Ööülikool. Sellest hetkest, kui me siin hakkame jooksmisest rääk ja võib-olla teeme esimesed jooksmised ja võib-olla meil esimene vill tekib varba peale sellest, et me jookseme valesti ja nii edasi sellest sinnamaale, kus nagu keegi nagu virgunud, eks ole, enne seda sured maha, onju. Aga vaat seesama, kõik see vahepealne asi nüüd küsimus ongi, et kas sa selle suhtes kuidas saada, kas sa oled üldse võimeline nägema kui paljust jamast, sa oled nagu tehtud. Ja tavaliselt me nagu isegi ei ole võimelises nägema see jama. Me olemegi jamanud. Aga jooksmine mõnes mõttes tõmbab jamast välja paljud jooksevadki, nii et mitte midagi muuta. Jooks on täpselt samamoodi, nagu ma oleks siiri tööl, käin sama mehhanismiga, sest mina olen seesama, mitte midagi muud. Ma väidan seda, et kui piisavalt kaua joosta siis ühel hetkel need kaitsemehhanismid lakkavad toimimast, sellepärast et ainuke, misjärel on, on selles mõttes kehasest kehana sulle nii intensiivselt tunda. Ja vot siis on võimalik, et käib klõps nagu puu ja inimene nagu. Ma ei tea, kas hakkab kahtlema või näeb, nagu millisest jamast tehtud on. Ja kui sinna ma olen keegi jõudnud, siis on juba suur samm tehtud. Mis siit edasi tuleb ja kus sa siin lääne inimesele see ei olegi nagu üldse oluline, ma arvan, et see ongi bassenn, kui sa saad juba aru, jama saleda. Koole. Ö-ülikooli lektoriks on jooksufilosoof Christian puusil loengu pealkiri, jooksupaelad. Kohe algava kõneluse muudab erakordseks asjaolu, et päev enne läbis Christian täispika maratoni USAs bostonis. Paelu on võimalik mingitel motiividel kinni tõmmata mingitel motiividel umbsõlme siduda. Ja kindlasti on ka elus neid hetki, kus paluma jälle lahti võtta. Kõige niimoodi laiemalt läheneda. Aga kui lähemalt rääkida üldse sellest valdkonnast, siis Mul Tallinna Ülikoolis, sellel aastal on ka üks selline kursus, mis on jooksmisest jooksufilosoofiast ja selle kursuse jooksul me oleme ka võtnud sellised põhilised teemad mis teeksid jooksmisest ja mis teevad ka jooksmisest ühe sellise mõtleva valdkonna, et need oleme kõik üle vaadanud ja need põhilised teemad on muidugi see jälle, mis puudutab seda jooksjat, jooksukogemuse võiks tervikuna jagada selliseks kolmeks kolm elementi või või sellist nähtust on, mis jooksukogemuse võtavad kokku, et nendeks on siis jooksja siis jooksukeskkond kas loodus või tehiskeskkond, mis iganes ja siis ka see jooksuakt või, või jooksutegevus ise. Ja nende kolme omavahelistest suhetest võiks siis alati on midagi sellist, mida võiks nimetada jooksufilosoofiaks. Aga nii kiirelt, et sinna filosoofiline nii ka ei jõua, et enne veel tuleb nii mõnestki sõlmest. Kõigepealt tuleb sõlmed tekitada need kokku siduda ja siis tuleb need ka lahti siduda. Ja võib-olla alles siis hakkab meil sündima midagi, mida võiks nimetada jooksufilosoofiaks. Iga normaalse inimese jaoks tegelikult jooksmine on lihtsalt üks spordiala millega siis võib ükskõik kes pühapäevasportlasena või siis natukene hakkajama inimesena nagu tegeleda ja selle põhiline eesmärk on siis nii-öelda mingisugune tervislik seisund või selle parandamine, see on selline pealispind. Aga kui me läheme natuke süvitsi ja hakkame vaatama, mis siis inimesega ikkagi toimub, mis teda tegelikult sellises tänapäevases ühiskonnas jooksma ajendab, siis üsna peame jõuame seisuste motiivideni, mis ei olegi nii lihtsad ja inimeste tihtipeale paneb jooksma võib-olla hoopis mingisugused sotsiaalsed surved. Et vaadake, teised seal teises töökohas käivad ka jooksmas, et meie võiksime ka alustada ja ja et jooksmine pidavat mu keha kuidagi ilusamaks tegema, mis iganes. Need on nagu ühesugused sellised motiivid. Aga selliste sügavamate motiivide nii tavaliselt iga inimene ei jõuagi. Ja ta ei jõua, sellepärast, et Need esmased motiivid, eelarvamus, mis seal üldse jooksu suhtes on, kui ta ei ole sellega ise tegelenud, on tihtipeale nii tugev ja mõnes mõttes ka põhjendatud. Et see selline jooksu sügavam sisu ja suhted, mis nende elementide vahel tekivad, millest me ennem just mainisin ehk siis jooksja keskkonna ja, ja jooksukogemuse või jooksuakti vahel. Et need ei, ei avanegi, et inimene läheb pärast oma kella viiest tööd, läheb välja, jookseb hästi kiirelt oma pulsi üles, teeb oma pool tundi ära, ta tunneb, et on higiseks saanud, et tal on raske, natuke, võib-olla isegi vastik hakanud ja siis tal on see, et ta ütleb iseendale, et jah, eemale kui tegin trenni ja tegelikult mitte midagi tema elus sellest ei muutu peale selle teadmise, et ma olen midagi ära teinud ja mul on võib-olla natukene parem tunne. Aga mis viibki meid selleni, et jooksukogemus annab meile võimaluse juhata mitte sellise enesepetumehhanismile, nii ka. Aga kõige kurvem muidugi see, et ega enamus inimesi ju need enesepetumehhanisme ära ei taju või ei peatu, et nende üle järele mõelda. Ja sellepärast see enese bet nagu toimibki väga hästi, et et meil jääb see võti, kuidas seda kõrvalt vaadata või sellest kuhugi mujale edasi minna. See jääb nagu varjatuks seda ei leia üles. Jooksus on nii naudingut kui kannatust, aga see sõltub ka väga palju sellest, kus see inimene, kes parasjagu jookseb iseendaga, on nii, et mis puudutab valu ja kannatus, siis siis noh, üks asi on see, et meie kehal on mingisugused piirid ja ühel hetkel näiteks eile, kui ma jooksin seda maratoni võtsin hästi rahulikult ja üritasin nautida seda keskkonda ja seda melu ja natukene õppida tundma seda, mismoodi ameeriklased siis on selles maratonimekas. Ja olenemata sellest, et ma läksin rahulikumalt jooksma, ühel hetkel ikkagi jällegi keha andis tunda, pani väikse alarmi tööle, et nagu hakkab väsima või hakkab valus. Ja nüüd probleem ongi selles, et, et väga lihtne on ju alati lõpetada või, või jäta pooleli või või anda endale aru, et, et see ongi mu keha piir. Aga ega meil tegelikult päris aimu sellest, kui kaugele selle keha piir jõuda võib, ei ole. Ja muidugi peaks rääkima siin ainult kehast, sellepärast et jooksukogemuse teebki eriliseks vast see, et et kui me tavaelus arutleme midagi, siis mis me tavaliselt oleme kuidagi keha ja vaim või keha hinge vaimel kuidagi Impil eraldi. Aga jooksukogemuses tänu sellele, et meie, Meie keha on väga intensiivselt kohal tulevad ka väga intensiivselt kohale ka meie mõtted või siis vastupidi, midagi kolmandat, kus meie mõtte moondub või transformeerub millekski muuks. Aga mis see muu on, selleni peab jälle juukse ise ise jõudma siis, kui ta selleks on valmis. Et siin ei ole mingisugust reeglistikku ega, ega asjadega asjade jada, vaid kõige rohkem võikski öelda, et see seemisjooksus sünnib, sõltub kõige rohkem sellest, kes ja kus maal me ise suhtes iseendaga olema. Üks hea metafoor kui selline mõte, kuidas ette kujutada, mis asi see jooksukogemus endast kujutab kõigi nende kolmeelementidega ja kuidas jooksja siis nendega suhestub, et me võiksime ette kujutada seda, et et jooksukogemus jooksmine on justkui üks teatrisaal. Ja, ja siis jooksja või inimene siseneb sellesse teatrisaali. Ja teatrisaali sisenedes me oleme ka mingisuguses keskkonnas mingisuguses ruumis, olgugi et see on mõnes mõttes suletud süsteem on lava, on toolid, on väike käik lava ja toolide vahel Januksed, et umbes midagi sarnast on, on ka see jooksukeskkond, et meil on olemas erinevate paigad, kus joosta paikadele oma looduslikke eripära või siis ka tehiskeskkonnas. Linnadel on omad väravad, näiteks Berliinis on brandenburgi väravad, millest jookseb läbi enne finišit ja ja samamoodi on olemas ilm. No ei ole olemas korduvat ilma, kes süvitsi jookseb, see teab, et igal jooksul on oma mingid nüansid, mida, mida on võimalik avastada ilmast. Ja tegelikult on ka selle ajaga niimoodi, et, et kui me jookseme, siis aeg avaldab ennast meile ka natukene teistmoodi kui, kui tavaliselt, et et ei ole lihtsalt et olevik või minevik või tulevik, vaid meil on mingisugused hetked, mida me tajume kuidagi hoopis teistmoodi ja ja ainuomaselt jooksukogemusele. Et see oleks siis nagu teatriruum, millesse siseneme nii-öelda võrreldes keskkonnaga. Aga siis on see jooksja ja nüüd juuksed on ka, et on igasuguseid juukseid, et et kui me mõtleme inimesel, kes siseneb teatriruumi, siis kujutage ette, et see teater on täiesti tühi. Ja on suur hulk jooksjaid, kes käivad jooksmas umbes sarnaselt, et nad sisenevad teatrisse kõnnivad piki neid istmeid mööda äärt alla, lähevad lavast läbi, teiselt poolt teisest uksest välja. Ja sellega piirdubki nende jooksukogemus. Ühesõnaga jooksu mõte on täiesti suvalises keskkonnas jõuda punktist A punkti B. Ja üldse ei olnud oluline viad tähelepanuta. See, et see saal on, võib olla tühi, et seal võib-olla on kuskil keegi inimene või et lava seal lavaldaks, võib-olla toimuma etendus, midagi sellist üldse ei panda tähele, see üldse oluline, et väga palju on selliseid juukseid ka. Aga siis on teine tüüp, jooksjaid, kes võib-olla sisenevad, jalutavad, märkavad seda, saal on tühi, märkavad seda, et on olemas lava, istuvad istuvad maha ja, ja nende sees on selline ootusärevus või nad tahaksid seal näha etendust. Ja võib-olla hakkab inimeses peas hakkab väike ettekujutus, toimuvad, mis etendus seal sündima hakkab, millised näitlejad seal tulevad ja mis tükk on, kas on draamakomöödia edasi. Aga siis on kolmas tüüp jooksjaid kes niipea kui nad teatri uksest sisse sinna saali satuvad, siis olenemata sellest, kas seal laval on näitlejad, kas seal tükk käib olenemata sellest, kas publik on vaimustuses või, või on on kõik ära jooksnud sellelt etenduselt. On sellel jooksjal tohutu tahtmine ise sinna lavale saada ja mitte ainult seal laval olla, vaid vaid luua kõike seda, mis sellesse etendusse kuulub, alates dekoratsioonidest lõpetades sellega, et valitakse kui noh, tänapäeva teater on ka ju niimoodi, et on sellist teatrit, kus tegelikult me ei teagi, kuidas etendus lõpeb, sellepärast et et üks ja sama etenduse võib olla erineva lõpuga. Ühesõnaga, luuakse midagi, minnakse väga ligi millelegi, mis on täiesti tundmatu. Ja vot ma arvan, et selline jooksu kogemus, millest võiks hakata filosofeerima või millest on ka mõtet nagu rääkida, algab just nimelt selliste jooksjatega, kelle puhul midagi sellist on võimalik. Ja üldine järeldus kõigi nende erinevate jooksjate kirjelduste kohta võiks olla see, et et jooksen, üks mäng üks mäng ja olenemata sellest, kas sa ei pane seda mängu tähele. Kas sa ei näe seda mängu, kas sa oled selles mängus pealtvaataja, naudid seda, kuidas teised mängivad või või oled sa looja, kes loob seda mängu või sa oled see, kes läbib kõik need erinevad näited, mida ma, mida ma näitasin, et see ongi selle mängu võlu, et ega inimene enne ei tea kunagi, mis tast saab, kui ta on sellesse mängu sattunud ja, ja midagi hakkab juhtuma. Ja võib-olla see ongi selle pikamaajooksu võlu, et et seal on see võimalus sees, et midagi võib hakata juhtuma. Kurb on muidugi see, et enamus inimestel ei ole seda kannatust selle mängu algus ära oodata, sest poole tunniga see mäng tavaliselt peale ei hakka, poole tunniga on võimalik lihtsalt teatri ühest uksest sisse minna ja teisest välja. Kõige esimene probleem on see, et meil ei ole tavaliselt meie meie meeled või siis taju mis iganes need mehhanismid, mille kaudu me me kogeme maailma need on kas väga harjumuspäraselt töötavad või siis suletult töötavad, see tähendab seda, et, et me ei pane tähele või me ei oska näha. Või on mingid asjad, mis lihtsalt takistavad meil nägemast või meid viimas sellele teele, kus midagi hakkaks juhtuma. Kui me vaatame üldse seda, kuidas inimene meie sellises lääne kultuuris areneb või õpib, siis seal on ka ikka omad reeglid, väga vähe on ju neid inimesi, kes on sündinud talendid või, või sündinud kunstnikud või teatrietenduste lavastajad, et tavaliselt on, ikka, tuleb kõigepealt ära õppida, need elementaarsed asjad tuleb ära õppida sõnavara, et keelt rääkida, siis tuleb olla sellises keskkonnas, kus on inimesed, kes teevad seda asja kuidagi teistmoodi või eriliselt ja nii edasi. Ja siis peab olema ka, ütleme sellist õnne või juhuseid, mis tooksid sinu ellu väga mingit teistsugust kogemust või või väga lihtsalt kogemust, mida me võib-olla ei pane tähele. Ja nende asjade sellises koosmõjus võib siis juhtuda, et ühel hetkel pomm me olemegi, ütleme sellises järgmises kvalitatiivselt erinevas suhtes iseendaga. Vaat siin on nagu mitu asja, et ühest küljest me peame nagunii-öelda mõnes mõttes nagu tarbima või endast laskma läbi selle, mida maailm meile meile pakub. Aga ühel hetkel tuleb ka see aeg, kus me peame mingid asjad kõrvale lükkama, mingid asjad välja valima, tegema nii-öelda valikud, mis on minu jaoks või see õige, milline on minu jaoks õige jooksupaik või võikaaslased või või need põhjused, miks ma jooksen. Ja see valiku tegemine ongi võib-olla see koht, kus me jõuame jooksu sellise eksistentsiaalse küljeni. Et nende valikute tegemine on inimesel ikka elus väga raske, sest keegi ju ei tea, mis see õige valik on. Ja kui on mingisugused filosoofid või professionaalsed jooksjad, kes meile soovitavad, kuidas joosta või, või mida peaks tegema, mida arvestama, siis me võime kõiki neid ju kõrva taha panna ja läbi proovida. Aga see, mida jooks minuga teeb või kuidas juuks mind on võimeline muutma, see sünnib ikkagi alles pärast seda, kui me kõik selle nii-öelda teadmise või selle tohutu informatsiooni, mida me oleme endast läbi lasknud ühel hetkel ka kõrvale heidame. Ja pärast sellist kõrvaleheitmist võiks öelda, hakkab jooks meiega olles kõnelema. Ja vot sinna jõuda ei olegi nii kerge. Ja mul on natuke juba maininud, miks ei ole, ei ole, sellepärast et kui te mõtlete, analoogselt võiks ju rääkida mis iganes mõnest teisest valdkonnast mingisuguse hästi tuntud firma tippjuhiks tavaliselt ei ole väga palju inimesi, kes sinna jõuavad. Pürgijaid on muidugi väga palju ja paljud inimesed annavad erinevates faasides järele või loobuvad või nii edasi, et täpselt samamoodi on jooksmisega. Ainuke erinevus on muidugi see, et, et ma ei oska öelda, kui loomulik inimesel on see, et ta peaks pürgima firma juhiks. Aga mida ma öelda võin, on see, et inimene jookseb, on midagi väga-väga loomulikku. Ja see ei ole mitte ainult sellepärast, et, et mina nii arvan, vaid see on sellepärast, et nii mõnigi jooksu selline sügavam uurijal on kirjutanud sellest, kuidas põhimõtteliselt inimesest saigi inimene tänu sellele, et evolutsiooni käigus ta hakkas jooksma ja hakkas jooksma just sellisel viisil ja arenesid välja kehaehitusest, tekkisid teatavad muutused just selliseks, et ta saaks kahel jalal joosta nii nagu ta, nagu ta jookseb. Ja teine asi on see, et kui te vaatate ükskõik milliste mingist väikest last, kes pärast roomamist on kõndima õppinud, siis ühel hetkel ta täiesti loomulikult hakkab jooksma. Eriti huvitav on see, et see tehnika, mida väike laps joostes jookseb see on täiuslik. See on täiuslik selles mõttes, et kõik on paigas, keha gravitatsiooni kasutatakse ära, keha on, on tasakaalus ja nii edasi. Nii et ainuke kurb asi on see, et me unustame selle ära, et millegipärast see kaob ära ja inimesed enam ei puutu kokku sellise asjaga. See, kuidas siis õige või milline see täiuslik jooksva metssea, mis siis kusagil tegelikult alati juba olemas. Selleni tuleb jõuda, teine asi, mõtlesin, mida võiks küsida, et see, millest sa praegu räägid, on nagu selline vabatahtlik jooksuvorm, aga jooksul on ju minu arust ka selliseid teistsuguseid vorme. Hästi lihtsalt näitajad, eks ole, me jookseme bussi peale või või keegi ajab meid taga. Kas need on erinevad sellest, millest sina siin täna räägid? Ma ütleksin nii, et on erinev ja ei ole ka, et mis mõttes on, on erinev selles mõttes, et, et ma arvan, et kui inimesel on väga selline intensiivne emotsionaalne seisund, hirmu seisund, näiteks kui sa jooksed kellegi eest ära siis tõenäoliselt ei ole aega ega ka vajadust mõelda, võib hakata filosofeerima või hakata leidma iseennast keset jooksvalt, et sellises olukorras on, on väga lihtne, on vaja oma elu päästa. Ja selge on see, et ka teistsugused psüühilised mehhanismid toimivad sellises olukorras, et nüüd elektrilised ja nii edasi protsessid ajus, mis tekivad, on, on kuidagi väga kiire ja lühiühendusega sellises olukorras, kus me peame põgenema või midagi tegema. Aga samas, kui nüüd mõelda seda, et et ikkagi see tegevus on jooksmine, mida tehakse sellises olukorras siis sõltuvalt sellest, kes see inimene on, kes parasjagu bussi peale jookseb sellest tegevuses ikkagi suhestub kõigi nende kolme asjaga, iseenda, selle keskkonna kui ka siis selle jooksutegevuse või jooksuaktiga. Lihtsalt see on täpselt nagu elus ega ei ole niimoodi, et et ma nüüd otsisin või ma tahtsin endale luua sellist olukorda, kus ma nüüd ei oska valida näiteks või? Valikuvõimalusi ei ole, aga ma pean ikkagi valiku tegema elus. Et need lihtsalt elu toob, need asjad täpselt samamoodi, elu toob selle, et ühel hetkel me jääme bussist maha. Jooksime küll, aga, aga ei jõudnud bussi peale. Ja, ja küsimus ongi, et no mis nendest saab, mis siis on, et selles suhtes see bussi pealt mahajäämine, võib-olla isegi huvitavam kogemus, et, et siin võib-olla tulebki välja see, kuidas, kuidas jooks hakkab mõnes mõttes inimesega kõnelema, et kui me jõuaksime bussi peale, siis me küll ingeldaksime natukene ja ilusti sõidaks bussiga edasi. Aga nüüd, kui me maha jäänud, siis võib-olla see on ka niisugune, tänane, võib-olla esimene jooksusõlm sai mahajäämise fakt iseenesest annabki meile võimaluse, nüüd nüüd mõelge, mõelge ise, millised mõttemehhanismid hakkavad automaatselt tööle inimeses, kui ta bussist maha? Esiteks, ta mõtleb, võib-olla ka hingeldab natukene, et puhata, siis ta mõtleb, aga mis ma nüüd järgmisena ma jäin bussist maha, oleks pidanud selleks kellaajaks kuhugi jõudma, kohe hakkab inimene välja, mõtlen mingit muud alternatiivi, kuidas sellesse kohta jõuda. Ja just eelmine kord, kui me oma oma sellel kursusel meil koosviibimine oli, siis siis üks tüdruk just rääkis sellest, kuidas ta jäi bussist maha ja mis siis edasi sai. Ja seda oli hästi põnev kuulata, sest et tema lugu ei lõppenud niisama, vaid seesama võib-olla ta tänu sellele, et meie seal kursustel käib, aga see kuidagi jooksu asi püsis tema sedasi ja mis ta siis tegi, ta jooksis edasi, sest tema eesmärk oli, oli saada jõuda loomingusse. Seda leidis need alternatiivid, osad nendest ei olnudki üldse jooksmine, vaid mingid muud asjad, tegevused. Aga lõpuks ta jõudis selle eesmärgini, ta jõudis oma sellesse loengusse ja ta kirjeldas neid kõiki detaile kuni selleni, kuidas ta veel ukse taga olles veel ei suutnud otsustada, kas ta ikka läheb sinna või mitte. Kuigi ta oli juba kohale sisuliselt jõudnud ja lõpuks ikkagi otsustas sinna sisse astuda. Ja, ja kogu see kirjeldus oli nagu näide selle kohta, kuidas võib-olla jooksmisest või jooksuaktist ajendatult inimene mõtles, suutis seda mõtet, et ka piisavalt hästi kirjeldada niimoodi, et meil kõigil oli, oli hästi huvitav seda kuulata, kuigi see oli lihtsalt bussist mahajäämine. See on juba võiks öelda, et ühe mängu algus. Et tema puhul võiks öelda, et, et jooks oli, oli juba teda enda sisse võtnud. Ja juba asjad juhtusid sealt ütleme, jooksu maailma alles alles tõeliselt ennast avada. Kui me jõuame sinna sinnamaale, et asjad hakkavad juhtuma, et ma arvan, et see kirjeldus, mida tema tookord välja käis seda võis pidada juhtumiseks. Ja selle võlu ja huvitav moment ongi just selles, et et ega nii lihtsalt ei lähe, et lihtsalt nagu tunneme ära ja lähme jooksma, vaid kohe hakkavad tööle need mehhanismid, mis hoiavad meid sellisesse. Nagu me täna mainisin ka juba sellises enesepetumehhanism, mis siit edasi mõeldes me jõuame sinna, et need põhjused ei ole seotud väga jooksmise kui selle jooksuaktiga konkreetselt seotud sellega, mida see inimene iseendas suhtes iseendaga läbi elab, kus ta on, milline suhe on, mis on need asjad, mis takistavad teda üldse. Ja siin ongi see, et me jõuame jooksmisest mitte ainult jooksmiseni, vaid me jõuame ka selle inimese elu kaareni tervikuna. Ja see ongi põnev, sellepärast et kui nüüd juhtub, et me avastame ja leiame jooksukogemusest selliseid asju, mis ei ole ainult mingisugused enesepetumehhanismid, vaid mis hakkavad toimima, mis hakkavad tööle, mis avavad uusi maailm siis on väga tõenäoline on, et seesama, kui inimene regulaarselt jookseb väga tõenäoline, et seesama asi hakkab korduma või peegelduma tema elus tervikuna. Ja, ja selle asja pluss olekski siis see, et inimeste hakkaksid elama tõelisemat elu iseenda mõistes iseenda jaoks. Mul tuli meelde üks varasem ülikool. Kui meil oli külas jooksev kunstnik Marko Mäetamm tema hästi palju, ise siis jookseb. Ja ta oli kuskil lugenud. Et ongi nagu puht inimese füsioloogia seal nagu erinevused, on olemas jooksjad, olemas, mitte jooksjad, et ühtedel nakkuse geen toetab seda, et tekib kaif. Et sa jooksed pikka maad, sa ikkagi tegelikult naudid seda ja siis on teatud liiki inimesi, et kellele see jääbki nagu vastikuks see jooksmine. Mina läheneksin sellele küsimusele väga lihtsalt sellise eksistentsi listlikult või filosoofia mõistes rääkida, et olenemata sellest, mida need uurimused näitavad, kas see geneetiline võimalus on, on nii või naa, on inimene alati ikkagi valikkuses ja ta võib valida ja ta ei pea valima endale jooksmist, aga ta peab midagi valima. Ja, ja kui ta selle valiku on teinud, siis selle valiku kaudu on ju võimalik teha seda, mis, mis sellele inimesele meeldib. Ükskõik, kas see on jooksmine, on see mingisugune maalimine, mis iganes muu elutegevus midagi ikka leitakse, mille kaudu teha, siis ei pea olema see jooksmine. Mul tuleb meelde need mägironijad, et seal on üks mõista, et need, kes on käinud üle 7000 meetri seal, kus on juba õhupuudus või hapnik, on väga vähe õhus. Et seda on hästi värvikalt kirjeldatud, et kuidas sellises seisundis tekib. Kuidas sellises olukorras tekib nagu muutunud teadvuse seisund, et nähaksegi hästi palju hallutsinatsioone tehakse ingleid, kas värvidest muutuvad intensiivsemaks või ühesõnaga see 7000 meetri piir toob väga selge muutumise nagu inimese sees. Kuidas nüüd selles jooksukogemuses on, Ma saan aru, et see ei juhtu nagu esimese 10 kilomeetri peal. Aga mis juhtub näiteks pooleteisttunni jooksu ajal sinu enda sees? No enne kui sinna muutusteni minna, ma arvan, et on väga oluline ära märkida see, et me jällegi oleksime teadlikud oma motiivides. Et kui inimene läheb nüüd jooksma ja läheb väga pikaks ajaks jooksma selle, ega et järsku temaga toimub mingisugune füsioloogiline muutus, ta saab mingisuguseid kaifi või siis üldse trandandeerub ja see on tema motiiv, siis ma arvan, et, et me ei ole kõige paremal teel. Et inimene peaks tegema seda, mis on temale loomulik ja ta ei peaks hakkama võtma eesmärgiks seda, mis on mis niikuinii kuulub elu elu juurde, et lasta pigem elul ja, või siis jooksul ennast ise avada parasjagu sellisena, nagu on sellele inimesele parasjagu paras. Aga noh, probleem ongi see, et inimene Ühest küljest ta tahab kogu aeg midagi uut, talle ei piisa sellest, mis tal on. Mina jooksen ka, Nat 10. maraton juba, justkui ühest küljest võiks vaadata, et noh, et kas siis ei saanud nagu ühest kaasmaratonist ei piisanud või miks veel minna? See on nagu üks pool on see sellise uue avastamine ja nii edasi. Aga teine pool on nagu paradoks, teisest küljest sa nagu ühel hetkel enam enam ei otsigi midagi uut, vaid sa tahad sedasama. Ja sedasama, mis ei, võib-olla isegi on täiesti tühi või rahu või ma ei oskagi neid sõnu panna paika. Või võiks öelda, kas sa tahad ise ennast selles mõttes, et sa oleksid see, kes alati oled tahtnud olla. Ja see eneseleidmine võikski öelda, on mõnes mõttes selline eluülesanne, et inimene iseennast leiaks sellena, kes ta on. Ja seal on hästi palju asju, mis seda takistavad ja loomulikult on olemas sellised kultuurilised või ka koolkondlikud viisid iseenda leidmiseks. Ja noh, mis iganes ka religioonid, mis ütlevad, kuidas peaks mingeid asju tegema. Aga mis mulle jooksukogemuses just meeldib, on see, et juukse ei ütle sulle ette, kuidas midagi teha, ei ole registiku põhimõtteliselt sa võid ise avastada iseennast ja selles mõttes mulle tundub, et see on väga autentne tegevus. Aga mis puudutab seda teistpoolt, et mis need äärmused on või kus maale võimalik oma piirides minna või kus juhtuvad need asjad siis siin ma võiksin tuur kaks sellist ekstreemset näidet, mis jooksul kogemust puudutavad, et maailmas on ka, ma arvan, suurele üldsusele teadmata on, on kaks sellist. Jooksu koolkond pole päris õige, aga siuksed hästi huvitavat kogukonda, kus jooksmine on viidud ka siis selliste ekstreemsete äärmusteni, millest meie Ma arvan isegi ette kujutada, sest natuke puudu, et üks nimelt üks grupp, siis selliseid jooksuga tegelevaid inimesi on siis Jaapanis üks koolkond budistlikke munkasid, kes on siis püha siia imäe mäe kloostris elavad iseendale õnnestus kasvada, kloostrit külastada. Ja siis on muidugi ei teadnud, et seal need jooksu mungad elavad, aga nendel on nüüd selline asi, et nende virgumise tee põhineb siis justkui jooksmisel nadi ei mediteeri sellises tavamõistes, vaid nad selleks, et oma virgumis saavutada jooksevad ja toimub siis niimoodi, et kõigepealt on sajapäevane etapp, iga päev läbitakse 40 kilomeetrit ja nad saavad süüa niimoodi väikse topsi riisi ja võib-olla mõned idud ka ja see ongi kogu päeva ütleme, toitumine. Ja kaasas on neil siis lihtsalt erinevalt niuksed, sussid, mida on 100 paarilist, iga päev kulub üks paar ära. Ja see maastik 140 kilomeetrini mägine, nii et see ei ole mingisugune tavaline maraton, kus lihtsalt otsa joosta vaid see on päris raske. Aga see nüüd alles esimene sajapäevane, et see virgumise tee pikkadeks etappideks jaotada, et on olemas ka 1000 päevane, mille läbimiseks, milles siis jõutakse öelda mõnes mõttes siis selle kõrgema astmeni, mis iganes, kas seal Nirvana edasi? See kestab seitse aastat. Ja see seitse aastat on jaotatud omakorda etappideks, et esimesed 300 päeva joostakse lihtsalt 40 kilomeetrit siis neljandal-viiendal aastal joostakse 200 päeva järjest. Ja siis tuleb kõige raskem periood, mida nimetatakse vist Tairiku toimiks. Ja siis ollakse üheksa päeva üldse ilma toiduta. Ja viimane aasta on siis selle niisugune lihtsam, siis joostakse kaks korda 100 päeva aga 84 kilomeetrit päevas. Et, et see on üks näide, et kui sind huvitas, millised, kus need piirid on jooksmises. Aga teine näide on ka, on, Tiibetis on, on sellised lund, kompa nimetatakse lendavateks muukkadeks keda võiks pidada, on nii-öelda ultrajooksjate, eks, et nemad on võimelised siis 48 tundi järjest jooksma ja kirjeldusse, siis olen lugenud, nendega on selline lugu, et nad nagu jooksegi, et nad justkui nagu lendaks, et inimene, kes neid munkasid hästi arvuna nagu transis, see juuksur stiil on lihtsalt nii lasknud isegi kirjeldas seda nagu põrkuva pallina ei saadagi aru, kuidas inimene nagu jookseb, aga ta liigub nii-öelda suudab seda teha 48 tundi. Kaks-kolmsada kilomeetrit pannakse hütti ja nendega on nüüd niimoodi, et nad üldse ei treenigi mingit füüsilist treeningut ei tehta selle ettevalmistuseks vaid praktiseeritakse siis prana jaamat istuvat meditatsiooni. Ja siis minnakse. Ja need on kaks näidet selle kohta, kuidas jooksu, maailma piirid, kus nad võivad lõppeda või alata, ma ei oskagi öelda, kumba pidi. Aga sinu puhul see tunne all tuttav, et jalad on hästi väsinud, aga aga vaim on kuidagi väga selge, et kas võib-olla mõne jooksu puhul niimoodi, et ütleme, et sa justkui objektiivne tulemus ei olegi kõige parem, et sa ei ole? Ma ei tea, esimese, 20 hulgas esimese 100 hulgas öeldakse jooksust aga et sa oled iseenda jaoks lahendanud mingisuguse olulise asja kuidagi edasi jõudnud vaimselt. Siin ma ütleks, tooksin sellise näite, et maratonijooksja 42 kilomeetrit maratonijooks on selles mõttes ideaalne jooks, mida iga inimene, iga terve inimene võiks elus korra teha. Maratonijooksus tulevad esile kõik needsamad asjad, millest me siin täna oleme rääkinud, et me et me saame teha läbi kõik need sellised etapid, et me saame olla mõnes mõttes pealtvaataja. Me saame olla lihtsalt punktist A punkti B jõud ja saame olla mõnes mõttes lavastaja. Me saame olla see, kes tunnetab oma keha, oma piire ja nii edasi. Aga maratonijooksus on ka see asi, et alati tuleb see hetk, mida juuksed nimetavad seinaks. Ja küsimus ongi, et kui see sein tuleb ette, vahel on niimoodi, tavaliselt 30.-te kilomeetrite alguses tekib see niisugune asi, selline hetk, kus jooksed, jooksed, aga järsku sa enam ei liigu edasi. Sa küll teed täpselt samamoodi liigutusi, aga see samm on läinud hästi lühikeseks needsamad kilomeetripostid, mis sul ennem tulid päris kiirelt elamist, kui ei lähe. Või siis tänav, mida mööda sa jooksed, see näib nagu lõputu. Sa ei liigu enam edasi ja kogu keha annab sulle märku, et, et sa ei taha enam joosta. Iga keharakuga tunned, et mitte ainult sa ei taha enam joosta ei taha üldse kunagi enam joosta. Ja ma võin öelda, et mul oli eile jälle loomulikult seesama tunne. Kui ma pidin bostonis on hästi tuntud Harplexill sellest mäest ülesse minema. Aga ma muidugi teadsin ja tunnetasin, et noh, et mulle varusid, ma juba kogemus ütleb ka, et ma ikkagi varu, et ma endast väga palju ei andnud. Ja nüüd siin ongi see küsimus, et, et kuhu inimene jõuab või, või mis siis saab ka selles, kõige raskemas olukorras on väga palju erinevaid alternatiive, mida teha. Et ma olen ise nimetanud seda seina selliseks nähtamatuks seinaks nähtamatu sein, mida tuleks ära lõhkuda, millest ei tohiks üle ronida millest isegi tingimata ei peaks läbi minema valmis, tuleks omaks võtta. Tuleb mõista, et seesama sein on, on meie omad. Me olemegi igapäevaselt tegelikult inimeseks olemine tähendabki seda seina kaasaskandmist ja selles mõttes maratonijooks võimaldab meil selle seinaga kohtuda. Aga mis juhtub, on see, et meil hakkavad kohe tööle mingisugused mehhanismid, mis tahavad seda seina jälle. Kas just nimelt need saavad teised alternatiivid, kas ära lõhkuda, ära peita, tahan öelda, et seda üldse ei ole olemaski, edasi mingisugust kaitsemehhanismid, väga lihtne on ju ära kaotada seda seina sellega, et me jääme seisma. See ongi nüüd see, selline võib-olla maratonijooksu iseloomulik eksistentsiaalne moment, et kas inimene on võimeline iseenda seina enda omaks võtma, mis võikski olla ainuke kriteerium sellisel jooksumaratonil see, kas inimene iseenda eksistentsile kohtub ja kas ta suudab seda omaks võtta. Ja väga paljudel põhjustel enamus juhtudel me seda ei suuda või ei taha. Sellepärast et mis iganes, kas me ei ole valmis, kas meie mõte on okupeeritud millegi muuga? Kas meie elus on midagi muud, mis on, on parasjagu oluline, mille peale me mõtleme, aga me ei suuda lasta vabaks iseennast. Ja selles mõttes on see huvitav, et, et see käib nagu keha kaudu kehast, tuleb see esimene märk. Et me jõuaksime oma oma vaimuseisundi omaksvõtmiseni, oma inimeksistentsi, universaalse inimeksistentsi, omaksvõttu, nii jõuame selleni keha kaudu. Ja selles mõttes on maraton hästi äge asi, et keha kaudu sellele lähenedes me tunneme, tunneme seda valu seal 30. kilomeetril me tunneme, et me ei taha enam mitte kunagi joosta. See on selge. Aga tavaelusituatsioonis, kui meil on elumurede, mis iganes, eksistentsiaalne, mingisugune muu kriis tuleb esile elus, tuleb meile vastu mid, pannakse valikuid. Siis meil iseennast petta on palju lihtsam, sest mõttega ennast ära peita või leida lahendus on, on palju lihtsam sest asju on võimalik endale tõlgendada ümber mis iganes moodi ja me oleme piisavalt targad sellises lääne ühiskonnas, et seda teha. Aga nüüd, kui me oleme jooksu kogemusest sealsamas maratoni 30 kolmandal-neljandal kilomeetril ja me tunneme, et teha enam ei suuda mitte midagi teha siis mis siis saab? Mis seda maratonijooksja puudutab kõige esimene inimene, kes selle distantsi läbi jooksis, suri ära ja lõpetas selle jooksu surmaga. Ja kui sa ütled, et jooksus on see sein, midagi, mis tuleb omaks võtta, siis see ilmselt, mis seal teisel pool seina on, see ilmselt ei ole enam see elu, mida me siin siinpool seina elama, et ütle, kuidas sa seina omaksvõtmine ikkagi täpselt peaks välja nägema, kui meil kõige esimene näide on ilmselt, kus joosta seinast läbi. Surm on singulaarne ja universaalne korraga see tähendab seda, et igale inimesele on omane see, et ta ühel hetkel sureb. Samas see, kuidas iga inimene oma oma surmaga kohtub, on, on igalühel erinev. Et selle kohta nüüd käia välja mingisugune retsept poest just nagu kõige ausam ja õigem, aga samas on ikkagi noh, mingid asjad, mis tunduvad olevat just mis puudutab seda jooksu seina millele me saame jälile ja millele jälile saada, siis me võib-olla saame aimu ka sellest, mida see mõnes mõttes siis surm tähendab. Ja see, millal me jälle saame, ongi needsamad mehhanismid, millega me surma eest ära põgenema. Ja hästi huvitav on see, et, et jooksmine võiks ju, Me võiksime jooksmist ette kujutada, kui just nimelt põgenemist, et mida sa jooksed, kas sa pead millegi eest ära põgenema. Aga see võib keelduda nagu teistpidi, et vastupidi, et et kui me seisma jääme, siis, siis me oleme nagu millegi eest ära põgenenud. Ja no näiteks nendel samadel suurtel maratonidel, kus meil on 30 40000 inimest Enne veel, kui me oleme jooksma hakanud võib juhtuda meie, kes me võib-olla oleme suured enesepetjad ja ja ei ole väga tundnud ennast tõeliselt kohal olevana. Järsku tunneme, et midagi, mida me ei ole varem üldse kogenud, näiteks mina isegi ma ei pea ennast väga emotsionaalseks inimeseks siuke tavaline Eesti inimene, selles mõttes. Aga kui ma olen maratoni stardis siis praktiliselt iga kord tekib olukord, kus. Ühel hetkel ma võin mõelda ükskõik mida ma võin füüsiliselt, mul võib olla soe või külm või ma ei tea. Aga ühel hetkel on mingisugused emotsioonid, mis võtavad kogu selle mõttemaailma, selle, selle jooksu maailma võtavad nagu lahti ja midagi ei ole järel peale sedasama emotsiooni. Ja väljendub siis näiteks niimoodi, et Sul on nutumaik kurgus või sa hakkad nutma ja see ei ole nagu nutt selles mõttes, et oleks kurb millegipärast või ka nutt sellepärast et oleks rõõmus, mille pärast see ongi lihtsalt see, et avaneb mingisugune emotsioon, mis võib olla sinu enda jaoks on olnud täiesti kinni. Ja miks see nii on? Ma ei oska seda öelda, aga minu arust see on märk selle kohta, kuidas ühel hetkel midagi, mida sa võib-olla tavaelus tavasituatsioonis hoiad kogu aeg kinni, mis iganes põhjustel avaneb ja ta avaneb selle tõttu, et seesama maraton ei ole lihtsalt jooks, kus tuhanded inimesed saavad kokku vaid see on sündmus ja sündmuseks ma nimetan midagi sellist, kus nende erinevate elementide kokkupanemisel tekib mingisugune lisaväärtus. Kuidas me seda tõlgendame, kui tähtsaks me seda peame, kui eriliseks? See on juba inimeste, igaühe enda tõlgenduse küsimus. Aga selge on see, et nende selliste koostoimemehhanismide kaudu sünnib midagi kolmandat, mille jaoks me ei peagi võib-olla täna siin nime andma. Puudutame seda seina siis mulle tundub tõesti, et see sein on nagu üks selline huvitav sein et sealt võimalus tõepoolest ka nagu läbi joosta, mis seal ka soovitatav temaga võimalik kuidagi põrkuda sealt siis nagu mingi tagasilöök saada. Aga see ilmselt, millele see sein nagu vastu astub, on see minu motivatsioon tegelikult, millega ma seda jooksu nagu läbi viin. Aga ma arvan, et see motivatsioon nagu ikkagi lähtub sellest minast või egost, et see omaksvõtmine minu arust tähendab seda, et seal mingi kokkusaamine, mingi ühendumine, millesse need kaks osaleb. Pihustuvad jah, ma olen nõus ja sellest on ka nii mõnigi noh, ma ei oskagi öelda, kas kirjanik või filosoof, jooksja või mis iganes nime anname, aga hästi tuntud võib-olla isegi üks tuntumaid sellised raamatupoes, kui te vaatate jaapani kirjanikke, haruki Murakami on väga hästi tal eelmisel aastal tuli ka üks niisugune jooksuteemaline raamat. Ja tema väga hästi kirjeldab või on osanud sõnadesse panna seda, mida sa ütlesid, et need inimesed, kes huvitav, võivad raamatupoest raamatu endale muretseda ja vaadata, kuidas nii-öelda tühjusest või asjade pihustumisest jooksukogemuses seda on võimalik nagu sõnades lugeda. Mulle tundub, et jooksmine on selline, selles mõttes haruldane nähtus, et selles maratonijooksus, kui üks inimene jõuab sinnamaale, et on ka juba maratoniks valmis. Maratonis on, on võimalik kolme, nelja tunniga põhimõtteliselt eksistentsiaalsest mõttest teha läbi terve elu. Ja väga vähe on elus selliseid nähtusi, mida sellise ajaga, millesse on võimalik mõni väga hea raamat või mõni väga head teatritükk on võimeline, ma arvan, inimeste ka sellisesse seisundisse viima, käiakse kõikvõimalikud asjad läbi. Aga nendes puudub kehalisus. Jooksus on see olemas ja see on väga inimesele väga loomulik osa temast ja ja selles mõttes ma leian, et jooksu võlu ongi see, et, et seal on olemas kõik need küljed mida on vaja selleks, et mis saaks kes iganes me tahaksime olla. Ö-ülikoolil oli külas jooksu filosoof Kristjan Puusild. Loengu teema jooksupaelad kõlas muusikaat hoomas nihumaanilt ja Alex vermanilt. Saate panid kokku Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2009.