Tere, head kuulajad ja kaunist neljapäeva tänases saates räägime me sellest, miks me ei suuda endale alati antud lubadusi täita. Mis on need põhjused, miks kõik, mis on alanud justkui hästi suurte lootustega bobilt vedama ja millised on need meie põhivajadused, mis aitavad meil olla õnnelikud? Saates jagab oma tähelepanekuid, et suurte kogemustega psühholoog paari ja pereterapeut Roman Timofejev, kes sai küllaltki hiljuti ka valmis raamatu avaldas raamatu Pealkirjaga sisemine tasakaal, kuidas iseendaks jäädes saavutada edu ja saada õnnelikuks. No need on need põhiküsimused meelel ikka inimesed läbi aastatuhandete on vastuseid otsinud. Tõenäoliselt ka mõned õnnelikud on need vastused leidnud ja mõned on need, kes ka neid jagavad. Nii veel teemadest. Kerttu Kaldoja portaalis menu räägib meile sellest, millised kultuurisündmused leiavad kuskil kajastamist, mida saab vaadata, mida saab kuulata ja millised on mõlemad raamatut, mida lugeda. Ning helipuldis on täna Villem Rootalu, mina olen Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Liistule. K2 ta. Valge mees. Aasta otsa on olnud üks küllaltki keeruline aeg, mis on samas pakkunud palju võimalusi võimalusi olla õnnelik ja teha lõpuks neid asju, mida ma olen kogu aeg tahtnud. Aga samas on ta ka põhjustanud palju õnnetust, meelekibedust ja kurbust. Ani, arvan, mina, võib-olla ma eksin, aga tänane teema on õnn ja põhivajadused ning tõesti seesama igavene küsimus, et kuidas siis olla õnnelik ja Skype'i teel on Ühendus sotsioloogi paariterapeut Roman Timofejev, tere, Roman. Tead sa, mul on kohe alguses selline küsimus, et enne kui ma hakkaksin küsima, et, et miks ja kuidas edasi tahaks teada, kuidas sinul on see aasta läinud just psühholoogi ja pere paariterapeudina, kui palju on inimesi sinu vastuvõtule küll siis virtuaalsele, sest sa otse vastu ei ole võtnud inimesi tulnud? Ja noh, personaalselt muidugi ma, ma arvan, ma erinev, aga teistest inimestest on olnud päris raske aasta ja et palju kaotusi ja palju, noh kõik kindume oma plaanidesse ja oma elustiili ja selle asja muutumine ei ole asi, mis nagu noh, niisama mööda läheb, kui asjad on tähtsad, siis, siis nende muutmine on, on valulik. Aga Õnneks mul on, mul on väga toetav perekond, kellega, kellega ma sain rohkem aega veeta tõepoolest ja, ja, ja ja, ja võib-olla isegi mingisugusele uuele tasandile jõuda suhetas, niiet looming muidugi aitas ka, ma leidsin sellise kodusse viisi. Ütleme niiviisi maalima akvarell just minu arust peaksid. Ja, aga professionaalselt ma mäletan, et aasta tagasi, kui, kui sassi hakkas, kõik kadusid nagu koheselt mingi mingi hetk, mul ei olnud üldse võimalik tööd teha. Aga et kuskil suvest hakkas kui vaikselt tagasi tulema ja, ja ma ei ütleks, et selle võrra nagu on, on midagi teistsugust, ma arvan, me pigem näeme muutust hiljem, kui, kui, kui tekib selline koroonajärgne aeg, et vaata nagu posttraumaatiline stressihäire juba selle asja nagu pealkirjas on öeldud, et ta on posttraumaatiline, ehk see sümptom tekib siis, kui olukord on läbi. Et praegu inimesed võitlevad, nad küll väsinud, aga nad võitlevad hakaid, Guassi saab läbi, siis ma arvan, me näeme nagu seda, et kuidagi on nüüd vaja integreerida kogemust, mis on toimunud. See, mis on toimunud, on iseenesest ju huvitav, mõnes mõttes veel paar aastat tagasi inimesed kurtsid, et oleks mul ainult aega, ma oleksin kodus oma perega, teeksin seda, teeksin toda ja kui siis hetk saabus ütleme piirangute ja kõige selle näol, et need, sa peadki olema kodus, siis väga vähesed, ma kardan, leidsid selle seda nüüd nautida ja, ja viia oma unistused täide või hakata millegi muuga tegelema. Kas siis tõesti leida mõni hobi või tegeledagi sellega, millega ma olen oma unistustes tahtnud tegeleda. Aga töö või ütleme, selline orav rattas tunne on selle ära võtnud. Ma võib-olla üldistan, aga siiski. No kindlasti kindlasti on olnud ka selliseid inimesi, kes lihtsalt on tundnud ennast nagu kuidagi järsult väga-väga vaakumis, et lihtsalt ei teagi, mida, mida üldse nüüd eluga peale hakata ja ja et sõltuvalt sellest, et kui, mis on nagu olnud suhete staatus ja mis on inimese psüühilise tervise Tartus ja, ja mis on olnud ka tema valdkond, kus ta, kus ta töötas, eks ju kui sa oled tööd kaotanud, siis see võib olla päris päris raske, nagu hakata kohe optima terve aasta jooksul nagu, nagu kodus istumist. Nii et need on kindlasti olnud ka selline korjata ei olnud väike, aga, aga inimesed inimestele on omane mingil moel lülitada kompenseerida nagu elu või müügi või muidu nagu puudujääke ja, ja kohaneda, nii et ma arvan, et, et see on nagu, kohanemine on, on mingis mõttes ka vältimatu assinud selles olukorras, nii et inimesed ka kohanesid. Mis asi on see kellal kohanemine väljendus selles, et et nad hakkasid lihtsalt rohkem lapsega aega veetma, kellel sellesse tekkis hobi, kellel sallased hakkasid uut tööd tegema või ja kellel lihtsalt sellesse taks jooma natuke liiga palju. No sa oled ikka aastakümneid võiks öelda. Psühholoogina jälginud inimesi, kuulanud nende muresid ja teinud sellest ka omad järeldused. Mõned järeldused on seal välja toodud raamatus, mis ilmus eelmisel aastal sisemisest tasakaalust ja kuidas olla edukas, aga see õnnelik. Võib-olla sa tooksid välja, et mis on need inimeste põhivajadused, mida meil tegelikult on vaja? Noh, igal ajal hoolimata siis kas on keerulised ajad või mitte, nii keerulised ajad, kas me oleme õnnelikud või õnnetud? Ja sel ajal. Noh, seal on kuus vajadust välja toodud minu selles süsteemis, et need on, need on vanad ja hästi tuntud vajadused, lihtsalt. Ma arvan, mis on, mis seal minu, võib-olla raamatusuus on, reeglina ei räägita, et need vajadused võivad mõne inimese puhul Olava juhtivad. Et üks vajadustest on Comfort, teine on turvalisus. Kolmas on kulusa tunne. Neljas on eneseaustamine ja staatus ja siis on veel selline asi nagu mõtestatus ja eneseteostus ja loomulikult kõik kuulavad seda nimekirjas siis kõik muidugi tahavad öelda, et vot eneseteostus on minu jaoks esmatähtis, aga et et paraku see ei ole nii. Eneseteostus on tegelikult väga harvaesinev juhtiva vajadusena. Nii et juhtivvajadus lihtsalt tähendab seda, et inimesel tekib aastatega tänu sellele, milline on tema iseloom ja me teame kaaslased ja isiksusepsühholoogiast, et iseloom on väga. Paljuski on geneetiline asi. Teatud iseloom sobib paremini teatud psühholoogiliste vajaduste rahuldamiseks, et ma, ma toon nagu paralleeliks alati nagu sellist tööriistakast, et kui sa teed mingi tööriistakasti ja näed seal nagu sae haamri, naelad, siis sa tead, et tegemist pole nagu see ei ole baleriini nagu kohver, kohver, eks ole, ja vastupidi, kui sa leiad nagu kohvi, kus on, kus on baleriini, kostüümi või mingi muu asi, Sa tead, et see ei ole nagu ilmselt Puusepa oma samamoodi nagu ka meie psüühikaga Mil meil nagu aastatega lähevad tugevamaks teatud isiksusejooned ja kujuneb välja teatud isiksus profiil ja ta sobib paremini teatud vajadustega ja see teeb neid vajadusi meie jaoks juhtivaks. Ja, ja, ja see tekitab seda, mida mina nimetan elustiiliks, ehk siis inimesel hakkab elu nagu sellisel sümboolsel tähenduste tasandil keerlema nagu üheda ja samade asjade nagu ühe samade asjade ümber. Ja siis selline nagu oravarattatunne, et ma kogu aeg teen ühte sedasama asja üks sama trajektoor, kui vaadata kas või inimeste liikumisi, siis nad väga siksakke ideed kogu aeg üks ja sama ratas käib. Mitte päris, ma ei mõtle nüüd selles tähenduses, ma arvan, et Dora rattad, tunne tekib siis, kui sa ei ole võimeline oma vajadust konstruktiivselt rahuldama. Kui sa jääd nagu kinni nagu pigem nende vahenditesse kui selle nagu sügava sisu. Et kui selle sügava sisuga kontakti polevat, vaat siis jah, võib tekkida, nagu tunned, vaata, meie psüühika on tehtud nii, et on, kohati on tal raske pidurdada ja ja et kui mõni mehhanism on toiminud kunagi, siis rasketel aegadel me teeme rohkem seda, mis on toiminud. Aga mõnikord on vaja teha vähem seda, mis on toimunud. Ja meie psüühika ei oska seda teha. Nii et nii et me jääme nagu sellessamas seisund, mida sa kirjeldad. Aga mis siis ikkagi on see mugavuse vajadus, kas siis see, kui tahan laisklen, kui tahan, siis ei laiskle või mida selle mugavuse all mõista, mis on? Põhi kaob vajadus. Ütleme siis nii, et inimesed, kellel. Ma olen pannud tähele, et inimese inimeste kirjeldus hetkedest, mida nad naudivad elus kõige rohkem nagu seal esinevat, väga sellised huvitavad olulised erinevused ka puht semantiliselt tasandil. Inimesed, kellel on mugavusvajadus, juhtiv nett tihti räägivad, et kõige paremad hetked olgu nad seotud kellega või millega iganes sealt alati nagu sellise narratiivi domineerib, see, ma lõõgastusin, ma kaifisin ma mõnulel Ma sulal ja nii edasi, eksju, et selliselt nagu tihti taga taktiilset tunded ja võivad olla, kus see väline sündmus, mis, mis seda tunnet tekitab võib-olla noh, praktiliselt mis iganes. Aga et selles nagu kirjelduses domineerib see pigem selline mõnu, rahulolu ja lõõgastumine lõõgastumine on, on eelkõige muidugi. Nii, aga mis võiks olla sellest järgmine vajadus? Turvalisusvajadus on järgmine. Ja selle all tuleks siis mõista seda, et ma ei taha elu, mis oleks täis põnevusi, võis. Et ma lähen vastupidi, vastupidi, see on paradoks, aga jah, see, kui meil on aega, ma võib-olla seletan seda lahti. Inimesed, kellel on juhtivturvalisusvajadus, nemad kaitsevad seda, et elu on etteaimatav. Jah. Aga kui elu on liiga etteaimatav, see ei ole põnev, nii et tihti nad räägivad ka seda, et, et nagu üldjoontes ma tean, mis juhtub. Aga ma tahan vahest, et juhtub veel isegi paremini kui ma, kui ma ootasin, mitte halvemini. Nii et need on need inimesed, kellele meeldivad põnevus, meeldivad väga sellised, selline täisväärtuslik rikkalik elus, aga nagu selle sõna heas tähenduses, et nad, nad tõesti ei tule piiri taga ebamäärasust nagu just selle negatiivses mõttes. Positiivsed üllatused, üllatused väga meeldivad. Nii nagu see mingis lauluski tahaks lennata, aga mitte väga kõrgelt, eks ole, et, et lendaks küll, aga palun too ohutult. Nii, ja mis võiks olla siis veel kolmas, sa ütlesid, et ongi kuus sellist ja et me saame nüüd enda peal jah, tunda ära, et kas kuhu me kuulume ja ühtlasi, et kui on midagi rahuldamata, siis järelikult tuleb hakata otsima põhjuseid, kuidas leida sõprusega. Ja kuuluvustunne on, on selline asi ütleme, inimestel tihti räägivad sellest, et et ma tunnen ennast omana nagu omal kohal, et ma tean, mis on minu roll, et ma nagu nagu sobin, hästi olukorda, olgu, see on inimesed inimestega seotud, suhetega seotud või või erialaselt, et ma olen nagu omal kohal ja ma olen nagu kooma, et, et see on nagu hästi tähtis, et ma nagu kuulun ja ma olen osa sellest, mis toimub. Ja sealt edasi siis. Lähme edasi tuleb eneseaustus, see on siis selline uhkuse tunne enda üle, et ma, et ma sain hakkama, tegin midagi mas, saavutasin ma olen parem versioon sellest, kes ma olin eile ja nii edasi, et sellised nagu uhkustundega ja, ja selline. Uhkus just nagu mingisuguse uue oskuse või uue nagu staatusele üle ma olen keegi. Ja siis jäävad veel kaks mõtestamisvajadus ja eneseteostus. Mõtestatus on seal selline nagu pool poolkoon seotud pool on seotud, ütleme sellise esteetilise naudinguga, et asjad on ilusad. Ja pool on seotud selle sellise teadmistega, et et maailm pole juhuslik, et selles on mingisugune süsteem, maailmad saab lahti mõtestada ja asjad on, on nagu loogilised asjad võivad olles süsteemis ja vaata ilu on tihtipeale ongi nagu selline noh, aga matemaatikaga seotud mõisteks, mille meeldivad sümmeetrilised asjad ja ja, ja mustrid ja nii edasi, et nii et siis see on see, et need inimesed tihti räägivad sellest, et et selline lihtsus, kergus ja loogilisusse tunne on, on, on nagu valdamas kõige tähtsamatel hetkedel. Ja siis eneseteostuse vajadusi. Eneseteostus, see on see, mis tegelikult nagu kõige-kõige justkui populaarse mõista, aga kõige harvemini esinev see on seotud sellega, et inimene tunneb tähtsatel hetkedel jällegi, sõltumata sellest, mida või kuidas ta tunneb seost millegiga, mis on paljuski suurem kui tema ise mingisuguse sisemise või talis jumalaga, kosmosega, et ta mingil moel nagu siis öeldakse transpersonaalsed kogemused või transidentsed, kogemused, kus inimene nagu kaotab ennast ja, ja ja ta tunneb ennast osana millestki, mis on, mis on noh, ütleme igavik või, või Mil, millel ei ole piire. Aga kui ma nüüd vaatan kõiki neid kuut põhivajadust, mis sa oled nagu välja toonud sedasi siis mul on tunne, et neid inimesi kellel oleksid vajadused rahuldada, on väga vähe, et ja eriti veel praegusel ajal, kus on igasugused piirangud ja maailm on natukene teistsugune, kui oleme võib-olla harjunud siis nagu alus õnneks on ära võetud, sest mõned vajadused on kõik rahuldamata. Mis sa arvad sellest väitest? Pooled neist? Tähendab vist noh, mis on, mis, nagu vastab tõele, tõesti, ma arvan, on see, et väga paljuski harjumuspärased viisid mis on olnud seotud välismaailmaga, rahuldada oma oma vajadust, on olla piiratud ja, ja see tähendab, et inimene on sunnitud minema nagu loomingulisemaks ja otsima mingeid muid viise, kuidas oma vajadust rahuldada. Õnneks sisemine vajadus on, on, ta ongi nagu selleks psühholoogiline sisemine vajadus, et tegelikult ta ei ole nii Ligiitsalt seotud välismaailmaga, et, et kuivata, kui ma. Kui ma mängin oma lapsega, jaa, jaa, näiteks ma järsku tunnen, et meil on nagu väga kontakt ja ma väga hästi mõistad, mida ma pean tegema, et tema tunneks ennast hästi, et ma mulle nagu meeldib minu roll selles mängus, siis see ongi juba panustadki minu, minu, minu vajadus rahuldamisse või kui ma leban temaga voodis või mis iganes oma partneriga või lihtsalt üksigi onju ja joon mõnusat kohvi ja juba ma tunnen ennast nagu mugavalt. Et need õnneks. Neid viise rahuldada oma juhtivat vajadust on metsikult palju. Need on peaaegu lõpmatult palju, peaasi, et inimene leiaks viisi seda teha aktiivselt teadvustades, mis on see, mida ta vajab kõige rohkem? Ahaa, see tuleb ise ära tunda, siis nagu ma aru saan. No ise seda ära tunda veits raske õpetades seda tegema ja ei ole, ei ole see väga võib-olla teinekord natuke nagu parun Münchauseni moodi triik, eks ju, et ennast nagu sikutada soost välja juustepidi, et et et see eeldab nagu üksjagu ausust ja, ja, ja eneseanalüüsi. Aga et jah, et kuidas näiteks mina tihti analüüsin seda oma oma klientide puhul, näiteks on see, et ma palun lihtsalt kirja panna üks episood elust, kus sa tundsid maksimaalselt sisemist tasakaalu, kus sa tundsid ennast väga hästi ja panna lihtsalt subjektiivselt kirjem, mis toimus väliselt ja mis toimus sees, milliseid, mis peast käis läbi jaa, jaa. Mis tähendusi soomistasid sel hetkel, et miks see hetk oli sinu jaoks nii tähtis, et kõigepealt lihtsalt ausalt välja kirjutada ja siis hakata vaatama ja et reeglina sellest tekstist on näha neid samu, selliseid semantilisi võtmenagu, selliseid tükke, mida ma olen eelnevalt kirjeldanud, mis viitavad sellele, et ahaa, et näed, inimene siin rõhutab semantiliselt mõnu või rõhutab semantiliselt ilu- või rõhutab semantiliselt staatust rõhutab semantilist midagi muud. Nii et me saame nagu seda dekodeerida, et kui sellega on raskusi, siis alati minu poole pöörduda või raamatut lugeda, ehk see abiks on, aga, aga jah, mõnedel õnnestub seda seda nii-öelda määrata õigesti. Noh, aga siin kõik sõltub sellest, kui, kui aus maa ma olen iseendaga. Teeme pisikese pausi, kuulame vaiekondiiast ja seejärel Roman, ma tahaksin teada teie käest, et miks me ei suuda endale antud lubadusi alati pidada, neid lubadusi on antud erinevatel aegadel ka aastavahetuse paiku, et uuest aastast hakkan seda toda tegema või siis, kui miski asi läbi saab, siis, siis, siis aga me lükkame neid edasi. Kas neil on ka kuidagi seotud vajadustega või millega, et miks me ei saa anda lubadusi täita, aga kuulame enne Kloomusikat vahele. Ja Skype'i teel meil õenduspsühholoogi paari ja pereterapeut, Roman Timofejev iga ning Hermannale ja kuidas sa vastaksid sellele, et miks inimesed ei pea iseendale antud lubadusi, olgu see siis, et alustan uut elu tervislikumalt hakkan sporti tegema, hakkan jooksmas käima. Ütlen ei, kui ikka miski asi ei meeldi ja nii edasi ja nii edasi, ehk me anname endale lubadusi, püüame oma elu muuta millegiga alguses nagu toimib ja siis me langeme vanasse rööpasse tagasi, on see kuidagi seotud ka meie, ma ei tea, kaasasündinud põhivajadustega siis mis kuskil hakkavad Loperdama või me ei suuda. Küll vägagi, vaata, kui sa nüüd veitsa aeglustada ja kordad, kas siis sedasama fraasi, et et ma luban endale mis iganes või hakata midagi tervislikumalt sööma või midagi. Tegelikult kui natuke nagu mediteerides selle fraasi ümber või üle siis me kuuleme, et seal tegelikult kõlab veits lapsikult. No eks ta imelik on, aga ikka nagu lubame. Sellepärast, et meie sees igaühel meist igaühes meist elab sees väike laps, teatab vanuses Needsamad vajadused, mil, mida ma olen maininud, et need esmakordselt lapse arengus tekivad teatud hetkel. Ja see tähendab ka seda, et meie sisemine laps on selles samas vanuses, millal see vajadus tekib esmakordselt? Need on natuke keeruline, aga eks psühholoogilised teooriad ongi veidi keerulised, kohati, nii et näiteks Comfort või, või noh, ütleme, et turvalisus on kõige näitlikum. Turvalisust tekib esmakordselt siis, kui laps hakkab iseseisvalt liikuma. Eks ole, tal pole kogemust, tal ei ole nagu veel kamatoorselt oskust, eks ole, aga ta juba liikub ja juba tahab igale poole ronida ja see tähendab seda, et turvalisuse vajadus on, on esmakordselt laua peal ja, ja ta on nagu fundamentaalselt tähtis selles vanuses, mis tähendab seda, et inimesel, kelle, kes on täiskasvanu ja kelle juhtivvajadus on turvalisus, tema sisemine laps on umbes kolmeaastane, võib-olla kaks ja pool kuskil selles vahemikus kaks kuni neli, võib-olla. Ja, ja see tähendab seda, et juhul kui ta on konstruktiivne ja, ja tuleb toime, siis, siis ta on noh, ütleme, selline julge, ettevõtlik ja, ja energiline ja üsnagi extrovertne. Aga et sellistel raskematel hetkedel, kas see täiskasvanu hakkab natuke meenutama kolmeaastast, ta on impulsiivne, ta tal ei ole nagu õigeid piire tal on tal nagu valdab selline maagiline mõtlemine, uisk, võistlusringi on ju nagu oleks hea, kui ma selline nagu pidin, selline sissistlik, moonutatud pilt iseenda võimetest ja ja et, et see on nagu see, et, et kui ma kui ma sõnastan oma kuidas öelda oma plaani selliselt, siis see tähendab seda, et see kõlab nagu lapsikult, mitte juhuslik. Aga kuidas siis seda peaks sõnastama, et kellele ma tahaks seda siis lubama? Ulavad, mida täiskasvanud teevad ja nad näevad, et laps, täiskasvanud, vahest kasutavad selliseid konstruktsioone nagu esmaspäevast kallikest, sa lähed lasteaeda, on ju või? Noh, nüüd järgmisest kuust hakkame nõues linnas elama või nüüd septembrist enne läheb uuesti tööle, nii et lapsel tekib mingi ähmane arusaam, et et asjad on nagu kuidagi seotud aegadega. Ja jääd, kui laps ei ole veel küps ja et ei mõista kõike, siis ta hakkabki seda nagu noh, natuke sellisel pimedal moel nagu kopeerima. Ja siis ei tulegi välja ja see on täpselt see, mis, mis nagu paljudel täiskasvanutel juhtub. Sest see, mida eeldab nagu päris täiskasvanulik strateegia, on see, et mul peab olema nagu väga selge nägemus mida ma tahan muuta ja mis põhjusel ma tahan muuta, et mis on see motivatsioonile komponent siis peab olema plaan ja peavad olema konkreetsed teod. Ja, ja peab olema, kas süsteemi peab olema ka teinekord ka tugivõrgustiku ja need, need sammud peavad olema tagajärjest ja nii edasi, nii edasi, et see on kõik, mis on nagu täiskasvanute maailm, mis lastele ei ole kättesaadav. Aga kas täiskasvanute maailm on ju natukene ka üles ehitatud nagu sellisele mõttetule üle pingutamisele? Või ei ole mõttetu ülepingutamine, on tulemus sellest, et maailmas on liiga palju väikseid lapsi, kelle vanus on 30 pluss 40 pluss 50 pluss. Nii et seal see vaata väike laps ei tea, kui palju peab pingutama. Nii et igaks juhuks pingutab üle. Täiskasvanuna ma mõtlen praegu nagu täiskasvanu tegelikult on, on, on, on nagu selline aju. Ma mõtlen praegu täiskasvanuks olemisest kui nagu ajufunktsioonist, et see tähendab seda, et mul on olemas nagu võime seedima kogemust, integreerima, seda planeerima, arvestama tagasisidega ja ratsionaalselt vaatama, et asjadele ja lähenema asjadele ratsionaalselt. See on midagi, mida lapsed ei saa ja mida lapsed teevad, nad võtavad pingutamisega. Nii et nii et see on nagu selles mõttes risti vastupidine. Roman nüüd ajasite küll segadusse, nii minu kui ma usun ka raadiokuulajad selles mõttes, et tahtsin saada lihtsat retsepti, et, et kuidas siis on need nagu nende lubade lubadustega. Et kuidas peaks käituma, kui tahaks kevadeks või, või kasvõi suveks vormi saada või õppida ära mõne võõrkeele õppida ära mõne huvitava tantsu või midagi sellist. Tähendab just nimelt just nimelt kata Krista, et see reaktsioon, mis on nagu väga-väga inimlik ja väga aru saab et ma ei kasuta nagu sõna laps nagu hinnanguliselt mõttes, vaid üsna literaalselt laps sinu sees võtabki nagu seda, et kui ma pakun sulle täiskasvanu mõtlemismudeli kui liiga keerulisse, nagu ma tahtsin, lihtsalt nii nagu teie, nii ja naa. Et see on täpselt see, mida laps tahab, sest tema ei tule toime liiga keerulise mudeliga. Liiga keeruline täiskasvanu mutel ütleb seda, et et, et siis kui sa tahad, et su vajadus oleks rahuldatud, su eesmärk oleks täidetud, sa pead ennem kontrollima, kas vajadus, kas sinu nagu selle eesmärgi saavutamine üldse rahuldaks sinu vajadust? Et sul peab olema nagu selge ling selle vahel, et näiteks mis iganes. Oletame su juhtivvajadus on, on, on turvalisus. Ja sa tahad, mis iganes praegu võtan lambist võtta kaalust alla 10 kilo. Kuidas need omavahel seotud? Kui sa ei esita oma teas linki nagu kuidas vaja, kuidas see eesmärk rahuldab, kuidas see eesmärgi saavutamine rahuldaks mu juhtiva vajaduse suu, su aju ei anna sulle energiat, mida sul läheb tarvis selle eesmärgi saavutamiseks. Eks ole, nii et see on üks asi, mis on nagu kõige suurem asi, mida sa saad teha oma eesmärgi saavutamiseks, on siduda seda oma juhtiva vajadusega ja siis mõelda välja plaan, mis sammudega, millist väikest, aga nagu nagu ütleme Ütleme käeulatuses olevat sammud, aga sa võiksid seda eesmärki saavutada ja siis muudkui hakata tegutsema, et sellisel juhul on garanteeritud see, et kui sa seda eesmärk lõpuks saavutad, Sa oled ka rahul, sest me näeme seda väga tihti, et inimesed kas ei saavuta eesmärgiks sellepärast, et ei olnud piisavalt energiat, sest motivatsioonile komponent ei olnud korras või nad saavutavad puhta distsipliini peal, siis nad ei ole rahul, sellepärast et eesmärk ja, ja vajadus ei olnud omavahel seotud. Ah, tead sa, aga ma küsin su käest lõpetuseks veel ühte sellist asja, et et praegusel ajal, kus on kõik segi pööratud, kuidas olla õnnelik mõelda õnnelikke mõtteid, rõõmsaid mõtteid, kui on paljud asjad on piiratud, et ei saa teatris käia, ei saa võib-olla seal kus iganes käia, et vot, kust leida see väike klõps oma peas, et et tunda rõõmu sellest, et näed, natukene hakkab nagu päike välja tulema. Noh, ma tean paraku natuke kuidas öelda rekonstrueerima selle õnnelikkuse, et mis ta siis on. Et vaata, kui sa kuulad mõnda teist psühholoogi, ma ei tea, Jordan pidas, ta ütleb sulle, et elu on üldse kannatus ja, ja õnne otsimine on üks mõttetu tegevus. On ju, et ma ütleks nii, et inimene on õnnelik siis kui ta oma juhtivvajadus on stabiilsed, rahuldatud. Nii et, nii et ma psühholoogina pean paraku need sellised olmetermini tõlkima millekski, mis, mis on nagu saavutatav ja mis on realistlik. Nii et kui, kui sa tahad olla õnnelik, siis ma ütlen sulle, okei, mis on su juhtivvajadus, mida sa teed igapäevaselt, et seda rahuldada ja kui sa tead, mis vajadus on ja kui sa reaalselt teed asju, mis rahuldavad, sa oledki õnnelik. Nonii. Iseenesest kõlab lihtsalt, aga eks vahel ongi keerulised asjad hoopis lihtsamad, kui, kui tundub, et me kipume neid üle mõtlema tuleb siis nautida lihtsalt iga sellist asja, mis rõõmu pakub. Jah, aitäh, Roman Timofejev, selle väikese mõtte virgutus ees ning jätkame looga Šveits Taagolt, mis minu arvates räägib ka nagu sellest kasest põhivajadustest, aga aga lubadustest ja millestki taolisest kuidas muutuda, kuidas sellega kohaneda ja hakkama saada? Kui järvel laeval? Niimoodi, ja nüüd on portaalist menu. Kerttu Kaldoja minuga siin. Tere, Kertu. Tere. Tere. Mis on need asjad, mida sa soovid vaadata, soovitad, vaadata, jälgida ja nii edasi ja nii edasi. No mul on suur rõõm selle üle, et kuivõrd meil on siin ikkagi natuke selline filmi põuane olnud kogu see periood, siis mul on nii palju uusi filme praegu kaasas mida saab nautida ja saab nautida kõige paremini see, et kodust lahkumata, nagu ikka meil viimasel ajal siin kombeks on nimetada, et mul on väga palju eesti dokumentaale kaasas, räägi, on ju tore. Et meil on praegu käimas siin ETV-s ja ETV2 selline tore projekt, nägu eesti ilud, kes juba teab, siis pooled filmid on juba linastunud Nende hulgast, mis on linastunud, ma julgen soovitada üle vaadata näiteks väga toredat filmi murust, mis absoluutselt iga teist eestimaalast võiks kõnetada, kas muru peab niitma või ei pea niitma. No ma ei tea, kumba põlvkonda sidunud selle filmi kohta. Palju põnevaid arvustusi ma ise ei ole veel jõudnud vaadata ja mul on tekkinud küsimus, et kas see on nüüd komöödia, dok. Reality doktragöödia ta, et ma ootan huviga, millal ma selle ära vaata. Et, et noh, tõesti murust midagi sellist teha, see on nagu hämmastav Ja kui palju sa saad murust teha pilvi, mis nii paljusid inimesi kõnetada ja tõesti geniaalne absoluutselt. Nii et palun, soovitan ETV kodulehel saate ilusasti sela järele vaadata, aga täna on see tore päev, kus linastuvad järgmised neli uut filmikultuuri portaaris ERR-i kultuuriportaalis. Täna õhtul saate neid kõiki vaadata, kes ei jaksa ära oodata, kuninad telesse jõuavad kell kuus algab siis esilinastus ja neli filmisel. Vitamiseks tulevad aga loomulikult kõik need neli jõuavad ka tele-eetrisse. Ja sealt ma võisin ka välja ühe hästi toreda filmi, mis mulle isiklikult väga meeldib, kannab see nime käärid, Margus Talviku film. Ja see film jõuab nii ETV ekraanile kui ka ETV2 ekraanile ja see räägib ühest väga vahvast neiust, kelle nimel tere, isa ja tema kodupaigaks on üks valge Ford Transit, selline kaubik, millega ta siis kodutu või miks sa ütled, kodutu ta ju tal on kodu olemas, tema kodu on se Ford Transit ja see on tema kodu. See on tema töökoht seepärast, et tantsina transitisse ehitanud endale juuksurisalongi ja siis ta sõidab niimodi ringi mööda Eestit, lõikab inimestel juukseid, lõikab habet ja ööbib seal, kus ta hästi tahab ja ta on selline väga vaba hing, just sellest vaba hingeelust, selline väga dokumentaali nende kohta kunagi. Võid öelda ka hulkur kui sa soovid, aga samas ütleme ka nii, et võib olla. Ta on nagu rändkauplus, ainult tan juuksurisalong. Aga see on väga vahva, tõesti, film sellisest vabast elust ja oskusest selle vabadusega võib-olla midagi pihta hakata, et ei istu inimene niisama, käed rüpes, tal on väga vahva buss, bussi katusel on veel päikesepaneel, mis talle seal toodab siis kõige eluks vajalikku ja väga vahva vaatamine. Ma tean, Soomes on kirjanik luuletaja Heli Laaksonen, kellel on buss, mis on ka väga hästi ära disainitud, ta isegi õppis bussiga sõitva bussi loetagi ja temal on siis selline liikuv ratastel raamatukogu, kus ta käib, siis kohtub, on mul lugejatega, aga samas ka raamatuid seal. Ja vot, aga temal on ka päris kodu muidu lihtsalt siin, aga et see on võimalik, et see on võimalik sedasi bussiga ringi sõita ja, ja, ja tegutseda jah. No just ja sinu kodu on parajasti täpselt seal, kus sa soovid, et ta on kas kauni merevaatega paigas või võib-olla mõnes inimtihedamas kohas. Theresa on väga nagu vahva ja, ja selline ütleme ekraani sõbra kuju, et ta väga-väga kihvt on teda vaadata, nii et seda küll soovitan, aga lisaks neli filmi veel kolm filmi veel lisaks siis sellele kääridele linastuvad nii et Eesti tokke vaadata küll ja küll aga et, et veel oleks neid samu eesti dokumentaalfilme siis teisel veebruaril, ehk siis teisipäeval algab taas meil Docpoint ja Docpoint on seekord siis natukene teistmoodi. Taaskord ajastule kohaselt linastub Docpoint ainult veebis, seekord ja seal on samuti iga päev tuleb üks Eesti dokumentaalfilm näitamisele, nii et vaatamist on küll seal, nemad avavad oma siis selle festivali, seekord Raimo Jõerannafilmiga sea aasta. See see aasta ei seostu sigadega näost, et tegemist on siiski lihtsalt on võetud aasta 2019 mis küll kandis siis sea aasta nime ja, ja vaatleb ta siis sellist ütleme siis läbilõige meie ühiskonnast, ma julgeks niimoodi öelda, see on siis aasta, kus meil vahetus seal valitsus, kus oli mitmeid erinevaid vastandumisi nii poliitilisel maastikul kui ka võib-olla natuke põlvkondadevahelised, meil olid need noored, kes Impiketeerisid, erinevad kliimamuutuste aktsioonide vastu ja, ja ühesõnaga, et kõik need on niimoodi pandud siis ühte filmi kokku ja sellest filmist ausalt jäi mulje, et Eesti on väga selline nagu protestib rahvas kuidagi neid, selliseid protestimiitinguid on sinna filmi väga palju jõudnud, et huvitav üle vaadata. Ma hea meelega tahaksin teada, aga mida näiteks Lauri Varik arvab dokumentaalfilmidest tema tööde Uudisplussi minu arust need kui puhas dokumentaal. Lauri oled sa väga hästi arvanud. Nonii, milline on siis veel küsin, et kas sa oled näinud muruniidukite muru naistest? Tapp film. Ai see film jäi mul nägemata. Vaata järgi, ma plaanin ka täna vaadata, hakkab, millest sa räägid, uudis plussis. Nii uudis plussis, räägime täna koroona vaktsiinist ja vaktsineerimisest, mis ikkagi üle kivide-kändude läheb alates sellest, et need vaktsiine on vähe, siis on inimest sealhulgas suur skepsis ja nüüd siis on mitmes haiglas juhtumeid, kus selle vaktsiini on ikkagi saanud. Sellised kõrgemad töötajad, kes ikkagi sellisel eesliinil ei ole veel otseselt inimeste ravimise ja hooldamisega ei tegele siin viimane juhtum siis Eesti päevalehe poolt toodi eile välja. Ta on selle vaktsiini saanud ka PERHi nõukogu liige Marika Priske ja saates esimese intervjuuna küsin PERHi juhilt Agris Peedul, et miks nii on juhtunud, ta selgitab siis lähemalt ja, ja kuidas üldse on siis see koroonavaktsineerimine Berghis Eesti suurimasse haiglasse korraldatud, et teatavasti selle Faizeri vaktsiiniga tuleb ju see kiiresti ära kasutada, aga aga kuidas siis teha, et kohe järjekorras oleks järgmine inimene võtta ja ta oleks kiiresti kättesaadav, et see on selline päris omamoodi keeruline logistika sellest kõigest siis saate esimeses intervjuus. Seoses sellega, et kuuldes, et te näete, proua priske sai siis, et isenesest Jah vabandust, väga hea reklaam neile, kes on seni pastalised, see on defitsiit ja puhas, seda saavad ainult parimad, see on ka olnud üks põhjendus ja selgitused, justkui need juhtivtöötajad saavad vaktsiini, siis nad nagu on eeskujuks ja näitavad oma oma julgust ja võib-olla seda skepsist tegemistel hea asjaga. Just kõik tahavad saada, kusjuures progrisker teisteski kommentaari võtet, kuidas ta tunned ennast praegu, et ka tema tervislik seisund. Et noh, see juba kuu alguses, viiendal või kuuendal jaanuaril ja ma arvan, et ta tunneb ennast väga hästi, sõrm aga veel saates teises tunnis räägime ühtsest koolist või eestikeelsest õppest, mis oli kuum teema enne valimisi ja nüüd ka valitsuse vahetuse ajal. Aga koalitsioonilepe teatavasti sai küllaltki üldsõnaline või mitmeti tõlgendatav ja see on pahandanud siin ka keeleinimesi. Stuudiosse tuleb keelenõukogu esimees, start Ülikooli professor Birute Klaas-Lang, kes on otseselt otse öelduna väga pettunud sest teadlaste poolt on aastate jooksul tehtud palju konkreetseid ettepanekuid, kuidas ikkagi teie eesti eestikeelsele õppele juba alates lasteaiast üle minna, aga aga kuidagi poliitikud, valitsus võtavad seda niimoodi üldiselt vastu ja noh, teatavasti ikkagi Keskerakond ei ole ka soovinud ja nende selline üks lubadus on olnud, et emakeele, sest saaks ka ikkagi üldhariduse. Nii et sellel teemal räägime, saate teises tunnis, aga veel räägime täna ka teadlaste tegemistest on ilmunud üks teaduskogumik, räägime uurimistoetustest ja Itaalia valitsuskriisist ka. Aga küsimus? Küsimus on veel lahtine, ma arvan, see tuleb rääki vaktsineerimise kohta. Ahaa, sa saad panna veel erinevaid toredaid nimesid, sillad, keda võiks vaktsineerida eelisjärjekorras, et vaadata, mis juhtub igal juhul. Olgu aitäh sulle, Lauri ja tänaseks on huvitav saade. Läbi helipuldis oli Villem Rootalu, mina olen Kristo räim, soovin teile kena päeva kõike head.