Tere, Te, kuulete välistundi, stuudios on välispoliitika instituudi teadur Piret Kuusik, Hiina ekspert Leslie Leino, Korea kunstiajaloo ja popkultuuri uurija Mari Hinsberg ning saatejuht Evelin Kalda. Täna alustame natuke avatud muusikaga, kuniks mängib, võite mõistatada, mis tuleb jutuks. See oli Lõuna-Korea poistebänd pedes ja sissejuhatust arutelu küsimuses kas kõht popp või siis Korea popp, vallutab maailma ja aitab Lõuna-Koreal ka poliitilisi eesmärke saavutada. Võib-olla selleks, et pilt oleks alguses kohe natuke selgem, siis hätti, igaüks selgitaks, mis on tema iseenda suhe ja suhestumine Lõuna-Korea popkultuuri, et võib-olla näiteks Piret Kuusik alustab. Minu esimene kontakt oli siis, kui ma ülikoolis õppisin Inglismaal 2013 ja see oli just see aeg Kuipsee kängam stail tuli siis nii-öelda siukse suure hittina. Ja, ja ma mäletan, et tol ajal sai küll käidud nendel Keybopi pidudel, aga aga see kuidagi nagu ei jäänud külge ja mul on eriti meeles, et üks mu ülikoolikaaslane küsis, et, et just niimoodi arutledes, et et, et noh, et me oleme nii harjunud nagu sellise ameerika popkultuuri ja üldse kultuuriga, et me oleme sellega üles kasvanud, aga et nüüd, kus nagu maailm, kõik liigub Aasia poole ja see majanduskese läheb ka sisse, et kas me siis hakkame ka samamoodi aasia kultuuri tarbima. Ja, ja tol ajal ma mõtlesin, et ei, et noh, et need, need väärtused ja need alused, et noh, need on nii teised, et see ei ole võimalik. Aga, aga siin me oleme ja, ja ma arvan, et üha enam me näeme seda, et tõesti aasia popult tuur igatepidi väga erinevatest aukudest tuleb meie igapäevaellu listid, heina. Minule aasta 2007 koma Pekingis olin ülikoolis siis Hiina meedia kirjutas nokil ta otseselt rääkinud ainult popkultuurist kui sellisest, vaid üldse termin ju halju või hiina keeles sisalju Korea laine, korja palavik, võib ka seda nimetada. Et tegelikult kätkeb endas palju rohkem kui ainult popkultuur või muusika, et seal on sellised poliitilised taust sees, et et see oli esimest korda, kui ma lugesin Hiina meediat, siis tuli Global Times või hiina keeles phonyužbaa, kes vastasseis koriaal ainest. Ja see oli aeg, kui 2007, kui ma teadvustasin sellist asja, aga noh, mind otseselt see korea muusikat küll kuulama ei pannud. Ma, ma ei tea, kas ma tol ajal üldse hakkasin neid nimesid internetist otsima ja nii edasi, et pigem ei huvita see, mis Korea edu, mis selle taga on, et Koreas oli sellisel viisil kultuuri, ekspordi, oma elustiili ja nii edasi, et see oli minu jaoks palju põnevam ja siis ma hakkasin rohkem uurima seda tausta. Mari Hinsberg, teie enda nii öelda uurimisvaldkond ongi ju Korea popkultuur, et kuidas on isiklik suhe uurimisobjektiga isiklik suhe võib öelda, et, et algaski jäädes justkui selle siis lainovi laviini alla, et kuskil äkki seitse aastat tagasi hakkaski siis just sellest, et ma kuulsin seda popmuusikat ja need muusikavideod kõik see tundus mulle väga selline ligitõmbav. Ja sellest hakkasingi siis keelt õppima, et tahtsingi aru saada, mida siis lauldakse ja millest räägitakse. Ja siis ka hiljem väljendusse akadeemilisi sulist, et võib-olla selline algul nagu kerghuvi ja siis k sügavam kõigil on püks aasia kõikidest, millest me räägime väga spetsiifiliselt just nende popkultuurist, mitte siis ainult tegelikult muusikast, vaid seal on ju ka näiteks tohututes kümnete tundide kaupa tihti tund pluss kestvate osadega korea, selliseid draamaseriaale, seal on filme. See kõik on kuidagi nagu spetsiifiline nähtused, kus algas, millest tekkis Korea popkultuur kui spetsiifiline nähtus, millest räägitakse nüüd ju tegelikult üle maa. See on tegelikult päris huvitav lugu, millest ma arvan ka Eestil kui väikeriigina on päris palju õppida, et et 97. aastal, kui Lõuna-Korea alles oli IMFi kriis, siis see paljastas Lõuna-Korea majanduses tegelikult, et selle tohutu sõltuvuse nendes suurkorporatsioonides ja tolleaegne president mõtleski ta, ta nägi seda kui sellist korea majandusse sihukest nõrka kohta. Ja, ja ta mõtleski välja, et kuidas, kuidas siis mitmekesistada seda, et see haavatavus ei oleks nii suur ja, ja nii tuldigi siis nii-öelda välja sellise riikliku strateegiaga hakata Ta meelelahutussektorit arendama, sest iseenesest see ei nõua nii palju infrastruktuuri seal kulud, aga, aga ta ei koheselt nagu ei, ei nõua nii palju raha ja, ja sealt selline nii-öelda riiklik eesmärk arendada teadlikult ekspordina meelelahutust, tuligi. Mari inspirk, te olete sellest nähtusest ka üsna kriitiliselt kirjutanud. Mõni aasta tagasi diplomaatias, et on, see on see nii selge projekt, nagu just Piret kirjeldas? Ütleme, et seal on igasuguseid, ma usun ka ähvardusi toodud, et, et on igal asjal ju on ka head ja halvad küljed. Et võib-olla ka seal kultuuri, ruumiline, see maastiku ettevalmistus siis popmuusika või popkultuuri võidukäigule algas juba tegelikult kuskil kuuekümnendates Korea sõja ajal, kui kui laiemalt puutute kokku selle läänemudeliga justkui et kindlasti ka sellest areng, ega see majanduslik suund on jah, kindlasti kasumile orienteeritud. Aga nojah, just, et, et kas, kas see kasum on nagu üle siis humaansetel väärtuste või, või et kuidas seda siis vaadata, et ja mis perspektiivis ka, ma usun, sellest oleneb väga palju. Kui ikkagi see tundub kuidagi täiesti nagu siit vaadates vähemalt minule tundub natukene mõisteliselt, sest see pole nii, et riik võtab ette, et nüüd me hakkame tegema poistebände tüdrukutebände draamaseriaale ja siis see kõik hakkab niimoodi minema, et ma ei kujutaks ette, et Eestis ma ei tea valitsusse, Jüri Ratas vaatab, et oleks vaja majandust pisut mitmekesistada ja me hakkame nüüd tegema Eesti poistebänd, mida kogu maailm, publik võiks hakata mingil hetkel nautima. Jah, seda küll, aga samal ajal me peame nagu arvestama sellega, et Aasiasse mõte sellest, et riik tegelikult kult sekkub, ellu on, on palju suurem, kui võib-olla me oleme harjunud siin Euroopas või siis isegi nagu Ameerikas. Et seal ikkagi see riigi nii-öelda selline strateegiline, suure mahuneline elu juhtimine on nagu palju sügavam ühiskonnas kui, kui meil ja ma arvan, et ja seetõttu ka, kui me nüüd täna räägime nagu sellest välispoliitika või maailma rahvusvaheliste suhete nagu küsimuses, et et mingis mõttes Hiina nendele riikidele ei tundugi nii absurdse mudelina sellepärast et nende jaoks see, et riik sekkub igapäevaellu, ei ole nii võõras kui siin. Leslie, ja te olete rohkem Hiina ekspert, kuivõrd ebatavaline see korea fenomen üldse tegelikult on? No tegelikult on ebatavaline, et et kui me võtame näiteks teised demokraatlikumad üldiselt kujutame ette, et Lõuna-Korea on, eks ole, demokraatlik ja vaba turumajandus ja nii edasi. Aga läbinud ajaloost on ikkagi olnud ju ka selge diktatuuririik ja kõik need Jebolid, kes seal on välja kasvanud, seal on väga suur ikkagi selline tsentraliseeritus ja see on kandunud üle ka kultuurieksporti. Et need võib-olla tegelikult see, ma, ma ei ole päris kindel, et et ta nagu Euroopa mõttes on selline nagu täiesti võib olla aktsepteeritav viis, kuidas enda kui siis tehnoloogia isegi tehnoloogiat või, või oma kuvandit ja kultuuri eksportida. Aga nagu juba läbi käisid, plaasias tajud, arusaam natukene on teistsugused, kindlasti seal on variatsioone palju. Kui me võtame näiteks kõrvalisi, eks ole, Hiina kultuur Taiwanis, Taiwanis, taiwani popp on tegelikult ka Hiinas tohutult populaarne ka Hongkongis Jaapanis natuke vähem. Et seal tegelikult sellist riigipoolset tsentraliseeritud juhtimist taiwani popkultuuri eksportimisel tegelikult, et ei ole jälle samamoodi kantoni popi puhul, et see Lõuna-Korea ma julgeks väita, et on eraldi nähtus just sellepärast. Ta on aasia mõttes väike riik. Euroopa mõttes mitte nii väike. Et isegi Hiina puhul ei ole näha, et üleriigiliselt nii tsentraliseeritud viisil toimub siis pehme jõu eksportimine läbi popkultuuri, et jah, seda proovitakse aga Hiinasse pilt. Ta on palju kirjum, et sellest on palju hiinast rääkinud, et need kinofilmid, mis on välismaal väga populaarsed, need ei ole Hiinas üldse populaarsed. Seal on see suur konflikt tegelikult, et et võib-olla Hiinas. Ma arvan, mulle tundub isiklikult, et see ei ole nii hästi selles mõttes õnnestunud, nagu, kui võtta siin Lõuna-Korea kõrvale, kus tõesti on väga edukalt tegelikult eksporditud, noh mitte ainult eks ole siis kultuuri kui sellist, vaid kogu kuvandit enda riigist. Et Hiinas näiteks väga paljud Hiinast ettekujutuses Lõuna-Korea ongi selline, nagu ta on nendesse oma sarjades ja nii edasi, et, et kui lähevad kohapeal ess avastada, Vaavad päriselt, ei olegi mul endal palju hiina tuttavaid, kes tõepoolest on rääkinud, need läksid Lõuna-Koreasse ja avastas, et vaat see ei olegi nii lahe ja tore, et seal on ikkagi väga palju väga mõttena Rauskavaid inimesi, et ma olen isegi Tallinnas siin näinud, eks ole, et Lõuna-Koreas tunnete tänaval ära võrreldes jaapanlastega. Mis mõttes nad on ikkagi Rauskavamad? Võib-olla mitte nii räuskavad kui hiinlasele agana jalka oma käitumise poolest tegelikult tunnen väga kergesti ära, et ja see stiil võib-olla eriti, mida korea meesterahvad harrastavad, et see seal filmides otseselt vastu tegelikult ei kaja. Minu minu hinnangul ma olen nagu filme väga palju vaadanud, Korea film, et ülikooli ajal ma olin nagu filmide suur fänn, ma vaatasin neid nagu välja, aga muusikat otseselt ei ole kuulanud. Et siis ma olen kõrvutanud, mis nagu realistlik, mis seal on ma ise käinud ka Lõuna-Koreas. Mis on võib-olla täpsustuseks kuulajatele, kes pole näinud veel Lõuna-Korea draamaseriaali, mida nagu ma ütlesin, et ei taha reklaami teha, aga Netflixist leidub väga ohtralt, siis ma ei ole käinud Koreas, aga see pilt, mis avaneb Lõuna-Korea meestest, olen ka lugenud. Tänu nendele seriaalide on väga peenmaine. Aga noh, et nad on sellised printsid valgel hobusel alati, et nad on väga rikkad ja ootavad seda õiget naist ja siis siis käituvad väga romantiliselt, aga mari täpselt samamoodi. Te olete Koreas fännina läinud koreasse, kui suur oli pettumus? Niimoodi küsida, siis ma usun kindlasti mingi jooneni saab teha justkui enda kogemuste põhjal üldistusi mingis osas ei saa, aga et kui selle eelneva teema juurde natukene tulla tagasi, et siis ma usun, et see taju selle normaalsuse vastu tööstuslike, väga kontrollitud, väga süstemaatiline lähenemine sellele pakuturi kommertslikult pole. Ma usun, et see taju vägaga sõltub, kas olla seal sees selle riigi kodanikuna ja selle rahvuse esindajana või siis olla siis väline tarbija. Et et minu jaoks võib-olla ka oli see natukene. No see oli ka esimene selline ahhaa-moment, et, et võib-olla seal sees ei tarbitagi mingisuguseid gruppe, mida väljaspool tarbitakse palju rohkem. Et on näited ansamblites bändidest, gruppides, kes on palju palju edukamaks saanud välismaa turgudel kui kodus ning siis saavutanud selle eduga Koreas. Kuidas suhtuvad teised riigid just, ma mõtlen, aasia naabrid sellesse, et korealaste on nii hästi läinud, kas nad üritavad seda kopeerida või siis ka näiteks mõtleme poliitikale, siis teatud Lõuna-Korea väärtusi sa ikkagi näed või teatud väärtusi, mida kriit propageerida ürituse tegelikult seal ikkagi näed, näed ka nendes võib-olla ajaloolistes draamades, kus siis kõik Jonny dünastia aegsetes kostüümides ringi jalutavad. Et meenub siin Türgiga näide türgi sajandi armastus ja mis oli kindlasti meie paljude vanaemade suur lemmikseriaal mõne aasta eest, mis möllas üle Balkani, tõi palju daame topkapi paleed vaatama ja miski minu meelest üritasid Balkani riigid seda lausa ära keelata, et see oli pehme mõju. Et kuidas, kuidas on lood Lõuna-Korea kultuuriga ükskõik Hiina, Jaapan, ma saan aru, et sa vaikselt ka levib tegelikult Põhja-Koreas, kuigi vist kohalikud võimud ei taha kuidas teised riigid suhestuvad sellesse? Usun, et on väga palju, on ka seda kopeerimist, aga ka muusikamaastikul need siis unistusega lauljad ja näitlejad, tantsijad, nende suund on ka siiski Lõuna-Korea, et on väga palju neid kasvandikke, kes ist rüüterke sinna pürgida ning saada Lõuna-Koreas kuulsaks, mitte siis oma koduriigis oma keeles. Jah, nii ta on, et siin on mitmeid näiteid, ma tean seda, et kas mitte Filipiinide, see ei ole algamas ka mingisugune oma selline draama sektor selles osas ja kas nad isegi minutis ei vist kuulnud, et mingisugused korea seriaalid, et nad võtavad nagu üks-ühele lihtsalt panevad oma näitlejad sisse ka nagu lugu on kui selline nagu sama, et sellesse, sest ta vist pigem nähakse positiivsem, eks, selle pehme jõuga ongi siukene naljakas mõju, et et ega me ju otseselt seda ju ei näe, et muuta tuleb nagu kui me vaatame nagu rahvusvaheliste suhete koha pealt, siis ta ikkagi tuleb meie nii igapäevaellu seda eristada, et oh nüüd see on Ameerika mõju või see on Suurbritannia seda ennem nagu ei tee, kui sa juba nii suur on. Et sa juba näed seda, et noh, täpselt samamoodi, mina olen alati rääkinud seda, et kuidas mina üheksakümnendatel kas või siin hästi palju üles Suurbritannias ja briti kultuuri mõju peal, sellepärast et meil ETVs näidati küll Poiroodia Midsomeri mõrvasid, et ja see oli ka ilmselt ka põhjus, miks ma siis pärast tahtsin veel Suurbritannias õppima minna, kõik läksin ja nii edasi, et et, et noh, taaskord, et see, see, see, seda sellele on vahest väga raske tal on, tal on pehmele mõjul on väga raske nii-öelda seda näppu peale panna selle hetkeni, kui ta on nii suur, et see enam ei saagi aru, kui palju sa tegelikult oled. Mul on nii kahju, et meil ei ole siin ühtegi jaapani eksperti, nendest samadest ajaloolistest raamatute riitid seal soni dünastia lõpuperioodist paistab välja see jaapanlasi nad ikkagi väga hea pilguga ei vaata. Minu meelest kõige koledamad näitlejad mängivad alati mingisuguseid selliseid jaapani kaabakaid, et ma kujutan ette, et kui ma läksin Jaapanis, siis võib-olla ma tunneksin ennast sellest veidikene loksutatuna, nende suhted on ju nii, mina keerulised selles osas nagu seal ei ole, aga mis oli näiteks mets, huvitav on see, et et see draama Crash länniga New, et kus on siis nii-öelda Põhja- ja Lõuna-Korea tegelased, et ma olen aru saanud, et see on vist esimene draama, kus tegelikult põhjakorealane on positiivses valguses näidatakse, et aga ei olegi mingi kole spioon või varas või midagi sellist, et selles suhtes noh, jällegi, eks, eks need eelarvamused muutumas vestlikutes hiinlased. Ja võib-olla räägiks laiemalt samase jaapani lõunaga ja suhted, et ega tegelikult ju jälle tulles tagasi selle juurde, et tegelikult Lõuna-Korea igas mõttes on väga okei, võib-olla enam mitte nii väga, aga ikkagi suhteliselt protektsionistlik riikedki Lõuna-Koreas näinud, et seal on ikkagi valdavalt ainult Korea autode ja see ei ole mitte ainult autoturul, vaid samamoodi ka kultuuriturul ja ka näiteks poeketid välisemagujund poeketid on heitnud ette, et neil on väga raske Lõuna-Koreas ellu jääda. Ja kultuuri sama moodi, et ega Lõuna-Korea ei lase väga palju jaapani kopi sisse. Ajaloolistel põhjustel aga Gussi, Korea pop on hästi populaarne maga Vietnamis paar korda käinud mitu Vietnami tuttavat ülikooliajast hiljem tulnud Vietnamis on Lõuna-Korea kultuurikoguse popkultuur hästi populaarne ja järele tulnud ka siis Korea ette teete tänu sellele nii-öelda pehmele jõule, tegelikult kahe riigi suhted on väga-väga heada. Hiinas Ma tean, et on räägitud, et mingil mingil tasandil ta mõjutanud Hiina siis draamafilmi draamale turg või siis see filmiseerijate turgu, et on, midagi on hakata Lõuna-Koreast üle kopeerima, aga lihtsalt lugenud selle kohta ma ise ei oska konkreetseid näiteid ja võrdlusi uueteni, kus ja mis filmi ja nii edasi. Aga aga just see moment, mis sa rääkisid, et Lõuna-Korea näitlejatest nagu prints valgel hobusel, et seda on ka hiinlasti öelnud, et selline kuvand on, on tõepoolest loodud. Et Hiina filmides väga tihti tegelikult sellist kuvandit ei ole näitlejatest loonud on küll ka üha rohkem, aga võib-olla vähem, et nagu üks ühest kopeerimist ei ole. Ja mulle tundub, et 90.-te lõpus, kui see termin kasutusele võeti, see halju, et see tegelikult Korea laine või viirus, et see võiks olla negatiivne termin, võeti kui tegelikult Hiinas kasutusele. Mulle tundub, et hiinlased kuidagi tajusid, et tsentraliseeritud pehme jõu eksport kuidagi või kuidagi Hiina peaks esiteks selle kaardistama selle defineerima ei saa hakkama nagu mingi sellist nagu vastutööd tegema. Et kuna Hiina on ise ka ju väga tsentraliseeritud. Et samamoodi nagu Hollywoodi mõjule seal väga palju vastu hakatud ei hakka, tegelikult see Lõuna-Koread ei lasta nii palju enam sisse, võib-olla kui varem, osake sellest, et lihtsalt toetada enda filmitööstust Kas hiinlaste puhul nad on tihti ka need, kes vaatavad, teevad asja juppideni lahti ja siis asuvad kopeerima, et olgu see tehnoloogia või midagi muud, et kuidas neil selle küsimusega. Noh, see film saab ka kopeerida, ega seda ju korealaste ette heidetud, et et nad kopeerivaid noh, näiteks kui Korea komöödiast rääkida, et see on väga huvitav, et huumorimeel mulle tundub, on väga palju kõik naljad ja sellised nagu allvee all pool vööd naljadega tundub kuidagi Ameerikast ülevaateid, kui mina näiteks ülikoolis pekkis mulle väga palju kurja tuttavad nendele reas käisin. Et nagu igapäevaelus tegelikult nad ei tee üldse selliseid nalju, et nad ikka palju diskreetse maali kuidagi konservatiivsemad kui see, mis sealt komöödiafilmidest vastu vaatamisminule ise nagu selline nagu ohoo, momente. Vaatasin filmist ja tundus, et kõik on nagu, umbes nagu läänes igapäevasuhtluses. Tegelikult see päris nii ei olnud, et. Maris see meedia ja selline on see justkui vabanemiskoht kui ollagi personaalse selles väga vaoshoitud, väga professionaalne, konservatiivne, et siis ma olen ka näinud seda, kuidas perepea ja, ja ka lapsed nagu saavad õhtul teleka ees ennast nagu täiesti vabaks lasta näiteks lihtsalt millegi lolli peale naerda. Nagu ka ma usun. Ka teised inimesed harrastavad aga ka selle kopeerimise või selle hiina, jaapani, korea lahususe võib-olla seletab ka, või tähendab see, et Korea just enda kultuuri enda toodangut soosib või pesa jätab ka see ajalooline taust, et et sarnaselt võib-olla ka isegi Eestile on see iseseisvus viie olnud väga, väga raske väge siiski väga püsiv. Et, et ma usun, et ka sellepärast on nagu mingisugune selline vana taak nagu küljes, et väga raske on tunnistada mingisuguseid mõjusid, näiteks nagu karaoke, mis on Jaapanist. Et nad isegi ei soovi seda sõna kasutada oma sõna, mis siis, kui näiteks Hiina ajalugu, et kunagi kasutati hiina tähti, et see on ka nagu akadeemiline väljakutse ka selles mõttes? No selle kohta lisan, et tõepoolest koreast on ülitundlikud selles küsimus, et kui nendele väite Ta et mingid mõjutused on tulnud Hiinast, mis tegelikult ilmselgelt nende nii-öelda traditsiooni arhitektuur tegelikult on väga tugevalt mõjutatud Hiinast Koreast ise öelnud, et Austria keisri Leiendab samasugune nagu Pekingis väga tigedaks selle peale hakkavad otsima. Mul on mingid täiesti mikroelementi, mis ütlevad, et näete, et siin on see teistsugune, Hiinas pole seda kasutatud. Või samamoodi kui öelda Korealastele, et teie keel on hiina keelega nii sarnane kohe tigedaks selle peale, siis nad, et mis mõttes, et ma ei saa ju hiina keelest aru. Ütle, kui ma ütlen, et 60 protsenti tulnud keskhiina keeles tähendab hiina keel, mida räägiti 1000 aastat tagasi, mitte tänapäeva hiina keelpille, umbes korra. Tiina gets on kurja keelt väga lihtne ära õppida, sest ega need on väga sarnased sõnad seal. Sest need 60 protsenti sõna- Koreas keele sõnavarast laensõnad tegevus hiina keeles. Ja see neil üldse ei meeldi, nad väidavad, et neil on ikkagi täiesti enda keel ja grammatika hoopis teistsugune. Aga sõnavara on väga palju hiina keelest üle võetud ja Diana kasutasid hiina märke, et minu meelest isegi siiamaani souli, souli, metroos olid mõned kohad olid veel Hiina märkidega tegelikult kirjutatud, aga aga jah, see on õige, et nad on tegelikult kahe suure vahel, eks ole, mõlema poolt on olnud okupeeritud Hiina poolt ju okupeeritud olnud ja jaapani poolele. Ja kahe suure vahel olles siis tõesti eks ole, see identiteet on suhteliselt habras veel, eks ole nüüd lõhestatud põhjaks lõunaks, et et kindlasti see mängib siin väga suurt rolli, et nii-öelda maailma murdmisel on kindlasti üks selline psühholoogiline faktor juures, et nad peavad just nagu ennast kuidagi suuremaks tegema. Just et oma unikaalsust kuidagi nagu toetada ja, ja, ja teha hästi kindlaks tahtsin korrata tulles selle riikliku toetamise küsimuse peale, et kui tugevalt kas on mingisugune, ma ei tea Kultuuriministeeriumi, kui tugevalt riiklikult sinna sisestatakse süsteemi sõnumeid, mida nad peaksid, ütleme kas siis seriaalides ütlema või siis või milliseid narratiive sisse tooma või siis näiteks ka, mida needsamad kaabopi tähed teevad. Ma arvan, et sellest räägitakse väga laual. Ma usun, et dokumentides seda ei suudeta järge pidada või kakao tokesed. Et kindlasti narratiiv, narratiivi etteütlemine on olemas, aga et just kelle läbi või kuidas, et seda on üsna raske nagu tõestada, järgajada. Kui nüüd mõelda nagu seda, kuidas riik seda meelelahutustööstust nagu toetab, siis see mulje, mis mul on jäänud, on selline kuidagi nagu sellise ökosüsteemi loomine. Et noh, et näiteks, et kui on nagu esineja, et siis on, et siis ongi, kuid sellel esinejad, lõppkontsertfilm, muusikavideod, videomängud ja siis kogu see nänn ja kõike, kõike seda nagu et, et kui me tavaliselt mõtleme nagu meelelahutus ja siis sa mõtledki ainult ühte produkti. Aga aga mul on tunne, et nagu selles korea nii-öelda süsteemis, et seal kogu ökosüsteem nii-öelda töötab nagu selle ümber et ja seetõttu sega mingis mõttes nagu puhutakse hästi suureks, et see on selline võib-olla tõesti nagu jällegi siin Euroopas väga võõras ja, ja teistpidi see nii-öelda võib-olla seal fenomeni taga miks neid nagu põhjuseid, mis on selle kõige majanduslik mõju, ütleme ühelt poolt otseselt see, et kui palju ostetud takse kontserdipileteid ja vaadatakse filme, teiselt poolt ka see, et ka praegu Youtube'i avavad inimesed kohe näevad, et neile müüakse Samsungi telefoni peteesi lauluge, taine Mait, et kui suur on otsene mõju, kui suur on see nii-öelda teise ringi majanduslik mõju? Pehme jõu puhul on see alati hästi keeruline olnud, sellepärast et lõppude lõpuks pehmed mõju kui sellist hinnataksegi alati sellest, et kui palju turiste läheb koreasse sellepärast et need PDF-i pärast, eksju, kuni selleni, et, et kes tahab näiteks õppima minna pluss kogu siis äri ja, ja kogu nagu noh, nii-öelda tööstuspool, et, et seda on nagu raske öelda, aga, aga ma olen vist kuidagi kuulnud, et kas kas mitte EPS üksi ei toonud Korea majanduse kuskil kolm miljardit dollarit, eks, eks neid on nagu arvutatud, aga, aga taaskord noh, ma ütlen, et, et see liikumine sellises tööstuskesksest majandusest rohkem nii-öelda siuksesse meelelahutus sellesse, et, et see on olnud nagu hästi suur. Et jah, see oli tõesti tõsi, et pidi vist eelmisel aastal või 2018 3,6 miljardit dollarit. Et nad jäid ikkagi siiski alla nendele tehnoloogikigantidele samsungi õhu, see on ta enda asi. Aga noh, ma usun, et ka nende firmade aastatootlust ja edu võib omistada reklaamnägudele, et keda kasutatakse reklaamides, näitlejaid, lauljaid. Üksesin reklaamides kasutatakse sama, vaatame korea filme ja kui seal noh, kogu aeg ikkagi Hyundaid sõidavad, Kiiad sõidavad ja kõik kasutajad Samsungi ja midagi muud, et tegelikult see on ju ka igapäevane reklaame ja me siis võib-olla tajume, tunneme need brändid paremini ära või noh, Lotte kaubamaja, et siin ikkagi tänapäeval juba liikuda ka Euroopa lennujaamad ringis on näha, siin-seal on juba nende Lotte kotid on et, et siis sa juba tead, ei taha see korea oma, et et tegelikult see nagu selline kaudne mõju tegelikult. Või noh, võib-olla korea pull, see, see iseenesest ongi positiivne. Kui me mõtleme näiteks noh Hiina puhul, eks ole, mis on see sihuke autoritaarne riik, et Lõuna-Korea ei ole ja tal ei ole selliseid globaalseid ambitsioone ja seal nagu sellises tehnoloogilises välja valgumisel võib-olla ei olegi väga suurt mingit ohtu või probleemi? Ja ma veel võib-olla lisaks sellele minutisse üks huvitav aspekt, et kui ma nagu võrdlen teiste riikidega, kes on pehme tavaliste pehmes mõis, ongi USA, Suurbritannia, Prantsusmaal need kolm olnud, kes on alati nagu juhtinud. Et siis korea puhul, mis on minu arvates huvitav, teistest, on see, et korea nagu annab sulle kogu elustiilipaketti. Alustades sellest, et sa saad kuulata korea muusikat, saad vaadata korea filme, sa saad vaadata korea sarju, siis sa saad kasutada Korea kosmeetikat seal süüa. Et, et teistel riikidel on see pigem olnud, mina ütlesin nagu rohkem selline ongi, et kui nad proosa promovad oma filmi filmitööstust või promovad nad oma diilid, aga kuidagi Korea puhul ongi see kuidagi läheb niimoodi, et lõpuks sa saad nagu kogu komposti, et mingil põhjusel näiteks kui ma vaatan Midsomeri mõrvu, siis ma pärast ei taha nagu pubisse minna. Aga, aga kui sa vaatad nagu geid raamat, siis sa mõtled, et tõesti võiks minna, soodschib tegija ja ma ei tea, mingisugust talgit või ma ei tea, mis vaiksed just, et need kõik asjad esinevad nendes teistes astas, millele meil on ligipääs, et kik nagu refereerib millelegi muule selles ökosüsteemis, just et see on hästi-hästi nagu selles suhtes, ma ei tea, kas see on olnud juhuslik või teadlik, aga ta ongi kuidagi just nagu ongi ehitatud siukse ökosüsteemina, et sa võtad nagu kogu selle elustiili põhimõtteliselt üle. Isiklik vaade on, et seal väga palju juhuslikku ikka pole, kui seal näidatakse auto logo väga mitu korda sisse suunitakse ja siis muuhulgas ma ei tea, romantiline kangelane, romantiline kangelane ja kangelanna istuvad autos ja siis mingil hetkel on see, et me võime suudelda, sest sellel autol on reahoidja. Tundub üsna mitte vähe juhuslik, et sellist, võib-olla tootepaigutust nii jultunult näeb, mõnes korea seriaalis on ikkagi raske näha lõiget. Kuigi selle alkoholiga muidugi on see, et see, kui palju nad joovad oma seriaalides, ma ei tea, kas see on reaalselt ka niimoodi ja. Ja mina võin ka kinnitada, et Lõuna-Koreas olles ma mäletan oma koolikaaslase vigu kurjakaaslase juures, kui ma võiksin tal kodus ja tal oli kolme generatsioon, elasid seal kodus, Pärnu ka, nii nagu filmides palju tihti on. Tal oli samamoodi, elasid suures linnas ja siis ka iga õhtu pidin siis tema isaga selle alkoholi jooma, et aga näiteks Pekingis seal on eraldi korealaste linnaasend on tegelikult mitu, aga üks on siis see, kus need üliõpilased on. Seal on kogu aeg selline lärmakam ja selline pilk on, elu käib selle, kui võib-olla hiinlaste puhul kombeks, seal on korealased jah, paistavad silma tegelikult ega see naisterahvad, see ikkagi suhteliselt palju joovad, seal on, ütleme minu minu tutvusringkonnas oli nii, vähemalt. See on nii osaga töökultuurist, et võib-olla sa riskid sellega, kui see ei lähe bussiga välja pummeldama, et sa ei saa näiteks ametikõrgendust, võib-olla kõrgendust. Et tulebki nagu elu hinge tervis, nagu anda sellele. Ja ega, ega ka ju Jaapani ja Hiina Poola sama moodi, et see joomine kuidagi käib sinna juures, kui Hiinas on proovida seda välja juurida, aga ta on endiselt ikkagi seal sees, et väga raske on totaalselt loobuda. Ehk siis see, et nad ei ole tegelikult nii romantilised ja õilsad kui seriaalides, aga joovad küll nii palju, kui kui me sealt näeme me peame siis hakkama vaikselt otsi kokku tõmbama, aga no küsimus, mis saab olema läkk minek, kas on mõni teine aasia riik, mis võiks samamoodi selle korea tuules või siis täitsa omal initsiatiivil ja nendest inspireerituna saada selliseks järgmiseks kultuuri kultuurimaja hakkaks? Niimoodi ma päris ei oska öelda, aga kindlasti ütleks ühe asja veel, mis ma arvan, et köik ka traumade puhul on nagu täiesti olnud, niisugune õnn on see Netflix on ta sisse ostnud ja see tegelikult inimeste vaatamisharjumused on läinud telekast nii-öelda siis sellistele digitaalplatvormidele, kus sa ise ise valid, mida sa vaatad, millal ja mingis mõttes ta nagu soovitab sulle sinu juba huvi pakkunud. Teeme, et, et see lüke ja noh, see ja see edge seda Netflix siis on seda valikut, et tõesti, et kui sa vaatad ühe ära, siis sa, siis sa saad veel 10 tükki vaadata. Et, et ma arvan, et see on olnud üks noh, ühtpidi õnn, aga teistpidi ka korea nagu nende poolt väga tark liigutus, et minna selle selle lainega kaasa. Ma olen nõus, et kindlasti sellele aitab kaasa see, et on saada noh, näiteks Netflix siis või ka Apple'i poes on, on saada korea filme näiteks mina ise vaataks võib-olla ka tihti hiina asju, aga neid on väga vähe. Et Korea on oluliselt rohkem, aga mis, kes võiks olla järgmine? Ma ei oska öelda, et ütleme, kui me siin ajaloost räägime, et siis praegu tajutakse palju teadvustatakse Korea pop ja nagu me siin enne saate algust ka rääkisime, et esimene selline läbimurre tuli tegelikult hoopis Hongkongist, oli kantoni popp. Filminäitlejad, kan, Hongkongi action filmid on, kõik teame tšikid, Johnnie Brush liided Hongkongist pärit. Küll jah, läbilöögi saavutasid Hollywoodis, aga, aga praegu ütleme selliste Hongkongis seda enam, et kantoni popp oleks väga väga populaarne isegi Ida-Aasias. Vahepeal taiwani popp oli hästi populaarne seal jaapani lainetena käinud ja praegu Lõuna-Koreas, et kes võib järgmine olla, ei oska öelda, võib-olla, kui Hiina võtab ette, et nüüd hakkame samamoodi keskvalitsuse tasandil tsentraliseeritud kujul eksportima ja tootma enda popkultuuri, siis võib-olla siin Hiinaga, Hiina puhul muidugi küsimus, et kui hästi edukas ta selle mahamüümisele Pekingis hiljuti alles valmiseks tohutult suur filmistuudio ja kas, kas nad on edukad selle ekspluateerimisele, seda võib olla raske öelda, lihtsalt see Hiina riiklik maine ei ole nii nii hea, võib-olla kui on Hongkongi või Lõuna-Korea või Jaapani puhul, et taiwani popmuusikat Eestis ei ole väga jõudnud filmidest, võiga rääkimata. Ilmselt Koread ikkagi, Lõuna-Koread peetakse siiski nii-öelda lääneliitlasteks, et on riik, kus on Ameerika baasid sees ja samamoodi Jaapan, et nemad olid need, kes nagu teise maailmasõja tulemusel võeti nii-öelda võti sellele pardale, et ilmselt Hiina suhtes paranoia ainult kasvab. Praegu. See on huvitav, et näiteks noh, Singapuris on ka ju Hiina geen, popkultuur on väga vilgas. Aga ta ei ole kuidagi nagu laia maailmavalgunud ja seal ei ole ka näha, et nad oleks väga võib-olla proovinud seda eksport või tsentraliseeritud kujul kuidagi pakendada, et ei oska öelda, ma ei tea, võib-olla day day võib-olla sooviks midagi teha, noh, meil on olnud, esin taifilme PÖFFi ajal, ma ise käinud vaatamas, et aga jah, midagi võib-olla suurt sealt ei ole tulnud, võib-olla India. Kusjuures mul oli kõhutunne selle taiosas ja ma usun, et kui peaks tekkima mingisugune selline suurem hoovus, popkultuuri ülevõtmine, siis on kindlasti vaja mingisugust teist mudelit, sest et GBP isa uuesti teha, isa jäljendada seda haljud, kindlasti element, aga ma usun, et seal peab olema mingi teine väga nutikas lahendus süstima lõpetuseks ütleks selle, et, et ikkagi see, see, kuidas täna ka see pehme kultuur nii-öelda või pehme jõud areneb, et see on ikkagi hästi, peegeldab ka meie seda tänast rahvusvahelist poliitikat. Et mingis mõttes noh, me oleme harjunud sellega, et USAl on olnud kultuuriliselt hegemoonia maailmas ja Suurbritannia ja Prantsusmaa isegi vähem on, on, on olnud selle selle kõrval aga, aga see, et tegelikult täna Korea on ikkagi suutnud sellega nii tulla välja ja ja ikkagi Ameerikas läbi lüüa paljuski. Et see mingis mõttes näitab ka seda, et, et see Ameerika enda konkurentsivõimelises maailmas, et see läheb üha enam suurema küsimärgi alla ja sinna tekib nagu et kui muidu me oleme nii harjunud mõtlema alati välispoliitikas, et oi, et see saab olema USA, Hiina konkurentsis, noh, kui me räägime nüüd kultuurilisest mõjutusest, siis siin on ikkagi Lõuna-Korea väga konkurentsivõimeline ja saab olema väga huvitav näha, et kuidas, kuidas see ka laiemalt rahvusvahelisse poliitikasse mängib. Et ma usun, et see on ka positiivne selles mõttes, et tibla fookus ei ole ainult sellisel lääne- ja Europiidsel standardil vaid ka siis tuleb sisse midagi, midagi muud, mingi teine mõjujoon. Ma tahan lõpetada sellega, et, et ühesõnaga huvitav meie siin arutame, kuidas idakultuur tuleb sisse popkultuuri näol, et, et iseenesest mina näen palju Aasias Hiinas, et tegelikult ju tajusin seda, et nende jaoks nii-öelda Hollywoodi mõju on ikkagi võõrkultuuri mõju ja nemad tajuvad seda hoopis teistmoodi, võib-olla kui meie siin läänes. Ja, ja võib-olla me võtsime nagu iseenesestmõistetavalt, et lääne kultuur kaldub Aasiasse ja nii ongi aga, aga nende jaoks võib-olla oleks sama iseenesest mõistetav nende kultuur kalduks siia Euroopasse ja nad ei näe midagi dramaatilist selles ja ja mõtlevad, noh, see ongi võib-olla selline uus reaalsus või, või normaalsus, et võib-olla meie elamuste võib-olla dramaatilisemalt üle sellepärast et harjunud, et kuskilt Aasiast hakkab midagi sisse tulema, aga samas asja Ida-Aasias vähemalt üheksa, seitsme sajandi keskpaigast, nad on ikkagi selle selle all kogu aeg elanud, et midagi tuleb läänest sisse. Ehk siis me olemegi Õhtumaa allakäigus. Aga siit sellega lõpetame, tänud kuulamast. Stuudios olid Piret Kuusik, Leslie Leino, Mari Hinsberg ning saatejuht Evelin kaldaja. Ja lõpetuseks veel üks näide Korea popmuusikast.