Mina olen Üllar Saaremäe ja loen teile, Tõnu Õnnepalu luuletuse. Aasta viimane hommik. On koidutaevas tühi nagu hing. Ja seda värvi, millel pole nime. Me varsti saame uue numbri ning siis unustame, mis siit otsisime. Kõikematvat koitu. Kas sina usud, et sa ükskord saad ja seni oled lihtsalt veidi hoitud? Näe lõhkebki, seal päikeserakett horisondil karjatavad luiged. Ja kas sa loodad? Loodad siiski, et neid sealpool äratab üks uhke uige. Tõnu Õnnepalu luuletuse aasta viimane hommik 2020. aasta luulekogust pimeduse tunnil luges Üllar Saaremäe.