Tere tulemast kuulama ja head uut aastat. Vikerraadio stuudios on Andres Oja tänase saate peategelane, kellega vaatame tagasi kaugetesse aegadesse pärast seda, kui oleme ära kuulanud ühe üsnagi uue loo. Ja. Mentaal ja ta elab. Et korea ala Päästma. Sääst loob ja. Mul on poolel hääl. Targa. Staatusse. Ei tea, ei tea, ei pea. Ojja lennata, leia. Mulle ka Ja. See on mentaalne ja Singer Vinger jäätmevedaja. Üsnagi uus lugu, mis pärineb nüüd juba küll möödunud aastast, solistiks jaga tänaseks külaliseks, on Hardi Volmer, tere ja head uut aastat sulle. Tere. Tere ja head ilusat uut aastat sullegi ja kõigile, kes võtavad kuulata ta seda saadet. Tore, küllap siin läheb inimesel ikka aasta alguses võtavad seda kuulata ja kui ei võta, siis võtavad kuulata tagantjärele seda me hakkamegi sind tagantjärele tarkuses näpuga järge ajama. Teada seda, et tagantjärele tarkus on täppisteadus seal üks, üks selline päris kindel asi siin maailmas. Jah, tavaliselt küsitakse kohe, kui oleks võimalik, et sa oled juba nii-öelda oma elu on selja taga ja pigem vaatad üle õla ja ja kõnnid selge ees, eks ole, noh, minuvanustele kohaldatakse nagu sellist suhet. Ja tavaline küsimus on see, et kas sa teeksid midagi teistmoodi kui saaksid, eks ole, noh, umbes nii, aga, aga küsime siis ka. Või sa plaanisid seda küsida, ei plaaninud tegelikult, et minust on alatu muidugi, et ma niimoodi küsimusi sulle ette söödan, aga aga noh, nii ta, nii ta kipub olema, et see, et lähme nagu vanade vanade asjade kallale ja, ja vaatame selja taha ja vanade meeste reservatsioon. Vaikne, vaikne tossuks, vajumine justkui seda muide me plaadi kohta ka arvatud. Et, et see on selline, et me ei ole tahtlikult ju seda teinud, aga ta sisaldab sisaldab sellist nagu leebet taandumist ja ja melanhooliat ja kõik nagu ealised iseärasused löövad välja seal, et, et võib-olla küll jah, et üldpildis sellel plaadil ei ole sellist särtsu sees nagu nagu oleks isegi oodanud, aga ta on nii pikalt peetud. Pillimehed, meil sõbrakesed ei mäletanudki osi, ositi neid lugusid, mida, mida mitu aastat tagasi oli sisse mängitud Lähen retkele kaugematesse aegadesse, mida sa siin nagu ütlesid, oled seal tahes tahtmata sunnitud meenutama ja kaheksas november 1957 Pärnu, see on silo sünnidaatum, koht. Nii ta on jah, nii ta romansi meeletu kuurort ja provintsilinn, jah, kuidas need tahtsin küsida seda, et mälu hakkab kusagil seal, ma ei tea, kolme-nelja-aastaselt kuidas kellelgi need esimesed mälestused naiselt seal 60.-te alguses, siis kuidas Barro tol ajal, et kuidas sa mäletad, seda oli seal väga palju teistsugune, kui ta praegu on või millised on mälupildid tolleaegsest Pärnust lapsepõlves, et jah, ütleme sellised märgilised vaated Pärnule on, on väga teised loomulikult. Aga sellisele noh, allameetrimehele, eks ole, ei, kinnistu ju tingimata need tüüpilised vaated, vaid need, mis on sulle tähtsad. Nagu me elasime ju alguses vanaema juures, et kuskil ma olin kolmeaastane Jubavaks kolm ja üle, kui me kolisime oma majja, seda ehitati alles ja siis me olime seal Muuli muuli juures Pärnu kuulus muu, olime seal nagu siis mitte linna pool, vaid vana-pärnu pool. Nii et minu vanaema maja juurest hakkas muul pihta tegelikult. Et mul on, mul on, sealt on esimesed mälestused, vanaema õueaiamaa ja maasikapeenrad ja mingid sellised lapsele olulised momendid. Ja lõhnadega seotud muidugi kõik see maailm, et mis seal linnas toimus ja mismoodi see välja nägi. Et need pildid kinnistusid alles siis, kui ma hakkasin koolis käima kesklinnas. Et alguses oli selline tunne, et ei elagi kuskil linnas, vaid oma oma lapsepõlvest, sedamoodi kipub olema linna serv ikkagi. Jah. Mina elasin samas kesklinnas pronksi tänaval, et see oligi kuuekületasid alguses kagul tegelikult praegu ta on väga käsk lind, aga tol ajal oli ta selline puumajadega vaatuseline tehe Oskar Lutsu tagahoovis võiks öelda kangesti jõledat pesulat. Et mina mäletan, et sedasama uhke Papa barrib päris Hiltoni asemel siin selle hotelli asemel oli ju mingi ära päikse käes ära põlenud, tumedaks pleekinud puidust tohutu suured angaarid, kus olid minu arust tuletõrjeautod sees. Sest ma elasin ju siinsamas Kunderi ja Kreutzwaldi nurga peal, kui ma Tallinnas olin, minu Tallinna vanaema, vanaisa elasid siin. Et ma olin päris esimesed mälestused on ka Tallinnast üksiti. Ja hoopis teistsuguses Tallinnas. Täiesti hämmastav, et tänu sõjale oli Tallinna auklikke, on siiamaani? Jah, nii ta, nii ta on jah, siit on väga hästi aru saada, et puhul, et pommid on tulnud omal ajal, kui tähelepanelikumad vaatama hakata, et millised vanad majad, millised uued, räägime natukene räppmuusikast me ka, et sinu puhul muidugi ei saa rääkida sellest, et sa ei ole kunagi professionaalne muusik olnud, aga aga sa oled ikkagi muusikat natukene õppimas ka käinud, natukene seda teemat ka nuusutanud? Oo jaa. Et ju siis paistis välja kuidagi, et ma kippusin. Ma ei kujuta ette siis et arvati, et ma olen võib-olla musikaalne, sest ma tõesti ma laulsin lastekooris poistekooris ja segakooris koolis. Ja sestap mind topiti ka, ma ei mäleta, ma ise oleks tahtnud minna, aga võib-olla et ma ise tahtsin ka väga minna laste muusikakooli. Ja seal ma miskipärast ma ei mäleta, mis saab saatuse sõrm, see mind sinna sorkis. Aga et mulle topiti pihku klarnet, mis on iseenesest kentsakas pill, selline puutoru küll ilus, väike ja kerge kanda, aga aga ma ei pannud vist aastatki vastu seal, et solfedžo käis selgelt üle jõu. Ja kuidagi tüütu ja, ja see töö, mis seal teha tuli, õpetaja oli kuri. Ei saanud sellega hakkama, sest ma, ma olen niisugune logedik ikkagi kodus, kuidas sul kodus selle muusikaga palli kulati, palju seal pusikalt nägite, mingit Belliga? Kuulata küll, jah, et see ongi kummaline, mul vanaisa mängis Tallinna vanaisa mängis et seal oli, ma mäletan, meil oli flööt karbi sees, klaver oli pianiino ja viiul oli täiesti olemas. Ja oli trompet ja aga, aga näiteks isa mul ei mänginud mingit pilli, ei tulnud ka huvi selle vastu, et see muusikali isast nagu kaugelt mööda läinud kuidagi emast ka. Aga vanavanemad ja Pärnu vanaisa, kes oli tegelikult selline lihtsamat sorti töömees, oli, oli ametilt keevitaja. Tema ikka mängist oli seitsme keeleline kitarre ja kui ta viina võttis, seda ikka võttis õhtuti teine kord siis ta muutusest härdaks, pisar tuli silmanurka ja siis ta mängis mingeid algelisi romanss selle kitarriga ja et selles mõttes küll aga kuulati palju, kuulati muidugi palju liikus juba kuuekümnendatel hakkas liikuma igasugust välismaa muusikat, meil esimesed muusikalised elamused on paratamatult ju kodust pärit, et nagu ikka Nõukogude plaaditööstus, nagu me teame ühe kontserni näol meloodia. Nimelt ju paiskas hulgikaubandusse igasugu kummalist staffi, seal isegi välismaa muusikat küllaltki. No mis, me räägime isegi biitleid ju isegi omale igasuguseid imekümnendate lõpus ja aga Me kuulemegi vahepeal natukene muusikat, Harry, Belafonte ja Jamaica hällilaul on selle nimi hüvasti Jamaica tegelikult serval ja siis me räägime juttu edasi. Ma või kompi Comeni tee maha. Ta on töölil olla ja tuliivali tööline, kindlasti ta on seal see jama, ma ei umbpooleni. Kõlas Harry Belafonte laul, Jamaica Ferwell, ehk siis hüvasti vaika ja Hardi Volmeriga, jätkame siit juttu, see on üks leid laule, mis sulle lapsepõlvest nooruspõlvest meelde jäänud raadiost kindlasti kuulsite, kust mujalt ei raadiost, aga kindlasti meil oli, oli see plaat kodus, oli niinimetatud kas selline väike singel, mis sisaldas kolme lugu, minu teada, teised toredad Luut lood veel ka sama Belafonte esituses nagu nagu Banana Boat Song ja mis on Kuku raadiost tuntud signatuur ja ja need jäid ju meelde, nii et tegelikult ma olen täitsa võimeline sind sedasama. Jumalaga, Jamaica, seda ma olen võimeline siin kas või laul, ma isegi et ma mingil ajal, kui ma hakkasin kitarri näppima, siis ma nii-öelda tegin selle laulu, võtsin tuurid ja ümisesin nagu, nagu see ikka käib, aga räägime veel siis sellest muusikakuulamisest natuke läheb raadiost loomulikult midagi, üht-teist ikka tuli, mäletan ise, et vikerraadio soovikontsert oli, siis sai seal istutud ja oodatud, et tuleks mingi üks lugu, mingi välismaa lugu, kas ma ei mäleta, Ida-Saksa Frank söber ja Krister hästi populaarsed asjad olid seal veel midagi selliseid asju, et siis sai seal Karla tšehhist Harrel kott ja, ja mis seal olid ida idabloki ovat oioi idabloki, kui oli ikkagi täiesti tegi meiega võrreldes eks ole, kas või Ungari bänd, hakkab takkajärgi mõtlema, aga see kõik see tuli natuke hiljem ikkagi. Et et see, et ma raadiost midagi kuulasin ma sihilikult midagi õhinal kuulasin ja ootasin, tähendab, see, see tuli kuskil jah, niuke varateismeeas või siis kui keskprogrammid hakkasid tulema kuuekümnendad algupoolel, sellist ei olnud just ta ka väga see võimalus, et ise sai siis valida muusikat, oli see, et siis pidi olema selline riistapoolega mageda farmida praeguse aja noored noored ei tea Belbile saate külaline oli ritta rei ja temaga oli seal väljaspool eetrit jutuks, et kas ta teab, mis asi on lintmagnetofon, ta 24 aastane Ta küsis, et kas seal see kaheksa realisemas kaheksal järgi vaid see tavaline lihtne, aga ta ilus peenike lind oli sul ka selline riistapuu olemas, lõpuks oli. Aga see võttis aega, et mina sain mina või meie koju tekkis selline grammofon, oli, tähendab ammust aega, nagu ma rääkisin, raadio oli all ja grammofon oli kombainid nii-öelda, aga aga see lindimakk ilmus meie koju üsna hiljem tükk maad. Et ma olin kuskil juba, ma ei tea, see seitsmes, kaheksas klass. Aga siis sai muidugi hoogsalt lindistatud, see oli jabur. Tegelikult mul ei olnud vajadust nagu kodustada tehast. Bradi kesklinnas oli oma kamp ja nendega me tegime filme ja lindistasime seda muusikat maha ja seal sai nagu peenemate riistadega teha. Et kodus kodus Ta on, mul oli turist, raadio selline turist, muide pangem tähele, selline mõnus plastmassist kobakas, mida sai öösel padja kõrval krutitud ja hästi vaikselt kuulata. Ja ka mingeid ikkagi välismaa kanaleid sealt ka kuidagi nagu sai kätte ja ma mäletan jah, et sealt, et et ma olen ühe, ühe loo, mida oli kangesti kiiresti vaja. Et noh, nii pööraselt jabur, kus ei ole, olen sealt niimoodi salvestanud, et ma surusin selle seebikarp mikrofoni vastu seda raadioraadiot, paneeli nihelt. Salvestasin sellel lindimaki salvestussalves, aga nii palju, kui mul oli vaja kitarrituuride mahavõtmiseks trummid olid tegelikult instrumendid, mida sa ka alguses mängima hakkasid, et kooli koolibändi hääldwindlik mängisid juba trummi, et selle seda pilli mängimas on sind ka väga vähe nähtud ja teada. Jah, ütleme nii, et see oli üks selline lapsepõlveunistus mingist hetkest pioneerina, miskipärast ma valisin fanfaari. Ma ei teadnud seda pläristada, oli kuidagi lihtsam ja ja pioneerilaagris oli, oli hea teisi üles ajada hommikul selle tuututamisega, et miks ma trumme kohe valinud, eks ma oleks võinud ju pioneerina trumme valida. Seda ei mäleta täpselt, miks see valik nii oli, aga, aga jah, kübe hiljem. Siis kui me hakkasime nagu bändi tegema, noh, mulle ikka kangesti meeldis. Trumm oli selline füüsiline ja, ja ta oli atraktiivne, siuke isane värk nagu kõik ja neutruse rütmimaailm. Muidugi ma avastasin, kui abitum, noh, see on ikka väga-väga peen kunst, sest et seal selleks ajaks ma juba plönn siin mingit akorde kitarri peal. Kui ma hakkasin tõsisemalt nagu trumme mängima instru trummidel, on see häda, et selle mingil Leningradi tehase odava rämpspilli sellise akustilise rämpspilli sai ju poolmuidu poest. Ja neid oli saada. Ma arvan, et see ei olnud probleem, et mingisugune kidraplönn nimiseks endale saada ahkus, saada trumme, selle vene ajal oli see meeletult kallid ja mingid tshehhi tšehhi trummid olid, eks ole. Mida sa ise väga hästi tead, Vermoona ei, mis ma nüüd rammati. Mati, ja muidugi, vabandust, omati trummid näiteks, noh, see oli unistus, ainult, aga oligi see, et tõsiselt sai trummide taha istutud. Neil harvadel kordadel, kui meid lasti linna kultuurimajja prooviruumi ja see oli nagu avatud, selles mõttes ei olnud konkreetse bändiprooviruum, seal käisid mitmed bändid harjutama, siis me saime ka mingi tutvuste kaudu, me saime ka seal blendida ja, ja ja, ja taguda nii, ma mäletan, et esimene lugu oli mida ma kõigest jõust õppisin ja, ja mis mul üle jõu käis ja ja, ja meeletut tragöödia tekitas, selle tõttu. Oli, oli Deep Purple, Smoke on the wood muidugi, mida, mille algust kõik tati, punnid kitarripoodides, Lõnnivad Ma isegi mäletan kunagi üheksakümnendatel vist klaveri, see 80.-te lõpp, kui Helsingis Soome pealinnas ühes pillipoes üleval kitarriosakonnas oli üleval suur kiri seinaga, et järgmiste lugude mängimine meie poes on rangelt keelatud. Seda võitu häbenen jah ja seal katsel tõusis, oli sel ajal ja et see pidi olema sel ajal juba ikka, et kantsler tõusis kogu aeg, siis ühtegi lugu ei soovitate mängida, kuulame vahepeal jälle natukene muusikat. See on ansambel virmalised ja nende lugu. Naer. Võid lasta. Leinast. Kastani päiksega. Ümberkõne. Päiksega talla. Kastani. Põle sügisum. Virmalised solistiks. Joala ja lugu nimega loer Hardi Volmer varis selle loo välja, miks just selle loo? Volikuli oma muidugi see on täpselt see hili hilisteismeiga. Mäletan, see oli viimane pioneerilaagrisuvi, eks ole, kuskil 13 või umbes niipidi olema see iga siis, kui hakkasin teadvustama nagu sellist biitmuusikat nii-öelda. Et see oli lõpuks ju biitlid olid ju kõigile teada juba enne, et Eestis on ka sellised ansamblid elektrikitarriansamblid ja ja kusjuures muidugi, mis on veel meelde jäänud hästi kummaline seal pioneeriajast see antud lugu loomulikult virmalised ongi tolle tolle nii-öelda varase eesti ehkki üks lipulaevu igal juhul ja, ja siiamaani noh, ta on ikka tuntavalt niuke mingid hitid, mis on, on nagu alati number üks jänese jaoks, aga, aga jah, et Ruja näiteks need ei vaata tagasi selline lugu meelde jäänud tollest ajast veel. Ja see oli selline õrn iga, eks ole, ja hästi emotsionaalne ja ja tundlik ja kõik see, mis tol ajal noh, tüdrukutega seotud tuntud ja tantsuõhtud ja värgid kui see maailm hakkas nagu avanema nii-öelda sealt, mis nagu meelde on jäänud, need on ka nagu kinnistunud hästi, sest et et muusikaline mälu eriti noores eas On on väga emotsioonides kinni tegelikult, et et seda on tore jälgida, kuidas praegu vanad peerud, eks ole. Kui küsida, mis muusika meile meeldib, eks ole, siis ühel hetkel avastada, hakatakse rääkima ikka mingist ma tea kooli või ülikooliaegsest muusikast. Et kõikide selline aktiivsem üldjuhul inimesena aktiivsem selline muusikaeelistus kui hakata pärima. Ühtäkki on retrospektiivne igal juhul tagasivaateline ja need lemmiklood pärinevat, midagi ei ole teha sellest õrnast east tavaliselt. Et see on selline halearmas konstanteering seal väga tore ka. Aga jah, eks inimene kujunebki sellest teismeeas. Nii ta koidab ka tema muusikamaitse sealt. Kuidas see Pärnu muusikaelu oli seal seitsmekümnendatel kui sa ise ka selles osalesid, üks päris selliseid farmi sündmus oli, Pärnu oli märtsis oli noh, mitte maailma esikolmikus, aga ütleme, niiet Ta oli Eesti Eesti Väike-Eesti aluseks siis Eesti NSV kontekstis oli Pärnu ikka võimas. Teadupärast olid, sealt ju tulid, väga-väga vinged bändid välja, kõik rääkimata, tasin praeguse valitsuskoalitsiooni ühe fraktsiooni pealiku isiklikku osalust, eks ole. Et seal noh, tollased bändid, mida ma mäletan, meie klass oli kooli lavatagune klass, seal olid nii, et klass oli klassiruum, oli sul konstantne solid, seal klassiruumis oli meie klass, sealt pääses trepi alt, pääses lava alla ja meid ei lastud pidudele, aga me jäime üle peale tunde, peitsime ennast ära ja läksime oma klassi tagauksest lava alla. Et mina sain niimoodi näiteks esimese ropp või ütleme siis sellise rokk-poproki või biit rokielamuse. Kui lava peal müttas selline bänd nagu viikingid kes seal täpselt mängisid, isegi praegu ma ei suuda sulle peast ette lugeda. Aga, aga siis veidi hiljem, eks ole, need tantsubändid, mille järgi kultuurimajades ja vallikäärus sai, sai käidud siis, praktiliselt seal ei jäänud ühtegi pidu vahele, pidi kohal olema igal juhul loomulikult oli, tulid Neeskonna moore. Ja, ja Vello Toomemets oli seal sellist absoluutselt ja, ja veel mingit, et mingit, väga, väga olulised. Seal ma tean, üks selliseid ausaid ansambleid seal. Et see oli meeled tuutu kui võtta, et see oli sügav nõukogude aeg sitased seitsmekümnendad, eks ole, siis samas bändi tegevus oli meeletu, Pärnus oli oli, et ise tegid bändi, mis lugusid teie seal alguses algusaegadel mängisite ikka rohkem oma lugusid ei ole seal veel eriti ei olnud seal mingeid oma lugusid ja ja, aga see punt on ikkagi muusikahuviline ja Rain, me tegime filme ja plannisime kitarredega. Võtsime lugusid maha ja, ja imiteerisime ja prode pundi vanem, ühe kuti vanem vend oli, oli suisa nagu päris proff, vaata et et oli küll pea, aga ta oli juba mängis kõrtsi bändis ja kuidagi tema kaudu ja tema tutvuste kaudu, sest koolis ei olnud nagu bändi otsati, koolis ei olnud riistu. Sestap tuli käia, eks ole? Kultuurimaja ukse taga lunimas mingit prooviaega, aga, aga me mängisime koolipeol kuskil võimlas, ma mäletan, ükskord vähemalt lasti meid peale kõige oma umbes 10 looga ja siis meist ühel hetkel äkki sai Pärnu kalakombinaadi bänd. Et see oli üürike periood küll. Ja, ja kui ma nüüd mõtlen oma trummimänguoskuse peale, siis kalakombinaadi vedas ilmselt. Aga sellel primitiivsed lood üldiselt sündimees oli. Ehk pianist oli siis nagu Pärnu vene poiss meestüki vanem ja tema nagu juhtis seda värki. Aga ma kujutan ette, et see võis päris punk olla see see muusika, mida see meripula seal bändi nimi minu pandud, kusjuures ma mäletan seal ja see Pärnu tehas nimelt oli, oli üks neid neid tootmisettevõtteid, mille mille töötajaskond peaaegu sajaprotsendiliselt oli venekeelne ehk siis teisest kultuurist pärit seltskond, sestap võid ise ette kujutada, kui põnev oli käia seal juubelit tal ja pulmades ja sünnipäevadel mängimas tähendab, kus sul kogu seltskond on? Noh, tol hetkel võib öelda, et ilmselt enamikule sisse rännanud inimesed et, et see oli selline, andis aktiivse võimaluse sissevaateks naabri kultuuri. Aga see oli lühike periood ja õnneks. Ma ei tea, kas et mismoodi seal tuli üks, teine tuli trumme mängima ja ma jäin nagu taustalauljaks kuidagi ma olin ikkagi seotud mingi perioodi siis me käisime Kihnus veel esinemas. Siis ei olnud mina enam trummide taga. Et see oli üks selline huvitav periood ja, ja see nagu hakkas kooliõpinguid segama muidugi teadagi selle keskkooliaeg tuli lõpueksamiteks hoopis. Mida aga meie käisime ja teadagi, ega me siis niisama sinna juurde käis ka. Meelemürk loomulikult. Kui sa seal lauluõlilaul oli just seal rahaga teenisite teisiti ikka jah, natuke mingi mingi kopikas, mingi rubla ikka pigem pigem rubla, rubla või kolm, aga midagi me seal saime. Et päris päris niisama, aga seda ei tehtud, jah, muidugi. Singer Vingeri Kasejate paati jätkame juttu Hardi Volmer. Aga see lugu on tegelikult palju vanem, kui ta salvestatud sai päratrusti aegadest ja nii kummaline kui see ei ole või üksiti on see ju tegelikult armas. Et me praegu ka, kui Singer Vinger lavale astub siis on meie tavarepertuaaris vähemalt vaata kaks, kolm lugu päratrusti ajast, see tähendab, et ligi 40 aasta tagusest perioodist ja see kasevete aeg, jah, see on ka üks esimesi esimesi selliseid omaloomingulisi lugusid, mis paraTrustiga sai tehtud juba paradrust, nimelt. Ta ei panustanud eriti muusikasse, meil oli muusikali üks osa lihtsalt või nimetame seda muusikaks tinglikult see meeletu nii-öelda noh, kuna me ju ei osanud keegi eriti mängida väga. Ja, ja siis oli, kui oli just tõusulainel. Ja, ja see oli meile väga soodus, sest et seda sai pungiks nimetades oligi pun muusika oli vastik üldiselt või, või hästi koledalt koledalt ette kandnud väga-väga nii-öelda tult halbade riistadega. Ja, ja, ja aga, aga noh, ilmselt see oli vaimukas ikkagi meie enda arust vähemalt oli ja ja suur osa publikut ka seda nautisid lisaks sellele. Me näitasime filme, mis olid igal juhul populaarsed ja ja tegime ka lavašõud, nii et et see oli selline komplektne meelelahutusteenindus. Ja muusika oli seal üldse mitte esmajärguline. Et üldiselt me tegime jah, kavereid, mida me siis nagu parasjagu parodeerisime või pilasime või mis tundus meile nagu naljakas ja tähtis. Aga, aga see oli jah, see periood, kus ma ülifüüsiliselt trummi sain põristada, sest et teadupärast praegu ei suudaks järgi teha, olen, ma olen hiljem aseelus on tulnud uuesti nagu ütleme, mingit del tähtpäevadel aeg-ajalt välja astuda päratrusti trummarina ja see on tõeliselt füüsiline katsumus, et eriti parema parema paremaga Ati taguda selles tempos ja sageduses. Aga jah, kõik paradusti aeg jäi sinna Erki aega, ehk siis Eesti riiklik kunstiinstituut, sellist nime ta omal ajal kandis, see on päris huvitav tegelikult, kui nüüd lugeda näiteks bändi muusikud paljusid bände, sealt tulevad tegelikult kunstikoolist, aga vaadata seal brittidel samamoodi, millegipärast paljud näed seal, biitlid olid seal ja päris paljud olid seal kunstitudeng, kindlus loid ja, ja kui nii tohutu rida. Et millega, miks, miks see nii on, oled sa mõelda ja ei tea, noh, tavapärane loogika ütleb, et igasugu vahvad ja, ja muusikaliselt huvitavat kollektiivid pidanuks välja kasvama võib-olla konservatooriumis seal polnud ühtegi bändi tegelevatest, muusika õppeasutustest, aga võta näpust. Ja ma arvan, et, et seal on üks fenomen, on see igal juhul, et et muusikalist kõrgharidust omandavad inimesed muutuvad kuidagi väga tõsimeelseks ja hakkavad omaenda eriala väga tõsiselt võtma. Õppejõud ei soosi sellist kergemat muusikat nii-öelda ja ja see on madal, eks ole, noh, a priori juba mõjub sellena vähemalt Ta on midagi, midagi sellist noh, ala, töölisklassi lõbustused, eks ole, sealt on ju niimoodi välja ajalooline taak on ju tegelikult, et et klassikaline muusika on välja kasvanud sellest nii-öelda kuningakodades ja, ja eks ole, mõisnikel olid kammersaalid, kus esinesid kammermuusikagrupid sellised keelpillikvartetilaadsed avalaamis vaid ja, ja kust on tegelikult jah, nii-öelda klassikalise euroopaliku klassikalise muusika põhieks ole samal ajal laadaplatsil olid rahvamuusikud tegid tantsu ja olid purjus, jaurasid ja, ja see on nagu ütleme, sellise kerge muusika, estraadimuusika ja rokkmuusika põhitaust, tegelikult see, see mingisugune erisus ju kehtib tänase päevani ja see ilmselt on üks moment, mis mis muudab noorele kõik, kes ükskõik rokihuviline on tänapäeval murdumas muidugi, aga ma arvan, et minu ajal veel seitsmekümnendatel see toimis täiesti, et et konservatooriumi inimesed naljalt ei kippunud rokkmuusikat tegema. Ja ma arvan ka, et seal oli bänd, oli keeruline teha, et et see eeldab ka seda, et keegi on nagu liider ja keegi kuigi seal on sisuliselt nagu hierarhilised mõttes väga suurt vahet ei ole ju mingitel rokkbändidel või siis väiksematel sellistel klassikalise muusika instrumentaalgrupp. Aga aga see on iseenesest muidugi vahva, vahva selline fenomen, mida tasub uurida lähemalt, sest et kunstiinstituut on andnud meile terve rea väga olulisi bände, jah, alates pea Leo Kukerpillid ja sealt riburadapidi rock hotell ja puhas näite ja neid on veel ja veel, eks ole, palju tulnud päradostiga lausa mängisite äridele, salatimuusik muusikatudengitele, kuidas te mäletate seda, kuidas nad vastu võtsid, teid on siin väga hästi. See oli niisugune, kuidas öelda, täiesti ajulage meeletu jauramine, tegelikult muusikat oli seal vähe teadupärast. Aga, aga see neile meeldis endil neil oma koolist midagi nii radikaalselt jõhkrat ja rämedalt, et võtta ei olnud lisaks filmid lisaks kõik muu pull, nii et et üks selline meelelahutusteenus oli paratamatult väga populaarne kõrgkoolides üldse, niiet konservatoorium ka nagu ei, ei erinenud sellel tellijana aju millegi poolest nii, et nad hüppasid ja kargasid ja olid rõõmsad. Kui me teeme ühe sellise väikese ajalise hüppe natukene tänapäeval kellegi jaoks kõrsikud, aga juba vana bänd, aga meiesuguste, vanade kändude jaoks seal kõrsikud ikka üsna uuskandjate valisid välja, et me selle, et et kui ma palusin sul midagi, et uuema aja muusikat, et ütleme, praegused 21.-st sajandist just nimelt kõrsikud miks, miks nemad noh, antud antud loo puhul võluv ja neil on paar sellist lugu veel, et et kus on kuidagi väga andekalt disainitud, organiseeritud ja, ja seal on ju teadagi, et jookseb all, tegelikult ta ei ole päris kaver, eks ole, vait on, on, on väga-väga maitsekalt kasutatud estraadiklassikat teadupärast ja peale selle andke mulle andeks, et ma ikka Bonzokstada iial. Aga mis teha, et ta on üks, üks parimaid lauljaid minu jaoks Eestis igal juhul tema hääl, mis on täiesti fantastiline, sobib sinna väga hästi. Neid lugusid oleks küll ja küll olnud muidugi mida. Mida ma noh asemele panna, kuulab ära selle kõrsikute Kloo suuda öelda, ei, oli siis Eesti laul 2013. aastal ülemid. Tuledki. Taanieli. Laul. Sinus mees. Päiksepoolses toas leiad. Endiseks. Zenoussi näeme, väikses päiksepoolses toas leiad kui ta isane allo. Teiseks siis nii olla. Sinu. Väikses Ma leian Ma saan. Ta. See oli ansambel kõrsikud ja nende lugu aastast 2013 ja natuke juttu siis Hardi Volmeriga, kes on tänase saate külaline filmist meil kahjuks ei ole jõudnudki rääkida, seal loomulikult üks sinu tegevus ei olnud, aga, aga sellest filmitegemisest muidugi võiks teha terve, terve pika samasuguse saate, et me nüüd oleme siin muusikast põhiliselt rääkinud. Kui tulla veel kord tagasi seda kaugetesse aegadesse, et Talifitseerimine või bändid, ülevaatus ka sulle selline tuttav teema see pidi läbi tegema seal ikka. Kuis teisiti. Bänd ei saanud eksisteerida niisama kuskil garaažis nagu tänapäeval tänaval küsigi, kus sa tuled? Tulen kodust, eks ole, aga, aga kui sa olid ametlik bänd, tahtsid kuskil esines pidi olema registreeritud ja kui sa juba olid registreeritud, siis oli kaks võimalust, kus olid piisavalt noor, siis oli võimalik olla kooli bänd. Eks ole, et mingi mingi allasutus või katusorganisatsioon pidi vastutama selle jama eest, mis sa teed, see oli tegelikult, see oli ideoloogiline kontroll mitte midagi muud. Vastutuspidi, keegi pidi vastutama, kes on nagunii-öelda kõrgemalseisev organ, ehk siis katuse, kes sulle katus tegi. Algaastatel tegi meile, eks ole, Pärnus tegi katust nii-öelda kalakombinaat, et seejärel kunstiinstituut juba turisti nime all. Väikese koosseisu muudatusega hakkasime esinema, siis oli meie katuseks, oli nagu me ise nimetasime nahk ja sugutehavabrik. Disbanzer, tegelikult oli tegemist Lindaga Lindaali nahkalantarii toodete kombinaat asus tegelikult täiesti kunstiinstituudi külje all, seal Maakri tänava otsas oli nende peakord kontor ja ja meie prooviruum, nii et me olime, olime Linda bänd ja kõik bändid olid millegi all, kui nad ei olnud täisprofessionaalid ehk siis Eesti filharmoonia jahendid, eks ole. Pealegi üldse, aga tuli käia, mängimistel tuli käia kõigil ja nii ka meil ja see on mulle väga valulik teema. Teadagi, et meie kui kolemuusika esitajad tol ajal vähemalt noh, ütleme bändisiseselt oli, oli meie muusikaline tase oli ka väga erinev, eks ole, et kui IRL laual ikkagi Brow kitarrist, eks ole, ta oli enne tulekut ületulekut turistina, mille tänu tema tulekule turist tegelikult Sündiski, muidu ma oleks, oleks ilmselt loobunud, noh, kõik läksid ju, hakkaksid diplomitöid tegema seal päratrust, suur osa meestest, vaju vajus laiali loomulikul teel. Aga jah, Jurlo nagu peksis asja üles uuesti. Ja, ja tema oli ju proff, proff kidramängija juba tolleks hetkeks oli Steinfeldi bändist vallandatud just. Niiet aitäh siinkohal ahelikule, kes oli nagu selle asja eestvedajad, aga, aga jah, et tegelikult küsimus oli, oli see kurikuulsat ülevaatused? Vana hea sõber Uno Loop, tervitusi talle sinna Keilasse haiglasse kellest mul oli suur rõõm ja au oli tast ju etendust teha siin mingid aastad tagasi. Ja see, tema, tema muusika, tema lood on ikka ikka noh, mind mind läbi elu. Aga, aga tema oli ka üks neid õnnetuid inimesi, kes ilmselt ka omal vabal tahtel võiks tal paluda, võib-olla oli ka korduvalt seal žüriilaua taga. Pealik oli alati miskipärast Felix Mandre. Ja vähemalt kahel korral lõiga õliga Uno Loop paraku sunnitud seda ilu kõike taluma. Aga eks me tegime muidugi pulli, aga teisalt, ega, ega tase oli see, mis ta oli eriti minu, minu laulu tasent, et mul noh, hästi kuulus, fenomenaalne moment sellest ühest, ma ei mäleta enam täpselt aastat, aga sellest ühest turisti et mängimisest oli ju see, kus ma sujuvalt läksin ühe laulu pealt teise peale üle. Et nad olid mingi liikumine, oli nii sarnane seal helistik ja ja isegi meloodia, mingi liikumine ühel hetkel oli nii sarnane ja kuna see oli, see oli õpitud lugu ei olnud ju meie repertuaaris olid sundlood, mida sa pidid mingid tantsulood, klassikalised paar tükki võis olla enda repertuaarist. Et antud, eks ole, mida sa pidid mängima ja see oli nagu üks Valgre lugu. Väga vähetuntud Valgre lugu, nii et mul õnnestus täiesti puusse. Aga võtame need otsad kokku ka, et tulen korra veel selle kaugetesse aegadesse tagasi, et oskasid öelda lapsepõlves ja nooruspõlves unistada, hapne, seda seal veel peas 60 aastasega aastasena, käidel laval ja ja lahutata rahva meelt ja laulad endale ja teed rokkmuusikat vaevalt küll. Ei ei ja jaa isegi läbivalt siin mitte väga ammuseid aegu tagasi ütleme siin kuskil. Või noh, mis me nüüd doteerima, seda see on, see on läbi aegade, kogu aeg on, ütleme see, et sa nagu tegelikult lähed nagu viimast viimast kontserti või live'i tegema. Et kogu aeg on ju see mõte, et, et noh kaua-kaua võib, et nagunii, et enam-vähem enam-vähem nüüdist lõpeb ära ja ütleme nii, et nii turistil kui turist keelati ära vahepeal 85, eks ole, aga, aga jah, et ka Singer Vingeril on, on olnud neid momente, mis on niisugused nagu äravajumise kergelt üheksakümnete algus finaat, et no hea küll, et, et see on ime, et me siiamaani oleme punnitanud, et meid on ikkagi tahetud ja kutsutud. Et nüüd on ilmselt köik, eks ole, aga. Tegelikult täitsa vinge, et kui sa nii kaua oled püsinud ja sind ja sa püsid ainult tänu sellele, et sind tellitakse, ega me ise ju ei, ei käi ennast kuskil pakkumas. Et kui sind tellitakse nii kaua oled juba püüne peal püsinud, et siis tasub juba selle nimel punnitada, et panna võiduka, ma ei tea, mis lõpuni mis iganes, mõistad, mis iganes see siis ka ei ole. Aga suur aitäh hardis olla, nii, oleme siia lõpetuseks ka siis siin möödunud aasta lõpus juba ilmunud Singer Vingeri. Seni ütleme 14 seni viimaselt heliplaadiplaadina on see meie loomingu nii-öelda verstapost igal juhul viimane. Üksikuid lugusid ei keela keegi teha ja ilmselt võib-olla tehaksegi, aga ma ei usujäätmed, plaati enam, hakkame tegema. Aga suur tänu sulle ja saade oli nii väga Helinälg ja saatekülaline oli Hardi Volmer Singer Vinger ja Lasva, Allar Nipernaadi.