Tere õhtust siin kultuurisaadete toimetaja Mari kärand, kes kutsub teid selle päeva viimast tundi veetma koos Kersti Kreismanni ka tema sünnipäeva eel. Ütle, kas sa oled palju intervjuusid andnud, oma elus minu enda arvates ülearu palju ja see on niisugune tunne, et nagu raske on ära öelda, väga ebamugav on ära öelda, põhjendada seda, miks ei taha ja siis tavaliselt tulemus on ikka see, et annad alla ja siis ei ole enesega rahul ja siis on kohutavad hingepiinad ja eriti on muidugi kirjapildiga raskusi, sest et kui annad suulise intervjuu, siis ta kaob kuidagi ära ja aga kirjaliku naad võimalik üle lugeda ja siis muidugi rahulolematus endaga on päris suur. Ta on niimoodi periooditi. Ausalt öeldes, kui ma tegin seda teleseriaali Salmon, siis olin ma nagu ka jälle rohkem huviorbiidis ja päris hoolega piirasid reporterid ja. Ja nüüd. Ma räägin ausalt kuulajatele ka ära, kuidas lood on. Mina nimelt ei ole lugenud seda intervjuud, mis ajakirjas teater, muusika, kino värskes numbris peab olema ja ma mõtlen, et mul on võib-olla selles mõttes parem, et loodame, et ma ei küsi täpselt sedasama, mida seal on küsitud. Kuigi tegelikult on ju nii, et kui keegi on siin meil Eestis tuntud oma töö teenete poolest ja kui siis ajakirjanikud teda ründavad, no mida sa ikka küsid, inimese elu on üks tema töö ja see, mis nähtaval on. Kui sa lähed otsima seda või ära kasutama, et sa tead midagi enamat, midagi ütleme intiimsemat, mis on see inimese privaatsus ja õigus mitte rääkida ja õigus olla ka varjul ja, ja olla omaette, tähendab näitleja elukutset valides inimene siiski peab selle lootusega hüvasti jätma, et ta tundmatuks saab jääda. Jah, seda kindlasti ka ikka paratamatult kuulub selle elukutse juurde. Ma mõistan küll väga ja see oleneb muidugi inimese natuurist ja edevus astmest ja nii edasi. Aga mis puutub nüüd eraellu ja siis selle valdaja valitseja peaks küll inimene ise olema, kui inimene ikkagi ütleb, et see, mis minu koduseinte vahele ja minu eraelu puudub, see on minu oma ja seda ei pea kõik täpselt teadma, siis seda peaks nagu respekteerima ja kummaline on muidugi, praegu on nii palju ajakirjandusvälja mundrid ja reportereid ja, ja Eesti on ju väike ja kellest vähegi kes midagi kirjutada, rääkida on, need piiratakse. Ja mind on natukene hämmastunud. Selline seltskonnakroonikalaadsete väljaannete selline enesestmõistetav, vaatajat häbematu sky või kus viidatakse, et kujutad ette, ta ei tahtnud anda seda fotot, aga me ikkagi saime ja, ja ta ei tahtnud seda kommenteerida. Kujutad ette ka meie siis ikkagi ise kommenteerime ja teame täpselt, kuidas need asjad on. Ma ei saa küll aru, kus see õigus järsku või päris järjest. On selliseid selliseid asju mulle silma torganud, kuigi selliseid seltskonnakroonikaid nii väga ei loe, aga vahel on tuttavaid, eriti seal nagu läbi hakitud, siis vaatad juba huviga. Ja On küll kordi, kus vaata töötuaeg, et mis tehtud on, et kuhu, kelle kätte mis hakklihamasinasse sa sattunud oled, et vaevalt see õnnetu intervjueeritav ise seda jagas või aru sai ja pahatihti ei sa isegi läbigi materjaliga tutvuda, hiljem läbi lugeda, nii et. No siin peaksid toimima ja küllap nad tasapisi võib-olla ka hakkavad mingisugused kirjutamata seadused, mingisugused südameseadused, et sa tead küll, et Sa võiksid praegu midagi lauset kõditavat ütelda, aga sa saad aru, et seda ei tohi seda teha ja seda sa ei taha teha, sest sa tahad olla eetiline inimene. Aga räägime nüüd sellest, kas teatrielus on mõned kirjutamata seadused oma kokkukuuluvust ja oma siseelu kaitsvad seadused ka olemas. Levinud arvamus või selline trafaretne kõrvalt hinnang on. Teater kubiseb intriigidest, nagu ikka, on ajast aega niimoodi nagu kuulujutud ja yld arvamus olnud, aga minu meelest küll teatriinimesed hoiavad väga kokku. Ja see kokkuhoidmine toonul selliste kuidas öelda perekonniti või. Ta kuulub nagu näiteks konkreetse lavastuse juurde. Et siis hakkab küll, see tuleb kuidagi sisemusest, näitlejatele, et need, kes parajasti antud hetkel ühte lavastust teevad, et nad hoiavad kokku nagu üks pere ja, ja üldiselt vaadata siis seda küll viltu, kui see inimene, kes selles lavastuses juba nõustunud kaasa tegema noh, ironiseerid või irvitab tegemist ja jah, ja tulemust ja ja siis muutud kuidagi nii-öelda positiivselt subjektiivseks, et sa kaitsed. Ütleme, kui alguses materjal on võõras ja tegemine on algusjärgus, et siis nagu tundub, et see ei ole vist päris see asi ega ses suhtes ei tule aga paratamatult töö käigus sa hakkad seda asja kaitsma oma rolli, oma lavastust, Jaama lavastajat ja muudad selle asja patrioodiks, nii et et siis, kui, kui lõpuks kreedikut su maa peale toovad, siis tundub juba siis, et kriitik on ebaõiglane ja, ja oled nagu rõõmsam selle üle, kui ka kehvem kriitika sind kiidab või seda lavastust kiidab, selles mõttes. Jah, meil on küll niisugune perekonna tunne, muidu ei saaks ju tööd teha, kui sa sellesse ei usu. Et see on juba vale asend, eks ole, kui sa mõtled, oi, sellest midagi välja ei lähe, lavale ja paradiis paistab publikusse välja. Ütle, kas sina oled kunagi mõnest rollist loobunud. Peaaegu vist üldse mitte, ma olen loobunud väljaspool teatrit asjadest, aga oma, sest koguma noh, selline nõndanimetatud karjääri ajal olen olnud palgalõhe Draamateatris ja. Miks mitte ühtegi korda? Ma olen ikka püüdnud kõik ära teha. Ka nii, eks ole, et see on töö ja lavastajale. Tundub, et sina võiksid seda tööd teha, teda aidata sellest. Ega ma ei ole sugugi olnud väga, väga mõnus ja, ja alluv ja lahe näitle ei anna siis lavastajale, kui, kui see tööle nagu raskemalt läheks või läheb, aga aga ma olen ikka punninud ära teha küll ja kuidas. Mõnus ja lahe ei allu näitlejanna, see, kes vaikselt kuulab lavastaja repliike, nõuandeid, soovitusi ja vastajate. Jah, vist jah, aga ma ei suuda, kui ma tunnen, et midagi on nagu valesti või mulle endale hakkab vastu või siis ma ikka tõstan lärmi küll ja võib-olla rohkemgi kui peaks, või nagu siis ma oleks nagu mida, ainult mis puutub oma rolli, vaid kogu asja. Aga see on ikka jälle selle nimel, et see tükk välja tuleks. Kõik ju koos laval ja vastutanud. Politsei lapsena jonnakas või hea laps. Ema ütleks. Ema, ma mäletan ikka ütles, et miks sa ei räägi midagi ja miks sa oled kuri ja noh, kinnine ja omaette, tähendab ma olen väga sissepoole omaette tõesti olnud lapsepõlves väga ja kinnine, siis tegev kolmede, kas teil on erinevaid, aga ma arvan küll, jaa. Jaa. Keskmine õde on nagu emasse ja mina ja nooremad vist rohkem nagu isa moodi. Väliselt olema, aga me oleme kõik nii erinevad, et oleme erinevad ja raskem vist. Isegi kui me kõrvu oleme arvata, et mööduleme. Ma olen viimasel ajal inimestega rääkinud nende esimesest teadlikust mälestusest ja see on niivõrd huvitav, et inimesed väga paljud räägivad midagi väga-väga noorest east, no umbes nii, et Ellen Niit mulle kord rääkinud ühe mälestuse. Ta ütleb, et tema kindlasti ei kõndinud siis sest tõesti see oli selline, et vaata mäletab, et kuidas ta põrandalt paistis teatud teki äärt, aga see tekk sai olla ainult selles kvartalis, järelikult ainult sellel aastal ja nii edasi. Nonii, ühesõnaga kas sul on mälestus enne seda, kui sa rääkisid? Siis ma mäletan seda, kui mul oli lutipudel ja tegelikult ma ükskord hakkasin ema kaudu, seda saab jõudu sa enam-vähem tuvastada siis seda aega, sellepärast et ma mäletan, et me istusime, oli naabrinaine, kes meil aeg-ajalt tõi ilusa täpilise ja sellise kruusiga, millele näopilt peal piima. Ja tema istus seal laua taga ja kogume suur pere ja ja mina tulin ja mul oli lutipudel kaasas käies. Ja mul ei olnud seda pisikest rõngaslutti, käisin lutipudeliga ringi ja ma mäletan, et kõikaksid mind narrima ja siis mu vanavanaema võttis mind oma sülle ja kaitses mind. Nüüd ma olen kõik selle ära unustanud, aga selle saaksu kuidagi tuvastada, kas vanaema, aga ma liiga hirmus väike küll siis ja kas sa elasid siis? Ma elasin uh, aeg päris soode juures, soode, Nigula raba lähedal Läti piiri ääres, ma elasin talil Ta oli külas, on siis Kilingi-Nõmme lähedal, võiks öelda Häädemeeste Kilingi-Nõmme vahelisele sinna Läti poole. Kas see oli su vanemate juurde ma jaa, ema. Ema oli sealt pärit nagu ja ja kool, kool oli ka algul talikool ja siis Kilingi-Nõmme keskkool. Ja millal sulle selgus, et sa pead Panso kooli tulema? Panso kool. Maa lohma julenud. Mõelda sellele niimoodi ja mul on hea meel, et ma kohe hakanudki kuhugi proovima, siis mul tiivad oleks väga ruttu ära kärbitud, aga mu ideesid Tallinnasse saada ja nii kui ma keskkooli lõpetasin, siis ma tulin Tallinnasse, läksin kaugõppesse Tartu Ülikooli ja läksin kirjastuste tööle Eesti raamat. Nii et ma olen ma töötanud siis ja Pärnu maanteel kahes majas vastakuti. Mis sa tegid kirjas siis no ma alustasin päris alguses Sest ma ei osanud mitte midagi, mind pandi algul masinakirjutajaks, kusjuures nad tulid nii kenasti mulle vastu, ma ei osanud üldse masinakiri, hakkasin seal pääsukesi toksima ja siis olin siis toimetuse sekretär ja nõndanimetatud siis edasi oli juba noorem toimetaja. Ma ei saanud esiteks üldse hakkama, sellega ma küll ülipüüdlik, aga ma teen kõiki asju valest otsast, ma panin selle paberihunniku ja need vastatavad kirjade trükitavad ankeedid ja kõik ritta. Ja siis ma tahtsin korraldada vot vot hakkad need hunnikud, kasvad siis nii suureks ja alati oli see, mis oleks vaja kiiresti ära see tegemata kõige all ja ja oi, ma olin nii äpu, et müts maha, nende ülemus. Ei hakalusid, aga mul on millegipärast ettekujutus, et seal koolis kohutavalt oli hea õpilane ja ma sealgi oli. Korralikega tähendab, järelikult ei sobinud absoluutselt sellesse ametisse ja rääkimata nagu mõeldes, et noh, et kuna ma filoloogiat õppisin ka õpetajana, ma ei kujutanud tegelikult ikkagi ette ennast, nii et see oli mingi küllalt lugeja, tüdruku trafaretne tee valik, et eesti keelt ja kirjandust õppima minna, aga mis tegelikult küsimus oli mõeldud, ma ei tea, mida kõike ajakirjandusse või sinna-tänna, aga kõik see oli selline abstraktne ja Koolis Canicine kirjutav laps jah, kaua koolis oligi kirjandusring ja jah ja näiteringkari. Näitering oli ka, aga seal ma olin ikka nii tagasihoidlik, et ega mind väga nii mingit karjääri tipp oli, see mingi kuri? Ei olnud vanem irmus, kärts, tüdrey ei. Aga ma hakkasin lugema luuletuse sisse ju loeti kangesti seal, ma tundsin ennast vabalt ja julgelt ja ja siis ma sealt ikka lugesingi nende pidudel oli. Meelde mõni luuletus, mida sa tingimata lugeda Lugesid Uno, lahe, Kädi Liisi ma ei tea, mitu kaheksakümnekopikalist sotsiaalse sellise närviga luuletus ühiskonnakriitiline. Sellega ma käisin isegi kuskil mingil konkursil ja võitsin ära, mingi oli vist hullu lahti ja tädi Liisi neli 20 kopikalist midagi niisugust, ühesõnaga keegi andis valesti tagasi või ma ei tea, austanud pensionäri või midagi, vanainimest näed midagi sellist. Aga ma lugesin muidugi juba siis selliseid ilusamaid luuletusi ka. Aga mida sa lugesid teatrikooli sisseastumisel, seal tuligi? Oh, mul oli siis ikka päris palju asju, mida ma kindlasti lugesin, lugesin Paul-Eerik Rummo. Ja siis oli proosapala oli vaja lugeda, üks proosakaladest on ja ma mäletan, oli paustovski, korv, kuusekäbid, ega see oli Edward kriidist. Jah esimesed kirkad lapsepõlve mälestused on muidugi väga tähtsad ja igale inimesele väga kallid. Aga siis hiljem tuleb see aeg, kus hakkad ka suurte valude ja vaevade ka ennast maailmas ühe maailmakodanikuna nägema ja tulevad kõik need eksistentsiaalsed probleemid. Ja kui üldse suuri sõnu kasutada, siis ka need maailmavaatelised probleemid. Ma pean ütlema, et, Mu see niisugune on, selline areng on olnud küll väga aeglane ja pikk ja keeruline või mind kuidagi kodust säästetud. D ja õigemini kai valgustatud ja ma pidin kõigeni jõudma ise. Selles mõttes, et, et noh, see kaksikmoraal muidugi oli, kodus oli jõulupuu ja koolis käisime nääripuul ja seal oli näärivana kodus kui jõulumees, siis pakid ukse taha, aga ma mäletan seda tunnet, see oli ka kuskil vist esimeses klassis kui. Ja see on küll üks halb mälestus, muidugi ma mäletan, kuidas klassi tüdruk ütles väga, meil käis juba jõuluvana ja klassijuhataja oli meile väga südamlik ja tore klassijuhataja oli. Ta tegi seda nagu mitte märkama ja mina mõtlesin, et küll on rumal tüdruk, nii ei räägitud, et see on noh, see on kodune asi, sellest ei tohi rääkida. Tähendab, selline kaksikmoraal oli juba välja arenenud. Kuigi mul oli ka jõulupuu ja kõik, aga, aga ma teadsin, et sellest nagu ei räägigi laialt. Aga tegelikult selline noh, seda oskan ma küll nagu määratleda tähendab selline plahvatuslik. Siia kõlbavad kõiksugused, pateetiliselt väljendused. Selline silmade avanemine toimus muidugi siis, kui ma lavakasse sisse sain. See oli 68 ja Ma olin siis nii-öelda kolm aastat olnud Tallinnas aklimatiseerumis ja Ma olin küll väga üksi kogu see aeg olnud ja ma üldse väga kehvalt kohanen inimeste ja olukordadega, aga see oli mulle väga vajalik aeg, et ma üldse selle linna elu ja meluga nagu harjusin ära ja käisin väga palju kontsertidel ja siukene laadimisaeg selline passiivne oli. Aga pärast seda ma mäletan küll, et noh, see oli küll selline, noh meil oli nii tore kursus ja, ja minu jaoks oli ja me kõigi jaoks oli see niivõrd ereaeg ka ühiskondlikus mõttes ja rääkimata siis ka lavakunstikateedris, kus veel Pansoli täies jõus ja täis energiat. Ja ma nii mäletan, kuidas see kõik nii muutus pärast seda, kirjastuse aega, kus ma ennast nii halvasti tundsin, et et mul oli nii palju energiat. Ma mäletan, ma ei ole elus nii vähe maganud ja nii väikese unevajaduse kuulnud, et tõesti nuh lugesime ja arutasime, trennisime ja, ja õppisime ja kõike kõike tegime ja ahmisime ja kõik see pegasus ja Juhani sabas siis kõik olime ja ja noh, see oli küll vapustav aeg ja see noh, sealt läks küll lahti, selline, igas mõttes. Arenedes kiiresti mööda, sest ülikooliaeg läheb alati on üks elu ilusamaid kahtlemata paljudele. Ja siis tuli kohe teater draamateater ja kas sa mäletad, kuidas sind vastu võeti? Me tulime? Kevadel juba mees, naine kontserdisse, meid viidi sisse, mida ma nüüd praegu ise mängin? Suures rollis, aga siis mina, läbihlakmeid võeti proloogi sinna daamideks, sinna ka. Ja proovi siis me vaegvaikselt Uuedad, olime naljakad välja, täiesti oletegi Oiega ja olime jah ja veel eriti sellisesse seltskonda tulla. Ja Baskin ja juhtimisel ja Tõnu Aav ja kõik on niivõrd kuulsad staarid ja meie siis vaikselt nurka sinna proovisaali ja ja istusime ja kui kohmetud olime, see on, siis pärast meile räägiti, siis oli kommentaariks, kas need on siis ka. Oli öelnud, eks, eks temperamentne näitlejanna ja ju tal oli täielik õigus öelda. Aga muidugi ka sinna vast ei olnud nii kergem selles mõttes minna, et seal oli tõesti oma väga kujunenud ja suur tugev perekond ja, ja ta oli ka selles mõttes, et noh, me oleme Panso lapsed ja, ja siis tol ajal oli selle Panso kooli ümber ikka käis igasugune arutelu kuni sinnamaani välja, et kõik on Panso nägu ja ja tegu ja räägivad nagu Panso, mis oli minu meelest täiesti ülekohtune ja kuskilt otsast õige ei olnud. Ja lõpetuseks õpetaja, kellel oma koolkond ka pole paha, aga mitte väga rääkinud sellest, et meil oli ikka nii palju õppejõude, teisigi. Ja keda sa tahaksid eriti meenutada oma õpetajatest, ma ei mõtle neid ainult mitte teatrikooli õpetajaid, vaid üldse. Käsu rööga muidugi see tõepoolest see algklasside õpetaja, kes oli, ta oli küll ise vanatüdruk, aga ta oli küll ülimalt emalik ise väga sageli on ise oma, selle oli nii suur, kogukas ja soe ja mõistev ja, ja selline ja turvaline, võiks öelda seal maakoolis. Aga järgmisena meenutaks kindlasti keskkoolikirjanduse õpetajad ja klassijuhatajad virve Marta, et kes esimesena mulle vaikselt pistis pihku Underi luulekogu? Ta märkas, et ma nagu kirjandust loen ja siis, kui ta talle meeldis, et mulle meeldib luuletusi, lugeda ta valjult ja nii, et mul see meeldib. Ja ta suhtus minusse väga leebelt sellesse, et ma pidevalt lugesin klassis pingi jalkima juturaamat käes ärkas ära ja iga kord sugugi ei käskinud mul neid ära panna, need tema ja ja see oli minule ka selline, mul ei olnud endal kodus, kuigi meil oli palju raamatuid, mul ei olnud seda Underi kogu ja tol ajal ei olnud ja ta andis, küsis, et äkki, et ega sul ei ole teid sellele, et ega teil ei ole seda visti atakki, teil pakub huvi ja see oli küll suur avastus mu jaoks. Kaaruklast Karl Ader, tema tegi minuga metsikut tööd selles mõttes, et ma olin seal tõesti nii uje ja tagasihoidlik ja imelik, kui mõelda, et see väike Toompealava, kus me oma harjutusi ja katkendid tegime ja kui tantsuga kõikas ikati, kuule kuule mulle sinnani paar meetrit oli taevas olevate, mis siired jooksma seal pidi olema. Ja nüüd on, vaata vahel liigagi köha, nii et seal küll Carladra juhtimisel ja noh, võib-olla ka ise muidugi ise ka ikka püüdnud, et see on nüüd küll asi, mille eest ma tänulik olen. Ma ei tea, kuidas need noorte näitlejate kandma ei ole nagu neid uurinud, aga ma tegin muidugi konsia lavakunstis väga kõvasti trenni, sest mul lihtsalt nõuti seda. Ma olin tõesti viletsa häälega ja väga kitsa häälega. Aga ma tean, ka pärast läksin draamateatrisse, ma tegin ikka väga temaatiliselt edasi hääleharjutusi tehnilisi ja ma võtsin hääleseade tunde ka, nii et ma tegin nagu selles mõttes ka kõvasti tööd, nii et ma sealt sain ikka päris tugeva pagasi. Ja selline harjumus jäänud, et isegi praegu, kui on suuremad rollid ja kui päev otsa pole proovi teinud, näiteks häälega pole midagi teinud, siis ma ikka tahaks ka natuke häälega miskit asja teha, et ta kohe tunnen, et ta jookseb kinni seal nagu võimlemisikkagi, et kui ei ole kaua trenni teinud, siis on kõik väga kinni ja nii on häälega ka. Käia siis üksi mööda tuba ja teed mingisugused. Loed midagi kõva häälega, mingeid harjutusi, need on igasuguseid. Aga millal see tegelik elu su hääle kõvaks ajab? Noh, jah, vahel ikka ajab. Ma arvan, võib-olla vist nüüd. Nüüd on poeg suur ja enam ei ole pahandada vaja, ütleme nii. Ja kõigi poega mul nii hea olnud, et ma ei ole väga väga pidanud tegema. Jah, vist. Kas emal on hea meel, kui poeg on näitleja või mõtleb murega või rõõmuga või kuidas sul see on? No ikka murega ta tagant kihutanud tagasihoidlik, et kuidas see oli, et Andres Raag, sinu poeg on juba praegu tuntud ja noorte hulgas populaarne näitleja. Nii nagu mina oma emale tegin üllatuse, kui ma teatasin, et ma olen näitlejate kooli sisse saanud, nii teatas ka Andres mulle üllatuslikult, et ta sinna läheb. Ja see oli mulle täielik üllatus ja ma läksin ikka väga pabinasse ja ah jaa, vinesse läksid. No ma ei tulnud ja teda sellest küljest, ta oli ka nii oma Te kasvanud ja omaette olnud, nii et ma ei ole kordagi kuulnud näiteks, kuidas ta näiteks luuletusi loob ja milline isegi nii väga, milline ta luule maitsegi on või ja kui ma siis nagu sedasi hirmuga, et noh, et äkki sa loed mulle, et äkki ma hakkan sul miskit abi andnud siis ta sellest ka keeldus, nii et see, et see oli täielik tema enda minemine ja olemine Noh, siin on nii vastakad tunded Ta on ju keeruline see eriala ja ma tunnen seda lähemalt rohkem kui midagi muud üldse, et ma tean neid ohtusid ja muresid ja ja draamasid, mis sellega seoses on. Neid hingehädasid ja sellepärast murega Ja aga see korva osa, see rõõm õnnestunud tööst on loomade juures ikkagi iga tööloaga tähendab, niisugust kunsti tegemise juures ikka ilmselt peab olema nii et see rõõm õnnestumistest peab olema üks kraadi võrra ikka suurem kui see kohutav piin ja muidu ei saaks seda ametit vist pidada. Ongi nii, aga kõrvalt jälle vaadata, ütleme, poja etendusi võis, ta on selles mõttes eriliselt raske, ta on nii vahetult ja ja sa elan nii hirmsasti sisse, selles mõttes õigem on vaadata teist korda uuesti üle, kui sa oled juba rahunenud ja tead umbes, mis sealt tuleb. Kas tema kutsub? Sind alati, kui tal on midagi esietendus või või vastupidi, ütlevad ema, ära tule. Läheme nüüd jälle tagasi sinu enda teatri noorusesse. Sinu esimesse hooaega. See algast mitmeti tähendab ma õppisin ka sisse Tiina inimesest inimesse, kus Maila Rästas hakkasin dubleerima ja see oli ka selline teistsugune. Manija proovidest maha jäänud tükk oli juba valmis. Nii et. Ma õppisin selle teksti iseseisvalt nagu pähe ja siis sain küllalt vähe proovida lihtsalt nii-öelda sisse õppimisproove, see oli ka sellel esimesel hooajal. Ja siis oli mul need tema aktused viiele ja see oli selline esimene tõsine Rässimine ja see oli. Huvitav teos ja omas ajas väga nii põnev ja julge ja põnev. Ja nii see jah, väga-väga raske, sest et lavakunstilõpupoole ja ühtsem poistega tegeldi nagu rohkem ja nad said nagu rohkem või kuidagi. Ja rassisid oma seitset venda ja ja meil oli nagu meid oli vähe ju ka neid tüdrukuid, kes lõpetas ja kuidagi jäime natukene tahaplaanile või? No igal juhul midagi selliseid enda murdmise või ennastületavaid selliseid töid või rolle polnudki eriti olnud ja kadrirull oli ka väga, väga suur ülesanne ja Griša Kromanov väga nõudlik lavastaja. See teade tee algus oli väga noh, kuidas öelda. Väga intensiivne, nagu tee teine kool edasi või kooli jätk selles mõttes oli, oli see, et see nii läks, väga hea. Et ei olnud sellist tagasilangemist töötut olles. Siis ta vist jah, et millal nüüd siis saab tööle hakata. Said kohe tööle hakata. Ja ma käisin siin eelmise asja kohta, sa ütlesid, sa hakkasid, õppisid sisse, dubleerisid, olen seda mitu korda tahtnud küsida mõned näitlejad, see on äärmiselt keeruline tulla tegema rolli, midagigi, teine juba ettevalmistus või teeb, sest siin on nagu paradoks. Sa ei taha ju kopeerida, sa tahad anda oma. Aga teisalt, kui lavastaja on mõelnud ja näinud seda teed koju arengut mingit moodi, siis sa ei saa sellele vastu astuda või peaksid olema ääretult tugev, et murda see lavastaja või kas see on üldse võimalik. Ikkagi lähed tegema sedasama, mida teine. Ei, ta on ja, ja kuigi samas on ju ka, et kui ka alguses, kui ütleme, lavastust hakatakse tegema ja kui on dublandid, siis ikkagi aasta ta ei saa ju niivõrd kaht näha, et ikkagi ja sa näed ka teist proovimas dublantises, eks ole, ja see paratamatult mõjutab. Ja selles mõttes on tegelikult põnev, kui pannakse dubleerima, ma arvan, väga erinevad näitleja tüübid, et siis paratamatult niivõrd erinevad, et seal peab midagi teistsugust välja tulema. Aga tänapäeval on üldiselt vähe sellist võimalust, sest et naastuste eluiga on palju väiksem, mängitakse palju vähem ja see on väga keeruline dublante panna. Me oleme ainult esimese osani jõudnud, aga nagu ma sulle alguses ütlesin, et ma ei tahagi ratsutada läbi nende osade ja, ja rollide, sest et kui inimene keegi neid öötunnil praegu kuulab meid ja mõtleb, et see on see Kersti Kreismann, see tuntud näitleja, tantsinud, näinud laval teles ja ta tahab võib-olla midagi muud teada ja näiteks, siis ma lähen ikkagi, kuna see on ka luule saateaeg ja ma tean, et kirjandus on sinule palju tähendanud. Ja üldse teie peres ilmselt oli niisugune kalduvusest, sinu üks õde on ju kirjandusõpetaja Saaremaal ja teatriõpetaja teeb seal väga ilusat tööd oma õpilastega. Selliseid nüüd vahele sulgudes. Ma tahan selle juurde jõuda, et missugust osa sinu elus täidab? Jah, lugemine, kirjandus, luuleküsimused, tundra lahtisest uksest sisse murdmisega, missugune näitleja siis ei oleks ühtlasi kirjandusinimene. Aga ma tean, et sugugi mitte kõik näitlejad ei ole nii väga kirjelduse inimesed. Ja ma ei tea, mul on ka tunne, et tänapäeval või tiks muu elu on nii intensiivne, et mul on küll tunne, et üldiselt loetakse vähem kui meie ajal muidugi ka konkureerivaid võimalusi on niivõrd palju, kui mina ikka seal tali külas istusin, mul tuli alles kuskil hiljem alles raadio, televiisorist rääkimata ja me kõik terve perekond lugesime ainult kogu aeg. Et raamatud olid ikka jah, põhilised seltsilised. Noh, muidugi selge, et viimasel ajal aega üha vähem aega vähem lugeda. Aga ta jah, kõige rohkem vist ilmselt ma lugesin lapsepõlves ja keskkooli ja silmselt siis juba hiljem, siis olid juba suunatud muidugi kirjaga eksamid, kirjandus või vastavad jah, nii-öelda kohustuslik lektüür ja siis teatrikoolis juba tead, vastav see. Ja see võttis aga kuigi ja siis ka pära kalgus, kui ma teadsin, siis ka ikka rohkem. Praegu tundub, et on aeg on nagu vähem lugeda, seal on kõigil praegu, mul on endal sama asi, et mitu raamatut pooleli ja, ja mitu raamatut on sind kuklas kipitama. Ometi ma pean selle raamatu läbi lugema, loete ajakirja looming. Enam ei ole lugenud väga pisteliselt, muide mul oli juba aastaid oli ta tellitud ja ma lugesin need kõik läbi. Ja hoidsin alles juba emal oli see, kui me maal meil, aga vot see ongi imelik, et kuidagi suhtumine on muutunud. Sellel kirjandusel oli hoopis teine tähtsus kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ja edasi ja ma mõtlen ka näiteks luulele loomingusse ilmusid värskeimad, kõige põnevamad, kõige aktuaalsemad asjad, siis tuli vikerkaar, no seda sai ahmitud ju algusest peale, kogu Loomingu raamatukogust rääkimata ja, ja ma olen nüüd mõelnud ka, et mitte, et ma nüüd oleksin kalestunud ja, ja mitte enam niivõrd romantiline ja nii edasi, aga aga ma mõtlen, et see, minu ma praegu pean silmas luulet, minu luulemõõt on täis, mul on teda nii palju. Ja mul ei ole enam huvi ja vahel ma nüüd loen Postimees või seal või teises kohas ilmuvad uut luuletust, ma lasen ta üle rea läbi. Ahah, et jah, niimoodi kirjutatakse, aga mul on mu oma luulet nii palju ja, ja imelik on ju ka see, et minu luuleta nii-öelda minu kaasaegsed enam ka ei kirjutanud. Ta noh, momendil ka need away, sa mõtled siin kindlasti Pauleerikut, allergia, Blairi, Doris Kareva ja et ka nemad ei kirjuta enam need, kes olid minul huuled nii-öelda, rääkimata siis klassikast, mida sai loetud loetud vaid ikka jälle ja jälle ja, ja seda on, temas on kõik vett. Et ta nagu kuulub mu elu juurde, et mulle enam ei ole vaja uut või kuidagi olen piiratud või kinni ettepoole. Et rikkus mu jaoks ja tal on niisun senine background või tal on nii mitmed mõõted taga, kuidas seal sain mõtet antud ja otsida ja ridade vahelt ridade sisse pandud lugedes valjusti või vaikselt või omaette seltskonna. See oli niivõrd põnev aeg ja ta on nii. Ta on emotsionaalses mälus niivõrd ere ja, ja, ja tige ja et jah, et kuidagi selles osas ma küll tunnen, et et kaasaegne luule mind ei huvita enam. Imelik, jah, ta on nagu ka võib-olla, aga teda on ka vähem mu meelest võib-olla ma olen ei ole küll kursis, aga. Ei, ei, see on väga huvitav küsimus. Sest ma olen üsna samamoodi tundnud, aga näiteks see, et kui kuuekümnendatel aastatel olid luuleõhtud Kirjanike Majas, siis saalid olid täis ja alati oli saal täis ja eriti huvitav oli, kui noored lugesid teie kursusi järgmised kursused ja natuke mindi neid kuulama, aga praegu ilmselt lihtsalt luuleõhtuga saalitäis ei too, peab olema veel midagi muud. Kindlasti või kuidagi teistmoodi see asi serveeritud või, aga võib-olla on ka siiski luulega ja üldse kirjandusega niimoodi, et see nooruse aeg on ikka see aktiivne enese maailma kujundamise Aege seadmemine ja tallele panekesi jää südame ümber koondamine. Aga nüüd läheme sinu elu ja töö juurde tagasi. Sul on tööd? Väga palju, näitlejad on teatavasti ebausklikud, nii et ma ei julge kunagi öelda väga palju ja noh Parajalt palju sületöö rasedus. Jah, ta on olnud. Niimoodi, et, Väga pikalt, päris aastuma töö järele pole, pole pidanud. On olnud paremaid ja halvemaid aegu. Aga see on lihtsalt nii, et enamasti näitlejad on ainsad inimesed, vanasti vähemasti olid kes, kes tahtsid võimalikult palju tööd ja ja me, et siis oli elu hea, kui oli palju tööd. Soo. Kõige armsam töö on teadagi oma teatris. Aga sa oled kaasa löönud Nasa juba salvunetsin nimetasid, oled löönud televisioonis kaasa kivis ka. Mõned ikka olen teinud ja, aga ega ma ei ole eriti Simmi näitleja, ma, ma ei tunne ennast seal hästi, kuigi tõesti nende Salmunitega sai mingisuguse kooli küll ja enesekindlamaks ja ja, ja harjusin ära nende kaameratega lõplikult külmitaja. Kas raadios on hea esineda? Siin puudub publik, jah. Nii ma olen kuidagi, kuidas öelda? Sisemisest sellisest häälestamisest või jah, hääles olekust, võib-olla see sõltub, et vahel läheb väga hästi ja vahel kohe mitte ei lähe, see on see, et sul on jäänud ainult üks, üks kanal nii-öelda, et sa saad ainult rääkida häälega, pead seda kõike siis väljenduma. Ma hakkan vägannas kontrollima püüdlikuks, lähen käte ja kontrollin ja, ja siis ta teeb selliseks kramplikuks või et. Ja siis, kui kaua ei ole teinud, siis sa oled nagu jälle jah, roostes ta nõuab ka mingisugust sellist töösolekut vä. Aga huvitav on see, et alguses rääkisime natuke häälestuse, pidasid seda oma nõrgaks kohaks nooruses. Aga praegu, kui meie siin raadios räägime näitlejatest ja otsime kudagi huvitavat või paljuütlevat häält siis sageli tuled sina meile meelde, et sinu hääles on just mingi niisugune omamoodi. Nad täpp, Need, kargus või? Ma ei tea. Noh, ta on, igal juhul on ta küllalt isikupärane ilmselt, sest et mul on küllalt tihti öeldud, et noh, et hääle järgi mind tuntakse ära või noh, ta jääb nagu kuidagi meelde. Aga isemad aga kaugeltki rahul ei ole, ennast on ikka päris kole kuulata, et on selline ja mis ma tõstram kritiseerima. Mida sa enda tugevaks küljeks pead, kõige tugevamaks? Ei olegi, no one pildist küll, aga ütleme, kui niimoodi, no ütleme siis nii, et millega sa enam-vähem rahul oled, kui näitleja. Keskmiselt korrektne, korralik ja. Nii küpselt ja nii palju tööd teinud võiks siiski juba olla mingi hetk, kus inimene ütleb endale, et noh jumal tänatud, seda väikest asja oskad raha. Ja tõesti mõtteliselt, istun lähema nädala jooksul, ma mõtlen. Teatrirahvas sünnipäeva kombed on kindlasti ka isesugused. Aga ega ma ei taha nüüd küll hakata pärima, kuidas just teie oma sünnipäevi peate. Mul on olnud minu meelest nüüd juba aastaid järjest vedanud, selles mõttes, et mul on südametunnistus nagu puhas, et ma ei pea kodus rosoljet valmistuma, et mul on iga kordunud etendus, sünnipäevad ja muidugi saab üht-teist kaasa võetud ja kauem garderoobis istutud. See ongi parim kingitus siis nagu me rääkisime, et kui tööd on, aga neid just on selja taha jäänud fermendi esietendus, kus sa kaasa teed. Aga mis sul praegu on? Valmiv töö, mis proovides sa käid? Mul nüüd vahepeal oli veel taastusproovid, me mängisime veel nädalat, sa Kuzneri Ameerika ingleid ja siis nüüd tuli sisse beer mind välja ja Homsest hakkame proovima. Merle karusoo, lavastaja tahavad Eesti elulugude nii-öelda lavastust, siis see on nii põnev ja see on tõesti põnev, sest ta on niivõrd teistmoodi, sest et nagu Merle on viimasel ajal on olnud palju selliseid ettevõtmisi, ütles, et nagu siis valmib koos tehes ja ta on ilmselt üsna tihe ja tõsine ettevõtmine. Ja nõuab igatpidi, nagu kaasamõtlemist kaasa tegemist. Ja ilmselt jätkab, võiks arvata neid Merle karusoo juba Ast date taguseid elulugude ja jäneseid sotsioloogilise kallakuga ja seda ongi see muidugi põnev. Sa oled Merlega enne töötanud. Ma olen temaga käinud kunagi korki päikeselapsed, siis oli veel ka vahepeal pardijaht, kus ma väikest rulli tegin ja siis hästi suur. Uniili Electra saatus on lein. Suur suve projektuur, projekt, see on ka üks asi, mis alatiseks meelde jääb, ta oli võimas ja milles ettevõtmine kohutavalt julgegi oma juba pikkuse ja ulatuse ja, ja igatpidi külm õhk seal ja need mingid Kiievi hiired lendasid ja see oli, see oli segav asi, see oli tõeline. Ega ei ole ju nii, et iga töö jääb nii eredalt meelde igaveseks meelde on ikka neid ka, mis lähevad ja kaovad. Ja ja on, kui, kui tuleb viimane etenduse päev õhtu, õigemini siis siis on ka, mõne puhul on, et ah, olgu peale siis, et nii peab minema teise, mõnikord on need head lahti, otsa saab ja mõnest on nii hirmus kahju. Ja seesama Electra saatus on lein oli üks nendest, kus me kõikne mängijad, meil kõigil olid veel noh. Nii, tahtsime veel seda mängida, et jah, aga kolmade kolme õde siiski kuskilt kohalt sai teda mängitud küll, sest seal oli vahepeal jälle vahe. Ja siis ma hakkasin uuesti mängima ja tulid uued osalised, siis kadusid ära Eskola ja ja nii edasi. Nii et teda me mängisime väga palju lihtsalt ja, ja pidi endale aru andma, et lõputult ju ei saa. Aga Oniiliga oli nii, et suvi sai otsa ja tegime teda küll mitu suve, aga ikkagi vähe ja natuke kuidagi püüdsime, aga vaevalt kui me oleksime väga agressiivsed olnud, vaevalt oleks merele suutnud auku pähe rääkida, et kuhugi sisse viia ETV tema juba ja ta nägi seda väljas ja ei pealinn järele teha, aga noh, sellest oli küll kahju, meil kõigil nagu osalistele, me ikka rääkisime-nutsime seda aega taga, et tahaks veel. Et tema mängimise aeg jäi nagu kunstlikult. Keseks Me pretendeeri täieliku ülevaate andmisele Kersti Kreismanni lava loomingust, et seda on võimatu teha ja peale selle, seda ei ole mõtet teha keskinimese parimaid tööaastaid. Ja ma ei tea, kas seal teater, muusika, kino intervjuus on kõik rollid või tähtsamad rollid üles laetud või millest seal räägitakse, aga see jääb mulle täna õhtu põnevaks lugemiseks. Ja kuulajatele kindlasti ka tekitab soovi seda teater muusika kinonumbrit osta. Sest et need näitlejatega pikemat intervjuud on minu meelest üks parim osa sellest ajakirjast. Kas sa loed teatrisse? Ja muidugi see on nüüd küll jah, ajakiri, mis mul on kogu aeg tellitud ja mida ma ei tea, kas sa oled õpetanud ka? Ei, ei ole ja mind on küll kutsutud. Aga ma on üks asi, mida ma tunnen, et ma, millega ma hakkama ei saanud, see, mul ei ole sellist enesekindlust ja, ja ka seminud ahistaks see, et ma pean valmistama ette, ma pean iga päev regulaarselt mingil kellaajal olema ette valmistatud ja minema, kuigi näitleja näitleja on ju sedasama, aga ma ei tea, ma ei tea. Nonii, sobimatu elukutse minu jaoks üldse saabun. Aga kas sinu õpetas tõde ei ütle sulle mõnikord õigesti, sa võiksid käia, õpetajal ei ole kunagi öelnud. Oled sina temale ütles, oi, sina võiksid ja lavastaja olla, sest ta ju nii vahvalt lavas. Emal ei ole öelnud seda, ähvardab ära teks ajada, järelikult jah, ja ta on ikkagi, jah. Ei ole veel öelnud, aga miks mitte? See on üks ala, millega ma olen nüüd viimasel ajal kokku puutunud, need on need kooliteatrid ja, ja seal on küll mingi nii-öelda tulevik olemas. Sest see oli minu jaoks, kui ma esimest korda sellega kokku puutusin, oli minu jaoks täielik vapustus, kuivõrd siiski tegeldakse luule ja kirjandusega? Ikkagi koolides? Oleneb, muidugi me jõudsime. Et et tegelikult see, mille puudumist me siin vahepeal nagu märkisime, pole uued noored põlvkond ja just need entusiastlikud õpetajad, nagu nad on seal Saaremaal ja Jõgeva ja Alatskivil, et nad on osanud Naari uuesti tuua hea luule ja heas mõttes provintsist on erakordselt ja Rakverenäit ja millised noored ja mis asjana kõik teevad. Et mis hõele tähendab, seal on teatud väikseid käsitööoskusi, peab neile andma ja selles mõttes, kui neile nende juhendajatel seda koolitust tehakse, siis on see väga hea. Selge see, et neid ei saa hakata sassi ajama, ütleme profiteatritegemise asjadega, aga teatud väiksed abivahendid, mis on nii lihtne selgeks teha ja mille peale ise ei tule, kui sa ei tea, siis, siis palun väga. Need annavad ka palju juurde rajuma, tegijatel rohkem ja, ja tulemus ka parem. Ja see on üks tore asi, sa oled olnud nüüd Betti Alveri lugemiste žüriis Jõgeval ja kooliteatrite muudes ettevõtmisi. Ma olen sel aastal, jäin kõrvale, õnnetuseks mul olid etendused juba planeeritud, ma olin nii kurb selle üle. Nad jäid oma kutsumisega hiljaks ja meil on nii varakult plaanid tehtud. No küll nad kutsuvad sind jälle, seal on ikka veel ja, ja üks asi veel, kui räägitakse jälle nii, et siin on niisugune materjal, siin on palju võõrnimesid ja tsitaate prantsuskeelseid, keda me kutsume lugema, siis öeldakse, et Kersti Kreismann Mul oli ta selline, kuidas öelda passiivne igatsus või noh see oli ka üks selline tee või võimalus või kuidagi no midagi midagi saada. Selline seletamatu, nii nagu oli see Tallinnasse tahtmine kunagi lapsepõlvest ja keeled ja muusika, sellised asjad, mis olid küllalt kättesaamatut provintsi tüdruku jaoks aga prantsuse keel ja Prantsusmaa mind tõmmanud, vot see on ka mingi, ma ei tea, mis hääl, et, et ta mind alati tõmmanud ja see, see prantsuse keele kõla ja see lausa lummas algusest peale, kui ma teda teadlikult kuulama sain hakata ja ja ma läksin, jabur, Lauri Leesi, keeltekooli see tol ajal oli, mul oli sel ajal ka küllalt vaba aega teatris selline hõredam aed ja nii et jah, see prantsuskeel tuli niimoodi. Ta tuli selles mõttes, et täiesti lootusetuna täiesti nii-öelda luksusena, sest et tol ajal, kui mina teda õppima hakkasin, siis ei olnud mingit lootustki, et ma elus vist üldse Prantsusmaale saal elusat prantslast, näengi, võib-olla sa oled neid saanud? Nojah, tänapäeva tasemel, kuidas, kuidas maailm on nii lahti ja ja inimesed suhtlevad ja õpivad ja stažeerivad maalt maale keeleruumist, keeleruumi siis see meie, see jääbki meie põlvkonna nõrgaks küljeks paratamatult. Aga kuidas sulle otiga on? Oi-oi, ma kardan keerulisemad telefoniga. Need vägal tehnika, tubli, sa ei ole. No täiesti alaarenenud teeks käies. No võtame siis elementaarsed näited, korgid läbi lähevad, mis teed? Kutsud poja? Ja või panen küünla põlema? Ei midagi, ei, mitte midagi. Ma ei saa aru, mis asi see leke ta tuleb ja kuhu läheb või, ja nii edasi, kõige vähematki. Nii et no laps pidiga mu virina peale mind käekõrvale võtma, kui me siis pangakaardiga panga selle automaadi juurde läksime ja telefoni ega telerit rahvast vähe. Ja nüüd lähme telefonikaardiga helistama ja no täielik Alar. Ja ja siis kuidas, no lindistada plaadimängijalt lindil ja seda siis kuu aega pole lindistanud, siis hakkad mõtlema, võtan uuesti raamatut, kuidas. Oli kirjandus ja muusika, et me tahaksime saate lõpus panna midagi niisugust niisuguse plaadi või lindi pääle mis sulle meeldiks. Muusika on nüüd küll vastukaaluks tehnika. Asi, mis on kogu mu elu olnud ülitähtis asi, ilma muusikata ma nüüd küll hakkama ei saa, ta on alati mu juures. Aga kasson siin tiimimängija on lõpuks ikkagi on midagi, saad head muusikat, on nii, et jaa, palgapäeval ma ikka luban endale seda luksust, teostan uue plaadi, aga noh, praegu on hiline aeg, võiks siis kas panna midagi näiteks Supääni. Niisugune sai jutuajamine Kersti Kreismanni ka meie armastatud näitlejaga tema sünnipäeva eel. Kersti Kreismanni austajad näevad teda lavastuses mees, naine ja kontsert. Pühapäeva õhtul. Õnnitlejate hulgas on ka meie kultuurisaadete toimetus.