Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere, kuna on laupäev ja kell on kaks läbi, siis olete oodatud kuulama saadet loetud ja kirjutatud. Minu nimi on Valner Valme, aga tähtsamad on need, kes meil külas on ja külas on kirjanduskriitik, toimetaja ja luuletaja Piret Põldvere ja kirjanik. Ja ma ütleksin, elu kirjeldaja ja kunstimõtestaja. Peeter Sauter. Ja meil on täna saateks kaks ajendit, 30 aastat Peetri legendaarsest ja kultuslikust põlvkonna monumendist, vabandust, Peeter, ma tean, sulle sellised kõlavad sõnad ei meeldi romaanist indigo ja vastukaaluks verivärske teos samuti debüütraamat Piret põlverilt luulekogu, alati nii järsku. Hakkamegi siis otsast minema ja alustame siis ikkagi kaasaegse teosega ja me jõuame rääkida indi koost ja me jõuame rääkida tänasest nooruslikkust eesti kirjandusest ja ka mitte nii nooruslikkust, võib-olla. Ja ka sellest, kuidas üldse tekst sünnib. Piret, see on debüütluulekogu ja siin on juba justkui kõik öeldud, siin on lapsepõlve ja armastus ja juba selline teatuda vananemise aimu ka kuidas on see kõik sündinud ja tutvusta natuke ise oma uut teost. Siia olen kokku pannud võib-olla viimase kahe aasta tekstid ja mis tundusid mulle temaatiliselt sobivad kokku ühte teosesse. Ja see, et miks siin on kolm osa, et siin jagunebki jah, niimoodi, et kõigepealt esimene osa on võib-olla siis lapsepõlve mälestused või 90.-te mingi kummaline maailm, mis on mulle tundub veider praegu tagasi vaadates siis teine osa on, siin on kõige rohkem võib-olla sellist armastusluuletusi või, või selliseid kingid, mõtisklusi, tunnete teemal või vastuolulisi suhteid. Ja mulle näis, et see moodustab mingi ühe terviku. Ja kolmandas osas on siis võib-olla kõige rohkem praegust eluperioodi kirjeldavat luuletused näiteks lapse kasvatamise aeg või või väiksed aimdus, et sellest, et ma ei jää igavesti nooreks. No minu meelest siin on niivõrd tabavaid kohti, aga sellised, mille peale nagu võib-olla ise ei tule ja selleks luule ongi, eks ole, selleks luuletajad ongi olemas. Ma tsiteeriksin paar kohta, mis mulle endale jäid silma huh välisuks, ma ei suuda mõeldagi, mida tähendab koos minu tuppa. Või siis selline. Lähen vetsust välja, tagasi peole, on veel neli tundi aega naerda. Olla inimene. No hästi, mis sa peeter ütled selle kõige kohta, ma tean, et sa oled seda juba lugenud. Vetsu episoodile eelnes see, et ema eelnes sellele, eks ole mis emasel, kas ema on veel noor või kas ema vahel jagab matsu midagi taolist? See oli inspireeritud konkreetselt sellest, et tualeti seinale oli kirjutatud ka minu ema oli kunagi inimene. Ja, ja see oli väga südamlik ja sa hakkad mõtlema, et kui kaua mina veel olen inimene, inimene või rivis. Peod, käin ja tunnen nagu elu, nagu ta on. Või teada oma ema ja mõtelda, et oi, et ka tema oli kunagi siinsamas. Ja sa lähed, 35 siin korduvalt räägib, et, et justkui nagu ei ole, ma olen 58. Ma tunnen ennast nagu poisike, täiesti. Ma olen kahekordne vanaisa. No ma ei ole raasugi muutunud sellest saati, kui ma olin 16 või kuskil. Noh, umbes nii. Kas ei ole sisetunne mitte? Ma ei tea? Ma arvan, et see on kindlasti sisetunne, aga mu sisetunne võib-olla ongi see, et võib-olla kui ma peeglisse vaatan, siis ma üllatun, et ma ei näe välja täpselt selline, nagu ma sisemuuseas tunnen, mis võib-olla on igaühele tuttav, et mingi hetk hakkab vaikselt. Jalutan mööda nii palju kui ma olen kohutavalt paksuks läinud ja ma ei oska sinna midagi parata, aga samal ajal kõik, et, et on ka need, kes kamraadid, kes, kes, kellega ma istusin ja jõin, siis ajasin igasugust loba. Seda ma teen ka nüüd ja väga palju ei ole muutunud tegelikult noh, mulle see põlvkondade jutt väga ei meeldi, aga võib-olla seal midagi on või ühine keelekasutus või mingeid mingist läinud paroolid või kui sa saad klassikaaslastega kokku, siis nad on ju kõik täpselt samasugused, nagu nad olid siis ja minu vanus on nad samamoodi. Et seal ei ole mitte mingit vahet. Aga noh, jah, endast vanemaid endast nooremaid näeme natuke teistmoodi. Aga sellest ei pea vist barjääri tegema või, või kui ma loen värsket rõhku näiteks siis kus on möllu ja mürtsu üksjagu mida ka ei hoita tagasi? Ma ei tea, miks hiljem hakatakse hoidma siis tundub, et mitte midagi ei ole vahet, et aeg küll läheb edasi möödub. Ma ei tea, võtab paarsada aastat vana, mingi möllumees kaante vahelt välja ja minu meelest ei ole palju vahet Mind üllatas see, et umbes 30.-te alguses hakkasin aru saama, et tõesti kuhjuvadki mälestused ja mingid kogemused, mida 20 aastaselt ei olnud kuidagi see alguses võib-olla siis üllatab, et, et ma kannangi juba mingisuguseid teemasid või küsimusi või, või nägemusi endas mis ongi juba ladestunud, et see esimene ladestuskiht, mida ma näen 30 aastaselt see üllatab lihtsalt mind võib-olla, et esimest korda näen selle loo, et tõesti nagu maailm muutub ja mina muutun ja võib-olla siis 40. 50. 60. et see enam ei üllata mind ja ma ei kirjuta äkki sellesse Kui me ei ole ära unustanud, võib-olla kahekümneselt oli vähem aega mõelda või meenutada meelde tuletada eest kogu aeg käis mingi tramburai. Aga vaata, väga vanad inimesed ütlevad minu tädi Helmi, kui teil üheksakümneselt hooldekodus, siis tema mäletas väga hästi, kuidas ta käis karjas paljajalu, kuskil viie kuue aastasena, eelmise vabariigi ajal kuidas pandi ja juba hall oli maas külmunud jalad pandi lehmakoogi sisse. Ei, see oli nii mõnus, sai soojenda tema mäletas seda aega, see oli nagu eriti ere see, kuhugi ei ole sul kadunud. Aga võib-olla on perioode, kui noh, näiteks mina olin sõjaväes, Nõukogude sõjaväes, seal oli aega meenutada. Hakkad meenutama, et mitme tüdrukuga sa oled olnud niimoodi noh, und veel ei tule ja hakkab meil näppudel ette lugema kellestki ka iseenda jaoks. See ei ole mingi nagu kiitlemine, aga Sa võtad kuidagi nagu lööbinud seda oma elu läbi. Võib-olla sinul on praeguse aeg, sa pead last hoidma või tähendab lapsega koos olema. Sul ei ole aega väga pidu panna. Kui vana see laps on üheksa, okei, siis seal nii palju enam ei pea. Luuletused kallutad selles perioodis veel pidid nagu olema vaguralt lapsega koosed. Meil on eri perioode tähendab luule üks dimensioon ongi ajatu tabada midagi, mis oli ja mis on, mis aga samas, Piret, sul on siin päris selgelt sees üheksakümnendad ja see atmosfäär lapsepõlveaeg ja see tuleb välja ka siin fotode kaudu, mis annavad hästi paljusid investentsi juurde. Ja sinu luulekogu esimese osa pealkiri on mu vanaema suitsetas 84. eluaastani. Kuidas see lapsepõlv siia nüüd tüki aja järel raamatusse kitsasse väiksesse raamatusse mahtus? See debüütluulekogu võttis sul ju päris kaua aega ka, sa oled need ilmselt kirjutanud pika aja jooksul. Enamik tekste kirjutatud viimase aasta-paari jooksul, aga mõned on siin ka paar tükki on umbes seitse, kaheksa, üheksa, 10 aastat vanad. Aga minu jaoks on siin selle raamatu juures hästi oluline. Anu jalase kujundus ja fotovalik moodustab minu jaoks sellise terviku, et see, kus ma praegu olen, see tuleb kõik sellest lapsepõlvest, 90.-te vaesusest. Ja sellisest maailmast, mida praegu tagasi vaadates ma näen olevat kuidagi nihkes või veider või väga kummaline. Et missugused olid siis väärtused ja millest me midagi mõtlesime või ehitasime. Mind paneb imestama sageli, et tohoh, et oligi niimoodi, et mul oli vanaema, kes suitsetas 84. eluaastani, suitsetas umbes 60 aastat ja ühe kopsuga või siis et kuidas lapsena tõesti ei tohtinud süüa, midagi magusat ei olnud, ei tohtinud süüa isegi suhkrut kapis, kui hirmsasti oleks tahtnud, et see tundub nii kummaline, eriti kui ma vaatan, kuidas, mis tingimustes minu laps kasvab. Ja mulle väga meeldib see, mida onu tegi, kujundades ta lisaski just sellised kergelt äraspidised fotod siia mis toovadki välja ühelt poolt mingi vaesuse, mingisuguse soovi olla võib-olla natuke teistmoodi või ühe jalaga kusagil teises kultuuriruumis juba ja siis paratamatus olla mingisuguses vaesuses ja soov olla teise jalaga mingis teises kultuuriruumis, et see loobki omakorda mingisuguse kolmanda ruumi, mis on minu jaoks väga huvitav ja paeluv. Siin ongi üllatav see, et, et sa oled tabanud mingit ajastut ja samas jällegi mingeid täiesti ajastute väliseid, imetillukesi hetki, mis on nagu täiesti elust välja tõstetud, et kuidas aeg sinu jaoks jookseb. Hetkest hetkesse minu jaoks on kõige huvitavam need aspektid aja juures, kui ma suudan olla, kes kohal ja võib-olla tunnetada, mis toimub praegu ja nüüd. Ja kõige huvitavamad, võib-olla aja või olemise juures on vastuolud. Kui ma märkan, et ma tunnen midagi mis ei lähe kokku sellega, mis nii-öelda peaks olema, või mingi info, mis tuleb kultuuriruumist, et peaks olema armastus, näiteks, et need tekstid, mis räägivad võib-olla mingitest lähisuhetest, mul mind paeluvad kõige rohkem Need nüansid, kus minu tunnete ja maailma vahel on vastuolu. Ja minna siis ajaliselt nendesse hetkedesse sisse, näiteks et ma tahan olla koos inimesega, kellega mul ei ole üldse hea olla, võimule tohutult meeldib keegi, kes tõesti on inetu, et sellised vastuolud meeldivad. Ma ei vastanud lihtsalt otseselt küsimusele, aga peaaegu. Peaaegu läks täpselt, aga ega see küsimus ei olnudki nii oluline, tähtis ongi, ongi see, mida sa mõtestavad selle luulekoguga ja sa räägid küll sellistest suurtest asjadest. Lapsepõlvearmastus, aga samas Peeter on öelnud sinu luulekogu kohta, et sa ei tee suuri sõnu, samal ajal et kuidas õnnestub kirjutada väikselt väikeste tähtedega nii-öelda. Ma ei teagi, mida tähendab suurt sõnadega kirjutamine väikeste sõnadega kirjutamine aga võib-olla see on üks asi, mida ma ise taotlen või mida ma tahaksin teha, on minna, millest enne ka ütlesin, et minna hetkesse kohale vaadata, mis siis nüüd tegelikult siin on ja kui ma vaatan praegu ja siia, siis neid suuri sõnuna, kui tule iseenesest või kui palju neid suuri asju ikka on igapäevas jäävadki pinnale võib-olla need lihtsad sõnad, lihtsalt hetked või sõnad isegi on võib-olla siis vahendeid kirjeldada mingisuguseid suuremaid asju ja kui ma võtan millegi kirjeldamiseks suuremad sõnad appi siis asi ise võib-olla muutub väikseks, sealjuures. Nendest paradoksid eest, me saame rääkida kohe pärast järgmist lugu. Kuulame vahele muusikapala, selleks on nait määrsõnu Väksi tehnik Meidioriti, mis pärineb albumilt karbud soul, ilmus aastal 99, nii et jääme 90.-tesse. Jätkub saade loetud ja kirjutatud stuudios on Piret Põldveer ja Peeter Sauter, minu nimi on Valner Valme. Ja teiseks oleme me siin, et rääkida Peeter Sautori indi kost, mille ilmumisest möödus 30 aastat. Täitsa uskumatu, sest see raamat on jäänud kuidagi inimeste mällu, inimesi mõjutama. Siiamaani. No samas, Urmas Vadi on selle teose kohta siinsamas Vikerraadios öelnud ja seda võib lugeda kultuuriportaalist. Et see raamat justkui hakkab kuskilt pihta ja ühel hetkel saab läbi, aga mingit finaali või moraali siin või üldistust nagu ei ole. Ehk siis kerime ajas tagasi 80.-te keskpaik. Kuskil oled sa öelnud, Peeter tekkis päeviku vormis märkmetest. Meenuta natuke seda aega 80.-te keskel, millest see tegevus räägib ja siis 90 ilmumiseni, kuidas sündis? Ilmselt mul oli tühi aeg, tõenäoliselt pros sõjaväelise. Ma ei teadnud, mida peale hakata, kulus elab vanemate juures pold õieti vaja midagi teha. Ja vikerkaart ma lugesin, ma olin kirjutanud justkui mingi praegu moodi asja, noh, võib-olla ei olnud päris päevikuga niimoodi mõttepäeviti nendest mõtetest tüdinesin kiiresti ära, need tundusid siuksed, triviaalsed, odavad, igavad, ja siis ma pigem kirjutasin väikeseid jupstükk elust. Ja ma tahtsin vikerkaarde ühe jupi. Joel Sang oli seal toimetaja ja Ta vastastekst on täitsa kobe avaldama ja siis kuskil seal kõrval on ta öelnud, et see mees ei kirjuta elus küll üldse mitte midagi rohkem. Ta on kirjutanud supi oma elust ja. Sinnapaika see kõik jääb. Mis oli sümpaatne, aga tekitas võib-olla ka nagu väiksed trotsi. Ja selles sai tead raha, mis oli nii üllatav, et nõuka ajal sulle ilmus mingi lookeana kuskil ajakirjas. Ma olin töötanud valvurina, eks ole, see oli võib-olla mingi suur osa mu kuupalka, mõtlesin, et ohoo tekstitegemise eest saab raha ja siis ma roobitsin välja oma võib-olla mingist noh, kuue-seitsme-kaheksa Rossessides märkmetest mingeid ja kirjutasin sinna vahele. Ta natukenegi sidus, oleks seal justkui oleks mingi taustalugu ka, see on puhas fantaasia, ülejäänud ei ole, ülejäänud on suhteliselt otse elust. Ja tegin käsikirjaga, tead, sel ajal praegu ilmub käsikiri sul kuudega. Kooser Piret aega läks. Kirjastasin üsna ise, mul läks. Okei noh, nii kui see kirjas on, siis niikaua kui tahad, aga tol ajal on võimalik? Jah, on, on küll, jah, noh, sõltub, kui palju sulle korrektuuri lugeda või seal midagi kõbida. Tol ajal läks Eesti raamatus aastaid ja kui sa oled niukene peolt 20 Sootad oma esimest raamatut aastaid, siis seal on pikk aeg. Sa ise muutub ja, ja sa juba ei teagi, et kas kas ei ilmu või, või läheb mingi kolmveerand aastat mööda, siis sulle öeldakse, et kuule, tule, astu läbi, et vaja oleks midagi siin vaadata või teha ja ja see on võib-olla hea treeningnoorele autorile nagu piraton, treeninud iseennast, ma saan aru sellega, et hoidnud tagasi avaldamisega kuigi kolmandas klassis juba ise tehtud inglisekeelne ühest luuletusest koosnev luulekogu valmis, aga ühesõnaga pika vinnaga asi ei pruugi olla paha asi. Noh, nagu näha juuresolevalt pildilt, eks ole, siin laua peal alati nii järsku väga intrigeeriv pealkiri mis pani lugema ja ja mille seletuse ma sain raamatu viimases otsas. Vot nii, Valner, need asjad läksid sel ajal. No hea küll, aga see Joel Sanga sõnul täitsa kobe jutt, eks ole, mis sinu enda kirjelduse järgi oleks nagu mingid rookmed kuskilt kokku korjata olid, olid, mina lugesin seda aastal 90, olin kahekümneaastane, no nüüd läheb heietusteks. Aga see oli ikkagi selline Laksakas, ma ütleksin, ma olin küll lugenud loomulikult juba Mati Hunti ja Vaino lahingut ja teistki sellist ärksameelset triivivad kirjandust, aga, aga see indigo oli ikka üllatav pauk, et keegi kirjutabki, nii nagu me päriselt elame, et see kirjandus ei olegi kuskil kõrgemal või siis kõrval või ta tulebki nagu otse vereringest ja, ja otse veeni ka see, see ei ole kirjutatud kirjandusena. Võib-olla sellepärast taoline tumma ja, ja mul oli nüüd selline tunne piletit lubades oma parematest paladest, ta ei ole nagu kirjutatud kirjandust, sest ta on kirjutanud mingeid äratundmise, mingeid hetki, mis ongi päris ja need on kõige paremad palad minu meelest. Aga vaata sinna, mina ei saa enam tagasi, ma tahaks kirjutada praegu niimoodi, et ma kirjuta kirjandus aga natukene midagi, klipid üles. Ja siis on juba tunne, et ah, et oh, et noh, jälle mingi kirjandus. Ja sellest ei saa lahti seal needus. Aga vist tuleb leppida, et, et sa ei saa enam. Aga sellist asja ikkagi eesti kirjanduses aastal 90 eriti ei tulnud ette, et tüübid lihtsalt loksuvad kuskil äärelinnas või äärelinnast kesklinna ja midagi nagu ei toimugi. Okei, hunt ja Vahing, eks, aga nemad kirjutasid sellistest kõrgete kunstiliste eesmärkide saavutamisest jantimisesse ümber. Aga sinul nagu ei toimugi midagi samasse puudutas inimesi. No, Piret, sina lugesid seda ilmselt mitte ilmumisaastal, aga mõnevõrra hiljem, kuidas sind on kõnetanud teos? Ma arvan, et ma lugesin seda umbes 10 aastat tagasi esimest korda ja mulle see meeldis, aga see ei läinud võib-olla enam nii erilisena, et ma olin lugenud sarnas kirjandust juba küll. Et kas või Peetrienda tõlkitud Keroki teel on ju sarnane või, või et ma olin lääne kirjandust juba piisavalt lugenud, et see Sokeerinud enam niimoodi ei üllatanud, selles mõttes. Aga loomulikult, et kui ma lugesin täna ülesid, et neemes siin on ikka tõesti väga ägedalt kirjutatud mõtted, reageer ka voolab nii kenasti, et hea on lugeda ja selline äratundmine tekib ikkagi praegu ka. Nii, aga see atmosfäär, see, mis oli 80.-te keskel, ega see ei ole hiljem enam ei kordunud, sellepärast et noh, tollal oli selline mingi sumbumis hetk noortel siis kohe tuli peale selline ärkamisaeg, mis puudutas kõiki, siis tulid need igasugused ärevad ja metsikud üheksakümnendad ja praegu ilmselt noored ei saaks endale enam lubada sellist ringi triivimist nagu Peeter, sinu põlvkond selles indi koos elab. Sundolukord ega midagi muud ei ole teha. Sistriividki. Vaatad, keda kohtad ja raha ei ole. Siis vaata, kelle juurde saad mingit ühte kohta räimi, omatud, niukene mungaelu ja siis on kakk, väikseid valgustasid muga elus ikka tuleb ette. No pirakas selline mungaelu, see tuli kuidagi nagu tekitati mingi kultuurilise nihke, nii ei saa. Midagi peab tegema, tegelikult ma arvan, et kui ma olin ise üliõpilane, siis ma kangesti püüdsin elada sellist triivivad elu ja mitte millestki kinni hoida ja kuidagi võimalikult vabalt lasteaiamarjad. Mul tuli see päris mitu aastat väga hästi välja. Aga ma ei tea, Peeter, kuidas sina tajusid, aga minul oli hästi kahju sellest lahti lasta, et kui mul sündis laps, siis see tähendas, et ma pean hakkama nüüd kodanlikkuse poole kulgema ja mul oli hästi kahju, sest mulle tõesti meeldis. Aga ma saan aru, et sinu jaoks oli sina, näed seda pigem nagu painena või keerulisem. Ma ei, ma ei ole järele mõelnud, ma kardan järele mõelda, et mulle tundub, et see võib tihti Vigogeni mingite noh, vaata nagu Henrik räägib oma selles filosoofilises tekstis sinu Henrik Henrik Sova kellel saras luuletuse kirjutanud, mis on väga ilusad. Et kui liiga palju järele mõelda, siis võib teha vigu ka tulevikku planeerides, et parem on liikuda pigem intuitiivselt. Ma ei tea, kas see on õige või see võib olla erinev inimesed, nii et mis ühele ei pruugi, teisele on, aga mina olen eelistanud nagu nagu sellist valikut. Ja noh, kui väga ratsionaalne olla kõike kontrollida, siis ka näeb vähem ümbrust, tunneb vähem teisi inimesi, tõelisi hetki, mis on sinu teema? Et mingi vabaduse peab endale andma või, või siis oma alateadvusele mitte arvama, et sa oled iseenda valitseja oma, ma ei tea, elu valitseja ja kogu universumi valitseja. No inimesed on muutunud nii asjalikeks ja, ja kõigil on kogu aeg kiire ja et praegune valitsev edukultus ei lubagi võib-olla inimestele vigu teha, tegelikult peaks ju vigu tegema ja triivima natuke. Mis te arvate? Vead sünnitavadki kõige huvitavamaid kohti elus, mis panebki kuidagi järele mõtlema ja ennast teise nurga alt vaatama. Või siis, kui läheb pikk, kuidagi mingi asi kehvasti, et see avab palju rohkem uksi ja võimalusi ennast näha ja mingisuguseid hetki täiesti uuena näha kui see, et kui läheb hästi No elu on ju kunst ja indi kos on elukunstnikud, sest kunst on ka mitte midagi teha. Eesti kultuuris on selline drifteri teema õhukene aga võtame, ütleme Ameerika kino või kirjandus seal sõjajärgne aeg. Muide, siukseid stiinid ja ja ma olen sellest kirjutanud ka ajakirjanduses, et seal oli sellist drifting värki, piitsenaration, seda oli palju, aga selle eelduseks on keskkond, mis siis on? Oh, seda oli sovjetiajal ka, eks ole, ja mitte ainult Eestis. Vaata, see film Leto, eks ole, seal on seda palju siis Trektid küll ja veel, noh, ma ei tea, tehtiga natukene näpuotsaga võib-olla kanepit, alažanr, eks ole, mis Kesk-Aasias tuli vees, noh, tegelikult oli olnd must tee ja lõputu istumine, lõputu hängimine. Ja mis siis võis tunduda tüütu ja igav oligi. Ega see tagantjärele võib tunduda, et siis Peko passimise peol oli ka kuidagi sõbralik ja kena ja kes siis seda elu tahtis elada, mitte keegi, siis me tahtsime midagi muud. Ja praegu tahame, võib olla ka midagi muud. Praegu ütleme Ameerika kinos elame, sellist ristimist ei ole, ei ole ka keskkonna sellist ristimist. Sa pead tegutsema, et pinnal püsida, seal võib olla nüüd selliste vanade hipide, kes on juba miljonärid, nendes niisugune rõõm, et need võivad need kuskil driftida niimoodi, nagu nad noorpõlves tegid. Aga tegelikult sootsiumis või elus seda enam ei ola. Ja elatakse palju paremini, ollakse palju paremal järjel. Ja kui tehtaks uks lahti ja öeldakse, et kas te tahate minna tagasi, mõtlesime Nõukogude hipid aega, näiteks kes tahab, keegi ei taha. Et see oli ju tegelikult häda ja viletsus. Aastal 89 90 oli tavaline, et me helistasime üksteisele sõpradega suvamate tuttavatega, ütlevad, läheks, läheks lõmasklema ja see tähendab, et me läksime kuhugi muru murule vedelema. Ei pruukinud isegi mingit alkoholi olla, selle Viljandisse Viljandis ja seda isegi olnud saada. Tihtipeale ma lihtsalt saadi kukkuja passiti. Aga see oli kuidagi nagu mingi helge meeleolu ka selle juures. Ja kui nüüd rääkida sellest Ameerika triivimisest, siis ma noh, mul on jäänud nende biitike ja tolle ajaraamatute ja filmide põhjal mulje, et see oli natuke nagu ikkagi metsikum. Seikluslikum, aga indigo kohta ma olen paberi peale kirjutanud kaks sõna, kergemeelne melanhoolia. Mingi sihuke nukrus on seal ikka sees, eks. No me ei ole Ameerika, me oleme Eesti. Kogu mastaap on teine. Kultuuriline tagapõhi on. On teine sammas, ajastus, midagi kandub üle, midagi tuleb üle ja eks me kuulasime nii palju läänest tulevat muusikat, nagu saime midagi. Me kuskilt kaugelt nuusutasime, et ja see oli oluline. Aga ega ei kopeerinud. Ikkagi elasime niimoodi oma sihukest hängimise, igapäevast igavust, mille sees oli võib-olla vahel rohkem selliseid energiasähvatusi rõõmsaid hetki, kui on täna sellepärast et täna ei ole aega ja võib-olla ütleme, Pireti kogus mulle seest meeldiski, et ta püüab kinni mõned sellised nagu justkui tühjad hetked. Sa vaatad aknast välja, naaber kõnnib koeraga mööda ja koer vaatab korraga su aknasse ja teie pilgud kohtuvad. Sa vaatad tõtkoraks naabri koeraga ja korraga sul tuleb nagu meeletu süütunne. Miks ei tea ja mis süü see on ka? Ei tea. Võib-olla jah, sellises tühjas ajas on rohkem võimalusi ehedateks hetkedeks. Ja ma ei usu, et seal ainult selline Ameerika sõjajärgne Pednikute põlvkondade driftimise aega ka. Aga võib-olla seda on ka, ma ei tea, kuskil zen-budismis või erinevates kultuurides kus ka on palju niisama olemist, sest teinekord annab mingeid väikeseid kingitusi, aga noh, ei pruugi iga päev anda muidugi. No sellise kingituse nagu see koera pilguga kohtumine läbi akna nende pärast tasubki elada, aga me kuulame vahele ühe lõõgastava muusika Palaza Heiveri Corporationi Universal ainet ja siis räägime nendest hetkedest edasi. See oli diivani korporeishon, jätkub saade loetud ja kirjutatud ja stuudios on Piret Põldveer ja Peeter Sauter. Ja nüüd teemegi sellise eksperimendi, et mõlemad kirjanikud loevad ette oma valitud lõigukese teise loomingust ja alustame palun Piret sinuga ja sul on ees Peeter Sautori indigo. Lehekülg 112. Ärge arvake, et ma kellelegi tema tigedust või külmus pahaks panen. Ei, minu meelest on kõik nii, nagu on kuidas saaks keegi kellelegi midagi ette heita, mis õigust on ühele inimesele teisele etteheiteid teha või õpetusi jagada? Kui midagi jubedat juhtubki, mõtlen, kurb, kurb, kahju. Kahju, aga ei, isegi seda pole vaja. Kust täiskasvanuks saades tuleb, et nüüd me nagu teame, mis see kõik on selline olemine unustama oma teadmatuse oleme kõigele andnud nime ja teised varem antud nimed selgeks õppinud, muud pole midagi juhtunud, midagi oleme teada saanud ja kõik on nagu on, on olemas kõik need asjad tigedus jõudeks taas. Kui keegi on kriitiline, siis ta lihtsalt elab kehvalt. Aitäh ja Peeter, sul on praegu käes Piret Põldveri luulekogu alatine järsku sirvitada, siiamaani, ehk oled kuhugi näpu taha saanud? Ma loen ette luuletused raamatust, valge muusikutele mõeldud piimapulber naabrioidas määrib sõrmed. Kui tõstan seda näppude vahel suhu ja tunnen teelel magusat, sulavad Meti olen kaheksa. Ja mängimise vahepeal pugenud, hoita rebenenud paberkoti vahelt piimapulbrit näppama, mida ei tohi, tuleb teha kiiresti. Mul on piinlik ja ma ei suuda öelda, ei, aitäh. Kaunis. Aga Me jätkame tänase noortekirjandusega, siin on põlvkonna teemad käinud meil täna läbi ja Ma tean, et te mõlemad toete värsket eesti kirjandust. Kas praegu on olemas mingi põlvkonnaromaan noorema põlvkonnaromaan? Pilt on kirjum ja õnneks on pilt kirjum ja avaldamise ajad on lühemad. Ma väga sellist ühest põlvkonda ei näe, siin oli hiljuti Facebookis juttu, et milliseid lühendeid kasutajaks SMS-i, saates ja ja mujal netis ja ei ole sellist päris ühest keelt on palju inglise keelseid, lühendeid ja eestikeelseid. Noh, keegi seal mul tuttav Tiiu kirjutas, et noored on Anašistlikud vasakradikaalsed. Siis tema poeg kirjutas, et kuule, et tee on päris sassis ja midagi taolist. Küllap seda on ka, aga väga palju asju, mis ongi kihvt. Et seesama värske rõhk on täis väga erinevaid asju, ka naiivseid asju, mis seal paratamatu. Et mäss on ikka nagu Tõnu Õnnepalu vanasti tavatses öelda, et väike mäss ka, et kõik vana sa oled. Minu meelest peaks olema päris palju mässu, sest ühiskond on meil praegu selline, et aetakse kogu aeg midagi keelata, küll joomist, küll rõdul, suitsetamist, küll kellelegi perekonnanime, korteris, suitsetamist korrusmajades korteris. Et kuhu me niimoodi jõuame, kui noored veel selle vastu ei mässaga, kas meil on olemas sellist protestimeelse kirjandust praegu, Piret, mis sa arvad? Protestimeelsed kirjandust. Mulle näib, et võib-olla pean ütlema küll see, et ma arvan, et kahekümneaastaselt tahaks ikka millegi vastu protestida, et on siis need piiranguid palju või vähe. Ma segan korra vahele, just lugesin, et eelmisel aastal samal ajal oli ennast ära tapnud kolm noort inimest ja praegusel aastal on ära tapnud ennust 12 noort inimest seda seostati viirusega. Või noh, muide isolatsiooniga ollakse üksi. No ma ei tea, aga need asjad on niivõrd segapuder ja sasipusa, et, et me ei saa saartega sabu sarvi kätte, et, et mis on oluline siis võib-olla ei olegi vaja protesti, on vaja midagi, mis annab kunstis hingele tuge sellist kirjandust vä? Mulle tundub, et äkki võib-olla kirjanduse roll on muutunud nii palju nõrgemaks, et see ei ole see selline klassikaline kirjandus, mida meie meie siin kolmekesi rääkides kirjanduse all silmas peame, et võib-olla see ei olegi see kohta, kus selliseid mõtteid väljendatakse? Ma ei ole võib-olla nii hästi kursis, aga äkki see on kolinud ka mingisugune kirjalik eneseväljendus on kolinud kuskile kriitide või Instagrami maailma. Ja teine asi on see, et kui nii palju raamatuid avaldatakse samal ajal kirjanduse roll on muutunud vähem oluliseks, siis ei, ma katsun, et ei teki nagu sellist kultusraamatut või kultusteksti nii kergesti, mida kõik teaksid, sest valik on lihtsalt nii lai. Palju on juttu, et noored ei loe minu meelest täiesti jama, et nad loovad teisest kohast teisest rohkem, loovad ja kirjutavad. Aga teises kohas võib olla. Sageli antakse sellele kuidagi mingi hinnang, aga võib-olla võiks seda võtta kuidagi lihtsalt, et asjad on nagu nad on ja leitakse, uued viisid oma vajadusi kuidagi rahuldada või leida mõtet või ideid või süvenemist kusagilt mujalt ja see on täiesti okei. See on iseenesest ju huvitav, et meil on kirjanduspilt on nii killustunud, et igaühel on justkui midagi ja samas kõik pääsevad püünele. Kas ei olegi vaja enam sellist mingit võimsat romaani või luulekogu, mis ühendab põlvkonda? Kas äkki ei ole nii, et kui on vaja, siis ta ka tekib ja et ma ise mõtlesin selle peale natukene, et mis võiks olla praegusel ajal seesamasuguse rolliga teos või sama oluline näiteks nagu Peetri indi kooli. Et kas tänapäeval on ja mulle näib, et võib-olla samasugust teost ei ole, aga seda raamatut siis kirjandus kirjanduspilt on nii palju täiesti teistsuguseks, aga siis saabki nagu, et mis selle Sindikus oli, saab need rollid nagu lahti võtta, et üks oluline asi oli võib-olla see stiil, mis natuke üllatas inimesi või tundus mõnus nagu sõõm värsket õhku, aga teine asi on ka teemad ja et mingid asjad said sõnastatud, millest võib-olla kirjanduses varem ei räägitud ja mulle tundub endale, et võib-olla praegu võib vaadata näiteks mingisugused feministlikke joontega teosed, on sellised, mis sõnastavad ka päris suure grupi inimeste tundmused või arusaamad, mida võib-olla varem ei ole selles võtmes sõnastatud. Nüüd küll nimetan mitte noor näide. Kahjuks ei tundnud kahekümneaastase näidet, aga näiteks Maarja Kangro Klaaslaps oli minu jaoks selline, et oo, et see sõnastab ära midagi, mida võib-olla mis on kuidagi ängistavalt vaikuses olnud. Või siis ma arvan, et äkki ka Sveta Grigorjeva luulekogu muide, ma lähenemine üldse, kes kogub sõdu, et ka tema sõnastab väga tugevalt ära mingid asjad ei räägi. Laua taga, nende aeg on lühike, siis tuleb juba uus uus asi peole. Seda on raske öelda, et see koorub niikuinii, et vaatame, millest me 30 aasta pärast, mis konverentsile me lähme. Võib-olla on keeruline praegusel hetkel öelda, et mis on praegu see ja selle tähtsuse selginenud alles 10 aasta pärast? Aga siin olekski nüüd õige aeg öelda, siia saate lõppu mõni kultuurisoovitus. Ma soovitan sellist teatritükki nagu memm, mida ma käisin mõni nädal tagasi Tartus vaatamas musta kasti lavastus võib-olla see kõnetas mind nii väga sellepärast, et sa räägidki mineviku kogemustest ja selle vorm toetab seda, et, et seda on võimalik tõlgendada just niimoodi, kuidas keegi ennast ära tunneb. Minu jaoks kõneles sellest, et miks on meie vanaemad praeguses hetkes sellised, nagu nad on, mis on nende minevikukogemused ja missugused on nende suhted ja missugune nende materiaalne olme olnud. Et nad on jõudnud siia ja nad on sellised, nagu nad on, võib-olla pakivad meile toasusse kaasa või ütlevad, et võta ikka see kopeerpaber, et ma just hoidsin siin sinu jaoks, võta see 20 eurot ja osta omale midagi, et millest tuleb see, et et ja terve põlvkond on väga sarnane. Mina tundsin sellest etendusest väga palju ära, mul oli tõesti mitu Katarsisliku momenti seal. Mul ei ole sulle head kultuuri soovitust, ma ise kavatsen uuesti vaatama minna. Kevadtalvel draamas välja tulnud etendus, suur Siberimaa sest siis jäi sellest kirjutamata etendusetenduseks, aga seal on undusk, on kokku võtnud mingeid Jaanus, mingeid aegu lakrossi elustanud Jaan Krossi elust, eks ole? Siberis olemisest. Aga äkki üks soovitus on siiski ka jah, et Ene Mihkelson järgi tehti Ugalas. Tükk ütlen, et mulle selle pealgi. Aga luule Komissarov viskab seal sellise rolli, mida ma ei ole katku katkuhaud ja et ma ei ole elu jooksul näinud teda nii hästi näitlemas, et juba see laseb vaatamist. Suur tänu. Selline oli tänane saade, loetud ja kirjutatud. Saate tegid põhimõtteliselt Piret Põldvere ja Peeter Sauter, mina, Valner Valme aitasin kaasa, aitäh kuulamast, kena laupäeva jätku.