Head kuulajad, koroonakriisis vaevlev maailm vahetab peagi aasta numbrit ja tagasivaadet või kokkuvõtet sellele aastale, me palusime tegema neljakümneaastase haiglajuhistaažiga arsti, doktor Ralf Allikvee, tere tulemast meie saatesse tulemast. Aasta algas teile, doktor Allikvee väga kummalise avastusega. Te avastasite oma tööarvuti küljest. Jälitusseadme. Ei olnud minu oma oli meil ühe keskuse juhataja arvuti juures see asi. Aga te pöördusite õiguskantsleri poole, et teada saada, kas see on õiguspärane. No see asi algas natukene varem, see on juba detsembrikuu sees ja kõigepealt sai korduvalt pöördutud prokuröri poole ja kuna sealt vastust ei tulnud, siis sai pöördutud õiguskantsleri poole. Sest nii palju kui me oma tööd analüüsisime siis vastavalt kehtivatele seadustele ja heale traditsioonile ei oleks tohtinud meie tegevuses olla mitte midagi sellist, mis oleks seotud kriminaalsete asjadega. Mida õiguskantsler Teile vastas? Õiguskantsler no vastus tuli siis, kui minu situatsioon juba oli muutunud. Ja vastus oli, et kõik on õige, sellepärast et tol hetkel, mida meile kahtlustused juba esitati siis need olid ka õiguskantsleri vastuse aluseks. See olukord muutus ilmselt 28. jaanuaril tänavu siis, kui keskkriminaalpolitsei pidas teid Allikvee ja veel kaht Ida-Tallinna keskhaigla kirurgia üht haldustöötajat kinni kahtlustatuna riigihangete nõuete rikkumises, eriti suures ulatuses see kinnipidamine ja öö arestikambris. Ta niisugust kogemust ei olnud, elu teile, doktor Allikvee varem Jubakunud. See oli tõesti minu jaoks esimene kord. Ja see üllatas mind väga sellepärast et jah, ma olen praktiliselt kogu oma elu liikunud isepäiselt. Aga et teha nüüd midagi kriminaalset, mis toob kaasa ja sellise kingituse riigistruktuuride poolt, no seda ei oleks ette kujutanud. Kas see kahandas teie usku inimestesse? Ei ta ei kahandanud, minu uskus inimestel sellepärast, et ta lihtsalt inimlikkuse välja tegelikult milline inimmaailm on. Aga, ja minu jaoks küll seal oli suur avastus see, et ma avastasin, et ma olen mõnes mõttes natukene nõrgem kui ma seni ennast selleks pidasid. Millesse nõrkus teenese hinnangul võis seisneda? Kingitud üleelamine ja selle järel tulemid olid natukene minu jaoks tõsised. Organism ütles, et pinge on ikka natukene suur ja et ma nüüd reageerin selliselt, et on vaja natukene remontida. Kuhu kriminaalasi keerles Ida-Tallinna keskhaigla lülisambakirurgia keskuse ümber kus töötavad need kaks kinni peetud tippkirurgi doktor Taavi Toomela, doktor Rasmus Allikvee. Kusjuures mõned aastad varem olid ajalehed kirjutanud ühest väga uudsest kirurgia robot lauast, mida sinna keskusesse oli siis hangitud mis kergendas oluliselt kirurgide tööd, vähendas patsientide vaevusi tänu sellele, et verekaotus oli palju väiksem mis oli nii moodne, et seda ei olnud mujal Põhja-Euroo pas ja Venemaal ja mis maksis miljoneid. Kas need kaks asja, see väga moodne seade ja kriminaalasja algatamine on omavahel seotud? Ei ole seotud lauahankega aga on seotud hankega, mis käib seal ümber, see tähendab sedasi aparatuur, robotkäsi ja vahendid, mida kasutatakse lülisambakirurgialõikuste juures. Meil oli ange angi oli 2018 ja seal oli väga palju nii-öelda soovijaid esialgu justkui, kes tahaksid osaleda hankel. Kui asi jõudis, ei olda tegeliku, seni siis üks ainukene firma esitas pakkumise ülejäänud esitanud ja selle firma leia hankekomisjon pidas läbirääkimisi ja vastavalt Eestis kehtivatele seadustele seal ka see hankeprotsess toimus. Hankekomisjoni ma usaldan täielikult, usaldasin seni ja usaldan ka täna. Ja meie järgi seal midagi ei saanud olla, aga noh, süüdistus esitati selline, et me ei andnud kõigile võimalust läbipaistvalt kuidagi seal osaleda. Me peame ühte asja arvestama oma igapäevases elus. Eestis on 1,3 miljonit inimest. Eesti on väiksem kui mõni linnaosa. Ja ega iga firma, kes tuleb Eestisse siia asja ajama tegevus on seotud suure riskiga. Kui palju me oleme võimelised enda asju ostma ja kui kindlalt, kaua nad siin püsivad ja paljudel juhtudel esitatakse meile küllaltki piltlikult öeldes orjastavaid tingimusi. Aga see hange, mis veel toimus, see toimus selliselt, et haigla mitte mingisugust kahju ei kannatanud. Ja siiamaani seda ju ei ole kannatanud. Aga kuskil midagi on ja mida ma oma rikutuse juures vaatan, seda, et Ida-Tallinna haigla ta liigub natukene teistmoodi kui Eesti tervishoid, mis on kastisüsteemis, kui see ette kujutab. Regionaalhaiglad võivad kõike teha. Keskhaiglatele on väga palju piiranguid, aga meie haigla on selline vastavalt oma 235 aastasele olekule olekule ka selles, et ta on olnud vabariiklik keskhaiglaravi tänaval. Jaa, Eesti NSV tervishoiuministeeriumi, neljanda valitsuse haigla Pärnu maanteel, see tähendab seda, et seal on töötanud tippspetsialistid ja ajalooline traditsioon, mis on püsinud, tähendab seda, et haigla on kogu aeg tahtnud teha tööd tipptasemel. Ja eks nüüd Võib-olla mitte kõige paremini ei vaadata sellele ja peale selle toimusid suured muudatused ka laste lülisamba kirurgias. Kuna lastehaiglas toimus inimeste liikumine. Ja noh, meil valmis osakond, meil valmis operatsioonituba, meil olid kõik võimalused, et ravida patsiente kõige väiksemast, kuni kõrge vanuseni. Minu rikutud mõte liigub nüüd seda rada pidi, et Ida-Tallinna keskhaiglal, eriti seal lülisambakirurgia keskuses hakkas liiga hästi minema. Ja see kellelegi ei meeldinud ja ta otsustas pisut vaipa jalge alt ära tõmmata. No võib-olla keegi kuskil midagi natukene kuskil ütles, aga mis on minu jaoks praegu on niisugune tunne et kuna on alanud ja tohutu korruptsioonivastane võitlus Eestis ja ka viimase ütluste järgi kõige suurem korruptsioon on tervishoius, mis on minu jaoks väga kurb ja ma ei saa aru, miks on meedikud ette võetud. Ja kas ei ole mitte niiviisi, et keskkriminaalpolitsei, korruptsioonibüroo ja ka prokuratuur praegu komplevad maad, kui kaugele nad võivad minna? Mismoodi võib süüdistuse esitada, kuidas kohus seda aktsepteerib, sellepärast et on ju otseselt öeldud, et büroo teeb oma töö ära. Ilma järeldustest esitab selle kohtule ja kohus siis otsustab, kas uuritud inimesed on süüdi või ei ole. Jäetakse arvestamata, ainult üks väikene asi selles nii-öelda kohtueelses faasis inimese maine on praktiliselt hävitatud ja ka inimeste Millised on viidud väga suurde stressi ja see stress igapäevasest töös kes ei ole nii-öelda tugeva närvisüsteemiga, see võib mitte kõige paremini mõjuda. Vaatame veel selle kahtlustuse sisu, mida te olete saanud. Nimelt, et on esitatud kahtlustus altkäemaksu võtmises, loen maast põhja ringkonnaprokuratuuri pressiteatest. Kas prokuratuuril on mingeid tõendeid niisugust kahtlustustest? No altkäemaksu kahtlustus mul ei ole esitatud. Altkäemaksu kahtlustus on natukene allpool. Aga ma ei tea, tõenäoliselt ma teen endale praegu kahju, kui ma niiviisi ütlen, aga ma ütleks nii, et kahtlustuse kirjutamine on kirjutamine kirjandi etteantud teemal. Aga see kirjand ei saa mitte maksimumhinnet. Nii jaanuari lõpus otsustas Ida-Tallinna keskhaigla nõukogu peatada dada teie volitused haigla juhatuse esimehe kohal. Ja kaks kuud hiljem, 25. märtsil. Täpselt seesama nõukogu otsustas teie volitused jälle taastada ja ennistada teid Ida-Tallinna keskhaiglajuhi kohale ja teha seda linnapea Mihhail Kõlvarti ettepanekul. Ehk nagu te ise olete väljendunud, et linnapea tõimub plate pealt jälle haiglajuhi koha peale tagasi. Oli teil alles aasta algus? Jah, aga ma ütleks nii, et oli üks meeldivam sündmus ennem. Päev enne seda, kui meid nii-öelda rajalt piltlikult öeldes maha võeti, toimus Tartus üritus, kus mul tütar kaitses teaduste doktorikraadi. Et selles mõttes peab ütlema ka aitäh politseile ja prokuratuurile, et nad 27. oma üritust ei teinud, vaid lasksid mul osaleda sellel üritusel, mis oli äärmiselt meeldejääv ja see on nii-öelda võib-olla ka minu ühe ruunisse täituminest. Kahjuks enda elu on kujunenud selliselt, et nõukogude aegne siis ei oleks olnud arstiteaduste kandidaadi kraad, seeria kahjuks jäi tegemata, sellepärast et teema oli olemas tollel hetkel Moskva Uku keskuses oli ka juhendaja olema, selle toimusid niivõrd suured muudatused, et kõik asjad jäid katki ja peale selle mõned aastad hiljem ka Tartus sai ära tuldud Tallinna tööle ja kus ma juba nüüd viimased 25 aastat elanud Et sellele teemale punkt panna, küsin, kas kriminaalasi riigihangete rikkumise kahtlustuses on nüüd lõpetatud? Oi-oi arvestades kõike seda, kuidas need asjad on liikunud. Ma ütleks, et no oleks hea, kui kuskil lähiaegadel saaks kahtlustuse asemel süüdistuse. Ja siis saaks edasi minna, siis võib-olla mõne aasta jooksul jõuaks ka kohtuga kuhugile. Aga praegu käib siis. Kas teie, ma ei tea süüdistuskokkuvõtte jaoks tõendite täiendav kogumine või? No mina olen saanud lõpliku kahtlustuse aga ma ei tea seda, mis on toimunud teistega. Ja on teada ka see, et kahtlusaluste ringi on laiendatud. No vaata, iga ka, nagu öeldakse, iga kriminaalkurjategija ütleb, et ta pole kunagi, tal ei ole mingit süüd. Aga analüüsides praegust kõike, seda, mis seal olnud. Ja selles, mida süüdistatakse Vähemalt haigla juhtkonna tasemel. Ja ka meie hanke hankekomisjon hankeosakond on töötanud absoluutselt vastavalt sellele nagu seda Eestis seadustes on kirja pandud. Aga nii nagu ikka on, ega seadusi annab mitmeti tõlgendada kelle tõlgendamine antud hetkel kõige moodsam. Ju seega jääb peale. Teituudi doktor Allikvee Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimehe kohale tagasi 25. märtsil ja üks põhjus oli see, et kaks nädalat varem, 12. märtsil oli Eestis välja kuulutatud eriolukord. Koroonapandeemia too ja haigla ju sisuliselt ilma juhita. Mitte ükski haigla juht pole niisuguses olukorras olnud, nagu me kevadel siin Eestis ja Euroopas ja mujal maailmas olime. Kuidas kevadine olukord teile, kui haigla juhile meelde jääb? Ma ütleks nii, et meie haigla, esiteks ta ei puudutanud väga valusalt, sest maksimaalselt meil oli korraga sees kuus patsienti. Valmidus oli palju suuremaks. Ja see aeg, kui mul oli nii-öelda võimalik Elu üle järele mõelda. Sellel ajal olid teised juhatuse liikmed väga tublisti tööd teinud. Ja nad olid väga paljud asjad läbi mõelnud. Dokumendid, juhendid ette valmistanud, nii et sinna töösse sisse minna oli suhteliselt kerge. Ja kuna tiim töötas, tiim töötas hästi siis me selle kevadise Ma ütleks nii, et võrreldes praegusega. See oli kerge treening. Selleks et nüüd sügisel Mida see kevad näitas, kus on meie arstiabi korralduse ja haiglavõrgu kõige tugevamad küljed ja mis oli kõige nõrgem lüli? Vaata, mul on üks viga, ma olen natuke liiga vana. Ma olen väga paljudest perioodidest läbi käinud. Ja paljudel juhtudel ma näen probleemide lahendamisega, mis on võimalik palju kiiremini lahendada, kui me täna seda teeme, sellepärast et täna me üritame kõikide asjade juures käituda vastavalt sellele millised määrused, juhendid, seadused. Kui on mingisugune erakorraline asi, siis ei ole aega käituda. Vastavalt seadusele tuleb käituda selliselt, et sa ei tee rumalusi, et sa ei kahjusta. Paljudel juhtudel tuleb äkki reageerida äkki ja kiiresti-kiiresti probleem lahendada. Kevadel. No kuna kevadel see asi kõik oli väga tagasihoidlik, siis kevadel nii-öelda kõige nõrgemad kohad absoluutselt välja ei tulnud. Oli aega, oli aega tegutseda ja ausalt öeldes kaiga korraldustega rumalusi ei tehtud. Seda, et mõne asja oleks võinud kiiremini teha, seda küll, aga ega sealt ei tulnud mitte mingeid mitte mingisuguseid niiviisi, et noh mis oleks väga kahjustanud, nii et ütleks nii, et ka nõrkused ega kevadel välja ei tulnud. Praegu, nüüd sügisel see on hoopis teine aeg, hoopis teised tunded ja teised probleemid. Missugused nõrgad kohad sügis on välja toonud? Inimene selles mõttes et inimene ei tunneta reaalset ohtu. Inimene on harjunud sellega, et ta on kogu vaba. Ta vabalt tegutseb, ta ei pea väga ümberringi vaatama ta ei pea hirmu tundma. Ja selle tõttu jäetakse väga paljud asjad tegemata. Sügisel nüüd näiteks võtame selle, mis on, kõik, on kuulnud seal maski probleem. Kas kanda maski või mitte, randa? Me diskuteerime kõikides asjades, küll on Eestile need tulnud maskid, mis on orjatööga tehtud. Küll on maskid, millel ei ole seda mõju, millele teist mõju. Selge on see, et sajaprotsendilist asja ei saa mitte kuskil. Aga mask on, mis konvel, mõlemal maski. See viiruse ülekanne, see kontsentratsioon on palju väiksem, kui ta oleks ilma maskita. Kui organism saab väiksema kontsentratsiooni, viirust järelt organism on võimeline võitlema kui suure juures. Ja väga valus on see, kui nüüd valitsus otsustab. Ta otsustab mitte kindlalt ta julge soovituslikult sotsiaalne soovitaks, kanname maske. Aga siis meie need organid, kes peavad jälgima seaduste täitmist, hakkavad ütlema, et ei ole seaduspärane. Kuidas ikka kanda. Niikuinii on oponendid olemas ja kui nad veel saavad nii see toe. No see tekitab ainult üha probleeme juurde. Üha raskem on tõestada, et olge nüüd ikka head, pange maskid ette. Siis me oleme jõudnud ja ka nii kaugele, et kui haiglasse tulevad patsiendid, siis need inimesed paluvad maski panna. Siis annavad teada, et põhimõtteliselt maski kannavad ainult koerad. Kas on seda vaja? Ühiselt peame praegu seda tegutsema. Et saada asjad kontrolli alla, sest ega vaktsiin, mis on juskui tulemas, see ei ole ime. Ja seda ka tõenäoliselt me peame ootama ikka päris palju, kuid kuid need Eestis, kes tahavad ennast lasta vaktsineerida, vaktsineeritud, eks saavad. Me peame siiski tegelema sellega, et kanname maski. Jälgime seda, et me ei lähe üksteisele väga lähedale. Desinfitseerime käsi, hoolitseme selle eest. Et eelkõige ma olen ise kaitstud ja kui ma olen ise kaitstud, siis ma tõenäoliselt ei kahjusta 12. Ja mis on sügisel nüüd praegu tuleb välja see, et ega ta metpersonal ei erine väga palju tavapersonalist. Personal, kui ta tegeleb haigega. Ja ikka kaitsevahend kannab ära ilusasti. Aga see hetk, kui minnakse puhketuppa ja näiteks võetakse vahepeal tass kohvi või ka süüakse lõunat siis igasugune kontroll inimestel kaob. Ja see on äärmiselt ohtlik ja see on, meil on haiglas. Selleni sügisel protsessil mitu korda ette tulnud juhtumeid jaga. Me oleme õnneks siiski nii tugevad olnud, et me oleme ise oma probleemidega toime tulnud ja toime tulemas. Ja kui nüüd meie inimesed näiteks selle jõulueelse aja ilusasti vastu peavad siis maja saab praktiliselt noh, ohutuks ja me saame 100 protseesel panustada patsientidele abi osutamisele. Ida-Tallinna keskhaigla mitu keskust olid septembri lõpus, oktoobri alguses kinni, sest et viirus tuli sisse nii personalile kui kui haigetele, et kas see on sõda. Nii nagu Ivo Linna võrdles siin mõni nädal tagasi Eesti Ekspressis sõda nähtamatu vaenlasega. Emotsionaalselt sõltub, kes kuidagi nimetab, aga ütleme nii, et see on meie. Meie tutvume praegu nende protsessidega ja nende Meie oponentidega, keda me hakkame üha sagedamini oma tulevases elus kohtama. See on noh, ütleme nii, et see katse on praegu juba tugevamaga. Ma väga kardan seda, et neid järjest rohkem tuleb juurde ja see lahe suurepärane elu, mis meil seni on olnud seal tulevad piirid peale ja meie tulevik saab olema siiski natukene piiratum. Natukene rohkem kui me peame, me peame ennast kontrollima. Ja seda totaalset vabadust ei saa enam olema. Ja sõda on tavast ja see, kus on väga palju laipasid. Et selles mõttes ma võtaksin selle maha, aga kui rääkida sõjalise terminiga, siis noh, meil on tegemist suurte õppuste suurte manöövritega Ma arvan, et raviasutustesse on ikkagi eriolukord, kuigi riigis eriolukorda välja kuulutatud ei ole ja, ja kogu see süsteem püsib praegu püsti arstide ja õdede üle tunni tööl. Kas ma saan õigesti aru? Jah, ta püsib tänu arstidele, õdedele ja kogu kogu haigla kollektiivile, sest seal on oma roll on kõikidel. Ja ületööd on palju. Aga midagi ei ole teha. Sellepärast et me võime lüüa käega ja midagi ei tee, aga, aga mis siis, tulemus on nii kaua siiski, kui tahavad inimesed ja panustada, siis on asi hea ja mida ma tahaks, ma väga tahaks seda, et ka ümbruskond saaks sellest aru, et need tervishoiutöötajad, kes on täna eesliinil nende taluvus, on ka teatud piirid ja näiteks nüüd, kus me oleme nii raskes olukorras, väga imelik on lugeda lehest, kuidas võetakse üles niisugune teema, nagu seda on korruptsioon. Korruptsioon selles, et kas patsient on pärast abi saamist õele hooldajale, arstile toonud kommikarbi või toonud lilled. Kui selle teema tahetakse tegeleda, siis tegeleme rahulikumal ajal. Aga ärme tegele ajal, kui tuleb tõesti panustada ühiselt, võidelda selle eest, et ellu jääda. Te ütlesite siin intervjuus, et koroonavastane vaktsiin ei ole ime. Me oleme kuulnud, et need uued, mis on siin turule tulnud ja millega ka Eesti on Euroopa Liit lepingutega seotud annavad kaitse 95 kuni mõni lausa 90 seitsmeprotsendiliselt. Teie arstina ei usu nendesse. Mõni ka 70. Ja tulemused on erinevad. Ja me ei tea tulema sellepärast, et see vaktsiinide tuleb praegu kõik, see on kriisiolukorras kiirendatult. Kui vähe tegi, on vähe, tegi, julgeb neid vaktsiine teha, siis nüüd hakatakse tegema. Aga me ei tea ju tulemusi, mis esiteks ka, kui kaua meil see kaitsemehhanism üldse on olemas. Millised tüsistused ka, seda ei tea. Need asjad kõik avalduvad paari aasta jooksul. Aga samal ajal meil ei ole valikuid. Me peame laskma ennast vaktsineerida sellepärast, et see on üks võimalus. Et vähe rahulikumalt normaalselt elada. Ja samal ajal nende paari aasta jooksul Covid 19 tüvi muteerub. Ta muteerub palju kiiremini. Nii et seal on need firmad, kes praegu tegelevad vaktsiinidega. Nendel on praegu õitseaeg. Kaja loodimisel on täna haigla juht, doktor Ralf Allikvee. Te olite Tartu Ülikooli arstiteaduskonna neljanda kursuse üliõpilane, kui te läksite Tartu onkoloogiahaiglasse poole kohaga medõena tööle pida, teil tuli seal tookord teha? Kõike klistiire haigeid pesta, ravida. Ja no siis me ka poole kohaga küll, aga ega me tunde ei lugenud. Ja vaadates tänasega võrreldes võib näiteks öelda, et ühes öövalves mul oli 30 patsienti Siis ei olnud tänaseid infusiooni süsteeme. Ise tuli need kummist ja klaasist teha. Anti biootik. Üks flakoon 250000 ühikut. Patsiendile tuli teha. Neli kuni kaheksa flakooni tavaliselt oli nii, et kuidas 30-st 20 said antibiootikumi XII valve jooksul, järelikult oli kolm korda seda võimalik teha, see tuli kõik lahustada. See oli väga huvitav aeg, sellepärast see oli valikute aeg, valikute aeg, kas sa valid selle, et sa teed tööd ja tahad töö tegijana saada heaks või sa ei lähe selle üliraske tee peal, ei hakka tegelema millegi muuga millegi meeldivam, aga no mina valisin selle. Sest enne Tartu onkoloogia minu õe töötamist olin ma kaks kuud Tallinnas tolleaegses vabariiklikus onkoloogiakeskuses peale kolmandat koos praktikal. Olin seal doktor Elmar jagari osakonnas, kes on tol ajal ja veel noh, ma usun, et on veel inimesi, kes mäletavad teda tipptasemel väga radikaalne kirurg. Ja minuga tegeles seal tema õpilane, nüüd juba siit ilmast lahkunud arvulla. Nii et sellega sai niisuguse töise mõtlemise ja mida ka seal 73. aastal oli näha see, et võrreldes tänasega tegelikult patsiendid kannatasid palju rohkem ei olnud meile neid ravimeid. Ja ka see näiteks, kuhu on täna arenenud neil kemoteraapia hormoonravi tol ajal olid need kõik algelised ja eluvähihaige, elu oli palju lühem. Palju piinarikkam. Aga siiski pidi midagi olema ette spetsialiseerus ite onkoloogiale täpsema sihiga uroloogias, et kas see oli siiski need juhused, kus haiget sai aidata elule päästa. Ütleme nii, et see, et minust sai onkoloog, see on noore lapse emotsionaalne pilt, kui ma nägin, kuidas minu vanaema õde lahkus siit ilmast ja temal oli tegemist melon, oblast toomiga. Ja siis tekkis tunne, et minust peab tulema arst. Ja ega tegelikult see, et minus tuli uroloog, see on väga suur juhus Est oma olemuselt siiski mind ette valmistada. Abdominaal onkoloogias ja mulle väga meeldis jämesoolt lõigata, mulle meeldis magu lõigata. Aga 90. aasta alguses tartust oleme, nägime, et mehed, kellel on eesnäärmevähk nende elu on väga problemaatiline. Nende ravi on Eestis küsitav ja siis tuli PSA test hakkas tulema, jõudis Eestisse. Ja 91. aastal me jõudsime nii kaugele. Et 20 detsember 91. Tartu onkoloogia dispanserisse sai teostatud esimene radikaalne prostavatektoomia mille lõikuse teostas professor Karl Kull. Ja meie Ülo Sirel ja mina, Assisteerisime Talle. Ja 29.-st maist 92 muutus minu jaoks põhitegevuseks, kus enam professor nii-öelda lõikus juurde ei tulnud. Ja vastutasin mina täielikult selle eest ja tol ajal meil oli ka doktor sireliga väga hästi kokku lepitud, see, et eesnääre on minu probleem. Ja kui see või see on tema probleem. Tartu aeg oli selles mõttes kirurgina arengu seisukohalt väga-väga suur, minu jaoks väga oluline. Ja ka ega haigla juhina ma Tartu kool saadud kooli seda ei kahetse, see andis päris palju mõtteainet tulevikuks. Te olite Tartu onkoloogiahaigla peaarst aastatel 1982 kuni 95 siis Mustamäe haigla peaarst 1995 kuni 2001 ja aastast 2001 olete olnud Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees. Esimesed neli aastat ma olin juhatuse liige, ravijuht 2005.-st aastast, juhatuse esimees. No sisuliselt te olete Ida-Tallinna keskhaiglas olnud peaarst, nüüd kohe 20 aastat saab täis. Jah, aga kahtekümmend aastat vist ei tule. Ma arvan, et te olete nende 40 aasta jooksul, kui kõik kokku lüüa, istunud arstina sadade patsientide voodiveerel ja kuulanud nende lugusid. Mõni lugu ikka jääb arstile meelde. Olete valmis mõnest loost nimesid nimetamata rääkima. Küllaltki emotsionaalne küsimus. Kui vaadata, siis? Kõige rohkem mulle tegelikult on meelde jäänud. See oli ennem seda, kui ma veel. Ma ei olnud veel arst. Olin tänases mõistes abi arstistaatuses ja oli üks. 44 aastane mees kes oli alles hiljuti teist korda abiellunud ja tal oli kaheaastane poeg ja siis mismoodi tema mõtles, mida suudab ta veel ära teha, selleks, siis ta teadis, et tal on jäänud väga vähe aega. Mida suudab tema ära teha selleks, et et esiteks pojal läheks normaalselt, et ta saaks hariduseta, saaks. Tahtis kindlalt, et poeg läheks õppima kõrgkooli. Ta elus läbi lööks. Ja nii-öelda üks viimaseid asju, mis tal oli, et et poeg ikka teda mäletaks. Teda on olemas olnud. See on esinemist tõesti, sest ega praegu tekib ka see tunne, et kaua sind üldse mäletatakse, mis sa teinud oled. Sest ega see niisugune mälu on suhteliselt lühike. Ka praegu, siin ma mainisin, eks ole, doktor jõgaarit. No ega Eestis väga palju neid ei ole, aga tol hetkel seitsmekümnendad aastad kuuekümnendad aastad ta oli nimi, mis jooksis igal pool läbi, kes oli tipptegija, kes oli kaelapiirkonna kasvaja haigetel põhilootuse sõnade kui jõgar aitab siis on lootust, kui ei, tema ei aitanud, siis ei ole enam midagi teha. Sama on ka täna niiviisi, et kui ma vaatan kasutuse juhina kui palju me mäletame ja teame oma eelkäijaid ka kolm 40 aastat tagasi, kes on andnud väga suure panuse selleks, et need haiglad areneksid, et inimestel oleks koht, kuhu minna ja kust nad saaksid abi. Ma arvan, et arstide õpilased ikka mäletavad, et doktor Arvo hullata, et seda nime ma olen kuulnud väga mitme tema patsiendi suust tänumeeles nimetatuna, ma arvan ka, et doktor Karl Kull, keda teie nimetasite, et ka teda tema patsiendid mäletavad, et see isiklik seos kas õpilase-õpetaja või arsti ja patsiendi vahel. See tagab mälu ja mäletamise. Aga karta on, et vist mitte kauem. Neid on. On üks asi veel, mida ma tahtsin teie käest küsida, nimelt et kui te olete suhelnud oma patsientidega, kes ise ka saavad aru, et enam ei ole palju aega elada jäänud jagavad arstiga oma mõtteid ja lootusi, nii nagu te kirjeldasite. Et kui nad teevad oma elust kokkuvõtteid, siis mida inimesed peavad tähtsaks siistes tundmatusega silmitsi mida nad on arstile usaldanud? Minu jaoks on see tegelikult päris keeruline küsimus, sellepärast et. Ma ei ole väga emotsionaalne inimene. Ja ka patsientidega mõned üksikud patsiendid, kellega on tõesti jõudnud nii lisel tasemele, vestlusega, et nagu öeldakse, räägiks nii, et raamat on täielikult avatud. Ega enamikul juhtudel on siiski probleem selles et mis saab nende ümbruskonnaga, nende sugulastega, eriti lähedastega peale seda, kui nemad on läinud. Ja see on eriti nende inimeste juures kes on olnud nii-öelda Esimesed nii-öelda inimesed, kes on selle kõige eest vastutanud, tugi, tugiisikud täpselt nii, ja see on noh see on väga, väga tõsine probleem ja nad see piltlikult öeldes närib neid mis küll viskel saab, ühesõnaga, või enam mind ei ole. Eelnevate elude juures, no üks inimene küll oli see, kes kahetses seni tehtud, aga see tegelikult, mis ta oli enne aastakümneid tagasi teinud. Ega see kõige ilusam ei olnud. Sellepärast et ta oli küllaltki palju paha teinud. Aga inimene tegelikult paljudel juhtudel kapsaldub endasse ja ega ei taheta kõik avaldada, sellepärast et. Vaikimine kuld rääkimine ei ole praktiliselt midagi. Kui te ütlete enda kohta, et te ei ole emotsionaalne inimene, kas see on niisugune alateadlik kaitse kõige eest, mis võib teid kas tasakaalust välja viia või et te lihtsalt hoiategi oma meeled kontrolli all sest see hoiab teid püsti. See on eelkõige kontroll. Sellepärast et varasest lapsepõlvest peale ma olen näinud väga palju reid, sest mu elu on selles mõttes olnud huvitav, et ma olen näinud seda ja tegelikult ma isegi olen sellele tänulik, et ma olen seda näinud, sest mind karastanud seal võinud valmistanud ette eluks. Ja see on tegelikult valmistanud need ette ka 2020.-ks aastaks. Minul on ka sageli tunne, et kogu mu eelnev elu on olnud ettevalmistus justkui selleks, mida ma parajasti praegu teen. Ma saan aru, et ma ei ole ainus Järelikult seda on küllaltki palju. Räägime nüüd rõõmsamast. Te olete aastast 2012, aasta, isa. Jutustage meile, palun oma lastest ja lastelastest tütrestori juba juttu. Ta kaitses doktorikraadi. Ja ta on, ma ütleks, ta on väga hea onkoloog ja see, kuidas ta võitleb nii patsientide kui ka eriala eest. Ega öeldakse niiviisi, et ta on minu tütar, see, mis minus on hea on temas ruudus see, mis minus on problemaatiline, temal kuubis. Nii et ta on väga tubli, väga tugev. Ja ma väga sooviks, et need unistused, mis tal on oma eriala arendamisel neto, realiseeruksid. Kuigi praegu noh, ma vaatan suhteliselt kõhklusega, kas ta suudab selle asja kõik ära teha. Ja tal on abielus, tal on kaks poega. Asjalikud poisid, üks on juba kolmeteistaastane, tõeline noorhärra. Jäine on 11 aastane. Suguvõsa, ütleme nii, et see 11 aastane on noor mina aga õnneks mitte keegi minu tänasest ümbruskonnas, kes nii räägivad, ei tea, milline ma olin selles vanuses. Aga Ma ütleks nii, et jah, tõesti midagi sarnasust on, sest konfliktides me oleme enam-vähem noh, mis olid minul situatsioonid, tema samade pool on ka tänapäeval nii et midagi ühist on. Pojast oli nii palju juttu, et mõlemaid premeeriti sellel aastal ja ööbimisega ühes asutuses. Minu jaoks on väga rõõmustav see, et ta leidis oma ala leidis oma ala ja leidis selle, et et asjad on jõudnud seal tõusta tippu. Sest see, mis temal tuleb, see kõik tuleb väga raske tõsise tööga. Aga ta on seda suutnud teha. Abielus kaks last, poeg, tütar. Poeg on tissipoeg. Ja ega tütar on väga asjalik ja tegelikult aasta isana mul on natukene häbi tunnistada seda, et oma lastelaste juures ma näen paljutki, seda, mida ma oma laste juures ei näinud. Sellepärast et 1963. aasta sügisest, kui ma läksin Tartus Vallikraavi tänaval onkoloogia disbanzer tööle valisin oma kõikide asjade lähtekohaks haigla. Ja ka kui lapsed olid väikesed. Enamikul juhtudel oli ema see, mul on väga hea abikaasa või 44 aastat olnud abielus kes lahendas probleeme. Ja minu osa paljuski laste juures on olnud see, et ma olen jälginud nende tegevust ja olen olnud siis seal alati, kui neil on mind vaja olnud. Ja see aasta isa tiitliga pärgamine, no see oli minu jaoks tõenäoliselt üks suurimaid üllatusi, mida ma elus üldse olen kohanud. Varasematest intervjuudest arstidega, kelle vanemad on ka samuti olnud arstid, on mul meelde jäänud, see nende mälestused minu isa elaski haiglas ühel päeval opereeris järgmisel päeval kohe läks vaatama, kuidas patsient olukord on. Et ta hommikul ärkas, oli see riigipüha pühapäev tööpäev, ta läkski haiglasse ja ta elaski haiglas. Ja ometi sai järglane sellest nii head eeskuju, et varis sama eluga. No ma ei oska seda põhjendada, milles see asi on, sellepärast et kui ma kuulsin, et nad tahavad minna õppima arsti siis ma ütlesin neile hoiatasin, vaadake seal raske ja minul on elus õnne olnud. Mul on palju õnne olnud selle ja selle tõttu ma olen jõudnud sinna, kus ma tol hetkel olin. Aga kas te olete kindlad, et teil seda õnne on ja hääd, aga praegu ma olen rõõmus, et nad selle valiku tegid. Ja vaadates siis seda tõesti nad teevad suurandumusega oma tööd. Ja nendel on siia Omaani sädelust silmades, kuigi poja puhul noh see aasta. On olnud natukene keeruline ja ma kardan väga seda, et no mõned asjad tõenäoliselt võis see aastaga tema juures hävitada. Aga praegu see töö tegemise juures see igatahes ei sega. Aga emotsionaalselt võib-olla seal küll mitte kõige paremad asjad. Kõige halvem, mis võiks juhtuda, on pettumus Eestis ja see, et nad lihtsalt Eestist ära kolivad, mujale tööle. See ei ole välistatud, kuid ma loodan, et seda ei toimu. Sellepärast et praegu nad siiski saavad tööd teha ja Eestis pettuda. See on natukene imelik, sellepärast et ega tegelikult seda Eestit ükskõik, mis tasandil me ise teeme. Ja, ja kui me ikkagi normaalselt panustame, siis see koht, kus me oleme sündinud, kus on meie esivanemad sündinud, elanud meie lapsed võiksid elada, olla? See peaks olema siiski üks kindel koht, kus olla vaatamata sellele, et jälle tulles praegu tänapäeva tänasesse päeva ja lugedes, mida endised suured poliitikud ütlevad tänase Eesti kohta sotsiaalmul hakkab tõesti häbi. See koht, kus sa oled olnud ja kus sind on ohustatud, niiviisi ei maksa öelda. Sest seega, mis on täna toimunud seal meie arengu tulemus, järelikult need, kes on ennem midagi teinud, midagi tegemata jätnud, midagi valesti teinud. Nad on võib-olla väga palju inimesi unustanud. Inimeste unustada ei tohi, sellepärast et kui ta oleks paar-kolmkümmend miljonit siis oleks väike asi. Aga meid on ainult 1,3 miljonit. 2020. aasta hakkab lõppema teile, doktor Allikvee on see olnud küll nagu Ameerika mäed. Paljudele meist on see olnud väga pingeline. Kellelegi ebameeldiv, kellelegi leinaline. Kas selles aastas on midagi? Midagi head, mida me võiksime tulevikku kaasa? Tulevikku kaasa. Võtta see on keeruline küsimusele, mida, mida me võiksime alati mõelda, on see, et, Me peame jääma alati. Me peame alati arvestama sellega, et me ei ole üksi. Ei maksa teha kõike seda mida meile öeldakse, mida meie käest võib-olla ta vahel tahetakse. Ja kaasa tuleb sellest aastast võtta siiski seoses selle Covidiga see, et ükskõik mis, aga me siiski suutsime tegutseda ühiselt. Ja niikaua, kui me teeme ka tulenebki, osassid ühiselt. Ja kui me mitte vestlust alustades ei otsi kohe konflikti Elutark inimene kõneles täna kuulajaga. Palju tänu teile selle intervjuu eest, doktor Ralf Allikvee. Me vaatame, kuidas elu edasi läheb. Ja ma olen täiesti kindel. Ausad inimesed tulevad sellest ajast võitjana välja. See oli aasta viimane kajaloodi saade. Saatejuht oli Kaja Kärner ja loodame kuulajaga kohtuda uuel aastal.