõua, et eks neid tuleb ette ka üksjagu huumorit, loomulikult. Aga üks case, mida ma natuke lubasin puudutada seoses selle hirmuga juhtus 54. aastal Austraalias ja on võib-olla siiamaani üks, ütleme kindlasti Austraalia suurim spiooni, kes ja mõneski mõttes üks huvitavamaid sisepoliitilisi sündmusi. Et seal siis toonane Nõukogude Liidu resident Vladimir Petrov, resident tähendab siis saatkonnas seda luureohvitseri, kes on kõigi teiste luureohvitseride ülem. Tema oli tegelikult sõbralikes suhetes kohaliku eriteenistusega juba ammu käis koos ohvitseridega mööda näiteks striptiisiklubisid ja kõrtse tihtipeale nautis ka välja tegemist. Ja teda vaikselt niimodi töödeldi. Ja 54. aastal, kui äkki selgus, et peerija oli olnud Briti spioon, noh loomulikult ta tegelikult ei olnud briti spioon, eks ole, aga selle eest ta surma mõisteti ja, ja ära tapeti pärast Stalini surma olnud võimuvõitluses siis hakkas natukene, kuidas öelda, mure tekkima ka inimestel, kes soliteerijaga heades suhetes olnud ja tema poolt paika pandud ja samamoodi juhtus ka Petrooviga, kes sai siis pärasteeria süüdimõistmist, sai kutse tulla kiiresti, konsulteerima Moskvasse. Ja mis tal vaesel mehel üle jäi, et ta läks siis kohaliku erinisse poole üle, mida ta esialgu ei teinud, olles käinud seal mööda striptiisiklubisid ja nii edasi, tekkis tal mõte, et äkki oma naist ei võtakski kaasat, läheks, vaataks ilma. Ma arvan, et naine vaevalt, et seda täna, et põhimõtteliselt, et naise sinna maha, kes oleks viidud Nõukogude liitu tagasi ja midagi väga ilusat seal teda oodanud ei oleks, vangilaager kõige paremal juhul. Aga kuna sellest tekkis päris suur skandaal selle naise naise äraviimisest, see oli väga dramaatiline ka, kuidas tal ei lastud, eks ole oma vaba tahet avaldada. Siis teda viidi siis kahe suure kapi, diplomaatilise kulleri vahel lennuki peale jõuga, seal oli palju fotograafe ja nii edasi. Väga dramaatilised fotod tulid ka sellest, et kuidas kapid on, eks selle kurjade nägudega ta kaotab ühe kinga ära ja niimoodi ta seal suht habras kena naisterahvas teda seal jõuga viiakse. Fotod jõudsid pressi ja selle ajaga, mis siis lennuk lendas, kuni tal oli Austraalia põhjarannikul tankimispeatus toona veel lennukid väga kaugele lennanud, et oli vaja enne ookeani kohale minekut tankida. Siis oli peaminister aru saanud, et juhul kui ta selle inimese välja annab nõukogude liidule, siis tal pikka pidu peaministrina ei ole ja politsei sai käsu see asi ära lõpetada ja tarovinis, kui lennukit tangiti, aeti kogu rahvas maha, nagu ikka, et lennuki hankimise ajal ei tohtinud lennukis olla sealhulgas need kaks kullerit, siis, kes vedasid Jevdokija Petroovat. Kuna diplomaatiliste kullerite loomulikult midagi teha ei saa, olid alguses politseiga üsna ülbed, ütlesid, et ei saa meile mitte midagi teha. Vastavalt Viini konventsioonile on vaid seal, siis küsiti nende käest, kas teil relvad on? Loomulikult on. Me oleme diplomaatilist kullerit kena, aga lennukis ei tohi relvi olla. Meil väänati käed tavaga jõuliselt selja taha ja tehti sellest pilte, et peaministri nägu päästa. Nii et selle asemel, et siis ilma naiseta ringi vaadata, juhtus hoopis vastupidi. Et mõlemad Petrovid pandis siis kuni elupäevade lõpuni, mida oli umbes 40 aastat veel ühte turvamajja elama ja kuhugi Nat liikuda sealt ei saanud ja nagu hiljem on tulnud välja arhiiviallikatest, siis tegelikult oli Petrova märksa väärtuslikum leid eriteenistustele. Petrov, selle residentidena oli suhteliselt läbi kukkunud, aga tema naine oli šifri ametnik ja oskas rääkida nii mõndagi huvitavat. Ja ka nemad on tegelikult koos ühe ajakirjanikuga kirjutanud päris paksu huvitava raamatu, üldiselt nendest 50-st, umbes 20 või natuke alla selle on siis erinevaid raamatuid kirjutanud. Ma olen valdav osa neist raamatutest läbi lugenud ja minu jaoks on lemmik selline mees nagu Victor Sheimov. Tema oli väga huvitav case selles suhteliselt, ta ei olnud kuskil saatkonnas töötav KGB ohvitser vaid tema töötas KGB kaheksandas peavalitsuses, ehk tema tegeles siis turvalise sidega ja turvaliste ruumidega, et ruum ei saaks pealt kuulata, mis tegelikult on tehniliselt väga keerukas, Need probleemid, aga ülejooksmine oli tal ühtlasi ka raskem tänu sellele, et ta ei töötanud, et välismaal, vaid ta töötas nõukogude liidus ja tal hoiti silma peal väga kiivalt, sellepärast et see info, mida ta valdas, oli, oli palju sentsitiivsem kui paljudel luureohvitseridel kuskil välismaal. Aga sellele vaatamata õnnestus ta luure keskagentuuri abiga 80. aastal putku pista Nõukogude Liidust koos oma naise ja tütrega. Kuna KGB-l oli suur soov, et ta ei oleks kuhugi läände putkanud, mis oleks tähendanud tegelikult paljude inimeste pagunitest ilma jäämist, nii oleks karistatud nii, tema ülemaid oleks karistatud neid, kes pidid tema järg vaatama tema lähimaid kaastöötajad ja nii edasi, et see oleks võinud puudutada palju inimesele isegi kümneid inimesi siis oleks olnud kindlasti parem, kui ta oleks olnud surnud ja seal aitas kaasa ka tegelikult nõukogude liidus ka jõhkraid kuritegusid ja mõrvi päris palju toona toime pandi ja KGB uuris seda väga meisterlikult, ta mitte ainult ei leidnud üles mõrtsukaid, vaid ta leidis üles isegi laibad. Ja tõepoolest inimesed mõisteti süüdi selle eest, Nad tunnistasid isegi, et tapsid perekonna ära ja kuskilt järvest leiti ka laibad. Ja alles 10 aastat hiljem saadi siis Moskvast teada, et tegelikult on ta elus ja täie tervise juures Ameerika Ühendriikides. Kuna ma arvan, et tegu on nendest 50-st rohkemast ohvitserist kindlasti kõige nutikama või vähemalt mulle humanitaarteaduste taustaga niimoodi tundub, kuna tema lõhises oma IT-firma ja sai selle läbi tuntud ja jõukaks inimeseks. Aga siin tuleb oma küsimusega tagasi selle teema juurde, mis toimub luure peas. Teatavasti siis ta stressirohke amet, vähemalt mulle tundub, nii kõrvalt vaadates Kui palju baiti luurajaid mingisuguste psühholoogiliste gabariitide põhjal, kes võiksid stressiga paremini või halvemini hakkama saada. Või, või on see üks tüüp inimesi, kes, kes naudivad seda? Jah, no on, ma arvan, et eks see on eri aegadel eri riikides võib erinevalt toimida, et ma arvan, et tihtipeale võib-olla paljudes kohtades võib see lihtsalt lõppeda sellega, et sõjakoolist tuleb noor ohvitser läheb personaliosakonda, sealt öeldakse, ahah, sina oskad vene keelt, lähed teise osakonda. Aga mis nõukogude liitu puudutab, siis needsamad ülejooksikud on kirjeldanud küll, eks ole, alati on üritanud näidata seda, et kui eliit ja kui head nad olid, eks ole. Aga samas kui vaadata nagu seda, et mis see argipäev siis on või mis see tegelikkus oli, et kui need see eliit, eks ole, lõpuks sinna välismaale maandus, mida ta siis tegema hakkas, siis ei saa küll öelda, et seal nüüd väga suurt ütleme, geniaalsust või vaimuteravust tihtipeale näha oleks. Et ma arvan, et see puudutab nagu eriti võib-olla keeerruud, kus on kombeks, et nad on endised spets naasi ohvitserid, mis küll tähendab seda Toivad isiklikult olla väga vaprad ja, ja nii edasi käinud lahingutest läbi näinud surma edasi aga et ütleme, et see luure ei pruugi olla päris nii lihtne, et ühel päeval löön peaga telliskive katki ja siis järgmisel päeval olen kuskil luure resident, nii et ma arvan, et see vastus on nii ja naa. Jul, kui värvatakse inimesi, siis ei ole nagu alati võimalik nähtavasti vaadata seda, et kuivõrd hästi see inimene sobib või, või kuivõrd diaprofiil Talon või närvid, vaid pigem siis seda, et et millisele infole ta ligipääs on. Aga siis võib-olla lõpetuseks veel see huvi selle välisluure vastuluureajaloo vastu tooksid veel välja sellise filosoofilisema plaani, et miks see on sinu jaoks huvitav. Ma arvan, et see võib-olla on nagu malemänguga malemäng, kui sa käike teadis, ta tundub nagu täiesti mõttetu siis väga kiire edasiminek tuleb siis, kui sa käigud ära õpid. Aga siis tuleb ka nagu mingisugune tagasilangused, kui sa käike oskad, aga tegelikult mängida ei oska, et siis ta on, on nagu suhteliselt igav, aga kui sa juba õpid päriselt mängima ka, siis ta avaneb hoopis uutmoodi või teiste rakursside alt, et see mäng, et eks samamoodi on selle luuraja loo ka, aga ma pean tunnistama, et ütleme, et see, mis nagu huvitab, on väga erinevatel aegadel olnud erinev ja see õnneks muutub pidevalt, et et ma ei ole vaadanud ju ainult teda, kuidas käib inimluured lihtsalt, et ka kõik need teised kogumis meetodit nagu signaalluure, aga ka satelliidid ja lennukid ei ole sugugi mitte, et mitte vähem huvitavad ja mitte ainult eks ole suurriikide teenistused, vaid ka see, et kuidas on Eesti ise varem hakkama saanud või kuidas on teised väikeriigid seda teenust, sest teatavasti maailmas on umbes 200 riiki ja enamik neist on kas väikesed või väga väikesed, et kui võib-olla mõni selline näide, et mingisugused põhiasjad on ilmselt nagu sarnased sõltumata riikidest, sa tõid natuke näited, et kuidas sellise külma sõja aegsed nõukogude liidus ja kuidas oli Ameerikas. Aga et, et kas on näiteks mingisugune rahvuslik keri päramaid ja luure jaapani moodi või ma ei tea luure Tais, Indoneesias? No kindlasti, eks ole, see ajalooline kogemus mängib rolli. Ja tänu sellele ja üks teine oluline asi, millel eriteenistused nagu põhinevad vähemalt demokraatlikes riikides, nagu Jaapan kindlasti on, on seadusandlus, et nad ei saa, eks ole, seadustest et üle astuda ja seoses Jaapani ajaloolise kogemusega nende seadused, ütleme muu maailma mõistes isegi natuke imelikud või teistsugused, mis teeb nende eriti vastuluuretöö keeruliseks. Et juhul, kui nad ei ole viimasel ajal mingit muudatust teinud, siis vähemalt hiljuti oli neil nii, et neil sellist kuritegu nagu riigireetmine või spionaaži üldse karistusseadustikus ei olnudki. Mis tähendas seda, et kui mõni riigiametnik saadi kätte näiteks Venemaale informatsiooni müümiselt, mida ikka aeg-ajalt ette tuleb parimaski pärast siis ainukene asi, mille eest ta süüdi mõista sai, oli ametialane lohakus ja ebalojaalsus. Ajaloolane ja rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Ivo Juurvee kõneles teemal, mis toimub spiooni peas. Muusika Jaak Kilmi ja Kinskruube filmist minu spioonist isa, helilooja Janek Murd. Loeng on salvestatud Tartu aparaaditehases. Saate valmistasid ette Urmas Tooming, Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2020.