Tere päevast, raadio kahe kuulaja on taaskord kätte jõudnud, üks tore pühapäev, kell on jälle kaks läbi ja nii imekspandav, kui see kõik pole, siis on saate restor käes. Mina olen friend pere ning lähima, pisut vähem kui tunni aja jooksul saame tuttavaks ühe eesti kultuuri inimesega, uurime, mis ta kõike põnevat elus teinud on ja siis veel puurime ta muusikamaitsega välja, ehk siis saame teada tema lemmikud ja võib-olla siis mitte nii lemmikud. Ja ühe väikese mängu teeme ka, aga me selleni ka ükski hetk jõuame, aga Mul on hea meel tutvustada stuudios, siis ütleme lauljat, aga viimasel ajal ka saatejuht Te siiski, Jüri Pootsmann, tere. Tere hommikust. No kuidas läheb? Veereb, veereb, kuidas? Sinust ei ole viimasel ajal liiga palju kuulda olnud peale nüüd seal Eesti laulu ja siis nende, kes kuulavad, May kitsi? See on ainult siiamaani ja mul on väga hea meel olla tagasi Eesti laulu karussellil suures mängus tagasi. Eesti laulu karussellil. Tõesti, nõmmel, kuule, aga sa ei paista küll niimoodi välja, aga sa oled öelnud, et sa oled arglik inimene, et kas see on ka seda kuidagi hoidnud, et vaikselt on see niimoodi suured plaanid tuleb natuke ära kadunud ja nüüd siis Eesti lauluga hüppad välja ja huvitav, millal ma ütlesin seda, kas lugesin märgata? Viis aastat tagasi? Aga sa ütlesid siis, et sa ütled juba muutunud kindlasti sellise vaikse maapoisina suurte Eesti telesaatesse tulla on kerge šokk, eks ju. Suhteliselt kiiresti sai sellest arglikkusest tänu saatele üle, sest et see oli väga intensiivne ja õpetlik. Aga minu meelest ma olen tegelikult üldiselt pigem selline, kuidas kunagi ma võin olla väga selline ekstra vertne, aga ka introvert minusse minust sees, nii et mõlemad. Aga see intro vertali vist just seal lapsepõlves ikka väga tugevalt sees, pigem küll. Jah, aga milles siis väljendus, käisidki mööda mööda seinu pigem küll mulle. Mul oli küll, las ma mõtlen, sa nüüd hakkad surkima mingisugustes mäluse, mis hakkame ikka, hakkame ikka vihkan kooli ajal tegelikult ja ma pigem olin, pigem olin, kõndisin mööda seinu ja olin seal passi rivis kooris seal taga tagareas peidus niimoodi, et et ei meeldinud mulle enda häält võib-olla liiga liiga kõvasti, siis esitada massi rivis juba väikse poisina vä? Jah, ei. Läksin liiga kiiresti ajaajast ette, võib-olla. Aga no point on selge ikkagi, et mulle meeldis sisse sulanduda massi. Aga sa olid suhteliselt väiksest külast pärit Raikküla ja aga kuidas see kooli ja seal oli ikka mingisugune omamoodi tee ka ikka sinna, et ei olnud päris Raplas sees elamine ja no ütleme niimoodi, et tsirka 10 kilomeetrit iga päev bussiga sõita hommikul ja siis ka pärast kooli tagasi, mis ei ole tegelikult noh, nii ebatavaline, sellises vaikses väikses maapiirkonnas sõita bussiga vähemalt ei pidanud jala käima nagu minu vanavanemad kooli hommikuteks, aga ikka ei olnud tüütu vä? No bussist ikkagi jäin päris mitmel korral maha, jooksin niimoodi, ma mäletan küll, ma olin kuulus selle poolest väga tihti, et juba Raikla kuulsus selle bussiga vähemalt enda peres kuuluse, ma jäin maha vussidest ja ja hilinesin tihtipeale esimesse tundi, aga ma jällegi lugesin, et sa üldse vahepeal ütleme nii, et ei tahtnud koolis käia või vähemalt mõtlesid ennast haigeks või lugesid selliseid asju. Mina väga, need allikad, teil on siin ERR-is ikkagi suurepärased allikad. No vot, kes läheb ikkagi näeb vaeva ja sellel tulevad asjad kätte ja vaata, mis küsimused. Mul läheb endal meelest ära, hakkame uuesti palavikus, küsisin. Ma mõtlesin haigeks ennast tõesti ja tihtipeale ma kuidagi suutsin ennast väljendada niimoodi, et ema jättis mu koju. Kuidas see ikkagi toimib, joodet lihtsalt mõtled, et nonii nüüd mul tuleb palavik ja siis mul tulebki palavik, kusjuures seda on juhtunud. Päriselt, aga ma mõtlesin, et sa räägid sellest valetamisest, et ma oskasin väga hästi ka Luisa rääkida väga. Aga ma. Ma ükskord katsetasin sellist asja küll, et kui ma siis mõtlesin endale mingisuguse köha, siis tagatuli mõttel on suur jõud, sõnal on suur jõud ja seda suutsin teha. Kui sa ikkagi väga midagi tahad, siis siis see ka juhtub, et ei, see ei ole omamoodi, ma arvan, et see on igal inimesel olemas lihtsalt kuidagi, mismoodi sa suudad enda mõtet koondada sinna ühte punkti, siis siis juhtub päriselt, ma. Ma arvan, et see on hea asi, millesse uskuda, et põhimõtteliselt kes saab, sa tahad ja aga üldiselt on ka siis elus samamoodi sulle. No tahaks loota küll, viimasel ajal ma ei ole praktiseerinud seda, seda, seda lapsepõlves esines, millest sa rääkisid, aga kindlasti mingite asjade puhul ma seda ka teen, võib-olla alateadlikult, aga, aga tehnika. Aga räägime sellest kooliajast ikkagi, et kui sa seal mööda seinu käisid, nagu sa ütlesid, kuidas koolielu sul välja nägi, siis, et olidki niimoodi paari sõbraga ja väga paljude inimestega suhelnud, kuidas ma ei oska, ma ei, ma ei olnud ka selline, kes üldse ei suhelnud, mul oli kindel kamp inimesi, kellega suhtlesin ja ja läbi sain. Aga üldiselt ma ei ütleks, et väga piinarikas oli. Igalühel on ikkagi kooliajast, nii, selliseid tumedaid mälestusi, heledaid mälestusi, selline Harju keskmine kooli kooli ajal oli mul aga lapsepõlv oli selles mõttes ikkagi tore, et ma ei tahaks sihtida sinna sinna negatiivsuse varjule. Tegelikult ikkagi ikkagi meeldis endale Harju keskmine Raplamaal ju väga tore. Sa õppisid juba noorena seda maa sammus muusika, lauluvärke muusika kroorisse käisid sa juba ütlesid, aga sa käisid viiulit ka vä? Ma õppisin tõesti viiulit, mõtlesin riiulit kahes esimeses muusikakooli klassis, siis mis siis, katus ka minu Algkooliklassidega ühesõnaga, aga seal siis tuli selline asi, et, et kuna see bussisõit, et oli igatahes ees, siis Raplast Raikkülla siis tagasi ekse koju sisesse bussiliiklus oli küllaltki hõre, sellel ajal ja muusikakool oli pärast nii-öelda siis seda päris kooli ja need ei klappinud ja siis ma pidin kahjuks selle selle pooleli jätma, autot meil ei olnud ja niimoodi ta jäi, kahjuks kahjuks kahjuks ma oleksin võib-olla teise asja poolest siiski kahjuks, et ei olnud meelega seda, et seda ei olnud tõesti meelega ja ma ikkagi väga tahtsin minna muusikakooli, ma tahtsin tegelikult õppida, et on kitarr, rivist või klaverit, aga kuna kohad olid täis, siis mul jäi viiul üle, aga ma olin selle viiulile õnnelik, kuigi mul on annet väga ei olnud, aga ma ei tea, võib-olla oleks kuidagi juhtunud mingi teine lugu minuga, kui ma oleks lõpetanud, enam ei ole viiulit kätte võtma, ei ole viiul kätte võtnud ja ma vist isegi ei oska viiulit. Ei ma ikkagi praegu proovinud. Aga ma mängida kindlasti ei oskaks. Kindlasti. Aga ma saan aru, et siis kui sa läksid vahetusaastale, kus oli Taanis, siis peale seda käis nagu mingisugune pauk ja nii-öelda hakkasid laulma ja tegutsema ja möllama, aga tegelikult ma laulsin juba. Ja ennem kui ma läksin Taani juba mul tekkis mingisugune tunne, et võiks natukene rohkem muusikaga tegeleda ja laulda. Mulle tõesti väga meeldis, aga mingeid suuremaid sihte mul nagu ei olnud, aga ma läksin Taani gümnaasiumisse, see oli siis pärast kümnendat klassi siin Eestis. Ma läksin gümnaasiumi teise nii-öelda siis astmesse nagu teise klassi ehk siis meie 11.-sse läksin seal Taanis ja ma läksin muusikakallakuga klassi ja sealt siis kuidagi ma sain impulsse ja sest minu klassis kõik eranditult kõik klassikaaslased mängisid mitut pilli ja see oli ikkagi suhteliselt haigla asi seal ja siis ma tundsin natukene lollina ennast, et ma ei osanud mitte midagi, tegelikult movskil oskasin ainult laulda, kui sedagi, nendega võrreldes, eks ju. Aga aga ma kuidagi sain nendega väga ruttu too sõbraks, väga lihtne oli nendega suhelda ja ma arvan, et, et kui mul oleks olnud natukene kehvem mingisugune kontakt enda klassikaaslastega, siis ma oleksin võib-olla oleks natukene raskemalt hullud, mingid asjad, et et sa ava, mine seal kuidagi tuli üpriski loomulikult ja ma olen väga õnnelik selle üle ja siis ma ise ka kuidagi muutusin enesekindlamaks seal ja tulles tagasi siis siis numa linast aega, seal ma tulin tagasi mulje klass vahele ma olin siis, läksin uuesti siin Eestis 11 10.-sse. Jah, ma tulin ja ma olin täiesti teistsugune, kuidagi. Ei sulandunud sisse eriti. Jah, ühesõnaga latad ära ja kõike muud sinna otsa ka veel ja siis kultuurišokk oli lihtsalt täielik siia tagasi tulles, et mul oli suurem kultuurišokk, kui ma tulin tagasi, kui ma läksin sinna, et siin olid järsku inimesed kõik kinni ja, ja jälle eestlase kohta üks väga huvitav asi teada, saadaks kinnised inimesed aga siis veel natukene neid niimoodi hõõruda, siis nad ikkagi avavad. Siin tuleb välja Ta taani keelega on sul veel sina peal või enam üldse mitte. Ja niimoodi näeme 11 kaugelt silmapiiril sillerdamas vahepeal sest et sellest on ikka 10 aastat circa möödas, ma saan aru ja ma saan räägitud asjad, aga kuna see on ikkagi roostes, ma ei ole rääkinud, siin ma vahetult pärast taani aastat ma töötasin siin Tallinnas kõnekeskuses, kus ma pidin siis taani keeles rääkima klientidega senikaua ja pärast seda siis mul oli ikkagi suhteliselt ikkagi. Aga kuidas sa siis näiteks ütleksid, et tere päevast, head raadio, kahe kuulajad. Mingisugune Vabarava, Ruhnu. Ja see on täitsa võimalik, mina ausalt öeldes noh muidugi taani keelt ei mõika, aga ma poleks isegi ära saanud arvata, et mis keel see on, ausalt öeldes kõige nigelam kena ja minu arust ei taha solvata kedagi, aga skandinaavia keeltest kõige koledam nähkuda kuidagi nagu selline haukumine või niisugune kõige koledam minu arvates Rootsi ja Norra ja ja ka Islandi, nendes keeltes on need r-id ja mingisugused hüüdja ööd olenevalt riigist siis ikkagi olemas taani keeles, R-i on kurgu r ja nõrka teed näiteks ei ole. Et seal on mingisugused eripärad, mis väga paljudele ei meeldi ja raskem on seda keelt õppida kui rootsi keelt ja noh, kindlasti aga ikka said selgeks, ma elasin seal kohalikus peres, mul ei jäänud midagi muud üle, sest et kui ma saabusin augustis ja vanasti tuli siis sõbrad ütlesid, et nii, et nüüd me räägime sinuga ainult taani keeles. Lases räägi kätega, kui sa ei saa hakkama ja pere oli samasugune, see on ikkagi, andis Bushi ja sest et kui ma teadsin, et ma pean klassi kordama ja see on ikkagi suuremas pildis, selline paberi peal küll hariduslik programm, aga pigem ikkagi selline kultuuriline programm ja ma tahtsin kindlalt keelt ära õppida, sellepärast et kui midagi muud ei saa, siis vähemalt keelodelliga. Aga siia kuulame vahepeal ühe lookesega ära, valisid siia oma lapsepõlvest ja mis ma valisin sinna palun bee Smilersi seilata seitset merd. Tahad ma räägin sellest ka midagi ja, või sa kartsid, et sa panid lihtsalt panin sinna, räägi siis lapsepõlvelood lähemalt natukene, kui hiljem me kuulame nüüd kitlit laserlaule, siis ma juba natukene aken, kar. Ei Smilersi seilanud sõitjat, merd oli, ega ma seda ei ole väga pikalt kuulanud, see oli väga lühike periood, kamandas boilerit, kuulasin väga palju, sest et arvuti soriliselt neil ainult mingi teatud lood alla tõmmatud ja mu õde või keegi oli tõmmanud. Ei, ma ei usu, et mu õde keegi ühesõnaga tõmbas Smilersi ja seal oli seilanud seitset merd ja mulle nii meeldis, see oli nii ilus lugu ja ma ei saanud mitte midagi aru, mis lugu räägib tol ajal, kui ma olin mingi sõita kaheksa, aga ilus laulja klappidest ikkagi läästasin neid. Kuulame. Raadio kahe kuulaja kuulad saadet restor ja meil on siin külas laulja muusik Jüri Pootsmann ja me rääkisime siin juba sellisest lapsepõlve drillist ja rallist ja toredast elukesest. Aga sa juba mainisid ka sellist asja nagu kõnekeskus enne kui me lähme sinna superstaari aegadesse, missuguse kõnekeskuses tegutses. Tead, kui ma tulin tagasi Taanist, ma läksin gümnaasiumisse, siis Sa ei olnud vahetult, võib-olla aasta hiljem ma kolisin Tallinnasse, ma sain tööd siis selle tõttu, et ma rääkisin taani keelt ja väga palju oli vaja tol ajal siis neid, kes räägivad skandinaavia keeli ja läbi tutvusta siis need, kes on varem käinud sedasama programmiga siis vahetusaastal, siis ma sain miskitmoodi sinna sinna tööle. Väga hea. Aga jah, palk oli noorele inimesele ja ma pidin siis broneerima reise Taani pensionäridele, see oli väga tüütu. Suurepärane valik, suurepärane, jube. Jube. Ei, aga tegelikult oli jah selline lugu ikka istuv töö arvuti taga, klapid peas ja ootad kõne, et ma ise õnneks ei pidanud kedagi tülitama, et nemad helistasid mulle, neil oli siis mingisuguseid püürid kuskil. Aga Taani kliendid, eriti pensionärid, on väga nõudlikud ja vahetevahel ikkagi suhteliselt rängad, keda taluda. Mul oli esimene klient, ma mäletan, esimene klient, kui kõik koolitused, asjad läbi saju närviliselt rõhutad seda esimest kõnet, kui sul see hakkab silisema see klapp ja siis oli mingisugune vana mingi klient, kes oli juba käinud mingit 1000, mure ja jama ja küll see Türgist ostetud vaip oli mingisugune seik tal siis mingid asjad, millega mina üldse ei teadnud, mismoodi lahendada ja siis ta lubas mulle politsei ukse taha saata, lubasin kohtusse saata tervet seda kompanid kohtusse saata ja mul oli närv läbi ja siis ma ütlesin, et palun oodake, palun. Ma pean ikka näha. Keegi teine helistas tagasi, ühesõnaga, päris peale esimest kõne söönud maha ei pannud, päik kohut ka ei pidanud pidama ja politseid ei tulnud. Kas see oligi, jäigi siis selleks viimaseks, ainsaks töökohaks enne siis lauljakarjääri, ütleme nii. Küll jah, päris töökoht, küll. Laudegoria signaal kunagi Raikkülas ma väga väike olin, sain kummiraha, et seal oli ka siis hea palke põllu peale, see oli koos sõpradega, oli täitsa tore isegi, aga ma pidasin paar päeva. Ma ei olnud eriline, ma ei olnud tuntud enda füüsise poolest väga varjanud, aitäh ikkagi. Aga siis, kui sa sinna superstaar läksid, siis ma sain aru, et sa oled öelnud ka seda, et seal oli suhteliselt selline nagu kuninga kassi elu, et kõik tehti ette-taha ära ja sina pidid ainult laulma, siis päriselt ka oli niimoodi, et noh enamasti sina pididki olema lihtsalt lavale igal ajal. Ei no see on liialdus muidugi aga suures pildis võrreldes ikkagi selle päris muusikamaastikuga, siis on ikkagi suur erinevus sees, sest et seal tehakse väga palju asju ära ja aidatakse ja noh, see seal siukese mulli sees nagu et intervjuud, kõik korraldatakse kõik. Noh, sa pead olema seal ajakavas, värgid, särgid suure tahad nädala ajakavad ja sul on vaja üks laulis, mida võiks nädala jooksul, mis on võib-olla kaks kuni kaks pool minutit ja sa oled ise loo valida ja, ja siis haripunkt on pühapäeva õhtul otse-eeter, mis oli siis kõige närvesöövam. Sisuliselt ikkagi nagu suurt midagi siis tegema ei pidanud ikkagi. Ühtlasi on suurepärane aeg oli, ütle seda, see oli närvesööv, muidugi selline närvesööv ja, ja tempo oli peal, sellegipoolest mitte midagi tegema ei pidanud, Miki, pidime kõik need asjad ära tegema, mis seal kalendris kirjas meil olid, aga võrreldes jah, selle päris muusikamaastikuga, mis siis pärast saadet tuli, sa oled nagu Ta kana natukene, et sa ei tea, kuhu joosta. Ja mida teha, et mõnel võib-olla on parem, aga mina olen ikkagi segaduses. Nad, aga, mis siis sai, kui sa seal segaduses olid, said seal superstaari tiitli kätte, et mis siis edasi plaadifirma alla läksin, Universal-ist oli väga palju abi, nemad aitasid mind tohutult, et kui ma oleks seal teiseks kolmandaks jäänud ilma lepingut ta sealt saatest tulnud, siis ma mul oleks väga raske olnud edasi edasi tegutseda kindlasti, võib-olla oleks keegi mind üles noppinud? Seda ei tea, aga ise jah, niimoodi omal jõul edasi liikuda oleks olnud üpriski keeruline. Oleks olnud vaja abi, aga elasin sisse ja, ja võib-olla elan siiamaani sisse. Aga selle nii-öelda superstaari imidži oled ära harjunud või? Sa ei kutsunud mind superstaari Jüriks enam siin saates? Vot võib-olla oleks pidanud. Ütlen saate lõpus, siis kui sul on meeles, et loodame, aga oled siis ära harjunud, olen nagu harjunud kadunud, see on kadunud isenesest ja kui varem varasematel hooaegadel ju kutsutud ikkagi aastasadu veel hiljem pärast saadet inimesi superstaari Mariks üriks. Sest praegu nagu ei tehta seda taga, nüüd on Uudo Sepp, on Uudo Sepp ja Jana Kask, Jana Kask ja, ja Birgit on Birgiti. Tegelikult ma arvan, et ta on niimoodi ja sul on täitsa õigus, jah. Aga see üldse see aasta oli ju päris selles mõttes tormiline, et läks natuke aega mööda, batuuritasid ringi ja siis panid otse Eesti laulule ja pöörane, see on siiamaani kõige pöörasem aasta pärast Eurovisiooni oli tegelikult ka ikkagi väga raske, et oli vaja kogu aeg olla igal pool öösiti laval, millega ma ei olnud harjunud, keegi on mulle öelnud, mis kellast, mis kellani sa pead esinema, sa pead ise sellest aru saama, kuna mul on natukene pikem see mõtlemine vahepeal ka ja siis, kui mul veel vahepeal on see introverdid UK peale ja siis, kui mul on vahepeal veel mingisugused teised mured ja jamad, siis lähed tossama. Ühel hetkel aga kuidas see siis nagu väljendab, et teed selle kraami ära ja siis üks hetk lihtsalt mõtled, et nonii nüüd rohkem ei viitsida? Ei, mitte seda lihtsalt väsid ära, sest et sa oled see rong on nii kiire, et sa pead sellele kuidagi järgi jõudma ja ja kuidagi väsisin ära vahele. Siis peale seda pärast kuidagi on vaja puhkust, on vaja natuke uhkust lihtsalt ja mõelda, mida sa tahad üldse teha, et kas sa tahad öösiti seal laval olla niimoodi, et täpselt ise ka ei tea, kellele sa laulad seal, kelle jaoks sa laulad, sul on publik küll ees, aga, aga mõtted võivad olla täitsa mujal, et tahaks juba koju voodi, siis on ju, et minu jaoks ei olnud see ideaalne maailm, kus ma tahaksin esineda, aga peale seda siis oligi ju peale seda Eurovisiooni ja kõike seda sa ikkagi mingiks ajaks andsid küll lugusid välja, aga seda ikkagi juhtus selline üks-kaks korda aastas on siiamaani. No kui eurovisioon oli siis 2016, mai siis suvi, mis sellele järgnes, oli väga tempokas, seal ma, mida ma ei mäleta enam, kuna see oli, mul ei ole mälu. Ühesõnaga, pärast seda oli üpriski keeruliine see suvi ja siis ta kuidagi, kas niimoodi, et ma võtsin aega maha, võtsin vähemaks, siis julgesin koledad? Vaata, üks asi oli täitsa julge ennast väljendada ka, sa ei julge öelda, sest sa arvad, et targemad, kes on seal juba kindlasti võis olnud pikalt, nemad dikteerivad, et ju siis on niimoodi saates meile öeldud, et mismoodi peab täpselt käituma mingite teatud inimestega, et sa pead ikkagi ise selle ära lahendama ja enda eest seisma, aga mina õppisin enda eest seisma ajapikku ja see tähendab siis, et sa ei osanud, ei öelda. Oi, ma ei osanud eriti üldse öelda, et tegin ära kõik, mis, mis oli vaja nagu teha ja kui oli vaja natukene, kui ei meeldinud midagi, siis krimpsu nina ja mõtlesin natukene. Olen kord, aga ma olen õppinud, ei, ma olen õppinud võib-olla vahepeal isegi liiga tihti, aga, aga jah, nii nii ta on. Tänan siia tulema, siis vähemalt mul oli lühike tulla, ma elan siin kõrval täpselt. No vot siis saime põhjuse teada. Kui sellest eurovisioonist ikkagi korra rääkida, siis palju peale seda see kohati oli ikkagi seda, et mingisugused inimesed kuskil ütlesid, et nonii, Jüri laulis mööda, Jüri ei tundnud ennast seal mugavalt. Kuidas see mõjus? Ma ütlen ausalt, kui selle sees ma olin kõikide nende kommentaaride ja inimeste sees ja ega ma juba suhteliselt pikalt sain aru ja jagasin matsu, et esiteks ei tasu lugeda kommentaare. Ei tasu lugeda uudiseid. Neid ma ei teinud, tol ajal, aga arvamusi ikkagi tuleb uksest ja aknast sisse, et sa täitsa nende eest ära põgeneda, ütleme ikkagi ikkagi kuule kuskilt. Aga tol hetkel ma nagu ei muretsenud väga nagu üldse, et ma, mina andsin endast parima, mina tegin niimoodi nagu targemad inimesed ütlesid, et ma pean teil laval tegema ja olema ja seljas kandma ja, ja ma arvan, et tol hetkel nagu mina andsin endast parima ja ma ei, ei oleks muutnud midagi. No okei, võib-olla noh, nüüd hiljem mõeldes absoluutselt, aga, aga seda ju ei saa teha. Tol hetkel ma arvan, et ma tegin kõik, kõik nagu täna ei teki või enam ei teeks haldurit. Üllatab, laulaksime, keskenduks laulmisele. Seda on näha, et see oleks, et sa oled midagi täiesti. Et öeldi, et teekaardi rikk juriididega ära absoluutselt ja see ei, ma räägin, see oligi kogemus, mille ma pidin läbi elama, et saada natukene natukene targemaks ja võib-olla see oli hea, et see tuli nii vara minu karjääris. Selline selline asi, mis, mis tegelikult õpetas meile. Kuule, aga nüüd lähedased täpselt sama ree peale tagasi või põhimõtteliselt Venom vähemalt üritatakse. No Eesti laulule ma sain, kusjuures me tahtsime selle loo saata juba eelmine aastav tiimiga. Aga ma natukene panin pidurit, kartsin, ma ei olnud veel valmis selleks. Sellepärast et natukene mõtlesin, et lugu võib-olla on raskesti seeditav mõne jaoks ka minu jaoks ma olin natukene ebakindel, et aga samas nüüd sellel aastal seda lugu saates ma olin väga kindel endas, sest et ma kuidagi jõudsin õige mõtlemise, nii et ei ole mõtet massi sulanduda, hoidun massist vaja välja paista. No selles mõttes ta eristub kindlasti teistest lugudest ja ma tahaks loota, aga, aga ma, ma, ma loodan ka seda, et, et esitas tuleb ja me juba teeme väga-väga palju tööd selle kallal me reverend muidugi ajaloolise hetkel mitte keegi pole siia saatesse varem valinud, kaasa laulis hitiks enda lugu ja tuleb Jüri Pootsmann ja teeb endale muidugi promo tegema. Kui ma siin juba olen, siis ma pean ikkagi ütlema, et armastan ennast ja enda lugusid. Aga mis sa arvad, kas inimesed oskavad sedasi juba ka seal olla? Ehk õpivad siis? Ma ei tea, ma tahan lihtsalt tutvustada seda lugu enda enda, mida fännidele ja eestlastele, et siis sinu magus melanhoolia, siit siis grammejad. Pead aeg ja see olla siin on peaaegu monite. Pallases. Köigleri endast. Kähku. Selline oli Jüri Pootsmanni kaasalaulmishitt, selline ma enda lugu, magus melanhoolia ja Jüri Pootsmanniga, ma jätkame nüüd hoopis ühe pisukese väikese mängukesega ja see mäng on iseenesest väga kerge mängud mulle meeldivad ja ma võtan telefoni välja ja see mäng on täpselt selline, et siin on kaks vastuse varianti, sina pead ühe valima ja seda siis ka põhjendama. Ja see on selle aja peale, sul on telefon, mul on telefon väljas, aga ma lihtsalt võtan siit need küsimused, et siis noh, siis on vähemalt aus. Tulevad siit ja jah, ühesõnaga kas sa ei läheks enam mitte kunagi järgmisele kohtingule või ühelegi kohtingule või sa kohtuksid inimestega ainult reality shows televisioonis? Oota, mul jooksis juhe kokku, nüüd ma pean valima, siis kas sa ei läheks enam mitte kunagi ühelegi Teidile või siis sa saaksid minna Teidile, aga seda reality shows televisioonis. Ütleme näed rannamajja sinna, ei ma ei läheks reality shows suhet otsima. Nii et sa ei läheks mitte kunagi enam ühte ühelegi kohtingule. Ehk siis ma ei saa mõlemat teha, sa pead ühe kumbagi teha, lähevad valima. No ma tahan kohtingule minna, aga siis ma pean minema reality show's või väga halvad variandid, eks ole. Ma ei teeks kumbagi. No siis sa ei lähe kunagi kohtingule ja kusjuures niimoodi ütleksid 52 protsenti inimesi päriselt. Nii et ma olen harju keskmine saaled, harju keskmisest lausa rohkem, isegi maailma keskmisest rohkem, tagaja. Nonii, aga kas sa pigem veedaksid viis aastat vangis millegi eest, mida sa tegelikult teinud pole või 10 aastat vangis selle eest, mida sa päriselt tegid? Viis aastat sellest, mida ma ei ole teinud? Viis aastat on vähem kui 10. 10 aastat vangis olla väga hea põhjus. No 71 protsenti ütleks nii. Nonii, aga kas sa ei suudaks enam mitte kunagi öelda tulevikus jah või mitte kunagi tulevikus ei. Et ma ei saaks kunagi öelda jah? 44 protsenti ütleks niimoodi, sest et ma ei ole nõus kõiki asju küll tegema. Aga kunagi olid, seda küll enam ei ole. Et nonii, sa jookseksid maratoni või vaataksid nii-öelda maratonina ühe seriaali ära. Ei, ma jookseks. 36 protsenti, ainult ütleks, kas sa oled maratoni jooksnud. Ei, ma olen jooksnud. Ei ole maratoni jooksnud, aga ma olin väga lähedal, sellele, ma ei mäleta, aasta-kaks tagasi. Aga ma ei jõudnud, ma ei mäleta, mis vahele tuli, aga kindlasti ma teeksin pigem maratoni, kui ma saaksin diivanilt lamatised. Kuule, aga praegu on ju uus aasta just kätte jõudnud, et võib-olla ei anna lubadusi. Väike luba, üks väike varatan, ei, jooksedsin Tallinn, ma lähen siis, kui tuju tuleb. Teemani, nii ahned reklaam tuli nii, aga siit siis järgmine. Kas sa sõidaksid ükskõik millise autoga, mis vähegi võimalik on? Või siis sõidaksid ükskõik kuhu ükskõik millise autoga ja terveks eluks ühte kohta? Ütle seda esimest varianti veel, palun, sõidaksid ükskõik millise autoga lihtsalt ringi, noh näiteks ja, ja siis teine variant on endale auto üks kindral Sist punkt ja meil seal selles mõttes sa võid sellega tiirutada igal pool ringi või siis sõidutada tataksinud ühte kohta maailmas ja siis ajaks siin, noh, no ma, see esimene variant, see on loogiline ja 55 protsenti, kusjuures ainult. Aga no kas sa pigem siis külastaksid arsti või hambaarsti? Ma olen hambaarsti külastanud siin viimase kahe kuu jooksul mingi viis või kuus korda. Nii et ma läheksin pigem tavalise arsti juurde, no nüüd on kõik korras. Kui kaua sa ennem seal käinud tegelikult ei käidud kaua, aga ma läksin ja siis mul mingit nipet-näpet, mingid mured olid lihtsalt ja siis ma mingi üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, 10 auku näiteks oli nii palju, muidugi ei olnud nalja. Aga oli vaja käia jah, mingisuguseid, et asjade tõttu, nii et ma pigem valiksin siis selle, selle perearsti perearsti arvas 63 protsenti inimesi. Kusjuures ma veel teen ühe kommentaari siia. Mulle väga meeldib hambaarsti juures süsti. Tõsi ka ja lihtsalt sellepärast, et pärast oled tuim või ma ei tea, aga mulle meeldib võib-olla seal natukene sadistlik. Aga mulle väga meeldib, kui, kui sa tunned, et sa võid sellepärast ära lõigata siit platsilt ära. Mulle meeldib see tunne, kui see süst läheb sinna Igenesse ja siis mis iganes see asi mulle sinna siis vereringesse voolab, ma tunnen seda kuidagi. Muidugi mulle meeldib see tunne, kui ma nägu. No nii, see läks nüüd väga huvitavaks, niimoodi hopsti, okei, no ikka välja ei eiei lõikasin midagi välja, aga talle siis järgmise selle peale, kas sa pigem ei näeks terve päeva mitte midagi või siis oleksid kuu aega ilma telefonita. Ma tahan olla kindlasti kuu aega ilma telefonita 40 protsenti ainult ja stes. Sest et. See on ikkagi üks kurjem, asi, see telefon, see käsi kipub sinna telefoni juurde ikkagi väga tihti liialt tihti ja sellest on väga raske lahti saada, sa pead olema nii tugev, et sa suudaks, et ühesõnaga, et liiga raske on seda, seda, seda peatada, seda, seda lolliharjumust, et no sunniviisiliselt võib-olla siis Kuu aega oleksin ilma, aga kas sa nutipaastu oled proovinud? Räägingi, et ei ole. Aga tee siis. Okei teen veel suurepärane lipinurk, okei, võtame siis viimase, kas sa pigem veedaksid päeva oma lemmiku filmistaari või lemmiku sportlasega? See on kõige raskem, mis nendest? Ma arvan, et, Spordi spordistaariga on sul mingi nimi ka anda või, või ei ole? Väga paljud tennisistid saaks võib-olla natukene mängida, et mis ma selle filmistaariga teen, foton filme? Võib-olla ütled tere või ma võin filmistaariga ka tennist mängida, samas tõsi, aga ma arvan, et ma valin sportlase niimoodi ütleks 33 protsenti, kas sa oled suuremat sorti tennisemängija, siis mulle meeldib hobi korras mängida ja ega ma väga hea ei ole, aga see hoiab aktiivsena ja see on selline asi, mis, mis, mis seal hobina. Pigem hea ja tervislik on tore küll, aga läänesid sellise piinava mängu juures siis ühe piinava loo juurde ka, sest et ka sina valisid siia saatesse ikkagi loo, mille kohta sa ütleksid ühe resoluutse ei. Ja selleks on euroopi, defaynalcounton no nii suur legendaarne lugu miksisse. Kas sina paneksid selle vabatahtlikud peole? Ma vist ei paneks vist midagi, kodus ma seda kindlasti ära ära leierdatud. Miljoneid kordi mul oli muidugi veel seal neid lugusid, mul oli väga raske valida, mida üks lugu oleks siia veel lisada huulajate toogi saavut. Samasugune lugu, mis, mis võib-olla juba juba piisav. Ega siis sellepärast teavad neid lugusid, vaata, need on sellised lood. Väga hästi bränditud muidugi, et kõik maailmas teavad. Neid lugusid nagu kõik maailmas teavad ka, kes on Merilyn Monroe, Elvis Presley. Kuigi neid lugusid ei saa nendega võrrelda nii palju, aga ühesõnaga et sellised maailma tuntud lood mis on kõigile selge, et väsitavad ka kõige rohkem ära. Nii et selle pärast lihtsalt enam ei kuula. Enam ei kuula, vaid ma ei ole kunagi neid vabatahtlikult kuulanud tarnet kohe raadiolaeva kinni, kui see tuleb sealt. Ilmselt. Ja raadio, kahe kuulaja saade, röster jätkab ja meil on külas siin laulja Jüri Pootsmann, kuulasime lugu, mis talle väga ei meeldi, selleks oli siis defaelalt kaunta, on ka meie, hakkame nüüd siin failalcountoni oma viimase saateosaga tegema, aga läheme siit selle eluoluga siis edasi, sa oled nüüd siis lisaks sellele, et oled siis raadiosaatejuht ja kõike muud toredat, siis tuleb üks asi praegu meelde, et umbes tsirka neli või viis aastat tagasi äkki ütlesid sa Ringvaates. 10 aasta pärast olen ma välismaal või sa tahad olla välismaal oma loominguga. Mis sa selle peale kostad? No välismaalased on kuulnud mu lugusid, ehk siis ma tegelikult juba olemas ei ole, aga välismaa karjäär kui selline, ma ei täpsustanud, vist? Minu minu meelest ikkagi täpsustasid, et siis sa võiksid olla ikkagi välismaal juba tuntud ja võiksid seal ikkagi läbi lüüa kavaist. Sellepärast. Eks ma seda mõtlesin küll ja ka need prioriteedid ju kogu aeg muutuvad. Tol ajal küsiti seda väga palju ja see on selline küsimus, mida vist väga paljudelt noortelt artistidelt küsiti. Et kas nad tahavad jõuda välismaale, aga minu prioriteet enam see ei ole. Selline asi juhtub, Ma arvan, juhtub sellises loomulikus minekus, ma arvan, kui ta juhtub, et, et ka kindlasti pressima ennast kuhugi, nii et täna seda nagu ei oota, aga ta ei oota neurovisioon mingil määral ju ka seda, seda tekitas seda olukorda, sest et eurofännid on üle maailma ja ja, ja seal käies tähelepanu kindlasti jõuab ka Eestist välja, et et mingil määral see on juba saavutatud ja Mike on käes ja ja täitsa lõbus on, on. On see. Aga kui me sellest loomingust räägime, siis no ütleme nii, et vist magus melanhoolia ongi ainuke lugu, mis sel aastal nüüd välja on tulnud, eks. Ja isegi juba eelneval aastal. Nojah, tegelikult küll jah, sest et see oli sul valmis siis juba viimasel ajal seal tulebki neid niimoodi hästi vähe välja, kas see on teadlik valik või lihtsalt tuleb, no see kaks aastat või kolm aastat oli kindlasti teadlik ja siis ma tahtsin ise olla olla hommikul raadios, kui tehti pakkumine, mulle sobis ja sain täitsa juhtme väljast võtta. Ei tahtnud üldse kuskil kaamera ees sil mujal olla, et mulle see väga sobis, see oligi paus, mis oli vaja võtta pärast seda pöörast aega. Pärast Eurovisiooni, aga, aga teadlikult praegu nagu hakkaks seda, seda, seda siis tempot natukene tõstma ka, et kõigepealt teeme selle Eesti laulu ära ja siis materjali. Kindlasti tuleb juurde, mida jagada ta. Seda on rõõm kuulda. Hakkab tulema hea meel seda teatada. Aga kui sellest raadiodes rääkida, see siiamaani ju töötad veel raadios, kuidas sulle see hommikune ärkamine sobib? Väga sobib? Noh, sellega on ikkagi väga raske harjuda. Alguses tekkisid mõtted, et kas üldse saab ja kas üldse kui pikalt, aga, kuid sellega harjus kahe kolme kuuga ära. Oleneb muidugi, mis aastaajal sa alustad, sellepärast et suvel on ju kerge märgata, sest päike on väljas vara ja aga samas, kui sa oled seda juba pikalt teinud, siis talvel on väga hea vara magama minna ei ole kiusatus, ei ole mingisuguseid, ma ei tea, lõkkepidusid jaanipäevasid. Et mul juba kell pool üheksa tavaliselt silma jääb kinni ja ma ei suuda enam üleval olla ja siis on hommikul väga hea värske olla. Esiteks peab küsima üldse, kaua sa seda teinud oled praegu, aga ma olen seda teinud kuskil kaks ja pool aastat natukene näen, aga ma eeldan siis, et kui sa lähed pool üheksa, üheksa magama, et sa oled väga hea unega, et sinule vähemalt tervisele ei ole hakanud. Ei ole veel õnneks ja et et ma arvan, et need, kes on 10 15 20 aastat seda teinud, siis võib hakata teed küll nagu ma olen kuulnud. Aga minul hetkel on hästi. Aga kuidas see sinna üldse jõudsid, lihtsalt öeldigi, et neid tule ja siis sa mõtlesid mind kutsuti asendama siin alguses mõneks ajaks ja siis lahkus eelmine saatejuht siis ära Piret, kes läks õhtusaatesse ja kutsuti mind sinna asemele. Proovisime jaa, jaganud Su ja kes tahab, kes üldse siiamaani jagan, aga igatahes mulle meeldib ja ei ole mintsatele raat. Ikka natukene jagad seda matsu ära aetud. Räägime natukene veel sellest laval olemisest, sa oled öelnud, et sulle väga ennast laval vaadata ei meeldi ja suhteliselt kriitiline oled ka enda suhtes, et ma ei tea, kas see on kuidagi ajaga muutunud ka või on see? Ei ole. Aga miks siis, sest et ma tean, et ma suudan alati paremini, kui ma olen teinud aga mingisugust analüüsi või sellist vaated ja analüüsid oma esitusi? Oleneb jah, mis siis salvestatakse, et väga palju noh, mingisugused teleesinemised, sellised ma vaatan ikka üle. Vahetevahel vahetevahel peaks märkima, et, et need analüüsid tekivad kuidagi kuidagi, eks ma saan ise arvul sellel hetkel laval, mis läks valesti ja mis läinud ja mida ma pean muutma ja tahaks muuta. Kindlasti aitab kaasa ka see, kui ma järele vaatan, aga, aga pigem ei meeld ennast kuulata ja vaadata, et see on vist ühine nimetaja väga paljudele muusikutel ja näitlejatel võib-olla ka isegi. Aga üks asi, mis mind siiski üllatav, aga nii sinu puhul on see, et ega sa ennast väga mugavalt tavaliselt lavale tunnega Nonii saalid öelnud. Või tunned siis ikka tunnen, seda on rõõm kuulda, ikka tunnen, muidugi ma tunnen ennast mugavalt, kui on, kui on põhjust ennast mugavalt tunda, no siis on siis on hästi. Sest et vähemalt kunagi sa väitsid teistsugust juttu, aga näed, inimene muutub väga kiirelt ikkagi rõõm kuulda. Aga räägime veel nüüd sellist tulevikku poolest ka, et sa oled mitu korda öelnud seda, et noh tahaks ikka seda nooti osata ja teha ja kas sa seda ei ole võtnud kätte ja hakanud nüüd nooti suure hooga? Sa mõtled nüüd muusikateooriat? Ei ole õppinud ja, aga kavatseb seda teha või, või kui palju see häirib üldse, et sa nii-öelda ei oska nooti, vähemalt nii sa ise väidad, mina muidugi tasu noodioskuses midagi, sest Ma no nullilähedane ikka nii ja, ja ma, ma räägin, ma õppisin laste muusikakoolis kaks esimest aastat seal väga vähe teooriat, väga vähe on meeles, ehk siis praktiliselt null ja ja ma olen osanud siin niimoodi niimoodi nagu liigelda, et mul ei ole seda vaja läinud, see on suur, suur boonus muidugi, aga see ei ole kindlasti midagi, milleta hakkama ei saa. Aga see siis tähendab seda, et telki kuulmise järgi kõike kuulmise järgi ja ma lihtsalt raiun endale pähe need asjad, mida on vaja. Väga raskelt tuleb, aga, aga raiun pähe endale. Läheme korraks, siin saate lõpus täiesti korraks veel lapsepõlve, ma lihtsalt jäi silma ühe lausena ühest saatest selline kõlks, et sul oli kunagi lapsena vist mingit sorti fänniraamat, et sa tahtsid juba kuulsaks saada, siis. Ma ei tea, kas see oli nüüd, kas see oli mingisugune vale asi või kas sul oli päriselt mingi fännile tehti fänniraamat eurovisioonil? Ei, ma mõtlen ikkagi täitsa lapsepõlves. Kusjuures mul ei tule praegu päriselt ei pääse, ETV saates oli selline, sina oled siin intervjuud ja siis seal käisid niimoodi sellised lausekese kõrval ja seal oli kirjas, et sa tahtsid juba lapsena saada kuulsaks lauljaks ja sa tegid endale mingisuguse fänniraamatu iseendale ja see ei kõla üldse tuttavalt. Seda ma küll ei mäleta, keegi teine, selle peame selle koos üles. Tähendab ülevaadata tavasest, et mina mäletan, ainult mulle tehti niimoodi, et mul oli eurovisioonil, kui ma selles ühes hotellis seal Stockmann Stockholmis elasin siis mulle ma ei mäleta, kes siis tiimist oli, teatas, et üks saksa tüdruk on hotelli ukse ees, ootab sind, ta teadis, et sa oled seal ja tõi mulle siis sellise raamatu, kus olid minu pillid ja mingisugused tsitaadid ja mingisugused teised sellised toredad asjad. Et see tuleb mulle ainult pähe, see on põnev küll. Tegigi sulle puhtalt, ise tegi sulle raamatu ja kõik sinu asju täis. Ja rohkem seda näinud ei ole. Teda ei ole. No siis on hea seegi. Vähemalt on raamat kuskil olemas, võib-olla enam mitte. Aga läheme siis selle saate viimase loo juurde, läheme ja see on kiltibleserma kohe palun sul ka konkreetsemaks minna, aga sa kirjutasid siia, et sinu selline salajane pahe on Eurovisiooni 90.-te lõpp. Pean nullindate algus ja miks just see, ma ei tea, sest et see aeg oli kuidagi eurovisioonil. Nii, esiteks on aeg, mida ma mäletan neid lugusid üldse Eurovisiooni suuremas pildis üldse mäletan esimest korda oli see aeg. Tekib mingisugune selline soe tunne sees, aga lood on väga omapärased, 90.-te lõpp ja kahe tuhandete alguses stiili poolest ja ja kuidagi rootsi lood näiteks on sellised, mis üks on, ma tahtsin kirja panna, aga siis mul oli jälle see mõte, et mul on neid nii, mitmed seal sealt ajastust on 99. aasta võidulugu. Kui siis võitis Charlotte Nilsson, nüüd on perellilist ja tšekvitseer Heaven, vot see on ikkagi, see hakkab esimesest sekundist seal nii dramaatiline. Kõik need rootsi võidulood ja nii dramaatilised kohe algavad pauguga on positiivsed meloodia, jääb kummitama seda tantsida, kaaslane outfit on nii segased ja see kõik on lihtsalt nii totter, et, et see on tõesti vaimustav. Ma jah, ma ei saa siin mitte midagi öelda, vaid et see lugu nüüd jääbki siis siia saate lõppu kõlama ka siin, rohkem ei ole midagi vaielda. Jaa, Inese vantsionalaiftaim muidugi ka sellest samast ajastust. Mis mulle veel, ma nüüd loen ette veel mingisugused lood, ma tean, et sa tahad saadet lõpetada, aga siis sa lõikad mu jälle välja. Siis on veel Taani lugu, võidulugu see, need kaks vanemat härrat, flaiend, uisablav, see on suurepärane, teeb ka tuju heaks kuidagi hästi positiivne. Ja kindlasti on veel mingisuguseid laule, mis Sahlene siis, kui ta Eestit esindas, aga kui sa peaksid neist valima ühe ikkagi Ühe siis jääme selle juurde, mis pidi sinna kõlama see Rootsi võidulugu. No aga jääme siis selle ta, ta, ta, ta, ta, ta, ta, ta selline suurepärane, kohe saame seda alguses. Selline saigi siis selle pühapäevane restor, mina olin, Brent pere oli külas siin Jüri Pootsmann, kes võib nüüd kohe siis järgmise looga sisse juhatada. See järgmine lugu on aastast 99 võidulugu eurovisioonilt šarlotberelli Kunagine, šarlotnisson ja Tsetnitsvio järele ja palun ka esimesed noodid tada, tada, tada, tada, tada.