Raamatuisse puista sõnaiivi raamatud on minu künnimaa. Nende on ütelnud oma kirjanikutöö kohta leedu luuletaja Eduardas meelse läitis Lenini preemia laureaat, sotsialistliku töö kangelane. Tiitleid võiks leida juurdegi, kuid ütleme seekord inimene, kes viiendal oktoobril saab kuuekümneseks eesti lugeja tutvus meesolaitise loominguga, piirdub 1963. aastal ilmunud luulekoguga inimene. Nimi, luuletust nüüd Eduardas meese laitis ise loetki. Mängus mängige Koojus räämas, suru tuli Mallodivi Rangos, panime žauliazcamulit tarvis väämesoludolio Tarp, Sauljaskaa muljus. Minu pea on ümmargune nagu maakera, milles sügaval otsekui süsija maak. Kihtide kaupa lasuvad ajud. Kaevandan neid ja sulatanud terasest suuri esemeid. Ronge vöötavad maakera pinda, laevu, mis künnavad sügavat merd, lennukeid, lindude, kaugeid järglasi, võimsaid rakette, mis kiiremad välgust. Mis kiiremad on minu mõtelennustki? Staadion kalorsus Hirdas Augustas spediinlas Tihutas Los jäämeesigipatšozzauljas, taadiopaczan jaanis tuli Scleeduda massauljaduschibsalus pindudes Saskia läänes põhjas ashi hobussažkommunistas. Seisan lausa keskmaad laotades naeratuse päikesekiiri igasse nelja maailmakaarde, mina, inimene, kommunist. Kohtusin Eduardas mese väitis aga kaks nädalat tagasi Vilniuses tema kodus mütskeewitzi tänaval. See on üsna vindise pargi lähedal. Olin kohtumiseks valmistudes lugenud tema loomingut, mis vene keeles kättesaadav. Neid oli üsna kenake virn. Neid raamatuid, kardiogramm, liblikad, lüüriste tüüdid, karussell ja mikropoeemid. Kõikides neis äratuntav, seesama mees laitis, kes inimese kaalustes võib-olla et eluaastad on paatost vähendanud. Mis Lätis on neid kirjanikke, kellel on kallis tema lapsepõlv? Eriti avaldub see raamatus lüürilised tööde kuid kodujõgi Kroya, kust luuletaja jaoks algas ja algab praegugi veel leedu maa isa, ema, kodupoisipõlvemängud. Need teemad sugenevad ikka jälle värsiridadesse. Niisiis ütleb luuletaja. On olemas teooriat, looming on pidev tagasipöördumine lapsepõlve. Tema südames ja mõtetes on ta ka oma inimeseks kujunemise aegades. Mese läitise loomingut läbiv inimese teema nõuab süvenemist. Süvenemine inimesesse üldse tähendab aga eelkõige loomingulist eneseanalüüsi. Küllap aitab see soojus, millega Eduardas mees laitis, suhtub lapsepõlve teistelgi hinnata seda kuldset, mida sisaldavad igaühe jaoks kordumatut, lapsepõlv ja noorusaastad. Pealegi on viimastel aegadel mees läitis nimiga kümnekonna lasteraamatu kaanel. Rahvusvahelise laste aasta puhul kirjutas mese, laitis legendide raamatu metsamuinasjutud peategelane metsapoiss, kes lugusid ühendab, on sugulane selle sõnakuulmatu kodust putka jaga, kes pooled päevad jõgedel ja metsas veetis. Nii et paberit kirjatööde jaoks on kulunud juba 50 aastat, pole siis imestada midagi, kui kirjanik naljatamisi ütleb, endal pisut kõhe olevat metsas kõndida. Paberit ja seega ka metsa ja paberipuitu on tema raamatuteks nõnda palju kulunud, et puud vaatavat laitist kurja rohelise pilguga. Ei ole lüürat mul. Ent üle maa kui hele lõo laulda kerkib hommikul ja toetub päikesele. Lood pingutavad hõbedasi geelide all ja seod päiksekülge need ning maa, sest nagu kõrgub. Ma panen sõrmed keeltele ja puhtalt nende all erk heli. Täites taevase kristallilise peekri, nõrgu. Ja taeva elav peeker kallab taas meloodiaid. Murinda. Kirgas peeker kõigub. Siis on mu ümberlaas ees haljasraamat, vallakuise helisevad, keeletas siin puud on pingul, pilvist alla. Ja sõrmitsedes männikeeli rohevaid, mis nutavad ja humisemad üle metsaraja. Ma kuulen tuules kiikuvate mändide meloodiaid kui kõlaksin Charloonis tema metsa kurblit. Kui kivist raamat mul linn tihti köidab meeli? Ja vahel nii näen naist. Täna hetkel kättepaaril on sõrmist Valevaist saanud keeled lüüragaaril. Et pikad valged sõrmekeeled vean ma pingule, tõmban otse oma südameni. Laske elada seal keelte laul, see kõige kaunim, mida tean, mis tulnud ühes südamest. Ja läinud teises seeni. Eduardas meelse laitis õppis Kaunase gümnaasiumis muuseas, tol ajal oli samas gümnaasiumis õpetajaks luuletaja Salomejaneeris kirjanduse, muusika ja teistegi kaunite kunstide huvilise nooruki maailm oli põnev. Algul mahtusse katusekambrisse loodud illusioonide torni Puškini Bayroni Rainisema iroonilise pilgu alla. Mis läitis. Esimene poeem nägi trükimusta, kui autor oli 15 aastane. Ilma unistusteta ei saa elada, ütleb luuletaja ning pöördub ikka ja jälle oma illusioonide torni tagasi gümnaasiumiõpilasena töölise pojana. Lõinese läitis kaasa põrandaaluses marksistlikus ringis, kui algas sõda. Olinese laitis Vilniuse Ülikooli õigusteaduskonna tudeng. Suure isamaasõja ajal oli Eduardas meese läitis rindekirja saatja. Tema esimene värsikogu trükiti tagalas. Meese läitise kodu armastusest ja vallutajate vihkamisest tulvil luuletused heideti lennukilt ka okupeeritud Leedumaale. Aia püsti Enn inimene toetades sünka taevast kätega õlguda, sirutab veest jubedalt tulvil on pilvedel rünkad. Välgurusikas raksudes virutab Henryt inimene taevale toeks, hoiab käsi 60-st kurt marumöll, teda räsib ülalt taevast turjale, jõgesid kallab, heidab tohutuid varisenud mägesid alla. Kätes jõud nõlkibi räsib. Aga inimene seisab, ta välkusid, talub, hoiab kätega lankuvad taevast tankurdistunud nõrkenud ta silmil on valu. Enta kuuleb, kuis maa ägab, vaevast. Seisab inimene. Pilveta lahutab ära. Hoiab taevast ja alla ei anna. Hajub torm. Seda näeb, etapp päikesekera oma kätega pea kohal kannab. Miks küll lakkamatult hoiab vangis minu meeli mingi müüt? On teada, et olete suur rännumees. Olete avastanud enda jaoks India ja Ladina-Ameerika ja palju muidki maid. Väikesed rahvad ei tohi sulguda endasse, et mitte põdeda alaväärsus. Kompleksi tuleb püüda haarata kogu maailma. Mees läitis ütleb, et selles mõttes oli tema õpetajaks Leedu kunstnik ja helilooja Chur Leonis kes oma loominguga suutis haarata kogu maailmaruumi. Küllap on läitise ja Tšurioonise metafoorses kunstis hinge sugulustki. Triernishinstramoi kultuuri, joassohhi joys Kuustvam iga. Merevaigu Leedumaa suure maa kere, osa, inimene, maailmakodanik, niisugune on arengu läbi teinud mese laitise luulekontseptsioon. Mis on süda? Kõva kivi moodi? Kastab punaõun, ehk olla saaks. Ent võib-olla pöörlemataloodi hoopis rindat tillukeseks maaks. Sinna mahub palju ookeane inimesed, iga paik ja ma kas või kogu maailm põue pane. Mees Lätis on suur antiigi austaja. Tema mikropoeemide motodeks ja lähtepunktideks on sageli antiiksententsid või idamaaelutarkus. Temporamutantur, ET Mosmutava mur pinillis. Ajad muutuvad ja me isegi muutume aegade kulus. Mida ütleb kirjanik iseenesemuutumise kohta peaaegu pool sajandit kestnud loominguprotsessis. Niisiis, luulekogu inimene, mille kirjutamine langeb 50.-tesse aastatesse, see on Jese läitise loomingu mudel. Programmiline raamat leedu keeles ilmus juba 1956. aastal meil 1963. Kõik tänase saate luule näited on seega paraku üle 20 aasta vanad. Luuletaja on tema inimese kontseptsiooni üle palju vaieldud. Talle ette heidetud, et ta on tõstnud inimese argielust liiga kõrgele pjedestaalile mis väitis inimene on nende aastakümnete jooksul oma kõrgelt kohalt allagi astunud olnud pärismaine ja pärjemata. Mees rättis kirjutas kuus raamatut, mida ta nimetab anti kommentaarideks. Neis vaidleb ta iseenese ja teistega. Mõtiskleb inimese üle, püüdes selles ammendamatus teemas tungida ikka rohkem tuuma poole. Mõtiskluste raamat ööliblikad algab reproduktsiooniga Tšurloonis pildist tõde. Sellel on hämarusest vaataja ette astunud mees. Ta targale murelikule näole langeb küünlavalgus. Seesama valgus meelitab ligi palju väikesi tiivulisi olendeid. Need on erinevad tõed. Nägu on keskendunud ja pingul missugune neist tõdedest on see päris poidigi lambi tule peale on lennanud palju Tšurli joonise, tiivulise tõdede taolisi liblikaid. Paljud neist on oma tiivad vastu kuuma klaasi põletanud. Tööliblikad või tõed. Aastad on läinud nese läitis, nagu ta ise ütleb, kirjutab edasi oma lõputut päevikut. Laskuvad, kui linnud parved enam Ahas traktorite taga käivad künnil. Vabrikute korstnasuitsus taeva all lendavad nad iga linna üle. Katavad romantiliselt armsamal laskudes ta juurde käed ja süleluusivad mu mõtted murumail. Nokka pesevad puhtaks, lättes. Maitsta lasevad nad marjul Bulavail Marju puhkusse, kui. Öösi puhkavad nad oksa peal. Kerged pole, tähtedeni tõttad. Tiivad kokku pandud. Uinuvad nad, seal. Puhkavad mu linnud, minu mõtted. Äratanud puhtel jätkubi julges õud. Kirjanik arvab, et kuna on elatud 60 aastat, kahekümnendas sajandis palju käidud ja palju nähtud, on õigus üldistusele. Materjale luulesse enam ei mahu. Kawason romaan. Kell laseb hetki nagu linde lahti lennuks lõunamaale, sügisel. Kellatikats lakkamatult kiigub. Et sul tühjalt ükski hetk ei kaoks. Kuni osuti sul silmas liigub, pole puhkeaega sinu jaoks. Vanast Indiast on pärit niisugune tõde, et need päevad, mil inimene kala püüab, tal arvesse ei lähe. Nende võrra võib ta ennast siis nooremaks pidada. Eduardas mese väikesest teatakse, et ta on kirglik kalamees. Küllalt kõik need päevad, mis kalavetel oldud, aitaksid ehk juubelit, mine tea, kasvõi viie aasta võrra edasi lükata. Inimene, kes on läbi käinud ja läbi luuletanud terve maailma, mõtleb nii soojalt neist olgu siis kuuldud saade meiepoolseks sõbralikuks sünnipäevatervituseks, Eduardas, mese räitisele, luuletajale, inimesele.