Tere kõik päritud laulusõbrad ning muidu niisamuti kuulajad täna räägime, kuulame midagi täiesti ainukordset kultuuri, mis meie rahva jaoks meie rahvakultuuri jaoks oleks peaaegu et kaduma läinud. On õigupoolest ime, et mingid nähtused meie kultuuris jõudsid vastu pidada kultuuri arusaamade ning mingis mõttes üksikindiviidide üldiselt ka rahva enesetsensuuri muutumise ajajärgu. Jõudsid vastu pidada ning ainult tänu nende arusaamade muutumisele mingidki luud meie rahva Te olemisloost meie ajani säilinud. Aga nüüd tagasi saate teema juurde. Kuulame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist 1973. aastal Kristi salve ning Ingrid Rüütli poolt salvestatud laulu setomaalt kus eestlauljaks on toona 79 aastane Juhkim, ehkki effim luuga kaasa lauljateks uusvada mehed Killelt ehk kõrgemat laulu saatepartiid laulab Jacob Kadak. Laul on arhiivis üldiselt märgitud tüübi nimetusega orja põgenemine kus võib iga kagueestlane selgelt aru saada, kuidas keegi läheb rahulikult marju korjama ning äkki märkab, et teda jälitatakse. Kaugelt tulevad tapjad, kõrilõikajad, hõbedane kirves kuldse varga käes, karjuvad mulle, et ma paneks pea paku peale ja kaela kännule. Mazumpasin läbi soo ja põgenesin nõmme. Oh kallis, kask ja puukene, palun peida mind lehe alla. Haavakene katta mind palun kaanega kinni. Tagant tulevad tapjad üle kõnnumaa tulevad kõrilõikajad. Aga ta tuul kogu töökorra puhul nagu ju. Ega me ei tea täpselt, kes oli see ori, kes sedaviisi üle soo kõri lõikade käest põgenema sai või kas üldse pääses, ei käi, või kas see õigupoolest oli ori või muutus ta orjaks ainult tolle pärast, et nõnda laulsid meesterahvad sest on ju ka kindlasti paljudele tuttav laul maist või maiast, kes ühel kenal päeval oma mehe ära tapab ning seda maha püüab salata. Kuritööd aga ei õnnestu varjata linki ei usu, et kõik kohad on verd täis, ainult tolle pärast tuli tappa kana või lammas, Maie põgeneb ning edasi läheb juba kõik, peaaegu nii, nagu me juba kuulsime, ent räägime täna kadunud ja kaduvast kultuurist, nähtamatust, rahvamuusikast ka ühes varasemas saatelõigus mõlgutasime selle üle, et ühe laulu väärtuslikuks väärtusetuks muuta vaid see, kuidas me seda näeme. Ning me näeme nii, nagu me näeme tänu sellele, et kõik teised ju arvavad nii. Just toosama, et kaskot hakkas nurgas liikuma, on haruldane keskaegne ballaad või joodikute lori. Ühiskondlik tsensuur. Anna Raudkats kirjutab oma päevikus Setumaa folkloori kogumisreisil 1913. aastal. Aga neidude ja noorikute poole pöörasime alati kõigepealt nemad laulsid, nemad oskasime tantsusid. Nende keskel voolas rahvaluule- ja laulu elav allikas. Ja siis veel need toredad setu eided ja vanad laulu imed. Nagu püha tulehoidjad ja edasiandjaid olivad nemad minu meelest setu meeste käest ei olnud, aga vanavara korjajal peaaegu mitte midagi saada läheb mööda pea 50 aastat kui ühel neist samadest kogumisretkedest, kus salvestati meie tänane kuuldud laul, kirjutab oma päevikus Kristi salve. Vennad jalajad, Paul Kõiv, tamm, Semm, viimase vend olnud nii kõvad lauljad, et kolm kilomeetrit eemal kuulatud ja öeldud. Elvi poisid laulavad, vahepeal ajasime juttu, mehed tegid ukse peal suitsu. Olav oli reporteriga teises toas, sest samas ruumis salvestamiseks olid jalajate hääled liiga võimsad. Niisiis küsimus, kas võimas ja elujõuline meeste laul, mis tänapäeval isegi kõige kurjema metal bändi lõdva randmega soojendusesinejaks laulaks? Kas sellist laulu Väisäneni raud Katsi ajal setomaal ei olnud, selle küsimuse üle võib pead murda, ent on selge, et ükski kaunis ja küps kultuur ei sünni mitte iialgi tühja koha päält, kui nähtamatust kultuurist saab aimatav, kaunis nähtav kultuuri osa on ainus, mis selle nähtavaks muutnud on. On see meie enda nägemus, arusaam, stereotüüpide langemine, õigupoolest ju olete ka ise kindlasti kokku puutunud arvamusega, et eesti mees ei ole eriti laulnud tõepoolest kal folklooristatistika kinnitab seda. Võtame näiteks 100 aastat tagasi populaarsemaid olnud mehe ning naisenimed ja vaatame, kui palju neil statistiliselt ühikutelt on üles kirjutatud laule. Näiteks Jürid, jaanid, mihklid, mardid, Juhanile andnud Tõnisel, Jaagud Madiselt, Karlid, Jacobit annavad kiire otsingu tulemuseks tõesti umbes sama palju laule, kui on laulnud üks statistiline ühik nimega anne. Miks olla ka eesti meestelt niivõrd vähe laule üles kirjutatud. Selle üle saate auväärsed kuulajad nüüd isendit võtada ning nuputada, kui selgesti me ikkagi oma kultuuri näeme ja mis on meie tänapäeva tipp, täpp, Bizokulaarid ka veel niivõrd udused. Nüüd aga tänaseks kõik, sest üks saade huvitav saade peabki lõppema ju alati seal kus on kõige põnevam koht, aamen konks ja kohvilonks. Ja lõpetuseks kuulame veel doosid tegelikult, kes on nii mõnegi lauluga murdnud läbi rahvaliku enesetsensuuri. Loo nimi on toonus ka mille Jalmari sõnade järgi jäi videovalmistamata, ehkki plaanis oli filmida lavastatud, ent grammigi teeskle, mata kõrtsu kaklust. Kar rahvalikus, kaklus kultuurist võiks mõnd head pajatada. Ent jäägu ta praegu sõnad laulule on Jalmari emalt ning muidugi vanadest pärit. Le-le. Nadine loole loova-le rodina. Nad ei ole loomad. Võitmino neuroni pessa mäe. Vedela voore mainimine leinas. Olevat hoorapoeglaps. Ei. Ela. Aga vanades vares? Lähima. Ma ei tahapoole Ja loogika olla matta. No ei ela veel et ei taha raam ja ära. Elada. Lähelonile. Hotell.