Tere kuulama saadet loetud ja kirjutatud täna me räägime päris mitmel teemal. Külas on Triinu Tamm ja Mihkel Mutt. Triinuga loomulikult tahaks rääkida Loomingu raamatukogust ja selle kuldsarjast, aga ka prantsuse ilukirjandusest eesti tõlkes. Mihkel mutil ilmus aga alamkolkaküla saaga, uus osa, mägrad, hernes ja sealt loomulikult jutt läheb ka natuke ühiskondlikumatele teemadele sest tegemist on ju eesti statiiriga. Tere, Triinu. Tere, Mihkel. Tere. Alustuseks ma tahaksin hoopiski küsida, et mis on praegu käsil ja mis on lugemislaual põnevat? Kui sa nüüd küsid Loomingu raamatukogu kohta Ma küsin, kas sa tõlgid midagi ja mis on järgmisena ilmumas Loomingu raamatukogus, seda me muidugi juba üsnagi teame. Aga kuldsarjast jah, natuke ettevaatavalt ka võiks. Loomingu raamatukogus täna just ilmus uus raamat Peter Est tähesi loengut keelest ja kirjandusest Lauri eesmaa tõlkes. See on üks kindlasti üks väärt lugemine ja Loomingu raamatukogus üks raamat on aasta lõpuks veel ilmumas Margaret tätwoodi ka loengut kirjandusest, nii et selline kaks loenguraamatut võib-olla on tore, võib-olla inimesed saavadki siis jõulude ajal ette lugeda neid loenguid näiteks üksteisele ja kuldsarjas, just äsja ilmus Doris Lessing, jutukogu imerohi ei ole müüdav, mis esimest korda ilmus juba aastal 1957 Loomingu raamatu esimeses aasta käigus. Aga nüüd uues raamatus on ka kolm lisalugu, mis Krista kaer sinna. Ja ütleme praegu ikkagi ongi väga töine aeg, sest et tuleb aasta lõpp kenasti ära teha juba uue aasta esimesed raamatut ette valmistada, nii et praegu mul on üsna töised, teised raamatud. Aga viimane lõbu pärast loetud oli Mihkel Muti määrad hernes. Ja see on tõesti lõbus mihkel, kuidas sinul läheb? Raamat on ilmunud, esitlused on ka tehtud, need sai vist veel teha napilt enne seda suuremat suletuse ja maski aega. Jah, see läks päris piiri peal. Meil oli siin enne juttu sellest, et kui raamatu kaanepilt käib meediast paar-kolm korda läbi, siis on hästi läinud. Kuidas mägra ternes on meedias vastu võetud, kas inimestel, kas ajakirjanikel, kõigepealt on selle vastu huvi olnud? Raske on öelda, mille vastu nad huvi tunnevad, kas nad tunnevad huvi Mihkel Muti vastu, nad tunnevad huvi selle kirjandusteose vastu, ma kahtlustan rohkem esimest autorilt ei maksa muidugi kunagi küsida, mis ta sellest Enda kohta kirjutatust arvab. Reeglina on niimoodi, et tunne on ikka, et mitte keegi ei ole sinust midagi aru saanud või vähemasti on see vahe, kas Sa tunned, et keegi on üritanud vähemasti midagi aru saada või ta lihtsalt kuidagi elab nagu teises dimensioonis või mööda sellest. Kõik on muutunud tänapäeval see arvustamine ei ole ju enam tõsine töö, ta on pigem ütleme osa turundusest või, või reklaamist või ta on kultuuritoimetaja igapäevane töö, ta peab seda tegema. Ei saagi nõuda, et ta pühendaks raamat varustamisel, ütleme kaks nädalat loekse, mõtleks, arvustas ei ole enam omaette kirjandus teos, nagu ta kunagi oli. Aga loomulikult, kui paar tutvustust on ilmunud, noh mis ma ikka, mis ma ikka virisen. Noh, on vist ikka veel mõni väljaanne, kus ilmub selliseid pikemaid ja sisukamad arvustusi ka? Ütleme niimoodi, et kus peaks ilmuma? No igatahes miks ma üldse selle raamatu vastuvõtust räägin, et tegelikult peaks ju seda vastu võtma, mitte sinu fännid, aga Eesti huvilised, sest see raamat räägib Eestist, alamkolkaküla tähistab siin Eestit, mägrad, oleme me kõik ise. Ja hernes me siis seal visklema ilmselt. Jah, loomulikult see on Eesti isenesest ennegi on kirjanikud võtnud mingisuguse koha ja selle najal teinud oma üldistusena tüüpnäide muidugi folknerise jogna patafase maakond. Selle najal on hea neid üldistusi teha. Jah, muidugi, see on satiir, aga ta ei ole ikkagi ka noh, ma ei pea ennast mingiks humoristiks, aga aga kui keegi sellest midagi naljakat leiab ja noh, üldse mida kirjanik muud saabki tahta, kui säärasel ajal, nagu meie elame, anda inimestele natukene kergendust ja, ja igasugused jutud maailma parandamisest kirjanduse kaudu minu meelest oleks täiesti kõrvale jätta peamine inimesele pakkuda tuge tema eksistentsi, aga nendele vaestele mäkradele, kelle hulka mina ennast ka loen, ma kunagi ei mõtle, et mina ei ole see üks alamkolkaküla elanik. Et kui see natuke kergem hakkab neil, siis mina loen oma ülesande täiesti täidetuks. No ma ei tea, kas kergem hakkab ja lohutust saab, et sa see raamat on mingis mõttes ikkagi natuke pessimistlik ka ja sa oled ka ise öelnud, et keegi maailmas ei võta meid põhjamaana, me oleme ikkagi endine nõukogude vabariik. See kõik on õige, aga kõik on suhteline tadžiki kirgiisi suhtes me oleme loomulikult üks aste teises suunas ja samas ütleme nagu meie, räägime praegu, et Ungari on mingisugune Ida-Euroopa mahajäänud kolgas vabandus, Ungari on kogu aeg olnud meist ees natukene igasuguste näitajat tõepoolest. Aga kuidas me saame öelda, et meie tahame olla Rootsi või Norra või no mis on need klassikalised põhjamaad? Sellega pole veel mitte midagi pistmist. Ei temperamendile, ei kliimal, ei elatustasemelt ega mitte ka hoiakut, et me oleme liiga elavad selle jaoks me oleme rohkem pigem lätlaste moodi, natukene, me oleme niisugune noh, ühtepidi elavamad ja teistpidi ka jälle. No võib-olla soome-ugri Likud. Aga tahtmine, ega ma sellega, kui ma ütlen, et me ei ole Põhjamaad, ei, see ei tähenda, et ma nagu ma ütleks, et me ei tohi sinnapoole püüelda. Loomulikult me võiksime seda tahta, aga tulla ütlema ja kuulata, kuidas soomlane või rootslane tegi. Ta naerab pihku selle peale, kui ta kuuleb, et teie olete ka põhjamaa me ei tohi sellest rääkida. Üldse ei tohi rääkida, kelleks sa tahad saada, vaid tuleb teha ka seda ei tohi kaagutada, et sa oled eestlane. Ma olen eestlane suure õega. Sa pead tegema, Sa pead püüdma midagi head teha ja kui siis tuleb välja, et see on eestlane, kes seda suurt asja tegi. Vaat siis on sinu tund tulnud, sisust peetakse lugu, aga ära tule niimoodi ütlema, et ma olen eestlane, näete, vaadake, mis ma kõik tahaks teha. Ja võib-olla on asi selles kõneviisis ka, et ei tohiks seda öelda liiga tõsiusklikult ja selliselt õõnsalt, et satiir on just see ventiil, mille kaudu võib mingeid asju öelda ühest küljest lõbusalt, teisest küljest, tõsiselt, 82. aastal kirjutasid sajuhiired tuules, pealkiri kuidagi seostub sellega ja siis sa juba tegid satiiri mina teda tollal 12 aastase poisikesena seda raamatut lugesin, oma arust ma sain kõigest aru et satiir on selline asi, mida lapsed ka jagavad, et ma arvan seal mägraterne sama moodi, et see on mingis mõttes kogu pere raamatu. Seda ma ei oska öelda, mida 12 aastane inimene võis sellest aru saada, Öeldakse küll niimoodi, et totalitarismi all inimesed küpsevad kiiremini ja nõukogude liidus 15 16 aastased said juba aru nendest probleemidest ütleme tusest nad said paremini aru kui 30 aastased heaoluühiskonnas. No võib-olla see on niimoodi, aga kahtlemata siin on tegemist, teatad sümmeetriaga, see hiired tuules ja mägrad, hernes ja mul tekib, tekkiski tahtmine öelda, et üks on minu esimene romaan ja see viimane romaan, aga noh ei tohi kunagi öelda, et see, et see on viimane ja tõenäoliselt ei ole viimane, aga ilus oleks niimoodi lavastada oma elu algus ja lõpp. Niimoodi nimed nimede kaupa juba. Triinu selleks saateks mõtteid mõlgutades ma avastasin, et sa oled tõlkinud kaks raamatut, mis samuti meie ajaga praegu ülimalt hästi ühilduvad. Need olid mingis mõttes prohvetlikud, üks oli lõkkleseeoo karantiin, 2014 ilmus sinu tõlkes ja teine selle aasta algul ilmunud Patregtjovi katk ja koolera. Need on mõlemad räägivad meie ajast, kuigi nad räägivad hoopis teisest ajast kohtadest. Mis sa nendest praegu arvad? See oli nii tore kokkusattumus jah, et see villi raamat oli mul muidugi töös juba tükk aega, noh kõik need on ju pikad protsessid, et kui sa valid välja raamatu, mida sa tahad tõlkida, siis tõlgid ja siis on see toimetamine ja ettevalmistus, nii et noh, minu jaoks. Kes koroona nagu saabus täiesti ootamatult, minul oli katki koolera juba mitu aastat. Jaa, karantiin jah, tõesti pealkirjade poolest nad sobivad praegusesse aega, mõnes mõttes nad räägivad jah, mingitest muudest asjadest. Aga pealkiri on, raamat on muidugi väga oluline, et siis kui tuli koroona, siis ma tean näiteks. Alberca müü katk püstitas uued müügirekordid terves maailmas, kõik haarasid ikkagi raamatu järele ja kuidagi lootsid ju siis sealt saada mingisugust tuge või arusaamist, et mis, mis tähendab, kui on katk, katk ja koolera. Willi raamat on jah, selles mõttes mulle endale pakkus väga suurt huvi, et see räägib ühest tõestisündinud inimesest. Alexandra Jeff, Šveitsis sündinud arst, mikrobioloog, teadlane, leiutaja, loomakasvataja, taimearetaja, kes olil viipas, tööri, õpilane ja oma pika elu jooksul tegi tõesti hämmastavalt palju erinevaid asju, elas ka Indo-Hiinas päris pikalt ja oli seal väga tunnustatud kohalike seas, kuna ta tegutses ka arstina, ühesõnaga tohutult põnev tegelane ja Patrick Deville on siis võtnud tema elu ette ja selle kaudu tänases muidugi ka jutustab seda aega, mis seal ümberringi on. Aga tema kirjutamisviis on selline hästi vihjeline ja siis see tähendab seda, et iga lause tagant oli minul siis võimalus sukelduda internetti ja raamatutesse ja et aru saada, et millele ta siis nüüd seal parasjagu vihjab, nii et ütleme seda tõlkides rumalamaks jäänud. Selle aasta üks huvitavamaid tõlkeromaane kahtlemata ja juba ka tähelepanu väärne selle poolest, et ta ei anna üldse selle peategelase psühholoogilist profiili, aga ta siiski annab seda tema tegude kaudu tema tegude kirjeldamise kaudu ja me saame lõpuks temast täitsa pildi ette, mis mees ta selline oli. Patrick te vill teeb seda kindlasti väga teadlikult, ta tunnetab ilmselt seda, et ajalooline romaan sellises naiivsus võtmes et tema on see kõiketeadev jutustaja, kes kuidagi ülevalt näeb nii tegelase sisse kui tegelasest välja, et see aeg on nagu möödas, seda ta ei taha teha. Ja siis ta võtabki kohe sellise hoiaku, et tema kirjeldabki kõike ainult väljast, ta isegi tegelikult kirjutab ennast sinna raamatusse sisse ta nimetabki siis ennast vaim tulevikust, kes nagu siis jälgib ja ta saabki jälgida ainult väljast, ta ei saagi kuidagi selle inimese sisse enam näha. Et see on jah, tema selline stiilivõte Ani ongi, et teod ju kõnelevad inimese eest, et kui me siis lõpuks vaatame, mis inimene tegi, noh siis me saame jah, mingi pildi temast ette küll ja ja minu meelest niivõrd sümpaatne on see pilt, mis sealt välja tuleb, et. Aleksandr ei jaksa, oli üks tore tegelane. Ja temasuguseid võiks olla rohkemgi ja tänapäeval ka. Aga me kuulame vahele ühe loo eesti popi, see on Mart Avi ja Ajukaja ja lugu scorpio. Niimoodi laulis meile Mart Avi koos Ajukajaga tehtud loos Scorpio. Me jätkame aga saadet loetud ja kirjutatud stuudios on tõlkija ja kirjastaja Triinu Tamm ja kirjanik Mihkel Mutt ja saatejuht Valner Valme. Mihkel, see raamat, mägrad, hernes, no siin on niivõrd kirev tegelaste galerii, et ega need, et kõik kindlasti ei hakkagi oma nägu võtma, osad on juba nauditavad nimede poolest. Aga siin on ikkagi selliseid äratuntavaid tegelasi või siis koondkujusid. Võib-olla mingi 10 aasta pärast, mõni kirjandusloolane hakkab lahti mõtestama, kes mis nime taha peitub, on see võimalik? Teadlikult küll mitte, ma ei ole seda eesmärgiks teinud, aga on loomulik, kui seal on naispresident selge, Eestil pole olnud rohkem naispresident, võib-olla ei tule ka lähemal ajal. Seal on selge, et keda siin silmas peetakse. Et aga no ikka võib leida üksikuid poliitikuid, sest Eesti on ju lõppeks nii väike Käia säravaid isiksusi ei ole liiga palju ja ja kui keegi midagi öelnud või mingi märgina öelda maha pannud siis ikka otsitakse ja küllap neid seoseid ka on. Aga ma ei ole seda oma siis küll kunagi seadnud, et keegi võiks midagi sealt leida. Et kedagi nende ogarata nimede taha ära peita, nimed on iseenesest elamus omaette, siin on parajas siukses kreisiraadio stiilis nimed nagu alev, ropp ja pupp, eskalisa Bennosofa kartul ja nii edasi. Aga on ka mitmeid selliseid aspekte, mida võib täiesti üks ühele meie ellu üle kanda näiteks mõtete lugemise masin, millest saab siin retro nagu vinüülid. Mingis mõttes, see ongi meie elu praegu ju. Meil on elamegi nendes mõtete lugemise masinates. Seda veel igatepidi keerutada ja igatepoodisid läbi tulla, aga minu jaoks mõtete lugemise masin oli ikkagi Eesti Nokia see või ütleme praeguse meie e-riik, see kui midagi on mingi mingi bränd on ülestöötatud ja sellega maailma mindud ja kui kaua saab selle peal nii-öelda profiiti lõigata, see kulub maha. Tänases maailmas on midagi uut leiutada ja selles mõttes mõtete lugemise masin on ikkagi märk. Ta on sümbol, aga teistpidi, minul on kõige tähtsam, ma mõtlesin ka, kuidas asi ära lõpetada. Võib-olla ma ei tohiks kani rääkida, aga aga miks mõtete lugemise masin ära kaob, kuna inimeste mõtted jäävad väga harvaks ja minu jaoks kõige tähtsam, et ei olegi midagi lugeda enam. No samas selle mõtete lugemise masina sellised eeldused või siis ideed olid ju noh, ühest küljest naljakad, teisest küljest täiesti tõsised, kõik peab kõigega ühilduma ja sotsiaalmeedia sinus eneses. Aga see on ju kõik püha tõde. Ma võin ainult siin öelda kaud vihjena, et et ma olen alati olnud tegelikult Science Fiction. No mitte liiga suur fänn, aga üle keskmise kindlasti juba ammust ajast peale ja minu lemmikute hulka päris kindlasti kuuluvad maatriksi filmid ja, ja pleid Ranner ja ma olen täiesti kindel, et nelja-viie-kümne aasta pärast, võib-olla natukene hiljem, aga see kõik saab teoks. Masina ja inimese vahe kaob. Inimene. Tal on aparaadid peas, tal on kõik on transplanteeritud, ta on kõik välja vahetatud, ta kõvaketas vahetatakse ka ju lõpuks välja, kõik muutub lihtsamaks ja kui masin läheneb inimesele inimene masinale. Ja see, ma usun, et 100 aasta pärast inimene võib kirjutada, et kui ma olin oma kolmandas kehas näiteks kui ma olin oma kolmanda füüsilise kehaga ja noh, siin tekivad niisugused filosoofilised probleemid, et neid ei ole võimalik hästi käsitleda teistmoodi kui ilukirjanduses või kunsti kaudu. No umbes sel teemal räägib ju tegelikult ka Peleeveni äsja eestindatud Aifaktsen. Aga põhimõtteliselt ütleme seda, mida, mida ulmefilmid või raamatud nägid, et 20 aastat tagasi see on saanud tõeluseks meile atresseeritakse isiklikke reklaame. Mis me sellest võiks arvata, kas solvume, kui meile pakutakse sokke näiteks kuskil kultuurisaidil? Selle ettenägemisega niimoodi, et mõned asjad on läinud kiiremini ja mõned asjad on täiesti jäänud tulemata. Näiteks Haxi oma uues uues uljas maailmas ei näinud televiisorite näinud, et telekate neid üldse ette mitte midagi säärast. Aga kui me vaatame kas või pleidranderit, mis aastaarvud, on seal pakutud, millal toimub esimene osa ja teine osa, see on juba kaks, null neli, üheksa kuulge, see on ju 29 aasta pärast, aga meil pole ju mitte ligilähedaseltki veel mitte midagi. Nii et kõik see nihkub ilmselt sadadesse aastatesse kaugemale, ikkagi aga see sihitud reklaam, see ei nõua ju tehniliselt mitte midagi väga erilist, siin on lihtsalt vaja nii-öelda poliitilist otsust või äriliste otsuste seda tegema hakata. Jah, mulle tundub ka, et kirjandust võtta nagu kuidagi sellise ennustusena ei ole nagu mõtet, eks ole. Et ma saan aru, sina ei pannudki konkreetset aastaarvu ka näiteks oma raamatusse just selle sama asja pärast, et noh, see ei ole ennustus ei ole nagu ilmaprognoos, eks ole. Aga et raamatuvõime on ikkagi, ütleme, võtta mingisugused asjad, mis on praegu kuidagi eos ja õhus ja siis neid nagu võimendada ja näidata, et noh, see on huvitav, et ei pruugi üldse nii minna, eks ole, see võib minna kuidagi teisiti. Mulle meeldis selle raamatu puhul, et see on minu meelest ka nagu natuke sihuke ajakapsel. Mul on selline tunne, et selle me võime näiteks, kuidas see välja 10 aasta pärast siis see tohutult hästi toob nagu meelde seda praegust aega, sest et kuidagi nii hästi nagu pandud sellesse väiksesse torusse seda meie praegust noh, et mis, mis meie mured on ja millest me nagu unistame ja millest me mõtleme. Ja siis just, et 10 aasta pärast võtta välja sealt orusest. Ja siis vaadata, et kuhu suunas siis, mis on nagu edasi läinud, mis on jäänud minemata? Jäägu meenutamise mõttes. Ma arvan, näiteks ka hiired tuules oleks praegu väga huvitav lugeda, sest et noh, see aeg on ju kogu need püüdlused ja noh, see on ka juba jäänud kuhugi selja taha, mulle tundub, et seal on, see on juba üks uus aeg, mis selles selles raamatus on kinni püütud. Selle kohta jah, Juhan tuleb ikka Juhan Viidingut meenutada, kes ütles, et jumala nimetaja mitte jumalalt, vaid igaviku, et jumala silmis on iga kirjandus on ajakirjandus ja ta säilitab oma aega. Ma tahaks tulla tagasi Loomingu raamatukogu juurde, mis räägib samuti meie ajast. Tegemist on ajakirjaga, eks ole, ja äsja ilmus flobaari esimene romaan, mis tema eluajal jäigi ilmumata. November, ja see praegust novembrit, mis hakkab lõppema. Ta kajastab ju ilma igasuguste selliste sotsiaalpoliitiliste paineteta. Ometi ta kuidagi kõnetab just just täna meid kirjutatuna. Ma ei oska arvutada, aga 1242 kirja pandud. Varsti 200 aastat, varsti kaks aastat ja no vot see november muidugi naersime seda, rihtisime ta siis novembris ilmuks, sellepärast et muidugi ka seal noh, ütleme, mingitest ilmavaatlusi seal ei tehta ja novembrist noh, see on ikkagi sümbol. Ja see on flobeeri tõesti, noorpõlveromaan kui ta seda alustas, siis ta oli 19 aastat vana ja siis ta vahepeal jättis selle kõrvale. Ja ta oli 21, kui ta selle lõpetas. Ja see on ikkagi noh, noore inimese tundeline kujunemine, see on romaan tegelikult armastusest ja sellest, et kuidas noor inimene, millised on tema ettekujutused armastusest, siis kuidas millised on tema unistused ja tema mõtted ja siis, kuidas tegelikkusega vaikselt hakkab vastuollu minema. Paratamatult ma ütleksin. Ja siis see küsimus, et kas sa teed siis kompromisse sellega, mis elu sulle toob ja nende oma unistustega või mitte. Et see on see flobeeri raamatu teema, aga huvitav on see ikkagi ka selle poolest, et flopeer küll ei tahtnud, et see ilmuks tema eluajal, aga tegelikult ta oma sõpradele luges seda hea meelega ette. Ta ikkagi noh, selles mõttes kuidagi ei ei salanud seda maha. Ja et ütleme siis ta võttis seda kui kirjutamisharjutust, tegelikult enne kui ilmus mad hambaavarii, mida meie peame siis tema esimeseks romaaniks oli ta kirjutanud juba sadu ja sadu lehekülgi ja ta leidis, et see ongi loomulik, et see ongi nagu selline harjutamine. Ja siis, kui sa tuled lagedale juba selle raamatuga, mis trükki läheb ja lugejat ette, siis sa oled nagunii-öelda küps ja sa juba tead, kuidas seda kõike edasi anda. Ja siis nüüd me näeme jah, natukene sellist noh nagu kuidas flopeeri selline stiili ütleme, kuidas ta võtab nagu kuju selles raamatus. Need mõtted on jah, sellised poeetiliselt, mis, mis sobivad kuidagi sügisesse, eriti. Aga kuidas üldse on prantsuse tõlkekirjandusega, et loomulikult see, mis eesti keeles ilmub, niisiis klassikast kui nüüdis teostest see saab olla ainult tilk merre, sest prantsuse kirjandus on ju võimas ja üüratu. Samas meie turg ei võtaks seda kõike vastu, aga ometi. Meil on vist prantsuse keelest tõlkimisega asjad päris hästi. Ilmub ikkagi suhteliselt olulisi romaane. Mis, mis sa arvad? No vot see on jah, need, et kustpoolt seda pilti vaadata, et mulle tundub, et viimasel ajal isegi võib-olla natukene ilmub vähem, kui ilmus paar aastat tagasi prantsuse asju ja isegi võiks ilmuda rohkem. Samas kui võrrelda, et prantsuse kirjandusest, mida me teame tõlgime või mida me teame läti kirjandusest või tõlgime, et noh, siis on selge, et prantslastel on nagu suur suur eelis ikkagi, et tõlgitakse nii kaasaegseid klassikuid kui täitsa moodsaid asju, tõlgitakse päris klassikat, lihtsalt pilt on hästi mitmekesine. Seda, seda võib küll öelda. Kui palju meil on selliseid tasemel prantsuse keelest tõlkijaid? Mulle tundub ilukirjandust ja mulle tundub, et päris palju, et selles osas on ka nagu prantslaste seas pilt päris hea, et isegi läbi aegade kuidagi see prantsuse keel on läbi või ligi meelitanud väga mitmekülgseid inimesi, kes tegelikult ei olegi ainult tõlkijaid, vaid kes on ka ise dialuuletajad, kirjanikud, Esseistid ja kes siis ka ühtlasi tõlgivad ja tõesti prantsuse keelest tõlkijaid igas vanuses ja väga nagu selliste erinevate ütleme käekirjadega, mis on ka hea, sellepärast et see oleks õudne, kui üks tõlkija tõlgiks Vik raamatut, siis nad oleksid kõik ühtemoodi. Nii et selle koha pealt on minu meelest ka pilt päris hea. Mihkel, milline on sinu viimati loetud prantsuse autori raamat võib olla prantsuse keeles, aga pigem eesti keeles. Viimane oli katk. Ja ikka sellepärast, mis ümberringi toimub. Aga kuna mul on nõrkus eksistentsi alismi vastu ja see on säärane uhke näide, on ikka kamee, kuidas filosoofia ja kunst ühte saavad ja kuidas üks ei kannata teise läbi, see on kadestamisväärne, nii et ma, ma pean tast väga-väga lugu. Aitäh ja läheme siin edasi muusikaga ja selle loo pealkiri on juba kunst omaette. Sobib oivaliselt kirjandus saatesse, see on Leslie Da Bassi värske plaadi pealt. Kuulake sõnu kindlasti ja pealkiri on sõnad on vaik ja võlad. Nii kõlas värske eesti popLeslie Da Bass ja sõnad on vaik ja võlad. Triinu, kuidas läheb Loomingu raamatukogu kuldsarjal? Kuna see jätkub, siis läheb ilmselt hästi, ega uisapäisa, jätkaks. Ja esimene aasta läks küll tõesti väga-väga hästi, et me pakkusime ka välja kohe alguses tellimise võimaluse ja see käib siis koos kultuuriajakirjade tellimisega, et kui sul on mõni kultuuriajakiri tellitud, siis saab tellida ka Loomingu raamatukogu kuldsarja soodsa hinnaga. Ja tellijaid oli meil 463 esimesel aastal. Ja, ja poest sai muidugi ka osta poest, nad läksid üsna erinevalt olid raamatut, mis me siit 300 400 aga Hašek näiteks ka 1000 veel poest juurde. Nii et ja läks hästi, aga me tegelikult niimoodi mõtlesimegi, et mingi kindlasti tahaks jätkata, et vähemalt paar aastat teha, et ikkagi võttagi veel mingisuguseid raamatuid ja tuua nad lihtsalt välja uuesti, sest et noh, nad on kunagi valitud hästi valitud, hästi tõlgitud, aga et võib-olla praegu nagu fookusest kõrvale jäänud, et siis see kuld, sorry, lihtsalt Toomlad nii-öelda lugeja pilgu ette jälle tagasi. No kõige rohkem räägiti Kunderast, aga minu jaoks kõige põnevam oli Peiaar, mis esimese raksuga omalajal ilmudes jäi mul lugemata. Nüüd ma lugesin ja see on ikka päris lustakas raamat. Lisaks sellele, et Ta paneb endaga vaidlema. Jutt on siis raamatust, kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud, kus üks väide on siis see, et iga raamat, mis sa loed selle võrra, sul jääb midagi muud lugemata ja võib-olla jääb midagi tähtsamate paremat lugemata. Et selles mõttes lõpuks kohati autor jõuab küll irooniliselt, aga välja ka sinna, et ei ole mõtet nii palju lugeda, et lugeja loeb see, mida sa loed. See tema muidugi selline õilis eesmärk, mida ta seal raamatus ka üldse ei varja, siis ongi ikkagi see, et kuidagi nagu anda rohkem seda lusti ja rõõmu tagasi sellesse lugemiset. Võib-olla Prantsusmaal saan isegi veel teravam küsimus kui meil siin, et noh, on olemas kaanoni ja klassikud ja siis on kuidagi arusaamine, et kuidas nendest tuleb aru saada, kuidas nendest tuleb rääkida ja siis inimesed, kes kuidagi seda ei valda või ei ole neid klassikuid lugenud, siis tunnevad ennast kuidagi väga halvasti. Aga tema siis proovib nagu öelda, et noh, et see ikka lugemine käib alati läbi lugeja, et see on oluline, et kuidas sina seda nagu aru saad ja kuidas sa seda loed. Ja et ei pea häbenema seda ka, kui sa näiteks ei ole midagi lugenud. Ja muidugi tegelikult on nemad, et noh, paradoksaalselt ise on tohutult palju lugenud, et selleks, et öelda neid lauseid, mis ta ütleb, siis noh, tegelikult on ta suure lugemusega inimene muidugi ja ta kuidagi alahinda mingisugust teadmist. Ta isegi pigem väärtustab seda, et kui oluline on ka vahest teada nagu seda kohta, millel noh, ühel raamatul on nagu mingis suuremas kontekstis. Et kui sa tead selle raamatu kohta, kui sa tead seda autorit, siis sa võid sellest väga hästi rääkida, mäletamata täpselt, et mis olid peategelaste nimed või või mis nendega need väga konkreetselt seal juhtus. Jah, aga siin me jõuame ka selleni, et süsteem on ülelugemise naudingusest raamatu kohta. Ta näiteks teab oivaliselt Mussili omadustelt mehese raamatukoguhoidja, kes kinnitab, et ta ei ole ühtegi raamatut lugenud, aga ometi teab igaühe nii asukohta kui ka sellist vaimse süsteemi kohta, et kuhu ta oma omadustelt kuulub. Vot see noh, ongi ja siis huvitav ja ma räägiks inimtüübid ja ka erinevad, et et aga ütleme bojaar jah, ka ikkagi väga väärtustab nagu raamatuid kuidagi sellise või kirjandust ütleme ikkagi sellise suurema ökosüsteemiga, et ikkagi seal kuidagi orienteerumine on tema jaoks nagu pigem pluss kui see, et sa oled läbi lugenud need 100 raamatut, mida keegi sulle ütleb, et need on need 100, mis peab loetud olema. Ja siis pärast ja just nimelt mäletad peategelaste nimesid, mis juhtub, aga sa kuidagi ei adu sellist suuremat plaani selle asja juures. Mihkel, kuidas sina valid raamatuid oma lugemislauale, kui kergel käel nad sinna asetad või kui raskel käel kõrvale jätad? Oh, need raamatud tulevad lugemislauale nagu lingid. Tähendab, sa oled lugenud ühte väga head raamatut, sa näed, kellele ta tugineb, kellele ta viitab, kes on tema mõttekaaslased, sa tellid selle raamatu endale ja siis sealt omakorda lähed sa järgmise juurde ja nii tulevad niisugused klastrid peale selle, et kui sa oled lugenud ühte head raamatut ühelt autorilt ja ka teine samalt autorilt, väga hea, sa kolmanda peale sa tellid juba pimesi, sa tead, et see enam-vähem on hea raamat, on siis enam ei pettu ainult niimoodi ongi, sa tahad minna kindla peale, mida vanemaks sa saad ja sa oled järjest valivam. Aga mida sa tellid, see on täiesti olemas. Hommikuraamatud päeva ajaraamatud ja õhturaamatud on töö tegemise raamatut, kui ma mingeid artiklit teen. Mul on vaja töötada läbi need asjad on silmaringil laiendamise raamatud vastavalt oma huvidele, hobidele nagu minul on antiik, ütleme Natsi-Saksamaa ja on lõõgastusraamatut, nii nagu mõni paneb oma muusikapala peale, mina võtan, ütleme, vennad garamaazovid või Lutsu, kevade või hundikollase kassi või kasvõi tõe ja õiguse loe mõned leheküljed ja saan head tuju ja rõõmsad, jään magama. Nii et raamatud on väga erinevad. Mitu raamatut sul praegu näiteks pooleli on lugemisel või kirjutamisel, ma mõtlen ikkagi lugemisel praegu. Keskeltläbi mul neli ja ma tõstan nüüd niimoodi ühest virnast, tähendab, hommikul alustan, panen kõrvale ja niimoodi tüübi küsimus, mõni on meid hoiatanud, on inimene nagu Rein Saluri, kuna ütles Mihkel, ära loe korraga mitut raamatut, ma saan temast aru. Aga mina puhkan ühest raamatust teise kaudu, sest tähelepanu ei püsi nii kaua ühe asja küljes. Ma saan sinust aru, sest mul on praegu pooleli nii palju raamatut, ma isegi ei tea seda, arvasin ma arvan, et see on umbes 25. Sinnakanti võtan kõige alumise hakkan lugema, see tekitab kohati. Ahastust, aga samas ka vaheldust. See tekitab kindlasti ahastust, sest sul läheb see meelest ära. Kahtekümmend viit ei kanna peas. Praegu ma veel saan hakkama, ütleme nii. Aga eks ma pean vahepeal mõned ära lõppema. Ta on muidu, muidu ei vea välja, tõesti. Triinu, mis on sinu viimase aja lugemiselamused täiesti selles mõttes vabatahtlikult, mis ei, ei puutu töösse, ei tõlkimisega kirjastamisel. Et see nüüd ongi päris raske neil kõigel nagu vahet teha, sest et noh, tõepoolest mul on ju ka tööalaselt juba palju lugemist, aga kuidas neid eristada, seda, et noh, mina näiteks sageli jõuan teise raamatu, nii et ta tuleb mulle ühes raamatus tuleb vastu üks teine raamat, seda, kas mainitakse kuidagi autorina või pealkirjana siis ma liigun nagu edasi selle juurde, et kas nüüd lõbu või see on ka töö, sest et eks ma natuke vaatan siis ka selle pilguga, et kas seda ka veel võiks välja anda näiteks eesti keeles kas oleks mõtet, näiteks Viila mattasin riike Viilamatase raamatut? Ta ilmus hiljuti Loomingu raamatukogus part läbi ja kompanii ja see räägib kirjanikest, kes ühel hetkel kirjutamise lõpetanud, sellel võivad olla väga lõbusad põhjused, miks nad seda on teinud. Ja see on üldse kõik väga lõbus raamat põhimõtteliselt Sis kirjutamisest kirjanikest ja seal näiteks tõesti, need ma ütleks, et kaks kolmandikku nendest autoritest, kellest ta räägib, juba on noh, natuke liialdades, ütleme, Loomingu raamatukogus ilmunud ja üks kolmandik on ilmumata selle peale ma kohe tellisin loomulikult suurtes kogustes neid veel ilmumata autoreid lootuses leida sealt siis midagi sama head, sest et need, mis on ilmunud, loetud need, ma tean, et ta on tõesti väga head. Nii et seda lugemist on tõesti igasugust või siis näiteks ma teadsin, et ma tulen saatesse, Mihkel Mutiga oli mul meeldiv võimalus lugeda tema viimast romaani. Aga noh, see oli ka ikkagi ma ütleks, et nagu rõõmu pärast lugemine. No ja aated sealt lugemislaual, ma siis jään kuskile siia teie kahe vahel, et mul on võib-olla 10 tükki pooleli näiteks. Jah, ega ma ei tahtnud kedagi üle trumbata ja võib-olla see pigem piinliku inimene ahmib sellise kuhja kokku, ei suuda keskenduda. Ma tahtsin ühe teema juurde veel jõuda, mulle jäi sel nädalal kõrva selline lause endiselt riigikontrolöril Mihkel Oviirile. Et Eesti inimestele on, on sellepärast selline riigi järele ja ihaluse seadustamise vastu, et meie kultuurikiht on, on õhuke ja riik peaks tegema kõik selleks, et kultuurikiht oleks paksem. Ehk siis teisisõnu öeldes, kui me rohkem loeksime, siis me võib-olla oskaksime rohkem oma peaga mõelda ja me ei tahaks, et riik meile kõike kirjutaks, kuidas seda kultuurikihi paksust kasvatada? Siin on koos ilmselt väga palju asju ühelt poolt võttes, kui inimesed on teadlikumad, Nad on rohkem lugenud, ma eeldan, et siis nad rohkem kodanikud ja ja säärased inimesed on võimelised ise rohkem ennast valitsema. Aga maailma ajaloos ei ole sääraseid imerahvaid imeühiskond eriti palju olnud. Loomulikult 200 aastase normaalse arengu korral võiks eeldada, et näiteks Rootsi on säärane. Aga eestlast Te, kas eestlased tahavad nii väga seda reguleerimist? Ma saan aru, et Eestil on praegu see probleem, et meil on ikkagi noh, teist korda, aga, aga nüüd on juba siis kõige kauem olnud oma riik ja see, et kuna oma riik on meile ikkagi veel nii tähtis ja midagi mitte harjumis pärast, sellepärast me oleme selle küljes ja me tahame seda manipuleerida, nii-öelda mängida selle oma riigitundega ja teadmisega, see on siin. Aga ma ei, ma ei tea, kui palju me siis seda tahame reguleerida, minul ei ole see kunagi Ri säärase ette tulnud, ma arvan, et Ma ei tea, kui palju mujal tahetakse Ameerikas kindlasti tunduvalt vähem. Jah, aga see on teine, teine tausta hoopis Ameerika on tekkinud reaktsioonina riigi sekkumisele, nii et aga. Nojah, Mihkel Oviir just seda silmas pidada, et et isikuvabadused oleksid võimalikult suured ja siis seadused reguleeriksid neid võimalikult vähe. Et arenenud riigis peaksid nii vist olema. Eeldab siis jah, just nimelt inimestelt nagu suuremat teadlikkust nendest riigiasjadest ja siis võimalustest näiteks seal kaasa rääkida ja niimoodi, et minu meelest mingit sorti selline kodanikuõpetus, ma ei tea, võib-olla see kuidagi on koolides, aga et noh, võiks kohe päris tingimata olla, et ütleme, kui meil on nüüd osalusdemokraatias näiteks, eks ole suurepärased võimalused osaleda, aga noh, et kui ma ikkagi olen nagu ilma sellise põhihariduseta, et mida riik üldse endast kujutab ja mida ta siis teeb, siis noh, ma ei saa ju seal nagu ka kaasa rääkida või siis ongi see, et tuleb kaasa rääkimine sellise nii-öelda sihukeste loosungite ja karjumise vormis, noh, mis ei vii meid jälle ka kuidagi edasi. Aga aga ma siiski ei mul ei tule kuidagi ette, et Eesti oleks midagi erandlikku. Niipalju kui loeme, teame, kuuleme teiste teiste ühiskondade probleemidest, Eesti ei ole, ei ole ta imeriik, aga ta ei ole ka mingil juhul midagi halvemat või, või kehvemad kui teised ühiskonnad. Eesti normaalne, normaalne riik praegu ühe aspektina seoses sellega võib muidugi ka minevikule apelleerida, et me tuleme ühiskonnast, kus kõik oli reguleeritud. Eks ole, noh, pehme, totalitaarne nagu autoritaarne süsteem, nagu nõukogude liit olid, need midagi oli, aga see see ei saa edasi kanduda geneetiliselt. Vaimsus ei kandu edasi geneetiliselt ja praegu kolmekümneaastased inimesed, need ei ole seda ühiskonda tunda saanud. Et need peaksid olema sellest vabad. Ma arvan ikkagi, tegemist on üldinimliku probleemiga sellest, millest on rääkinud Dostojevski maa, Regendi suurinkvisiitorist, inimesed ei taha vabadust kanda, vabadus on palju raskem kui lihtsalt olla põrsakene Epicoorse karjas ja kui kõik on sulle ettehoolduse korras ära tehtud. See on see vaidlus, mis oli 65. aastal oli Saksamaa Ladornoya Arnold keeleni vahel. Et keel ja küsida, et kas tõesti Te arvate, et inimkond peab kõik need rasked asjad veel läbi tegema, mis Saksamaa on teinud, et kas me ei või lasta anda neile kõik kätte selle nänni ja selle heaolu ja las nad olla, ärge nõudke neist vastutust ja torno, ütles temal, romantik ja nii edasi. Arodorno ütles, et ei see õnn, mis tuleb sulle nännist ja sellest ja hooldusest see on pikas perspektiivis illusoorne, see ei ole tõeline õnn, tõeline õnn, seotud kannatuste ja valuga. Ja kui see illusoorne õnn kestab, ühel päeval tulevad rahutused ja Saksamaalt tulidki 68 rahutused. Et ka seal romaanis, siis see koht, kus belle Tammeuts läheb selle mõtete lugemise masinaga inimeste juurde ja hakkab siis kuulma, et mis mõtteid need inimesed mõtlevad ja nad ei mõtlegi seda, nad ei mõtle Eestist ja nad ei valuta sellepärast südant, aitan ikka mõtlevad, kuidas neil endal nagu mõnusam oleks. Aga kas neid saab hukka mõista, ei saa hukka mõista. Ja selle mõttega, et need ei saa hukka mõista, ongi ilus. Täna lõpetada saadet loetud ja kirjutatud, kus olid külas Triinu Tamm ja Mihkel Mutt. Aitäh kuulamast.