See on A2. Daamid ja härrad, ärgaks live. Vaiko saled noorele eale vaatamata hästi viljakas autor olnud, aga ma arvan ja usun, et hulk materjali on jäänud mingil põhjusel kõrvale ka. Kuidas sa, sellekteerid, mille järgi sa tunned ära oma asju kuulates, et, et see on väärtuslik. Et sellega on see asi, et vaat ega sa ütelda noorele eale vaatamata tegelikult noor autor peabki olema viljakas selles mõttes vana vana autor võib-olla niisugune, et ta seal paari aasta tagant tal on mingisugune lugu, mida ta siis seal ehitatud tohutu ja aga noh, noor autor ikkagi võiks viljakas olla, sest kui mitte noorena, millal siis veel inimene viljakas on, eks ole? Valikuga on selles mõttes väga lihtne, mina teen oma plaate aasta aega põhimõtteliselt. Ja kui sa oled lõpuks sealpool aastat juba seda plaati teinud ja siis on see ikka veel siis viitsid mingit lugu kuulata või sellega tegeleda seda arendada, küllap ta siis nagu lõpuks hea on ja mul on õnneks see asi ka, et ega ma ei pea nagu üksinda ka sellega toime tulema. Et mul on minu naine näriks tunduvalt paremini kui mina või plaatide kokku pani, et näiteks päris mitu albumit on lihtsalt tema nagu pannud järjestusse, et noh, valiku nii-öelda teeme küll koos või noh, vaatame, et kuidas seda või toda aga enamasti ikkagi mu naine on see, kes ütleb, et kuule, et enamasti ta ütleb, et sa oled seda juba paremini teinud. Näiteks paljude lugude puhul siis see lugu välja paljude lugudega on ka see, et see on küll väga head lood, mis oleks võib-olla väga edu, aga et noh, selles mõttes inimestele tõenäoliselt meeldiks, aga ei saa plaadile panna, kuna need jana nagu plaadile midagi juurde või, või kuna, kui nad dubleerivad mingisugust nagu suunda selle konkreetse siis töös oleva plaadi peal või nii edasi, et noh, tihti neid põhjuseid on väga erinevaid, miljon tükki olla, tekst pole piisavalt hea või mida iganes või et lihtsalt ei sobi. Sest lõppkokkuvõttes on see, et mina olen alati ju albumite mees olnud, minu ambitsioon on alati olnud teha nagu täispikki plaate, et mulle nagu sellest ühest õnnestunud, nagu loost ei piisa, et mulle see ei ole nii oluline, ma sellepärast ei viitsiga kunagi kellegile noh, minu poole pöördutakse tihti, et kirjuta mulle mingi lugu, mis ma teen sulle selle ühe loo, mis, mis ma teen sellega, mis sina sellega teed, sa saadad selle raadiosse ja siis on nagu kõik, et ma ei näe sellel nagu mõtet. Mulle meeldivad ikka plaadid. Sa ei mõtle üldse nagu ärimees selle koha pealt, et ühest hitist raadios oleks väga palju abi, kas või esinemiskutsete saamisel. Ei oska jah, selle peale nagu midagi öelda, et ma ma selles mõttes ega, ega sa ei saa ju olla poole kohaga nagu ärimees poole kanniga istuda seal ärimehe tooli peal, et see on nagu ka jama. Et väga palju tänapäeval muidugi kultiveeritakse seda noortele muusikutele räägitakse maast madalast peale, kuidas. Et muusika on karjäärja, et sa pead tegema ikka, et enne mind natukene närvi, et Eestis on nii palju siukseid ansambleid, kelle üle isegi veel ei ole pool tundigi nagu originaalmaterjali ja juba neil olemas CV, tal on teinud neli fotosessiooni, neil on mänedžer ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, see on minu arust nagu absurd. Te muusikat, noh kui keegi, ma olen ju käinud siin mingisuguseid siukseid loenguid või siukseid asju andmas noortele muusikutele, neile minu nõuanne on alati, et unustage see kõik ära, noh, selles mõttes, et muusikaga kuri kui karjäär, kui sul on nagu mingisugune viisaastaku plaan ja sul on mingisuguseid tohutut plaanid, unusta ära. Isegi, kui kõik läheb nagu kõige paremas korras, siis taskud ikkagi tühjad, seal vilistab tuul ja lõppude lõpuks noh, see, mida sa teed, peab olema juba sulle nagu piisav väärtus. Iseenesest. Muusikaga tegelemine on privileeg ja see on väga õnnis, õnnistab sihukene mõnes mõttes nagu püha asi, et et kui sulle juba ainuüksi sellest ei piisa, siis ära tee seda mõtet sellega tegeleda. Kui sa nüüd kujutad ette, et sellest saab nüüd mingisugune karjäär või et sinust saab, ma ei tea mingiks eluaastaks mingisugune, ma ei tea, mis asi siis sorry, see ei käi niimoodi, ma natuke nokiks veel või petaks tõmbama sellele raha teemale kohe joone allagi, et sa võid teha niisugust pingerida kindlasti ei ole olemas olla, aga, aga kas sa tead, peast oled sa tähele pannud, tähelepanekuid teinud, missugune sinu lugu Sulle on olnud majanduslikult kõige edukam? Kõige tulusam, kõige tulusam lugu ja see on väga lihtne, see netis kamin, back sellest ma ostsin oma esimese korteri. Siin ei ole nagu, nagu väga pikalt mõelda, tänu millele oli tänu Eurovisiooni kogumiku tiražeerimisse tasudele, sest et miks üldse eurovisioonile minnakse? See on väga lihtne. See on sellepärast, et üks lugu valitakse välja, see lugu pannakse selle kogumiku peale, mida tehakse. Vanasti muidugi tehti seda rohkem, nüüd on see võib-olla mingi 150000 eksemplari 160000. Iga plaadi pealt makstakse reageerimistasu ja see võrdlus korteri korteri hinnaga. No tol ajal küll, jah. Siis, kui mina käisin 2003, kui sa praegu eurovisioonile lähed, seal mingi korter seal ikka omal, ega ma ei ostnud Tallinnasse korterit, ma olin Kohilas tollal veel ja nii edasi, aga aga üldiselt, ega mis sa arvad, et inimesed tahavad Eesti laulu konkursile pürgivad sellepärast et saaks telekasse või Sten Teppan iga saaks rääkida, kõik vaataks pealt kadeduseks, rohelised kodus ei ole, ei ole. Raha pärast minnakse Eurovisiooni ja sellepärast ma ei kipu ka sinna. Mul sul pole rohkem vaja, ei mul mitte rohkem vaja, aga, aga käidud korrana. Läks nagu läks selles mõttes, et ei, keel on, korter on ka olemas ja nii ta käib. Ma olen tähelepanuta ja küllap sa ise ka, et iga autor ütleb oma järgmise plaadi kohta, et see on parem kui eelmine, eks ole. Ma ei ole vähemalt kunagi kuulnud, et keegi, vastupidi, ütleks, see kõlaks kahtlaselt, eks ole, aga ja sama kehtib ka sinu ja varielu kohta. Tänu millele sa oskad ja suudad uut plaati teha paremini kui eelmist. Noovad tegelikult see peaks olema nagu loogiline, et noh, et iga järgnev nagu samm on noh, parem see on nagu spordis, noh ma ei kujuta ette kellelegi saastaid harjutakse tal pidevalt, tulemused jääksid kehvemaks nagunii. Mõttetu. Et muusikas seda ei saa välistada, muide seda ei saa välistada ka muusika, seda ei saa küll välistada, aga seal polekski mingit mõtet. Ma ei usu, ükski sportlane oleks nii loll, et on endiselt neli aastat järjest teeb kogu aeg tööd teinud juba parimad aastatel, tulemused jäävad kogu aeg kehvemaks ja ikka nagu jätkab sellega tavaliselt vahetatakse ala, aga see ei pruugi välja tulla. Oled sa nõus? Isegi mõned bändid on tunnistanud hiljem olles aastaid. Kuna see oli ikka jama, mis me tegime, kuigi antud ajahetkest, kui plaat ilmus, ütlesid ant jälle, et see on parim, mis ma saavutanud olen, mina, mina usun sellesse, et harjutamine teeb meistriks igas asjas. Ma ei ütle, et mul nüüd kõik plaadid on järjest nagu läinud paremaks, eks ole, niimoodi, eks mul on ka mingisuguseid asju, aga alati ma olen püüdnud küll seda. Ja see on küll väga õige, et pole tähtis, kas sul sinu eesmärk õnnestub või ei, alati võib ka juhtuda, nii et sa küll püüad ühte asja, aga välja tuleb hoopis midagi huvitavamat, et ebaõnnestumine võib-olla ka nagu suur võit nagu selles mõttes, et mul on ka päris mitmeid, ma arvan, siukseid lugusid või plaate või kus, kus nagu esialgne kavatsus hoopis teine, aga tulemus on palju huvitav, odavam kui, kui, siis, kui kõik oleks läinud 100 protsenti, nii nagu ma tahtsin või nii nagu ma plaanisin. Sest noh, meil kõigil on ju oma mingisugused võimed ja nende piirid nendes piirides, me peame kuidagi opereerima, mõni on kavalam, mõni oskab oskab nagu rohkem välja pigistada endast teine, mitte et mina arvan, et minu nagu üldine plaan minu tegevuse juures ongi lihtsalt vaadata, kui palju muusikat ma suudan endast välja pigistada. Et noh, minu töö on üsna nagu distsiplineeritud, et ma selles mõttes noh mind ei pandud siia planeedi peale nagu lolli mängima. Ma mängin, pillilugusid, ma teen teed. Et noh, mul on selles mõttes eesmärk, et ma mul ei ole nagu mingisuguste rumaluste jaoks nagu aega. Looming on nii subjektiivne ja suhteline asi, et võib-olla isegi ei ole õige selle kohta sõna viga kasutada, aga ma küsin ikkagi, et kui sa mõtled oma asjadele tagasi oled sa vigu teinud. Igaüks teeb vigu, loomingus ka, mis need on? Einoh, pahatihti on ikka, niiet kuuled aasta või paari tagant plaadi ülejäänud, et see oleks pidanud välja ja see oleks pidanud välja jääma sellepärast et ta on tehniliselt kehvasti tehtud või et ta ei ole ta ei, ei, ta ei ole lihtsalt nagu hästi vananenud. Ta ei ole nagu ajahambale vastu pannud, noh kui sa teed plaadi, kolm aastat hiljem kuulad ja saad aru, et oleks pidanud kaks-kolm lugu sealt välja jätma, sest et Nad on aegunud siis sa saad aru, et sa midagi nagu 100 protsenti nagu hästi selles mõttes ei teinud, et nad ei tööta ka nagu mingist hetkest enam nagu plaadi kontekstis, vaid sest et kui sa midagi valmis teed, sa oled ju muidugi armunud sellesse. Sa oled vaimustuses, eks ole, näed, mis ma tegin. Aga kui sa paar aastat hiljem seda asja üle kuulad, see on muidu põhjus, miks väga vähem muusikuid, kes viitsivad või tahavad oma plaate kuulata hiljem, kui nad valmis on. Enamik inimesi ikkagi neid ei kuule. Ära saa must valesti aru. Ma kuulan enda muusikat küll väga palju, aga seda, mida ma parasjagu teen, kuulamine on üks osa nii-öelda protsessist. Sa pead enda naha peal ikka ära testima, enne kui sa selle laia maailma saadad, eks ole, see on nagu mõni inimene või puidutoidumürgituse saada vaata nagu keisrid, tal olid omal ajal nii-öelda maitsed, eks degusteeri, et siis kui sa ise nagu selle töö käigus ei viitsi kuulata, sest mis muusika tegemine on seal kuulamine kus ühtelugu teed, sa kuuled seda sadu sadu kordi. Kõigepealt sa mängid seda sisse, tuli esimese korraga ei tule välja, sa teed seal mitukümmend, Eiki, teinekord näiteks võtet. Siis sa nende hulgast valitsusse kuulad veel paarkümmend korda seda lugu, eks ole. Siis sa hakkad teda miksima, majandusel sageduslikult asjad paika, pead paar korda kuulama, kas kõik on õige, paned efekte, üks efekt ei sobi, teine noh, ühesõnaga lõpuks ongi niimoodi, et Sova saadad loo nii-öelda maailma siis selleks hetkeks, tegelikult mitte keegi kunagi ei kuula sinu muusikat rohkem kui sina ise irooniliselt. Kuigi noh, ma tean, et on ka inimesi, kes on, tuleb minu juurde rääkima, et nad on kuulanud mõnda minu lugu 1500 korda või midagi sellist, aga ma arvan, et selle tegemise juures võib-olla 1500 korda ma päris ei kuulanud, aga aga eks need inimesed ei ole ka päris normaalsed, kes minu enda lugu that is võrdne järjest kuulavad, et see on niisugune omamoodi töö ja seal on nagu väga palju erinevaid tahke ja ja kõik, need on nagu võrdselt tähtsad, et selles mõttes on see huvitav ja keeruline kutsumus, nagu nagu kõik nagu ega autode parandamine ei ole vähem mitmekihiline ja nagu oskust nõudev kui muusika tegemine. Mul on jäänud mulje, võib-olla see on isiklik probleem, aga et negatiivsed emotsioonid kurbuse rasked ajad elus on loomingulises mõttes inspireeriva maad. Kuidas sinu puhul, nonii, sulle meeldiks mõelda, eks ole, et noh, see on ju niisugune, et sul läheb halvas romantiline kuvand. Kuna mul on nüüd minu kõige edukam, eks ole, sooloalbum ilmunud, siis järelikult mul on väga halvad ajad, elus ei ole. Tänan küsimast, et ei mina, mina sellesse ei usu. Mina, mina küll ei usu, et keegi nüüd kohe rõõmustab, kui ta õnnetu annet. Jep, see, et mul on nüüd kõik, on kõik on halvasti hääles. Nüüd ma hakkan tegema, nüüd ma hakkan tegema, nüüd ma hakkan kirjutama ja mida iganes. Noh ma arvan, et see on üks nendest paljudest romantilistest müütidest umbes nagu näiteks niisugune väga populaarne vale kõigi heliloojate juures, nagu see inspiratsioon, et tuleb pegasus ja lööb sulle kabjaga näkku ja siis sul on lugu olemas. Et, et see lugu lihtsalt anti mulle kusagilt kõrgemalt, minul pole kunagi ühtegi lugu kusagilt kõrgemalt antud, mina olen ise kirjutanud oma need paar 1000 lugu, mis ma olen võib-olla kirjutanud oma elu jooksul. Minule pole küll ühtegi neist kusagil Kaldikult inglid kandnud niimoodi ette. Et ei maksa kõike uskuda, vaata mida räägitakse ei muusiku muusikutest ega muusikast ja muusika tegemisest. Aga luba ikkagi küsida, et oli sul varielu jaoks konkreetne tõuge või, või, ja mis esin ilule. Andres Ehini luule, sest et tegelikult see plaadi nimilugu varielu, selle esimesed variandid ma tegin juba oma oma viienda plaadiajal ja võib-olla juba neljanda plaadi nii-öelda lõpus, kui veel, kui veel viiendat nagu konkreetselt töös ei olnud, sa teadsid, et sellest sünnib täiesti eraldiseisev noh, projekt või, või et need need mingil põhjusel ei sobinud varem sinu plaatidele? Ei ma selles mõttes ei teadnud, aga lihtsalt see Ehini Ehini tekstid määrasid nii palju selle plaadi juures. Noh, üks asi oli see, et ma käisin selle varielu ideega, et seda luuletust nagu viisistada. See plaan oli mulje üle kahe aasta, enne kui ma lõpuks rahule jäin tulemusega. Kas ma olen teinud ju sellest samast ühest laulust varielu? Ma olen teinud vist viis, kuus erinevat varianti kahe poole aasta jooksul. Kõige esimene neist oli üks klavessiini variant, mis oli liiga sihukene, kerglane, sest ma tegin ühe pluusi variandi maal rokivariant ja nii edasi. Ühesõnaga ma teadsin, et ma tahan seda viisist teda, aga ma ei olnud veel nii kaugele arenenud, et ma selle Ehine tekstini küündiksin. Mis mulle eriti nalja tegi selle kõige juures oli see, et mina ikkagi tol ajal kolmekümneaastane mees ei saanud jagu tekstist, mille hin kirjutasid 16 seitsmeteistaastasena. See on väga-väga varajane tekst. Palun väga, oligi lihtsalt kunagi mingisugune sihuke teismeline Andres, kes kirjutas luuletuse, mida mina oma kolmekümnendates viisistasingaksi Poolast. Ja kui see lugu oli valmis, siis oli selge, et töötasin veega teiste Ehini tekstidega ja kui ma lõpuks hakkasin siis albumit kokku panema oma materjalist, siis ma sain aru, et et pooled lood, ma võin kohe välja visata, sest et nad ei sobi absoluutselt Ehine tekstidega kokku. Minu jaoks kõige raskem selle plaadi juures oligi, mida ma lükkasin väga pikalt edasi oli enda tekstide kirjutama hakkamine. Kui sul on Andres Ehini tekstid ja siis sinna kõrvale hakkad nagu ise oma tekste kirjutama tema tekstis kaks sinu tekstis on tema tekst siis ongi noh, see on hirmus. Ja, ja paljud lood lihtsalt juba sellepärast, et välja, et nad olid nagunii temaga temaga võrreldes nagunii. Nii kehva teksti. Ja siis ma tegin tööd ja tegin, tegin, mis ma sain. Kui suured on erinevused varielulugudel plaadil ja laval ehk stuudio variant ja kontsert, variant kui mingeid muutusi tehtud, et siis siis mis eesmärke nad kannavad ja miks nad tulevad, võtame idee muutusi selles mõttes, et Need muutused on tahes-tahtmata, sest üks variant on see, mida mina olen üksinda kõiki instrumente seal sisse mänginud aasta aega marineerinud, eks ole. Ja teine variant on elus. No see on neli meest laval, kellel kõigil on oma käekiri, kõigil on oma nagu muusikaline taust, mille nad võtavad lavale kaasa ilma selleta nad ei oleks nagu minu bändis. Et siin ongi nagu lihtsalt see erinevus, et mina ei teeks ise, ma ei viitsi bände vaadata, väga, mulle ei meeldi bändid kui selline üldse. Minu arust bänd on nii aegunud ja igav ja mõttetu asi. Ja seda just sellel põhjusel, et ma ei viitsi olla kontserdil ja vaadata, kuidas kellelegi tuleb kõik täpselt nii välja nagu sai kokku lepitud. Minu arust ei ole mitte ühtegi igavamalt asja maailmas, kui see, et sa lähed kontserdile, vaatad kontserdid ära, siis saad aru, et ahaa, et et neil seekord läks hästi, neil tuligi kõik täpselt nii välja nagu proovis. Et milleks mina ei viitsi lavale minna, kui seal midagi sellist ei juhtu. Mis sunnib seal kohapeal. Ja sellepärast me ei saa ka kunagi kindlalt öelda, milline on see erinevus või milline on see variant nagu tol õhtul, et nad on igal õhtul erinevad, eks ole, igal õhtul on midagi nii midagi naamoodi ja, ja on ka kindlalt öelda soleerimis, kohad ja nii edasi. Ma ju aastaid ei ole väga tõsiselt nagu tegelenud selle kontserdid kindusega või ma pole sellele esinemisele kui sellisele taga nagu rõhku pannud, sest et ma ei näe nagu sellel mõtet, et sa nüüd tuled ja teed täpselt nii nagu plaadi peal on oma asjad ära. Paljude jaoks on see ideaal, et sa suudad nagu mängida oma asja nagu plaadi pealt üks-ühele. Aga sellest minu jaoks nagu ei ole midagi huvitavat, et kui sa mõtled oma praeguse bändi koosseisu peale, siis kas plaat varielu sundis oma heliliste ja tehniliste lahenduste poolest sellepärast niisugune, et sul on niisugune bänd või sündis Sult bänd, niisugune sellepärast et varielu on, on niisugune plaat, nagu ta on? Keeruline öelda, võib-olla ma seda võin küll öelda, et minu järgmine plaat on kindlasti Taylor meid nagu minu bändi jaoks nii-öelda, et seda mängida. Seda konkreetset plaati tehes ma väga nagu ei arvestanud veel, kuna see bänd oli ka siis veel nii nagu algjärgus. Me oleme tegelikult mänginud natuke üle aasta koos ja kuna varielu ilmus juba peaaegu aasta tagasi varsti ja siis siis see bänd oli nagu selleks ajaks pool selle plaadi tegemise ajast oli see bänd üldse nagu eksisteerinud. Ma arvan, et seal on kindlasti mingid hetked ja ma panin tähele küll näiteks, et kuma ega mängisin mingeid instrumente teisiti, sest et need muusikud, kellega sa nagu laval mängid sa ikka nagu õpid neilt midagi, et noh, ma mäletan varasemate plaatide pealt ka seda hetke, kui ühel hetkel maksti näiteks tursa koos mängima, siis minu bassikäigud muutusid palju liikuvamaks ja hakkasin rohkem medikaga mängima ja ja siis, kui Rauliga mängisin koos, siis ma väga palju mõnulesid niukse laiskade, Raidi partiidega ja kõik oli väga niisugune minek ja pikad-pikad, siuksed lihtsad Preigid ja nii edasi ja iga hea muusik, kellega sa mängid ikka eriti mina kui multiinstrumentalist, ma pean ennast nii-öelda vormis hoidma niuke näpa neilt midagi. Aga noh, selle bändiga nüüd noh, ikka ikka päris hull see asi, et mul on tunne, et ma võib-olla ei olegi kunagi paremat bändi olnud, sest väga hea näide meie kidramees Sten kes minu arvates sündis nagu lihtsalt, et ta, et mängida soolosid nagu tema pandi siia planeedi peale, et sina mängi, kitarrisoolosid. Mäletan kunagi päris aastaid tagasi oli mingi küsitlus, et kes on su lemmikkitarristid, siis ma panin kolm nime. Villu Tamme, Riho Sibul ja Sten Šeripov. Ja selleks hetkeks maalin Stenni kuulnud mängima võib-olla kahes Lepiku loos, aga ma teadsin kohe, kui ma teda raadiost kuulsin, et see on see meede, eks ole. Kallegoste samamoodi, Sa oled bändi frantmann, ninamees, liider ikkagi, miks sa seisad bändi keskel kontserdi ajal vaid servas? Sellepärast et nii me saame 11 paremini vaadata, meil on nagu parem kontakt niimoodi. Sten, vasakukäeline, meil on veel kitarrikaelad ka teisele poolele nagu tiivad. Me oleme nagu sihuke lendav aparaat ja samas noh, meie jaoks on ka kontsert alati nagu väga nagu sihukse. Ta on ikkagi niisugune seksuaalne asi ka ja see ongi võib-olla sihuke lendav sihuke muusikas eksis, niisugune aparaat on võib-olla bänd, kui, kui nagunii võtet seksuaalne asi sinna natuke juurde vaja, mis mõttes seda selles mõttes, et me üritame mängida, iga kord tahame anda oma publikule umbes sellise kogemuse nagu hea seks. Et ei ole liiga aeglane, liiga kiire. Et on täpselt parajal määral vali, et temas on dünaamika, et noh ühesõnaga pillimängimine nagu vot see ongi, on nagu suur vahe, kas sa lähed lavale lihtsalt, et kõik tuleks välja nii nagu sa tahtsid, eks ole, aga seksi tule ju kunagi täpselt nii välja nagu sa tahtsid ikka hea, kui ta tuleb paremini välja ja siis meie meie nagu lähenemine ongi see, et me mitte ei lähe lavale näitama, kui palju harjutanud oleme, vaid meie lähme, sest ega seksi seksiks valmistuda ei saa harjutada kodus seksi. See on ajuvaba, sa lähed ja improviseeritud. Ja Impressioon ongi kõik head asjad, siin maailmas on improvisatsioon ja võib-olla ma ei tahakski Snakate tyypi panema, aga võib-olla me täpselt nii hästi elame kui head improviseerivad norm. Meie armastame improviseerida, selles mõttes. Mina olen alati uskunud seda, et meistrit selli eraldab see, et meister jätab juhusele mingisuguse võimaluse, et juhus jätab meister jätab juhus jaoks ka ruumi oma töös, aga sell üritab nagu kõik 100 protsenti saavutada. See ongi meistri hea selli vahe. Me püüame olla meistrit, kui erinev on olla publiku ees praegu soo rebastega võrreldes pool oma elust tagasi aega keerates, mil sa olid publiku ees klees pöia Veenusega, kuidas sa tunned ennast, on seal põhimõtteliselt mingit mingit vahet, mida sa oled märganud või ma olen märganud seda, et siis ma olin nagu veel lollim kui praegu noh, selles mõttes, et pool elu tagasi, noh ma olin täpselt poole lollim veel, kui ma praegu olen. Et noh, see on nagu üks erinevus, eks ole, teine erinevus on see, ma nagu oskasin poole vähem, eks ole. Sest ma tahtsin poole rohkem edasi, siin on väga palju erinevusi, on väga erinev asi, kas olla laval 32 aastane mees, eks ole, või siis mis te teete 16, aastane nolk, eks ole, kes üritab inglise ansambleid järgi teha Inglise nelja-viie aasta taguseid ansambleid järgi teha? Et noh, on suur erinevus, kas sa nagu otsid puut, millal haukuda või sa juba tead, kuidas need viinamarjad kätte saad? Sa korraks on, jutuajamise alguses mainisid enda ümberkäimist hittidega ja seda, et sul ei ole põhimõtteliselt probleemi plaadilt välja jätta lugu, mille puhul sa võiksid teatavat edu ette näha või ennustada, aga mille pealt sa seda edu ette näed, kas soorebased? Kui me konkreetselt sellest loost räägime, vastas sinu ettekujutustele või nägemusele üllatas selle edu sind mingil moel või mitte see, see, mina, mina üldse kogu see plaat minu jaoks on tohutu üllatus, et nii edukaks läinud nagu talist. Ma ma poleks mitte kunagi oma raha selle peale pannud kihlveos. Et see plaat on minu kõige müüdumat album, ma mitte kunagi ei oleks selle peale tulnud. See on minu jaoks täielik üllatus, et ma teadsin, et see on, et see on hea ja see on minu, minu parim töö ja nii edasi, aga. Ma poleks mitte kunagi arvanud, et seda ostetakse. Inimesed laulavad seda kaasa kontserdile, et seda ma selleks mitte miski ei valmistanud, et aga emotsionaalses plaanis jälle, kui sa oled lava peal, tuleme selle juurde tagasi, on see sulle oluline või annab sulle midagi juurde, kui kui ikkagi inimesed tõesti oskavad laulda kaasa, vot see ongi võib-olla nagu ka üks suur erinevus võrreldes näiteks ma ei tea, 10 aasta taguse ajaga või, või isegi 15 aasta taguse ajaga on see, et noh, on väga suur vahe, kas sa lähed lavale ja sind loobitakse pudelitega või siis lähed lavale ja sinuga lauldakse kaasa? Need on kaks erinevat asja. No siin ei olegi nagu midagi nagu rohkem öelda selles mõttes. Et kui sa, kui sa, siis oled see inimene seal laval ja sul on valida, sa hakkad lavale minema, sul on valida, kas sind loobitakse pudelitega, selle visatakse, eks ole. Ma ei tea oksi näkku, eks ole, kui sa laulad. Mida on kõike juhtunud, mida isegi eesti passiga loobitud ja kampsunid ja igasuguseid asju on juhtunud. Või siis sa lähed lavale ja inimesed plaksutavad ja laulavad kaasa ja ja juba ootavad järgmist lugu, eks ole, kumba sina valiksid, eks ole, kas sul oleks vahet, kumb nagu olukord nagu laval on? Noh, selles mõttes see küsimus nagu on niisugune oleks üleliigne õli, aga kas sa tunned külmikut? Külmavärinaid, ihukarvad tõusevad püsti, ma mõtlen seda poolt, et kui näen ühesõnaga, kui inimesed, ei noh, see on, see on võib-olla kui sa oled sihuke, kui sa oled noor või noh, ma olin ju ka noor helilooja, nagu sa ütlesid, eks ole, aga noor autor, kui sa oled noor ja võib-olla see, see, sul seljakarvad tõusevad püsti, see on võib-olla siis, kui kui sa oled 13 14 ja sa oled eelmisel õhtul mänginud Nirvana lugusid nelja neljakeelse kitarriga, mingi kooliteatrite festivali järelpeol ja siis Türi koolist esinema tulnud tüdrukud järgmisel hommikul linna peal laulavad Pollitsu selja taga, et no siis tõusevad, eks ole. Võib-olla need kuklakarvad püsti ja nii. Ega muidugi ma saan ju aru, kui on mingisugune hetk või mingisugune nii-öelda moment, eks ole, midagi erilist. Aga noh, ma ei saa öelda, et ma oleks üks nendest artistidest, kes elab selle nimel või ma ei saa öelda, et, et ma astun lavale, siis ma olen mina ise või et ma sündisin lavale. Ei, ei, ma ikka sündisin nagu muid asju tegema, ma tunnen ennast mugavamalt ikkagi mujal kui laval, sest ma olen laval ju. Vaata, kui palju inimesi on, keda sa ei tunne, noh, eks praegu me räägime, meid vaatab praegu nii palju inimesi, keda ma ei tunne, keda ma ei tea, eks ole. See ei saa olla nagu sinu jaoks ainuke loomulik hetk sai, oleks nagu päris normaalne inimene vist kui sa nagu elaksid selle hetke nimel, et et seal lööda nagu Youtube trummar kunagi ütles, et ma löön asju ja inimesed lähevad hulluks. Selles, mida ma teen, ei ole mitte midagi loogilist, eks ole, et ma lähen lavale, ma löön asju, inimesed lihtsalt lähevad hulluks peast. Inimesed nutavad, inimesed seal püherduvad maas ringi, kannavad 11 käte peal. Noh, selles ei ole midagi loogilist, see ei ole midagi, loomulikkuse esinemine. See pole ka loomulik, eks ole. Ma toon jälle selle spordianomaalia, eks ole, sina kuna oled suur spordisõber, eks ole, sellest pole ka midagi, loomulikult sa jooksed ja siis hüppad üle mingi kolme ja poole meetrise mingisuguseid toika, eks ole, selg ees maandunud pea alaspidi kusagil vanasti Vello maandusid liiva sisse või, või teed seda veel mingi painduva, eks ole, toikaga, eks ole. See kõik on ebanormaalne, see ei ole loomulik. Aga noh, see on väga tore asi, seda mõnus teha. Küsin lõpetuseks Vaiko, sa viitasid uue plaadi valmimisega seoses? Nii-öelda seda Taylor meid momente ehk bändile mõtlemist heliliselt, kuhu suunas Sa liigud, anna paar vihjet neile, kes ootavad Vaiko Epliku seitsmendat sooloplaati. No et ega ma ei tea ka veel, seal võib ju ka veel palju muutuda. Sest ega ma teda ja ma arvan, niipea nagu välja ei anna või noh, ta on ju ikka veel. Ma ei tea, võib-olla sügisel sügisel isegi vaevalt ma arvan, et võib-olla isegi veel järgmise aasta alguses näiteks, sest et ma olen nagu tähele panna, et inimestel on kõige rohkem ikkagi enne suve nagu minu plaate vaja. Isegi inimesed on tulnud minu juurde ütlema. Et mina teen muusikat jaanipäevadeks nii-öelda ma teen suvemuusikat, see on, see on võib-olla võib-olla kõige õigem vastus nagu sinu küsimusele, kuhu ma heliliselt liigun, et ma teen veel suvemuusikat. Kas tema plaadid valmivad peamiselt talvel, talvel on hea aeg neid viimistleda, eks ole, tubane töö umbes nagu Reet rehetoas, eks ole, vanasti tehti näputööd ja igasuguseid asju, eks ole, suvel koguti selleks jälle materjali, et oleks selle talvel, mida seal valmistada, eks ole. Ja see on niisugune, ma arvan, meie nagu kliimast, siukene, meeldiv ja selline loomulik nagu tsükkel. Et noh, ma olen alati armastanud öelda, et samamoodi nagu minu ema eksistentsi loomulik kõrvalprodukt on igasugused purgi sees olevat asjad, igasugused keedised ja ja nõglaad ja, ja marineeritud asjad samamoodi, mina teen nagu helikonserv, et ma suvel kogu nendesse muljeid, impulsse pimedal ajal, siis teen nendest midagi. Et siis on jälle hea intervitele teistel samal ajal kui mina jälle nii-öelda kogunenud Eestis on nagu aastat tuhandeid, eks ole tehtud niimoodi asju, et minu vanemad noh, elasid nii, ma arvan, mina, mina tahaksin töötama sama moodi, et see on siis minu nii-öelda tõde ja õigus või minu minu kraavi kaevamine. Mis õndsaks teeb. Loodetavasti mingil moel oli au. Aitäh. Mul oli ka aitäh. Kõige keerulisem lugu, ma loodan, et keegi naera, kui neil midagi sassi läheb. Selle nimi on virvatule.