Te kuulate raadio kahte märki ja vaba väga. Raadio kahe Eesti kõigi aegade parim all poome number kuus. Ei. Tule all leile tabanud kuuli punaseks, lina, ilberi istuli huulil. Tablettide. Või CVs teineteisel käest. Tablettide mineraalvetena Stolisse vastasin, kui laulis. Meie lippude all kuulis punaseks lina toodilberi, mis tuli su huulil. 1905 lugu, mis on sõpruse puiestee albumil mustale merele nii eesti kui ka vene keeles. Jah, plaan minna Venemaale oli meestel tõesti tõsine. Kuid enne sõda ja samal aastal 2003 hüppasid nad läbi raadio kahest. Ja andsid intervjuu Sten Teppanile. Tere tulemast sõpruse puiestee. Allan Vainola, tere. Alar Tammela, kes häält praegu teha ei saa, kuna tema jaoks mikrofoni jätkunud ja meil on stuudios Mait Vaik, tere. Ehk siis sõpruse puiestee, alustame lakooniliselt väga tabavalt, kuidas teil läheb, mehed? Noh, tundub, et hästi küla peal räägitakse, et hästi jah. Täpselt nii, et noh, vist ennem ennem mainisin, et oleme ninapidi stuudios viimased kaks kuud näiteks, et siis ei teagi, kui hästi läheb, aga räägitakse, et hästi nagu ma aru saan, stuudio praegu teie prioriteet ongi, mis tähendab seda, et et pole yldiselt kaugel ajad, kui sõpruse puiesteelt on rohk. Sõpruse puiesteelt on rohkem lugusid, kui ütleme, paar-kolm, mida raadiotes mängitakse praegu ja täpselt nii ja et ühesõnaga oktoobri esimeses pooles peaks ilmuma 12 looga kuskil 50 minuti pikkune plaat ja kassett. Aga kui hästi seda sõpruse puiesteed saab iseloomustada nende praeguste hittlugude järgi ala kaks meest 1900 viisat kas terve plaat on täpselt selline või on mingisuguseid teistsuguseid jooni ka? Tegelikult on seal vist muusikaliselt on ta väga erinev, et need kaks meest 1000, et läheks 105, on rohkem kitarrisuunitlusega lood ja siis kuid mitte vähem ei tule sinna ka, ütleme päris puhas, sellist elektroelektroonilist muusikat. Et mis on tehtud süntesaatoritega niimoodi ja siis ka midagi vahepealset kitarriga süntesaatorid. Ja ütleme, kui siis kaks meest ja 1905 on sellised mingis mõttes traditsiooniliselt oma ülesehituselt, siis kindlasti tuleb sinna ka selliseid friigimaid lugusid, mis võib olla laiemale publikule nii ei meeldi. Aga mis siis, ma veel ei tea, aga noh, võib-olla ja nendest ütleme pisut raskesti raskemini nagu kuulatavam. Kui palju ma küsin täiesti häbematult, et kui palju on ühist või erinevat, tahtsin teie eelmiste projektidega seoses, no kõik teavad kindlasti Metro luminali vennaskonda. Et palju õnne ühist, palju neist palju erinevad. No ühised oleme mina ja Mait on ju, et, et selles mõttes, et noh, me oleme nende teiste ansamblitega ka nagu tegelenud Et arvatavasti enda isiksust väga muuta ei saa, et tahtmatult jääb sinna midagi tahtmatult midagi sisse, aga aga mulle tundub, et et need on ikka päris erinevad asjad. Lähme korraks päris algusesse tagasi, ma just tahtsin ka sellise bändi intervjuudes Tamm küsimuse küsida, et kust tuli mõte bändi teha, aga ma hoopis sõnastan selle ümber, et miks ta just selliseid aineid ette, et nad ei ole teil, eks ole nagu just rääkisime kellelegi esimene bänd, et miks te just sellist bändi teete? Mulle tundub, et et ütleme, et noh, ma olen nagu võib-olla kõige rohkem hõivatud nagu praegu vennaskonnaga, et et et see on nagu selliseid ideid teostada väga paljuski, mis nagu sinna ei sobi konteksti, et selles mõttes jah, et. Eks ta on nagu loomulikult olnud see sõpruse puiestee on võib-olla kõige loomulikumalt tulnud ja ausalt öeldes ka koostöö omavaheline koostöö on nagu kõige kõige sellisem avastamine kõige vabam ja, ja kõik need rollid, mis on omavahel nagu sõpruse puiestee jaotatud, on nagu kõige kõige meeldivamat jaotatud, ütleme et seal vennaskonnas ja nii edasi on olnud olnud mingeid intriig. No ühesõnaga praegu jah, selles mõttes okei. No minu jaoks, ma arvan, et ka paljude kuulajate jaoks on sõpruse puiestee vanus nonii, umbes täpselt aasta või poolteist. Tegelikult tuleb välja, et sõpruse puiestee on eksisteerinud üle 10 aastat. Kus te varem olite, mida te varem tegite ja miks alles nüüd siis avalikkuse ees noh. Vahepeale jäi vennaskond, vahepeale jäid aastast, kus muusikaga üldse otseselt tegelenud alla, mis on olnud kogu aeg vennaskond ja siis teistel teistel liikmetel on siis olnud, ütleme siis teised bändid, tekstid ja nagu otsest vajadust seda sõpruse puiesteed nagu reaalselt teha. Vist vist nagu see vajadus on nii tugev, ühesõnaga et me alles nüüd pihta hakkasime, järelikult idee oli jah, 92.-st aastast ja äkki ikka varem Allaniga, et ja kuskil minu meelest 95. aastal hakkasin mingi lugudest ja jah, ja leppisime ja leppisime kokku, et nüüd kindlalt hakkame tegema. Mait Vaik ja Allan Vainola sõpruse puiesteest rääkisid Raadio kahes aastal kakstuhatkolm Moller brändi ja Sten Teppaniga. Me kuulame nende samal aastal ilmunud plaati mustale merele. Selle üks suuremaid hitte, ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab neid. Ja mida me vajame, seda, mida jumal teab meile antud tuhandeid võimalusi, sadu töid. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii head. Lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama peab. Õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head Ja tore siin ime imelises ilmas kus lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama pea. Siis komistitamalt silmast olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. See vist oli üks nendest friigimatest lugudest, mille kohta sõpruse puiestee tüübid aastal kakstuhatkolm enne plaadi ilmumist arvasid, et võib-olla ei lähe kõigile peale. Ütleks ka, et maailma mastaabis kõige kummalisem hitt ever või üks nendest Lisaks sellele palale ja 1905-le on mustale merele peal veel sellised lood nagu kaks meest. Kauge tähe valgus, lotovõit krambid, kaotaja hüvasti, Tallinn, akna, juuli armuneedus ning mustale merele ja siis 1905 venekeelne variant lõpetab selle plaadi. Allan Vainola sõpruse puiesteest on erakordselt produktiivne mees. Lisaks sellele bändile on ta olnud või on endiselt tegev ajutises valitsuses Velikije Lukis ja Metro Luminal Is ja vennaskonnast oma bändis alumiinium, sinu sädelev sõber ja samuti keldris ja on tal ka unenäopüüdjad. Paar aastat tagasi käis Allan Vainola kõlas raadio kahes Tõnu Pedaru, Lea Ingrid Peegil. Ja nad rääkisid muu hulgas, milleks tal seda sõpruse puiesteed õieti vaja oli. Nii Allan Vainola, siin sa nüüd oled, kõik, nad on päris tihti nagu pannud tähele seda, et, et nii suured hitid on seal olnud, aga päris paljud inimesed ei teagi, et nad on ikkagi sinu sulest, et noh, kui sa oled vennaskonna asjad, eks ole. Et sa noh, vahel, kes seal sihukest asja ei ole, et tundub, et nagu vähe tunnustest oled saanud või, või et ei ole piisavalt, et noh, ära märgitud. Mõi ei oska öelda, võib-olla võib-olla mingil hetkel jah, ütleme, et kui vennaskonnast ära läksin, näiteks vahepeal oli mingi selline periood, siis ma nagu tundsin, et ma ei ole enam mitte keegi, on ju. Et ühesõnaga vennaskond ikka jätkas rõõmsalt tegevust ja kõik värk jätkus, aga nagu ütleme, minu nendele tegevustele ei pööratud tähelepanu. Siis ma tundsin, et midagi on viltu on ju. Aga vaata, tuli sõpruse puiestee jah, kunagi hiljem ja vahepeal oli seal miinium, eks ole välja. Et aga, aga et tegelikult see enda promomine on ka üks suur tööd, et ongi, et sellega nagu tegelema kogu aeg, soovitatavalt olema ajakirjades ja meedias ja nagu praegu, eks ole. Head, sihuke värk käib, on ju, meil on laua peal on siin kroonikaga kroonikas, kas sa oled kunagi kroonikas sattunud? Ei ole? Ei, ma ikka olen olnud jah, oled sõpruse puiesteega ja kuidas sulle selline meedia tähelepanu meeldib, et kas sulle meeldib ennast eksponeerida, käia, tuututada, rääkida intervjuusid, oma loomingut, sest et tore oleks rääkida ainult muusikast, aga kui me räägime siin seltskonnaajakirjanduses, siis neid huvitavad ikkagi intriigid, skandaalid, sinu pereelu ja mingisugused afäärid, eks, et ütleme, et võib sellega tegeleda, kui ma ei ole nagu jah, keeldud, kui keegi on nagu täpselt sellepärast sellepärast ongi kuidagi selline tunne on, et seda on nagu noh, nagu vaja, onju. Et muusika jaoks on see vajalik muusikat edendada. Rebi nagu skandaali välja nagu eriti. Et Me võime korraldada midagi meile ja mäeorgu inimesele väiksest skandaali. Jah, kus sisalduvad seks, surm, staarid ja vägivald. Ja ma hakkasin just mõtlema, et terrorism ei anna eriti midagi või Allangule anna mingisugune niidiotsa, kust võiks nagu hakata tule lagedale mõne saladusega, mis mõne luukere kangist kuulavad ka seltskonnaajakirjanikud, et siis nad saavad kohe reide, võib-olla vaikse uudise vahedest, mis sul viimane ebaõnnestumine oli? Nende skandaalide koha pealt jah, kuidagi ütleme, et midagi seal ju ebaõnnestus hiljuti. Mis sul ebaõnnestus? Ostsin poest asbeki. Las ma mõtlen, vaata, sa vihastasid, kes purustasid tassi nimed ära, kes on kõige suuremad värdjad Eestis? Keda sa vihkad? Negatiivsus müüb, nii, tegelikult ma just viimasel ajal vaatan, et ma ise tahaks positiivne olla. Sest, et lugedes igasuguseid kommentaare, asju nagu noh, ikka vahest loed, need on ju. Et see on ikka jube tüütumis, räägi, vot need värdjad kes neid negatiivseid kommentaare kirjutavad, et selles mõttes ma ise üritan ikka positiivne olla. Miks, eks ikka selleks, et ta saaks. Miks mina siin olen? Puiestee mustale merele kõlas raadio kahes jupp aega juba ja põhjusega jah, see on number kuus meie Eesti kõigi aegade parimate albumite tabelis sellises tabelis, mille hääletasite kokku teie, kes viitasite, te, head raadio kahe kuulajad. Ja teatanis Allan Vainola hakkab kohe uuesti laulma ja selleks, et et tal endal ka piinlik poleks, ta laulab raadio kahes terve tund aega otsa järgemööda, siis väike vahepala. Nimelt lõin selle hääletuse Eesti kõigi aegade parimate albumite hääletuse laiali ka aastakümnete kaupa. Ja kahe tuhandendad ehk 2000 kuni 2009 aastat on kohe teie ees ehk albumid, mis nendest aastatest pärit ja mis said kõige rohkem hääli meie küsitluses. Number üks. Eelmise aastakümne populaarsem plaat sõpruse puiestee, Mustonen järelenumber, kaks kuufilm, kolmandal kohal täägi legendaarne, siis Chalisi ühendatud inimesed ja viiendal kohal kosmikute pulmad ja matused. Vaiko Eplik ja Eliit. Kolmas kosmoseodüsseia on kuuendal kohal Seitsmendal Chalisi süsteem, süsteem ja siis need plaadid, mis jäid top 20-st välja. Kaheksas Vaiko Eplik ja Eliit, diabeet, esimene siis number üheksa Taagetoiduklubi ja number 10 Chalissi taevas ja perse. Kõik need artistid on täna juba sõna saanud, välja arvatud taaga ja kuulame, kuidas kõlab see 2002. aastal ilmunud plaat toiduklubi, see algab presentatsiooniga. See au ja Tuglas said Aga ei, ma räägin, meil ei olnud, kas haigeks jäid tennises faktikidega, räigete pakkidega, rajoonid, porno? Viimaks sisse saanud? Kirjad said oraneerides ühteqi, siis foobia oletegi? Ei lähe ja ma ei plaani ringi tõsta koos. Kui hoo kord peale ta ei jookse. Jookse, võib välja pääseda. Ei suuda? Ei saa, ei Mobi. Luu imeköögis. Käskkiri äkki? Hoopis. Uus toode jääb minema, pääs Slam kooslus meeldib. Fotosid. Armusängis kallidegel alla juba liha kui soola. Me Paldil paid, õlged, Oigen meeles käri ukse ainult viha lillastellergia joogist, korreaalsest kabjahoobist ja materjal, väljavaade. Relvahääled 56, leebee järjes. Ühe pea ja süda nõrko. Kokaga jääks tal vahele bla ela ja maailma ringi tõsta koosned. Kord sai jooksu ja elu jooksul välja pääseda. Ei, suudan nõiad lisaelugi. Elu ime keegis. Ela ja ma ringi tõsta koosa kord peale sai jooksu ja elu jooksul kuigi välja pääseda, ei suuda nõia aimugi. Loolimegi ela ja ma Elblainguid ringi tõsta puusad, kui hoo kord peale jooksu ja ei jookse, kui välja pääseda ei suuda, nõiaringis sisa ei Mobi isa luu Eeveegeenis. Taagepresentatsioon plaadilt, mis eelmise aastakümnel ilmunud see aasta on üks teie lemmikuid vähemalt 10 lemmiku seas, kui rääkida saab üldse kollektiivsetest lemmikutest. Tagasi põhitabeli juurde. Seal vaatab meile vastu album, mis ilmus 20 100 aastat tagasi ja kasseti kujul algselt, ja kui ta ilmus, siis paljud suured muusikapoed keeldusid seda müügile võtmast kuna nad arvasid, et sellel arusaamatul ümbrisel on saatanlikud sõnumit. See on Metro Luminal plaat ainult rottidele. Raadio kahe Eesti kõigi aegade parim album number viis. Külmutuspõrandal vedeleb Ari. Õige? Avama. Exiti lauseid uudistesse tavamulli. Kõlab ema on haige Metro luminali kassetilt ainult rottidele ja hilisemalt CD-lt, mille nimi on ainult kolm punkti. Kohe räägib Rainer Jantsisega aastal 2011 tehtud intervjuus Tõnu Karjatse. See kõik oli klassikaraadio saates areaal. Alati nagu püüad ju mingil määral nagu täiuslikkuse viimistletud poole et seda võib siis öelda nii sellise lühikese kaheminutilise poplaulu kohta kui siis ka selliste pikemate tööde kohta, mis nõuavad nagu just puhtalt seda improvisatsioonialast tunnetust. Ausalt öeldes ma ei tea, mis asi see täiuslikkus ja viimistletud on. Ma pean seda loomulikuks, et kui sa hakkad mingit kindlat sööki tegema, et sai, siis ei jäta sealt mingeid komponente välja, jah, et selles ei ole midagi erilist, kui sa esitad loo otsast lõpuni ilma valede nootidetaja ilma seisma jäämised, et see on nagu loomulik, see nii peabki olema. Kõik, mis on alla selle, on lihtsalt vastuvõetamatu ja selline peabki olema suhtumine kogu aeg, et see ongi normaalne suhtumine muusikasse ja normaalne suhtumine esituses ei ole veel perfektsionism. Et Eestis peetakse väga madalat taset juba perfectionismiks. Ma ei saa sellega nõustuda. See on elementaarne minu meelest, et seda ma eeldaks oma koostööpartneritelt ja ja ka kuulajatelt, et neil on sellised nõudmised asja suhtes nagu nüüd vaadata veel seda viimast plaati, siis noh, ta on ikkagi keerulisem kui mingid tavalised popkogumikud, eks. Et kas sa poppi juurde tagasi veel tuled või arvad, et sul on huvitav on teha veidi keerulisemaid asju? Selleks peaks kõigepealt defineerima, mida me üldse popiks peame? Tähendab seda, et kõik, mis mahub neli, kord neli või kaks, kord neli või neli, neli, neli raamidesse, et või on see midagi muud või on seal veel mõni muu kategooria, mis seda raamistab, seda mõistet Pope, või on see kuidagimoodi riietusega seotud? Ma ei tea, minu muusika tegemine pole kunagi seotud olnud sellega, kuidas ma ennast riietanud. Kuidas ma parasjagu välja näen ei stiililiselt ega emotsionaalselt, et ma tõesti ei oska seda sõna pop enda jaoks eriti tänapäeva tingimustes kuidagi sõnastada. Minu meelest need piirid on nii liikunud ja nii vabameelsed tänapäeval tõesti on raske aru saada, kust hakkab pop ja kus ta lõpeb ja kui seal midagi muud, et klassikaline muusika võib ka olla popp. Arvo Pärt on minu meelest väga popp, eriti osad, tema lood on tõelised pophitid. Väga lihtsad, selgelt arusaadavad, mõni nii-öelda popp lugu, võib-olla palju keerulisem ja raskemini mõistetav. Ja kuidas sa vaatad Metro Lubinanile praegu tagasi, noh see hõlmas ikka päris suure osa ju sinu elust aastast 1988 vist see bänd kokku panna ja nagu sa ütlesid, pole ta siiamaani oma tegevust lõpetanud. Ma vastan sellele siis, ma vaatan Metro Luminal pigem edasi kui tagasi. Et Metro luminali ma olen eluaeg teinud selle ideoloogiaga. Ma vaatan tulevikku, mitte minevikku. Ja paljudele nii-öelda fännidele. Just see mõtteviis ei pruugi meeldida. Aga mis ma sinna parata saan, mulle ei meeldi surnud artistid. Ma ei taha muutuda enesekorda jaoks, kes käib ringi, mängib oma vanu tuntuks, lauldud laule ja arutab oma sõpradega seda, kui lahedad olid need vanad ajad ja kui vilets meil praegu on, võrreldes sellega, et Metro Luminal koosseis on ka ju muutunud, et ega seda algkoosseisu ju enam, mis niimoodi kokku panna ei saa. Ega vist ei olegi mõtet, et kui nüüd rääkida tuleviku Metro Lumilanist, siis mida ta võiks teha, kas ka võiks teha midagi analoogset nagu spinningu-il, raibänd? Kindlasti Metle, Metro Luminal on ikkagi rokkansambel. Ja minu jaoks on Metro Luminal firmamärk, mille alt ma avaldaksin just oma seda tüüpi muusikat, kui tegemist on kas rockiga või rohkem laulupõhise või siis rohkem popmuusika valdkonda käiva nähtusega või isegi mitte popmuusika, vaid rokkmuusika valdkonda käiva nähtusega, et et seal see nišš, et võib-olla see iseenesest aitabki mule hoida lahus neid oma erinevaid tegemisi, et ma tean, et kui ma teen Metro Luminal oli siis need laulud, kui ma tee Metro luminali, siis need on, see on mingi muu asi. Et see aitab mul tekitada sellise situatsiooni, kus Raineri Antsi, seal on vabadus teha ka midagi muud. Rainer Jancisega rääkis klassikaraadio saates areaal paar aastat tagasi Tõnu Karjatse. Me kuulame endiselt Metro Luminal albumit ainult rottidele. Igatses tume Metro Luminal albumilt ainult rottidele. Meil on üks lugu selle kasseti või plaadi pealt veel mängimata originaalis rada number kaheksa ja arvatavasti see üks ainus lugu, mille järgi Metro luminali laiemalt üldse tuntakse. Aga teate natukene juttu ka selle kohta. Mõned aastad tagasi helistas raadio kahe Heidy Purga erinevatele Eesti kirjanikele, et teada saada, millise poplaulusõnad on neile eriliselt korda läinud ja teiste seas vastas heidile kirjanik Armin Kõomägi. Sai natukene mõeldud ja mõtlesin välja, et selleks võiks näiteks olla Metro Luminal isa tuli koju. Tegelikult ma ei ole eriti laulusõnade selline kuulaja ja kuulja üldse, et muusika on minu jaoks eelkõige helid ja rütmid ja meloodiad, mida tuuakse esile siis erinevate instrumentidega. Tegelikult ka inimhääl on minu jaoks eelkõige üks paljudest instrumentidest. Siiamaani minu jaoks ei ole erilist vahet olnud, kas refräänis kõlab nagu armastus on see või armastus on seep või, või parukas on teeks või täitsa ükskõik. Et see kõik kõlab minu jaoks kuidagi üsna sarnaselt. Nüüd ma võin südamerahus mingite oma mõeldud ja valede sõnadega poplugudele kaasa laulda ning täiesti irooniavabalt. Aga proovisime näiteks bassikäiku muuta ei saa, hoopis teine laul tuleb. Vahest on jälle nii, et sõnad muudavad laulu jaoks selliseks, et nendega justkui mängida ei tohi, et ei saa, et kõik on nii paigas, et laul, mis on minusse imbunud kõrvust, ronib sealt muudkui edasi silmadesse ja nina sõõrmetesse ja soontesse. Kuni lõpuks ta lausa materialiseerunud kuidagi muutub nähtavaks, isegi lõhnuid laulule rääkida. Ühesõnaga muutub palju enamaks, kui ühest laulust üldse oodata oskaks. Sellist asja juhtub minuga tegelikult väga-väga harva, aga selle looga on just nii läinud. Isa tuli koju, sõnad on ju tegelikult hirmus lihtsalt. Ning just see lihtsus, lakoonilisus hakkabki koos suurepärase muusikaga oma sellist kuidagi salapärast ja sünget elu elama. Kui ma kuulan neid sõnu mitmeid kordi, korduvad sellised read, nagu isa tuli koju, lapsed magavad vaikselt, siis mul on tekkinud vahest küsimus, et huvitav, et kes laulab, kelle suust need sõnad tulevad, kes näeb isa ja tema lapsi, kes magavad, on see ema vaim, kelle sall on õues kasvavad, ka seotud või on see keegi teine, hoopis? Ma ei tea seda. Aga ma tean, et on keegi, kes tegelikult tõenäoliselt sooviks head soovitab isased maha istuda, võtta tükk leiba, teha üks suits ning katsuda leinaga ühele poole saada sest eluga tuleb edasi minna. Sest nii nagu igal hommikul, lõpeb öölõka kunagi pikk ja külm talv. Mulle on aastate jooksul tekkinud selle laulu põhjal üsna selge ettekujutus sellest majast kodust, kuhu ei saa. Hilisõhtul saabub. Kuulen tuisku vingumus, ma kuulen lund krudisema sisa piltide all. Ma näen väikest majakest selle kõrval kõrget koske eemalt tumedat tihedat metsa, külmunud sõrmedega kisub ülahuule külge kleepunud koni, kui ta seisatab akna ees, millest kumavad tema laste magavad. Lapsed on Eestist ei saa väga kaua oodanud, kuid lõpuks väsimus meist võitu saanud ja nad on uinunud üksteise kaisus. Isa astub tuppa, mulle lööb näkku vanade aegade veidi kopitanud lõhn, ta istub köögilaua taha ja võtab kätte tüki leiva ja lapsed tallani. Ema ei ole enam, on ainult ema ja lapsed ja leib ja ta peab edasi elama, nagu harilikult. Nii räägib see laul. Ma leidsin selle laulu, mitte mitte CD-plaadilt, mitte kusagilt mujalt kui mingilt kassetil tern. Hirmus ammu tegelikult. Et siis kassett tuli välja, ma arvan, et ma ostsin poest ja kuulasin ja tegelikult on see laul aktiivselt suhteliselt aktiivselt mul minu kuskil aju sees olnud terve see aeg, mis ta siis saab? 17 aastat. Väga harva juhtub selliste asjadega, võib-olla veel mõni Modern Talking, laulja on ka samamoodi peadusega hoopis teistel põhjustel. Tegelikult selle lauluga on juba nii pikalt koos oldud, et nüüd ta vist kipub tulema juba mingites nagu olukordades, et ma otseselt ei kuula teda, et ma, see kassett on ammu-ammu kadunud ja lihtsalt aeg-ajalt raadiost satud selle peale juhuslikult, aga kui ma satun sellisesse ümbrusesse, mida see laul minu enda jaoks ka kuidagi markeerib, mingi selline süngus? Midagi on juhtunud ja ilm ei ole selline ilus päikesepaisteline, vaid just kõik vastupidi sellele. Ja samas sa saad aru, et noh, nii on lihtsalt läinud ja sedasi elada. Vaat siis tuleb see laulja tuletab ennast nagu veel kord meelde.