Kui kogu rahvas 1944. aasta suvi oli kuum igas mõttes. Punaarmeel olid siis käsil erakordselt võimsad pealetungi lahingut Valgevenemaal, millega peagi kaasnes pealetung Baltikumis. Fašistlik armeedegrupp mitte, oli tõelises põrgus. Just juulikuu esimestel päevadel sattus ühe rindelehe toimetusse tapetud saksa ooper leitnandi Konrad Mülleri päevik. See oli ülimalt elav tunnistaja taganevate sakslaste paanilisest olukorrast, korralagedusest, väljapääsmatutest, rõngastest ja kottidest kohutavast hirmust punaarmee jõu ees puruks löödud, laiali pillatud sideme ja juhtimise kaotanud. Ning see oli peamine, igasuguse võitlusvõime moraalsed alused minetanud rühmad ja rühmakesed. Väeosade ja üksuste riismed. Väikesed karjad viskasid siis aru, kaotanud mõlemal pool Minski maanteed küll põhja, küll lõuna poole nagu ikka, meeleheitel inimesed, kes lootusetult otsivad pääseteed. Kuid tsiteerigem päevikut. Liigume mööda maanteed Minski suunas, hullumeelsed ummikud. Vasakult ja paremalt antakse tuld. Kõik jooksevad, kõik visatakse maha. Püüdsin kinni hobuse, sõitsin ratsaOstroobini. Öö puhkasime metsas, köök on purustatud, ainult külm toit. Positsioon maantee ääres. Kell 12 oli lahinguhäire venelane, ründab, vallutas maantee, võtame positsiooni sisse, maanteest paremal pole suurt tükkega lahingumoona. Praadisin kaks muna. Meie juurde jookseb purustatud väeosade mehi, räbalais, näljas olid tulnud läbi metsa. Viimast korda rebisime end lahti, enam ei jõua. Tankid sulgevad, tee. Jälle metsas maantee ääres, venelane kammib metsa, pole vett ega süüa. Kuuleme vene masinate mürinat ja kükitama peidus. Meid tabasid vene talupoegade salgad. Pääsesime seitsme mehega tehnikusse. Palju vene jalaväge ümberringi laulavad. Sajab vihma, sööme lehti. Me tahame läbi murda, kõigil on raudne tahe. Hiilime läbi metsa läbi rukki. Meie välimus on kohutav. Habemed, pikad juuksed, sorakil. Ei suuda ette kujutada, et nii võib lõppeda elu. Conrad Mülleril just nii ta lõppeski. Ja mitte ainult temal. Kolmandal juulil 1944 teatas Nõukogude informbüroo Valgevene NSV pealinna vabastamisest. Sama päeva õhtul saluteeris Moskva selle sündmuse auks, kuid Minsk siis alles põles. Leegid haarasid terveid linnaosi. Juba 1941. aasta kaitselahingute aegu oli linn rängalt kannatada saanud nüüd uuesti. Nii et kirjanik Aleksandr dwardovski, kes sõjaajakirjanikuna vabastajate koos Minskisse jõudis pidi kinnitama, et tema arvates linn põles kõik need okupatsiooniaastat. Muidu poleks üldse võimalik purustuste ja hävingu suurust mõista. Seda saadet ette valmistades kohtusin maa kahe sõjaveteraniga, kes eri teid pidi üheaegselt minski jõudsid. Paar nädalat tagasi istusin koos Aleksei toksiga Rahva võidu kolhoosi töökoja puhketoas, et meenutada neid kaugeid päevi. Minski lepet, majad põlevad, kole pilt oli, kui nad praegu on, ikka olid külgusse, olite bet, tulen keldritesse niimoodi ja ikka oli käega, nägime uuesti nagu vaata, näed ju, sõjalahinglaad läbis need igas kasvõi koidu, tegid ikka. Et mitte tuleti lähvad ja ikka oli ka isegi treenid, kuigi saavad, see tuli täitsa välja, tassiti ka sealt, lättisime niimoodi, kui sa nägid, et ikka väga isikud seal niimoodi tule sees. Abi igatpidi säilge nendele osutut. Nii täna tänulikud olid küll, et ja meelde nendel, et näete, et vene sõduril tagasi löödakse sakslane minema ja ega igal pool igal pool olid. Rahva võidu kolhoosimehaanikamees Aleksei toks märkis, et vabastatud Minskist jäi meelde peamiselt tulelõõm. Sõjamehel, eriti sidemehel polnud aega ringi vaadata, et veel midagi kasvõi linna panoraami mällu vajutada. Antakse käskudele rõdule tuleb nüüd linn viia ja selle mutri abil liikuma sai seal kuskil olla kuskil kraavis, seal kaitsekraavidesse ratsanik. Aleksei toks jõudis Minskisse koos esimese valgevene rindega hoopis teistpidi, aga samal ajal tuli sinna kolmanda Valgevene rinde sõjamees, praegune erualampolkovnik Aleksander s. Ometi on meenutused vägagi kattuvad. Minski lahingutest Meie diviis võttis osa küll, aga meie nähtavasti siis liikusime teises ešelonis, lahingus oli niisugune kord kaks-kolm päeva üks diviis ees siis on paar-kolm päeva taga, vahetatakse niimoodi, et Minski me tulime kell kaks päeval sisse. Minski linn põles, põles suured tulekahjud, olid, inimesed olid katk laiali kah, oli niisugune olukord, et vaevalt sealt midagi aru saanud, mis seal oli. Aga meie seal pidama ei jäänud. Kohe liikusime edasi. Tõin need näited sellepärast, et kuulaja mõistaks, kuidas ajapuudus sõjameest tagant kihutab. Nii et isegi suure linna vabastamine võib kujuneda täiesti igapäevaseks sündmuseks. Pisut rohkem aega ja võib-olla ka haardeulatust oli sõjaajakirjanikul Aleksandrit, Fartovski meenutab neid päevi. Meist kihutavad mööda suurtükid, mis pole kaetud niivõrd maskeerimiseks ette nähtud närbunud okstega kui lillekimpude vanikutega, mida Minskylased on juba jõudnud tuua oma vabastajatele. Niipalju kui linnas ongi elanik, see on kõik väikesest suureni jalul. Näod on sellised, nagu kohtaks iga inimene oma kõige lähedasemat meest. Poega, peigmeest, isa. Pärast pikka ja juba lootusetut lahusolekut. Erutusega tormavad naised ja neiud tee ristil peatanud tanki juurde, millel istuvad jalaväelased või ümbritsevad lahtist veoautot. Pojakesed kallid pojukesest, kui te teaksite, kuidas me teid ootasime. Inimesed ei suuda veel sõna otseses mõttes tagasi saada enesevalitsemist. Meie omad, on see tõesti tõsi, et tulite ja kuidas me ootasime küll ootasime. Analoogilisi kohtumispilte võiks lõpmatuseni üksteise otsa lükkida ja see ei tohiks kedagi ära tüüdata. On ju need kordumatut pildid vabastatud, Minsk kujunes omamoodi sümboliks. Ja neil päevil 40 aastat tagasi tunnistas Hitler esmakordselt oma truule mõttekaaslasele Martin Pormanile. Mulle tundub, et sõjaõnn hakkab meist ära pöörduma. Hitler ei tunnistanud ühegi Euroopa rahvusõigust enesemääramisele see õiguspidi olema üksnes saksa rahval, kes fašistliku rassi kontseptsiooni kohaselt oli kutsutud ja seatud teiste rahvaste üle valitsema. Strateegilistel kaalutlustel olid nad aga sunnitud mõnda aega enda kõrval nõndanimetatud liitlasi sallima ja nendele üht-teist tuleviku jaoks lubama fašistide šnitti järgi ümber korraldatud uues Euroopas. Mõistagi ei võtnud Hitler seda tõsiselt. Kuigi Rumeenia, Ungari, Bulgaaria ja teiste satelliitriikide fašistlikud režiimid püüdsid igati füüreri rahulolu ära teenida. Nii-öelda mõtte ja eesmärgi ühtsusest hoolimata oli fašistlik koalitsioon vastuoluline ja habras. Oli tarvis vähegi suuremat tõuget, kui see juba mõranema hakkas. Esimene suurem konflikt tekkis Hitleril Hispaania fašistliku diktaatori Francoga, kelle ta ise oli võimule aidanud. Frankistlik Hispaania ei tahtnud mitte kuidagi Nõukogude liidu vastu sõtta astuda. Isegi oma kõrilõikajate sinise diviisi kutsus Franco Nõukogude Saksa rindelt ära. Kui sellest 1942. aastal Leningradi ja Novgorodi lähistel ainult riismed olid järele jäänud. Oli aeg, kus Hitler isegi kavatses Frankot asendada eikellegi muuga kui sellesama sinise diviisi läbi pekstud komandöri kindral Grande siga. Teine löök oli tulnud Itaaliast kus 1943. aasta suvel kukutati dutse Mussolini. Kuigi ülemtimukas kordseeni füüreri käsul oma Essestlastega Mussolini peagi vabastas, nii et too sai isegi Põhja-Itaalias oma Salo vabariigi välja kuulutada. Ei olnud sellest Mario netist enam siitpeale vähegi arvestatavat sõjalistega poliitilist liitlast. Tänu punaarmee võimsatele löökidele hakkas hitlerliku Saksamaa loodud koalitsioon 1944. aastal kärisema juba igast õmblusest. Me oleme rääkinud sellest, missugust mõju avaldas Nõukogude vägede jõudmine Rumeenia territooriumile selle riigi poliitilistele jõududele. Juuni 1944 tähendas tegelikult Soome vastupanu lõppu. Hõimas fašismivastane võitlus haaras kõiki Euroopa maid, nii neid, kus ametlikult valitses okupatsioonirežiim kui ka neid, kelle valitsused olid oma maa vabatahtlikult Hitleri rüppe andnud. Kõikjal kiirenes fašismivastaste jõudude konsolideerumine, mille esmaväljenduseks oli hoogustu partisanivõitlus. Tänu Bulgaaria raadio kaasabile on meil võimalik heita pilk pulgaarlaste võitlusele fašismi vastu. Teatavasti oli Bulgaaria riik, kes ametlikult ei olnud nõukogude liidu vastu sõtta astunud seal valitsenud monarhistlik fašistlik diktatuur ei julgenud seda sammu astuda, teades Bulgaaria rahva suurt vennalikku sümpaatia tunnet vene rahva suhtes. Sellest hoolimata olid kõik Bulgaaria ressurssid fašistliku Saksamaa sõjamasinateenistuses. Riigis viibisid suured saksa väekoondised. Bulgaaria armee üksusi rakendati võitluses Serbia partisanide vastu. Rahvas loomulikult ei saanud sellega leppida. Ja Bulgaarias, mida Hitler oli pidanud oma ustavaks liitlaseks lahvatas võimas partisanivõitluse leek. Täna räägime ühest paljudest partisanirühmast Savdaar, kes tegutses Sophia piirkonnas. Kõigepealt anname sõna Bulgaaria rahvaarmee kindralleitnandile Ivan Harjevile. Partisani rühmadžavdar astusin ma kolmandal juulil 1943 olin seal arst, ühtlasi aga täitsin ka komissari funktsioone. Oma tegevuses. Me lähtusime Bulgaaria kommunistliku partei keskkomitee suunisest, mobiliseerida rahvast võitlusele ning mitte lubada ühtki tsaariarmee sõdurit rakendada lahingutes vennaliku punaarmee vastu idarindel. Me tundsime endid punaarmee võitlejate ja komandöri tena, seepärast tegutsesime julgelt ja ennastsalgavalt. Eriti rõõmustasime siis, kui meie rühma tuli nõukogude inimene. Punaarmeelane Vanjuša. Ivan Fonalif, kes enne meie juurde tulekut oli kuulunud partisanirühma batšokiro. Ta oli haavatuna langenud sakslaste kätte. Et aga tundis autoasjandust, olid fašistid ta ellu jätnud ja suunanud tööle Sofiasse ühte saksa töökotta. Ühel õhtupoolikul oridel õnnestunud põgeneda. Mani ushel oli veelgi rohkem õnne. Sofias kontakteerus ta kommunistidega, kes lähetasid sõjavangist põgenenud partisanide juurde. Nõukogude inimese tulek meie juurde mitmekordistas meie võitlushindu. Mälestusi sellest perioodist ja ühisest võitlusest Nõukogude inimestega on jagada ka arst Vladimir kalaidžjevil. Partisanirühma džauli harrastasid ma 1943. aasta suvel ja võistlesin selle ridades kuni Bulgaaria fašismi vabastamiseni. Sellest ajast on paljutki meenutada, eeskätt aga lähedast tutvust ja sõjasõprust kahe Nõukogude seltsimehega. Esimene neist oli Ivan foonerif kellest minu sõber Ivan Harjev juba rääkis. Meie juurde jõudis ta 1943. aasta augustikuu lõpus. Ta tundus meist vanemana, oli tore, tugev, energiline ja lõbus. Enne meie juurde tulekut olid agaralt võidelnud rühmabatšokiro ridades, kes tegutses Birdop piirkonnas. Üks sündmus sidus mind aga Vanjušega kogu eluks. See juhtus 43. detsembris. Me paiknesime väikeses majas Viljari küla serval. Lähenev talv, toidupuudus ja varjamisvõimaluste vähesus sundisid meie kümnemehelise grupi mõneks ajaks peatuma kohalike kehvikute juures. Meiega oliga Vanjuša. Kuid meie lootused jääda talveks katuse alla luhtusid peagi. Põrandaaluses parteiorganisatsioonis oli olnud sissekukkumisi. Me teadsime sellest, aga ei oodanud suuri politseijõude, kuid ühel päeval sõitis külasse kaks veoautot 70 80 politseinikuga. Need olid relvastatud automaatidega meil 10-l teiste hulgas kahel tütarlapsel olid üksnes püssid väheste padrunitega. Esialgu arvasime, et politsei ei tea meie asupaika ja hakkab oma jõude jagades kogu küla läbi otsima. Sel juhul oleks olnud ühe kahe politseinikuga kerge toime tulla kuid juhtus teisiti. Kogu politseinike salk suundus kohe meie maja poole piires selle sisse ning hakkas aknaid ja uksi tulistama. Mida teha? Olukord oli äärmiselt täbar. Esimene otsus, püüame ükshaaval välja hüpata ja põgeneda sellest alustasimegi. Kuid kolm meie hulgast ja kaks kohaliku kehvikut vastupanuliikumisest osavõtjad said kohe surma. Mismoodi edasi tegutseda? Laiuse tegi ettepaneku, lükkame kõik uksed pärani ja tormame hurraaga välja, vaatame, kellel on tugevamad närvid. Mõned olid kahevahel. Vaenlane oli ju 20 30 meetri kaugusel. Kas see pole jooks surma? Aga siin majas seegi oli kindel surm? Ei usu ettepanek, ei peale niine tegutsesimegi. Ja lõime politseinikud täiesti pahviks. Nad pugesid meie suure kära peale peitu, nähtavasti hoidsid oma nahka. Ja meie tungisime kaotusteta läbi nende ahelikust. Kuidas me küll pärast Vanjušett rõõmu pärast kallistasime? Tuli välja, et julge pealehakkamine on rohkem kui pool võitu. Aga oli ka teine lugu. See oli seotud Nõukogude noormehe. Minu arvates päris lapse, Nikolai Kaczyga. Fašistid olite koos eakaaslastega kuskil Ukrainas vagunisse toppinud, et faaterlandi orjatööle vedada. Bulgaaria sadamasse vurgasesse veeti noorukid laevaga ja seal paigutati uuesti kaubavagunitesse. Eslastest valve muidugi ümber. Nikolai ei mõtelnudki alla anda. Kohe, kui rong hakkas liikuma, otsis ta võimalust põgenemiseks. Õnneks polnud vagunis Essslasi, ent uks oli suletud. Kortereid siia Mirovi jaama vahel on järsk tõus, kus rong paratamatult peab tigusammul edasi liikuma. Seda Nikolai ära kasutaski. Tal õnnestus uks lahti murda, siis kiiresti välja hüpata ja metsa kaduda. SSlased tulistada ei märganud, kuid ka keegi tema kaaslastest kahjuks talle ei järgnenud. Nikolai lootis metsa jõudes kohe partisanidega kohtuda, kuid nii lihtne see asi ei olnud. Pärast kauast ekslemist jõudis ta põllu äärde, kus töötasid head inimesed. Need ei teadnud partisanidest küll midagi, kuid võtsid nooruki kohe oma kaitse alla. Viljakoorma sisse peidetud, vedasid Nata külasse, toitsid teda ja leidsid talle pelgupaiga. Läks aega, mis läks, aga vapper nõukogude nooruk jõudis lõpuks partisanide juurde. Kui mina temaga kohtusin, oli ta juba välja teeninud kartmatu luuraja. Tunnusnimetuse bulgaaria keelt oskas ta siis juba niisama hästi kui oma emakeelt. Kui partisanirühmale mingi ülesanne anti, nõudis ta kohe enda kaasavõtmist. Enamasti ta võetigi, sest usuti tema erakordset luuraja vaistu, mis tõepoolest kordagi petnud. Kui palju võite? Me saavutasime tänu temale. Aga iga kord, kui Nikolai-le tunnustust avaldati, tegi ta suured silmad justkui küsides, milles asi? Andke nõukogude kuulaja andeks, et ma kipun aastakümnete tagant asju lihtsustama, ent siis polnud meie elus miski lihtne, kõik oli äärmiselt karm ja sageli ka troostitu. Kuid Nikolai tohutus entusiasmist me nägime eeskuju. Tundsime, et seal, kus valitseb sotsialism, on inimesed kõigist muredest hoolimata optimistid hoolimata aastatest, hoolimata raskustest. Meile oli see eriline õppetund. Nikolai oli meie rühmas kuni üheksanda septembrini 1944 seega selle ajani, kui Bulgaaria rahvas heitis endalt fašistide ikke. Pärast võitu sõitis ta kodumaale tagasi. Sellest peale on ta korduvalt meil külas käinud. Ma arvan, et see tore noorusuljus ja tarmukus ei ole teda nüüdki maha jätnud. Meil muidugi on hea meel tõdeda, kui kalliks peavad bulgaarlased Nõukogude inimeste eeskuju ühises võitluses saksa fašistidega. Nõukogude inimeste eeskuju ja abi oli 40 aastat tagasi tõepoolest tarvis, seal, kus inimesed oma elukogemuste najal jõudsid järeldusele, et tõelise elu ja tuleviku jaoks on tarvis kiire lõpp teha fašismile. Mõni sõna juttu Rumeenia sõjameestest, kes 1941. aasta 22. juunil asusid koos saksa fašistidega ühisele sõjakäigule nõukogude liidu vastu. Nendele saabus kättemaksu tund õige varakult. Lahingutes Stalingradi all lakkas olemast kaks Rumeenia armeed. Muidugi ei saanud kõik surma, kümnete tuhandete osaks jäi sõjavangide Ta kerge põlv. Nagu paljudele sakslastele, ungarlastel, Slovakkidele ja teistelegi kujunes seesama vangipõlv kar Rumeenlastele väga oluliseks elukooliks. Nii et 1944. aasta kevadel esitasid tuhanded endised Rumeenia armee sõdurid Nõukogude võimudele palve lubada neid rindele võitluseks saksa fašistide vastu. Seda palvet toetasid Nõukogude Liitu evakueerunud Rumeenia antifašistid. Nii sündiski diviis, millele anti Rumeenia rahvuskangelase Tudor Vladimir Rescu nimi. Sellest sai tulevase rumeenia rahvaarmee tuumikdiviisi väljaõppe toimus punaarmee spetsialistide juhtimisel. Üks mehi, kes sellest osa võttis, oli tänane erupolkovnik August Rush man 40 aastat tagasi, 27. armee 78. laskurdiviisi luureülem. Tema nüüd siis mõned mälestuskillud. Ja see diviis sõdis meie korpusega koos selle diviisi suurtükijuhataja koloniempopesk oli niisugune mees ja mina olin siis temal Nõukogude armee poolt pandud tema juurde nagu nõuandesse konsultandis kõik lahingute organiseerimisläbiviimisest, Endel, neid kogemusi nagu meil olid. Loomulikult ei olnud ja vähe rumeenlased tol ajal nemad suured sõjamehed ei olnud just sellepärast, et Saksa fašistlik sõjavägi neide hindanud ja neid ei lugenud üleüldse nagu slaavi eestlasi omal sati liitlastest, vaid seal, kus olid Saksa väed ja ohvitserid, sinna ei lubatud rumeenlased seal sisse astuda, kuskil tulla. Ja näitas, et trammis nemad ei tohin koos sõitu transpordis, linnades niimoodi. Ja selle tõttu Rumeenia sõjaväel ja sõjaväelastel üldse moraalne olukord oli väga piinlik eraski. Ja selle tõttu nad ei sõdinud. Relvastus oli viletsam ja ohvitseri Tultliklite kõrgemast soosse loost nagu kapitalistlike riikide saali. Nemad hakkasid tegutsema meie sõjaväemäärustikud järgi meie taktika järgi ja loomulikult partei poliitmis olid endal oli komandör poliit asetäitjad ja osaleda sooduspeal kuni diviisini. Ja nemad juhendasid ja käsitlesid meie metoodikat, meie ideoloogiat sellest, kuidas ta nendel sellel ajal mõjus, mina ei oska selle peale vasta julgelt minu otseselt selles liinis tegemist ei olnud. Aga nende suurtükiväelased meiega koos tegutses ja oma ülesanne täitsa ausalt siin midagi. Nemad meie korpuse koosseisus sõdisid kuni Ungari piirini. Kui me läksime Ungari territooriumi üle, siis nemad jäid oma kodumaa piire, sellest tuli tagasi, siin oli tahes kordiga, pidade riigis pidi oma sõjaväe olema. Seda loomulikult pole kelleltki küsida, aga kangesti tahaks teada, kas esimesel juulil 1944 keegi fašistliku Saksamaa ladvikus meenutas üht kuupäeva, see on 20 viiendat novembrit 1941. Siis olid Berliinis pompöösset pidustused Kominterni vastase pakti viienda aastapäeva puhul. Selle pakti olid omavahel sõlminud hitlerlik Saksamaa ja Itaalia, et moodustada niinimetatud Berliin Rooma telg. Üsna pea liitus selle paktiga ka Jaapan. 25. novembril 1941 toimunud pidustuste ajal kirjutasid teljega ühinemise dokumendile alla ka olemasolevad riigid Soome, Rumeenia ja Ungari. Aga ka Mario netid Slovakkia ja Horvaatia ning olematut riigid Viisningi, Norra, Nankingi, Hiina ja Taani kol, laboratsionilistlik, valitsus hane jalgades. Ka Frank oli avaldanud soovi paktiga liituda, nii et seekordsetel pidustustel uhkustas fašistid, välisminister elukutselt šampanjakaupmees. Joachim von Ribbentropp ennast ületades, et see liit on uue Euroopa sünd. Seda liitu ei väära miski. See liit teeb imet. Kuhu oli see ime kadunud juba mõne aasta pärast, 1944. aasta keskpaigaks. Ainus vastus selle olid lõplikult läbi kriipsutanud punaarmee tõrjumatut pealetungid. Nüüd mõni sõna teisest rindest Prantsusmaal Normandias. See eksisteeris ja hakkas pikkamisi hoogu võttes ka mingit osa etendama, kuigi mitte niisugust, nagu võis oletada sinna kontsentreeritud vägede ja sõjatehnika järgi. Pikkamööda said ka sakslased esialgsest šokist üle ja hakkasid siin-seal vastu panema. Nõukogude ajakirjanik Daniil gramiinov, kes oli toona teise rinde sündmuste tunnistaja, kirjutab. Sakslased klammerdusid väikeste külade ja nendes asuvate kivimajade külge. Neile piisas pool teisest tunnist, et kõigist Fortifikatsiooni meetmetest ainult üht lõhkumist kasutades muuta. Iga asula tugipunktiks pooleldi lõhutud seintest said ambra, surid kuulipildujate ja tankitõrjesuurtükkide jaoks. Sattunud mõnes külas tugevale vastupanule, tõmbusid liitlasväed tagasi ja kutsusid Inglismaalt välja pommilennukeid. Sakslased harjusid kiiresti selle taktikaga. Kui pommitajad kohale jõudsid, polnud neist enam külas hingegi. Nad olid taganenud järgmisse külla, et mäng võiks uuesti alata. Me nägime kaheksanda inglise korpuse pealetungi kaanile. Väikese bülvilli ja Khani linna vahel oli kaheksa küllakest kolme lahingupäeva jooksul. Need hävitati täielikult. Suurtükid ja tankid, toetatuna 250-st raske pommitajast surusid vaenlase ühest külast teise ja lõpuks linna välja, nii et sakslastel polnud peaaegu üldse kaotusi. Inglise väejuhatus, kellel olid trumbid käes, ei tõtanud neid ära kasutama. Mõnikord tekkis lausa kummalisi olukordi. Korpus, kellel oli tehtud ülesandeks ühe või teise objekti hõivamine, andis ülesande edasi diviisile. Diviis omakorda rügemendile sõjaga pataljonile. Nii et korpuse asemel läks pealetungil ainult pataljon. Ent hoolimata liitlaste äärmisest leebuses tuli tunded, sakslased muutuvad järjest närvilisemaks. Kas miks venelaste pealetung Valgevenemaal ütles mulle 30. inglise diviisi luureülemjuhis rusuv mitte ainult sakslasi Saksamaal vaid ka nende Normandia armeed. Ta näitas mulle ühe fritsu juurest leitud kirja oma emale Loybachis. Selles kirjutati ametlikud teated idarindel don kohut. Tead, mul on tunne, et sõda on kaotatud. Kas on veel midagi, mis meid päästa võiks? Fašistlikud teabevahendid pasundasid sel ajal ägedatest lahingutest Normandias, kuigi need seisid alles ees. Maandumine Normandias oli tegelikult operatsiooni over lord esimene etapp, kes mäletab liitlasjuhtide kohtumist Teheranis 1943. aasta novembri lõpus peaks mäletama ka Stalini ettepanekut, et vaenlane tuleb haarata pihtide vahele operatsioonile. Prantsusmaa läänerannikul peaks järgneva operatsioon Lõuna-Prantsusmaal, mis aitaks asjad kiiresti klaariks teha. Järgnevas toetun ma Ameerika Ühendriikide sõjaajaloolasele teise rinde test sandist osavõtule Morris met lohvile kes oma kaheköitelise ulatuslikus uurimuses on mõndagi selgeks kirjutanud. Kuuendal juunil 1944 maabuti Normandias, kuid juba 10. juunil kogunes liitlasvägede ühendatud staap Inglismaale läbirääkimisteks, mis kestsid 15. juunini. 12. juunil käis staap sissetungi piirkonnas Normandias. Asjad klaariks teha, nagu oli Stalin väljendanud, sisaldas rohkelt arutlusainet. Lääneliitlastel vägede puudust enam ei olnud. Inglismaale koondus järjest rohkem Diviise USAst ja Kanadast, keda polnud otstarbekas Normandiasse suunata, kus sel ajal oli juba enneolematul hulgal väekoondisi. Kuid tsiteerigem korraks Morris Mätloffi. Operatsiooniks Vahemerel võivad Ühendriigid eraldada viis suurt transpordilaeva. Ta pidas võimalikuks sissetungil jooni lahte või mõnda Biskaia lahe sadamasse. Tema arvates võisid operatsioonid Vahemerel alata mitte hiljem, kui 25. juulil. Inglise esindajat hoiatasid nõupidamisele Nõukogude liit planeerib sissetungi Balkanile. Seepärast oleks õigem Inglise-Ameerika dessant suunata Istria poolsaarele, et liikuda jubjana mäegurude suunas. Ajaloolist tõde austades peame märkima, et vaidlustest operatsioonileower lord järgneva operatsiooni Enn vill planeerimisest ja vaidlustest selle ümber nõukogude pool osa ei võtnud. Tüliõunaks kujunes põhilised Churchilli ja Roosevelti seisukohtade erinevus. Inglise peaminister ei saanud jagu oma vanast armust sissetungiplaanist Balkanile. Kuigi väljakujunenud olukorras sellel mingit reaalset tähtsust ei olnud. Ent söör Winston arvas, et ta suudab peatada punaarmee edasiliikumist Euroopas. Kui kindral Eisenhower Roosevelti mõjul siiski kaldus Lõuna-Prantsusmaa hõivamise poole, laskis Churchil välja pakkuda uue variandi. Suunata operatsiooni n vil raskuspunkt hoopiski Põhja-Itaaliasse, et sealtkaudu ikkagi Balkanile välja jõuda. Lõpuks ajas partneri tõrksus ka Roosevelti kopsu üle maksa, nii et ta pidi Churchillile kirjutama. Teheranis me arutasime pealetungi plaani üksikasjalikult läbi pole juhtunud midagi niisugust, mis nõuaks mingeid muudatusi. Ajalugu ei andestaks meile iialgi kalli aja ja inimelude kaotust, ainult meie otsustamatus ja lahkhelide pärast. Minu kallis sõber, palun teid mitte vastu seista meie plaanide edasisele elluviimisele. Isegi puhtalt poliitilises mõttes ei saaks ma kunagi nõustuda kasvõi väikese pidurdusega operatsioonis Ove lood mida takistaks suurte jõudude raiskamine Balkanile. Üks kiri. Muidugi ei suutnud kangekaelselt briti lõvi veel murda. Ruusveldil tuli tema poole veel mitugi korda pöörduda. Otsustavaks sai see, et põhijõud olid ikkagi Ühendriikide käsutada. Operatsioon n vil suundus Lõuna-Prantsusmaale ja Churchill. Tuli nõustuda, et 15. augustil hakati sellega peale. Ta tunnistas Ühendriikide presidendile lähedasele inimesele Harry optilsile. Sel puhul. Me helistasime vastu tahtmist näib nii, et me võidame sõja, kuid samal ajal tõusevad meie ette igal pool raskesti ületatavad probleemid. Ma tunnetan isiklikult, et peale liitlaskohuseei sunni mind miski muu nendega tegelema. Meil pole praegu aega seda segast ülestunnistust lahti mõtestada. Operatsioon n vil sai igatahes tuule purjedesse. Ühendriikide sõjamerejõud eraldasid selleks 28 suurt tanki, dessantlaeva 416 puksiir lennukit ja 225 purilennukit. 15. augustil 1944 maandati pärast ranniku ägedat pommitamist praegu filmifestivalilinnana tuntud kanni piirkonnas seitsmes liitlaste armee kindral Pätsi juhatusel. Armeesse oli lülitatud kolm ameerika, seitse prantsuse ja üks Ameerika inglise segadiviis. Pisut enne seda liitlasvägede maandumist oli Saksa väejuhatus plaane pidanud 11 saksa diviisi äraviimiseks Lõuna-Prantsusmaalt kaitsejoonele Saksamaa piiri lähedal. Kuigi nende diviiside ümber Distotseerimine oli alles alanud, ei suunatud neid sellest hoolimata liitlastele vastu. Vaid Saksa väejuhatus käskis ümber paiknemist jätkata. Seega polnud liitlastel mingeid raskusi oma edu arendada. Sellel teemal tuleb meil veel edaspidigi juttu. Täna nimetagem vaid kahte tähtpäeva. Prantsusmaa pealinn Pariis vabastati 25. augustil 1944. Alles 11. septembril ühinesid Lõuna-Prantsusmaalt lähtunud kindral Pätsi väed Normandias Maadunud kindral Eisenhoweri vägedega Põhja-Prantsusmaal. Sealt edasi aga arenes kõik jälle tigusammul. Nii et õigus oli ühel inglise sõjaaegsel karikaturistil, kes väitis, et punaarmee ja liitlasvägede kaardi mõõt on üks 100-le. See tähendab, et kui punaarmee liigub edasi 100 kilomeetrit, on liitlasvägedel vastu panna ainult üks kilomeeter. Päris liialdus. See polnudki. Tänase saateaeg on ümber, ütleksin ainult nii palju, et selle saatega astus meie sari neljandasse aastakäiku. Saate tegija ei pea seda eriliseks sündmuseks kuid see annab põhjust tänada neid kümneid sõjaveterane ja teisi kaasaitajaid, kelle osalemine on teinud võimalikuks saatesarja püsimise ja küllap kaasalöömishindu lõpuni välja.