Lamp oli ikka veel põrandal, kuhu ma selle nagu uurides olin asetanud jätkas insener hätterli oma jutustust. Tulevalgel nägin ma, et must lagi liikus minu poole alla aeglaselt jõnkshaaval. Kuid nagu ma väga hästi teadsin, oli tegemist jõuga, mis pidi mind minuti jooksul vormituks massiks lõmastama. Niiskusin kisendades vastu uste, rebisin küüntega lukku. Hüüdsin, et kolonel mu välja laseks. Kuid halastamatu kangide kõlksumine summutas mu karjed. Lagi oli minu peast ainult jala või paari kõrgusel ning ma võisin kätestes selle kõva ja karedad pinda katsuda. Siis sähvatas mulle pähe mõte, et mu surmapiin sõltub väga palju sellest, millises asendis maa surma vastu võtan. Kui ma Levaksin näoli, langeks raskus mu selgroole. Ma Judisesin selle hirmsast murdumisest mõeldes. Teisiti oleks võib-olla kergem. Kuid kas mul jätkuks julgust lebada ja vaadata üles sellel jõnkshaaval alla laskuma surmatoova musta massi poole? Ma ei saanudki enam sirgelt seista, kui mu pilku paelus miski, mis tõi mu rinda uuesti lootusepuhangu. Ütlesin enne, et kuigi põrand ja lagi olid rauast politseina puust. Kui ma viimast korda kiirustades ringi vaatasin nägin ma kahe laua vahel peenikest kollase valguse triipu, mis üha laienes, kui väike paneel tagasi lükati. Hetke suutsime vaevu uskuda, et see oli tõesti uks, mis mind surma küüsist päästab. Järgmisel silmapilgul viskus ima läbi ava ning jäin peaaegu teadvusetult teisele poole lebama. Paneel oli minu järel uuesti sulgunud kui lambi ragin. Ja paar hetke hiljem metallplaadikõmin ütlesid mulle, et ma olin pääsenud üle noatera teadvusele tõimu see, et mind sakutati meeleheitlikult randmest. Ma leidsin end lebamas kitsas koridoris kivipõrandal. Üks naine kummardus minu kohale ja rebis mind vasaku käega randmest. Paremas käes hoidis ta küünalt. Tegemist oli sellesama hea sõbraga, kelle hoiatust ei olnud ma rumalast peast kuulda võtnud. Tulge, tulge, süüdista hingetult. Nad on hetke pärast siin. Nad näevad, et teid ei ole seal oma, ärge raisake kallist aega, tulge nüüd. Vähemalt seekord mu naise nõuannet ära ei põlanud. Tõusin pankadest püsti ning jooksin koos temaga mööda koridori ja keerdtrepist alla trepi, ühte teise laia koridori ning just siis, kui me sinna jõudsime, kuulsime jooksumüdinat ja hüüdeid. Üks hääl kostis korruselt, kus me viibisime teine korrus altpoolt. Minu teejuht peatus ja vaatas ringi nagu inimene, kellel on mõistus otsas. Siis lükkas ta lahti magamistoa ukse toa aknast säras eredalt sisse kuu. See on teie ainus võimalus, ütles naine. Aken on kõrgel, aga võib-olla saate ikkagi välja hüpata. Tema sõnade ajal ilmus koridori teise otsa valgus ning ma nägin kolonel lai Sanders Starki kõhna kogu lähemale tormamas ühes käes latern ja teises mingi lihuniku kirvemoodi. Relv sööstis läbi magamistoa, paiskasin akna lahti ja vaatasin välja. Kui vaikne, kena ja loomulik, neis aed kuuvalgel. Ning vahemaapinnani ei saanud olla rohkem kui 30 jalga. Ronisin aknalauale, kuid viivitasin hüppamisega, et kuulda, mis toimub minu päästja ja mind taga ajava kaabaka vahel. Kui naisele oleks liiga tehtud, oleksin ma igal juhul riskinud ja otsustanud talle appi minna. Vaevu oli see mõte jõudnud mulle pähe vilksatada, kui kolonel jõudis juba ukse juurde, trügis naisest mööda, kuid naine lõi käed ümber tema keha ning püüdis teda tagasi hoida. Prits Fritz, hüüdis ta inglise keeles. Pea meeles, mida sa mulle pärast eelmist korda lubasid. Sa ütlesid, et enam seda ei juhtu. Ta ei räägi midagi. Ohta ei räägi midagi. Sa oled hull, Elise, karjus kolonel, püüdes naise haardest lahti rabeleda. Sahukutad meid, ta nägi liiga palju, lase mind mööda. Ta lükkas naise kõrvale, tormas akna juurde ning lõi mind oma raske relvaga. Olin lasknud end aknast välja ning rippusin käte jõul aknalaua küljes. Kui hoop langes, tundsin nüri valu. Mu haare lõdvenes ja ma kukkusin alla aeda. Kukkumine põrutas mind, kuid viga ma ei saanud. Seetõttu tõusin püsti ja tormasin nii kiiresti, kui suutsin põõsaste vahele sest mõistsin, et ma polnud veel kaugeltki väljaspool hädaohtu. Äkitselt aga valdas mind jooksu pealt kohutav pööritus ja nõrkus. Vaatasin oma kätt, mis tuikas valust ning nägin alles siis, et mu pöial oli otsast löödud ja haavast voolas verd. Püüdsin siduda taskuräti käe ümber, kuid järsku hakkas mul kõrvus kumisema. Ja järgmisel hetkel vajusin ma sügavas minestuses roosipõõsaste vahele. Ma ei oska öelda, kaua maa meelemärkuseta olin. See oli kindlasti väga pikk aeg, sest kui ma teadvusele tulin, oli kuu silmapiirile vajunud ja koitis selge hommik. Mu rõivad olid kastest märjad ning kuue käis oli vigastatud käest voolanud, verest läbi imbunud. Kipitav haav tõi mulle otsekohe meelde kõik öise seikluse üksikasjad ning ma kargasin püstitundega, et ma ei pruugi veel sugugi tagaajajate käest pääsenud olla. Kuid ringi vaadates märkasin ma oma hämmastuseks. Et näha polnud ei maja ega aeda. Olin lebanud ühes hekinurgas maantee lähedal ning veidi allpool paistis madal hoone, mis osutus lähemal vaatlemisel selleks samaks jaamahooneks, kuhu olin eelmisel ööl saabunud. Kui mu käel ei oleks olnud seda jubedat vigastust, oleks võinud kõik nende halbade tundide jooksul juhtunu olla vaid halb unenägu. Pooluimasena läksin ma jaama ja küsisin, millal väljub hommikune rong. Rylingisse pidi rong minema, vähem kui tunni aja pärast. Leidsin, et tööl oli seesamapakikandja, keda olin näinud saabudes küsisin temalt, kas ta oli kunagi kuulnud kolonel Sanders Starkist. See nimi oli talle võõras. Kas ta oli eelmisel ööl näinud mind oodanud tõlda? Ei, ei olnud. Kas kusagil lähedal oli politseijaoskonda? Üks asus umbes kolme miili kaugusel. See oli minu jaoks liiga pikk tee, nõrk ja vigastatud, nagu ma olin. Otsustasin oma loo politseile rääkimisega oodata, kuni jõuan linna. Saabusin Londonisse pisut kuus läbi ja lasksin kõigepealt haava kinni siduda ning doktor oli siis nii lahke ja võttis mu siia kaasa. Ma annan selle juhtumi teie kätesse ning teen täpselt teie soovitust mööda. Pärast selle erakordse jutustuse kuulamist istusime mõlemad natuke aega vaikides. Siis võttis Sherlock Holmsi riiulilt ühe raskekaalulise märkmeraamatu, milles ta hoidis oma ajalehe väljalõikeid. Siin on üks huvipakkuv teade, ütles ta. See ilmus kõikides lehtedes umbes aasta eest. Kuulake. Üheksandal selle kuu päeval kadunud härra Jeremija Heiling, 26 aastane hüdraulika insener lahkus oma korterist kell 10 õhtul ning sellest ajast saadik pole temast midagi kuuldud, seljas oli tal ja nii edasi ja nii edasi. Ahhaa kujutan ette, et see juhtus eelmine kord, kui kolonelil oli vaja oma masinat remontida. Püha taevas, hüüdis mu patsient. Seda need naise sõnad siis tähendasid, kui ta vallutas mind. Et ma kaoksin enne, kui on hilja. Kahtlemata on üsna selge, et kolonel on külmavereline ja meeletu mees. Täiel veendumusel selles, et tema väikest mängu ei tohi miski takistada. Just nagu need paadunud piraadid, kes ei jäta vallutatud laeval kedagi ellu. Noh, nüüd on iga hetk kallis, nii et kui te jaksate lähme kohe Scotland Yardi ja asume Aifordi poole teele. Umbes kolm tundi hiljem istusime kõik koos rongis, mis sõitis reedingist väikesesse Berg, Siiri alevikku. Meie seltskonna moodustasid Sherlock Holmes insener, hätterli inspektor Prätz, Tiit Scotland Yardi, st ja üks erariietes mees ja mina ise Brad stiitori laatanud krahvkonna topograafilise kaardiistmele ning tõmbas sellele Circleavilju ringi, mille keskpunktiks oli Ahifordan. Palun, ütles ta, see ring on tõmmatud 10 miili raadiuses külast. Koht, mida meil vaja peab asuma kusagil selle joone lähedal. Mulle näib, et te rääkisite 10-st miilist, härra. See oli tubli tunnine sõit ja te arvate, et toodi teadvusetult nii kaugelt tagasi? Ilmselt küll. Ma mäletan segaselt, nagu oleks mind tõstetud ja kuhugi kantud. Mina ei saa sellest aru, miks nad teid säästsid, kui leidsid teid teadvusetult aias lebamas. Laususin, ma. Võib-olla olid naise palvel lurjuse südant pehmendanud? See on minu meelest vähetõenäoline, märkis insener. Ma pole oma elus nii halastamatut nägu enne näinud. No selle teeme varsti selgeks, ütles praadstid. Ma olen oma ringi tõmmanud ning hea oleks. Kui ma nüüd teaksin, kust me otsitud inimesed leiaksime. Mamystoskaksin sõrme sinna kohta panna, lausus Hols vaikselt. Kas tõesti? Hüüatas inspektor Teie, olete siis jõudnud otsusele? Kuulge, vaatame, kes veel teiega nõus on. Mina ütlen, et see jääb lõunasse sest seal on üksildase madpaigad. Ja mina ütlen, et itta, teatas mu patsient. Mina pooldan läänt, märkis erariides politseinikke. Aga mina olen põhja poolt, ütlesin ma. Sest põhjas pole künkaid ning meie sõber ütles, et ta ei märganud, et tõld oleks ühestki künkast üles sõitnud. Tohoh. Hüüatas inspektor naerdes. On alles kenakesti erinevad arvamused. Me oleme kompassile ringi peale teinud härra Hols, kellele teie oma otsustava hääle annate. Te kõik eksite, kõik ei saa eksida, saate küll. Minu punkt on siin. Holms panis sõrme ringi keskele. Siitmenad leiamegi. Aga 12 miiline sõit ahmis hätterli õhku. Kuus miili külast välja ja kuus tagasi. Pole midagi lihtsamat, kuulutas Holms. Te ise ütlesite, et hobune oli värske ja karv läikis. Kui te tõlda istusite kuidas see oli võimalik, kui ta oleks sõitnud 12 miili mööda halba teed? See on küll tõenäoline riiugas, tähendas Prätz Tiit mõtlikult. Selle jõugu tegevuses ei saa muidugi olla mingit kahtlust. Mitte mingisugust kinnide sools. Nad on laia haardega valerahategijad ning masinat kasutasid nad hõbedat asendava sulami saamiseks. Me oleme juba mõnda aega teadnud, et tegutseb mingi kaval jõuk, ütles inspektor. Nad on tuhandete kaupa poole kroonilisi välja lasknud. Me ajasime isegi nende jälgi kuni riidingini kuid ei saanud kaugemale, sest nad olid seganud oma jäljed viisil, mis näitas, et tegemist on vanade kaladega. Nüüd aga tänu sellele õnnelikule juhusele on nad meil minu arvates peagi käes. Aga inspektor, ehk siis nendele kurjategijatele polnud saatusest määratud õiglast karistust saada. Kui rong Aifordi jaama veeres, nägime tohutut suitsusammast, mis kerkis naabruses asuva väikese puudetuka tagant ning rippus maastiku kohal nagu hiiglaslik jaanalinnusulg. Maja põleb, küsis Bradstid, kui rong ilma meieta oma teed edasid, osutas? Jah, härra vastasjaamaülem. Millal see põlema läks? Ma kuulsin, et öösel aga tuli on suuremaks läinud ning praegu on leekides terve maja. Kelle maja see on? Doktor Behieri? Öelge mulle sekus insener, kas doktor Pehkheron, väga kõhn, pika aja terava ninaga sakslane. Jaamaülem naeris südamest. Ei, härra doktor. Becker on inglane ning terves koguduses pole soliidsema ümbermõõduga meest. Aga tema juures elab üksi härra tema patsient, kes on, nagu ma aru saan, välismaalane tema näeb küll välja, nii, et natuke head Pöög siiri loomaliha talle kahjuks ei tuleks. Jaamaülem ei olnud oma juttu veel lõpetanudki. Kui me kõik juba tulekahju poole tõttasime teenis madalast künkast üles ning siis oli meie suur pikk krohvitud hoone, mille igast praosti aknast purskas tuld. Samal ajal kui kolm tuletõrjemasinad püüdsid eesaias asjatult leeke summutada. See on õige koht, hüüdis hätterli suures erutuses. Seal on kruusatee ja seal on roosipõõsad, mille vahel ma lamasin sealt teisest aknast välja hüppasingi. Noh, te olete neile vähemasti kätte maksnud, ütles Ols. Kahtlemata süütas teie õlilamp, kui see pressi vahel katki litsuti põlema puust seinad. Ent ilmselt erutas teie tagaajamine seda jõuku nii, et nad seda kohe ei märganudki. Hoidke nüüd oma silmad lahti, et rahva hulgas oma eileöiseid sõpru leida. Kuigi ma kardan väga, et nad on nüüd juba tubli 100 miili kaugusel. Holmsi hirmud osutusid tõeks. Sest sellest päevast siiamaani pole olnud kuulda sõnakestki ilusast naisest, õelast, sakslasest ega mornist inglasest. Tolle päeva varahommikul oli üks talupoeg näinud mitme inimese ja väga kogukate kastidega tõlda, mis kihutas Redingi poolel. Kuid sealt kadusid kõik põgenike jäljed ning isegi Holmsi leidlikkus ei suutnud avastada ühtki märki, mis oleks osutanud nende asukohale. Tuletõrjujaid olid hämmeldanud need imelikud seadmed, mis nad majasta eest leidsid. Ning veelgi enam mõjus neile hiljuti küljest löödud inimese pöidla avastamine kolmanda korruse aknalaualt. Päikeseloojanguks aga kandsid nende pingutused vilja ja nad said leegid kustutatud. Kuigi katus oli enne sisse langenud ning kogu maja muutus sääraseks rusuhunnikuks, et peale mõne moondunud silindri ja raudtorude ei jäänud jälgegi järele masinavärgist, millega tutvumine oli meie õnnetule tuttavale nii kalliks maksma läinud. Kuurist leiti suures koguses niklit ja tina kuid münte ei avastatud ning see võis seletada nende mainitud kogukate kastide olemasolu tõllas. Kuidas viidi meie hüdraulika inseneraiast paika, kus ta uuesti teadvusele tuli, oleks võinud jääda igaveseks saladuseks kui jäljed pehmel mullal poleks meile üpris selget lugu jutustanud. Ilmselt kandsid insenerid kaks inimest, kellest ühel olid märkimisväärselt väikesed ja teisel ebatavaliselt suured jalad. Üldiselt oli kõige tõenäolisem, et vaikiv inglane, kes ei olnud nii julge või nii tapahimuline kui tema kaaslane oli aidanud naisel teadvusetult meest ohutusse kohta kanda. Noh on minul alles vedanud, ütles insenere Hatarli nukralt, kui istusime rongi, et tagasi Londonisse sõita. Jäin pöidlased ilma ja 50 kiinisest ilma mingi, mida ma sellega võitnud olen. Kogemuse vastast Sherlock Holmsi naeratades. Teate sellest võib teil kaudselt kasugi olla. Teil pruugib Sevaid kenaks looks vormida ja te teenite endale ülejäänud elupäevadeks hiilgava seltskonnainimese kuulsuse.