Kõikidest nendest probleemidest, mis olid esitatud minu sõbrale Sherlock Holmsi lahendamiseks meie sõpruse jooksul juhtisin mina tema tähelepanu ainult kahele ära hätterli pöidlale ja kolonelvool pöördoni hullusele. Viimati mainitu oleks andnud terasele ja isikupärasele vaatlejale laiema tegevus välja. Kuid esimesel lool oli nii kummaline algus ja nii dramaatilised üksikasjad, et see väärib võib-olla rohkem jäädvustamist. Olgugi et see andis mu sõbrale vähem võimalust nendeta eduktiivsete arutlusmeetodite kasutamiseks, mille abil ta nii märkimisväärseid tulemusi saavutas. Ma usun, et seda lugu on rohkem kui kord ajalehtedes kirjeldatud. Aga nagu kõigi selliste jutustuste puhul ikka, on selle mõju palju vähem rabav, kui see on esitatud poole veeru trükiteksti ulatuses. Ja sündmustel pole lastud areneda teie silme all, nii et mõistatus laheneb järk-järgult, sedamööda, kuidas iga uus avastussammu võrra tõele lähemale viib. Tol ajal jätsid need asjaolud mulle sügava mulje ning kahe aasta möödumine pole kuigivõrd seda mõju nõrgendanud. Sündmused, millest ma kavatsesin teile nüüd lühidalt jutustada, leidsid aset 1889. aastal üsna varsti pärast minu abiellumist. Ma olin hakanud jälle tegelema arsti Praxisega ning olin lõpuks jätnud Holmsi üksi tema Baker Streeti korterisse. Kuigi käisin tal tihti külas ja veensin teda isegi vahetevahel oma boheemlikest harjumustest sedavõrd loobuma, et ta külastas meid. Minu praksis oli järjekindlalt suurenenud ning kuna ma juhtusin elama päringtoni jaama lähedal, siis oli minu patsientide hulgas ka mõni sealne teenistuja. Üks neist, kelle olin ravinud terveks piinarikast ja pikaajalisest haigusest, kuulutas väsimatult minu voorusi ja püüdis saata mu juurde iga kannataja, keda ta kuidagiviisi mõjutada sai. Ühel hommikul natuke enne kella seitset äratas mind toatüdruk, kes koputas uksele ja teatas, et pädingtonistan tulnud kaks meest, kes ootavad vastuvõtukabinetis. Marietusin kiirustades, sest teadsin kogemuste põhjal, et raudteega seotud juhtumid ei olnud peaaegu kunagi tühised ning tõotasin alla. Kui ma alla jõudsin, tuli kabinetist välja minu vana liitlane raudteevaht ja tõmbas ukse enda järel kõvasti kinni. Ma panin ta sinna istuma, sosistas ta pöidlaga üle õla osutades. Temaga on praegu kõik korras. Mis siis juhtunud on, küsisin ma, sest mehe käitumisviisi põhjal oleks võinud arvata, et minu kabinetti on kinni pandud mingi seninägematu olevus. Uus patsient, sosistas raudteevaht. Mõtlesin, et toon ta ise kohale, siis ei saada plehku pista. Seal ta nüüd on elus ja terve. Ma pean ise minema, doktor, mul on nagu teilgi oma kohust täita. See ustav hing läks minema, ilma et mul oleks olnud aega teda tänadagi. Ma läksin vastuvõtutuppa ja leidsin ühe härra laua taga istumas. Tal oli seljas tagasihoidlik kirjud, viid ülikond riidest mütsi olid asetanud mu raamatute peale. Ühe käe ümber oli tal mässitud taskurätt, mis oli vere plekiline. See oli noor, ütleksin, et mitte üle 25 tugeva-meheliku näoga noormees. Aga ta oli äärmiselt kahvatu ning jäi mulje, otsekui oleks teda vallanud mingi tugev erutus, mille talitsemiseks kulus kogu tema vaimujõud. Andke andeks, et ma neid nii vara üles ajasin, doktor, ütles ta. Aga minuga juhtus öösel väga raske õnnetus. Tulin hommikul rongiga linna ja kui ma küsisin, kust võiksin leida arsti saatis üks tubli mees mind väga lahkesti siia. Ma andsin toatüdrukule oma nimekaardi, kuid ma näen, et ta on jätnud selle siia laua peale. Võtsin kaardi kätte ja vaatasin seda. Viktor häberly hüdraulika insener Victoria Street 16 A. Nii oli minu hommikuse külastaja nimi, amet ja elupaik. Mul on kahju, et ma lasksin teil oodata, ütlesin oma raamatukogu tooli istudes. Nagu aru saan, tulete otse öiselt reisilt mis on iseenesest üksluine tegevus. Oh, minu ööd ei saa küll kuidagi üksluiseks nimetada, ütles noormees naerma hakates. Ta naeris südamest, kuid tema naer oli kuidagi kile ning ta jaatus naerust vappudes vastu tooli. Seljatuge. Minu arstivaist ütles, et selle naeruga pole asi õige. Jätke järele, hüüdsin ma, võtke ennast kokku. Valasin talle Karafinist vett klaasi. Sellest ei olnud paraku kasu. Noort meest oli haaranud säärane hüsteeriahoog, mis tabab tugevaid ise loome, kui mingi raske kriis on läbi elatud. Peagi sai ta uuesti enesevalitsuse tagasi ning oli väga kurnatud ja kahvatu väljanägemisega. Ma käitusin nagu viimane narr hingeldasta. Mitte sugugi. Jooge ära. Ma kallasin natuke brändit vette ja tema kaametesse põskedesse hakkas tulema puna. See on juba parem, ütles ta. Ja nüüd, doktor, võib-olla te oleksite nii lahke ja vaataksite mu pöialt või õigemini seda kohta, kus mu pöial enne oli ta mähkis taskuräti lahti ja sirutas käe välja. Isegi minu karastunud närvide juures läbis mind seda nähes, ludin. Käel oli neli ettesirutatud sõrme ja jube punane käsnataoline kõnd kus oleks pidanud olema tema pöial. See oli tervenisti maha lõigatud või rebitud. Püha taevas, hüüdsin ma. Kui hirmus vigastus. Küllap jooksis käsi tublisti verd. Ja jooksis küll. Ma minestasin, kui see juhtus ning olin ilmselt kaua teadvuseta. Meelemärkusele tulles leidsin, et haav jookseb ikka veel verd. Niisiis sidusin taskuräti ühe otsa tihedalt ümber randme ja tõmbasin puupulga abi pingule. Suurepärane, teist oleks võinud saada kirurg. Teate, see on hüdraulika küsimus ja jääb minu eriala piiresse. Pöial on ära lõigatud väga raske ja terava esemega. Ütlesin ma haava uurides, nagu näiteks lihunikukirves ütles, tema küllap vist õnnetus, mitte sinnapoolegi. Kuidas tapahimuline kallaletung? Väga tapahimuline. Te ajate mulle hirmu peale. Ma pesin haava, puhastasin selle sidusin kinni ning katsin lõpuks vatti, korra ja karbool happega töödeldud sidemetega. Noormees istus kulmugi järgitamata, kuigi aeg-ajalt hammustas endale huulde. Kuidas te ennast tunnete, küsisin ma, kui olin lõpetanud. Oivaliselt Teie brändi ja korralik side. Ma tunnen ennast nagu uus inimene. Olin väga nõrk, aga mul on tulnud ka palju läbi elada. Võib-olla on parem, kui te sellest ei räägiks, see mõjub ilmselt teie närvidele halvasti. Oh ei, praegu enam mitte. Mul tuleb oma lugu politseile rääkida. Aga omavahel öeldes, kui poleks sellist veenvat tõendit nagu minu vigastus, oleksin üllatunud, kui nad mu jutt usuksid. Sest see on väga erakordne lugu ja mul pole kuigi palju tõendeid, mis seda toetaksid. Ent isegi kui nad seda usuksid, tean ma kogu asjast nii vähe, et ma kahtlane, et õiglus võidule pääseb. Ahaa, hüüdsin ma. Kui on tegemist mingi probleemiga, mille lahenduste ihkate näha, soovitaksin tungivalt minna enne politseisse pöördumist minu sõbra härra Sherlock Holmsi juurde. Oo, ma olen sellest mehest kuulnud, vastas mu külastaja. Ning ma oleksin väga rõõmus, kui ta asja käsile võtaks. Kuigi ma pean muidugi ka politseisse teatama, kas te soovitaksite mind oma sõbrale? Ma teen isegi rohkem, ma viin teid ise tema juurde. Ma oleksin teile äärmiselt tänulik. Me võtame voorimehe ja läheme koos. Me jõuame just parajaks ajaks, et ühes temaga natuke hommikust süüa. Kas te käia jaksate? Jah, ma ei saa enne rahu, kui olen oma loo ära rääkinud. Siis kutsub mu teener voorimehe, ma tulen silmapilk tagasi. Tormasin trepist üles, seletasin naisele asjaloo lühidalt ära ning viie minuti pärast olin voorimehe troskas ja sõitsin koos oma uue tuttavaga Baker Streetile. Sherlock Holmsi lamaskles nagu olingi oodanud hommikumantel seljas, luges Timesi erakuulutuste lehekülge ja suitsetas oma hommikueelset piibutäit, mis koosnes eelmise päeva piibu täitest, ülejäänud tubakapäradest ja jäänustest, mis olid kõik hoolikalt kuivatatud ja kaminasimsinurgale kogutud. Ta võttis meid vastu oma vaiksel sõbralikul moel, tellis praetud peekonit ja mune juurde ning sõi koos meiega tugeva hommikusöögi. Kui see läbi saim aitas Hols meie uue tuttava diivanile istuma, asetas padja tema peada ning pani klaasi v ja brändiseguga tema käeulatusse. On kerge näha, et kogemus ei olnud päris tavaliste killast, ära hättarli, ütles ta. Heitke palun siia pikali ja tundke end nagu kodus. Rääkige meile nii palju, kui suudate, aga katkestage niipea kui väsite ning kasutage ennast pisut selle ergutega. Tänan teid, vastas mu patsient. Aga ma olen tundnud end uue inimesena sellest saadik, kui doktor mu haava kinni sidus. Ning arvan, et teie hommikusöök viisi ravi lõpule. Ma raiskan teie väärtuslikku aega nii vähe kui võimalik. Seetõttu alustan otsekohe oma iseäralikke juhtumuste lugu. Holmse istus suures tugitoolis näolse roidunud rauge ilme, mis varjas tema Erkuja terast loomust. Mina istusin, ta vastas ning Me kuulasime vaikides imelikku lugu, mida me külaline üksikasjalikult jutustas. Olgu teile teadmiseks, ütles ta, et ma olen orb ja poissmees ning elan üksi oma Londoni korter päris elukutselt olen hüdraulika insener ja saanud märkimisväärseid töökogemusi seitsme aasta jooksul, mil ma olin õpiajal krinitsi tuntud firmas Venner jämetesse olla. Kaks aastat tagasi, kui mu õpiaeg sai läbi ja ma pärisin oma vaese isa surma järel kena rahasumma otsustasin ise ärialal õnne katsuda ning üürisin endale kontoreid Victoria Streetil. Küllap leiavad kõik inimesed, et nende esimesed iseseisvad sammud ärialal on lihtsalt jubedad. Minul oli see aeg erakordselt kole. Kahe aasta jooksul on mul olnud kolm konsultatsiooni ja üks väike tööots. Absoluutselt midagi muud pole mu elukutse mulle sisse toonud. Kogu mu teenistus on siiani 27 naela ja 10 šillingit. Ma ootasin oma väikses toas iga päev kella üheksast hommikul kella neljani pärastlõunal kuni hakkasin lõpuks julgust kaotama ning arvama, et mulle ei tulegi kunagi mingeid kliente. Kuid eile just siis, kui kavatsesin kontorist lahkuda tuli mu ametnik ja ütles, et üks härra tahab mind härjas üsna. Ta tõi nimekaardi, kuhu oli kirjutatud kolonel Sanders Stark. Kohe tema kannul tuli kolonelise kõvasti keskmisest pikem mees, kuid äärmiselt kõhn. Ma pole vist kunagi elus nii kõhna inimest näinud. Terve tema nägunes koosnevat ainult teravast ninast ja lõuast ning põsenahk oli esiletungivate kontide peal üsna pingul. Ometi tundus kõhnus normaalne, mitte mõnestuvast tingitud, sest mehe pilk oli särav, samm reibas ja rüht kindel. Ta oli rõivastunud lihtsalt, aga korralikult. Vanust oli tal pigem 40 kui 30 ringis. Härra hätterli, küsis ta kerge saksa aktsendiga. Teid, härra hätterli soovitati mulle kui meest, kes ei ole mitte ainult asjatundja omal alal, vaid kes on ka diskreetne ja oskab saladust hoida. Ma kummardusin, tundes end selle pöördumise peale meelitatuna nagu iga teinegi noormees. Kas tohin küsida, kes mulle nii hea iseloomustus andis? Noh, võib-olla on parem, kui ma seda teile praegu ei ütle. Samast allikast kuulsin ka, et te olete orb ja poissmees ning elate üksi Londonis. Täiesti õige, vastasin ma. Aga te vabandate mind, kui ma ütlen, et ei mõista, mis seos on sel kõigel minu ametialaste võimetega? Ma saan aru, et te tahtsite minuga ametiasjus rääkida? Kahtlemata ametiasjus. Aga küll te näete, et kogu minu jutt on tegelikult asjakohane. Mul on teile erialast tööd. Kuid vajalik on täielik saladuskate sage aru, täielik saladuskate. Ning muidugi võime seda oodata rohkem mehelt, kes elab üksi kui mehelt, kes elab perekonna rüpes. Kui ma olen juba lubanud saladust hoida, laususin ma siis võite mind täielikult usaldada. Ta silmitses mind minu sõnade ajal väga tähelepanelikult. Ning mulle tundus, et ma ei olnud kunagi enne näinud nii kahtlustavalt ja küsivat pilku. Kas te siis lubate? Küsis kolonel lõpuks. Ja ma luban absoluutselt täielik vaikimine enne tööd töö ajal ja pärast seda. Mitte mingisuguseid viiteid sellele asjale ei suuliselt ega kirjalikult. Ma olen juba oma sõna andnud. Väga hea. Ta kargas äkitselt püsti, sööstis nagu välk üle toa ja paiskas ukse lahti. Koridor ukse taga oli tühi. Kõik on korras, ütles ta tagasi tulles. Ma tean, et alluvad tunnevad mõnikord huvi oma peremehe asjade vastu. Nüüd võime rahulikult rääkida. Ta tõmbas oma tooli päris minu tooli lähedale ning hakkas mind uuesti küsiva ja mõtliku pilguga silmitsema. Selle kondise mehe kummaliste vigurite mõjul oli minus hakanud tekkima vastikustunne ja isegi väike hirm. Ka kartus klienti kaotada ei suutnud panna mind kärsitust ohjeldama. Palun rääkige, mis asi teil on, ütlesin ma, sest mul pole aega raisata. Andku taevas mulle andeks viimane lause, aga need sõnad lihtsalt tulid mulle huulile. Kuidas teile sobiks? 50 kini ühe öötöö eest? Küsis ta. Suurepäraselt. Ma ütlen ühe öötöö, kuigi ühe tunni töö oleks tõele lähemal. Ma tahaksin lihtsalt kuulda teie arvamust hüdraulilise stantsimis masina kohta, mis on korrast ära. Kui te näitate meile, mis on viga, teeme ise selle peagi korda. Mis te säärasest tööst arvate? Töö paistab olevat kerge ja tasu helde. Nii see on. Me soovime, et te tuleksite täna viimase rongiga. Kuhu? Aifordi paakseeris, see väike asula Oxford seeri piiril, seitsme miili kaugusel Redingist. Pädingtonist väljub rong, millega jõuate kohale veerand 12 paiku. Väga hea, ma tulen teile tõllaga vastu. Tähendab, meil tuleb veel edasi sõita. Ja meie majakene on päris maakohas tubli seitse miili ei fordi jaamast. Siis me küll enne keskööd kohale ei jõua. Ilmselt ei lähe öösel enam ühtki rongi tagasi, nii et ma olen sunnitud ööseks sinna jääma. Jah, me saame teid kerge vaevaga ööbima jätta. Seni väga ebamugav. Kas ma ei võiks tulla mingil sobivamal ajal? Me oleme otsustanud, et on kõige parem, kui te tulete hilja Nende ebamugavuste kompenseerimiseks, maksamegi teile noorele ja tundmatule mehele tasu mille eest võiks kuulda teie elukutse tippude arvamust. Aga kui te ei taha seda pakkumist vastu võtta, siis on meil küllalt aega keelduda. Ma mõtlesin 50 kini peale ning sellele, kui väga need mulle ära kuluksid, ei vasta silma. Ma tulen väga meelsasti tee soovidele vastu.