Tere päevast ja raadio kahe kuulaja on jälle kätte jõudnud, üks tore pühapäev, kell on saanud pisut kaks läbi ja see tähendab seda, et eeter on, saate restor käes, mina olen selle saatejuht Brent pere. Ja pisut vähem kui tunni aja jooksul saame jälle ühe juba tuntud kultuuritegelasega veel rohkem tuttavaks ja räägime temaga natukene niisama juttu ja lisaks muidugi kuulame ka muusikat, kat, mille on ainult ema siia valinud ja natukene mängime ka, aga küllap selleni me veel jõuame. Aga nüüd meil on külas siin laulja, ajakirjanik ja muidugi ka ema Piret Järvis-Milder. Tere. Tere. Tere. No viimane nädal on vist möödunud korraliku sellise meedia tule all ajendatuna Sis Vanilla Ninja kambakiste. See vastab tõele, tõesti, huvi on tuntud. Mul on väga palju, et olgugi et me ise esialgu plaanisime, et see on, et see selline teadaanne, et me nüüd plaanime tagasi tulla, et see on selline lihtsalt väike tiiser ja täpsemat infot siis jagame. Aja jooksul aga tõesti joosti kohe tormi ja see on tegelikult väga positiivne ja tore, et huvi on inimestel jätkuvalt olemas meie tegemiste vastu. See tegi rõõmsaks. Nii et see oli lausa üllatav isegi ja no ma ei teagi, kas, kas ta nii väga üllatas, ikka ikka on nii hea meel, et jätnud päris ükskõikseks. Teadaanne oleks ju võinud jätta, sest tõesti me oleme ikkagi väga kaua juba eemal olnud. Siit muusika maastikult ja iga igatepidi oleks võinud olla. Aga mitu korda tegelikult see nüüd ikkagi läbi on käinud, et Kambek tuleb, sest et üks oli see esimese aprilli nali, aga nii palju, kui ma meediast olen lugenud, siis need selliseid väikseid uudisnuppe on ikka läbi jooksnud, et kas tõesti nelja ning tuleb kokku. No me isekeskis tegelikult oleme nende aastate jooksul, kus me siis nii-öelda oleme mitteaktiivsed olnud ikkagi päris mitmel korral arutanud, et võiks teha Kambeki arutanud üht ja teist ja kolmandat pidi kuidas seda teha võiks, aga alati on see millegi taha Obama jäänud, aga sel korral ma julgen ikkagi üsna kindel olla praeguseks hetkeks, et see Kambek tuleb. No selles suhtes, et juba kaks tegelikult esimest uut lugu on juba osaliselt ju ka üleval ja kuulatavad netiavarustes, nii et et vähemalt nii palju, jah, on küll asi käima läinud, et me oleme salvestanud juba viis. No ma arvan, et see on juba täiesti arvestatav samm ja väga oluline küsimus, kas jäätise logo jääb samaks? Vot ei tea see logo isegi, jah, ei ole meie kõige vanem logo, see, mis jäätise peal on, see on ma arvan jah, juba selline uuendatud versioon, et kunagi meil oli üksteistsugune täitsa alguses. Aga nüüd me oleme küll mõelnud, et tegelikult oleks vist aeg jälle värskenduskuur läbida või siis just et minna selle vana logoga välja ja, ja nagu sa ütled tõesti, et Eesti inimestele on see sealt jäätise tuttav, et võib-olla see polegi paha, et selle sedasama jätkata. Kui muusikast rääkida, siis sa oled niimoodi nagu lapsest lapsest lapsest peale muusikaga tegelenud. Üsna et ma lapsena jäi ikkagi algklassidest saati juba laulsin laulukooris ja käisin klaveritunnis. Et selles mõttes küll jah, et ma olen muusikaga kokku puutunud maast madalast ja meil kodus oli ka igasuguseid instrumente, mida oli tore tore näppida ja jah, selles mõttes küll, mis esimene instrument siis oli, klaver, klaver isaga ja meil kusjuures oli kodus Kalle Randalu vana klaver mille mu vanemad kunagi siis ostsid tema, ma ei teagi, kas otse temaga käest või tema sugulaste käest ja siis aastaid hiljem kunagi. Okei, ma loodan, et seda lugu nüüd väga mingi venivat ja segaselt ei räägi, aga see lugu oli siis nii, et mu vanemad läksid, see oli vist aastal 2007 New Yorki kus vaat siis otsustasid minna Eesti Mai ja Lenna ja Kristjan Randalu kontserdile ja pärast seda kontserti. Nad rääkisid lennale, et ahaa, et tead, et meil on siis Kristjani perekonna vana klaver kodus ja Lenna rääkis seda omakorda Kristjanile. Ja kui Christian kuulis, et tema pere, see vana klaver on täitsa jätkuvalt alles ja nüüdsest siis ka tuvastatud, kus siis ta soovis seda tagasi oma perre osta ja nii läkski, nii et nüüd on seesama klaver tagasi randalude juures, sööte klaverist ilma, me jäime ilma, aga samas tundus, et kui see neile nii sellise nostalgilise väärtusega, et siis on tore, kui nad saavad selle tagasi. Ma arvan, mõistlik ja aga vanemad suunasidki sind, seal on muusika peale siis või ikka vabatahtlikult. Nad ei sundinud mitte kuidagi, aga mu vanem õde juba enne mind tegeles muusikaga ja kuidagi tema jälgedes oli loogiline, et hakkasin mina ka huvi tundma. Aga vist said näiteks selle positiivse ellusuhtumise ja ma lugesin väga tore, üks selline klipikali r kunagi sain vanaemalt selle positiivse ellusuhtumise, siis kalapüügioskuse said vanaisa. Ja väga võimalik, et just nimelt sealt ma sain kõik need asjad, mis sa nimetasid, et mu vanaema, tõepoolest, ma ei ole teda, ma olen tähendab ühe korra elus näinud teda halvas tujus ja pahasena tõesti ühe korra elus. Ja teda ma tõesti imetlen väga, et ta suudab nagu säilitada positiivse meele ja ta on mulle suur eeskuju, aga tuleb tunnistada, et mina alati kõiges nii nii palju positiivsust leida ei jõua, ei, ei oska, aga, aga ta on ja selles mõttes see, kelle ja mille poole ma püüdlen. Muusika kõrvale oli vist teine palju olulisem asi sul lapsepõlves vist Marite kallasmaa. Ja Marite kallasmaa oli tõepoolest minu suur iidol. Ma olin päris või veel päris väike, kui millegipärast just ema mulle telekat vaadates nagu väga kuidagi sügava mulje jättis. Väga meeldis mulle ja nüüd, aastaid hiljem, on teed meid taas kokku viinud, Mariita teatavasti ju koolitab ETV saatejuhte. Loeb meile sõnu peale ja mina olen ka tema nii-öelda vastuvõtule juhtunud ja olen saanud temalt väga palju õpetlikke sõnu, karmi kriitikat, kõike, et selles mõttes mul on väga hea meel jah, et elu on niimoodi pärast temaga veel nii lähedalt kokku viinud. Ja sealt siis saigi see selline televisiooniarmastus alguse. Seal oli, ma arvan jah, võib-olla üks selliseid jah, selles mõttes esimesi hetki, kus kus mulle nagu keegi konkreetne inimene seoses televisiooniga nagu väga meeldis. No ma arvan, et sellest muusikast me jõuame veel palju-palju rääkida, aga enne kui me selle juurde jõuame, siis on üks tore lapsepõlvehitt ka. Sa valisid siia siis sellise loo nagu vihjuver hir inkuubuselt. Ja noh, kui sa palusid valida välja lapsepõlvehitti, mis nostalgiliseks teeb siis ja väga palju lugusid käis peast läbi ja lapsepõlv ka ju tegelikult niimoodi jaotub, eks ju, et kus sa oled natukene noorem ja siis juba teismeeas, mina valisin sellise teisme ja lemmiku tegelikult. Et ma kaalusin küll, et võtan midagi varasemast lapsepõlvest, et siis ma oleks ilmselt midagi Godvannilt võib-olla võtnud kütta juba, mis seal praegu. Ja et aga siis ma mõtlesingi, et kuna, kuna need lood, mida sa, mida me siin veel saate jooksul kuuleme, mida sa palusid välja valida, et need kõik olid võib-olla natukene sihukesed, et mida nalja lood, aga, aga võib-olla mitte sellised jah, mis mind tõsiselt kuidagi õudselt mõjutanud oleks, et siis ma mõtlesin, et okei, ma võtan sealt lapsepõlvest ühe loo, mille puhul ma tunnen, et see nagu tegelikult kuidagi andis mulle sellise hoobi jalaga tagumiku konkreetselt, et kus ma hakkasin mõtlema, et ma tahaks hakata bändi kunagi tegema. Ja raadio kahe kuulaja, sa kuuled saadet röster ja meil on siin külas särav Johanna ja ajakirjanik ja me räägime siin pisut tema sellisest üleminekuajas siis selle looga seonduvalt, nagu ta ütles, siis oli tema teismelise ajalugu ja vot nüüd saamegi siis minna sele Vanilla Ninja karusselli peale hopsti kohe hüpata sinna peale ja sinu puhul vist solitsel suhteliselt esimene, kes sinna valitakse. Nii ei saa öelda, et, et esimene ja valiti, sest et tegelikult me olime mina ja Katrin Siska olime koolis pinginaabrid ja üks hetk, Me tutvusime Sven Lõhmusega. Tol ajal ma arvan, me käisime veel keskkoolis, kümnendas klassis, tal oli plaan teha uus tüdrukutebänd, aga see asi ei läinud Käima tol ajal, aga, aga me jäime Sveniga suhtlema ja siis umbes äkki aastal kaks läks veel mööda ja siis niisugused selgus, et meil üks sõbrannadepaar, Lenna ja Maarja, kes samuti justkui olid ula peale otsisid, et endale kambalisi, kellega koos hakata muusikat tegema ja nii me kokku saime. Selles mõttes jah, mingit sihukest sugust kurssi või justkui mingit kaastingud, mida mõnikord ma olen lugenud kuskilt meediast, et meiega seostatakse, et sellist asja pole olnud, et me olime ikkagi nagu kohe need, kellega hakati, hakati seda konkreetselt vanilje tegema. Siiamaani asi, mis, nagu justkui ringlaks, et casting oli jah, jah, aga kahjuks ei ole olnud kästingatet läks, läks nagu lihtsamalt, et ei ole pidanud pidanud seal sadade tuhandete konkurentidega võistlema selle koha nimel. No ma usun, et sinna oleks tulnud küll sadu ja sadu ilusaid tüdrukuid No ei tea, sest et noh, alguses ju alguses ju, kes, kes oleks osanud arvata, et sellest võib-olla midagi suuremat kujuneb, aga jah, ei tea. Ja sa olid vist selle nime sünni juures ka? Ja selle nime autoriteks, ma arvan, võibki pidada mindiassenni. Sest ma mäletan, kui me Svenniga, me olime tema vanas valges PM-is, ma ei oska öelda, mis aasta bemm see oli, võib-olla see võiks olla oluline detail siin, aga no 90.-test ikka selline paras romu oli see, aga sellega ta sõitis tol ajal mingi suuri rahasid? No mitte, ma arvan jah, nii suuri, võib-olla kui tänapäeval, aga, aga jah, ja ma mäletan, et me olime selles autost oli mind just vist stuudios koju sõidutanud ja siis seal autos mängistel mingisugune selline mingi aasia muusikaga CD ja niisugune Aasia, ma isegi ei julge öelda, kas oli mingisugune hiina, korea või jaapani muusika, ma ei mäleta enam. Aga see nagu pani kuidagi mõtte liikuma ja tekkisid igasugused Nindschad ja kung-fu'd ja muud asjad nagu mõttesse sellega seoses ja ja sealt jah, minu arust nagu vanilla nagu ehtegi sinna siis, et pärast, et justkui, et me ei ole nagu päris Nindschadega oleme vanill, on ilmselt jah, ma olen üks selle nime väljamõtlejatest. See seletab ka seda, et miks sinu kirjutatud lugu, lugu, klapp, konfooja ikkagi väga aasa Jah, jah, jah. Palju sa seal sellises loomingulises protsessis osalesid ikka palju võistleks. Jaa, täitsa alguses see plaat, esimene plaat, mis me tegimegi koos Sven Lõhmusega, et seal on suur osa, suur enamus laulusõnadest on minu tehtud. Nüüd tagantjärgi on seda üsna naljakas kohati kuulata, aga jällegi millest on nagu tore nagu minu enda jaoks vähemalt selline tore, justkui päevik mis viib mind tagasi sellesse teismeikka ja siis lugeda neid sõnu ja püüda aru saada, et millest teismeline Piret mõtles ja mis tema hinge vaevas või rõõmustas, et selles mõttes on naljakas tagantjärgi kuulata küll selle albumi sõnu. Kui palju selline meediaga ja sind tollal häirisid? La täitsa alguses ei häirinud, sest siis ei osanud ka midagi karta. Aga noh, aja jooksul küll ma tegelikult olen väga pelglik igasuguste intervjuude andmise suhtes ja ma väga kontrollin tee, mida ma ütlen ja, ja selle võrra ma arvan, ma ei ole üldse hea intervjueeritav mulle, mulle ei meeldi üldse olla selles positsioonis, kus ma hetkel olen. Aga jah, alguse poole, ma arvan, et sellises nooruse uljus ja ei osanud midagi karta, et siis mis kõike öelda, aga eks üks hetk kas kätte maksma ja siis ma ei, ma ei oskagi öelda, ma ei tea, kas praeguse aja kollane meedia on kuidagi julmem või võime halvem kui siis aga sel ajal noh, ma olin rohkem nagu nii-öelda kollase meedia huviorbiidis ja kollase meedia hammaste vahel ka tihti ja, ja ma arvan, et see, see nagu mingil määral hirmutas ära küll jah ja tegi nagu hellaks teatud kohtade pealt. Siin vist isegi tituleeriti suhteliselt alusetult nii-öelda joodikuks ja suitsetatakse lihtsalt mingit. Nojaa, no muude asjade seas tõesti, eks ongi, et, et sa oled nagunii sellised teravdatud tähelepanu all ja ongi, lähed korraks peole, sul on kokteiliklaas käes ja ongi hea lihtne öelda, et näed joodik või noh, mis iganes, aga no ongi, et sellised asjad tegelikult ikkagi teevad lõppkokkuvõttes haiget on ju, et ma ütlengi, et ma ei tea, kas tänapäeval on sellist kollast meediat enam, aga noh, tänapäeval on jällegi igal inimesel on oma isiklik sotsiaalmeedia konto, kus ta saab alati nagu kõike kohe lappida ja klaarida, et kui su kohta öeldakse kuskil midagi täiesti alusetud, siis sa Lähed ja õiendad kohe arved ära. Aga noh, tolle seal ei olnud Facebooki või Instagrami ja siis justkui nagu alati, kes see selline natuke ühepoolne suhtlus kohati, et kui keegi su kohta midagi ütles, olgu see hea või halb, siis see jäi nagu kõlama, et ei saanud seda ise nagu kohe omalt poolt kommenteerida. Et võib-olla selles mõttes oli raskem ja 2000.-te alguses nagu olla see nii-öelda avaliku elu tegelane. Aga samal ajal see ju ise olid ka juba otsapidi mingis mõttes meedias, et juhtisin mingisuguseid saateid ja kõike seda, et sina vist ei pidanud sellise asjaga tegelema, et panna pealkirju, mis ei ole isegi õiget olemas. Jah, jah, seda küll, et mina kirjutavas meedias, no ma olen, olen natukene ka seda teinud, aga jah, peaasjalikult ma olen ikkagi televisioonis olnud tööl ja tegelikult minu tee telesalgas täpselt samal aastal, kui, kui me Vanilla Ninja hakkasime tegema, nii et jah, et selles mõttes Need kaks teekonda minu jaoks nagu niimoodi paralleelselt kulgenud nüüdseks muidugi juba televisioon on oma ammu kauem kulgenud, aga aga jah, et algasid need samal ajal, sest ette pärast keskkooli lõppu siis ma oleksin, läksin õppima meediat ülikooli ja täpselt samal aastal, tegelikult kohe ma sain ka TV kolme tööle. Aga selline kolme väga erineva asja kuidagi klappimine sul õnnestus või oli see selline üks suur peavalu? Sa mõtled, et siis kool, bänd ja saate tegemine? Mahukut küll ja eks ta alguses oligi jällegi see, et te olete noor ja energiast pakatav ja kõik suure hurraaga teha, et ja mingi aeg ma suutsin seda teha. Aga jah, siis kui. Me saime siis plaadilepingu saksa plaadi firmaga ja me hakkasime Eestist ära olema enamuse osa oma ajast, et siis enam ei mänginud välja jah, et siis mul jäi ülikool pooleli, sest et mul lihtsalt ei olnud aega enam kohal käia ja läks nagu keeruliseks, et seda kõike teha. Jah, ja samamoodi tekkis paus saadet tegemisse. Aga kui see man hilja ning aeg nii-öelda läbi sai, te ise ütlete, et seal pole kunagi vist lahku läinudki. Ametlikult lahku pole läinud, aga jah, selge see, et, et noh, me ei ole väga pikalt tegutsenud Aga millest see siis tekkis, lihtsalt kuidagi loomulikult, või olid seal mingisugused suuremad galataga? Selles mõttes juhtus loomulikult tänu nendele suurematele kaladele, nagu sa ütled, et neid nüansse ma praegu enam ei mäletagi, nii hästi, aga aga ütleme jah, et kuna me üks hetk läksime oma senisest plaadifirmast siis ära ja sõlmisime uue lepingu Iiemmaiga siis nagu tekkiski hõõrumine nagu nende kahe plaadifirma vahel. Ja see asi jõudis kohtusse ja see justkui nagu see kohtuprotsess nagu pani piduri peale meie tegutsemisele, sest et üks hetk oli nagu suur segadus, et kellele kuulub siis õigus nagu meie muusikat esitada ja nii edasi ja me lihtsalt, et neid sekeldusi vältida. Me kuidagi tõmbasime selle piduri peale me mõnda aega veel siin Eestis andsime kontserte ja tegelikult jõudsime veel käia Iraagis eesti sõduritele Vino liitlasvägedele esinemas ja me jõudsime käia Tšiilis ühel Ladina-Ameerika suurel lauluvõistlusel esinemas ja osalemas, et paar sellist nagu asjamäe siin jõudsime Te võtta, aga jah, et, et ma arvan, see selline negatiivsus, mis, mis kaasnes selle võib-olla kohtus kohtuprotsessiga õnneks, mis ei olnud sellega küll seotud, aga see käis nagu meie peade kohal. Aga aga noh, ikkagi, et, et see nagu väsitas ja ei olnud jah enam sellist nagu muidu kogu aeg nagu millegi vastu sõdida või nagu sellises teadmatuses olla ja tegutseda selles teadmatuses. Pluss tegelikult me olime selleks hetkeks ka hästi pikalt nagu kodust ära olnud ja minul küll oli selleks ajaks juba üsna suur koduigatsus tekkinud. Noh, me olime täiesti olnud nagu teel ja mul ei olnud sellist oma staapi, kus oleks mu asjad ja kus ma nagu kuidagi saaksin välja lülitada, et ikkagi põhiline elu oli kuskil hotellides lennukis tuuribussis ja ma arvan, et Me olime kõik selleks hetkeks natukene nagu rammestunud ka selline nagu paus nagunii kulus ära. Et me kõik ostsime pärast seda endale, kodud Tallinnast eemale metsa sisse ja ja kuidagi oli vaja seda nagu patareide laadimist. Aga tundub, et ikka vist päris sellist lõpuni tülpimus ei tekkinud, et seesama üks plaadifirma vähemalt sisse David Randes või kuidas ta nimi oli tema vist nüüd kutsuski uuesti kokku ja. Jah, aga no vaata, kui palju aega on mööda läinud, et temaga me tegimegi viimase plaadi 15 aastat tagasi ja meie viimane plaat, mis me siis tegime Iiemai nimelise plaadifirmaga, sellest on möödas 14 aastat, nii et et nüüd me oleme saanud puhata küll selles mõttes noh, ma arvan, et me kõik oleme, oleme nagu toibunud ja nüüdsest on nagu jälle seda õhinat, et oh jah, võiks teha, et minus on küll õhin olemas taas kord. Väga hea, kuulame ühe õhinaloo väsis ära, selleks on sinu valitud kaasalaulmishitt. Milleks on siis Tiina Charlene, juua what's lav katud uurit. Miks sa selle just valima? Tegelikult see, miks ta on kaasalaulmise hitt antud hetkel, on seotud minu kütrekesega kelle jaoks huvitaval kombel ma ei tea, miks, aga see lugu talle nii väga meeldib. Kui ma seda talle laulan, tehta nii rõõmsaks. Nii et ma mõtlesin, et jah, et kui näiteks panna palju inimesi, aga seda kaasa laulma, Ma arvan, et oi-oi kui palju rõõmsadele teeks, nii et noh, sellepärast ma kirjutasin sulle seal loosine. Nii et võid täitsa võimalik, et see on ta esimene kaasalaulmine Sitsis. Ja me jätkame siin Piret Järvis Mülleriga ühte toredat vestlust ja rääkisime siin natukene elust-olust, aga nüüd on aeglane natukene ka mängida, sest et resteris ju ei saa ilma ühe toreda mänguta ja see mäng on väga kerge. Ma annan sulle kaks vastuse varianti, sina valid ühe ja siis põhjendad ja sain ühe sellise Ameerika ikka ilmselt rakenduse põhjal, nii et ma ei ole neid küsimusi siia ise valinud. Igasugu toredaid seiklusi on siin, aga mitte midagi liiga hullu, muidugi. Nii väga põnev ja ma ei tea, palju seal niimoodi oled pidanud mängima meedias või palju seal neid korraldanud oled, võib-olla on sinu käest parem küsida? Ma isegi ei kujuta ette täpselt, mis mängu sa hakkad mängima, nii et ma ei, ma ei tea, väga kerge mäng, valan sulle vastusevariandi ja sa pead põhjendama, miks. Ma arvan, et see on ikkagi selline ainukordne, esmakordne selline selline mäng, nii et lase tulla. Mis sa seal hakkad mult küsima. Ootan põnevusega. Väga hea, no ma esimene täiesti lihtlabane küsimus, kas oleksid elu lõpuni kaheksateistaastane sinu puhul siis oleksid seal saatejuht ja alustad vaniljanindschat või siis 35 aastane. Nii et enam-vähem siin Nii head variandid on mõlemad ma tahaks olla oskus ja väga huvitav, ma praegu olen 36, noh peaaegu siis 35 peab paika. Ehk et Need on mõlemad olnud nagu väga kihvtid ajad. Las ma mõtlen. Aga, aga ei, ma tahan ikkagi olla pigem 35 või noh, selles hetkes, kus ma praegu olen. Ma arvan, et mul ei ole üldse põhjust kurta. Aitäh niimoodi arvaks inimestest 39 protsenti, 61 tahaks olla ikkagi nooremad need näedsi, jah, vahise värki maailmas sellised inimesed, vot, aga järgmine, et läheb selline noh, ütleme naljakamakses, et kas sa tahaksid, et Bocemonid oleks päris või siis oleks superkangelased päriselt olemas. No Bocemmuunid on armsalt armsat küll varusele päris nägiste, no kuidas võtta, ma arvan, et Jaapanis võib-olla neid peetakse isegi päris tegelastega koduloomadeks ja ja kusjuures ma tegin hiljuti noortesaate NOVA jaks intervjuu ühe Eestis elava jaapani tüdrukuga ja siis ma sain teada, et Bocemonen, issand, neid on metsikult palju erinevaid, neid on, mille üle 400 vist siis neil on erinevad siuksed, kataloogid, kus on siis kõik need Pokemoniga, nende omadused kõik on kirjas ja sees ja pani kultuuris, need on väga tähtsad, aga see läks nüüd teemast kõrvale, aga superkangelased, ma arvan, on võib-olla natuke vajalikumad või? Nad suudavad häid asju, toidermon lendab ringi. Nojah, ja kui ta siin ringi lendaks, siis ilmselt asja eest, et ma ütleks ikkagi superkangelased, jah, sest et nad ju enamasti saadavad häid asju korda nagu miks mitte. 68 protsenti inimestest on sinuga nõus. Nii et seekord siis selles enamuses. Aga nüüd siis järgmine, mis on ka enam-vähem ikkagi sinu puhul juba mõlemad, et on juba olemas, kas sa pigem oleksid oma eluajal kuulus või oleksid kirjas ajalooraamatutes. Aga ma olen eluajal kuulus, siis ma võib-olla satun mõnda ajalooraamatusse ka, ju need on jah, natuke nagu seotud. Aga võtame siis võib-olla nii, et kas oleksid oma eluajal kuulus või siis sa saaksid alles kuulsaks pärast oma elu. No pigem võib-olla olla eluajal kuulus noh selles mõttes, et ma ei tea, niivõrd-kuivõrd, ma vähemalt siin Eestis olen vähemalt natukene tuntud, et selles mõttes jällegi, et ei saa otseselt kurta, et ma lihtsalt selle kogemuse pealt võib öelda, et ma võin olla küll minule. No ja nii, arvaks küll selle oma eluajal ja siis selle ajalooraamatute variandi peale siis 60 protsenti ütleks, et oma eluajal, nii et ollakse sinuga samal nõul. Aga nüüd kahtlemata väga keeruline küsimus. Kas sa pigem ei loeks enam kunagi ühtegi raamatut või ei kuuleks mitte ühtegi laulu? Aa vot see on väga huvitav valik. Huuh no äkki raske valik, sest tegelikult nagu praegusel ajal on niimoodi minu elus küll, et kuna lapse kõrvalt on raske leida aega et lugeda üritan küll natuke loen, aga ka nagu niimoodi võib-olla mitte selles mahus kui muidu. Ja muusikat seevastu ma kuulan rohkem, sest et mu laps tahab esmalt tantsiks, talle talle väga meeldib, tantsin talle kogu aeg ja kui ma just praegusel hetkel peaksin selle valiku tegema, siis ma peaksin muusika kasuks kallutama nagu selle valiku, jah, sest et mul on tarvis oma last rõõmsana hoida ja ma pean muusikat kuulama, niiet nii et sa pigem ei loeks ühtegi raamatut. Praegusel juhul jah, on lihtsalt elu-olu nõuaks seda. Ja tuleb välja, et niipalju kui inimesed seda mängu on mänginud, siis 82 protsenti valiks oma variandi. Nüüd noh, eks see on selline nutitelefonimäng ka, et võib-olla kõik ei olegi kunagi raamatut lugemas, eks ole. Ei tea jah-sõnast hästi, läks nagu intelligentsem valikese raamatuvalik, aga no praegu elus firma just just ilma emotsioonideta. 100 rõõmutamine muusika toob. Sellised väga keerulised vastusevariandid on pandud aga nüüd siis selline suhteliselt keeruline ikkagi, kas sa päästaksid loomade väärkohtlemise või õhusaaste? No pigem ikkagi loomade väärkohtlemine on selline asi, mida ei tohiks üldse olla. Ja see variant kindlasti ma arvan, et selle õhusaastega nagu on halvasti, kui sellega on halvasti, aga vähemalt siin Eestis meil on hästi, nii et või noh, veel enam-vähem hästi, kui võrrelda paljude teiste paikadega siin maamuna peal. Loomad. Ma olen loomadega nõus ja 59 protsenti valiks täpselt samamoodi, teised siis läheksid õhku tuulutama. Aga võimegi siit minna, sellise jõuluaeg ikkagi advendiaeg meil siin võime natukene jõulumuusikat kuulata ka sellisel juhul hoopis sinule, Piret ei meeldi üks laul kohe üldse UM Lääs, Kristines no mida sa nüüd ütled neile inimestele, kes väga kuulavad seda laulu suurima heameelega, miks sulle siis ei meeldi? Noh, tegelikult see on väga vahva laulukaga, teda saab ikkagi igal aastal igas detsembris natuke liiga palju, kas tahad sa või ei taha, aga laul saab kuskilt ikka kätte. Ja just sellepärast, kuna oli vaja vaja valida väljas üks laulja, mida, mida parema meelega ei kuulaks nagu kunagi, noh, ma ei tea. Tuli teha raske valik, maalisin. Männivägilane paremaid lugusid ka. Audioröster jätkab raadio kahes ja meil on külas Piret Järvis-Milder. Ja kuulasime nüüd siin tema, ütleme nii, et siis mitte just kõige lemmikumad lugu, isegi kui on jõulud, siis seda lugu lihtsalt mängitakse võib-olla pisut liiga palju. Aga tuleme siis nüüd siia, sellisesse sinu meediaaega tagasi, sa oled töötanud isegi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, tõsi, no see on ikka võimas, mis sa tegid seal? Ma olin majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete nõunik, jah, aastakese. Keda sa siis nõustasid või mis teemad sinu hallata? Minu ajal oli ministriks Juhan Parts, nii et võib öelda, et nõustusin teda ja ministeeriumid noh, mitte otseselt teda ikkagi ministeeriumit. Jah, selles mõttes küll, et majandusteemad ei ole kunagi olnud minu nagu sellised väga lemmikud, aga, aga see oli ikkagi oli selline põnev kogemus ja mõnes mõttes see oli hästi eriti nagu kuidagi isegi kasulik või noh, kindlasti kasulik, aga just just ka minu nagu järgmiseks sammuks mil ma siis suundusin tegema Pealtnägijat uurivat ajakirjandust, et selles mõttes oli nagu minu jaoks hästi kuidagi silmi avav näha, kuidas töötab riigiaparaat. Et ma nagu varem ei olnud nii hästi kursis, aga, aga jah, just see kogemus ministeeriumi nõunikuna nagu kulus marjaks ära, kuidas sulle meeldis seal niimoodi tagantjärele vaadates? No eks ta oli kindlasti kõige kuivem töö, mida ma oma elus teinud olen, selline ametnikud, kus sa pead ikkagi olema selline võrdlemisi vaoshoitud ja korralik. Ma mitte ei oleks muidu väga, väga selline metsik mässaja. Just, aga, aga no ütleme jah, et võib olla. Ma olen natuke selline liiga boheemlaslik. Võib-olla liiga kunstiinimene kohati, et sellist ametniku tööd pikalt teha. Aga jah, kahtlemata see oli oluline, hea, kasulik kogemus ja huvitav. Aga kui sa sealt Pealtnägijas läksid, siis sinu ülesandeks vist said need sellised pehmed lood jah. Ja sest noh, Pealtnägija ikkagi pöördus minu poole või tahtis mind oma tiimi pigem ikkagi just seetõttu, et et noh, mul oli selline meelelahutaja taust. Et jah, et pigem pigem oli see see otsustav koht, aga. Kas meelelahutaja taust kuidagi sai niimoodi, siis oli sellega keeruline alustada ka. Pealtnägijas oli kindlasti keeruline alustada, sest et noh kas see, jah, ma olin teinud, eks ju, televisiooni varem küll ja päris palju saateid teinud erinevaid. Aga jah, Pealtnägija ikkagi on hoopis teine tase ongi täiesti võib-olla sellist võrreldavat saadet nii legendaarset ja olulist saadet, noh, neid on, aga, aga on vähe Eesti telemaastikul ja ja noh, ongi see standard, mida seal sinul, et oodatakse, on ikkagi väga kõrge. Et selles mõttes oli raske algus küll see ei tulnud üldse ludinal. Aga õnneks on jah, Pealtnägija vedur, elav ajakirjandusõpik, Mihkel Kärmas, kes alati noori värskeid tulijaid, et väga toetab ja tõesti viitsib vaeva näha ja õpetada ja juhendada ja aidata, et et see on tänuväärne. See kool, mis ma olen saanud seal tema kõrval. Ma olen nii tänulik talle, et jah, et selles mõttes algus oli raske ja kindlasti oli isegi pisaraid võib-olla, et nagu läbi närida kõikidest nendest teemadest, sest ma ei teinud ju ainult meelelahutuslike lugusid, et just just nagu ka tõesti nendest raskematest teemadest ennast läbi närida ja teha teha kvaliteetset ajakirjandust. Noh, nagu ma olen siin juba korrutan jah, et, et see ei tulnud lihtsalt. Aga lõpuks tuli, alguses ei saanud vedama ja nüüd lõpuks ei saa pidada. Ja tõesti, et ei olegi saanud pidama, et nüüd, kui mõelda, ma olen üheksa aastat Pealtnägijaga seotud olnud, et võib-olla on mõned aastad vahele jäänud, üks aasta oli, kus ma tegin ainult ühe loo pealtnägijale, aga jah, selles mõttes ma olen jah, üheksa aastat olnud nagu nii-öelda selle pere liige seal. Sa oled päris palju teinud ka otsesaateid, näiteks terevisioon ja sa oled ka näiteks siinsamas raadio kahes teinud. Vähemalt ühte kindlasti suveraadiot, kumm, inimene seda rohkem jällegi nüüd tuleb selline mängu küsimus, et kas otse-eeter või salvestus. Ma arvan, et kindlasti see salvestuse inimene olen mina asjast, et seda ma olen oma elus oluliselt rohkem teinud, et jah, mulle on antud testi võimalusi ka otse-eetrit proovida ja väga ägedaid projekte olen saanud teha, on, ma arvan, Eesti laul kindlasti on võib-olla kõige lemmikum saade nendest, mida ma olen saanud otse-eetris juhtida. Aga jah, jällegi, et kuna ma olen, olen neid pealtnägija lugusid, ma arvan, Omaius lihtsalt nii palju teinud ja tunnen selles ennast kõige kodusemalt, siis jah, kaalukauss langeb sinna. Sa vist oled öelnud niimoodi ka, et ega sa nagu trügis just sinna kaamera ette, et kui vähegi võimalik, siis pigem oled seal taga peidus. Jah, palju mugavam on olla kaamera taga peidus, tõsi, et nii on jah, et kuidagi. Ikkagi nii ekstra verd ei ole verised. Ma ei ole üldse, eks ma olen jah, täielik introvert ja selles mõttes mul on nagu mugav olla seal kus sa ei ole nagu näha nähtaval ja võib-olla hinnatasin nii karmilt selle võrra, võib-olla see on nagu selline mu jah, mugavustsoon kaamera taga peidus olemine mõnes mõttes. Aga teisalt on see ka minu arust mõnes mõttes loogiline, et kui ma, kui ma teen näiteks Pealtnägijas loo mõnest huvitavast persoonist, et siis las olla kesksel kohal ikkagi see persoon ja las tema särab ja olles fookus tema peale, et ma ei pea ju ilmtingimata ennast sinna vahele segama, et noh minu arust mõnes mõttes igati lihtne, loogiline. On kuidas nüüd, elukorraldusega on siin palju õnne, muidugi argu paar kuud, mõned kuud oled saanud olla ema. Ja kolm kuud natuke peale, kuidas nüüd on siis kas elukorraldus virtsapeo peal ja täiesti et jah, minu jaoks on küll olnud jällegi jälle iga algus, tuleb välja, et on ikkagi raske, et nagu ma siin jõudsin rääkida, et ka sellistes uuriva ajakirjanduse maailmasukeldumine oli ikkagi nagu keeruline, et siis need selline ema rolli sisseelamine, tuleb tunnistada, et ikkagi ma jätkuvalt elan sinna sisse, sest et ma olen ikkagi 36 aastat oled saanud elada ainult iseendale ja võib-olla kahe ütleme siis jah, 18 aastat täiskasvanuna saanud selline iseseisev, täiesti iseseisev olla ja nüüd ühtäkki Ma ei ole enam iseseisev, minu ülemuseks on see väike 60 sentimeetrine inimene, kes dikteerib tegelikult seda, et mida, millal, kuhu ma lähen ja mida ma teen, et jah, et see on jätkuvalt harjumatu, et et ma ei ole enam oma aja perenaine. Aga, aga teisalt jahe on ikkagi, see on nii põnev, nii äge, äge kogemus. Et las ta siis olla, las siis olla see, et mul seda aega nagu hetkel ei ole ja tõesti ja kas see on harjumatu, et emal peaks olema, vähemalt ma ei tea, kuus kätt ja 1000 jalga, et jõuaks nagu alati nagu osaliselt olla siis beebiga ja siis mingi muu osaga kõige muuga tegeleda, et olgu selleks siis ma ei tea koristamine või söögitegemine või, või ka mingite tööasjade ajamine, aga sa pead kogu aeg konstantselt ikkagi tähelepanu, peab olema 100 protsenti ka lapse peale, et jah, see on ikkagi väljakutse, suur väljakutse. Aga raadiokuulajatele siiski saan edastada, et pilt on selline, et silm särab. On jah, no aitäh, võib-olla seda ilusat, et seda natuke õnneks raadiokuulajatest ei näe, eks ju, seda silmasin. Aga jaa, õnneks mu laps laseb väga hästi magada, et pritsid riiega, selliseid öiseid nutuhooge õnneks ei ole ja, ja tänu sellele tõesti ma olen võrdlemisi välja puhanud. Aga nüüd, kui Vanilla Ninja peaks saama tuurile, siis kuidas siis elukorraldus välja hakkab nägema? Tead, ma ei tea, ma ei tea ja see natuke on selline. Ega keegi ei tea lennale nüüd veel veel beebilinna linna just ju sünnitas kolmanda lapse ja palju õnne talle, et nii võimas olla kolme lapse ema ja vau, aga jah, et eks näis, kuidas elu korraldas, olema, hakkab minu abikaasa kil ootab suure rõõmuga seda aega ja väidab, et tema võib vabalt mulle Rõudiks tulla ja ise lapsehoidja olla, nii et ma siis siis eeldan, et nii on. Väga konkreetne kokku, see on väga konkreetne pakkumine ja kuigi mina hoian samas kõrval talle pöialt ja mina olen ka nõus, kui tema muusikaline karjäär peaks lendu tõusma, siis olen mina nõus talle Rõudiks minema, nii. Vaatame kumba kumma karjäär nagu ennem ennem siis nagu hoo sisse saab, et kumb, kummale nagu abiliseks ja lapsehoidjaks minema peab. Ja siin on tõesti, Eesti laul on tulemas, võib olla Eurovisioon, võib-olla olin sõdur ja siis vaatame, et kõike võib juhtuda, et minagi hoian oma abikaasale pöialt. Et tal hästi läheks Eesti laulul ja, ja miks mitte see Eurovisiooni teegi ette võtta, aga see oleks jah, muidugi. See oleks nali kyll, kui nüüd niimoodi korraga see kõik tuleks. Oleks aga meil on siia saate lõppu veel üks ütleme siis saate lõpulugu, aga seekord hoopis peo lõpulugu. Valisid siia ühe kilti plasele loo ja ma ei tea, võib-olla siis selle järgi näeb ka sind tantsimas väikesele lapsele viis miinust peo lõpp. Miks. Peaülesanne oli siis valida oma salajane, salajane vahe, mida võib-olla alati ei julge tunnistada kõigile, et see mu lemmik on. Aga tõsi on jah, et ansambel viis miinust mulle meeldib. Ja olgugi jah, et tegemist on sellise peobändiga, kutsuvad ennast ma ei tea sellest rämmaribändiks. Et võib-olla jah, selline kodune pereema ei peaks vaimustuma sellest muusikast, aga näed, mulle meeldib ja sul on õigus. Mõnikord olen tantsu vihtunud, mu tütreke, seal, aga selle loo järgi, nii et peo lõpp viis miinust heaga saate lõpulooks, eks ole. Suurepärane, ma arvan, et kõigele läksid kujutus, sellised mõtted kohe sinna teele. Aga üles ter selle imelise teadaandega saabki otsa. Meil oli siin külas Piret Järvis-Milder, mina olin selle saatejuht Brent pere ja ega siia saatma lõpujääbki see peo lõpp nüüd mängima ja suur aitäh sulle oli väga tore, aitäh selle print teha, aitäh kuulajatele. Jõin otse piima. Tõin käitsidega tuuba liiva. Teeme veel ühe veel ühe teele ja Teele Imeliku koju viia. Tulin, oleme r naela läinud, poldi, kaasab Ella mööda, teil töötab, siis piirdume, keskööga või talled. Tekstiilseent. Vili loovalovale tiibu värsiagi lasin otse südamest läbi tule peale saabuda. Väljas valge ära taganud aera Umboilon õues ja nendega hambeda noole jaga kedagi segamini. Luigelaul läbi igal aga suu kinni tiini autik, silm, suu, milliekraani kaugus näos tingib mingit õigesti tagurpidi, nagu täiesti uus liin voodis siruli. Ümberringi käin Guemplikule, evaktsioon, kindlad toolid, saag nagu poksi, Megan renoos. Nädal aega. Veedame koos. Mis sellest ikka Magaarin Subalias banaani ei kiida, sihtisin pikalt ja sulle sain pihta, legodes klotsid nüüd kogu meilid tulenevad ja teie kodule on Riina, sa minema pead. Kui jääger, tiivad väljake, haarasin jahedama tänane naine.