Algab saade helikaja mis tehtud viiendaks detsembriks 2020. Mina olen saatejuht Liina Vainumetsa. Ja teemad on meil sellised. Sel sügisel tegi alguses kontserdisari Vanemuise kolm orkestrit. Mis tähendus on seal Tartu muusikaelule? Arutleme ajakirja muusikatoimetaja Virge Joametsaga. Vanemuises jõudis lavale muusikal nunnad hoos. Muljeid jagab Meeli Baltmann. Tartu Ülikooli tudeng, kes plaanib võtta kõrvalerialaks teatriteaduse. Meie kõrvalteemaks on igapäevane koroona toimetulek. Oma juhitud kooli distantsõppekogemust jagab Tartu valla muusikakooli direktorile Sonn. Oma koroona ja kogemusest pajatab ka Anete Samler, kes on Emili kooli muusikaõpetaja ja mudilaskoori juht, aga stuudiosse kutsutud selleks, et ta arvustada Paide teatri ja musta kasti koostöölavastust. Carmen iseemuusikale. Kuulame ka helinäidet. Täpselt aasta eest lahkus teispoolsusesse klassikaraadio kauaaegne kaasautor Hedvig Lätt. Meenutuseks kuulame katkendit Hitleri Kletti saatest. Selline heliga ja nüüd ees ootamas head kuulamist. Heliga. Praegu on mul võimalus vestelda ajakirja muusikatoimetaja Virge Joametsaga, kes tegutseb põhiliselt Tartus ja tänu sellele on tal kohustus jälgida Tartu muusikaelu. Tere, Virge, väga meeldiv, et sa oled siia stuudiosse külla tulnud, tere, ma küsikski niimoodi laiemalt, et kuidas nüüd see kevad ja kogu see sügis on ajakirja muusikatoimetajatel olnud. Et kas teil on mingisuguseid muutusi selles, kuidas teil õnnestub töötada või kõik läheb sellist tavalist rada pidi, sest niikuinii te kodus jubedate arvutis oma asju tegema. Nojaa, meil on tegelikult kontor Tallinnas voorimehe tänaval. Üldiselt olemegi sellised, et töötame kodudes ja noh, kuna mina elan teises linna, siis noh, paratamatult töötan oma kodus. Aga seda, et koroona meie tööd oleks kuidagi mõjutanud, ma otseselt tõtt-öelda ei saa. Sellepärast et ajakiri muudkui ilmub. Ja noh, me ei ole ju ka nii väga otseselt kontsertidest sõltuvad, et meil ilmub seal ikkagi igasuguseid muid tekste ka. Ja võib-olla alguses oligi niisugune hirm, et kui nüüd kontserte ei ole, et mis nüüd siis saab, et mida me sinna paneme, siis võib-olla olidki mõned sellised pikemad ja kontserte kajastavad artiklid meie fookuses rohkem. Aga suvel oli ju hästi intensiivne kontsertide periood, nii et nüüd sügise hakul, vastupidi, meil on tunne, et meile ei mahu üldse ära, et materjali on lihtsalt nii palju, et uputab jah, kontsert, arvustusi ja kontsertide tagasisidet on nii palju, et muud lood nagu ei tahagi ära mahtuda. Et ajakiri on punnis teemasid jätkub küll, et meil on seal ka sellised žanrid, mis ei ole otseselt kontsertidega seotud nagu näiteks täht või pilt või mälu ja saab ka teha mingisuguseid intervjuusid ja nii et noh, ei ole midagi katastroofilist meie elus, küll. Aga teema, mille puhul me nagu kokku tulime, täna siia, on see, et Vanemuise sümfooniaorkester alustas sellel sügisel üllatuslikult uue kontserdisarjaga, äkki oli see sari kohal, selle nimi on Vanemuise kolm orkestrit. Selles sarjas on toimunud kaks kontserti ja mul on hästi hea meel, et sul on olnud võimalus nendel kohal olla. Sellepärast on sinul siis võimalik ka jagada, et mis kontserdid need on, kellele need võib-olla mõeldud on ja mida need Tartu muusikaelule annavad. Vanemuise sümfooniaorkester on ja kontserte andnud igal hooajal hooaeg avatakse ilusa piduliku hooaja avakontserdiga lõpetatakse hooaja lõppkontserdiga, siis sellele lisaks on olnud viimasel 10-l aastal suvine galakontsert Toome orus kassitoomel ja siis on olnud ooperi galakontsert, kui ma nüüd ei eksi seal jaanuaris keskel ja siis viimastel aastatel on olnud ka advendikontsert Jaani kirikus. Ja siis Paul Mägi vedamisel oli ka veel Paulmäe meistrikursuste lõppkontsert juunikuus, kui ma ei eksi, nii et neid selliseid erinevaid Vanemuise sümfooniaorkestri kontserte igasse aastasse juskui jagub. Aga ma ise tundsin küll sellist puudust puht instrumentaalmuusikast, et kui vaadata, mis nendel hooaja lõppkontsertidel ongi ja ette kantud, siis sageli on seal olnud vokaalsuurvormid. Noh, ja siis lisaks ooperiga ala jaanuaris ja galakontsert suvel. Et mul oli nagu nälg puht instrumentaalmuusika järele. Et selles mõttes ma olin nagu hästi elevil ja hästi rõõmus, kui nägin, et hoov, uus kontserdisari. Et Vanemuise kolm orkestrit, et see on nüüd nagu midagi täiesti uut. Ja olin hästi nagu positiivselt meelestatud, nüüd on neil ka uus koht, kus esineda, kus mina ei tea, et varem Vanemuise orkester oleks esinenud, Tubina saal, Se Tubina saal ise on erakordselt õnnestunud, kontserdisaal, tart? No esiteks, ta on visuaalselt hästi ilus puidust siseviimistlusega ja noh, kõige ilusam lava taga olev suur aken, kus siis aastaajad vahelduvad tõesti visuaalselt erakordselt ilusa ja ka akustiliselt on ta hästi õnnestunud, et ta on koostöös Linda madaliku ka tehtud ja nagu see puht puidu siseviimistlus on helile hästi hea erinevalt siis Vanemuise kontserdimajast või siis ka Jaani kirikust, kus akustika ei ole nii kõige parem. Orkestri esimene kontsert sarjast kolm orkestrit oligi siis oktoobris ja seal oli siis tehtud niimoodi, et Vanemuise orkester, Ta astus üles pillirühmade kaupa, esines nii puupuhkpillid, siis brass eraldi löök piliseltkanud, mängis ühe numbri ja siis kontserdi teises pooles oli keelpilliorkester laval. Nii et jah, et sai nagu tutvuda erinevate pillirihmadega või ja mulle endale nagu tundus, et võib-olla just puhkpillid olid, et kõige rohkem ärevuses sellest lavale või fookusesse sattumisest. Vähemalt mul jäi selline mulje, et nemad ju muidu enamasti istuvad seal all lavaaugus ja niimoodi jaagu püünele ei paista. Et keelpillid olid nagu totarlikumas olukorras. Aga et see ärevus, mis seal oli, seal oli ka niisugune positiivne ja nendes endas ka põnevust tekitav, et ohoo täitsa uus olukord, et vaatame, mis nüüd saab. Ja tõesti väga hästi tulid need ettekanded ka kõik välja, nii et see kontsert oli hästi tore. Esimene teos olid vorsaki serenaad puupuhkpillidele, seal olid siis lisaks puupuhkpillidele laval veel ka tšello ja kontrabass, selline huvitav kooslus ja sihukene, hästi pikk ja ulatuslik ja tõsine teoselise siis järgmine oli su saato sõit renessansstantsudest, seda siis esitasid vaskpuhkpillid. Järgmine number oli löökpillide trialt Šefčoviči üks osa Riiast erakordselt efektne teos. Sellisele kontserdi jah, vaieldamatu hittnumber. Ja esimese poole lõpus esitas brassansambel kris seiseli pääsk läks niisuguse Tšassilikus riigi ja pärast vaheaega oli siis laval keelpilliorkester ja kõlas Richažoussi meda morfoosid ja kontserti dirigeeris siis muidugi Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Risto Joost. Nii et see oli nüüd see esimene kontsert, millest me rääkisime. Ja see teine kontsert toimus täpselt nädal aega tagasi. Mis mulje, et see sealt said? Seekord oli laval nende ainult keelpillikoosseis. Jah, see laupäev oli nagu Vanemuisel selles mõttes tore päev. Samal õhtul oli ju veel ka muusikali nunnad hoos esietendus mis läks väga menukalt päeval siis keelpilliorkestri kontsert, mis läks ka väga hästi. Ja seekord oli nüüd niisugune huvitav nüanss asja juures, et Vanemuise orkester mängis ilma dirigendita ja kavali hästi toredasti üles ehitatud, et mulle see nagu tõsiselt meeldis. Kontsert oli ühe poolega, ilmselt siis jällegi, et vahel inimesed kokku ei puutuks ja seda kava sidus tervikuks või refräänina Joses sokki serenaad keelpillidele, et kontserdi avanumber alisele siidi, esimene osa kontserti viimane number oli selle serenaadi viimane osa ja siis kaks vahepealset numbrid olid siis veel muude osade vahepeal, et niisugune hästi tore Rytarnelli vorm või midagi niisugust sukki serenaad oli siis ainus, kus ei olnud ka solisti, et ülejäänud nendes ja tulebki siis nagu Ricarnell, et nendes vaheosades eriti siis kõik esile toodud realistlikud teosed. Ja mis seal siis mängiti, mängiti muusikat barokist kuni siis kaasaegse hästi muusikani. Ehk siis kõigepealt siis Vivaldi kontserdis viiulile kaks osa, selles olid solistideks laad, kamp tean ja anna Samsonova riiulitel ja järgnes Vivaldi Kontsert kahele tšellole, teine ja kolmas osa seal olid solistid, lauri, sõõro, Eike sõõra ja Valdis tegi kaasa Marju Riisikamp klassiinil. Siis pärast ühte osa jällegi sokkis herenaadist kõlas Mozarti sümfooniakontsert antest üks osa, kus olid postid Vitali reegiansberger viiulile, Teresa järve vioolal ja seejärel Rahmaninovi vokaliis, kus solist oli orkestri kontsertmeister Kadri palu. Jällegi üks lõik Sukilt ja seejärel vianiaks unistus, kus solist oli kadri Rähema vioolal ja viimane soolonumber oli Tõnu kõrvitsapeegeldused tasasest maast, kus soleeris Olja Raudonen sellal niisugune hästi toreda ülesehitusega kava. Mulle nagu see kava hästi meeldis. Ja ilmselt ka niisugune hästi kuulatav kava ja tõsiselt hästi kuulatav. Ja ma tahakski selle Tubina saali olemuse kohta võib-olla seda öelda, et noh, seal Vanemuise kontserdisaalis on ikkagi nagu pidulikum tunne, tähtis saaliad, tuleb vaadata, kuidas sa istud ja astud ja nii edasi, et seal Tubina saalis on kaseolemine kuidagi hästi kodune ja ma näen nagu muusikutele on ka seal endal ka lihtsalt hästi nagu tore olla ja see, kuidas nad seal ka sellel kontserdil siis konkreetselt need solistid vahetasid kohti, eks ole, jällegi keegi solist tuli orkestrist välja tema soolonumber, siis samal ajal istusid ka selle rühma mängijad ümber, eks ole. Kui kadripalu tuli esimesest puldist ära, et siis tema istekohta jäänud tühjaks. Et see liikumine seal muusikute hulgas laval oli ka selline hästi mõnus ja kodune ja hubane. Ja mulle nagu meeldikski selle kontserdi puhul ka see, et kui nendel ametlikumatel kontsertidel on alati enamasti olnud kutsutud külalissolistid, ma leidsin siiski ka mõned erandid, näiteks advendikontsertidel on olnud solistideks mõned Vanemuise orkestri rihma mängijad. Aga et siin olid nagu kõik solistid orkestrist endast, et see nagu oli hästi tore, et muusiku elukutseainet õpid palju aastaid, eks ole, siis maandud sinna orkestrisse. Tekib küsimus, et kas see ongi nagu kõik, et oli nagu näha, et nüüd see võimalus saada solistina orkestri ees mängida oli neile ikkagi väga suur elamus ja nad tõesti mängisid kõik väga toredasti. Et see oli nagu ka orkestri mängijate suur väärtustamine või tunnustus neile. Ma arvan, et me oleme ühel nõul, et see on tegelikult midagi, mis oli tõesti Tartusse vaja. Jah, seda oli kindlasti orkestrile vaja ja minu meelest ka ikkagi kuulajatele, et kui Vanemuises on selline kollektiiv nagu orkester olemas, et, et noh, loomulikult nende põhiline tegevus on toetada muusikaetenduste ettekandeid, aga et hästi tore on, kui leitakse neid võimalus esineda ka iseseisvalt. Mul on nagu tunne, et Tartus on orkester muusikast hästi palju puudust. Terso satub siia ka väga juhuslikult ja veel mõni välismaine orkester on lausa harv külaline, et see on nagu selline tühemiksin. Ja see on vist seotud natukene sellega, et Tartu publik on olnud ettevaatlik sisse tulnud kontsertide suhtes, kas mul on õigus on ja, ja see on mingi huvitav Tarto fenomen? Ei oska seda millegagi seletada, et nagu oma interpreet hästi toetatakse, ma olen ka seda märganud. Ja kui on erinevad kammerkontserdid, et siis ka ikkagi tullakse väga omasid kuulama ja samas grandmini Alice interpreet siis ei pruugita tulla, ma ei oska seletada, milles asi võib olla. Ja mingisugune selline Tartu väike ringkaitse on jah. Aga kuidas nüüd kontsertidega oli seal Tubina saalis esimesel kontserdil oli kindlasti rohkem publikut ja need teised ma läksin kohe rõdule, nii et ma tegelikult ei tea, ma ei kiiganud, palju seal rahvast oli aga minu meelest täitsa tublisti, et igatahes aplausi olid väga soojad ja braavohüüded kõlasid ka mitut puhku. Nii et sellist tunnet nüüd küll ei olnud. Rahvas saalis ei oleks, oleks kardetud kontserdile tulla, et seda kindlasti ei olnud. Millised kogemused sul on olnud, kui sa oled sellist kontserdil käimist siin Tartus jälginud? Nojah, võib-olla tõesti sellest viimasest perioodist võiks mainida Irina Sahharenkovaks soolokontserti ülikooli aulas nädal-poolteist tagasi ja tal oli väga ilus kava Beethoveni Sanaatidest ja no teadupärast ju Irina läks klaverifestivalil erakordselt hästi, et Ta pälvis orkestriga Beethoveni kontserti mängides tohutu suure aplausi ja väga positiivse tagasiside ja ta andis klaverifestivalil ka soolokontserti Beethoveni Sanaatidega, aga et ka ajakirjanduses tagasiside temale oli erakordselt positiivne pluss veel see Nendest kontsertidest olid ju ka ülekanded, nii et oli ka võimalus tõesti oma kõrvaga kuulda seda tema erakordselt mängu ja saali tagasisidet. Et ma nagu tõsiselt üllatusin, kui tema soolokontserdil need siin ülikooli aulas oli, noh, 40 inimest umbes võib-olla natukene rohkem, aga mitte üle 50, et noh, võib-olla selline tingitud sellest puhkenud koroonapaanikast, et inimesed ei julgenud kontserdile tulla, aga võib olla ka siiski ikkagi mingisugune niisugune eemale hoidmine või ma ei oska öelda. Igatahes erakordselt hea kontsert oli. Aga see nagu mainisid, et läksid pärast nunnad hoos vaatama, et sa ütlesid, et väga menukas oli seal esietendus. Ma pean tunnistama, et ma ei teadnud sellest loost mitte ühtegi silpi, nii et ma läksin valed vaata mis toimub ja jällegi nagu väga positiivselt üllatunud, et nagu sellest energiast, mis sealt lavalt ikkagi tuli ja muidugi on seal suurepärane Salist läitud Tatjana Mihhailova-Saar, kellel on täiesti täiesti pöörane energia ja et nunnad olid ikkagi tõeliselt hoos seal lava peal. No ma pean tunnistama, ma ei ole kõiki Vanemuise muusikale näinud, aga niisugust hoogu ei ole mulle sealt lavalt küll vastu löönud, et väga toredad näitlejatööd olid koor, ehk siis nunnade koor esines erakordselt toredasti. Et esietendus, dirigeeris Taavi Kull ja kuna see etendus läks ilma orkestrite bändiga ka bändile, lisaks paistis sealt, kaob puhkpille ja veel mingeid instrumente. Ja tänu sellele jah, et nunnad hoos läks nagu bändiga ja üksnes osade instamentalistidega, tänu sellele siis saigi keelpilliorkester samal päeval ta oma etteaste, ema tõsised soovid, nagu väga tasemel meelelahutus, aitäh, Virge Joamets stuudiosse tulemast. Meie põhiteema oli kontserdisari Vanemuise kolm orkestrit, aga natukene hargnes meie jutt ka muude tartu sündmuste peale. Stuudios on nüüd külas meeribaltmann, kes on Tartu Ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse tudeng, kes plaanib kõrvalerialaks teatriteadust. Ja tema käis esietendusel Vanemuises, et näha muusikali nunnad hoos. Laupäeval, 28. detsembril kiirustasin, kava näpus ja mask ees Vanemuise teatri suure maja treppidest üles peatselt algavale nunnad hoos esietendusele maineka helilooja Alan mänkeni. Muusikali on Vanemuise lavalaudadele toonud soome lavastaja Samuel harianne. Osades Tanja Mihhailova-Saar, Merle Jalakas, Kalle Sepp, Kärt Anton, Karin Tammaru, Milvi Luik ja paljud teised. Igasuguse tõlgitud teose olgu raamatu, filmi või muusikali puhul on alati oht et eestikeelne versioon jääb lahjaks või nüriks sest kõiki nalju, sõnamänge ja vihjeid ühiskonnale või poliitikale ei olegi tihti võimalik teisi kultuuriruumi üle tuua. Tekib dilemma, kas üritada keerukat kohta võimalikult täpselt tõlkida nii et see kaotab poole oma efektsusest või proovida seda vastavalt oma kultuurikontekstile mugandada. Tõlkijad Aapo Ilves ja Mario Kulver olid muusikali puhul kasutanud mõlemat lähenemisviisi ning kuigi paaris kohas oli aru saada, et tegu on tõlkega, oli eesti nendes üldjoontes siiski väga hästi tehtud. Osad naljade mõisted olid lahti seletatud ka kavalehel, mis on minu arust üpris nutikas lahendus. Loodetavasti on see vaid alguse asi, kuid mulle tundus kohati, et stseenide sujuvus jätab veidi soovida. Aeg-ajalt kippusid repliigivahetused venima, samas libisiti mõnest teisest kohast jälle liiga kiiresti üle. Kuid mida aeg edasi, seda voolavamaks, muutes muusikalirütm, saades üsna pea sisse sobiva tempo. Muusikali vaadates oli tunda, et näitlejad tahavad anda endast 100 protsenti. Kui aga anda liiga palju energiat, on tihti risk, et tantsuliigutused, näitlemine ja laulmine Lähevad lohakaks ja hakatakse trahvima. Samas kui olla liiga täpne, võib jälle energiast puudu jääda. Mulle tundub, et muusikalil on vaja lihtsalt natuke aega laval olla. Et tekiks sobiv tasakaal täpsuse ja energilisuse vahel. Lavateose vaieldamatult tugevaimaks küljeks on selle hoogsad ja meeldejäävad muusikalised numbrid. Ja parem ongi, sest tegemist on ometi muusikaliga noodipuhtuses märkasin ebakõlasid vaid hean olla Nun soolod ajal kuid kogu ülejäänud aja kostis püünelt, meisterlik ja nauditav muusika. Muusikaliteatrirollidega käib alati kaasas kurikuulus kolmikväljakutse ehk see polnud seal. Esineja peab oskama hästi nii laulda, tantsida kui näidelda. Mis seal salata, Eestis pole muusikaliteatriping just ülearu pikk ning nõudlikesse osadesse sobivadki, vaid parimad nunnad hoos peaosas särav Tanja Mihhailova-Saar istes poptivatelooris vangardieri rolli nagu valatult. Näitlejanna kandis oma tegelase energilisuse ja karisma laval hästi välja. Tema lauluhääl oli võrratu ning tantsuliigutused pilkupüüdvad. Näitlemise poole pealt tundus mulle aga, et paaris stseenis ei olnud tema esitus nii usutav kui oleks võinud olla. Suures plaanis aga ei häirinud see mind eriti ning tendaaniale kihvti rolli eest sügava kummarduse. Varase rolli politseiametnik, Edina tegi Vanemuise solist Rasmus Kull. Eriti väärib tunnustust tema soololugu. Ma võiksin olla see, mille näitleja esitas sigieedile täpselt sobiva veidi hädavarasliku maneeriga. Heledad falsetinoodid ja kohmakad tantsuliigutused tegid muusikapalast unustamatu koomilise numbri. Kiitmata ei saa ka jätta gängster köitise rolli esitanud Kalle Seppa ning tema käsilaste jõuku. Nende lugu, kui ta kuskilt leian, jättis mulle väga hea mulje, nii liikumise kui vokaali osas esitas oli professionaalne, terviklik ning mõjus samaska kuidagi muhedalt. Visuaalse poole pealt väärivad tunnustust nii Karmo mände lavakujundus, kuigi nunnade kostüümid, mis loo kulgedes üha kreisimaks muutusid. Samuti meeldis mulle kiriku vitraažaknalahendus, mis juba niigi erksale muusikalile särtsu juurde andis. Religioon kui selline ei ole minule isiklikult erinevalt inglite kuninganna kiriku nunnadest väga südamelähedane teema. Küll aga on seda laulmine. Paula, sul on hääl ajal tuli mulle ausalt öeldes lausa klomp kurku sest esitus oli niivõrd võimas ja võetas tol hetkel täpselt õigetele nuppudele. Selles peitubki muusikali lihtne lausa klišeelik tõde. Hoolimata oma erinevustest oleme me kõik sisimas üsna ühesugused ning meil kõigil on midagi, mis meile rõõmu valmistab ja meid seeläbi ühendab. Järelkaja Vanemuise muusikali nunnad hoos esietendusele digimeeribalt mon. Koroonakriis paneb muusikaõpetajad uusi lahendusi leidma. Vestleme veidi Tartu valla muusikakooli direktori ele Sonniga. No me oleme jah, tänasest uuesti distantsõppel, muidu meil sügis päris kenasti läinud, alustasime suure hooga peale, tegime kõike nii nagu muidu alati, koolis käib see aga nüüd siis vallavalitsus otsustas ja põhjenduseks on see. Huvikoolides käib väga palju erinevate koolide lapsi koos ja niimoodi on see viiruse levik tõenäolisem. Pluss siis loomulikult, et kui me peame kitarriõppes ja klaveriõppes maskidega teha, siis puhkpilli ja laulu ja selliste pillide puhul on see keeruline solfeedsut nad seal ju laulavad, seal saab küll mass, kes teha, me oleme kõike seda kasutanud sügisel, et alustasin suure hooga küll, aga et tegelikult nagu igal pool, et ikkagi hoidsime ka distantsi nii palju, kui see võimalik ja ikkagi need maskid ja desvahendid ja kõik. Aga et praegu on jah, otseselt selline ja meie oleme distantsõppel lausa kuni uue aastani, kui me alustame üldsegi oma õpetaja uues majas. Meil seisab ees islasega kolimine. Ehk siis õpetajad jätkavad oma tööd koolis ja käivad detsembri vahel rajal kolimas siis kõrveküla põhikooli juurde, aga õpetaja hakkab nüüd välja nägema siis selline, et siis soomi või Skype'i vahendusel levitunnid eriala tunnid ja solfedžo. Me oleme teinud niimoodi, et oleme olnud lastele lihtsalt siis ülesanded, diktaadid, et kevadel oli see kõigile uus asi. Aga nüüd ma usun, et me oleme selleks valmis ja saame kenasti hakkama. Kuna ta oli olnud distantsõppega kevadet. Kas sügisel oli seda tunda kuidagi selles, et tulin näiteks vähem lapsi muusikakooli või kas oli mingeid muutusi? Kõige suurem muutus oli minu arust see, et sisseastumiskatsetele tuli palju vähem lapsi kui tavaliselt tavaliselt. Me jäime kevadel ka Pille tutvustamast seal lähikoolides ja lasteaedades, et võib-olla oli asi ka selles ja seda ei oskagi seletada, et miks nii vähe lapsi, tulijat kohad saime loomulikult täis ja meil on alati nii palju lapsi kõrvekülast tulemas. Ta kõiki soovijaid ei jõua vastu võtta, aga tavaliselt on neid veel poole rohkem, kes tulevad, et see oli üks asi, mis oli kohe näha ja sügisel oli niimoodi, et kuna tegelikult see kevadine õppeaastal jäi niiviisi vormistamata tahtmine, otsesed kontserdid ja klassikontserdid niimoodi koos vanematega, et vanemad saavad võrrelda siis oma lapsi teistega ja, ja noh, lihtsalt nagu selline vestlusringi korras on meil alati need arvestused, et see jäi nagu niimodi, vormistamata ta, et osadest lastest. Me tegime salvestused endisele salvestuste põhjal. Väga keeruline ongi see, et lastel on need kaamerad ja kõik on ka natukene erineva kvaliteediga ja tegelikult pilliõppes on see väga kurb, sa ei kuule seda õiget soundi nii-öelda ja mis on eriti kurb on see kehahoiak. Et sa ikkagi individuaaltundides kontakttundides väga jälgid ja vaatad, et mõnel lapsel oli ikka pill täitsa nii, et jalg üle põlve süles. Et seda alati ei saa jälgida, et kuidas nad selle kaamera asetavad, kas sa oled täispikkuses või kuidas. Ja mõned õpetajad said ikkagi ka nagu koolis tunde läbi viia oma klassis, siis aga noh, lastel oli ikkagi, need võimalused on erinevad ja see ka, et kui on palju lapsi peres näiteks, et kuidas sa sätitud logistika paika, et see võttis kõik aega, et eks meil nüüd seisab jälle ees. Põhiline oli jah, ikkagi see, mida sa sättida on, ütleme see tooni kvaliteet ja kehahoid, et need on kõige keerulisemad pilliõppes distantsil olles. Kas on mingeid selliseid aineid puhul, see distantsõpe toimib nagu paremini, et kes, nagu sel ajal kõige rohkem kannatavad, ma kujutan ette, et individuaaltundidest ongi kõige kurvem loobuda. Aga kas näiteks katsetasite mingeid rühmatunde distantsilt teha ka varem? Rühma tundame, distantsilt ei teinudki, sest me andsime lihtsalt ülesanded ja juhised ja saatsime ka tagasisidet, siis lihtsalt nad parandaksid neid ülesandeid ja, ja diktaadi tulidki sisse mängitud ja siis saatsime ka parandada neid ja vaadata, mis seal valesti oli seal. Eks lapsele ikkagi see vahetu tagasiside diktaadi kirjutamisel ka, et õpetaja natuke nagu suunab teda, eksin, kust valesti võib minna nii ja pilliõppes, noh mina mõtlen seda, et muusikaõppes on see kontakt, on ülioluline õpilasega silmast silma kontakt ja, ja tõesti, on kavas ikkagi füüsiliselt seda kehahoidja kõike korrigeerida. Et need veebitunnid võiks olla nagu näiteks mingil ajal või kui keegi jääb haigeks niimoodi, aga näiteks terve pool aastat näiteks tehase sisse on keeruline. Positiivne oli see, et lapsed pidid saatma oma lugudesse asjadest salvestusi ja see, kui sa juba pead õpetajale saatma õpitud pala, sa mängibki nii kaua, et siis tuleks välja, et sa ikkagi päris soga ei saada talle nii-öelda. Seda oli näha, et tegelikult Loodsaid nagu selgemaks või lastel tuli mingi vastutus, et seda oli nagu väga tore kuulda. Mis oli veel veel hästi positiivne oli see, et me korraldasime omaloomingu konkursi lastele, kui oli see eriolukord ja kõik see, et lapsed on kodudes ja siis me suunasime neid ja meil olid imekaunid palad, tulid sealt välja ja üks laps, isegi peapreemia ja mis oli Moostes, oli omaloominguliste palade temas eriauhinna seal, et et tegelikult see soosis nagu sellist loomingulisust, võib-olla isegi et lastele said ülesanded, meil oli kümmekond osalejat seal koolis, kõik said väikesed auhinnad ja siis meie avaaktus oli väga eriline sellega, et seal esinesid kõik lapsed oma lugudega, kes olime seal kevadisel konkursil osalenud, nii et see oli hästi vahva ettevõtmine. Mõni lapseke tuli seal tõesti neljarealise klaveri palakesega, ka see oli imearmas ja kõik seal esitasid ka neid oma, paluvad, et see oli tõesti vahva. Et õpetajatel on tegelikult selle distantsõppe ajal rohkem tööd, sest need, kes teevad salvestuste põhjal tunde, annavad sedasi tagasisidet, sest mõned lapsed ei saa näiteks otsetunde teha siis see kuulamine eraldi ja nende asjade ettevalmistamine, et alguses distantsilt, Valgas, siis paljud õpetajad tegid niimoodi, ütlesid, lastel salvestada, andsid tagasisidet, aga see võttis tegelikult kokkuvõttes topeltaja. Pluss loomulikult see, mida ma vaatasin enda laste pealt, näiteks treenerid tegid ma räägin muusika näiteks spordi- ja tantsukoolidest treenerid tegid treeningplaani, siis olidki näiteks kolm korda nädalas ja iga trenni kohta väga täpselt, mis peab tegema näiteks jalgpallis ei saa teha neid soomi tund, eks. Aga tantsus olid ka, aga niiviisi need distantstunnid ja praegu on näiteks Tähtvere tantsukoolis lahendatud nii et kuni 10 inimeste grupid olla grupp pooleks jagatud niimoodi Ta kahe nädala peale kokku kuus tundi ja iga laps saab siis kolm nii-öelda päris tundi kontakttundi ja kolm tundi, siis on soomis ja siis on selleks tabel, kus kõik siis märgivad ja teevad, et et neil on selline süsteem, mis ma arvan, on ka praeguste reeglite järgi, peaasi et saab üldse teha ja ikkagi viirus ei leviks oma juhitud kooli distantsõppe kogemusest, rääkis Tartu valla muusikakooli direktor, hele sunn. Tartu stuudios on külas praegu Anette Samler kes on koorijuht ja muusikaõpetaja. Ja tänaseks tegelikult olen tellinud sinult arvustuse Paide teatri ja musta kasti ühisest Carmenist piss see muusikale tehtud tükist aga räägiks praegu natukene sissejuhatuseks. Kuna sa oled muusikaõpetaja, et räägi, palun, kus kohas õpetad ja mis kogemused teil praegu on selle kummalise keerulise ajaga mida koroona on meile toonud. Mina olen muusikaõpetaja Tallinnasse sellises väikeses erakoolis nagu Emili kool asub Ülemiste linnakus ja juhatan seal ka mudilaskoori. Meil on läinud hästi just sellega, et meie koolis ei ole juhtumeid olnud ja tänu sellele kõik lapsed saavad rõõmsalt koolis käia. Nii et kevadist olukorda meile hetkel veel tagasi ei ole tulnud. Koolis, küll koridorides, õpetajad kannavad maske ja millega mina olen rohkem kokku puutunud, on siis huviringide teema. Kuna koorilaulu praegu peetakse väga ohtlikuks tegevuseks, siis oleme koolijuhtidega mitu korda arutanud, et kas kooriproovid peaksid toimuma või missuguses mahus. Meie koolijuht ja mina ka jagame arvamust et huviringid on laste vaimsele tervisele väga vajalikud. Ja siis mina olen hetkel oma koori teinud kaheks osaks ja teen häälerühmadega eraldi proove. Et mul ei oleks korraga üle kümmet last klassis. Ja muud muusikatunnid toimuvad tavapäraselt. Jah, võib-olla vähe. Ma olen kasutanud pille, oleme õppinud neid lastega desinfitseerima, külapulkasid horfi pilliparki kõvasti, desinfitseerime pärast iga kasutuskorda, aga üldiselt nüüd laulmis drastiliselt vähendanud ei ole küll. Et see võtaks muusikatundidest ilmselt välja kogu elu ja õnneks ei ole meil ka ühtegi juhtumit, nii et praegu ma veel lastega laulda julgen muusikatunnis. Seda on rõõm kuulda, aga räägi nüüd sellest, Carmenit on väga põnev teada saada, mis kogemusi sa sealt said. Minul endal oli ka väga põnev, kuna ma olen muusikaõpetaja ja kahjuks mitte teatrikriitik, siis eks ma saangi edastada ainult sellise kuulaja ja vaataja muljeid. Küll aga olen ma suur Paide teatri austaja, mis teeb mind väga kallutatuks seda intervjuud andes, aga olen ise Järvamaalt pärit ja mulle väga meeldib, mida Paide teater teeb ja seda suurem oli ka põnevus siis vaatama minna seda etendust. Ja ma iseendale kordasin küll, et ma ei lähe vaatama ooperit ja ma ei lähe hindama laulmist ega kuulamale, on lihtsalt. Aga eks tegelikult oli, ma arvan, terve senine, esimene vaatus mulle natukene keeruline, sest ma pidin kogu aeg endale meelde tuletama, et mida ma vaatan. Ja Garmini muusika, see muusika on ju nii tuntud muusika, tean seda peast sõnu kaasa laulda ja siis oligi üsna keerulises olukorra seitsme, millest ma, ma leidsin ennast võrdlema, ütlesid, et kui keegi teeks võib-olla pähklipurejat ooperižanris võib-olla siis oleks mul nagu samasugune segadus peas, aga ometi eriti lõppkokkuvõttes. Mulle väga meeldis, mida ma nägin. Meeldis just selles laadis, et kõik näitlejad, kes olid laval, sümpatiseerisid mulle nii palju sellepärast, mida nad laval tegid, kui väga nad olid oma mugavustsoonis nõus välja astuma ja mulle ajuti tundus, et mitte ükski näitleja ei tunnegi ennast laval mugavalt. Mis on võib-olla see, mida teatrivaataja ikkagi ühelt poolt tahab näha, et näitlejad oleksid oma rollides mugavalt. Aga teiselt poolt oli hästi-hästi värskendav näha, kui keeruline neil oli laulda, žonglööride tantsida ja ma ei tea, kolme veel eri asju teha, samal ajal. Ja nalja sai ka. Ja kui nüüd minna natukene rohkem detailidesse, siis eks igas teatri etenduses on need näitlejad, kes kuidagi rohkem jäävad silma ja need, kes vähem. Ja noh, loomulikult kõigile kogu publikule kindlasti tohutult meeldis Joosep uusi mängitud eskamyya, eks siis Doradoor, härjavõitleja tõesti publiku pani lihtsalt oma olekuga oma kehakeelega juba lagistama. Ja ma arvan, et see on ka, ma usun ise, et see on ka koht, mida võib-olla lavastaja näitlejad ei osanudki ette näha, et kui naljakas kuulajate jaoks oli, kui palju oli selliseid naerukohti publiku seas, mida ei olnud nagu etendusse sisse arvatud ja noh, eks see etendus hakkabki nüüd alles edasi muidugi küpsema, et võib-olla kuu aja pärast on seal mingisugused teistsugused naerukohad sees. Aga karakterid, et ülesehitus oli minu jaoks üllatav, et olles ooperit mitu korda näinud, minule on alati tundunud, et Carmenile ei elata väga palju kaasa teiste tegelaste poolt. Et tema jääb kuidagi lõpuks selles olukorras süüdi. Et see kurb ja dramaatiline lõpp on võib-olla isegi natukene kuidagi õigustatud tema jaoks, aga Paide teatrilaval minu jaoks olukord lahendust teistpidi. Karmen sai kõikidelt empaatiat, kõik tundsid talle kaasa kõik, kuidagi kogu aeg said aru, miks ta nii käitub, et on Hozee käitumist, et see ei olnud aktsepteeritud ja see lõppeskadon Hozee jaoks isegi kuidagi nagu kurvemalt kui Garmini jaoks. Ja väga meeldis mulle kaela kuju, kes võib-olla ooperis jääb tavaliselt natuke tähelepanuta oma sellise hea ja naiivse ja väga sellise ülla oleku tõttu. Kaela oli toodud rulluiskudel ja minu jaoks paralleel juba suurepärane publik jälle lagistus naerda, kui Mika elal oli rulluiskudega natukene raske ja kuidas ta muutus kogu lavastuse jooksul, mis on väga pikk lavastus, üle kahe ja poole tunni muutus oma rulluiskudel aina kindlamaks, nii et lõpuks need kadusid kida jalast ära. Ka muusika oli väga põnev, oli ooperit siis salvestatud kujul, väga palju oli laulmist. Minu jaoks oli üllatav kuulda karmilt eesti keeles ja tänu sellele, et laulude tekstid tulid paremini esile minu arvates kui ooperis. Kui lugeda tõlkeid ja avastasin lauludest kohti, mida ma varem ei olnud tähele pannud. Laulud kuidagi sobitusid paremini sellesse etendusse ja pean järjekordselt välja tooma näitlejate eneseületust, oli soololaulu, kahehäälset laulu, kolmehäälset laulu. Vahepeal oli laval kuus inimest, kes suutsid laulda terve ooperikoori eest. Et väga palju vaheldust oli ka üllatusi. Kui keegi soovib kuulda Habanerata Disco rütmidest, siis soovitan väga kuulama minna. Muusikuna oli laval Kaarel Kuusk ja ta oligi terve etenduse aja laval. Tal oli täiesti väljamõeldud karakter, ta mingil määral juhtis seda etendust ja tegi kogu aeg midagi huvitavat, et mõnus oli teda jälgida ja ta oli need kogu selle lavastuse muusika keeranud ikka täiesti teise võtmesse. Ma ausalt, ma ei oska seda hästi siin kirjeldada, aga kordagi igav ei hakanud, ühe ülbalist muusikat seal lavastuses oks ei olnud. Veel oli minu jaoks väga huvitav näha Karl Robert Saaremäe sõdur Suniga rolli mängimas, sest minu jaoks oli see midagi täiesti erinevat, mida ta tavaliselt teinud oli. Ta paistis tohutult hästi silma oma kehakeelega oma tantsuoskusega kaheti ja mulle tundus, et ka tema ja Garmini omavaheline selline klapp laval mulle hakkas hästi silma. Kui etendus lõppes, siis minu jaoks tuli eriti hästi välja see nende näitlejate ühte hoidus. Ja kui ka Peeter Volkonski nendega laval liitus, sest seda oli väga tore vaadata küll, tõesti, näod särasid publikuni püsti, aplodeerib mitu mitu minutit. Kuna kogu see etendus ise oli selline suur mustkunsti ja tsirkusetrikk, siis isegi lilled saabusid lavale mustkunstitrikiga suurel ämbril mille selliselt punased roosid oli selline kate peal. Ja Peeter Volkonski siis võlus selle teki sealt ära väga efektselt. Et kui ma üldiselt olen võib-olla harjunud Paide teatrietendusi vaatama minnes otsima sellist metatasandit ja ma olen harjunud, et need etendused jäävad mind kummitama siis seda poolt võib-olla praegu ma nii väga ei tunneta. Aga just lavastuslikul mõttes oli see üks väga efektne. Ja mulle tundus, et publikule väga-väga meeldis. Küll, aga võib-olla tasub hoiatada, et sinna ei ole tõesti mõtet otsima minna vokaalkunsti või briljantsed vokaalset esitust. On väga hästi aru saada, et kõik näitlejad on teinud meeletult tööd oma häälega ja saavad suurepäraselt hakkama aga kui minna otsima sedasama ooperit, siis ma arvan, et võib lihtsalt väga vihasena koju minna. Ja kindlasti tasub rõhutada seda, et näitlejad ei tee mitte kuidagi lauljate üle nalja, see on täie tõsiduse juures, mida nad teevad ja see on lihtsalt imeline mõte minu arvates proovida. Ja kui ma siin intervjuu alguses ütlesin, et see oli minu jaoks natuke nagu pähklipureja ooperivõtmes siis tegelikult võib-olla keegi näiteks Peeter Volkonski võiks selle pähklipureja ooperivõtmesse siit üles korjata ja midagi sarnast veel teha. Siin kõlas katkend sellest, mis kostab Paide teatri ja musta kasti koostöö lavastuses Karmen kus laval on muusik Kaarel Kuusk. Täpselt aasta eest lahkus teispoolsusesse klassikaraadio kauaaegne kaasautor Hedvig Lätt. Hedvigi haiguse kiire lahkumine viiendal detsembril oli meile kõigile ootamatu. Mäletan, et Hedvig iga sain kontakti sajandi alguses just saate helikaja tegemisel. Hedvig saatis saatesse iga nädal ühe teema Tartust. Just Hedvig oli see, kes esimesena tõi Tartu teemat klassikaraadiosse. Aasta ilma Hedigita on olnud Tartu inimestele teistsugune. Kui ma lähen kusagile intervjuud tegema, siis ikka. Me räägime Hedvigist ja teda meenutatakse hea sõnaga meenutama. Ja täna siis korra veel kallist kolleegi. Leidsin arhiivist heligi saate juubelijutt dirigent Vaike Uibo puust ja tema koorist. See saade oli eetris 15 ja pool aastat tagasi maikuus ja siin heliga lõpuminutitel kuulamegi sellest katkendit. Tere, head klassikaraadio kuulajad. Aprillikuu alguses tähistasid mitmed Tartu koorid oma juubeleid, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, EPA segakoor ja just täna tähistab ühe koori dirigent oma sünnipäeva. Siit ka tänase saate pealkiri, mis ütleb, et saates kuuleb juubelijuttu. Räägime tänase sünnipäevalapse koorijuht Vaike Uibo puuga ja tema naiskooriga. Nimelt tähistas Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor oma kuuekümnendat aastapäeva. Saates kõlavad muusikapalad on pärit naiskooriaastapäeva kontserdilt, mis toimus selle aasta teisel aprillil ja koori uuelt CD-plaadilt eesti mustrid. Mina olen Hedvig Lätt, aga kuidas Vaikest sai koorijuht ja muusikapedagoog, seda saame kohe teada, kui oleme ära kuulanud esimese muusikapala. Selleks on Märt ratasseppa Tartu, et tööd naiskoori juhatab Vaike Uibopuu. Tere, Vaike, palju-palju õnne. Suur tänu, Maleme, head tuttavat ja siit ma võtan julguse sind sinatada, kui sa ei ole selle vastu. Ja hea meelega. Et kuidas sinust sai koorijuht, kus sa sündisid, kellelt pärisid oma muusika anda? Siin ei olnud mingit probleemi, et kõrvakuulmist ei ole või viisi ei pea või ei taha muusikaga tegeleda. Sellist soovi mul küll ei olnud, et ma peaks saama muusikuks või isegi koorijuhiks. Pigem mulle meeldis looduses viibida, metsades hulkuda ja joonistada ja ma arvasin, minust võiks saada arhitekt hoopiski. Aga siis jõudis viimane klass kätte ja isa arvas, et nüüd lähme siis Tartu muusikakooli vaatama. Kuuldud katkend saatest juubelijutt dirigent Vaike Uibo puust ja tema koorist kõlas 15 aasta tagant klassikaraadio kaasautori Hedvig Lätti mälestuseks. Muide, terve see saade on kuulatav ERR arhiivist. Aitäh, et kuulasite saadet heliga ja saatejuht oli Liina Vainumetsa tehnilise teostuse tegi Katrin maas. Tik ilusat päeva jätku. Eli.