Tere tulemast kuulama, stuudios on Andres Oja ja tänase saate peategelane, kes on tegev üsnagi mitmel elualal. Järgneva 55 minuti jooksul räägib ta ka ise sellest, kuidas ta kõige selleni jõudis. Kõigepealt kuulame aga. Kuule. Nõndamoodi kõlas tänase saate avalaul abielunaise bluus ja esitajaks loomulikult rõõmsameelne ja alati tore Gerli Padar, tere Gerdi. Tere. Tere kõigile. Rõõm sind näha ja hea meel sind tervitada. Tuleb välja, et sa vikerraadiole vist ei olegi kunagi intervjuud andes on see tõsi. No sellist pikemat intervjuud kindlasti mitte, jah, et ma ei tea, kuidas niimoodi on juhtunud, vähemalt ma ise küll ei mäleta. Et oleks sellise, ei, kindlasti ei ole sellist, nii pikka intervjuud, kui täna plaanis on, ei ole kindlasti. Teinud too ükskord peab see esimene kaaluda ja, ja teeme selle ära, enne kui me läheme kaugetesse aegadesse, räägime natukene sellest laulust, abielunaise pluus, kuna see ei ole päris sinu lugu seal Kelli Uustani lugu ja mul on meeles, et see paar kuud tagasi vist kevade poole ta tuli ja siis sa rääkisid, et sa natukene varastasid selle loo Kelli Uustani. Ja ega see, see ei ole nagunii verivärske lugu ka Kellil, et see on juba selline varasem lugu, ma arvan, et kuskil 10 aastat tagasi, kui ma seda esimest korda ühel ühisel kontserdil kus Kelly siis laulis seda laula ja mul noh, suunurgad kogu aeg ülespoole, kui ma seda lugu kuulasin ja mulle nii meeldis see lugu ja mulle tundus, et noh, vot see on täpselt keel nägu, milles mina tahaksin nagu laval olla või noh, nagu artistina olla ja, ja siis aastaid-aastaid hiljem vähemgeesin Kelly käest, et mandalt napsanud hakkangi lugusid oma repertuaari nii-öelda, aga noh, salvestanud varasemalt ei ole ma niimoodi. Ja, ja see lugu sai salvesis vahetult enne koroona koroona karantiiniaega kevadel tõesti seda lugu salvestades kättas reidi poisid ütlesid, et kuule, päris karm. Sest noh, mulle ei tundunud ta üldse nagunii karm tekst on ju noh, esiteks vaata, ma ei ole abielus ainult ja see lugu ei räägi absoluutselt minust ja minu suhtest on ju väidetavalt ka mitte Kellist ja tema elukaaslasest. Aga kuidagi neid mingeid paralleele hakkasid inimesed kohe tõmbama ja pigem just meesterahvad. Ja mina kuidagi laval võtsin seda alati esitades kuidagi noh, nagu huumorivõtmes või niimoodi. Et mina küll nagu kellelegi midagi ninale ei öelnud, et, et sööta ainult kahvliga ja ja vaatate ainult telekaekraani ja et selline, noh, see on niisugune. Ma arvan, et väga paljude inimeste argipäev, aga mitte minu oma. Läheme nüüd aga sellisesse aastasse 1979, kuues november, see on sinu sünnipäev. Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma siin neid numbreid ei, mina olen alati, mul on igal pool kontodel ka kõik aastaarv ilusti avalikult olemas, et noh, mis ma siin ikka tänapäeval sa võid ju panna sinna, et oh, ainult kuues november ja siis seda viimast numbrit sinna ei pane aasta numbrit on ju siis ma arvan, et siin doktor Google tuleb kohe appi, et kes teada tahab, läheb, guugeldab ikka nii, et ja mina ei ole kunagi oma vanust kuidagi proovinud nooremaks teha või, või häbenenud seda. Mina olen praegu 41 ja uhke, kahe lapse ema ja, ja ma arvan, et 41 aastase eesti naisterahva kohta olen ma päris palju jõudnud ka. Koerte ja akna, sellest kohe hakkame üsna pea ka rääkima, aga läheme päris sinna kaugetesse aegadesse Rakverre joon ja tol ajal seda niimoodi nimetati, praegu siis Lääne-Virumaad, Uhtna oli see koht, et kiht jäävad, igatsed Haljalas taga, aga Uhtna? Jah, tegelikult kuni esimese klassi nii, siis ma läksin päris vara kooli, ma läksin viie aastal kooli, olin viis ja sain kohe kuus, siis nagu novembris. Et jah, esimene klass sai Uhtna koolis käidud ja siis ja sealt edasi riburadapidi Haljalas on mindud, et aga kogu see see nunnu lapsepõlv maasikavagude vahel ja, ja püüdes Kunda jõest selja jõest, siis neid kullesid seal kuskil tiikides mängimised ja need asjad on kõike ja loomade kasvatamisel ja need on kõik, jah, seal Uhtna ajal. Kuidas sul kodu oli juba musikaalne, muusikat oli kodus palju. Ja muidugi ema isa tegid bändi bändi nimi Vigri. Ja eks nendelt Arifitseerimistel sai tohutult käia ja, ja päevi seal veedetud ja kõlari all istutud ja, ja lava taga ja lava aksis ja igal pool, et, et see kuidagi on kõik olnud, et meie jaoks jah, nagu väga väga selline normaalsus. Et põhimõtteliselt võiks öelda, et laval lavale sundinud peaaegu? Jah. See on suhteliselt täpne ja sellesse võib-olla vähem. Milline see pelu sel ajal oli, lapsepõlv on ikka, seda meenutad ikka helge ja toreda, nii et on sul mingisuguseid selliseid helgeid või toredaid momente lapsepõlvest meeles sellised, et vot et see võiks olla mu esimene mälupilt lapsepõlvest. Ma ise vaata, mingid jutud kindlasti on nagu olnud korduvalt ja korduvalt ema või keegi tuttav on rääkinud ja siis tekib nagu endal võib-olla see pilt, nii et võib-olla ma ise seda nii täpselt ei mäleta, aga sellised helgemad hetked, ohvreid ikka veel on ikka palju miinimum, siukesed ennange, sellised aktiivsed lapsed, ütleme nii, et ükskord ma olin lausa nii aktiivne, et samal ajal kui ema oli selliste vanemate prouade ansambliga lavale klaver, noh, ema saatis, onju neid prouasid, ansambel laulis ilusti, ma ei mäleta, mis laul seal oli, aga mina olin ka laval aga teises otsas ja laulsin täpselt samal ajal ilma võimendusetel lihtsalt oma laulu. Ja noh, ütleme nii, sama palju, kui sa praegu umbes umbes nii jah, ütleme, et, et ema ei olnud sellest väga rõõmusega midagi kõigile ajas väga naerma, välja arvatud mu emal. Ja noh, mina olin ise muidugi väga õnnelik ja kummardasin ja noh, eks ma olingi niisugune väga esineja tüüp, et et ema on rääkinud, seda ka, kuidas ma köögilaua peale ronisin öösärgis laulsin ilusti kõik laulud ära ja siis loomulikult ise plaksutasin endale, ütlesin ja nüüd plaksutage ja nüüd palun lilled. Et see on alati olnud ja see on teinud mind rõõmsaks ja, ja ka ümbritsevaid inimesi rõõmsaks, et ma arvan, et see just see rõõmutunde või hea tunde tekitamine on, ongi see, millest võib-olla oma mõnes mõttes nagu olengi sõltuvuses, onju, et miks mulle meeldib seda teha? Kui sa lapsepõlvest nii palju laulsid ja see viis kindlasti Sereni sind bändiga muusikat mingit pilli õppinud klaverit oled õppinud? Ja aga, ega ma seda kõva häälega ei ütle ja ma olen sinna aastakümneid valetanud tervele Eestile, et me ei tunne nooti. Tegelikult seal on kuidagi selline ikka mõjuv põhjus ka, et. Ja siis ma ju pääsen päris paljust sihukest kohustuslikust tööst, onju, aga noh, see on väga ebaviisakas kolleeg. Aga nüüd sai see igal juhul palju lobiseda. Kaua sa klaverit õppisid? Mitte väga kaua? Ei, ma õppisin ikka kaheksa aastat lasteaia muusikakooli lõpetasin. Igal juhul Vikipeedias on kirjas, et sa oled saksofoni ka õppinud? Ei, ei noh, see on see Vikipeedia täitmine on kellegi teise teha olnud, et seda pole küll mina täitnud, et natukese omal käel proovisin, puhutasime sissetülide, täitsa normaalne toon, aga see polnud mingi õppimine ja mingi esitamine ei. Et samamoodi võiks öelda, et sa oled mänginud mistahes pillidega kunagi proovinud ja, aga me kuuleme siin vahepeal muusikat kuulama Ivo Linna loo suur loterii ja siis räägime, kuidas Ivo Linna on teie pere suur lemmik olnud. Ivo Linna ja akna tema lugu nimega suur loterii, aga külaliseks Ivo Linna, vaid hoopis Gerli Padar. Ivo Linnat on teie pere üks suuri lemmikuid. Ja et minu lapsed tõeliselt fännavad Ivo Linnat ja mina ise ka, et mul on olnud au temaga ka mitmeid kordi samal laval olla ja, ja iga kord on selline tunne, tead nagu, et nagu liblikad läks veits kõhulised kuidagi selline imelise imelised hea tunne, selline väga soe ja mõnus ja ja Ta on igati mulle kui artistile ka olnud eeskujuks ja eks ma olen kõrvalt pind nii mõndagi. Aga jah, minu praegu siis kuueaastane Camilla näiteks eelmisel aastal jõuluvanale neid jõuluvanasid ja kingi lunastamiseks päris mitmeid. Et temal oli ainukene laul, mida tema tahtis ise nagu laulda oskas ka muid laule, aga oli see suur loterii. Ja siis lõpuks, kui ta jõuluvanale ta hoidis niimoodi selles oma higises käe, sest mandariini ja siis ta andis sellele jõuluvanale, et näed, siin on see mandariin vahetas need sõnad siis tekstiga niimoodi ära ja ise oli selle üle hästi uhke ja jah, et alles hiljuti Ivo Linnaga kirjutas toreda pühendusega millale minu kaustikus Kamylalisele üle ääretult õnnelik, et et need on jah, sellised olulised hetked elus, mis jäävad meelde. Aga mul on jäänud ka meelde selline tore hetk, kui minu enda vanaema ütles kunagi, et kunagi väga, väga ammu, et ei tea see Ivo Linna, tema niuke, rokkar karjub õudse häälega. Noh, ja siis muidugi lapselapsest tuli siis ka rokkar. Ja mis ta selle kohta ütles, vot seda ma ei tea. Seda ei oska öelda. Seda ei oska öelda, kas Ivo Linnat regulati juba teie kodus, siis kui sa olid päris väike Oo jaa, muidugi, et kusjuures mul mul on üks laul, mis kuidagi alati, kui öeldakse Ivo Linna, siis minu jaoks on alati üks laul, see on vaid sinu naer. Et ma ei tea, miks see, miks see laul ja, ja siis, kui, kui see mõte minu pähe tuleb, onju ja siis laulnud kummitab ja kummitab ja siis ma küll laul laulatada, et mulle jah, kuidagi kummaline, et kuidas tekivad mingid seosed. Kuidas teil kodus seal muusikat kuulati, raadio? Kindlasti oli televiisor, no sina oled juba selle põlvkonnaga ikka televiisorist ka juba tuli, et kumba rohkem raadiot, televiisorit, Ma arvan, et meil pigem vist ikkagi olid televiisor, raadio oli selline raadio, ma ei mäleta sellist väga nagu raadio kuulamist, jah, televiisor ikka pigem. Sel ajal kaheksakümnendatel ahju peale on vist nii palju praadio juure seotud kõrvupidi. Televiisorist oli palju huvitavat. Kas Haljalas Soome televisiooniga nägi? Ja muidugi sealt tuli ju igasuguseid neid draivereid ja ja kõik need muud asjad trügi ju kõik ära vaatama ja muusikat tuli ju seal ka veidi teistsugused, muidugi. Läks teil Taneliga löömaks ka sellepärast, et üks tahtis ühte muusikat kuulata teineteist, et mingid makilindid, kassetid, mis seal sel ajal olid juba. Ei mingit sellist löömat ma küll ei mäleta, et et aga mäletan seda küll, kui Kadaka turult ma kunagi sain, sain mingisugused siis, kui alles tulid CD-plaadid ja Back Street Boys ja puistu men madonna ja siis mul oli niisugune tunne, et oo, mul on nii vinget muusikat. Hauao poiss domeeni ma mäletan küll, et Tanel ketras ühtepidi ja teistpidi, et sulle meeldis. Aga see oli, see oli siis, kui ta ikka väga noore mingid mingid asjad on jah, ja niimoodi meelde. Mingi mingi ühine selliseid lemmik oli teil ka? Ma ei teagi, ma ei oskagi siin ühtegi sellist tühist lemmikut välja tuua, ma, ma arvan, et me kuulasime kodus muusikat niivõrd seinast seina. Ma arvan, et sa oli ainult arendav. No teie aeg ilmselt tähendab seda vist ei olnud siis jah, et oleks võtnud raadiost ja lindistanud, istunud seal raadio juures, et nupp magnetofoni selle rekordi peale, et salvestada ja. Ei, seda jah ei olnud, et sellest me olime ainult kuulnud jutte, et need olid sellised ka huvitavad jutud alati. Kas sa oled laulukarussellil või mis iganes olid seal ka osalesid juba. Ja laulu Karlssoni ma võitsin 94. aastal, et ma olin oma vanusegrupis kõige noorem ka ja ja, ja siis kohe tuli nagu loomuliku jätkuna kutse siis kaks takti ette, mille ma siis ka võitsin ja nii on ta läinud. Sealt riburadapidi hakkas juba tulema esinemispakkumisi ja, ja ma olen siiralt tänulik Lääne-Virumaal tegutsevale sellile toredale inimesele nagu Ants Viirmann, kes, kes mind alati igal pool kuidagi mugavustsoonist välja tõi ja sundis mind siis õppima mingeid laule ära jaa, jaa pingutama nagu rohkem ja ilmselt ta nägi minust siis mingit potentsiaali ja ta oli väga toetav alati ja ja jah, suured tänud selle eest, võib-olla praegu mund istuksin ja võib-olla räägiks hoopis mingit muud. Mäletad sa ise ka, kus oli siis ja kus sa esimest korda laval päriselt laulsid? Ma ei mõtle mitte seda, kus sa seal ema naiste ansamblid segasid seda esinemist aga, aga sellist. Ise, et mille eest sai nagu palka. Ja mäletan, see oli Weizenbergi hotellis Rakveres ja me pidime tegema meeleolu muusikat sellises restoranis ja ja, ja seda ma mäletan, lauludeks oli seal vist Moon River, mingid sellised laulud. Aga see oli siis ikka juba siis, kui eesti kroonides palka maksti mitte rubla ajal. Ma ei tea, tee arvutused ära, ma olin siis 14. 14 93 juba oli põhimõtteliselt ja eesti kroon tuli 92000 Eesti krooni, nii et need pidi olema ja mäletad seal ka palju raha. Taimetäie kuuleme, siit vaheldub vahepeal ühe laulu, sinu enda laudad, nyyd. Kõlas laulda nyyd lühidus naasing, esitajaks Gerli Padar, kes on ka tänane saatekülaline aastal 2002 Sis eurolaulul või Eurovisiooni laulud, eelvoor sel ajal veel Eesti laulu ei olnud, et see oli varem selle, kas osalesid seal. Ja osalesin ja selline ühe soome produtsendi laul ja see oli sihuke tore ja võimas. Ja äge kogemus jällegi, et et eks seda eurolava ikka tahtsin, tahtsin ka jõuda sinna eurovisioonile, kuigi see ma ei tea, tegelikult tegelikult nagu ei tahtnud ka. Aga mul ei ole olnud kunagi sellist nagu võidunälga või minu jaoks ei ole mitte ühelgi ükskõik, mida ma ette võtan või, või kus ma osalen siis minu jaoks ei ole olnud kunagi kõige olulisem nagu võit, et minust selles mõttes, kuidas, nagu puudub minu elukaaslane, on tippsportlane minu laps on tippsportlane, et et minul, minul nagu selline sportlik nagu saavutuse vajadus, see, see mul puudub, et ma ei tea, minul seda lihtsalt Anti lusikaga. Kus juba spordist jutt oli, siis kuidas sinu suhe spordiga sa oled sa lapsepõlves ikka tegid kauguselt? Et väga, väga halvad suhted ikkagi 25. eluaastani mul poolteist kuni sinnamaani korralike jooksu tossegi ja siis, kui ma hakkasin Martin parmas ega koos niimoodi mõnusalt pesa punuma, nii nagu kõik terve Eesti seda teab, onju et siis kuidagi saabusse sport ka minu ellu ja siis ma olen ju läbi teinud ka. Tartu maratoni on ju siis ma olen teinud läbiga triatloni kus ma siis kõigepealt ujusin kilomeetri, siis sõitsin ratast 100 kilomeetrit ja siis jooksin veel 10 kilti otsa, on ju. Et ma olen ka selle kusjuures finisseerinud sellel võistlusel, nii et jah, selline jällegi kui ja seal ma olin, ma arvan, kõige viimane. No minu jaoks vaata, ei olnud võit, oli tähtis, on osavõtt, tähtis oli osavõtt ja tähtis on see, kuidas sa ise pingutad või, või mis sulle endale see annab. Et ainult teiste inimeste nimel, tead see, too mingit sellel pole mõtet. No ilmselgelt ei hakanud seal muusikat ka mitte sellepärast tegema, et nüüd kellelegi meeldida või kuidagimoodi midagi saavutada, vaid lihtsalt silus seda muusikat nii palju olnud, et see pisi varem või hiljem kuidagimoodi sealt välja purskama. Aga siia siia sõites, kusjuures ma just mõtlesin, et, et vot, et miks mina siis ei ole nagu nagu teinud lugusid, noh, ma olen, aga mitte ju mitte nii, et kõik neid tehakse. Ma ei ole ka see tüüp, kes sahtlisse viitsib kirjutada, sellepärast et mulle tundub, et et noh, mis need lood seal sahtlis vedelevad ja et kuidas need, kuidas need lood siis tegelikult, et kui sa hakkad lugu tegema, kas see on siis meeletu maailma valu või mingisugune sinu mingi originaalne sõnum, mida sa nüüd jubedalt tahad rahvale nagu ja kõikidele kuulutada, et kas see on see, et kui inimene ütleb, et oi, minu sees oli laul, tahtis välja tulla vot siis sellist tunnet mina nagu ma ei tea, kas, kas mul sellist ei ole olnud või siis teine äärmus, et teeme loo ainult selleks, et seda nüüd müüa? Jaa, proovime juhinduda sellest, mis on siis mainstream, mida kõike mängitakse, et võtame siit natuke saundi ja siit natukese seda akordi ja siis teeme, et mul pole seda kumbagi olnud. Ja minu arust maailmas on nii palju nii palju toredat ja head muusikat. Mida mina siis lauldes on, ju see on samamoodi edasi anda ja minu minul esituses on see mõte võib-olla siis natukese teine, me kõik ju võtame. Me kõik anname lauludele ka omalt poolt midagi kaasa. Ja siinkohal näiteks Kelli Uustani, kelle abielunaise pluusi me juba täna kuulasime tema tema laule olen ma võtnud napsanud endale just just sellepärast, et kuidagi ta räägibki oma oma muusikas, oma tekstides, täpselt nii nagu mina tahaks seda teha, et kui tema juba teeb seda väga hästi, mis mina siis enam punnitanud. Siis anda me hakkame siit jälle edasi kohe muusikat kuulama, Bryan Adams savalisid välja. Ja ma valisin välja sellepärast, et alles hiljuti oli Brain Adamsi fotonäitus Fotografiskas, mille avamisel oli mul ka olla ja seal oli ka Bryan Adams ise kohal. Ja veidi hiljem siis oli mul au Fotografiska teha sellist koostööd, et ma olin seal giid, see oli selline ö nagu näitus, et inimesed said siis tulla hilistel tundidel ja mina siis olin see giid, kes pidi rääkima, et mida mina arvan ja noh, nagu ikka, on ju, et et milline suhe on minul, Bryan Adamsi muusikasse ja kõik ja siis kuidagi sellest tekkis mul meeletu hasart. Ma hakkasin tudeerima läbi seda materjali ja tuli välja, et ta nii vinge inimene ta on. Ta on nii lahe inimene, ta on, ta on, tal on nii palju projekte käsil üheaegselt, mis jälgi andis mulle nagu sellise tunde, et kui mul on väga palju ette heidetud, et mis, et hüppad siia karussellile, siis sinna karussellile teed, seda teed, seda on ju. Oled teatrisele telesa, oled raadios oled sa noh, et teid nagu kõik. Et teate, et selleks, et kuskile jõuda, peab olema ikka kindel sihte, üks eesmärke siis muudkui lähedane. Aga vaatan, nagu prae nad andsid, siis sealt tuleb ka see, et ta tegeleb fotograaf fotograafiaga ja mitte mingi hobi tasandil, onju ja ta tegeleb veel nii paljude ägedate asjadega ja, ja heategevusega ja vot siis tunnetki, et tegelikult teeb ikka südame järgi tegema. Tahan teha, mingit lahedat asja teen ja minu jaoks kõige olulisem on ikkagi see, et et mulle tundub, et ma olen siin elus nagu ikkagi selleks, et koguda kogemusi, sest see teebki minust selle, kes ma olen nagu sellise noh, tahame lõpuks saada toredaks tervikuks. Kas see õnnestub, ma ei tea, aga mulle tundub, et see pusle hakkab nagu rohkem ja rohkem kokku minema. Võib-olla minu pusle ongi väga värviline, et ei olegi, võib-olla selline üks üks pilt, vaid ongi niisugune. Tükkidest kokku pandud. Prae Adolf, kohe kuulame, oled sa tema kontserdil ka käinud? Päris mitu korda. Ja nüüd hiljuti noh, nüüd kui ta käis, siis, siis ma järgi, kui oli fotonäituse avamine, siis kohe järgmisel päeval oligi tema kontsert Saku Suurhallis ja ma läksin ka sinna ja see oli esimest korda, ma jõudsin oma kontserdile varasemalt. Kas sa ise oled ju ikka nendel päevadel, kas ise laval on ju, või, või muu tööga hõivatud ja vinge kogemus selles mõttes, et ta ei ole üldse mingi suur mees, on ju niisugune pisikene kliinukene ja ja hästi tagasihoidlik, meeletult tagasihoidlikke ja kusjuures ta teeb kõik oma asjad nagu sotsiaalmeedia, kõik asjad teeb ise, kui ma postitasin nagu tema tema näitusest pilt ja niimoodi ta laitis neid, ma olin nii äpid ja süda jälle hüppas sees. Nii tore. Vaata. Ma selle kontserdil oli just kihvt see, et, et selline pisike kleenuke mees läheb üksinda laval, võtab kitarri ja üksinda, esitas päris mitu laulu sinna vahele, ilma nagu ilma saate bändita ja täikesele laani vingelt ära ja kõik laulsid kaasa ja nagu noh, NAGU artistartistme. Annan seda ta vesitsioon, seda ta tõestas juba siis, kui ta esimest korda ma ei mäletagi, mis aastal see oli 90.-te keskpaigas Tallinna lauluväljakul oli siis see oli ka niimoodi, et ma olin vähe kontsert ja selle jaoks alguse näinud, aga ma pean ütlema, et ka pärast seda, võrreldes teistega, oli see üks paremaid kontserte, kus ma käisin, seal oli see saund oli paigas, kõik oli nii paigas. Ehe on ju nagu kõik nii usutav, nii niivõrd usutav, nii veenev nagunii päris, et ja seepärast ka Shira Jämsä lugu, et et tõesti see, see mees on laval alati. Bryan Adams ja tema laulis, ämm kõlas, läheme edasi, saatega Gerli Padarit meeldiselt külaline, mida sa aru said sellest, et muusika, vot see on minu tee ja seda ma pean tegema, et oli seal lapsepõlves, tahtsid äkki kellekski teiseks saada. Ja ma just siin ühele koolilehele andsin intervjuu, ühed pisikesed poisid küsisid, et küllap see saada tahtsid, ma ütlesin, no mina tahtsin saada hambatehnikuks, sest ma tahtsin oma vanaemale uusi proteese. Aga tõepoolest, see see jäi unistuseks ja noh, tegelikult see nagu polnud päriselt nagu minu unistus. Et aga ei kuidagi see muusika ja laval olemine, et ka näitlemist, näitlemist ma kaalusin algul aga kuidagi see laval laulmine ja see rahuldas juba selle näitlemise imu ka nagu ära ja praegu siiamaani ma ju tend tekkiv Lotteta laval, kus muusikalis ma pean ju ka neid tema ette ja olen saanud väga paljusid erinevaid muusikale teha, kus on ka väga vägagi sisukad ja vägagi rasked rollid, näiteks Sally Pauls, seda ma olen kaks korda kahes erinevas produktsioonis teinud. Et ka seda olen saanud proovida ja ei, muusika on ikka olnud kogu aeg. Tead, elus tuleb teha seda, mis sind rõõmsaks teeb ja mis, mis sulle tõeliselt meeldib ja ja mida sa ei tunne, et see on sulle nagu töö, et sa tahad nagu räägitakse praegu igal pool on ju, et sa pead tegema midagi sellist, et sa ärkad ja sa kohe tahad seda teha ja see on nii tore, mitte nii, et auk, ma pean sinna tööle minema, on ju, et seda, seda tunnet, õnneks ma ei ole pidanud kunagi oma elus tundma. Et sellega me jõuamegi, et nii-öelda päris tööd, mida peetakse silmas, sest ega seda laval olemist laulmisse ta mingiks tööks ei peeta ju üldiselt, et inimesed ei näe seda tööd, mis seal taga. Ja tulemust on inimesed ei näe seda, et mul üks tuttav väga hästi ütles just hiljuti, et et tooted kui sa lähed lavale ühele muusikule, on see ikkagi aastaid harjutamist ja aastat tööd, et teenida välja aplaus, mitte oma vanematelt, onju. Et teenida välja aplaus või et või et saada selle eest palka. Selle, see selle taga on meeletu töö, et kui inimene mõtleb, et oh, tuled, teed siin mingi paar lugu on ju naisterahvana esiteks peavad mõned lood olema selged, ma olen selleks pidanud harjutama, on ju siis ma pean tegema mingi soe Lähen kohe valima kleidi nägema hea välja ja sinna kohale sõitma ja kõik on ju noh, see jah, need on nagu need pisiasjad, aga tõesti see ettevalmistus ja need need oskused, et ega, ega muusikuks ja lauljaks olemine ei ole. Nii et oh, sa oled lihtsalt andekas tõtanud pill kätte või või laula neid laule ära. Päris nii lihtne see ikkagi ei ole, tõesti ei ole, et see nõuab ka meeletut tööd ja ja ka see, ma panen ka selle kusjuures töö alla või noh, arenemis alla, et sa pead ennast oskama häälestada, iga esinemine on erinev. Su publikuarv saalis on erinev. See, mida sinult oodatakse, on alati erinev, sa pead selle ära tunnetama ka, nii, see on ka oskused. Mis see, see ei sünni sulle lihtsalt kaasa, sa pead, see, see tajumisoskus on ka väga oluline. Kuule, ma vahepeal jälle muusikat ja lugu nimega Skype. Võib-olla inimesed teavad seda pisut teises versioonis, aga meie kuulame seda natuke erinevas versioonis, miks sellest kohe natukese aja pärast? Nii kõlas laul nimega Sky, esitajaks Gerli Padar. Laul kõlas ka testilaulul, aga natukene teistsuguses versioonis. Ja siis esitasime seda koos liis bännaga ja duetina niisiis eesti keeles kui, kui inglise keeles ja ka venekeelne versioon on meil tehtud. Loo autoriks on Imre Sooäär. Olen ka temalt saanud päris mitmeid laule endale ja olen selle üle väga uhke ja õnnelik, et ilusad laulud ja ja ilusate tekstidega, et minu jaoks ongi tekst alati kõige kõige olulisemad, kui tekst ning puudutab, siis see on tore, kui muusika on ka väga hea sealjuures muidugi. Ja, ja kui Imre mulle alguses ütles, et noh, et nad Eesti laulule, siis ma mõtlesin, et ma ei tea, et noh, et ma olen juba nagu käinud eurovisioonil ja nii et aga kui ma seda lugu kuulasin, siis ma olin kindel, et ja seda lugu ma tahan esitada ja praegu on tõesti kuulasime seda siis uues kuues selle ma võtsin, tegin slov foksiks. Miks ma jälle räägin, vaata, tantsukeeles on ju on see, et, et ma olen ninapidi ennast ja jala ukse vahele saanud maailma tantsuspordimuusikasse ja sisse võistlustantsu maailma ja olen tänu sellele ja käinud väga erinevalt vates paigus esinemas tiitlivõistlustel suurtel võistlustel, nii Singapuris, Gruusias terve Euroopa olen läbi käinud, et minu selline võib-olla tippsaavutus ongi seesama Germane ookeani jaoks välja antud plaat, kus on siis nii 10 standardtantsumuusikat kui siis 10 ladina ja need on kõik täpsetes tempodes täpselt, et nii nagu nad peavad olema tantsijate jaoks ja andsin selle plaadi välja ja ma esinesin siis seal Jomane Openil viiel õhtul iga päev kuus tundi järjest, nii et väga isegi pissipausi ei olnud, ütleme nii. Ja hääl mul ära ei läinud ja, ja sealt läinud kutseid igale poole tõesti nii Aasiasse kui Euroopasse ja, ja see on olnud väga vinge, väga kihvt karussell, et praegu koroonata. Loomulikult on mul siin jäänud ära väga palju esinemisi ja enne koroonat just tulin vahetult enne seda Iisraelist, kus olid ka tiitlivõistlused, et neid MMi ja Euroopa meistrivõistlusi on saanud käia ja, ja see on olnud vinge kogemus ja artistina olema tohutult tänu sellele arenenud, sest lugude vahel on mõnikord ainult 10 sekundit ja sa pead laulad mingi kantriloo järgmisena plõks tuleb sul mingisugune Justin Bieberi lugu ja see, see nagu ümberhäälestus peab olema tohutult kiire ja, ja see on lahe ja ma olen saanud laulda tõesti väga-väga erinevaid laule. Mul tuli meelde, et sa oled nii-öelda kõrtsud muusikuna ka töötanud laeva peal. See on, see on ka päris karm töö. Kuidas sa ütled, kõrts musikaalne? Vähemalt kuidagi niimoodi ja ei, ma ei häbene seda ja ma ei ole seda mitte kunagi varjanud, et et see jäi ka sellisesse perioodi, kus ma tohutult arenesin, et tihtipeale sest noh, vaata repertuaar oli peab ju olema seinast seina ja kaua sa ikka neid ühtesid samasid lugusid viitsid seal laulda, et ikka õppisime kogu aeg uusi ja uusi nagu juurde repertuaar laieneks. Ja tänu sellele näiteks seal praegu, kui ma kuulan raadiot. Neid Tallinn-Tartu otsa nagu päris palju on ju, et siis mul raadio kogu aeg mängib ja, ja ka teie raadio puhul, et kui sealt tuleb muusika, siis ma arvan, et seal on vähesed lood nende tundide jooksul, mida ma ei ole laulnud, noh kas või ühe korra olen esitanud publikule. Mõnikord ma olen mõelnud, et võiks teha sellise listi nägu, et võtad mingi päeva On ju nii, kas seda laulu olnud ja, ja siis püüad meelde tuletada, et noh, et millal või kus sai, sest neid, neid koosseise ja neid projekte on olnud mu elus nagu tohutult palju, kus ma olen saanud kaasa teha ja, ja ka jällegi areneda ja naha kõrvalt, kuidas tehakse vingeid projekte Eestis. Seesama laeva või restoranid või nimetage seda, kuidas tahate, kõik on rääkinud sellest, et see on selline pearutiini tekitaja mingil määral, et paneb sind väga palju pingutama ja pigem tuleb see kasuks, et paljud inimesed lähevad vuh kõrtsu tööd. See nüüd see on selline, et seda küll üks õige muusika idee, et millegipärast on jäänud. Minu arvamus ja aga vaata, seal jällegi õppisin väga noorena ära selle, et ma olin ju ainult 18. Ma õppisin sealt väga hästi ära selle, et et kui sul on seal istub publiku seas ainult kolm inimest või sul on seal 300 inimest, sa pead ikka ühe sama energiaga ühte samamoodi oma esitust sooritust tegema. Et vähemalt mina tegin seda nii ja, ja ma ei ole kunagi ala nii alahinnanud publikut või noh, selles selles mõttes see andis nagu sellise jah, et, et sa oled valmis igas olukorras ja annad endast 100 protsenti. Selle peale, et olgu kolm või 300 või 3000 30000 tuli mulle meelde kunagi 90.-te alguses üks Ameerikas nähtud ansambel, kes mängis sellist suhteliselt väikesest muusikaklubis, selline raskeroki, ütleme selline heviansambel lava ees oli seal umbes kuus-seitse 10 inimest ei ole mitte mitte rohkem ja siis meiega seal tagapool vaatasime oma bändiga seda ja need poisid virutasid seal laval nagu nad nägigi staadionil, mitte mingit kopika eest ka mitte alla Indiast ja siis imestasime, et on ikka huvitav, et mis nad niimodi pingutavad ilvesest. Jaa, aga vaata, kui sa ise naudid seda, mida sa teed, kas sa siis pingutatult vähemalt ei pinguta, siis sa teedki seda täie hingega, et, et mina ka ükskõik, mida ma teen, püüan ka alati noh, mitte ei püüa, vaid ma annangi endast enamasti ikkagi kõik, sest ma olen õppinud nende aastate jooksul küll noh, ei tee ma seda, seda veel sajaprotsendiliselt, et olen õppinud küll ära ütlema mingeid asju, mis ei tundu, et, et vot see läheb minuga kokku või et seda ma tõesti tahan teha. Et siis ma olen ikka viisakalt osanud ära Kaialda, et varem oli mul see äraütlemise oskus väga-väga hõre. Ja kuna siia lõpetuseks ühe huvitava Ameerika Ühendriikide muusiku, kes on syndinud sinuga ühel aastal, Julian Laard on tema nimi. Räägi temast, te olete ikka, ma arvan, et vikerraadio kuulajad väga teda ei tea. Ja ma kuulsin raadiost, raadiost ma arvan, et see oligi vikerraadio, kust ma esimest korda kuulsin tüliaanivellaardi siis laulmas ja mulle tohutult meeldis luguma, kohe panin Zaza peale, et noh, et kes esitab ja guugeldasin, läksin koju, kuulasin muusikat ja, ja vaatasin ja mulle meeldis väga just see mis ta oma nii-öelda karjääri alguse poole tegi, et selle 90.-te lõpus ja nii kui ta hakkas tegema muusikat ja salvestama, siis mulle tohutult meeldisid need kuidagi need meloodiad, mulle meeldis see, kuidas ta laulis, iga laul oli nagu, tead, nagu sul hakkab nagu film jooksma, et minu jaoks see ongi nagu see, see on ka minu kui artisti puhul hästi oluline, et et inimene saaks sellest mingi emotsiooni, tal siis tekiksid, kas omaenda mingi, tekib tal mingi nostalgialaks või et tal tekib mingi pildid silme ette, et oh, vot näed mingi selline mingi lugu ja võte Velardi puhul just täpselt see nagu minu jaoks oligi ja ja ma olen ka temaga siin läbirääkimisi pidanud. Tal on praegu väga kiired ajad, et ta valmistab ette Broadwayl muusikali kus ta, mille ta siis kirjutab ja, ja ta oli väga huvitatud sellest, et koostööd teha ja ma arvan, et see, see on üks tore unistus mul, mis ilmselt ka täitub. Unistama peab aitäh sulle, Gerli, et sa tulid täna siia, jagasid oma mälestusi ja kõiki neid muusikalisi lugusid. Ja Helinälg oli meie saade täna aitäh. Suured tänud kuulamast. Gerli Padar oli siin stuudios ja kuulame lõpetuseks siis Julian Velardi.