Nüüd kuulete salvestust 2020. aasta novembris toimunud kuulsuste koja kohtumisõhtult, mis leidis aset Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Sten Teppani juhtimisel meenutavad ansambli Ruja teekonda Jaanus Nõgisto, Yoko Alender, Tiit Haagma ja Igor Karsnek. Muusikat teeb Otsa kooli ansambel koosseisus Oliver Kaljula klahvpillidel Jüri leeg bassil, Johannes Pihlak kitarril, harmoron kallaste trummidel evakalistina Joosep Järve. Kohtumisõhtu helirežissöör on Andres olema heliinsener Anton Ventsel. Saate toimetaja on Maian Kärmas. Head kuulamist. Kuulsuste koja kohtumisõhtu, aitäh kõigile, kes on tulnud. Ma olen Sten, kutsun teid sellele rännakule kaasa. Me võiksime siin vist järgmise kuu jooksul igal õhtul korra kokku saada, et et kuidagi seda toimunut Pealkirja Ruja all kirjeldada. Veel enne kui me läheme nende kõige põhjalikumat juttude juurde, lubage mul teha tutvustusvoor, et siis järg korraks taas meie muusikalistele põhitegijatele siin anda. Alustades kaugemalt, tervitage sooja aplausiga. Jaanus Nõgisto. Sammukene mulle lähemale Igor Karsnek. Ja ja kalender. Ning Tiit Haagma Kohaleme meenutuste juures, aga nüüd siis soliidne avalöök otsa koolibänd. Jaanus, missuguseid emotsioone lugu sinus tekitab? Mulle tuli 100 protsenti veel, kuidas me selle loo Kalevi jahtklubi baaris, mis oli tollel ajal meie prooviruum, vormistasime. Selle ajal mängis Rujas trummi Toomas Rull. Ja noh, me olime suuna võtnud sellisele nihukesele keerukamale agressiivsele rockile, no mida võib nimetada proge rokiks, eks ole, ja ja Toomas oli selline õpisus sellel ajal Georg Otsa muusikakoolis, minu meelest oli Andrus vahuõpilane. Ja Me pöördusime tema poole ka, et kas sul on nagu mingeid ideid tekstigi Loove, kun und nooti pannud ta teisele noodi kaasaja, siis sellises bossa noova rütmis. Selline soft, džäss, selline ja aasta mängis klaveri paleta, Igor mängis ta ette, võtsin, sellel pole mitte midagi peale hakata, kui ümberringi. Bossanovas on, noh, see on midagi sellist, mis noh, rokkmuusiku maailmas on sussides ahistamine, vussis ahistamine. Ja kusagil selle proovi. Lõpuks oli see lugu selline, nagu ta praegu kuulsitel. Jako kas selle konkreetse looga või üleüldse millisega nendest Ruja tegemistest, kus suisa laulis, kus kõlasid ka tema tekstid, sul mälestused kõige isiklikumad on siis olid seal juba suur tüdruk. Mul on neid palju, aga ma ma lihtsalt praegu sellesama looga jätkates, et mina mäletan, Ta on sellega seoses, kas prooviruum oli seal Ta jaht Kalevi Jahtklubis ja, ja ma mäletan, et seal sai käidud küll. Tegelikult Urmas Alender ütles niimoodi, et see periood oli tema jaoks muusikaliselt nagu kõige huvitavam või kõige täiuslikum. Et ta seal oma raamatus ka lahkab neid, neid nii-öelda Ruja erinevaid aegu ja, ja ta ütleb, ütleb just nimelt nii, et see, see, see periood oli see, mis, mis talle korda läks ja kus siis ka ju tegelikult ta ise võib-olla kõige rohkem ta ütleb, et ma sain aru, et ka mina võin mõne loo kirjutada, eks ole, et tagasihoidlikult, et et eleegia on veel sellest perioodist, eks ole, teisel pool vett vaikigu vaid et et noh, sellised päris olulised lood, eks ole. No võib-olla tänase kohtumise üks tähtsamaid uudiseid peaks siin laua peal olema kõik see kokku lepitud, aga ma ei näe seda siin laual. Aha Nõgisto on sa juba vasakule pandud, jala juba kingitud. Ehk see seletab lisaks muudele asjaoludele Yoko liitumist meie seltskonnaga, keda võib ühest küljest ju pidada põhjendatult Urmase pärandikandjaks, teises küljest, kas sa oled nüüd Eesti kõige informeeritum Ruja kroonik nii-öelda, võttes arvesse selle teose mahtu, mis seal on, või see on rohkem Urmase lugu. Tegelikult see on ikkagi Urmase lugu, et et küll, aga ma ei saanud jätta Ta siia lisamata, aga ka Ruja päevikut, mis on siis isa ülestähendused kogu kogu Ruja tegevuse ajast 71.-st kuni 88. aastani? No ma arvan, informeeritud või mitte, aga ma püüdsin seda lasta niimoodi endast läbi, et et noh, ma ütlen, et ma olen ju kasvanud kõikide nende asjadega, mingi hetk, ma andsin kõik isa asjad siia sama selle muuseumi arhiivi, kus restoran toredasti vastu võttis. Ma arvasin, et kõik neid hakkas muidugi pärast hiljem siit ja sealt välja tulema, kui ma seda raamatut hakkasin tegema, aga siis nagu see 25 aastat tekitas minu jaoks mingi sellise vajaliku distantsi. Ja ma kuidagi hakkasin seda kõike nagu uutmoodi nägema ja ma püüdsin mitte sinna panna mingisugust oma pitserit vaid lihtsalt tuua esile seda, mida tegelikult isa oli niivõrd te kõik teate, kes teda tundsite, et nagu millise pedantsusega arhiveerinud ette valmistanud. Et saaks seda Eesti inimestele anda, sest ma arvan, et tema elu oligi see looming ja tema eesmärk oligi see, et see teile kõigile anda meile kõigile, anda. Ma esitan järgmise küsimuse kohe ansambli liikmetele ka eraldi, aga, aga küsin sinu käest kuigivõrd või kuidas sina tead, missugune oli sinu isa lugu Ruiasse sattumisel selle ansambliga liitumisel. Ja seda ma tean väga hästi, sest seda kõike ta ise seal meile räägib, selles raamatus teda kutsus teda soovitas rannapile Paul Mägi kellega nad koos, eks ole ka, Tiit oli eelmises või nende nii-öelda eelnevas bändis nimega varjud, millest Tiit kindlasti võiks ise ise rääkida, mina tean, niipalju kui isa seal on valinud, meile jutustada ja Paul Mägi siis oli varjude nii-öelda juhtfiguure, kui ma võin vist nii-öelda kid noogutab või raputab pead, aga aga tema oli jah soovitanud, siis Rannopile ja vana vana Lasnamäe on ka ikkagi üks, üks märksõna siin oluline, ma arvan. Et 71. aastal Rannap otsustas, et ta tahab kokku panna esimese rahvusliku rokibändi ja sealt ka seal otsis lauljat, kes oleks piisavalt kreisi. Siis Alender leidis, et ta on piisavalt kreisi. Tiit kinnitad sa juba varjude ajast seda, et Alender oli kreisi, sealse veel ei paistnud nii vä. Ja Paul Mägi ei olnud varjus. Ja varjud ei sündinud nii et mõelda, et saada jõus vaid Me Urmasega jalutasime mööda majaka tänavat. Päike oli lõuna poolt ja ta küsis, mis me bändile nimeks paneme. Ma ütlesin, vaata, jookseme. Ja me jooksime, ma hakkasin, kas me saame varjud kätte või ei saa. Ja varjud jooksid meie ära. Paul Mägi tuli hiljem. Aga me olime kolme mehe vunts. Missugune oli sinu Rujas liikumise lugu? See oli natukene juhuslik, tegelikult. Ruja tekkiski varjudest, kolm meest olid sealt löökpillimängija, Urmas Kaljuvee, mina ja Urmas ja räinari klahvpillimängija. Ja siis leiti taando pluss vaht on palju parem, kui oli Urmas Kaljuvee löökpillimängija ja romaan tekkinud tegelikult faariutest. Soolite päris alguse juures võime öelda suhteliselt Toomas Veenre, kes mängib siiamaani sümfooniaorkestris viiulit, alti vioolat, veol, okei, olgu, mulle on nad kõik ühesugused. Aga olen nullist. Kaks lugu on enne mind mänginud. Lenti oli Toomas Veenre ja Indrek omandi, kes mängisid bassi ühe loo. Ja pärast seda oli mina. Ma olen nad kõik sisse Saabil. Kui sina läksid, siis mida sa teadsid, et Rannapiga koos tegema hakata? Mul on lihtsalt vedanud, et ma elasin selliste inimestega koos, nagu üleval elas meil oboemängija, kelle abikaasa oli noodikeerutaja. Käisin temal külas. Neljandal korrusel elas Tõnis Mägi. Kolmandal korrusel elas üks klahvpillimängija, üks naisterahvas. Teisel korrusel elasid mina. Ja esimesel korrusel. Tal oli üks niisugusel mehel nagu Toivo Gourmet. Kui keegi ütleb, tema nimi kellelegi midagi, virmaliste laulja ilusad lood kirjutanud. Tal oli seal üks pruut ja meil oli terve see viiekorruseline koridor oli muusikat täis. Vastasmajas elas Paul Mägi, kes oli mull. Kelgutajaga koos sõitsime Lasnamäe karjäärides, teisel pool oli mikronit bassimängija Peeter kääri ja nende laulja. Juhuslikult saime kokku. Tegelikult Me pidasime lumesõda, käisime hokit mängimas ja lõpuks sai bänd. Aga mis oli plaan loomingulises mõttes seal päris alguses? Tegime biilsust, seal lugusi ja siiamaani on, minul on kõige parem bassimängija pool Macardmises elab siiamaani. Aga mida Rannap ütles, mida me tegema hakkame, Rujas, miks te läksite sinna kalendriga? Miks me läksime, Me käisime ERKIs muusika pidudel, kus oli Juhan Viiding, Jüri Üdi, tähendab, luuletajanimega mängis Kontherat, räin, mängis klaverit, võttis tobi viina, enne piiri mängis kontrabassi, laulsid. Me olime seal jumala vaiksem, olime lasnamäe kuradil venelaste karjääridest olnud vennad lähendabelt. Jaanus, kellega sa lumesõda mängisid? Mina sattusin nagu, nagu pilliga kokku seoseid purjetamisega, ma olin nooruses päris kõva purjetaja ja purjespordilaagrites nagu elati telkides sellistes ja ja sa oled juhuslikult oli ühel ühel poisil mingisugune seitsmekeelne pann kaasas ja see poiss laulis, laulis selliseid. Ma läksin ratsaväkke, sellised rahvalikku Niukest, mitte sülti, vaid eesti roppude laulude antoloogia oli ta minu arvates? Tar kohutavalt meeldis, siis ma hakkasin ise mängima, need lood jäid mulle pähe ja siis ühel hetkel ma juba mängisin ise, ma panin tähele, et et naispurjetajad pöörasid mulle pärast seda nagu tähelepanu, eks võimalik, et see oli üks põhjus, mispärast ma hiljem kitarri hakkasin mängima, aga aga juba kaheksandas klassis mul oli, tegelikult oli mul nagu oma bänd, et et mind visati pirita koolist välja pätitegemise eest. Ja kaheksandas klassis kaheksanda klassi lõpetasin, seal oli nagu põhikool tollel ajal, et selle lõpupeol ma mängisin nagu oma koolibändis. Ma tahtsin küll trummi mängida, aga mul ei lubatud, sest selle bändi kidramängija osanud üldse mängida. Minuga ei osanud, aga, aga, aga ma õppisin suhteliselt ruttu ära ja me mängisime selle kaheksanda klassi lõpupeol, mängisime kuute lugu, üks nendest oli letid, B-üks oli jälle rida. Siis oli kriimi see shansonofior love ja me mängisime seda kuute lugu, mängisime vähemalt neli korda. Aga aasta hiljem mul oli juba oma bänd, kolmemeheline bänd, noh nagu kriim oli kolmemeheline, kus mängisid peetrannik väe ja Olav Osolin. Olav Osolin ei olnud andekas pilli mängima. Aga me olime sõbrad purjetamis ajasta ja selle bändi nimi oli aatomi triikraud ja mitmel korral sattusime mängima koolidesse, kus mängis ansambel varjud. Ja sealt jäi mina ilmselt silma titaagmale Urmas Alendrile ja ja ühel hetkel siis plahvatas ja mind võeti mängima ansamblisse Ruja, mis asjaoludel, mis põhjustel? Ausalt öeldes ma ei tea seniajani. Mulle tehti ettepanek ka, ma mäletan pärast ühte mängu, uus trump oli niisugune koht, see Salme kultuuripalee vist tänapäeval ja nüüd on ta jälle, eks ole, Linnateater kunagi oli see noorsooteater, kus kohtame kõige pärast eluviis ja seal mul tehti nagu ettepanekut. Kui sa nüüd oled nõus, siis saab järgmisel kontserdil peaksid mängima ansamblis Ruja, sest Andres Põldroo läks ära Gunnar Grapsiga ja tema nagu ütles, et võtke sihuke mees. Noh, ma olen niimoodi kuulnud. Ma ma nooti polnud, isegi mitte halvas unenäos näinud, ma isegi ei teadnud, missugune on ka kolm-neli aastat noorem, eks ole. Ma olin 16 aastane. Ja ühel hetkel siis võttis kogu minu aja tahtmise. Ime, et ma üldse nagu kooli lõpetasin, sest ma ei käinud enam eraldi seal enam vaenuke kitarrimängija, kogu aeg õpe ja õppida lugusid ja tutvuda noodikirja armooniaga ja selliste asjadega, millest ma polnud seni elus kuulnud. Aga kuigi ma pole muusikakoolis õppinud, on minu õpetajad olnud kõik professorid, rannad, kapell ja Karsnek. Kas minu mälestused isiklikud on aja jooksul moondunud kuidagi või on siin terake tõtt ka, et Rannap ma ei tea, kas teised krillis sind päris hoolega alguses, et saavad tõestaksid enda väärtust. Vaata selles bändis pidid kõik enda väärtust kogu aeg tõestama ja mitte rannapilal, vaid vaid muusikale ja kontserdipublikule. Et kõik grillisid omavahel loomulikult tollel ajal, eks ole. Alguses oli Rannap selline füürer ja kogu looming oli nagu, nagu tema käpal. Kuigi suhteliselt kohe hakati ka minu lugusid mängima, sest ma olin piisavalt jõuline tüüp juba siis. Ruja päevikus on sellised märkmed sellest ajast. Mulle jäi mulje tõepoolest Tiit ja, ja Urmas, teadsid Jaanust varasemast põldrookäsi oli seal kuidagimoodi mängus, siis on kirjas nüüd Rannap esimest korda nägi väikest Jaanust. Rannap kiitis tema energiat. Aga no mängida ta veel ei oska. Sellised kommentaarid lihtsalt. Räägime Igor, sinu loo ka põgusalt lahti. Selle hetkeni, mil sina Rujaka kampa sattusid. Sinna kulus aastaid, aga mis oli see moment, kui sina pardale jõudsid? No Sa ütlesid väga õigesti, et sinna läks teiste aastaid muli Ruiatama koolibändi vahel, aga mul oli üks või noh, meil oli selline bänd nagu sünopsis. Ja järgi tuli veel aatrium ja, ja siis juhtus mu saatuse selline asi, et ma lõpetanud siin Tallinna riikliku konservatooriumi, siis mul avanes võimalus minna tollases Leningradi Rimski kopsakovi nimelise konservatooriumi aspirantuuri. Ja loomulikult ma seda võimalust siis kasutasin, eks ole. Ja ma olin kaks aastat, 22 kuni 24 lõpp, no praktilise 85. aastani on Eestimaalt ära. Ja ega ma eriti ei teadnud, mis siin Rockiskeemia või midagi midagi nagu toimub. Aga kui ma tulin tagasi, siis 85 alguses ma helistasin Andrus Kersten, kelle ma olin varasemalt kahte bändi teinud, et kuule, et ma olen biitris tagasi. Hakkaks niuksed bändi tegema, jälle. Kristjan Prikk oli nõus, et arutasime, keda kida peale võtta. Maha pakkusin ühe passimehe välja, aga siis temale üllatuseks ma ütlesin, et aga tead, mul on tekkinud paar vokaaliga lugu. Et et kui meil on siiamaani on, instrumentaal oli näit, et kas sa tead mõnda mõnda sellist lauljad, kellega võiks, võiks nagu proovida ehist Kersten männikutes mulle teada. Helista Urmas Alendrile. Mis, mis ma talle helistan, et ta nagu Rujaga ju kinni, see ei ole midagi Neesa Rujaga midagi seal susiseb ja, ja kannatanu Rujast Äramused, issand jumal, metsas ongi Piiteris ma ei tea pooli asju, et helistan öösel Alinderile, et küsi, tahaks meiega teha, Kersnbekul temaga terav protsent, no ma siis helistasin Urmas, et kuule, et ma hakkan bändi kokku, paneme, tuleb. Meie bändi kärsa pingul trummidel ja ja seal nimetasin bassimees tema. Ja siis pikk vaikus oli telefoni sisu. Urmas, ütle mulle. Kuule, Igor, tule õigem. Meie bändi. Oota, mis teie bänd Ruja sõnu. Asso, et kohe niimoodi, et akuna proovinud. Kuule, ma räägi enne nagu poistega läbi, aga, aga noh, et, et põhimõtteliselt nagu trahvimeest on vaja. Nädal hiljem ma siis nägin Andrus Christian pekki, siis ma olin juba Ruja poisiga käed löönud, siis ütlesin, kuule meil sinuga bändi hakka tegema, et ma mind kutsuti, Ruiasse. Kersten peksin pikk nagu sihukene tsooniline nägu, nagu Kristjan Raua söejoonistused muutus morniks pidima, sula Lenderi telefoninumbri andma, noh, see oli minu Rujas tuleku lugu. Jaanus mainis aastat 1974 aprillikuu kui ma ei eksi kui vormistati ansamblile Ruja esinemiskeeld ja mitte lihtsalt üheks aastaks, vaid eluaegne. Esimese hooga. Selle ärakeelamise nii-öelda velo ju keegi ei läinud ühtegi aktisest ärakeelamiseks, lihtsalt. Tollel ajal levis ju, eks ole, ärakeelamine telefoniõiguse kaudu, eks ole, ja, ja teine kontsert jäeti ära, sellepärast et mina mäletan ühte hetke, kuidas rõdult valas mingist punast peediveini alla Heimar Lenk Keskerakonna kuuluvuspoliitika ja publikule pöörasem, aga mitte pöörasem, kui ta oli, ma ei tea, viis aastat hiljem, eks ole. Et tolle mõõtkavas oli see Estonia kontsert, eks ole, kus esimest korda rokkbänd sisuliselt oli, sellisel laval oli muidugi suursündmus ja need kontserdid olid välja müüdud ja, ja minule tundus pärast seda, kui teine kontsert nii-öelda ära keelati. Muideks piletid osteti tagasi või mitte, tundus nagu, et on saabunud maailma lõpp. Mida te õigupoolest tegite sealt seal, kuhu Ruja selleks ajaks oli omadega jõudnud? Ruja oli selleks ajaks jõudnud, nagu oli jõudnud juba sellise psühhedeelia ja nagunii-öelda proge-rocki. Noh, kuigi me seda sõna ei tarvitanud ka hiljem sinna lähedale. Rannap ja Ruja kontseptsioon ja selline mastaapi ambitsioon oli, sikku suunab. Välismaa kontserdid on ka, eks ole, Led Zeppelini kontsert kestab kolm tundi, S-i kontsert kestab kolm ja pool tundi. Et vei ambitsioon oli selleks ajaks umbes selline. Me olime sellel ajal huvitatud ka sellisest esoteerilised ja esoteerilised uhuu teemadest. Ufod, parapsühholoog ja parameditsiin, see oli nagu meie meie hulgas levisid ka sellised raamat ja Jüri linna poolt kirjutatud nagu sellised väljaanded, mida oli paljundatud Maido läbi kuue kopeermasina. Et mingil hetkel Kuu aega hiljem küll näiteks mind mind võeti kodus kinni ja tolleaegne leitnant sillale ja kes on hiljem julgeoleku komitee esimees, mind mind arreteeris kodus ja viis trollibussiga pagari tänavale ülekuulamisele. Aga muusikast ei räägitud rääginedest räägite nendest raamatutest, mis meie seltskonnas nagu tollel ajal levisid. Sest üks raamat oli ühe raamatu, ma olin kooli kaasa võtnud ja oma kinoajaloo õppejõule nagu näidanud. Ja see vist oli viga. Jakko, kuidas need lood sinu isa märkmetes kajastuvad, mida see aeg, 70.-te keskpaik ja teater siis äkki Ruja jaoks väikese sellise päästeankru navirõngana? See oli vist kaks aastat umbes, kestis etenduse tegemine ja siis need lisamärkmeid on tegelikult üsna täpselt ta isegi seal ka kirjeldab, et millal, nagu ära hakkas vajuma, et publikut hakkas nagu vähemaks jääma ja ja temal oli vist samal ajal ikkagi ka teravik 76, oli seal ikka veel veel ka seda teravikku üksjagu, et ja luuletuse oli väga palju 76. aastal, et minu jaoks nagu jookseb see kõik nagu paralleelselt need erinevad tahud, et et selles mõttes noh, see intensiivsus on see, mis ikkagi tegelikult üllatav. Et sa saad nagu kohe aru, et need inimesed ei tegelenud pangalaenude tagasimaksmise peale mõtlemise ja selliste nagu noh, et kogu elu oli ikkagi muu muu mõttes nii piiratud, et sa saidki ainult nagu selle sellele loomingule selles loomingus nagu seda oma reaalsust luua, et see, see mulje jäi mulle. Ja mõnes mõttes muidugi Ruja saatuse päästis tõesti Kalju Komissarov kes oli tol ajal noorsooteatri peanäitejuht Franz Kafka etendusega protsess, mis oli selline läbikomponeeritud ja sisaldas endas, kui ma eksi, siis 12 laulu ja see on üks, üks selline asi, mis sundis ja õpetas meid nagu kuidas öelda, professionaalselt käituma, eks ole. Aga sellel ajal eks ole, hakkasin, no me saime, Margus Kappeli ka, kuivõrd me olime ühevanused, kutid, teised olid müstika seal vanemad, eks ole. Saime väga, öeldakse Bradeks sellel ajal nagu minule siis Margus Kappeli koostöö nagu hakkas kandma esimesi vilju, sest sound checki taal erinevates linnades ja noorsooteatris, mis oligi meie nagu, nagu prooviruum ja tööruum, eks ole. Hakkasime koos jämmi maja tegema, siis mõtlema esialgu mida, ja siis lõpuks realiseerus sellega minu jaoks periood, kus mina õppisin olema muusika, õppisin mõtlema nagu muusikat sellel hetkel nagu muutus Ruja nagu tõelised professionaalseks seltskonnad. Läheme vist enam-vähem kronoloogiliselt rada pidi olema aastast 1979 tagasivaade Tartu levimuusikapäevade ajaloole. Aastal 79 võitis Ruja peaaegu kõik, mis võita oli parim ansambel. Parim laulja ja parim muusikateos, mäletad, mis oli imulast, on see just Margus Kappel Hando Runnel? Igorilt küsin väikese kõrvalvaate, sina siis veel bändis ei olnud, aga, aga kas sa mäletad, mis pilguga sa vaatasid Ruja või kes Ruja oli? Teiste muusikute jaoks näiteks, mida see nähtus esimese 10 aasta pealt endast kujutas? Kui bänd tuli kokku 71, siis esimene Ruja lugu, mis ma kuulsin, ma pakun, siis oli, võib-olla 72. aastal oli see rukkilõikuse laugul varem Ruja nime kagunud, aga see oli Tõnis erilaidi mingid programmid laupäeviti ja sealt see lugu tuli. Ja ma kuulasin neid sõnu, et memm kinkis karabiini ja seal keegi V4 maguneid. Õeke, need ei meremiini. Ja, ja siis me lähme tapma, Martin kingime, mõtlesin. Oi see on küll pann. Ja pakun, et see oli 74 või 75, kus ma sattusin. Tippis ei, 73, sattusin tippis Ruja kontserdile, aga paha lugu oli see, et ma sattusin kontserdile, aga ma ei saanud kontserdiuksest sisse tipi aulas, sellepärast et kõik piletid olid välja müüdud. Läksin tühjalt tagasi mutreid. Et nii see asi ei jää jäänudki, sest mina sain teada, et kevadel 74 on see Ruja kontsert Estonias. Ja vot see kontsert Estonias, mis ma kuulsin, see mõjus minu jaoks, nagu ma ei tea, Ameerika või, või mingi mingi mingisugune. Hiljem jälgisin nii palju, kui ma sain seda Kappeli niinimetatud kapilaarsed rajada ühte ühte kontserti, soi peda saalis see kontsert, ma pakun, võis olla 78 või isegi 79, sellepärast see oli kontsert, kus lavale astus veel üks kitarrist akustilisele kitarrile. Ja see oli Erkki-Sven Tüür. Lugu, mis kõlas Erkki-Sven Tüüri avanemine. Ja no siis ma olin nii-öelda müüdud meest. Ma tahan repliigi korras sinu küsimuse sõnade tähtsusest. Juhan Viiding, Ott Arder, Johnny B, Isotamm, et need ei olnud meie jaoks mingid luuleraamatud, me tulime lähedased. Eks ole, et selles mõttes on meie looming ja käinud, niiet Silvisema mingit luuleraamatutes hakkasime Runneldama või nagu sa folkaritel käised, et need olid siiski mehe tuttavad, me olime nende inimestega teinekord ka napsu võtnud, otiga kindlasti. Johaniga mitte, sest tema oli selline üheserveeritum ja nagu nagu iialgi ei saanud aru, mida ta mõne oma tiraadi tiraadiga nagu mõtles. Aga õige mitmed Juhan Viidingu tekstid jõudsid meieni palju ennem, kui need avaldati ja mõnda võide avaldatudki. Mul on seniajani veel kaks tema teksti, mida ei ole mitte kunagi avaldatud. Ja noh, kogu selle bändi lugu, vaimsus nii või teisiti, eks ole, piirlas selliste noh, tolle aja tipppoeetide nagu loomingu ümber. Kuigi nad olid meile tuttavad Väike paus seid Ma palun otsaga le muusikud, neil on midagi rajaga seoses varuks ja siis jätkame juttudega. Kaugele. Lannatava. Laust naera. Ja vineeriga kõrvi üle päeva. Kohtumisõhtu jätkub Jaanus Nõgisto, Igor Karsnek, Yoko Alender ja Tiit Haagma on minu vestluskaaslased ja võib-olla mõni lause kõlanud loo kohta Jaanus. Kusagil 80000 985. aastal ja siis, kui me Urmase ja ja Igoriga sellise bändi loomingulise tuumiku Siis me hakkasime mõtlema nagu muidu mõtlesin kogu aeg sellele, kuidas erineda, erineda sellisest mainstream-ist, mis Eestis oli tollel ajal, nagu ühelt poolt oli sihuke hevi, mis oli väga seal on samasugune tänapäevane, teiselt poolt oli niuke lääge ja imal papp. Et me otsisime ikkagi nagu oma teed, aga otsisime seda oma teed ka sellisest. Noh, kuidas öelda muusikalisest multikultuursusest. Me otsisime muusikas sellel ajal selliste lineaarselt nagu polüfoonilisust. Et suurem osa tolleaegsetest lugudest, mis realiseerusid, küll hiljem selle kivi veereb plaadi peal on sellisest mõtteviisist seotud ja ma mäletan, et sellel ajal me pöördusime Igori poole. Härra Rimski korsakov, mis te arvate sellisest lahendusest? Et ja see oli just aeg, kus, kus ka Urmas nagu lugude loojana tegelikult astus sinu seltskonda sisse Urmase lugusid, enne nagu Fuja nagu põhikavas kavades ei olnud, eks ole, teinekord kontserdi sees esitas mõne sellise oma folgi laulu, mis on väga-väga okeid, aga, aga nagu Ruja kontsepti sisse see ei käinud. Aga sellel hetkel, kui me hakkasime Igoriga koos ja Urmasega tegema, siis siis Urmasega plahvatas, eks ole. Ja mina mängisin tegelikult praktiliselt noh, ma ei tea, viiendast kontserdist kuni peaaegu lõpuni, eks ole, et et see oli minu jaoks muusikaliselt kõige põnevam aeg, eks ole, aga kuivõrd maailm oli muutunud ja, ja show business kaldus oma rahateenimisvõimalustega üha rohkem nagu Venemaa poole siis meil ei jäänud midagi muud üle, kui sellega nagu kaasa minna, selleks et Ilu soorselt jätkata oma nagu vaba mehe elu. Me oleme nüüd 80.-te esimese poole kuidagi, ma ei taha ta kogemata vahele jätnud, aga lihtsalt see jutt on arenenud siin praegu hüppeliselt natukene seoses lauludega. Aga paar momenti tahaks siin ära lahendada või väikese kommentaari juurde küsida. Kõigepealt kombinatsioon Ruja, propeller ja Alender. Mis tookord? Jaanus, sinu vaates oli sündmuste käik, et sõber Tiit pidi vist teid omavahel kuidagi samale lainele häälestama, et ette mahuksid ikkagi ühte ansamblisse, mille nimi on Ruja. Tagantjärele, ma olen kõvasti targem ja ma arvan, noh, inimsuhete pinnal vähemalt, et et ma olen selles mõttes maksimaalIztontakse, kui, kui on üks ansambel, mille nimi on Ruja, siis selle liikmed kuuluvad ansamblisse Ruja koguma, energia pühendavad sellele tollel ajal me valmistasime ette noorsooteatrietendusest jonni. Ja mulle tundus, et nüüd on kätte jõudnud hetk, kus, kus need plahvatada, sest sest bänd oli oma mängu nagu tehniliselt ja üksteise tunnetamise tasemelt jõudnud maksimumi. Aga Eesti pungi algus oli selline, noh, millest mina tahtsin eemale hoida ja mida ma pidasin tollel hetkel nagu astumisest, nagu nagu mudaauku. Ja Urmas tegi selle sammu sinu meelest ära. Minu meelest tegi jah, ja ma ei mõtle tänapäeval niimoodi, et nii radikaalselt jaa, jaa, sellest pungi lainest, mis lammutas sellise kastisüsteemi ja, ja põlvpükstega kuradi siidist põlvpükstega kuttide lehtimise laval, et et kahtlemata on see toonud kaasa raudselt positiivseid muutusi, aga sellise ülivasakpoolse anarhistliku halvasti mängitud muusikaaeg noh, mulle ei meeldinud ja selle tõttu läksid meie suhted nagu ansamblis ka väga, väga kehvaks, eks ole, ja ma inimlikult mõistan tagantjärele vajutasin pedaali põhja ja ületasin teatud teatud niidi, mida ma ei oleks pidanud tegema, mis väljendus selles, et sa ütlesid Urmasele, et ma ei ütelnud talle midagi. Vaata, mina olen inimene, kes saab kedagi vallandada, Ruja on alati selles mõttes demokraatlik bänd olnud. Kui mind hääletati bändist välja. Aga sellel hetkel lihtsalt bänd nagu vajus laiali, eks ole. Kaotas nagu fookuse. Kuigi me, eks ole, lindistasime samal ajal veel 1980 lindistused, lindistasime Johni materjali, mis, kus on ju ometigi ma ei tea. 24 lugu ja ja meie töö käis, eks ole. Me olime muusikaliselt Ruja mõõtkavas nagu tippvormis. Aga sellel oli määratud hääbuda, sest pungi laine pühkis selle lihtsalt minema. Hetkeks. Yoko soovitaja Aia aia. Ei no mina arvan, et et see rada, mida, mida Urmas Alender käised, et ma arvan, et nii varjud, Andromeeda, vahepeal vist isegi mõni mõni mäng ornamendiga propellerteravik enne seda, et ma arvan, et see kõik oli, pidigi nii olema ja ma arvan, et see tegelikult see, kuidas hääl kui instrument nagu välja kujunes, kuidas noh, minu meelest võib-olla Urmas Alendri eristabki see, et selles hääles lihtsalt sa kuuled ära nagu iga emotsiooni, mis seal on, mis selles tekstis on, mis selles mõttes on. Et võib-olla see ei olekski saanud nii lihvitud kui, kui ei oleks selle üleva kõrval seda seda pungi, pori ja seda fancy, mis oli seal teravikkused. Et jah, ta ise ütles, Hendrik Toompere meenutas, et et ta kohtas, ei saa just peale seda, kui ta oli propellerist lahkunud ja tuli kuidagi jutuks ja siis ta ütles, et et kas ma, kas ma saan täpselt ütlesite tsitaati mäletab raamatust vaatama, et kas ma kas ma saan läbi gaasimaski maikellukese lõhna tunda, et see oli nagu väga selline minu jaoks väga nagu temalik väljend seda asja nagu kokku võtta võib-olla mida see Jaanus üritas siin pikalt ja laialt ja väga ülevalt selgitada, aga aga ma siiski jään sinna juurde, et. Ma arvan, et kõik oli nii, nagu oli vaja ja tegelikult ta sai ka propellerid ja teravikus natuke varem. Ja natuke rohkem neid oma tekste ka sinna sisse sõdida. Mina eeldasin lõpuni, et tema missioon siin maailmas on eelkõige Ruja ja ta. Ma sain sellest lõpuni niimoodi aru. Nii sa võid mind Jaanus parandada, aga linnulennult oli sündmuste käiku umbes selline, et sõber Tiit klaaris, teie vahel silus, suhted enam-vähem ära. Alendriga. Urmas tuli tagasi ikkagi Ruiasse. Ma võin rääkida sellest väga pikantse loo veel siis, kui oli nagu pärast, kui me uuesti Rannapiga kokku leppisime, Rannap oli väga õhevil talle just Moskvast tagasi tulnud ja ja mina tiitistusime Tiidu purjetöökojas ja leppisime kokku, et mis me teeme. Me proovisime Reinuga minu juures kodus, proovisime võimalike, ei pidanud võimalikuks, et ansamblis Ruja laulab propelleri laule, see oli täiesti välistatud. Äärne proovisime Rein Rannapiga minu kodus minu pooltooni madalam klaveri taga sellist lauljat nagu Joel Friedrich Reinhold. Ja kuigi Joel laulab väga ägedalt, mina pean teda senimaani üheks ägedamaks omanäolisemaks muusika autoriks siin Eestis. Aga me saime kohe aru, et see pole see mees ja me tegime Reinuga tegelikult Urmasele ultimaatumi. Kas nii või naa? Vastus tuli kohe järgmisele propelleri mängule Urmase läind. No seal oli juba minu väga tuttav Volkonskiga ees, eks ole, seal. Just et keerame siis vindi veel peale, et sa ei kujutanud ette Rannapiga, et Ruja laulja on mees looga, miks Mona lisa naeratab ja siis selle asemel tule minuga sööklasse. Kes kellega käib? Ja me võime seda rida jätkata, et mis sinuga juhtus, Jaanus. 1981. aasta jooksul produtseeris uja 36 lugu lindistas, salvestas, andis plaadi välja. Reinul ta on seda tüüpi inimene, kellel kui, kui plahvatab, siis tuleb nagu et mul ei olnud enam midagi mõtet seal teha, sest minu asjad olid delikaatselt ja meil oli esialgu väga, väga lõbus. Me olime jälle nukuteatri tohutu mastaapse etendusega seotud, mille nimi oli linnahall ja ahne naine mis keelati ära, sest linnahalli nimi oli tollel ajal Lenini nimeline spordi ja kultuuripalee. Ja see sisaldas, noh ma ei tea, paari päevaga kirjutatud muusikat, noh, oli sellise vormiliselt meil, kes tegemist väga ruttu. Rein, nagu ta mõtleb selles mõttes üliandekalt geniaalselt, kohati, aga ta võtab väga lapsikult ja seal lapsikus hakkas meist sõltumata nagu publikule tohutult peale minema. Sest Eesti publik ongi niuke, imelik, oli parasjagu kasvanud selline põlvkond, kes, kes muidu Entel-Denteli tollel ajal ei olnud ja kes võttis ulat nagu sellist lubis vastandusele millegile, ma ei saa täpselt aru. Õnneks Ott Arder ja laulutekstid on väga kahemõttelised, vähemalt isegi tule minuga sööklasse on omamoodi naljakas tolles ajas mitte praegu enam, eks ole. Muidugi kidramängijad on mul tohutult selles mõttes igava, aga ma olin noormees, mulle meeldis möllata ja mul sinna väga midagi lisada polnud, sest see oli lihtne ja see tundus esimesed kaks aastat lõbus, eks ole, lõbusad bändis olemas on ja, ja asi hakkas muutuma tegelikult õige ruttu. Aga paraku muutusid ka meievahelised suhted dünamiidiga laetuks, mis on ka loomulik ja see protsess lõppes linnahalli keldris, kus me pool aastat üritasime roostevaba maailma nimelist plaati salvestada, me olime nii-öelda stuudio, oli meil tasuta käes ja see jooksti käima, siis uppusime sinna linnahalli koridoridesse ja ja garderoobides, kus ühes asus trumm, teises bass, kolmandas kidra ja kusagil olid klahvid ja ja siis räägiti sellise mati kalliku kaudu, et, et selles mõttes me kaotasime närvid seal lihtsalt. Need inimesed, kes selle tehnika, mis oli esimene maailmatasemel tehnika, mis Eestisse tuli. Nad ei osanud seda veel kasutada ja meie sattusime plaati tegema kõige esimesena ja lämbus selle kätte. Lihtsalt niukseid asju tuledeta. Ja siis läks Ruja Venemaale, mille põhjus? Kas oli midagi muud kui teenida raha. See, et Ruja oleks Venemaale tähendas bändile kõigepealt, mida esiteks bänd saab selle eest praktiliselt palka. Et ta tegeleb musitseerimisega ja komponeerimisega. Teiseks bänd saab tollal Eesti riikliku filharmoonia poolt pragna, Eesti Kontsert saab harjutusruumid. Kolmandaks saab pillid, võimenduse instrumendid. Mis oli, mis oli, oli isegi olulisem, kui, kui see raha, mis kontserditel teenisime, tähendab see stabiilsus. Et kui nüüd Jaanus täiendab seda, enamus inglise tippbände on ju läbi löönud ja rikkaks saanud ja tuuritanud enamus aega Ameerikas. Aga Eestis oli tollel ajal selline. Jaak Joala oli Kremli ööbik ja Anne Veski oli ka mingisugune peaaegu reetur, eks ole. Kaheksakümnendat aastat Ta keskel töötas Venemaal kusagil 15 eesti bändi. Ja selleks ajaks eks ole nende ambitsioonide rahuldamist, me pidime nagu mitte teenima raha, vaid mängima, aga minule tundus see võimalus mängida iga päev nagu bändile nagu väga hea asjana, et sellega saab astuda ühe sammu edasi. Et me ei saa vaadata rahale, eks ole, kui millelegi madalale, seda tuleb igal juhul teenida, sest rokkbänd, kes ei teeni raha, ta võib garaažis või, või puu taga, eks ole, mängida ka. Ja sinna see jääb. Te saate mõlemad oma kommentaari öelda, kui ma otsisin põhjuseid miks ansambel vaikselt hääbus või tema tähtsus muutus tagasihoidlikumaks võrreldes varasemate hetkedega, siis kaks momenti jäi silma. Üks oli see, et te läksite-Venemaale. Ja teiseks see, et kaheksakümnendatel järjest rohkem andiski sedasama süntesaator bändis tooni. Mis te arvate nendest mõttekäikudest? Näed, see siiski süntesaator instrumendina on, on täpselt samasugune instrument nagu klaver või kitarr või trummid, eks ole, veel ei ole kunagi sellega nagu mingit nagu probleeme omavahel olnud. Et see hetk, eks ole, ajateljel, mis meile sattus Venemaal olemiseks ei läinud ju Venemaale tahtmisega venelaseks saada. Me läksime sinna illusiooniga, et me nende süsteemide kaudu saame lähenda, eks ole, noh, me, meil oli sellele veel illusioon, et me võime seal midagi teha, kuigi noh, ma saan tagantjärele aru, et see on illusioon, jamps. Aga me läksime sinna sellepärast, et tunda ennast vabama inimesena, eks ole, sul on variant, kas sa mängid Eestis kaks kontserti, kuus töötab, ma ei tea, katlamajas või sa mängid iga päev oled rokkbänd ja, ja luud seda, mida sa tahad. Aga ma endiselt ütlen, et see ei olnud viga, see oli noh, meie eluteel bändi eludel see oli vajalik ja see, et ansambel Ruja lõpetas, sellel hetkel oli ka vajalik, sest parem on lõpetada. Kui su plats on veel täis. See muutus, mis toimus 87. aasta jooksul 87. aasta suvel, kas oli Venemaal jõulud, välgukiirusel igale poole hevibuum ja kusjuures selline hevi sellinegi karm keevitamine, see järsku nagu plahvatus toimus. Valeri Leon. Väidetavalt Meil oli Kaliningradis oli kontsert ja, ja enne oli Leontjevi kontsertidel joonte olevat, vahetati oma valge salliga puu otsa üles puua. Meile meile rääkis kohalik kontserdikorraldajad, kes ütles, et kui teie hakkate tegema mingit tilulilu, et siis selle hundi või hall on siin kuskil poisid otsivad, otsivad selle asja üles, eks ole. Ja jäta pärast esimest kontserti, mis oligi läbikukkumise äärel järgmise kontserdiks, muuseas tegime minul kaks propelleri lugu. Ja ma lava ees pärast kontserti keerates oma juhtmeid seal kokku, kuulsin kuidas üks nooruk puberteediealine ütleb teisele, et ooh, Kyopa põldurractyprifol nurru ühesõnaga biilsest joopal nii loll, et edundi Elinor kooli. Et mis ma tahan öelda, on see, et, et et olukord muutus kiiresti trassiliseks ja mingisugune intellektuaalne progress või, või selline. No see ei kottinud venelane absoluutselt kedagi, pluss augustikuus toimusid Hirvepargi sündmused, meie olime Kislovotskis sel ajal ja meid hakati vaatama pärast seda kõigepealt inglise küsivad kõik kontserdikorraldajad, mis ta seal Eestimaal toimub, meie tea midagi. Michal Kislovotskis Avotellima fašistid, kõik see asi asi hakkas minema nagu laviin vene ajupesutööstus on, on tipptasemel, oli sellel ajal ja on ka praegu, eks ole, ja aga, aga venelaste jaoks oli fašistid, nadolid, Pribaldid, see oli ka niisugune, see on minu jaoks eriti solvav. Ei meeldigi ta. Et et see, see kajastus, mis käis läbi Vene meedia, eks ole, see muutus muutis selle suhtumise lihtsalt sisuliselt päevapealt. Ja see muutus päevapealt kõik kogu Eesti muusikatööstuse jaoks, ainukene, kes jäi veel edasi sinna tuuritamas Anne Veski ühe korraga, Olifašiska Jaak Joala, seal noh, sisuliselt kuu aja jooksul kukkus kokku terve terve filharmoonia kerge muusikades. Ja sinna see jäigi. Tähendab, me sattusime olukorda, kus me olime valel ajal vales kohas ja vale. Aga nagu öeldakse, koristaja on ka inimene. Aitäh, Pehke. Aplaus. Jaanus Nõgisto, Igor Karsnek, Yoko Alender. Mulla loolegi enam suurt lugu. Kui könn lima õpiparki Ununeb loodus ja loomist. Ja kör vaadeskustu, sulgtoode. Olla sussi kavas kripeldab?