Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga. Joel Remmel on kohalikule džässimaastikul tuntud ja hinnatud pianist, kuigi kooli ajal pakkus pilliõpingutele arvestatavat konkurentsi. Pall jäi lõpuks peale ikka muusika ja tõtt-öelda oleks üsna raske ette kujutada muud sest Joel tuleb läbi ja lõhki muusika perekonnast, kus isa Taavo mängib mitmetes koosseisudes kontrabassi ja ema varje ERSO-s viiulit. Seekord avamegi. Perekond Remmeli lugu ema kaudu, kes on seni pigem varju hoidnud. Lisaks joolile on peres üles kasvanud veel kolm last, kellest tuleb kohe ka juttu. Aga muidugi meenutame helgemaid hetki lapsepõlvest. Arutame kooskasvamist ja õppetunde, mis teevad tugevaks. Niisiis on saates käbi ei kuku külas ema ja poeg varje ja Joel Remmel, kellega ajab juttu Sten Teppan. Head kuulamist. Varje tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja poeg Joel, on siin, rõõm näha, Joel Remmel. Teil on varia neli last, ehk siis Joalil on veel vend ja kaks õde. Teeme siis teie pilgu läbi pisikese ekskursiooni perekonnas, kes need Joeli vend ja õed on ning millega? Praegusel ajal tegelevad kõige esimene laps on neli Sanna jõelist kolm aastat vanem siis on Heiko Heiko nüüd jõelist neli aastat noorem, tegeleb ka muusikaga. Ja siis Rebecca on meil pesamuna, tema saab 18, nüüd kevadel praegu veel 17 ja elab kodus. Anno tegeleb, millega Liis Anna on ehituse firmas, töötab mänedžer, sealt on ka õppinud flööti, nii et muusikat on õppinud ka. Ja kui me räägime rohkem avalikkuse ees olevatest noortest Remmelitestis Joel ja Heiko oma muusikuameti tõttu, on seda vaieldamatult. Kuidas Rebecca tulevik paistab, et kas tema panustab muusikasse või läheb. Pigem õe eeskujul kuhugi mujale ei pea, veel ei oska öelda veel jah, meil on kõik lapsed on alustanud oma muusikaõpet Nõmme muusikakoolis. Nii et see meil oli nagu kodus omavahel mehega niisugune kokkulepe, et me anname igale lapsele igal juhul võimaluse muusikaga tegeleda ja muusikakool on selleks niukene, hea võimalus, et ta saab siis pärast seitsmendad mitu aastat, kui ta on seitse aastat õppinud ise otsustada, kas ta tahab jätkata või mitte. Rebeka käis ka muidugi selle läbi ja viiulimängijana lõpetas päris kenasti ema eeskujul ehk siis eeskujul ja tegelikult juba Eiko sai pandud riiulisse. Et aga Heiko siiski loobus, sest kui Eiko, kui juba igast natuke rääkida, siis tema astudes sinna muusikakooli, selgus hiljem, et ta oli öelnud kohe. Ta astub riiulisse, aga tegelikult ta tahab mängida kontrabassi, nagu kuueaastane poiss oli. Ja lõpuks muidugi unistustel täitus. Aga Rebecca kohta praegu ma ei oska öelda, selles mõttes, et viiuli ta lõpetas seal ära, kaheksa aastat õppis. Ja peale seda praktiliselt viiulimänguga ei tegele üldse. Aga kes teab, ei oska öelda kunagi. Ja valikuid ta ilmselt ei ole veel teinud, selles mõttes, et võimalused on koolis, ta õpib hästi. Rebecca oli isegi nii, ma mäletan, et kui ma käisin tööl, kui ta oli kuskil kaheaastane ja siis tema pidi ka alati viiuli võtma, mul oli väike viiul. Siis ta istus oma selles lapsetoolis ja siis ta mängis seda nii, nagu ta tahtis ja mängiskisele viiuli lõplikult ära, nii et sellega oli nii ja tema ise ütles, et tema tahab näiteks viiulit ka minna mängima, et ta oli selles mõttes ei pidanud sundima. Võib-olla on üks põhjus, miks nad nii kaugele on jõudnud ka on see, et ma, ma arvan, et me ei ole nagu kunagi sundinud et neile on olnud see muusikuks arenemise protsess nagu vabatahtlik, peale seda, kui nad lõpetasid selle nõmme, see oli nagu algharidus, mis me mõtlesime, et tuleb anda, sest tegelikult me teame, et et ikkagi 15 aastaselt enam alustada ei saa, see on juba raskeid siis läbi lüüa. Teine asi see, et kodus muidugi mängis palju muusikate džässi poole, nad läksid, see on muidugi isa teene, ma arvan. Sest nad kuulsid seda sessi seal kodus ikka küllalt palju. Ja said ka vastuseid mingitele küsimustele, kui oli vaja. Eriti Eikot, ma mäletan, et kuna tema läks nagu kontrabassi peale, siis kui tal tulid mingisugused probleemid ette, siis ta sai kohe vastused neile, et ta ikkagi alustas juba, vot meil olid jõulud alati me oleme koos. Eiko oli alatiks, haaras kontrabassi. Me armastasime jõulude ajal koos kas mängida või laulda kõik kogu perega. Ja tema haaras alati selle kontrabass. Siis saatis meid juba siis pillid, aga ta oli 13 12 ikka väike veel. Kas on võimalik, et ühes peres neljale lapsele antakse võrdselt ja tõesti kõigil ongi muusikaliselt nii head eeldused kui tänase seisuga vaadata, siis ilmselt kõige rohkem muusik meie perest on Heiko ükskõik mis pilli ta mängib, et see noh, see on nagu kehapikendus nii-öelda täiesti orgaaniline osa. Ja noh, eks suur osa sellest, kui nüüd tagasi vaadata, tema puhul on ka, kuidas, mis vahepeal noh, ikka väga intensiivne periood seal väga kõvas koolis nii-öelda anti talle nagu korralikult piitsa selles suhteliselt et tööd pidi ikka kõvasti tegema, noh ja, ja noh, nüüd on nagu need viljad näha. Teisest küljest, kui, kui võtta nagu puhtalt töökuse osas, siis ma arvan, et lisannane olnud meile kõigile eeskujuks sellega. Et mina olen alati otsustanud, et kui on näiteks on vaja näiteks või midagi veel. Või siis teine variant on minna magama, siis ma alati lähen magama, et, et ma ei ole nagunii põhimõttekindel järjepidev, kui seda on lisana olnud eluaeg, et noh, meil oli kui me olime veel kure, pekad polnud veel sündinud ja me oleme natuke nooremad kolmekesi. Me olime nendeta, Toad on seal kõrvuti ja noh, uks on küll vahel, aga see uks on alati lahti ja Žanna jäi praktiliselt noh, pooltel õhtutel veel või öötundidel tema sama pilli harjutamisega, ta oli hästi selles suhtes tragi flööti ta õppis ja iga päev pidi mängima neid pikki noote, tavaliselt juhtusid siis, kui mina just hakkasin silmi kinni panema ja siis seal tulid tema kiiresti punnid ära mängima. Rebecca puhul on lihtsalt see, et tema on natukene eraldi kasvanud meist. Noh, me olime küll kodus, kui ta sündis, oli väike, aga just selline võib-olla tema isiklikud valikud ja areng ka nagu muusikalises plaanis. Pesamunal on natuke teistmoodi. Et vanemad võib-olla enam lasevad lihtsalt, võib-olla veelgi rahulikumalt all ise ise otsustada ja täna ta tegelikult ju, mida sa enne ei maininud, ta käib laulutundides ja kirjutab ise nii-öelda laule, et, et see võib olla vabalt, et, et siin midagi, nagu sellest sektorist on kuulda. Kui me jätame muusika kõrvale siis varje, võrrelge lapsi nüüd isiksustena ja inimestena. Kas te vahel olete imestanud, et need ühe pere lapsed, aga kui erinevad? Võib-olla, et ma olen väga imestanud, et võivad olla nii erinevad, et Liis Anna oli väga elav laps ja armastas väga palju rääkida ja tegutseda ja temaga oli tegemist siis, kui sündis Joel. Siis Joel oli jälle nii rahulik laps, mõnikord öösel ma vaatasin, et silmad lahti voodis absoluutselt häält ei teinud, siis teinekord jälle vaatan, Taavo istub, laps on süles, mõtlesin, miks sa siis voodi pane, aga ta on ju seal voodis silmad lahti, et mul on kahju. Ja selles mõttes see jätkus edasi. Need mängis, võis üksi mängida vaikseid mänge tundide viisi niimoodi, et ta on olnud hästi rahulik ja hästi hea laps. Eiko, tema oli niisugune hästi julge laps ja armastas hästi palju laulda, kui tuli meile külalisi. Mul ikka üks töökaaslane ütleb, et kui ta küllatulijaid siis Eiko tuli tema juurde, küsis, et kas siin kohvikust teed ka pakutakse. Ja siis ta läks klaveri taha, siis ta laulis, tal oli Tätte laulud, pikad salmid, kõik olid peas ja viieaastane poiss oli. Ja siis ma mäletan, kui ma nendega poes käisin, Joeli Eikoga näiteks kahekesi siis Eiko aks alati poemüüjaga rääkima juttu ja siis Joel ütles talle, et oled, oled sa, räägi nagu kiinlikustel nüüd, no täiesti erinevad. Aga, ja Rebecca on muidugi rohkem nagu vist Joeli moodi, ta on ka vaiksem ja, ja niuke rahulik laps rohkem, nii et täiesti eri maailmad kõigil. Ja kui sa mõtlete sellele ajale, mil te veel koos mängisite, siis kes omavahel Rohkem läbi käisid ilmselt vanus, mängis ka natukene rolli, et võib-olla mingil hetkel läksid vahed juba nii suureks, et ta kõik omavahel ei olnud päris kamraadid. Aga nonii, sinu mälestuste mööda, et kes rohkem omavahel, mida tegid. Tegelikult siia veel võib lisada kõrvale meil onu, onu Meego, isa poolt onu, siis nemad, Megolon, kaks last, Megoli eelikal, Jakob ja Laura, Jakobson minust, et kaks kuud vanem ja Laura on aasta aega noorem ja, ja selles suhtes nagu ja nad elasid meil tegelikult väga lähedal, kassisabas me kõik koos elasime lapsepõlve veetsime kuningad, kolisid Tartusse, sealhulgas neljanda klassi järel või niimoodi. Et ja noh, siis meil oli sihuke oma punt ja Elisanna võib-olla tal olid omad sõbrannad juba, ta oli natukene varem. Aga noh, Eiko ikkagi nagu ikka, et nooremad lapsed tahavad nagu vanematega koos olla ja noh, eks tagantjärgi vaadates, eks me tegime talle ikka kõvasti liige tol hetkel, et ta nagu nendes mängudes jäi ikkagi kõige keerulisema saatusega ja ja selle selles suhtes võib-olla temaga selline tõestamine on sealt tulnud, et, et ta iga hinna eest tahtis olla, aga samas teisest küljest jällegi, kui ma võrdlen ennast Jacobit siis onupoega, siis mina olin hästi rahulik, Jakob oli hästi elav laps. Et noh, pidevalt tahtis mürada ja selline hästi füüsiline ja mina seal ei, üldse ei tahtnud. Aga see just mulle meele Seiko, kuidas ta juba kolme nelja aastasena oli nagu niimoodi minu eest väljas ja kaitses hüppa salatit, hüppas vahele ja tulin, öeldi et no mul oli see, mina isegi ei vajanud nagu selles suhtes nagu enesekaitset, et see ei olnud kuidagi nagu füüsiliselt mulle ohtlik, aga lihtsalt see, see kaitseinstinkt, mis tal on ja see on tegelikult jäänud tänase päevani. Ja, ja selles suhtes Heiko nagu võtab seda nii-öelda väga südamesse, kõike, mis puudutab meie pere pereasju ja, ja võib-olla on natuke tundlikuma natuuriga. Kuna Rebecca oli väiksem, siis tegelikult temaga suhtlesime siseli põsed, et tõesti, mina olin 13, kui Rebecca sündis. Et siis siis enam nagu ühiseid mänge ei ole, pigem on see, et me kõik hoidsime Rebecca, et siis kui vanemad olid ära, et Rebecca muidugi võttis väga palju aega ka vanaemaga Marie emaga, siis kes hoidis sageli ja need pirnid, mis sealt tulid, kuidas siis, kui ta oli pikalt vanema kolmandas, see kõnepruuk, mis oli väiksel kolmeaastasel lapsel oli, oli vanaema kõne, kõnemaneerid nagu üle tulnud, et see oli meile kõikidele tõi palju nalja. Tegelikult Joe Lilia Eikol oli neli aastat vahet. Ja tagantjärgi vaadates võib-olla see vahe on natukene suur ja et nad, et koos mängida ja midagi koos teha, et ja peale selle Joel oli nagu minu arust nagu kasvas hästi ruttu suureks ja ta oli nagu alguses juba suur suur laps, et temaga sai nagunii. Ja siis, kui ta rääkis seda sugulastega koosolemist, siis Joel alati ma mäletan, ta seisis käed olitel kõrval, teine tahtis maadlema hakata lihtsalt sõbralikult. Siis Eiko sai aru, et asi on tõsine. Läks sinna vahele ja tema muidugi maadles hea meelega, aga ta lihtsalt oli väga väike, siis. Tegelikult oligi Eikoli üheksa, kui sündis Rebecca ja tema nägu kasvaski rohkem Rebeccaga kui jaa, haiglasse ta lausa tahtis tulla sünnitusele kaasa. Tema tuleb kaasa ka pärast, no sinna ei lastud. Pärast muidugi suurema osa ajast veetiski seal meie juures, kui me olime. Hüva vähemäe varia, teie lapsepõlve, kuhu kohtame oma juttudega, läheme, mis pildikesed teil silme ees jooksma hakkavad. Mina olen sündinud Tallinnas ja ema ka, nii et me oleme läbinisti nagu tallinlased. Ja mul on vanem õde, kolm aastat vanem õde. Ja paraku oleme kasvanud nagu kolmekesi. Isa läks ära, kui ma olin aastane või kahene, nii et ema on kasvatanud. Ja ema oli mul töötaja, töötas haiglas. Nii et kui ma suureks sain, siis ma mäletan, kui nina-kõrvaosakonnas nagu õde, siis ma ise ka tegin öövalveid seal ülikooli ajal, et raha teenida, nii et ma sellega nagu olen seotud, ma isegi mõtlesin, et võib-olla kas muusika või mett, mett töötamine see mulle nagu oleks istunud. Aga kuna tuli, see muusikakeskkool oli nõukogude ajal nagu populaarne kool mulle tundus. Emale tundus järelikult ema, panin siis õe sinna ja kuna õde sai sisse ja ta kasvatas meid üksi, siis oli loogiline, et mina lähen ka sinna, et me hakkame koos käima. Nii et minu saatus otsustatigi siis ära esimesse klassi, kuna Maretaks klaverit, temal oli mingi valiksis kahte klaverit ei tahetud selli, viiul, teine variant. Ja tookord ikkagi nagu see oli loomulik, et nagu ei tundnud nagu mõttessegi, et nagu vahetada või teise eriala peale minna, et selles mõttes, kui sa juba selle kooli läbi tegid siis nagu edasiminek olijad konservatooriumisse mõtlevad lapsepõlvepiltide peale, kas teil on meeles lapsepõlvest kindlaid hetki, lõhnu on niisugused, nad magusad, päris esimesed omad pildid väga vähe. Et ma praktiliselt nagu ei mäletama, mäletan ainult lasteaiast ja sealt mul ei ole väga positiivseid emotsioone tookord, sest sest seal tehti mulle ülekohut natukene. No kuna mul mul oli nohu ja siis mul oli taskurätik, oli pruun, mingi pruun rohi, mis oli. Ja ma kaotasin selle ära WC-s ja siis muidugi seal öeldi, et et ma olen pühkinud ennast sellega siis kogu selle rühma ees, ma pidin seisma ja kõik tegid mulle häbistasid mind nagu. Ja ma mäletan, et peale seda ma väga ei tahtnud üldse minna, et kui võimalik siis ma ikkagi jäin koju. Ja siis ma käisin ujumas, niiet mu sporti tegin enne juba ja lasteaia kaudu läksime ja siis mind valiti välja, nii et ma hakkasin ikka treen treeningute käima kohe esimeses klassis. Ja vist teises lõpetasin ära, sest vaatasime viiul ja ujumine koos nagu ei käinud, sest kool oli suhteliselt raske juba ja iga päev trennis käia jõudnud. Tookord autosid ei olnud, seal liiguti trolliga, ma mäletan, me elasime mustamäel, oleme terve elu ja siis käia koolis 33 bussi, iga laps väike, trügib seal viiul seljas ja siis veel Pikma jala läbi metsa minna. Nii et see oli tegu seal lasteaias ei jälgi niimoodi õhku, see jäigi õhku. Jah, ja ma ei mäleta, et oleks seda asja lahendatud, vot tookord olid ajad teistsugused oskamatult kasvatajatel niisugune asi ja, ja aga siis oli minu arust aeg, oligi teistsugune see ja ema võib-olla üksi ka ja kas ta pööras sellele nii suurt tähelepanu, kuna ta ikkagi üksi kasvatas, siis ta ikka väga suur osa oli tööl. Kuidas ta selles valguses lapsepõlve mäletate, et oli see olukord ema jaoks siis väga keeruline, kui tuleb üksi saada kahe lapsega? Aga mulle tundus, et ei olnud, et ma nagu kunagi ei tundnud nagu noh, ei osanud nagu tunda puudus, sest ma olin kasvanud niimoodi. Ja muidugi meil olid vanaemad, eks ju, isa poolt vanaema, isa, ema ja isa õde oli ka, kes olid ikka meile suureks toeks ja aitasid nendega suhtlema ja nendega suhtlesime kogu aeg edasi ja mul on nii meeles veel tegelikult üks moment, et kui ma sain kümneaastaseks ja siis mu ema oli ka väga raskelt haige. Noh, talle väga isegi elu ei ennustatud. Ja siis ta oli samal ajal oligi haiglas ja siis mulle tädid just tegidki selle sünnipäeva ja kõik oli nagu olemas, aga ma mäletan lapsena, et ma tundsin, see pilt on tehtud, kui ma seisan seal Mustamäe rõdul ja taamal on praegu arvuti peal, ta ütles, et ele nii kurba nägu näinud. Aga ega ma noh, ma mäletan sellest seda, seda momenti, aga et ma oleks nüüd ise midagi väga läbi elanud või väga raske, ei olnud. Aga isa roll teie elus ongi täitsa null. Täpselt hiljem mitte mingeid kokkupuuteid. Tegelikult nüüd enam ei ole, sest just enne abiellumist üks aastat tuli ja otsis meid üles, tuli külla. Ja peale seda me oleme ikkagi suhelnud ja ütleme, mida nüüd aeg edasi, seda rohkem. Ja, ja ka meie lapsed ja ka lapselapsed, ta elab Saaremaal, ta saab 90, järgmine aasta juba üksinda. Nii et me praegu suhtleme küll. Kui ma ütlen, niisugused märksõnad nagu piits ja präänik, siis kuidas nende vahekorda teie kodus oli? Te ei, tegelikult ema oligi nagu isa ja ta pidi olema nagu isa eest ka, eks ju. Ja ega mina olen kasvanud küllalt noh, ranges kodus, kui ma koolis muidugi mul oli märkusi üsna tihti, millegipärast ma ei tea, miks, aga eemal üleüldiselt segab, kes räägib tunnis juttu või magab tunnis või ma ei oska öelda selliseid asju. Et õppimine oli hea, ega mul õppimine halb ei olnud, aga lihtsalt kuidagi ma olin selline isiksus, sest õel ei olnud mul ühtegi märkust. Üksainuke märkus oli terve selle kooli aja jooksul oli see, et ta tuli liiga vara kooli, sellest sai märkuseks. Aga võidu, tema oli alati niimoodi, noh, ühesõnaga koolis olid, mina olin nagu teistmoodi. Aga siis ma ikkagi kartsin ema, et kui mul märkus oli, et ikka tutistada saime vitsa, ma ei mäleta, et ma oleks saanud. Aga see oli tavaline, oli see, et siis jaa ikka kontrollis, et kas on õppimine hästi ja kõik niimoodi, sest nad peavad just just aga õega õde oli mul, eks ta võttis nägu vanema rolli ja tundis nagu vastutust, võib-olla minu eest ka, ma arvan, et tema oli alati see, kes ütles, et nüüd on vaja külmutuskappi või televiisorit, mis tookord ei olnud nii iseenesestmõistetavad asjad, eks. Ja kui ma sain vanem olin, siis ma mäletan, me ühe aasta isegi Taavoga elasime mustamäel siis koju tulles, alati oli söök tehtud, tema armastas süüa teha ja nii et jõega me saime hästi läbi. Aga kas te pahandustesse sattusite, kas teile meenub? Mõni lugu, mis ma tea, paneb muigama nüüd, aastakümneid hiljem. Eks ema otsis võimalusi ka, et kus lastega saaks olla, mitte ainult kasvada, mustamäel, eks suved otsa ja tal oli sõbranna, elas Kundas. Ja tegelikult kõik lapsepõlve suved mul seostuvad selle Kundaga. Ja seal oli ka kolm last ja meievanused olid kaks poissi ja siis oli väiksem tüdruk, nii et me nendega koos mängisime küll, kui me suuremaks saime, eks me seal ikka üht-teist tegime, nii et ma mäletan, nendel olid nutikad ja sääre vääristajad ja õde ükskordistus. Sääre veristaja peale, millel puudusid pidurid, aga kaastöötas võimsalt. Siis esimeses võsas ta lihtsalt hüppas. Õnneks lõppes kõik väga hästi. Ja mina näiteks tookord oli Jaava selline rattamark, et ma ei tea, kas nüüd on või võib-olla praegu ka. Ja sellega ma sõitsin, siis ma mäletan ja kuidagi ei suutnud tasakaalu hoida. Kukkusin aga no mitte kõvasti, aga see sumbutaja või seal oli niuke kuum, nii et jala peale see mul tulija siis rumala peaga ma ei osanud rääkida julgenud emale öelda, sest ega need asjad olid kõik natukene seal eemal. Ja järgmine hommik ärkasin üles, oli jalg kõik must täiesti ära kõrbenud, et noh, et praegu on kõik korras. Õnneks saime nagu hästi, aga seal üht-teist sai tehtud, aga see oli juba siis, kui me olime ikkagi vanemad. Joel, kuidas sina mäletad vanaema Marie ema, et kuivõrd temal on rolli olnud sinu kujundamisel kasvatamisel läbisaamine, kuidas teil omavahel oli? Me olime lapsepõlves väga palju koos meie kõige lasteaia seal käinud ja ilmselt on seal ongi sellesama kogemuse pärast õigust ja samas samas nagu isal ka last ta vist ka käis korra lasteaiast läbi, aga ega seal ka midagi väga hästi vist ei läinud tal. Aga kuna viiva, siis üks vanema oli viiva ja teine oli viivi, et väga seda nimel sarnasest ka. Aga viiva hoidis meid tõesti väga palju, et viskame seal kolmekesi, kasvasime, ta hoidis karbekat jõudis hoida ja pigem oli niipidi, et kuna meil oli senimaani vanemad, elavad tegelikult eramajas, mis küll alguses oli isa poolt vanavanaema maja, kui ta veel elas, memm siis, et aga tema suri vahetult pärast Heiko sündimist ja siis see maja pärandati isale ja tegelikult siis meil see seal on ka aed, kus me terve lapsepõlve tegelikult veetsime ja vanaema käis ikkagi. Noh, ma mäletan, et ega see selles suhtes ei olnud nagu kõik oli tore, aga samas nagu emaga mainisid, et kord oli majas, et me pidime ikkagi noote korjama ja ei olnud nagu sellist, et et kuidagi nüüd lihtsalt muretult kalpsed seal ringi loomulikult naabri naabripoisse ja tüdrukuid oli ka palju. Et aga vanaema vanaema jah, selles suhtes kindlasti on meid väga palju mõjutanud ja ma arvan, et osalt võib-olla ka selline töökus ja see, see on ka sealt, et sealt tulnud, et. Meie lapsena pidime ka tööd tegema ja kui me olime seal maal, siis meil olid ikkagi heina tegemise tjev rohimised ja siis olid moosi tegemised kodus ja koristamised ja nii. Ja mina mäletan, mina vist väga, mõtlesin mina oma lapsi sund. Et aga vanaema siis tuli ja siis andis neile ka väikese niukse töökasvatuse, ma arvan, mis on ikkagi hea? Võiks siia veel tegelikult veel rääkida, aga siis memmel oli majahoidja või teenija tädi Asta, kes siis tegelikult on Heikot hoidnud hästi palju, Jazda elas kõrvalmajas ja ta oli juhtumisi ka Nõukogude Liidu meister lauatennises omal ajal. Mul on meeles need seigad, kuidas ainult Heiko on suutnud teda võita, et keegi teine mitte, ta oli üle 70 ja seisis ühe koha peal, aga no siis, kui see reket seal hakkas käima, see oli noh, müstikat kõik proovisid seal enne, aga, aga tema nagu Heikkolt hästi hoidnud. Eks, eks Žanna sai seal kõvasti vastu päid ja jalgu, kui, kui ta midagi Eiko justkui ära võtnud. Et. Ja siis ma pidin ka jah, alati vahele minema, kui vastasel jälle, mis sa tegid Liisannasest lisana eesti kõvahäälne ja niukene energiline, aga süüdi ta kindlasti ei olnud, nende. Heiko oli väiksena selliste valgete kuldsete lokkidega tädi astallike täiesti müüdud. Kuskohast oma tulevase abikaasaga kohtasite tuttavaks, aitäh. Ja tulevase abikaasaga. Meid kohtasime Moskva rongis. Moskva rongis mask, nii enne kui edasi lähete lihtsalt mängu ilu mõttes, kas sina tead seda lugu? Vanemate kohtumise lugu nii palju, jah, tean, et nad seal Moskva rongis kohtusid ja läksid, kas orkestriga. See oli ühesõnaga kiriku sündmus, et me läksime Moskvasse lindistama mingit plaati, eks koos, ja siis mäletan, Taavo tuli viimasel hetkel jooksid, oleks äärepealt rongist maha jäänud kontrabassiga, siis pidi ju kõike kandma ise. Ja siis nägu Me sinna istusime, sinna kupees oli selge pilt, kui me üksteisele otsa vaatasime, mis oli selge mis oli, tähendab, tunded olid kohe. Jah, ja tagasi tulles olid juba väga suured tunded, mis teil elus oli siis, kus ta parasjagu olite? Konsis käisin ja üliõpilane just. Ja Taavo ka, oli üliõpilane, nii et mõlemad kohtasite rongis, mitte koolis ja see oli väga huvitav, et Me käisime ühes koolis, aga kuna tabamust veidi noorem, siis ma kooliajast üldse ei mäleta teda ja me nagu kokku üldse ei saanud. Tegelikult tookord oli nii, et Oleviste kirikus tehti ka juba suurvorme pillidega. No minu ema oli usklik ja mina olen nagu kasvanud ka kogu aeg selle sees. Ja siis me mängisime seal, nii et võib-olla me siis. Ma ei mäleta, võib-olla paar korda saime enne seda seal niimoodi mängides ka kokku. Aga kõik see muu asi, mis meie vahel tekkis ja hakkas siis sealt Moskva rongilt Esiteks täpsustas kasaremmelite suguvõsa, on nii-öelda läbinisti ja ajalooliselt kristlik jah, et just isaliini pidi ja just nagu baptistikirikuga seotud, et mis on siinpoolteist sajandit varsti see liikumine Eestis olnud ja kui mõelda, siis onu poolt onupoeg Jakob, kellest me saime, tema on tänaseks päevaks ka pastor, tema isa Meego on pastor, meie vanaisa amo on pastor. Tema isa Rudolf oli samuti pastor, kelle isa Karl oli samuti ma nüüd ma võin. Pean seda üle täpsustama, et kas ta oli tegevpastor või igal juhul sellesse liikumisesse sees ja tegelikult nii-öelda suguvõsa suur laienemine toimus siis papa Rudolfi kaudu. Aga teie pere oli siis ka usklik enne juba, kui te kohtusite. Ja minu ema oli ühesõnaga lapsepõlvest ka käinud kirikus just, ja see küsimus, kuhu ma lõpuks jõuda tahtsin, on see, et et mitte otseselt uskem mänginud või mängis rolli selle juures ka, et te kaks kohtusite kokku jäite? Ma arvan, et ei mänginud nii palju, et. Tõsi, tänu sellele läksime siin rongi, sattusite. Aga see oli kohe äratundmine, nagu sa teise inimese silmadesse nägid nii, ja ma arvan, et see oli vastastikune. Mäletate maksumuse kogemust, see kõige esimene kord? Minul oli see esimene päris raske, kuna mul olid väikesed terviseprobleemid. Arst nagu soovitas minna varem haiglasse, aga kuidagi ta ütles seda nii läbi lillede või ma ei oska öelda, nii et meie nagu ei võtnud seda väga tõsiselt ja siis see asi läkski natuke raskeks, nii et kui Davosis järgmine hommik tuli, kui tütar oli sündinud siis öeldi, et, et poole aasta peal kõige raskem sünnitus üldse. Nii et see oli nagu väga raske kogemus ja peale selle siis ei toodud last üldse minu juurde vist kaks päeva. Ma mäletan nii haiglas ma olin kauem sees ja ja oli raske, ma arvan, et see mõjus ka lapsele kogu see protsess, nii et lisanna sellepärast oli ka suhteliselt palju, nuttis öösiti, kui ta oli väike imik ja oli ka suhteliselt palju haige. Episoodid on meil juba siin juttudest läbi jooksnud ka, aga aga missugused, Joel, sinu esimesed mälestused on, mis sa arvad, kust kellega seoses? Millega kõige esimene mälupilt on mul tegelikult see isegi ema ei saa, arvavad, et see ei ole võimalik, aga ma ise olen suhteliselt kindel, et see oli, et kunagi, kui käisime olümpia hotelli üleval korrusel saunas, no see oli äärmiselt, et noh, eriline sündmus ja ma olin, siis võisin olla, ma olin väike laps ikkagi Iru-Viru, Viru hotelli ja okei siis. Ja siis mul on hea meel, et selline seik, mis on mu kõige esimene mälestus. Ma toterdasin seal selle basseini ääre peal ja ühel hetkel kukkusin sinna sisse ja no muidugi ujuda midagi ei osanud, lihtsalt kosmoulbin seal vees. Ja siis järsku keegi tuleb nagu korjamuselt üles, ma olin vähem kui kaks. Ja pooleteist aastane ja vesi oli umbes nomeeterviskend. Ta läks vee alla ja siis tuli ära. Praegu seni kui ma mõtlen, on see mu esimene mälupilt, aga tegelikult edasised pildid tulevad kuskilt, ma arvan, et ma olin võib-olla seal nelja-viiene umbes ja, ja just see aeg, kui me hästi palju veetsime aega seal aias olid esimesed siuksed mängu mitte mängu, aga väikeste laste kirves ja saag, millega tegime seal puutööd natukene ja mulle last lasteaiad ilmselt ei oleks sobinud ka. Lisan seevastu ilmselt oleks nautinud, sest et ta on alati olnud hästi sotsiaalne, aktiivne aga mulle sobis väga legodega tunde mängida üksinda ja, ja nagu autodega olid paar naabripoissi ka, kellega olid sarnased sellised huvid, et sai nagu rahulikult aega koos veeta, et et selles osas ma olen, mina olen isiklikult väga tänulik, et ei pidanud lasteaias seal kuidagi ellu jääma. Kui rääkida sellest distsiplineerima, sest kui sellist, siis siis ühe korra ma mäletan küll, et et noh, Žanna ärgitas mind sööma lund. Et noh, aga see oli keelatud, et noh, arusaadavatel põhjustel. Ja siis see oli viimane kord, et kui tegelikult vits välja võeti ja Žanna saigi vitsa ja noh, seda ma mäletan ja ega, ega tegelikult pärast seda see nagunii-öelda, kasvatuslikud ka asjad pärast seda natukene muutusid võib-olla kuidagi. Eks see, eks see noh, vanemad võivad ise seda rääkida, esimeste lastega ollakse, ollakse natukene kohati karmimad ja siis mida aastaid edasi, seda leebemaks, aga samas noh, ei olegi võib-olla vaja neid kõiki meetmeid kasutusele võtta, teinekord. Et, aga minu puhul Mul tuleb üks seik küll meelde, tegelikult jõelil puhul temal kui isa läks tööle ja siis ta võis teinekord, et kui tal nagu midagi süda läks siis ta oli niimoodi, et ta niimoodi nuttis, et ta hoidis isa jalast kinni ja ei lasknud teda ära ja, ja ütleski, et ja jäigi seekord ta pidi proovi minema, neil oli oma need bändiproovid jäigi minemata, sest lihtsalt Joel oli nii ahastusest nuttis, et seda ta, noh, see on mul üks moment küll meeles. Ja kui sa tõesti ja ma mäletan ka, Ma olen šokis ka jooksnud kaasa sel suhtes auto peale, kui meil oli see oranž šigull, kuna isa töö, graafikali hektiline kohati nagu võib-olla ei saanud aru, et miks nüüd just on vaja minna, et, et siis oli selline suur klammerdumine siis isa külge kui, kuigi ema oli kodus, et kui oli vaja midagi lahendada, mingeid küsimusi juba kooliaeg, kui sa oled juba ikkagi ise ka vastutusvõimeline teataval määral. Et kuidas teie kodus ja sinu Moody suhtes vanematega see asi käis, et kas seal oli üks või teine, kellega asju pigem arutati või kelle sõna lõplikult otsustas midagi või oli noh, see mis paneb asja paika? No võib-olla nii, et isa isa juurde oli isegi lihtsam, sest isa oli nagu rohkem nõus? Kuidagi ei tahaks jah, jah. Ja emaga emaga oli teada, et noh, kuna lähtudes ka sellest, kui kui vanamaid hoidis, et seal oli nagu lihtsalt olid, mingid asjad olid paigas, isa niisugune oli natuke altime. Et võib-olla tuli see sellest, et tõesti, kui ta oligi nii palju ära, et siis ta ei saanud mitte ta nüüd kogu aeg ära, oli, pigem nagu siis tal oli teine rutiin nii-öelda hommikuti oli pigem kodus, et et siis natukene noh, et ah, et hea küll, et aga, aga emal ikkagi oli jäänud siis see heas mõttes selline ka teie, kui nii on, siis, siis ikka nii on, et võib-olla tava tavapäraselt on seal natuke teistpidi ja kui panna mingile võib-olla ma ei tea suurele skaalale, siis seal jah ei saaks öelda, et midagi drastilist on kordsad nagu halvas mõttes. Aga eks enda sees on ikka needsamad võitlused läbi käinud, mis ilmselt kõikidel eakaaslastel ka, et et ei ole, ei ole see olnud tõesti nii, et olen läinud kuidagi nii puhtalt et-et, see lihtsalt on võib-olla kohati nagu tundunud niimoodi, aga noh kõiki asju ei peagi võib-olla rääkima. Et siis. Mul on nagu mulje, et me ei ole nagu teadlikult kasvatanud lapsi või et nad on nagu kasvanudki ise. Koolis ei olnud kunagi noh, just õppimisega, no mida vanemad vaatavad ka õppimisega ei olnud muret selle pärast, et pigem ma võtsin tagasi, ütlesin, et ärge pingutage nii väga. Nad mõlemad on ju lõpetanud Joel ja Liisanna hõbemedaliga. Pea oli lahti ka, ma arvan, see on Taavo moodi, võib-olla mina olin jälle hästi kohusetundlik koolis, et noh, midagi on mõlemat nagu tundnud. Eiko on olnud kõige tema nägu, väga, see kool ei olnud tal nagu tähtis ja õppimine. Ja sellepärast tema valis juba kas kaheksandasse klassi, ta läks muusikakeskkooli, seal oligi põhiline muusika pillimäng. Ja siis selle ta sai nii täpselt läbi et kõik oli tehtud. Ja ta teadis, mis ta tahab. Võib-olla kui ma ennast natuke analüüsin siin siis on, ongi see, et selline grupi mentaliteet on ikka, et, et Heiko puhul on natuke rohkem see, et on kange ta, võib-olla selline eesmine ja ta võib ka minna täitsa nagu nii-öelda vastuollu või nii-öelda astuda konflikti lihtsamalt ja tal kuidagi on sellist südikust. Minul on natukene pigem et natuuri poolest selline vaikne, nagu ma olen olnud lapsena, et see leplikkus on, teinekord ongi see, et sa oled kuskil kaasas, võib-olla mäletan ikkagi koolipsühholoog logi juurde olen saatnud saadetud koos teiste klassivendadega siis mingisuguse kiusamise pärast, mis seal mingis vanuses nagu tuli, aga see, see oli lihtsalt, et noh, ma ei ole. Vähemasti kui ma tagasi mõtlen, siis ei mäleta, et ma oleks olnud kuidagi agitaator vaid lihtsalt, et oled osa ja sellest nii-öelda sellest läksid kaasa grupist nagu väljajäämine tundus minu jaoks nagu hirmutavam, kui see, et kedagi kiusata. Et aga õnneks tagasi vaadates, et nad olid pigem üksikud juhtumid ja moraalselt juba saad aru, et tegelikult see, et see on vale, mina, eluaeg eluaegne pinginaaber Symeni Sundja, kes on siis ka Sundjate sure, dünastia üks lastest käisime koos ka muusikakoolis ja olime olime enamusega mingi naabrit, siis tema teadupärast on näitlejaharidusega ja ja noh, ma mäletan neid seiku küll, et kuidas ikkagi ühel hetkel juba saad aru, et, et ka pea lõikab ja teed seal mingeid nalju ja noh, et need ei ole lihtsalt ütleme, et olla vaimukas ja, aga noh, et ei ole julgust seda kõike välja öelda, siis vaikselt Symeni alati ütles need asjad välja ja ma ei ütle kõik naljad, need olid minu naljad, mis pärast siis. Aga selline teatav trots tekkis sellest küll, et noh, et peaks ikkagi hakkama ise ka, et ei olnud, ei olnud selliste võib-olla julgustav esineda. Nii väga. Kuna mul endal see kogemus puudub, et siis ma hea meelega küsiks teie käest, et kuidas teie kodu või peremoodi on käinud, kui ema ütleb, et nii-öelda otsest otsest nagu kasvatamist selles mõttes ei olegi laste puhul olnud. Aga kas niisugune asi nagu kristlik kasvatus on olemas, mida te oskate või saate kuidagi sõnades kirjeldada, kas see, et on niisugune taust, iga nädal, kirikus käimine ja, ja kõik need teatud kombed või rituaalid, mis asjaga kaasas käivad? Kas see on automaatselt viis nii-öelda teravate pude ära lõikamiseks ehk see aitab välistada teatud probleeme? Lihtsalt öeldes laps ei lähe pätiks, kas aitab kuidagi kaasa, kas sa oled kunagi Joel selle peale niimoodi mõelnud, kas või enda nahal või siis tutvusringkonnas, kes on sind elu jooksul saatnud ümbritsenud, et kas see aitab automaatselt kaasa? Automaatselt kindlasti ei juhtu midagi, et, et neid näiteid on üksjagu, kus ka tegelikult pealtnäha sellisest rahulikus kristlikus kodus lapsed ikkagi lähevad ülekäte ja kuidagi käivad mingisuguse kirju elude läbi, enne kui võib-olla siis maha rahunenud või tagasi tulevad, et, et see kindlasti garantii ei ole, et võib-olla kui kristlasest rääkida või üldse usuelust, et siis võib-olla üks selline väär mulje, mida inimestele teinekord jäetakse või jääb, on see, et elu läheb lihtsaks, et et kristlik eluviis on kuidagi lihtne, et noh, see, et asjad on paigas ja see, et on, on väga selge nii-öelda mingisugune kui me räägime moraalist või ütleme, kuidas elada, et seda küll, aga, aga elu kohati on isegi keerulisem, sest et sa tead, mis on see nii-öelda õige asi, mida teha, aga inimloomus paraku on veel ebatäiuslik ja, ja me sageli valime seda mitte teha. Et noh, lapsena käisime kõik koos siis onulastega pühapäevakoolis ka see oli tavapärane, kuna onu oli tol ajal Kalju baptistikoguduse pastor, siis meid võeti püha hommikul peale ja meil oli seal nagu tore, et ega meie mõtestanud, see oli selline nagu meie jaoks täiesti nagu tavaline, et ma ei, ma ei kujuta ette, kuidas teistmoodi võiks olla ühel hetkel koolis rohkem käies siis siis nagu tekkis, et näed, et noh, et on ka teistsugust kasvatust või teistsugust viisi ja vaatad ja näed, et võib-olla rohkem selliseid probleeme. Et, aga, aga jah, tagasi tulles siin alguses, et automaatselt sa midagi taga, et lõpuks tuleb ikka igalühel ise seal läbi käia ja eriti kui iseseisvaks muutuda, et siis peab nüüd valikuid hakkama ise tegema ja ja noh, veel kuni sellemaani välja, et see, mis nii-öelda meie mõtetes toimub, kuidas me seda suudame korrastada ja kuidas see siis väljendub, väljendub tegudes, mida me otsustame teha, mida me otsustame mitte teha. See on samasugune võitlus nii-öelda nagu nagu igal teisel inimeselgi. Püüan lihtsalt jälle kaasa mõelda, kuna minu jaoks on see ühtviisi huvitav, aga samas hästi tundmatu maailm, et see pole nii, et kui sul on nagu piltlikult või kujundite keeles rääkides valida hea ja kurja vahel, et siis sa ei mõtle teadlikult nii, et et jumalale pole see meelepärane, ma jätan selle tegemata sellepärast vaid see tuleb ikkagi juba instintidega kaasa, et sa oled lapsepõlvest saadik selle sees olnud ja et see aitab sul otsustada, mitte siis mõeldes kaasa parasjagu niimoodi päriselt. Et kas Jumalale meeldib või mitte. Tavaliselt vist on see tagantjärgi tarkus, et kui sa saad aru, kui sa midagi valesti teed, teed kellelegi liiga, siis on nagu see, kus võib-olla see mehhanism käivitub nagu selgemalt patu kontseptsioon kui selline, et Tastud lihtsalt jumala sellest plaanist või suunistest mööda ja siis laseb nii-öelda märgist mööda selleni eestikeelne tõlgendus, kui otse võtta. Samamoodi nagu me muude asjadega, mida me oleme eluaega õppinud ja harjutanud, et siis on teatud osa nii-öelda automatism seal sees me võim mõtiskli, kui me trükime arvutiga või mängin klaverit, et mis see nüüd iga noot on nii-öelda, see on osa tervikust, aga kindlasti mingeid suuremaid valikud elus on see, kus on vaja nagu korra võtta aeg maha ja mõelda, et et mida need valikud need kaasa toovad ja, ja kuidas võiks olla, mis see nii-öelda parim lahendus antud hetkel oleks, eriti kui on nagu keerulised küsimused. Ma loodan, sa oled nõus natukene seda järgmist teemat kommenteerima ja sissejuhatus siia on see, et miks ma küsisin ema käest Taavoga tutvumise looga seoses, et kas ja kui palju mängis usk selle juures tegelikult rolli, et sul on selja taga üks abielu, mis vabandus see on lihtsalt niisugune minu kõrvaltvaataja tunne ja ma ei taha üldse kuidagigi haiget või ülekohut teha. Aga kas sellesse Joel sellesse abielusse Lauraga oli mõnes mõttes konflikt sisse programmeeritud nii-öelda just perekondliku tausta mõttes, kas sa oled sellele niimoodi mõelnud või sa näed asju hoopis teistmoodi teises alguses, miks see lõpuks kaua vastu ei pidanud? No kindlasti selles suhtes, kui vaadata, panna lihtsalt nii-öelda faktid lauale ja inimeste ette, siis seal on see nii-öelda justkui see vastuolu või sa, vahe on seal üsna üsna nagu ilmne. Aga kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see periood, mis me jõudsime abielus olla ja tegelikult sellele eelnev periood ma ei saaks öelda, et seal oli nüüd mingid asjad, millest me ei rääkinud kuidagi. Et, et vastupidi, kõik need teemad ja needsamad asjad alustades sellistest põhiküsimustest nii-öelda elu mõttest ja, ja jumala olemasolust ja siis juba nagu täpsemalt või detailsemalt usulistest küsimustest. Et need olid kogu aeg laual ja see, see, kust me tuleme, nii-öelda meie kodune kodune olukord ja kogu see nii-öelda mõtteviis ja maailm, kus me üles kasvame, et see jää meiega ju. Isegi, isegi kui me mingeid asju võib-olla enda jaoks kas ümber mõtestame, kuidagi avastame samamoodi, noh, mina, ma olen avastanud nii-öelda seda teist poolt ja, ja ma ei ütle, et see teine pool on kuidagi halvem. Aga selle selles suhtes nagu sellega sellega ma nõus ei ole, et see oli nagu ettemääratud niimoodi minema, et kindlasti kindlasti mitte, et, et ma mõtlen ikka sellele ajale tagasi. Kahetised tunded, et ühtpidi loomulikult on, on kahju, et niimoodi on läinud. Aga teistpidi olen nagu tänulik selle aja eest, sest et selle perioodi jooksul. Ma ei, ma ei saa kuidagipidi öelda, et see oleks olnud kuidagi võlts, vaid vastupidi, et see oli kõik siiras, aga lihtsalt lihtsalt on, on Meil paraku kõigil nii, et et elu ei ole selles suhtes nagu tasane ja lihtsalt ette ennustatav. Et väga paljud asjad mõjutavad meid ja võivad ka nagu noh, nii-öelda raputada seesmiselt rohkem, kui me võib-olla oskame isegi ette arvata ja ja sellise selle põhjalt nagu valikuid teha, siis ei, siis ei tohiks midagi teha. Abiellumine ja kaaslase valik on igal juhul, usu küsimus, et, et sa ei tea, kuidas läheb ja mis saab, et, et ma arvan, et seal seal nagu vahet ei ole. Kui kokku saavad kaks inimest, siis nad ei saa jääda üks ühte leeri ja teineteise leeri. Et kui te juba kokku saate, siis peab ka teine pool noh, nii-öelda tulema usklikuks, kui ta veel seda ei ole. No ma arvan, mina esitatud aru, et see lihtsalt ei ole selles suhtes nagu jätkusuutlik ta kindlasti on märksa keerulisem, kui, kui võib-olla selline samas taustast nii-öelda enam-vähem samade tõekspidamistega inimesed, et kokku saavad. Et noh, juba küsimus, et võib-olla rohkem tekivad laste kasvatamisel, et kuidas mis otsuseid teha, et kui täiskasvanud inimesed, kaks inimest, siis sa noh on ka, on ka nii-öelda muid küsimusi nii-öelda elulisi küsimusi, mis on see, et ühele meeldib üks, teisele meeldib teine ja ja noh, see lihtsalt on, on nii ja sa nagu Jakatest invest muutma. Aga mis puudutab usku, siis jah, see on nii-öelda nii fundamentaalne Erisus, kui sellest üldse ei räägita, see kuidagi ära unusta või üritatakse sellest ümber minna, no siis on ikka väga ebatõenäoline, et seal asi kestma jääb. Aga meie puhul oli see, et me tegelikult ikkagi rääkisime väga tõsiselt ja väga nagu sisuliselt nendes küsimustes. Ja tol hetkel oli nagu meil üksmeel nendes asjades. Aga jah, et, et noh, eks ise ka mõtlen, et oleks olla nii-öelda turvalisemaid lihtsamaid valikuid, aga tagantjärgi midagi muuta ei saa ja ei tahaks ka, et et veel tagasi hüpata sinna tegelikult ikka teed nagu valikuid selles konkreetses ajahetkes oma parima usu ja nägemise järgi, et et see nii-öelda ülejäänud asjades usaldad siis jumalat, et need asjad siis läheksid nii, nagu nad peavad minema. Kui see kõik nägu läks katki, siis muidugi meil oli see väga valus kui see asi purunes, eks ju. Ja näha oma last ikkagi õnnetuna, see on, see on ikkagi väga raske. Ma ei ole kordagi kuulnud, et Juwel oleks öelnud midagi negatiivset või midagi halba. Et kuidas ta sellest välja tuli, et noh, minu jaoks oli täiesti noh, ikkagi et ma vaatasin Joelit ikkagi alt üles ja selles mõttes, et kuidas ta kõik selle läbi tegi. Nõrgalt Jahjust. Räägime lõpetuseks jõuludest, mis ei ole kaugel. Põgusalt käis jutust läbi, et Heiko oli see, kes juba varateismelisena võttis pilli ja koosesinemine või musitseerimine on teie peres olnud vähemalt aegu tagasi. Tähtis, kas on jõudnud siiamaani, kas jõulud teie pere moodi näevad välja nii nagu paarkümmend aastat tagasi vä? Ma arvan küll jah, et me oleme püüdnud seda nii-öelda traditsiooni ikkagi säilitada, et et kui nüüd lisannal on ka juba oma pere ja eks ju ka sealpoolsed, mehe vanemad ja kõik, siis ikkagi nagu jõululaupäeval on meil kõik pere koos ja tulevad meie juurde kokku. Käime ka kirikus, muidugi enne, nüüd olemegi hakanud surnuaias käima. Selles mõttes küünlaid süütama, et kui ema on surnud ja vanaema ja laulame ja ja natuke mängime pilli ja nii, et oleme koos. Ma ei teagi, kuidas, kas teie pärast päkapikud on käinud kunagi vä ikka käivad. Aga käisid pigem nagu pühapäeviti siis advendil, et mina mäletan, lapsest saati juba on olnud, et me oleme oma pere keskis, et noh, ilmselt ka selle tõttu, et vanavanemad elasid tol hetkel Viljandis on siin sõpru, kellel on juurde, Laatseb hästi suur perekond, kui aga no meil on see pere oleks nagu juba nii suur, et siis tehti need otsused ja kui lapsi on palju olnud, et oleme pigem olnud sellise väiksema pereringis ja aga siis kas 25. või siis eelnevalt või pärast siis ka koosviibimised siis sugulaste juures, et vanaisa, kellel tegelikult ongi see saade peaks eetrisse minema tema sünnipäeval, siis see satub ka sinna jõulu jõuluperioodi ja siis neid veel väiksemaid koosviibimisi erinevate sugulastega mahub sinna jõulude-eelsesse järgsesse aega ka. Et jah, see on ikka üks pidulik sündmus meil kodus. Aitäh teile selle kohtumise eest. Pärituult, aitäh, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, meil olid täna külas ema ja poeg varje ja Joel Remmel. Ma olen saatejuht Sten Teppan. Kohtumiseni jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest ema ja poja varje ja Joel Remmeliga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanemad.