Kui seitse aastat tagasi Uno Pauts selja taga stuudio Eesti põllumajanduse Akadeemiasse taskus värske maaparandaja Tiltron tuli Tartust Võru maanteelt välja mõned kilomeetrid ja vaatas siis Emajõe poole. Mismoodi see ma siis tollal välja nägi? Sinna on juba hulga aega tagasi. Tollel ajal oli jah, see asi koguse poldri osa, põhiliselt oli võsa all ja üksikud väikesed tükikesed, mis oli luha aina maadena individuaalkäsutuses. Selline pilt oli siis. Ja kogu see põhjapoolne ots oli isegi jala raskesti läbita. Vanad jõekäänud, kinni kasvanud turbamaad olid küllaltki hästi ära kasvanud kõrge pillirooniidet ja kõrkijad. Ega jalamees sealt kaugele nälgi, egas ei tundunud see suutäis liiga suur, et mille kallale tuleb nüüd asuda. Kohe nii koolipingist tulles? Jah, koolipingist tulles oli ta küllalt suur, aga ta oli ära killustatud väike objektides. Nii pisihaaval sai selle suurele asjale läheneda. 15 lennulennud on kuskil kuus kilomeetrit pikk, ilusti pool üle kolme kilomeetri lai jämedas laastust. Ja veel üks iseloomulik joon on see, et siin maaparandaja siis näitab, milleks ta on võimeline, olgu see siis puht treeni, ehitus, paisjärve, ehitus. Ja milline on ka uuem kunst. Maaparandustöö oma jälje jätaks kauaks ajaks ja pärast põlduri pahandama ei hakkaks. Ja seda me nüüd pisut püüame siin vaadata ja kuulata, mismoodi. Võimas buldooser üleni mullane õlile pressib mullavalli tasaseks. Juba häälest võib tunda, kuidas masin koristab üleolevat. Pehmes turbamullas ei ole sajahobujõulisele linttraktorile kuigivõrd vastast. Nii see on, vastupanu ei ole, kuid sellelgi tööl on oma kunst. Mis mood? Üks mees jõuab vahetuses 1500 kuupmeetreid mullamassi siluda, teine poole vähem. Maa on ühesugune, mehed justkui ka ilmselt oskustes, vilumustes tahtmistes on see vahemasin, müriseb Ködena enamine, võsa, juurikaid, mättaid. Kui kõik sile, võib trasseeria treini ehitajatele trassi maha panna. Pole raske töö. Aga oi kui Täpne saab terastraat raudvarraste otsa veidigi vale langusega. Ei hakka liigvesi kunagi torusid pidi kraavi poole voolama. Eemalt vaadates on kõik lihtne. Ekskavaator roomab aeglasel käigul, kõht vastu maad, kopad ringlevad maasse ja välja kraaviad järele. Sinna pistetakse torud. Keegi kühveldab traktori tagant raudteelaadilt saepuru kraavi, põhjabrigaad liigub. Töö liigub. Lähemalt uurides näeb silm enamat. Üks meestest asub hoopis allpool horisonti lausa kraavis kitsukeses kastis, mis kopade taha jääb, ent ekskavaatoriga siiski ühes tükis. Tema tõelisel kraavihall on see mees, kes peab jälgima, et plastikkilelint ilusti kraavi põhja liiguks. Ja mis kõige tähtsam, et torud täpselt otsakuti saaksid. Kraps kraps haarab labidamees lahvretilt saepuru. Saepuru ei ole siin lihtsalt kattematerjal, vaid eriline filter täidis. Uue maja saavutus. Saepurus sisalduv tselluloos ei lase rauabakteritel pärast maapõue avamist õhu juurdevoolu tegutsema hakata. Keemilised reaktsioonid hoiavad ära vees mittelahustuva sademe tekkimise mis muidu võib kahe-kolme aastaga torude vahelised avad sulgeda. Ja nii raske ning kalli maaparandaja töö selle kasuteguri kõvasti alla viia. Ja kui nüüd on niisugune hea ilma kivideta, pehme maa. Kui palju päevas jõuate edasi minna? Pool versta, teeme ära. Jõuaks muidu kilomeeter ka minna, aga saepuru takistab masina Wayne'i ruttu minna joa saepuru tähele panna. See masin pidi teil ka olema pisut erile? Erilist ei ole. Räägid peasse juubelimasinaid 20000. masinal? Juubelimasinas juhuslikult päris ei anta selleks isegi põhjust. Tol aastal, kui me seal juubelil masin on hea mehe käes juubeliaastale, siis me panime üle 100 kilomeetril rahasid, panin tol aastal üks, on selge, tööstil puudus ei ole, objekt on suur. Päikest on palju, kui tuleb vihma, saate seda linnulaulu ka jätkub. Mis veel, vesi on ka omast käest. Saepuru maitse on aga siis ka oma vesi. Mis tuska teeb? Vahel ei laabu teinekord olema, nagu ikka veel igasuguseid ei taha, võin ka täis. Lauru ei ole kena päeva. Liina Kersna tavaline seni kinni, praegu siin varsti on jaanipäev käes, aga braustel lumi lendab mõnes kohas üle masina ja oli pool meetrit keltsa legi praegustel. Kuule, aga, kelle ma sinna kaasa viinud mehe märkima, koorem tuleb? Kohe. Brigaad brigaad kutsuti katkongendriks rääkima. Kuule, ole hea, ütle, palun. Rajame Paulile killustik, teleäkis killustik delete Coremalu pumbajaama juurde. Kuule, Jaan, kuule, tuul on seen. Kuule radiga, see pidevalt ei saa isegi saepuru lõigata. Pump on lahti, aga radikas puhas, nii vaadata läbi, aga Ma tea, südamik vist on täis Kiviva. Aegel noortele. Ja nii nagu lennuki mootor Undoku tund ja 2500 kantmeetrit vett kolm pumpa ja kolm korda rohkem. Automaatikat hoolitses selle eest, et vesi juurdevoolukanalist pumbajaama kaudu basseini vulksuks. Basseinist on liig veel juba vaba äravool. Emajõgi. Mis, kas all ronisime teiega koos praegu Me oleme hullu ajama Bonri vabama regulaatori kastis mille funktsioon peaks olema selline, kui veetase on kõrgemal kui Emajõe Emajõe siis ta avab automaatselt siibri, laseb isevoolu teel ülejaid imetlema. Kui aga olukord on vastupidi, siis siiber automaatika töötab, sulgub ja eelvoorust vesi poldril enam ei voola. Hästi mõnus on siin olla. Tänase kuuma ilmaga jaheksime betooni sees. Vett on ja teie läksite veel allapoole, julgemini, tuttava oma ehitusega kui sügavamalt edasi ulatutelt. Siit on veel üks, poolteist meetrit põhjani. Ja muidugi see põhi oli väga raskesti kättesaadav. Viimased kolm meetrit oli vesiliivasi täiesti hästi. Allikaline põhjaveed kimbutasid ele praktilise poisina, vahel sai alla mindud ja esivälja pumbatud ja siis sai tonni ära valatud. Üldiselt küllaltki raskesti kättesaadavad praegu lahti. Te olete nüüd algul sellele suurele turule lähemal, mis te näete seal teisel pool? Lappasid näha, kuidas mehed toru paika pannud, et liidulise pinki, korralikud hooned ja lambal normaalne ühesõnaga kvaliteet ana? Üks kolmkümmend-meelsete tänan. Seda siin silmaga näeb ja kõrvaga kuuleb, et töö käib ja tehtud on juba palju. Et mõõdud on suured. Et maa nägu on siin hoopis teiseks pööratud heas mõttes. Kuid kui nüüd vaadata projekti peale plaanide peale ja näha vaimusilma ees juba aardla polder on valmis, on tema pidulik avamine, kõik on tehtud. Missugune ta siis on? Noh, praegu me oleme siin põhjapoolses otsas praktilises aardla poldril alguse sai. Ja siit nüüd lõuna poole vaadates drastiliselt on näha. Osa ainult sellest poldrist, kurepalu teeni on näha ja see osa, mis me siin näeme, saab olema mõne paari-kolme aasta pärast juba uue veehoidla all kus on 150 hektarit veehoidlad, mille lõunapoolses kaldas on poolsaarele jahtklubi läänega alla jääb linnarahvale 600 meetri pikkuselt supelrand. Ja see kisub hullama näiteks praegu siin meilgi helitehnik viskab juba lutsu ja lükkab mõttes paati paati vette. Jah, praegune, üldiselt, aga kevadel tõitjaleebike kogu pinnavee alla, nii et kevadel lindudel Edaspidi muidugi ta tuleb sügavam, siis on kuskil keskmine sügavus kaks kaks meetrit, kohati isegi süga. Ja siis muidugi seda taimestikku saab olema tunduvalt vähem. Liivapõhiidee on olemas nagu ennegi, ütlesin juba keskel, ilus suur saareke, nüüd päris kena kohake saab olema. Nii kui me jätaksime nüüd selle lase ilusa järve oma purjejahtide sadamasaare rõkkama rahva hävitajatega vale ja läheksime Ülenurme õppe-katse majandile lähemale, kes tegelikult ju selle töö taga, kui saaja siis mida, põldu võib tulevikus siht kogu seal aardla poldril kompleksiga põldur, praegu juba piirnevad ala 300 hektarit põllumaad kätte saanud Ülenurme seda juba ekspluateerib edaspidi poldri siseselt on tänavu aasta neil ka saada juba 140 hektarit. Hea poniteediga korraliku rohumaad. Ja perspektiivis siin paari aastaga pärast saab juba ülejäänud need kokku saab ta polder on olnud 900 hektarit rohumaad. Seal sööd see piim ja liha, jah, kui ikka korralikult maad haritud saab siis oma kolm heinasaagiga suve jooksul julgelt kätte. Kuskilt vajasin, kool on täiesti reaalne kogu kompleks, nagu ta on. Ja siis on teil juba maaparandaja mehe staasi, tööde juhistaaži, spetsialisti kogemusi üle 10 aasta. Nii et raske pähkel anti pureda. Aga pool kord on lahti. Piirid on juba ära, need drastilised tööjärg on täiesti täiesti empos peal, nüüd jääma siis kokku tõmmata viimase kolme-nelja aastaga.