Neil päevil esietendub nii Viljandi Ugalas kui Tartus Vanemuises Beer klint mille lavastaja on Karl Laumets, kellega mul on praegu võimalus vestelda. Tervist. Ma lugesin, et toote lavale Paul-Eerik Rummo värsstõlke. Jah, see on Riina Hanso, Paul-Eerik Rummo 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ilmunud uus tõlge Bergentist. Kui siiamaani me oli meil Marie Underi tõlge siis nüüd Paul-Eeriku ka me rääkisime. Siis ta ütleski, et ta ikkagi suure lugupidamise juures Marie Underi tõlke vastu tundis ta, et see vajab teatavat värskendust praegusel ajal. Ja see on tõesti suurepärane tõlge. Ta on pooleldi värs, pooleldi on ta ka proosas. Ja kui see ilmus, siis nii palju kui mina tean, siis mitmetes teatrites käis tõlge laua pealt läbi, et see tuleks nüüd uuesti lavale tuua. Mil tekkis võimalus selle lavastusega, kui Mare Tommingas pöördus mu poole, Tiida Urbelist lavastust teha tema 120.-ks sünniaastapäevaks. Ja kui me Bergentin jõudsime, siis meil oli õnn nüüd teha esimesena see suurepärane tõlge, tuua lavale. Jah, see lavastus on pühendatud ida Urbeli sünniaastapäevale 120. Milline teadmine või tutvus on teil ida Urbeli versiooniga? Tema Bergyndy lavastusega me, ma olen näinud katkendeid Berg inti lavastusest, need, mis arhiivis saadaval on ja on, mis on säilinud. Ja meil on lavastuses siis taastatud iidourbeli originaalkoreograafia, TEMA Bergenti lavastusest, Nitro tants. Mis on siis Kamil lavastuses olemas? Te olete lubanud lisaks Ibseni fantaasiale, et siin on tänapäeva folkloori, kuidas seal. Ja kui muidu Berginti lugu on läbi põimitud norra folkloorist kus on trollid, karjatüdrukut ja suur kõver ja norra muinasjututegelased siis me oma lavastuse kontseptsiooniga oleme toonud need lood, need tegelased ja maailmade nii-öelda siis kaasaja versiooni kaasaja folkloori kasutades siis erinevaid subkultuure ja missugused kontaktid või seosed nende norra folkloor setomaailmadega, millised vastu, et me leiame siis tänapäeva maailmast. Nii et see tegevus nagu toimub ka tänapäevalgi Ja loomulikult on poeetiline lugu sees on teatav ajatus, teatav muinasjutt tuli siis on selles säilinud. Aga ja me oleme tulnud selle looga kaasaega. Mulle seostub see Jüri Reinvere ooperiga Norra rahvusooperis, aga ma ei tea, kui palju üldse seda Bergenti lavale tuuakse, et kas te olete ise näinud ka mingeid mingeid versioone, mingeid vane tänapäevasemaid või varasemaid? Mina isiklikult ei ole näinud yhtegi täisversiooni muidugi nii palju, kui on võimalus olnud internetist üles leida yhte teist, aga need on andnud ainult katked ja mõned videolõigud. Aga Eestis jah, viimati oligi draamateatrilavastus 90.-te lõpu poole sellest ajast alates Eestis seda Berginti. Minu teadmise järgi ei ole rohkem lavale tulnud. Milline on see koostöö olnud kunstniku ja muusikalise kujundaja, aga Kristjan suits, Vaiko Eplik See on siis meie koostöö nii-öelda jätk Kristjaniga meil juba pikema ajaga väljakujunenud mõtte kaasus ja vaikoga oli meil vabariigi aastapäeva kontsertlavastus, mida me, see oli meie esimene koostöö. Nende kahe inimesega koostöö on absoluutne nauding. Kuidagi tabame 11 Ma ütleks lennult ja iga kord nende. Nende omapoolne loominguline panus on olnud lihtsalt niivõrd rikastav ja alati väga üllatav. Ma tean, kui mäletan, kui Vaiko esimesi muusika lõike saatis mulle, siis ma hakkasin suurest vaimustusest naerma ja samamoodi Kristjani kavanditega, kui lõpuks ta hakkas mulle saatma erinevaid materjale. Nii et loodetavasti on see mõlemapoolne arendav koostöö. Et kuidagi oleme leidnud sellise mõttekaaslase, kust on võimalik koos edasi areneda. Kas kas ma sain õigesti aru, et Vaiko Epliku originaalmuusika on Sindis? Ta on kuidas öelda, ta on pigem Ta on kasutanud mingisuguseid fragmente erinevatest paladest. See lugude nimekiri tegelikult on väga muljetavaldav ja vaiku oskaks ta täpsemalt rääkida, kus need muusikat pärit on, aga kuna ta on võtnud sealt mingisuguseid fragmendid, nii et lõppkokkuvõttes ta juba selline tõlgendus, mis omandab originaalloomeväärtuse ja aga üks, mis on originaalmuusika, on solvegi laul näiteks ja kuna meil on säinitra tants ida Urbelile lavastuses, siis meil on ka kriigi muusika, rohkem ei ole seda kasutanud ja selles kriigi muusikast inspireerituna on Vaiko siis teinud ka tõlgendused teistele maailmadele. Et ta on selliselt läbi põimunud muusikaline kujundus. Sind laval on, loen 20 näitlejat. Neli näitlejat on Ugala teatrist üks näitleja on Vanemuises siis on 15 Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengit ja, ja siis lisaks on kaks tantsijat. Kes on siis peaosas, kes Solveic ja võib-olla natukene räägite lihtsalt sellest lavastamise protsessist või tööst näitlejatega? Beer künti osas ehk siis peaosas on Martin Mill ja Solveigi kehastab Liisbet kala. Kes on siis üks Viljandi kultuuriakadeemia tudengitest ja oma on väga hea meel, et, et just Martiniga õnnestus seda lavastust teha. Temas on väga palju omadusi, mis Bergynttile väga sobivad ja samas mulle tundub ka näitlejana on ta nii heas tugevas vormis, et selline väljakutse on talle väga õigel ajal ja õiges kohas ja nähes, mis moodi ta on selle rolliga nüüd kuhu ta on selle rolliga jõudnud, on see olnud väga-väga rõõmustav, seda pealtnäha ja kogeda. Aga töö on olnud nagu ikka sellise suure trupi puhul organisatoorset raskustega teatavatega on kolmepoolne koostööprojektidest ja inimesi on väga palju et leida neid prooviaegasid ja nii edasi. Lisaks muidugi, et on juba suure lavakogemusega näitlejat, kellega on esineja teatrikeel välja kujunenud ja siis on tudengid, kes alles õpivad, on alles selle näitleja teekonna alguses. Aga noh, tudengitega ka see, et, et nendega nendega töötades õpid ise vast kõige rohkem. See on selline vastastikune õppimine olnud, ma loodan Mida, mida need tudengid õpetavad, siis? Tudengite puhul on selge, et kuidas anda neid näitlejaülesandeid, mis ka tudengite küsimused on sellised, mis sünnivad jälle uuesti neid asju läbi mõtestama, läbi mõtlema. Mis me, mis me võiks lõpetuseks öelda mingisuguse üldistuse äkki, mis selle lavastuse juures kõige olulisem on? Loomulikult keeruline küsimus, sest et võib-olla see kõige olulisem jääbki sõnastamatuks. Või kui tahta seda sõnastada, siis nii ta kuidagi plehku paneb, nii ta on, nii ta paraku on. Ja ega kui seda saaks sõnadesse panna, poleks teatrit vaja. Aga ta on. Ta on oma tee leidmine, oma kutsumuse leidmine, pühendumine. Ise mõtlen, et tehes seda lavastust, et on jälle õnn pühenduda sellesse materjali ja pühendumine on üldse minu arvates üks tunne, mida ma naudin. Just selline pühendumine, mis on milles tuleb välja selline omakasupüüdmatu, mitu loomine oma omakasupüüdmatu pühendumine. Et ja kui seda noh, ka näitlejate puhul, kui kui seda väga suure suure südame ja hingega teha siis ja see juhtub, siis, siis see ongi. Mulle tundub ka usuline ja mitte kaotada sealjuures mitte kaotada seda kõige olulisemat armastust inimese vastu ligimese vastu elu vastu aukartust elu ees, et ikka kipume pidama ennast maailma keskpunktiks. Aga näha olla osa sellest maailmast. Mitte et ainult mina ja maailm Aitäh Karl Laumets. Me rääkisime lavastusest beer klint, mis on jõudnud seitsmendal novembril juba Ugala lavale. Ja 12. novembril esietendub Vanemuise teatri väikeses majas ja sügishooajal jõuab lavastus hiljem ka Tallinna. Mängitakse 16. novembril rahvusooperis Estonia.