Kui me võtaksime nõuks ühisel meelel asutada muuseumi 60 aastat oktoobrirevolutsioonist mida te tahaksite seal talletada tänapäeva sündmuste tunnistajana ajaloo jaoks? Küsimus tuli välja pikk ja hirmus lohisev, et usutletaval oleks kergem vastata. Seletan oma mõtet, veel kord. Oleme astunud suure oktoobris 60.-sse aastasse, mis võiks seda aastat tulevikule iseloomustada. Ausalt öeldes niisugune vastus tuleb mulle täiesti ootamatult. Kuidas peaksime me oma ühiskonna tänapäeva siduma ammu lahkunud kunstnikuga? Tema teosed on küll kuulsad kaugel väljaspool kodumaa piire aga ikkagi pole see põhjendus. Vaatan Nikolai Semjonovit chi innustatust peaaegu hasarti, kunstnik reerisi kandidatuuri kaitsmisel ja tundun endale ääretu võhikuna, et ma ikka veel kaaskõneleja mõtet ei taba. Miks peaksin ma reerisi oma mõttelisse ühiskonna ajaloomuuseumi kandma? Kunstnik Reerich oli esimene mees maailmas, kes pöördus üleskutsega isikliku läkitusega riigijuhtide ja poliitikute, ühiskonnategelaste ja kunstnike kõigi hea tahtega inimeste poole ja keelitas neid kirjutama alla rahu ja sõpruse paktile, reerisi paktile. Teate, missugune oli tema idee platvorm? Küsib Nikolai Semjonovit. Ei, ei tea, tunnistan mina ausalt. Sest tulin kirjanik difanoviga kõnelema tema 80. sünnipäeva künnisel. Meie riigi lähenevast juubelist mõtteid vahetama ja ei osanud teps mitte arvata, et peaksin sel puhul uurima kunstiajalugu. Reeris lähtus teesist, et kõik maailma rahvad ja kõik kultuurid moodustavad ühtse, täiusliku terviku. Kui inimkond suudaks vältida sõdu ja konflikte, siis areneksid kõik tsivilisatsioonid soodsates tingimustes ja 11 toetades. Ajalugu ise, näiteks missugused suunad inimkonna arengus on olnud õnnelikumad ja produktiivsemad. Ja miski poleks meile kõlbmatu või tarbetu reerisi pakti sünnilugu on väga iseloomulik rahuliikumisele üldse. See liikumine saab endale jõu siis, kui me äratame rahu tahtma ja rahu nimel tegutsema iga kodu, iga perekonna, iga inimese. Nii et kunstnik reeris sõnastas esimesena mõtted ja püüdlused, mis tänapäeval on terve inimkonna kõige pühamat püüdluste sisuks. Mina rahuliikumise entusiastina tahaksin paluda teid, et nõukogude ühiskonna aastapäeva muuseumid tingimata võtaksite kunstnik greerisi, mõne maali. See tuletaks meile meelde, et võidelda tuleb mitte ainult sõjas. Võidelda tuleb ka rahu eest. Nikolai Semjonovit lõpetab oma mõttepeaaegu pateetilise pöördumisega küsimuse oktoobrirevolutsiooni võitude muuseumist on ta oma peas juba edasi arendanud uueks ideeks. Ta arvab, et nüüdisaegne maailm, see maailm, mis sündis oktoobris 1917 peab oma püüdluste peamiseks sihiks seadma rahu. Ja luua tulekski maailma rahumonument. Nüüd, kus inimesed teavad ja tunnevad, mida nad suudavad, kui nende kodusid ei purusta, pommid ja sõjalein. Nüüd, kus sotsialism on andnud kindlusetunde ja tuleviku. Nüüd on igatsus rahu järele selgem kui kunagi varem. Panite tähele, kuidas Tihhonovi äsja hakkas arutlema, miks on vaja asutada Rahu monument maailma rahvaste jaoks. Kuulan teda ja samal ajal läheb ka minu mõte edasi. Ja ma tunnen, et see riik, mida tähistab sümbol SSSR on ise terve oma olemusega rahvaste ajaloomonument. Aga praegu ei ole küsitleja kord filosofeerida ja koondanud tähelepanu uuesti temale. Kihanov on mikrofoni enda kätte haaranud ja vist juba hoopis unustanud, et meie vestlus õieti algas murest tema tervise pärast. Nikolai Semjonovit Jon halbade ilmadega kõvasti külmetanud. Hääl on tal ära, kurk kipitab ja et mikrofoni ees vastu pidada, rüüpab ta aeg-ajalt perenaise toodud kanget teed meega. Ka minule pakuti teed ilusas tumesinises, tassis. Laua kohal ripub tohutu suur kollane siidkupliga lampkorvis on punapuselised, õunad ja läikivad kompvekid. Vaasis viljapead ja värvilised õlelilled. Nägin seda kirevat lauda juba aknast. Raudteejaamast oli pikk maa tulla vist mitte vähem kui viis-kuus kilomeetrit. Tänasin südames oma vastutulelik kolleegi, kes selleks käiguks mulle kõige kergema magnetofoni hankis. Vahepeal hakkasin juba muretsema, et olen teelt eksinud. Aga kui lõpuks pere tõlkina üles leidsin, tundsin tihanovide maja juba kaugelt ära. Kaiast viib söögituppa, lai trepp. Otse klaasukse vastas on ümmargune laud, laua kohal, seesama lamp nagu kollane päike. Nägin, kuidas piltide järgi nii tuttav Nikolai Semjonovit tassist teed rüüpas ja mingeid pabereid sirvis. Ma ei teadnud, kustkaudu majja sisse pääseb ja koputasin aknale. Nikolai Semjonovit tõstis pea ja viipas mulle tuttarlikult. Uksel ootas juba perenaine. Kuuldes, et kirjanik on üsna tõbine ja et ta on täna üleval. Ainult minu visiiti oodates hakkab mul hirmus piinlik. Seda märgates tahab kirjanik asjaliku vestlusega mind segadusest üle aidata. Ta ulatab mulle paberit, mida ta ise äsja vaatas ja pärib minu arvamust raamatute kohta. Mida siin on nimetatud Loen. See on nimekiri kirjandusteostest, mis on esitatud Lenini preemia saamiseks. Mida neist olete lugenud? Küsib Nikolai Semjonovit. Mis teile meeldib? Tõmban õhku kopsudesse ja ei julge isegi hingata mitte. Kuidas võiksin mina Lenini preemiate riikliku komitee esimehele nõu anda? No näiteks see raamat ei anna Nikolai Semjonovit mulle rahu. Teate, minu arvates on see väga hea raamat. Ja tihane hakkab peast tsiteerima värsse. Ilus nagu loodus, kommenteerib ta luulet ja vaatab klaasuksestamalumisele aiale. Aed on seal videvikutunnile tõepoolest müstiliselt kaunis. Esimene lumi tuli Moskval varakult maha. Kollased kased on lumised. Nende jäätunud lehed on nagu värvilised kristallid. Punased pihlakad piiluvad hangest, säravad nagu nääriehted. Ma mäletan üht sügist, mis tuli niisama ootamatult, hakkab Nikolai Semjonovit meenutama. See oli 41. aastal. Sõjatalv tuli äkki nagu sõda, isegi ühes mu sõjaaegses jutus on mingi sedamoodi pilt, nagu praegu siit aknast paistab. Kindlasti pole ta seda väikest jutukest lugenud. Aga just olen. Rõõmustan ma ja õngitsesin kotist välja. Tihhonovi jutustused. Võtsin raamatu Tallinnast kaasa, et tee peal lugeda. See on veel sõja ajal 43. aastal Moskvas trükitud Tihhonovi jutustuste tõlge. Nikolai Semjonovit pole ise seda väljaannet kunagi näinud. Ta vaatab raamatut huvi isegi põnevusega ja palub, et loeksin talle sealt natuke midagi. Aitäh. Kas eesti keeles? Muidugi, ütleb tema ja võtab prillid nina alt. Nägu segaksid need kuulamist. Kardan, et hakkan ärevusest kokutama, aga pole pääsu. Jutu nimi on õunapuu. Kostis häire lõpu signaal. Vana kunstnik sammus tagasi oma maja poole aga ta ei tundnud enam seda paika ära. Ta leidis end aiast, mis oli muinasjutuline nagu unelm. Puit kattis kolme sõrmepaksune härmatise kord iga oksjoni nagu kunstniku nikerdatud meistritöö. Iga raag sätendas mingis läbipaistvas säras. Kummalised leegid jooksid mööda puulatvu, mida ehtisid soobel pehmed lumemütsid. Näis, nagu oleksid puud seatud pidulikuks tantsuks ja nagu võiksid nad iga hetk kunstniku ümber ringmängu alustada, ühendades oma välkuvad käed ja puistates teemante igasse külge. Selle imeaia keskel seisis nõiduslikult ilus puu. Kõik, mis ehtis teisi puid. Sära, sädemed, teemandid. Kõik see oli selle puu juures niivõrd suurejooneline ja täiuslik, et midagi säärast inimkäed ei suudaks iialgi luua. Puu põles külmas imelisest tules. Kunstnik ei mõistnud, kuhu ta oli sattunud. Ta sulges silmad, avades uuesti silmad, tuli ta nagu maa peale tagasi. Ta oli oma aias. Silmipimestavalt ilus puu oli kunstniku vana tuttav õunapuu. Kunstnik nägi äkki tervetama linna uues Vialetses valguses. Ta ümber olid kirjeldamatult ilusad hooned. Nõiduslikult kaunid aiad. Kadusid kõik mornid, mõtted, mis olid piinanud teda seal all keldris. Kuidas ära sõita sellest hämmastava ilu, kangelaslikkuse töö ja kuulsuse maailmast. Ei kunagi ei kuhugi. Seda linna on vaja kaitsta. On vaja võidelda õiguse eest alati tohtida, nautida ilu. Panin raamatu kinni. See oli Leningrad, ütleb Nikolai Semjonovit. Ja rüüpab teed. Kuidas see juhtus, et piiratud linna jäite? Semit ei juhtunud, see pidi nii olema. Ma olen põline Piiterlane. Ja äkki hakata jutustama oma kassist. Meil oli hall kassipoeg. Kuidas ta meile sattus, ma enam ei mäleta, aga meie juures ta elas ja oli kui kõige rängemad neljapäevad kätte jõudsid. Ja kui meil enam millegagi kütta polnud, heitis kas meie majas esimesena hinge. Mul on veel praegu kõrvus kassi meeleheitlik isa. Ta nuuksus nagu haige laps võib-olla et blokaadi ajal söödi kasse ja koeri võib-olla, aga ma arvan, et mitte, see ei päästnud linna. Linna päästsid inimesed, kes inimesteks jäid. Mõistete. Mõistan jääd kõnelust helgemate teemade juurde tuua. Küsin, et miks on tema loomingus nii tähtsal kohal kaugete maade ja rahvaste elu india Lähis-Ida-Šotimaa. Teile võib see tunduda põhjendamatu, aga ometi on minu luuletuste ja jutustuste sisemine mõte ikka ja alati soovis kutsuda inimesi elama rahus. Ja minu nooruse kõige eredamad muljed on kantud piinavast igatsusest rahuliku taeva järele. Ma läksin esimesse maailmasõtta lõbusa ja Uljahusaarina. Minu tuleristsed olid teie sünnimaal Eestis. Nägin seal sõda ja sain tunda tema hävitust. Tegin kaasa oktoobrirevolutsiooni twitteris ja sattusin kodusõja lahingutesse Judenitši vastu. Sõda, sõda, sõda. Husaar kaotas oma illusioonid. Aga ta ei kaotanud lootust parandada maailma. Ma siiralt usun, et kui inimesed tahavad 11 mõista siis nad seda suudavad. Minu jaoks on Lenini tees maailma rahvaste rahulikust kooseksisteerimises mitte teoreetiline lause, vaid tegevusprogramm. Aga rahuliikumise praktikast ma tean, et ka kõige õigema programmi tunnistamine ei tähenda veel võitu. On vaja mitte ainult mõelda ja öelda, on vaja tegutseda. Ma olen juba üsna vanamees, nüüd, kus ma varsti pean tunnistama, et 80 aastat sai täis võin ma öelda, et minu elu ja kestel on maailmas kohutavalt palju juhtunud. Kui ma lugema õppisin, oli auto alles ime. Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, oli kino alles tumm. Kui ma esimest korda lennukiga lendasin, pannud Gagaarin veel sündinud. See maa, mille kodanikud meie teiega olema on minu silma all kasvanud ja mehistunud. Ja tema inimesed on kasvanud, mehistunud. Nemad on õppinud maailma asjadele vaatama. Vastutava pilguga. Nikolai Semjonovit seletab oma mõtet konkreetse näitega. Nikolai Semjonovit kõneleb tähelepanekust ülemnõukogu istungjärgul. Ta arutleb rahvasaadiku esinemise ümber praegu mitte majandusmehena vaid koduma laulikuna. Inimeste teadlikkus ja nende põhjendatud tegevus annab rahvale tema jõu ja ilu. Kui soovite. Poeedi vaim ei anna Nikolai Semjonovit selle rahu ja ta hakkab oma riiulilt otsima üht luuletust. Ta tahaks leida Debora Vaarandi värsse milles ka on mindud muldade juurest inimeste saatuste juurde. Kuuleme sõna seadjad, lontis kõrvu Eesti muldade mure juttu kaenlas hiigeltõlvikud, kullased, kuningas, hauad pihus, roosad naerikerad, mullased, habemed rippu. Ja kõrgete akende taga tõstab igilauldu Igitketu leivakarva Nurmi silmapiirini. Oi, siin suurt võlurit, kõik töötajad see ümber väär ammu muidugi ja silma v soola. Tikse sajadused ja piitsa plaksud, isade luudia, sõjad, allerite tuha ja kõik higi selle heleda. Ja kõik vere, selle vägeva. Kõiges teed sa midagi. Aga mu laul, kujuta küli, ütle, kas ka temast kõlbab midagi teha. Nikolai Semjonovit silub oma raamatute ridu ja nagu iseendale, ütleb ta ohates. Kui ma loen mõttega kirjutatud värsse, olen alati kade nende autorile. Armastan teie Vaarandi luulet ja hakkab jutustama oma kohtumistest eesti kirjanikega ja kunstiinimestega, meenutab oma eestireise, mida on olnud õige palju ja väga erinevatel aegadel. Tänan teda sooja poolehoiu eest oma sünnimaale ja küsin, et kuidas tema südamesse nii palju mahub. Ta on oma lauludes ülistanud võimsaid mägesid ja kiitnud Kesk-Aasia kitsit loodust. On osanud imetleda Niilust ja Volgat, näha muinasjutulist Indias ja nautida Burjaatide legende. Kuidas oskab ta kõigesse sellesse suhtuda? Ühesuguse siira poolehoiu imetlusega? Te tahate küsida, et miks ma olen internatsionalist? Vist seda jah. Aga ma ainult ei osanud oma küsimust sõnastada. Vastaksin nii. Pole häid ja halbu rahvaid. On suur ja rikas maailm, milles meie kodumaal on auväärne koht. Minu armastus selle maa vastu on tõeline ainult siis, kui ma mõistan ka teiste armastust. Nikolai Semjonovit tsiteerib nüüd iseennast. Ta loeb oma luuletust. Lipp. Mulle tuleb meelde, et just need read on eesti keelde tõlkinud Debora Vaarandi. Riigilippe, mitut värvi pikki laudadele on reas, paistab, nagu nende järgi istujaidki tundma peaks. Näeme, Punalik siin leegib ja kes istet võtnud, siin selge olema peaks seegi. Kuid ei ole päris nii. Meil on sõprus kõiges suurem kohtadest ei hoolise, istub hindu meie juures, dokitööline kaleest. Räägime, kuis oskab, keegi lihtne keel on südameil juurde istusid ka neegrid, leidus vabu kohti, meil aga kohe juurde kargas nagu nuuti, näidates viha pärast sapikarva Washingtoni lehemees. Kas te ruumi pole, teisal, mis teil, siit on otsimist lipu, mis siin laual seisab, kas ei tunne ära, vist? Vana neeger raskelt, ohkas, naeratas ja lausus siis. Kõike selle lipu kohta teame juba ammugi. Meie südameisse kallab oma valgust, soojust ta. Ja me tahame ta alla kasvõi korraks istuda. Aga meie istume praegu tihanovide maamaja kollase lambi all ja oleme kirjanikuga end mõlemat juba üsna soojaks rääkinud. Nikolai Semjonovit unustanud oma kurguvalu ja märkaneta paled, nagu palavikuliselt põletaksid. Ega ma teid liiga väsitanud pole? Mis te nüüd ütleb, tema parem ongi, kui te veel natuke siin olete, tean, et niipea kui lähete, saadab perenaine mu kohe voodisse ja ma pean veel igasuguseid pulbreid neelama. Ah, staarast niradest, ohkab ta ja muigab kavalalt. Aga kui te ikkagi midagi oma oktoobri juubeli muuseumi jaoks tahate valida, siis soovitan veelkord. Võtke reerisimaal. Võtke mõni tema piltidest, kus ta on kujutanud oma rahuembleemi. See on suletud ring, mis tähendab igavikku. Värvid valge ja punane. Seda sümbolit on tõlgendatud väga mitut moodi. Aga mina seletaksin nii. Töörahva punane riik on igavene. See tuli välja pisut arhailiselt. Aga miks ka mitte, ma olen ju kaheksakümneaastane mees möödunud sajandist. Tagasiteel mõtlen veel kord kõigest kuuldust ja arutlen omaette, et huvitav, mis sugusi tänapäeva tunnuseid veel võin leida. Kui sama küsimust, millest täna intervjuud alustasin ka paljudele teistele, esitan.