Uks kriiksatas pikalt. Ainstan, jooksis minu voodi juurde ja liputas nii ägedalt saba, et terve tagakeha vänderdas kaasa. Suu oli lahti ja lai naeratus paljastas teravad hundihambad. Ta on alati nii reibas hommikul, lõunal, õhtul kui saaks ise ka nii rõõmus olla, nii muretut elu elada. Tere, väike ainstain, ütlesin uniselt. Ja ma näen sind. Sügasin teda kõrva tagant, teda lakkus mu kätt ja mu põske ning ma pidin suu kõvasti kinni pigistama. Keelt mulle suhu ei pistaks. Meenutasin, milline ta oli kutsikana. Temaga oli nii jube keeruline, öösiti ta niuksusega osanud üksi magada, nii et lõpuks tohtis ta magada minu voodis. Ta lamas mu pea kohal, käpad kummalgi pool mu pead, otsekui oleks mul väike karvamüts peas olnud. Ja esimesel nädalal ei söönud ta peaaegu midagi, mis pani minu ja ema jubedalt muretsema. Seda oli päris raske ette kujutada, nüüd, kui ta kugistas alla peaaegu kõik, mida nägi, kui see polnud just metallistega klaasist. Kuid see kõik polnud oluline, sest ta oli ka kõige armsam kutsikas, keda ma iial näinud olen. Sain koera sügisel, kui ma olin üheksaaastane ja temast sai otsekohe minu parim sõber. Minu ainus sõber. Käisin siis kolmandas klassis, mäletan seda nagu läbi udutunnid, olid okei, aga vahetunnid olid jubedad. Teesklesin, et olen hõivatud. Jäin klassi, et ei peaks koos teistega garderoobi minema. Kartsin, mida poisid ütlevad, mida nad teevad. Võtavad mu mütsi ja viskavad vetsupotti, nuhutavad õhku ja ütlevad, et mul on pissihais juures. Tõmbavad mul prillid eest, panevad endale ette, teevad, nagu oleksid mina rääkides tobeda häälega tippides nagu balletitantsija ja silmi kõõrdi ajades. Nüüd oli kõige hullem ja nii teda hüvitigi püüd, eriti idiootne nimi ikka. Ma vihkasin teda. Nad on harjunud, kogu aeg käis lainetena. Vahel Me isegi mängisime vahetunnis koos. Aga järgmisel päeval võis kõik muutuda ja nad olid jälle vaenulikud. Kunagi ei teadnud. Kõige hullem oli ükskord, kui ma olin Youtube'i ühe video üles pannud. Käisin siis ilu uisutamas ja olin teinud ise ühe kava mille üle olin uhke. Ma lõikasin poognaid üle jää, tegin ühe piilmanni, kus tõstetakse üks jalg võimalikult kõrgele üles ja võetakse kätega uisust kinni. Käsivarred poolviltu üleval pea taga. Ja mul õnnestus isegi üks päris raske piruett peaaegu täiuslikult. Ma armastasin iluuisutamist. Ma armastasin jääd kostüüme, muusikat ja soontes pulbitsevast adrenaliini ja kiirust. Mul oli tunne nagu lendaksin. Ma ei tea senimaani, kuidas püdel õnnestus mu Youtube'i kanal avastada, sest selle nime ei saanud minuga kuidagi seostada, see oli pleinz of Glory. No igatahes sai püde sellest haisu ninna ja paar päeva pärast seda, kui ma olin video üles pannud, näitas ta seda vahetunnis kõikidele. Naeris sätendavaid pükse, mis mul jalas olid särki traks. Ütles, et ju ma olen pede, sest tegelen sellise pede spordiga. Poleks pidanud vastama, aga vastasin ikkagi. Ei suutnud end talitseda. Ja kas see on siis kuidagi keelatud või pede olla? Häbi kõrvetas nahka. Häbi selle üle, et olin video üles pannud, et olin selle üle uhkust tundnud. Kõige hullem oli see, et see jättis oma jälje uisutamisele. Enam ei tundunud seesama tore mulle, kes ma olin iga trenni oodanud. Nüüd mõtlesin ma iga kord püttele tema sõnadele tema õelale naerule. Kartsin, et ta võib mind näha. Miks pidanuks ta äkki jäähalli ilmuma? See polnud kuigi usutav, aga ikkagi. Varsti pärast seda jätsin uisutamise katki. Ema ei saanud millestki aru. Aga sa ju armastad iluuisutamist. Minagi ehitasin lihtsalt õlgu. Ei rääkinud talle kunagi, miks. Paar kuud hiljem Sainansteni olgugi, et ema ei teadnud täpselt, kuidas mul läheb saida ometi aru, et mulle ei meeldi koolis ükski sõber ei käinud mul külas. Vahel sain Maikeni peale pahaseks, sest tal oli kõik nii lihtne sest tal oli nii palju sõpru. Pühapäeviti võis mul kõht valutama hakata, sest muretsesin esmaspäeva pärast nii väga. Viiendas klassis läks väheke paremaks. Meile tuli uus õpetaja, Ronny ja mõned uued õpilased tulid ka. Ja meeleolu nagu muutus. Rahulikumaks läks. Kuid päris heaks ei läinud kunagi. Minu jaoks mitte. Mina olin ikka üksi. Aga Einstein tegi asja lihtsamaks, tema soe jässakas kere, tema musid ja armastus. Ma meeldisin talle täpselt sellisena, nagu ma olen. Olin just rulluisud jalga saanud, esikust sebra topise pealt koera rihma võtnud ja Einsteini laia rinnaümber kinnitanud. Tacle viisan nuuskis ust kibeles välja. Kohe poiss, oota natuke. Kindluse mõttes sidusin rihma ümber kõhu, juhuks kui mul ei õnnestu teda kinni hoida. Ta kaalus ja üle 50 kilo ja mina vaevu 35, nii et tal polnud tegelikult kuigi raskem interida. Pidin ta ainult nii kaugele saama, et ta seda teeks. Ja lisaks selles suunas, mis mulle sobis. Hetk varem olin pannud valmis ühe saalihokikeppi ja selle külge nööri, mille külge olin omakorda sidunud vorsti ja tõstnud selle ukse taha nagu õng, aga ilma konksuta. Seda ma lehvitan, siis ta apla koera suu ees. Minu arvates täitsa lollikindel süsteem, ainstani armastus vorsti üle kõige maailmas. Olin jaki taskusse pannud ka paar tagavaravorsti. Välisuks avanes ja Einstein hakkas haukuma valjusti ja metsikult. Sisse astus grillebesee üleni beežis, alates korralikult triigitud särgist, kuni purjeriidest väikeste tupsudega jala nõudeni. Oi ei. Tere päevast, sikke kassažarlotti oled näinud? Jah, ta on üleval, parandab treppi. Tasa, installin, kõik on korras, rahu. Ainstain nägid täitsa metsik välja, roosa keel suust välja rippumas, hüppas suurest rõõmust peaaegu kõigi nelja käpaga korraga õhku grille besee patsutas teda kohmakalt ning Einstein kasutas juhust ja lakkus ta kätt. Ah sedasi. Ja ma näen, et sa lähed koeraga välja. Ja eks mulle kuluks ka üks jalutuskäik ära. No ei, nii polnud ma seda küll ette kujutanud. Minu plaan nägi ette, et harjutan rulluisutamist, nii et install veab mind osalt seetõttu, et see oli lahe ja teiseks selleks, et harjutada ära usberu jaoks. Pean õppima tasakaalu hoidma, kui ma ei sõida enam üksi, vaid näiteks nii, et koer tõmbab või siis harpuuni noolenöör, mis mind kähku enda poole tirib. Läksin grillest mööda treppi, Mademele pidin ainstayni lühikese rihma otsas hoidma, et ta otsemaid jooksu ei pistaks. Vanaema ootab hea meelega seltsi, mina lihtsalt üles. Räägitakse, et liikumine on tervislik, ütles grille besee. Vanaemal võib seal abi vaja minna. Kas see pole mitte hea Puusepp? Grillebee, see tegi nagu ei kuuleks mind taevast tuuleks 10000 meetrit käia ütles ta mõtlikult. Kohvi on ka, ema tegi, sa võid võtta ühe tassi endale ja teise vanaemale. Või oli see 10000 sammu kas meetrit või sammu? Andsin alla, saate seda hoida, aga üritab vorst ära peita, et ainstain seda ei näeks. Andsin saalihokikepi grillele. Muidugi siis saan juhust kasutada ja rääkida ka ühest filmi ideest, millele olen siin endamisi mõelnud. Viimati andsid saju lihtsalt oivalist tagasisidet. Ah aitäh, instants. Stopp. Anstain ei tohtinud enne jooksu pista, kui ma olen asfaldile jõudnud. Muidu lohistab ta mind lihtsalt nagu pähklikoti järel. Suutsin ta panna enda kõrvale liikuma, pistes talle aeg-ajalt suhu väikese tüki vorsti ise üles sillutatud jalgraja koperdades. Ainstani suured pruunid silmad olid kogu aeg minule naelutatud või nojah, rohkem minu vorstijagamiskäele. Grille besee tuli hokikepiga järele. Kui kaunis ooperilauljanna Eliise Schumacher Polmaust on teel tööle satuta kohutavasse, liiklusõnnetusse. Grille hääl oli taas dramaatiliseks muutunud. Mis sellest telemehest sai? Mis ta nimi oligi? Pääsel? Küsisin ma. Sa mõtled tasel hallinghersti? Sellest ideest ma ausalt öeldes loobusin. Seal on mõningaid puudusi, uus on palju parem. No igatahes, kuula nüüd, täpselt siis, kui Eliise Schumacher poormaust tänavat ületab, sõidab talle otsa buss. Tema armetu keha lendab ligi 10 meetrit läbi õhu, enne kui maandub madalal kivimüüril ja ta viiakse teadvusetult haiglasse. Ta on koomas ja arstid ei suuda teda üles äratada. Oi, ütlesin, kõlab tõsiselt. Nii võib öelda küll, ütles grille. Ta pea on üleni sidemetes. Grillel näib nende kinniseotud peadega mingi värk olevat. Kas tema opereeritakse samuti küülikuks? Küsisin ma. Ei, ei, kindlasti mitte. Aga kui nad sidemed lahti harutavad, selgub, et Eliise endine imekaunis välimus on täiesti hävinud. Tal on kõikjal armid. Nägu on moondunud. Talle mõjub šokina, kui ta paar kuud hiljem koomast ärkab. Ta näeb välja nagu Frankensteini koletisega sa enam iial ooperilauljanna tööd. Kui ta lõpuks haiglast välja kirjutatakse, palub ta emal kodus kõik peeglit seinalt ära võtta sest ta ei talu oma peegelpilti. Kui ta julgeb esimest korda kodunt välja jalutama minna, avastab ta äkki, et näed inimeste otsa ees numbreid. Koperdasin viimased sammud vanaema postkastist mööda ja jõudsin lõpuks asfaldini. Istu, Anstan, istu. Ants tain istus kuulekalt maha ja sai tasuks vorstitüki. Kas ma saaksin nüüd hokikepi grille besee ulatas selle mulle ja niipea, kui Einstein seda nägi, hakkas ta selle poole karglema. Ei, ei istu, istu andsinanstanile jaki taskust väikese vorstitüki grille besee seisis mu ette ja püüdis mu tähelepanu köita. Kuid ooperilauljanna Eliise Schumacher Porm aust mõistab peagi, et tema on ainus, kes neid numbreid näeb. Vabandus grille, aga ma pean. Noogutasin Einsteini poole, kellel oli paigal istumisega suuri raskusi. Võtsin hokikeppi, mida olin selja taga hoidnud ja hoidsin seda ainstayni koonu ees. Ta läks otse pööraseks. Hüppasjal loksutas hambaid nööri otsas kõlkuva vorsti poole. Olin sunnitud hoidma seda tema pea kohal nii kõrgel kui üldse võimalik. Grillebee see poleks nagu märganudki kaost, mis tema silme ees lahti rullus. Kui Eliise Schumacher Pormaust näeb oma vanaisal laupäeval mingeid numbreid ja too sureb, järgmisel päeval mõistab Eliise, et numbrid, mida ta näeb, on tegelikult kuupäev. Selle inimese surmakuupäev. Saad sa aru sikke, ta näeb inimeste otsaesisel nende surmakuupäeva grille besee, koputas kõvasti vastu oma laupa. Ainstain oli nüüd sõna kuulamise täiesti lõpetanud ja hüppas ainult vorsti poole. Liikusin jõnkshaaval 10 sentimeetri kaupa edasi ja olin sunnitud harkisjalu seisma, et ma pikali ei kukuks. Äkki hüppas ainstain kõrgemale kui iial enne sai vorsti kätte ja neelas tervelt alla. Kui vorst oli alla kugistatud, vaatas ta mulle ootusrikkalt otsa. Kuule, ainstain, see polnud üldse nii mõeldud. Ütlesin ma. Grille besee rääkis edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ooperilauljanna Eliise Schumacher poolt maust kohkub koledal kombel. Mida selle teadmisega peale hakata? Grille tõstis käed taeva poole. Ma ei teagi kohe, kuule grile, saad sa mind ühes asjas aidata. Grille besee näis hämmeldunud. Jah, ikka loomulikult. Käskisin ainstanil istuda nii rangelt, kui ma üldse suutsin, siis võtsin vorstipakist uue vorsti ja sidusin hokikepi külge kinnitatud nööri otsa. Ainstain vahtis pingsalt vorsti. Vahtisin talle kurjalt vastu, et ta endale mingeid vabadusi võtaks. Grille, kas sa saaksid hokikeppi ja vorstiga ainstanjees joosta? See on vist ainus võimalus, aga sa pead jooksma kiiresti ja hoidma vorsti temast piisavalt kaugel, et ta seda ära ei sööks. Pole probleemi. Ulatasin hokikepi grillele, hakka jooksma, kui ma ütlen, ütlesin ja surusin ainstay seljale, et ta minema ei tormaks, enne, kui ma luban. Grille besee seisis hokikepiga paar meetrit minust ettepoole, vorst kõlkus nööri küljes. Anstani lai nägu, tõmbles erutusest, nägin, et ta suudab end vaevu vaos hoida. Heitsin grillebeseele pilgu, tegin esimese uisusammu ja karjusin, jookse grille, jookse grille besee hoidis hokikepi ees ja pistis jooksu. Aga ainstain ka Jokutama jäänud rihm jõnksatas mu käes ja tõmbus pingule, kuid ma olin valmis ega kaotanud tasakaalu. Millisekund hiljem hakkasin veerema. Kui ma oleks pidanud arvama, oleksin pakkunud, et grille besee pole just kärme tüüp. Kõiges muus oli ta nii aeglane oma jutus ja liigutustes. Aga grille besee jooksis nagu panter kiiresti ja nõtkelt. Kõige ees tulid grille besee hokikepp ja vorst, seejärel rihma otsas Einstein ja siis mina, uiskudel sõit oli üsna taarub, aga ma sain aru, et kui ma ise ka sammudega kaasa aitan, on lihtsam tasakaalu hoida. Kehast käis jutt läbi nagu vuliseb sädelev energia ja ma oleksin nagu üleni selles hetkes viibinud. Just sealsamas nägin puid ja pargitud autosid mööda lendamas, hoidusin okste ja prahi eest, naersin laginal, tundsin tõelist õnnejoovastust. Koolis lasti meil teha teadveloleku harjutusi, kuna me olime ilmselt liiga stressis ja meil oli vaja rohkem kohalolu hetkes, nagu meie klassijuhataja. Ronny ütles. Istusime ja mudisime pool tundi rosinat ja pidime samal ajal klassikaaslasele kirjeldama, kuidas rosin tundub, lõhnad ja välja näeb. Lõpuks võisime rosinast ka ühe ampsu võtta just nimelt ühe ampsu ühest rosinast. Kui ma oleksin sipelgas, siis oleks ehk tõesti paras ports olnud. Sõin rosina tervenisti ära, nii et saaks asjaga ühele poole. See oli vale, nagu selgus. Mul polnud aimugi, et rosina söömiseks on olemas üks ja õige moodus, aga nii oli. Pärast rosinatundi vabandust, teadveloleku harjutust ei tundnud ma ennast sugugi vähem stressis. Ma polnud olnud kuigi huvitatud hetkes kohal olemisest, sest too hetk oli ausalt öeldes suhteliselt mõttetu. Pigem huvitas mind tulevik. Kõik, mida mul oli plaanis teha. Aga seal rulluiskudel grille, besee ja ainstani taga, tundsin ma end äkki tõeliselt hetkes kohal. Ja see meeldis mulle. Seesugust kohalolekut suutsin ma küll taluda. Ronny oleks võinud mõnda sedasorti harjutust kaaluda. Aga teisest küljest oli ehk raske hankida terve klassi jaoks 25 hokikepi, 25 vorsti, 25 koera ja 25 paari rulluiske. Arusaadav, et pakki rosinatega oli märksa lihtsam ja odavam. Ants thin kargas äkki üles vorsti poole ja rihmast käis jõnks läbi. Lõin kõikuma, aga säilitasin siiski tasakaalu. Grille besee tõmbas hokikepid viimasel hetkel eest ära ja vorst kõlkus ägedalt edasi-tagasi. Anstan jooksis Siksakitades ja haukus erutatult. No igatahes hingeldas grille Eliise Schumacher poolt maust tunneb, et tal tekib vastutus, kui ta teab surmakuupäeva, ehk saab ta inimeste surma kuidagi ära hoida. Iga päev läheb ta linnapeale. Kui ta näeb kuupäeva, mis on üsna lähedal. Järgneda sellele inimesele, et vaadata, kas saaks teda päästa. Kuule grille, vabandust, aga ma ei suuda hetkel hästi keskenduda. Karjusin ma kihutades edasi peaaegu eluohtlikul kiirusel. Ja, ja ma saan aru. Kihutasime mööda majadest ja aedadest, laternapostidest ja elektrikappidest. Äkitselt sõit lõppes ja ma avastasin, et lendan läbi õhu. Tundus nagu oleks kestnud mitu sekundit. Nägin lehti oksi mööda tuhisemas. Põõsastel, mis mu kinni püüdsid, olid okastega varred, mis mu raskuse all murdusid. Veeretasin end murule, mis oli pehme ja niiske. Kuulsin ainstani haukumist ja grille besee karjumist. Siis jäi kõik vaikseks ja ma tundsin külma niret üle näo ja seejärel üle kogu keha voolamas. Ei tea, kas vihma mõtlesin. Ei, taevas oli sinine. Nire kadus. Pilgutasin paar korda silmi, vaatasin ringi. Pisut eemal oli kolm väiksemat puud, kõige rohkem paar meetrit kõrged. Nende vahemaa oli täpselt ühesugune, just nagu oleks keegi joonlauaga mõõtnud. Ja veel erilisem oli see, et need olid erikujuliseks pügatud. Üks oli nagu kuubik, üks nagu püramiid ja üks nagu kera. Valgete maja seinte ääres olid peenrad, kus kasvasid ilusad lilled. Kõik olid valged. Ühes peenras seisis punase teravatipulised mütsi, sinise jaki ja pruunivööga aiapäkapikk vahtis mind. Voolav nire tuli tagasi, liikus pehmelt üle mu keha ja ma pöörasin end ringi, et vaadata, kust see tuleb. Kast, mis pihusti. Siis ilmus teisel pool hekki välja grille besee pea. Ainstan haukus nagu hull. Ta sõi vorsti, ärasike. Okei, ütlesin maa ja üritasin end istukile ajada. Rihm tõmbus pingule ja tiris mu vöökohta, kui Anstani üritas kogu jõust lahti pääseda, proovisin sõlme lahti harutada, aga see oli täiesti võimatu, kui koer samal ajal nii hullult tiris. Grille, kas sa suudad ainstani kinni hoida? Ma pean selle lahti saama. Sõnad tulid mu suust nagu üksainus pikk Hoie. Niipea kui olin rihma oma põrutada saanud, kere ümbert lahti harutanud, jooksis ainstanult minema grillebee, see tormas talle järele. Lugu läheb veel edasi, karjus ta enne, kui kadus nurga taha. Siis tuli valu, puus, põlv, lõug. Katsusin ettevaatlikult oma nägu. Vaatasin sõrmi. Veri. Olin keskmise sõrme katki teinud. Kastmispihusti lasi taas oma nõrgal nirel minu peale sadada. Vesilahustes vere mu käel. Issand jumal.