Ma olin üsna kindel, et ka Maiken ja Bobo meelest oli kolimine hea kuigi nad polnud ehk Stockholmis sama palju piinelnud kui mina. Lisaks sellele, et vanaema oli nõus ostma igasugusööke, mis meile meeldisid, olime kõik jube rahul, et igaüks sai oma toa. Stockholmis oli Bobo maganud ema jazz vedriku juures ning mina Maikeniga samas toas. See oli raamaturiiuliga pooleks tehtud. Mulle see ei meeldinud. Maiken on kaheksane, seega minust neli aastat noorem. Lisaks tulid talle sageli sõbrad külla ja kui nad olid samas toas, ei saanud õieti mõeldagi. Maiken räägib kohutavalt valjusti. Tema Stockholmi sõbrad rääkisid ka sama valjusti, aga ma tegelikult arvan, et nad üritasid Mikeenist üle rääkida. Kui ma mõnikord ta sõpradega kokku juhtusin, rääkisid nad täiesti normaalselt. Ükskord, kui Maiken väike oli, läks ema temaga arsti juurde, sest lasteaiaõpetajate meelest võis ta olla kurt või midagi, sest ta mitte ainult ei rääkinud jube valjusti, vaid tal paistis olevat ka probleeme selle kuulmisega, mida teised ütlevad. Kuid pärast testimist ütles doktor, et Maiken kuuleb sama hästi kuivaal. Vaalad pidavat kuulma helisid ka Atlandi ookeani teisest otsast. Minu meelest arst pisut liialdas, aga Maiken kuuleb küpsisepakikrõbinat ka siis, kui ta on mitu tuba eemal. See on nagu tema supervõime. Maiken ise ütles. Ma ei kuule, mis siis hästi, kui õpetajad mind keelavad. Kui Vaikeni hääl lõikab luust ja lihast läbi, nagu vanaema ikka ütleb, siis Bovoga on vastupidi, tema ei ütle peaaegu midagi. Ta oskab ainult kolme, nelja kümmet sõna või nii. Tema kõige tavalisemad on kuigk Teledele eieiei emme, sige sikke Maie Maiken ja mammis, mis tähendab valmis ja seda karjuta siis, kui on vetsus lõpetanud. Lisaks teab ta päris palju loomanimesid loomalt pakkuvatele kõige rohkem huvi. No peale kurgi, aga kuigi ta väga palju ei räägi, paistab ta muidu eluga rahul olevat. Ema ei ole rahul, ta on mures, sest Bobon hilise arenguga. Mina olen ainus, kes normaalse jutuga, kui nii võib öelda. Hea on olla vähemalt ühes valdkonnas normaalne. No igatahes, kaldun teemast kõrvale. Sestsaadik, kui vanaisa kolm-neli aastat tagasi suri, on vanaema pidanud väikest hotelli Royal Grand Coulson hautousharblaka, nagu selle nimi nüüd kõlab. Enamasti on ta aeg-ajalt tube saksa turistidele välja üürinud aga kui meie sisse kolisime, pidi ta selle ära lõpetama. Ainus hotellikülaline, kes alles on, on grille besee. Aga tema teeb ise oma voodit ja endale hommikusööki, Jani grillebee. See on kohutavalt pikk ja kohutavalt kõhn mees, kellel on väga stiilsed riided ja kes armastab rääkida oma filmi ideedest. Iga kord, kui teda kohtad, on ta luuside. Kõik on ühtemoodi. Kuidas nüüd öeldagi, imelikud. Esimesed 47 korda, kui ta neist rääkis, olin ma päris huvitatud. Nüüd on mul ausalt öeldes kopp üsna ees. Kahju, et mõni viisakas olen. Ema ei ole sama viisakas, ta katkestab grille jutu kohe ja ütleb. Krister ei. Ma ise üritan mingi ettekäände välja mõelda, nagu, et ma pean minema pesu voltima. Aga asi lõpeb lihtsalt sellega, et ma seisan ja voldin pesu, kuni grille besee seisab mu kõrval, jahvatab. Ilmselgelt pean leidma mingi teise lahenduse. Igatahes vanaema on sisustanud kõik toad nii-öelda 50.-te stiilis. See on stiil, mis valitses viiekümnendatel, kui vanaema väike oli. Selles toas, mis Bobo endale sai, on Chuck box. See on masin, mis mängib plaate, kui münt sisse panna. Natuke nagu Spotify, kuigi selle sees on päris vinüülplaadid. Ja mängida saab viie ja 60.-te lugusid. Maikeni toas on vana Coca-Cola automaat, kuigi see on praegu tühi. Kuid laupäeval ostis Maiken viis päris klaasist koolapudelit ja pani sinna sisse. Meie Boboga saime kahepeale ühe, neli ülejäänut jäi Maiken ära. Siis käis terve õhtu ringi rühitses. Maiken suudab nagu te kindlasti juba aimate väga valjusti pühitseda. Minu toas on kõige parem asi koolimäng. Selle nimi on proua fortuuna ja ma armastan seda. Iga mäng maksab ühe krooni, aga need on vanaaegsed, kroonid ja vanaemal on mängu kõrval purk müntidega, mida saab kasutada. Kui kroonid otsa saavad, võib mängu allservas lihtsalt ühe luugi lahti teha, raha välja võtta ja tagasi purki panna. Saate aru, nagu oleks tõepoolest taevariiki jõudnud? Ema meelest ei ole see kõik nagu päris taevariik. Peale selle, et ema ei salli sigaretisuitsu, mis alalõpmata halli pilvena vanaema pea ümber hõljub on vanaemal tema meelest ka liiga palju asju. Need asjad, mis ema kõige rohkem häirivad, on elektriline ratastool mida kasutas vanaisa suur rohelisest marmorist paksu buda kuju. Kellad igas toas, vähemalt üks, mis igal täistunnil mängivad lühikese viisijuppi ja lisaks veel meetri kõrgused raamatukuhjad. Kuid kõige rohkem häirivad emal loomatopised, mida leiab igal pool üle kogu maja, rebased, kaarnad, küülikud, kaljukassid, oravad, nirgid, naaritsat ja kes kõik veel. Vanaemal on isegi terve sebra, kes seisab hallis punasel pärsia vaibal. Kohe ülakorrusele viiva trepi juures. Selle peal hoiab vanaema tavaliselt oma riideid, kübaraid ja anš jalutusrihma. Vanaema kogub topiseid. Vahepeal tekib mul tunne, et keegi jälgib mind, kui ma ümber pööran, siis on kusagil kummutil mingi täis topitud saarmas, kes mind jõllitab. Aga üks asi, mis on ema meelest kahtlemata suht lahe, on see, et me võime siin tasuta elada kuigi ainult ajutiselt, väidab ta kindlal toonil. Kuni ta saab tööd ja me leiame korteri. Ma loodan, et see juhtub millalgi väga kauges tulevikus. Kuule tõstsin pilgu joonistus blokilt, seal seisis grille besee helehallis pintsakus ja sinna juurde sobivates pükstes. Ka temal oli käes kirjaplokk ja pliiats. Ta kratsis pliiatsiotsaga pead. Ei tea, kas peanahk läks sealt kohast halliks? Igatahes poleks näha, ta juuksed olid niikuinii hallid aga tõeliselt korralikult kammitud, täiusliku lahuga otsekui joonlaua järgi tõmmatud. Sikke ka su nimi on tegelikult Sigvard või Sigurd. Ei kumbki lihtsalt sikke. Lihtsalt sikke. Imelik. Mis seal nii väga imelikku? Ainult sikke, ütled sa jah. Ühesõnaga, see vestlus ei viinud kuhugi, vaatasin uuesti oma blokki ja nentisin rahulolevalt, et joonistus nägi väga hea välja. Olin teinud lähijoonise puunist koos enda parandustega ning lisaks sarja nummerdatud pilte, mis selgitasid, kuidas seda kasutada. Võib-olla saab sellest minu esimene töötav leiutis. Ma olin ju varemgi asju leiutanud, aga need olid lihtsad asjad. Lapsikud mitte nagu see siin. Mõte oli selles, et sõita rulluiskudega, harpuun kõhu peal, paaririhma vahele pingutatud. Siis tuli harpuuni nool näiteks mõne puu külge lasta. Harpuuni otsa oleks kinnitatud nöör. Selleks kasutaksin anštayni rullikrihma. See oli karp, mille sisse oli keritud nöör. Rullikrihm oli konstrueeritud nii, et kui näiteks ainstain kiiresti minema jookseb, kerib nöör ennast kähku välja. Võimalik oli ka nööri lukku panna, nii et seda ei saa sisse ega välja tõmmata. Kuid nuppu vajutades sõitis nöör taas välgu kiirul karbi sisse tagasi. Kuna Einstein on nii suur ja tugev, ta kaalub 55 kilo, on ka tema rihm väga tugev. Minu leiutise jaoks oli see suurepärane. Karbi kinnitaksin harpuuni külge. Niisiis, kui harpuuni nool puu sisse lendab, tõmbaks nööri karbist välja ja kui seejärel nuppu vajutada, kerib nööri ennast kähku jälle sisse ja sel moel saab vähimagi pingutuseta puu poole sõita. See aitaks mind mäest üles ja pikkadel igavatel sirgetel. Ma olin geenius. Leiutise olin pärast pikka mõtlemist ristinud ära Usparoux. Ärbrov tähendab inglise keeles noolt ja Sparrow varblast. Varbla sõnul, sest ma kujutasin ette, et seda kasutades saab lennata nagu lind. Kus siis šarlotka on? Küsis grillebese. Tan kuuris. Osutasin tööriistakuuri poole, kust kostis summutatud mütse ja miski raske kraapis mööda puupõrandat. Nii jah. Just siis avanes kuuri uks ja sealt trügiti välja vana valgeks värvitud puust ust. Nägin vanaema pikkade roosade küüntega käsi, aga ülejäänud vanaema oli ukse taga peidus. Siis lasi ta ukse äkki lahti, mille tulemusel lendasse kõmaki maha, nii et tolmu ja saepuru tuiskas. Ukse tagant tuli välja vanaema avara kaelusega sinises pitspluusis ja sätendavates sebra mustrilistes retuusides. Vanaema juba oskab efektselt siseneda. Gurmaan ning Krister 10 minuti pärast olen valmis. Istu maha ja räägi Sigele. Oma närvekõditav Ast elust. Oi ei, panin silmad kinni ja üritasin neid laugude all. Ma ei tee seda kunagi lahtiste silmadega. Ei taha, et keegi märkaks ja kurvastaks grille besee tammus paar korda kohapeal ja istus minu vastu toolile. Tema selja taga langes talle pähe kuivanud sireliõis, mis jäi pealaele nagu pisike barett. Ta pühkis käega laualt veidi õietolmu. Mulle tuli pähe jube hea filmi Iidee, ütles ta. Ahah. Kas taat kuulda? Oleksin tahtnud öelda, parem mitte, aga see tundus ebaviisakas. Olgu, ta nägu lõi särama. Imeline. Nii selle loo peategelase nimeks olen otsustanud panna pääsul halling ööst. Äkki Datsus kohale, Bobo Teledele, ütles ta pudikeeles, ronis mu kõrvale pingile istuma. Grille besee jätkas pääsel Olling ööst, elab Londonis ja töötab Suurbritannia ühe kõige tähtsama uudistesaate juures. Tan uudisteankur. Walcott küsis Bobo uudishimulikult. Ei, uudisteang, kur, ütles grille. Taan uudistesaates üks kõige tähtsamaid inimesi. Ta on nagu saatejuht, ta loeb uudised ette ja tema nägu on kõikidele tuttav. Ma mõtlen vaatajatele, aga ennekõike lisab ta saatele usutavust ja kaalu. Bobo vaatas suurte silmadega grillebeseele otsa. Selline inimene, kes töötab televiisoris, selgitasin mina. Palk on kordades, Bobo midagi sinnakanti, ütlesin ja vaatasin oma joonistust. Kustutasin rullikatel kaks ratast ära, hakkasin otsast pihta. Bobo võttis ka pliiatsi, üritas mu paberile joonistada. Ei, see on minu oma, ma annan sulle teise. Rebisin kaustikus ühe lehe välja ja andsin talle Bobo, tundus rahulolematu, kuid leppis oma saatusega ja hakkas joonistama. Suur ring, millele tekkisid silmad ja harali sõrmed. Grille besee muut, kui latras. Pääsel halling on lugupeetud mees, tõsiseltvõetav, väärikas ühiskonna tugisammas. Tõstsin pilgu grille, besee silmad särasid. Keegi pole veel kunagi näinud teda rumalusi tegemas. Ta pole kunagi olnud segatud ühessegi skandaali. Tema kohta pole üheski lehes midagi halba kirjutatud. Ta ei joo, ei suitseta. Paistab olevat lausa kohutavalt igav mees, ütles vanaema, kes näis olevat oma töö lõpetanud. Ta võttis grille besee kõrval istet ja süütas selle hommiku seitsmenda sigaretti. Päris kindel ei saanud ma muidugi olla, aga tuhatoosis oli juba Kuusconi ja ta tegi selle igal õhtul tühjaks. Ma räägin Sikele oma filmi ideest, selgitas grille. Jah, ära lase end minust segada, jutusta aga edasi. Kas võtan algusest peale? Ei, ei, ei, seda pole nüüd küll vaja, ütles vanaema kähku. Olgu no igatahes öösiti grille besee tõusis püsti ja ajas käed laiali, ta hääl oli väga dramaatiline. Siis elab holling hõst hoopis teist elu. Siis käib ta väljas kaunite daamidega kohtumas. Daamid muudkui vahetuvad, kutsub neid õhtusöögile, teatrisse ooperisse, tal uskumatult populaarne. Äkki tekkis minus huvi? Ah nii, ütlesin, miks ta populaarne on? Jooniste kõrvale märkisin, kena, rikas, sarmikas Agape asel holling hõrest valetab ka, ütles grille. Ta lubab naistele luksuslikku elu, sära ja pidustusi, kalleid reise, ehteid, autosid. Tagur Ameerib kolme naisega korraga. Juhuslikult on kõik kolm kirurgid, aga nad ei tea üksteise olemasolust. Quick ütles Bobo. Ei, mitte kurg, ütlesin mina. Kirurg, see on üks arst, kes võib inimesi lõigata, kui nad on viga saanud või midagi. Grille besee sirutas õhku pikka kõhna nimetissõrme. Kuula edasi pääsul Hollynchorst lubab neist igaühele, et abiellub temaga, lubab, et nad saavad temal lossi kolida. See loss eksisteerib muidugi ainult unistustes. Ta lubab neile kõike, kuid juhuslikult saavad nad pääselli pettusele jälile ja lähevad siis tõeliselt marru. Nad otsustavad kätte maksta. Krister Darling ütles vanaema kas see pole mitte vähegi iganenud vaade naistele? Osa arvab näiteks, et täiesti okei, on korraga mitmega kohtamas käia ja kõikide ülim unistus pole sugugi abielu. Ja, ja võib-olla küll, aga nende naiste unistus on. Aga ütlesin mina, kas see pole veidi imelik, et nad kõik on kirurgid nagu juhuslikult lihtsalt? On jah, ütles vanaema ja osutas sigaretti hoidva käega innukalt minu poole. Nii et natuke tuhka kukkus mu paberile hea vastu, väides ikke. Naeratasin ja pühkisin tuha maha. Ühe rulluisuratas jäi siiski päris ägedat värvi. Lisasin sinna kollast ka? Jah, aga praegu lihtsalt onni grille besee hääl oli pisut pinges. Võis aimata, et ta ei tahtnud rohkem kriitikat. Igatahes peaaegu karjus ta edasi ühel õhtul, kui pääsel Hollynchorst on ühegagi rurgidest romantilisel õhtusöögil uinutav naine ta magama surudes ta nina ja suu vastu. Kloroformi immutatud salvrätimees langeb maha nagu nott. Teised kaks kirurgi aitavad autosse vedada. Nad sõidavad otseteed haiglasse, sinna kirurgiaosakonda, kus nad töötavad ja panevad ta ühele lavatsile pikali. Vaataja näeb, kuidas tõstetakse üles skalpi. Bell näeb nende kättemaksuhimulisi naeratusi. Grillebesee vehkis mängult skalpelliga õhus. Kui pääsel ärkab, on ta nägu üleni sidemes. Kui ta hakkab sidet maha kerima, näeb ta, et ta on loomaks lõigatud küülikuks kõrvad, hambad, pisike ninaots, terve nägu, karvane. Küülik ütles Bobo rõõmsalt ja tõstis pilgu oma joonistustelt. Peajalgne oli saanud suhuga kriipsu, millest kerkis suitsu. Keerd. Kalkunist sai küülik. Selgitasin, mina. Outi ütles vanaema ja tõmbas sügava mahvi suitsu. Miks just küülik? Küsisin mina. Grillede, see vaatas mulle otsa. Tema laubal oli ärritus, kords. No vaata, jätkasin ma, miks ei võiks olla mingi vähem nunnu loom no näiteks saarmas või alligaator või rott. Nad tahavad teda ju karistada, siis ta ei peaks olema armas. See on iseenesest tõsi küll. Grille besee võttis tagataskust kirjaploki, tegi paar märget. Siis ta jätkas. Kuidas saaks pääsel hollingerst veel kunagi uudiste ankruna tööd leida, kes võtab tõsiselt saatejuhti, kes näeb välja nagu saarmas Saalmas ütles Bobo. Võib-olla ei saanudki kalkunist küülik, vaid hoopis saarmas. Sosistasin mina. Rott, ütles vanaema, rott on kõige parem ebasümpaatne välimus, eks ole. Rott ei meeldi kellelegi. Mis edasi saab, küsisin mina. Grillebesee vahtis mulle otsa pärast seda, kui teda opereeritakse. Hetkeks sigines vaikus. No selle peale pole ma veel mõeldud, ütles ta siis. Hea algus ikkagi, ütlesin innustavalt ja hakkasin harpuuni värvima. Latt küsis Bobo huvitatult. See on väga segane lugu, ütles vanaema. Ka segane. Ta kummardus Bobo joonistuse kohale. Kas sa näe, kas sa joonistasid mind, suits suus ja puha, see tuleb küll ära raamida, sa oled ju tõeline geenius, Starling, aga eks see ole ka tõsi, et sellise modelliga ei tulegi muudkui meistriteosed. Ta pilgutas Bobole silma ja ta naeratas nii laialt, et lutt kukkus suust välja.