Tere, mina olen Valle-Sten Maiste. Oleme jõudnud kolmanda saarteni minugi meeli, kogu põhjal tehtud muusika valikutesse ja tänases saates kõneleme maailma muusika. Alustame kolme India päritolu pala ja artistiga. Sellel valikul on kaks põhjust, üks on otsene ajend ja teine siis pigem põhjendav seletus, miks see valik sai tehtud. Otsene ajend on nõukogude lapsepõlv, kus räägiti, et kinodes oli kolme tüüpi filme head filmid, halvad filmid ja india filmid. Ning neid India filme sai lapsena tohutult vaadatud ja, ja seetõttu nagu eelsoodumus india muusika suhtes on mul sügav, et kui tänavu suvel aitäh, ken saalile, kes tegi Kloogarannas kino pikniku kui koroona tõttu kultuuris vürtsi toimunud trikki, kino pikniku vabas õhus näitas erinevaid filme, sealhulgas ka ürgseid india filme tõi vaatajaid ette ka sellise filmi kättemaks ja seadus. Film, mida ma lapsepõlves umbes kümneaastasena vaatasin niisuguse arvu kordi, et seda on piinlik nimetada, on muidugi täielik totrus. Seda filmi vaatasin palli põrgatades, Kloogarannas on korvpalliplats, ase kina olid nagu täiesti kõrvuti, kuigi paljusid teisi pilve ma jäin ka seal toolidel vaatama. Aga see muusika lummas mind jätkuvalt. Ja seetõttu on siis üks Neid india artiste, keda täna kuulame, rahuldev Gorban ja tema on teinud ka muusika sellele kättemaksja seadus filmile. Kummaline, et India, kus tehakse tohutult palju filme, aga kus elab ka tohutult palju inimesi, et need India kinokunstnikud ja heli loojad gaasialt nende filmide juures on nii koormatud sesse Burman teinud muusika umbes rohkem kui 1000-le India filmile ja tegelikult ka teine filmi dist lata mangaškaar, keda me hiljem mängima, et ka tema on laulnud umbes rohkem kui 1000 filmi Sount rääkides et see on nagu Õeder ja, ja noh, selle 1000 muusika hulgas on kindlasti igasugust, aga kuna mul lapsepõlvest pisik on, siis ma olen ikkagi selle Puurmani plaate endale varunud. Praegu ei kõla siis mitte filmist kättemaks ja seadus, mis oli film, mida ma kõige rohkem vaatasin tema muusikaga filmide seast ei kõla sealt pala, vaid kõlab palavik mulle muusikaliselt võib-olla kõige rohkem selle järgi on ja see tuleb ühest filmist laava, mida ma tegelikult olen ainult episoodiliselt Youtube'ist vaadates, isegi vill tervikuna ei ole ära vaadanud. Aga teine india või Pallywoodi artist, siis laata Mangeffgaar. Naislaulja on meie tänases valikus lihtsalt selle tõttu, et tema häält sämplis või kasutas oma 2015. aastal ilmunud plaadil maaning staar iming, staar üks vaieldamatult väljapaistvamaid uue põlvkonna maailma muusikaelemendi kasutajaid popmuusikas. India päritolu artist koor, det. Kui poolsaimanni Abiiterkeybrial ja teavitus möönan, vanema põlvkonna maailma muusikahuvilised, siis ford, Eton, artist, kes võib-olla teatavas mõttes isegi nagu maailma muusika eitas või maailma muusika kui sellise mõiste ja kontseptsiooni ehitus, sellepärast et ega keegi teda mingisuguseks maailma muusika artistiks. Et ta on lihtsalt üks multikultuurne briti artist, keda on sadu ja tuhandeid ja keegi tema India päritolu ei teadvusta, aga üks moment, miks ta mulle väga meeldib, on kindlasti see maailma muusikaelement tema plaatides ja sisse Morning Star. Irning staar on üks tema plaate, kus ta teadvustab oma India juuri, räägib sellest, kuidas ta hakkas huvi tundma hindu ka selliste religioossete talituste muusika vastu ja siis sämplis seda Šgaari esituses oma plaadile. See plaat mulle kohe, kui ma seda kuulsin, tohutult ka meeldis. Ma arvan, et selles on süüdi just selline lapsepõlv, kuhu kuulusid need india filmid, mida siis Nõukogude kinodes tohutul hulgal näidata. Aga voor Tätti taustal tahaksin rääkida, aga üldiselt oma huvist ja suhtumisest maailma muusika vastu. Et ka vinüülide sõber ja muidu hea sõber Tristan Priimägi andis mulle ammu juba ühe soovituse. Ta ütles, et kui sa näed kuskil, et on kirjutatud Poola džässis, osta kohe ära, et eksida. Võimalik, ma olen ka seda soovitust püüdnud järgida, aga oled ikka eksinud või kõik ei ole kuld, mis selle sildi all on kätte juhtunud, aga minul pigem see printsiip on selline, et kui ma kusagil näen maailmamuusikat, siis ma nagu raba on selle maailma muusika ära sõltumata kas ta on noh, hea kvaliteediga või on ta kultuuriliselt elitaarselt tehtud või, või on ta laustümakas või kuidagi primitiivne, sest ma arvan, et maailma muusikaga nagu eksida ei ole võimalik ja tänases saates ma siis tahangi nagu erineval moel natuke püüda seda tõestada, miks maailma muusika on oluline ja seda teha ka sellisel taustal, et mulle tundub, et Eestis on kuidagi selline maailma muusika kuidagi ekstra põlata tutt mõningatega muusikakriitik isikute hulgas? Jah, et kui me mõtleme Sven Grünbergi-le või välja tormisele, siis loomulikult mingil tasandil on need asjad täiesti teisiti ja seal on väga suuri õnnestumisi huvis maailma muusika vastu, aga kui ma kuulan saadet muusikanõukogu, siis seal on väga palju huvitavaid mõtteid, aga kui tuleb mõni folksugemetega pala, siis on juba a priori suhtumine selline, et siin tehakse mingeid folki ja et, et see on, et selline ebaõnnestumisele säratud vagu ja no Mart Niineste on kirjutanud sedasorti artikleid, kus ta ja ütleb, et Volk on nagu a priori kuidagi nagu luhtumisele määratud tee ja vaat et niisugune suhtumine on minu meelest nagu täiesti arusaamatu ja natukene ka vaesestav, selles mõttes, et maailma muusikas vaieldamatult on jõudu ja seda ka edasise buketi näol Mannaku üritaksin, püüaks singi, siis näidata. Ja ma arvan jah, et see maailma muusika on nagu sõltumata sellest kasutuslaadist, et seal on nii, noh, sellist metafüüsilised jõudu seal on nagu poliitilist sisu, aga samamoodi seal nagu sellist poeetilist ja instrumentaalse sisu. Et seda kõike erinevate rahvaste muusika puhul saab esile tuua. Ma lihtsalt tooksin lihtsa näite, et vindi ja muusikast on võetud see Citar ja automaatselt see seostub nagu juba sellise hipi meeleolude psühhedeelia, aga, aga see ei ole ju vaieldamatult ainus pill maailmas, mille taga on mingisugused vaimsed otsingud või vaimne esoteerika. Et mida ma tahan öelda, on see, et kõike seda nagu lihtsalt apriori maha kanda, et folk on midagi veidrat, mida pigem elitaarsel ja jõulisel kaasaegsel tulevikku vaatavalt progressiivselt muusikahuvilisel muusikategijal oleks parem vältida. Et mulle tundub jah, see natuke selline hullumeelne Ja veel maailmamuusikat põhjendades, ennem kui ma läheksin konkreetseks. Ma tahaksin rääkida ühest raamatust, mis mind tohutult mõjutas, selle kirjutanud Alejandro Madriid ja raamat räägib Mehhiko press bändide sellisest lamedast muusikast, millest on siis tehtud Pärn nagu seda nimetatakse Heedem või iidemm, elektrooniline tantsumuusika või siis kas või selline lausa intellektuaalne tantsumuusika ja ajas autor Alejandro Madriid on siis nagu väga vaimustuses sellest, kuidas väga ürgset mõnes mõttes ka labaselt rahva kultuurilised elemendid on tõmmatud nagu kõige kaasaegsem masse klubikultuuri ja, ja ta on nagu tohutult vaimustuses sellisest noh, Niksimisest ja ta tegelikult on selline väga huvitav mõtleja, kes ütleb, et siin on ühtepidi nagu postmodernism, mis lubab kõike, aga teistpidi säilib ka nagu identiteet või talle ei meeldi selline postmodernism, mis on nagu sellise modernistliku sidemed lootusetuse või nagu sidemete ärakaotamise jätk, vaid ta ütleb, et postmodernism segab kõike, aga seal peab säilima tugev identiteet. Teda näeb seda nagu sellise Mehhiko, noh, ma ei tea Kukerpillide ja kõige intellektuaalsema tantsumuusika segamises ja, ja ma arvan, et, et see on ka võimalik nagu meie kultuuri puhul, et ega Ma toon hästi lihtsalt näitajad nagu rahvamuusika kaasajastamine. Meil rahvamuusikud kardavad seda, et kui me väga autentselt ei mängi, siis kaob nagu tähendus ära, aga kui ta on nagu hästi lihtsalt näited kaks ühe popmuusikast ja teise siis klassikalisest muusikast näiteks Veljo Tormise rahvaste sõpruse rapsood ja kus on pandud kokku erinevate Nõukogude Liidu rahvaste muusika, loomulikult on seal ka mingisugune harmooniline tervik, aga tegelikult seal noh, on lihtsalt selline kaasaegne poliitiline sõnum saavutatud sellega, et vene Laul sõidab üle sellistest lauludest nagu puhu tuul ja tõuka paati Läti ja Eesti rahvamuusikast, et niimoodi ongi saavutatud, kuidas ütelda hetkes kõnekus ja see ongi see, mis annab sellele rahvamuusikale tähenduse hetke sa saad sealt samamoodi, noh kui me võtame ansambli Singer Vinger laulu Mu koduke, kus seal vana tilulilu lastelaul. Mu koduke on tilluke, kuid see on armas minule, ta teeb sellest sellise neoliberaalse väikekodanluse pila siis ka seal on need vanad nagu rahvas laulukonsultatsioonid sees, aga sellest tehakse just hetkes nagu niisugune tähendus, mis tõmbab kaasa selle laulu varasemat konnotatsiooniga. Aga samas suhestab need mingisuguste tänapäevaste ka ja ma arvan jah, et seda tuleks nagu aktiivsemalt teha. Ja teisest küljest ka, kui me uurime erinevate maade rahvamuusikat, et miks ma alati ostan rahvamuusikaplaate ostan neid just pärast, et seal on kultuurilised ja samuti instrumentaalsete konsultatsioonid tohutult avarad, et seda suudab minu meelest väga hästi Fortett, kelle pala Morning Star siis siin kõlab sämplituna Lada. Ja ma arvan, et seda peaks olema ka meie, kuidas ütelda muusikateaduses rohkem ja sellepärast ma olen alati kurb, kui ollakse folkmuusika või maailma muusika suhtes juba priori tõrjuva hoiakuga vinüüle. Nüüd siis me läheme maailma muusikaplaatide juurde, mille olemas olla, sest me peame olema tänulikud nõukogude võimule meloodia oma tohutu plaaditoodangu juures küll mitte väga suurte tiraažidega amet tiki plaadistas väga paljude erinevate Nõukogude Liidu rahvaste ja ka rahvakillukest muusikat. Eks ta oli mingis mõttes seotud sellise noh, rohmaka stalinistliku arusaamaga rahvusküsimusest, et kõige üldistatumalt öeldes stalinistlik suhtumine rahvustesse minu meelest oli selline instrumentaalne umbes nagu raku rootslased suhtuvad viirusesse, mõtleme mõistusega mingisuguse asja välja ja hoolimata sellest, milline on kontekst, surume selle kuskile peale, et Stahli Narvas ka, et kui kuskil on üks keel ja kuskil on üks rahvus, siis tuleb sinna tõmmata piir sõltumata sellest, et iidsed kaubateed kahe tuhandeaastased tuleb 2000 kilomeetrit ringi mingi teha või et me näeme neid stalinliku kultuuripoliitika jäänukeid kogu aeg praegu nendesamade rahvaste elus, kelle muusikat me hakkame kohe kuulama. Ühesõnaga sedasama Mägi-Karabahhi küsimust Armeenia ja Aserbaidžaani vahel ja kirgiisidele. Kirgiisia kui piirkond on Stalini moodustatud, et ka seal on noh, ikkagi need probleemid. Suuresti sellise instrumentaalse ja puhtmõistuse abil tehtud rahvuspoliitika tagajärjed. Me kuulame siis palu seitsmelt, erinevalt plaadilt, mõned nendest on huvitavad, metafüüsilised ütlevad midagi maailmas olemise kohta kõige üldisemas plaanis, mõned plaatidest on minu jaoks olulised ja huvitavad. Poliitiliselt nad aitavad mõista tänapäevapoliitilisi teemasid, mõned on huvitavad instrumentaalselt ja ma üritangi neid näiteid siis nüüd tuua, missugune on see instrumentaalne huvitavus seondub jah siis kõige rohkem erinevalt vaata selliste pillide kasutamisega pillid avardavad kindlasti muusika, helidimensiooni ja mida rohkem on erinevaid pille ja mida rohkem kasutaksid ka kaasaegsed, sellised noh, klassikalise ja popmuusika artistid, erinevaid. Pille seda värvikam nüanseeritum oleks kindlasti selle muusika kõla ja, ja samamoodi ma arvan, et see kuusik ka avarduks ka sisuliselt, kui sinna tuuakse erinevad pillid ja see kultuuritaust ja need mõtted, mis nende pillide mängimise juures on aastatuhandeid sageli olnud seal taga, noh näiteks kui me kuulame siin seda Armeenia Tucci mängijat, keda Peter Gabriel kasutan siis Peter Gabriel teda jah, kasutabki kindlate selliste meeleolude saavutamiseks oma soundtrack Is filmile passioon või Kristuse kannatus, et et see on nagu selline instrumentaalne nii-ütelda haridus, mis tuleb maailma muusikast ja seda vaieldamatult siis kõige paremini väljendab Moldaavia artist libaMirjorga, kes on tuntuks saanud ka filminäitleja ja rahvatantsijana ja muudes sellistes huvitavates rollides, aga ajalukku läks ta eeskätt siis ikkagi erinevate selliste rahvuslike puhkpillide taaselustamise otsimise, restaureerimise ja nii edasi. Sellise tegevusega ja tema väga suur tähendus on, tal oli ka omanimelise pilli Yorgafon, mida isegi suur saksofoni austajad Bill Clinton imetles, kutsus selle Yorkofoni looja valgesse majja, et inimene on ise nagu loonud sellise puhkpilli ja see plaat, meloodia, plaat, kus me ka siis ühte sellist tantsupala kuulame peaaegu vist viiteteist erinevat Moldaavia rahvusliku või siis ka ise aretatud puhkpilli siis sellel plaadil nende palade esitamiseks juba Miri orga, nagu kasutab. Et see on vaieldamatult selline instrumentaalne huvitavus ja, ja ka teised plaadid näiteks komus siis kirgiisi pill ja kindlasti nende pillidega kaasneb ka selliseid metafüüsilisi tähendusi, et see ei ole nagu puhtalt instrumentaalne, samamoodi nagu Citariga kaasnevad mingisugused üldisemad tähendused kaasnevad ka teiste pillidega, lihtsalt tuleb nendesse kultuuridesse sisse minna. No missugune on see poliitiline tähendus näiteks mida ma mõtlen, kui ma kuulan neid palu noh, ka uusi ja on üks selline väga huvitav piirkond sealsamas Moldaavias kuskil juba mürjorga pärilt on ka uusi ja noh, ta ei ole päris nagu külmutatud konflikt, aga aga see on ja selline Türgi päritolu Õigeusklikud, kes siis ei ole päris sellise Moldaavia peajoonega rahul ja nagu stalinliku sellele kultuuripoliitikale rahvuspoliitikale omane oli, ta mängis rahvusi üksteise vastu välja. Praegu ka Venemaa jätkab seda, et kasutab neid vähemusi nagu sealt Transnistrias ja mujal lihtsalt oma huvide saavutamiseks lubab neile midagi ja proovib nüüd oma huviorbiiti meelitada ja sellega stabiliseerida sellist noh, kuidas ütelda Moldaavia Euroopa-püüdlusi ja muud niisugused teemad. Ja vot nüüd kuulates seda ka kolhooside rahvamuusikaplaati, mis jällegi on välja antud siis tegelikult see on väga huvitav selline. Mingis mõttes võiks vabalt olla ka põhjamaine rahvamuusika, et siiani ei ole vaip, Polnud spekulatsioonid Eesti ja Türgi mingisugusest kultuuri ja keele sarnasusest, et noh, ma kuulan seda plaati siis kindlasti nagu ta ei ole ka meie kultuuri jaoks võõras või et kui me kuulame slaavi rahvamuusikat või vene balalaika, et siis on see kindlasti mehe jaoks nagu minu meelest kaugem, kui see muuside nii-ütelda Türgi päritolumuusika, milles on selle muusika selline poliitiline tähenduse poliitiline huvitavuselt kuulates seda kaga uuside plaati, mõtted lähevadki sellele, et kas see türgi ongi nii kaugel oma muusikaga meist ja kus maal on siis see Venemaa noh, kui me kuulame istuda muusikalist kõla siis muusikaline kõla nüüd küll kuidagi ei sobitu sinna minu arvates sinna Venemaa kultuuriruumi, kuhu praegu ka uusi justkui noh, sellistel olupoliitilistel kaalutlustel kohati nagu kipuvad jah, et see on see muusikasügavuse selles mõttes see, miks ma alati ostan maailma muusika plaadi ära, et maailmamuusikat osta võimalik eksida see väga lihtsal viisil sa puhtalt selle teemaga kokku paned selle plaadi peale ja see avardab nagu kohe ja praktiliselt nagu seda taju, mis sellest kohast nagu saad, et see on peaaegu nagu, et sa oleksid juba sinna nagu vupsti korraks nagu reis. Ka metafüüsiline tasand on kindlasti sellel muusikal olemas, et aserbaidžaani Macamid ja kirgiisi komussi muusika, mida mängib kirgiisi kommunistliku, kui siis võiks öelda selle kirgiisi artisti kelle nimeks on garamoldo, roosa, see on selline kirgiisi Mart Saar, mõnes mõttes siis selline kirgiisi rahvusliku rahvusliku helitraditsiooni looja ja tema plaat on väga huvitavalt ka tehtud. Seal on muusika vaheldumisi kirgiisikeelse jutuga, mis isegi inimesele, kes kirgiisi keelt vähimalgi määral ei oska, on poolenisti arusaadav, sest peamised sõnad, mida seal kasutati taks on kolhoos, kommunism, Lenin ja, ja muud seesugused ja kuidas selle orozovi kohta verekeelsest Vikipeediast ja ega suurt mujalt tema kohta lugeda ei ole, siis me saame tema kohta lihtsalt teada seda, et ta suure isamaasõja rajal kastroleeris Kirgiisia sovhoosidest kolhoosidest. Aga ma arvan jah, et selle muusika olulisem tähendus on siiski seotus sellise pärsi ja iidse traditsiooniga kus noh, kõik tegelikult aserbaidžaani artist Jakob mööduv, keda me kuulame, kui Kasele kirgiisi, artisti, garamoldo, Roosovi helindid, nad kõik nagu seonduvad ühel või teisel moel ikkagi iidse Pärsia sellise traditsiooniga Ma pean tunnistama, et ma ei ole väga suuteline seal mingeid eristusid tegema, aga väga laias plaanis metafüüsilised seonduvad minu kunagisi huviga Haljand Udam vastu, kes on erakordselt huvitavalt kirjutanud sofismist sufismist kui kujutluslikust maailmapildist, et see, kuidas sa lood omale elu talutavaks läbi kujutluste ja noh, sellist unistus like'i, ilusat kujutluste loomist, muusika vaieldamatult nagu nagu soosib, kui me kuulame seda iidsete pärsia juurtega alguses ütleme nii, sellest kirgiisi kui aserbaidžaani muusikas väidetavalt on ilmalike kui religioosseid toiminguid seal onni islamieelseid, kui islamijärgseid põimib, kuid Janomaadlike ja vaiksemaid momente ja neid eristada on juba suur kunst ja selleks on vaja etnoloogia etnomusikolooge, kelleks mina ei pretendeeri. Mida ma öelda tahan, selles muusikas on vaieldamatult ka väga sügav metafüüsiline moment. Tasan helikeeleline teist sugusus, väga huvitav teistsuguses võrreldes selle muusikaga, mida me iga päev oleme harjunud kuulma. Ma arvan, et seal on ka teistsugune selline noh, maailmatunnetus võrreldes sellise lääneliku subjekt, objekt mõtlemisega, et seal on hoopiski noh, mingisugune selline võitluslik ühtsus ja oma nagu meelelise tasakaalu ja vaimse tasakaalu saavutamine sellise kujutusliku ühtsuse läbi ja sellised teemad. Et jällegi, et see teeb maailma muusika nagu tohutult huvitavaks ja see on põhjus, miks ma arvan, et maailma muusika tasub alati ära osta seal peaaegu, et ei ole võimalik eksida. See on siis Mirte müür, et põhimõtteliselt on ta selline Usbek äkki siis kirjandusuuendaja või kogude liidus oli nagu selline stalinliku kultuuripoliitika sisuks oli vaieldamatult see rahvat pidid tundma üksteise kultuuri ja suur hulk nagu liiduvabariikide siis selliseid haritlasi, intelligentne, saigi tööd teiste kultuuride tõlkijana Jajas Mirte Myron siis jah, nagu usbeki poeet, kes 68. aastal seal kirjutas ka niisukus luule kokku nakku Lenini naeratus ja sai sellest siis Lenini preemia ja teda siis ka 68. aastal meil siin usinasti tõlgiti ka Ain Kaalep näiteks tõlkis teda luuletused, oht, valge pilve haljutab sinikummi ja nii edasi, et ta oli nagu jällegi selline mõnes mõttes võib-olla veider ja vastuoluline tegelane seal Usbeki kultuuris keel. Meieni on paistnud Danieli ainult selline kommunistlik pale, sest sellisena teda serveeriti, aga, aga jällegi, et kui me kuulame nüüd seda laulu sealt plaadilt, kus erinevad sbeki artistid esitavad Mirteviri luulele lihtsalt laula siis ma arvan, et ka seal on see iidne pärsia ja sofistlik ja muu metafüüsika nagu täiesti olemas, et ma kuulates seda Mertemiri luulekogule loonud poeedi sõnadele loodud muusikat, siis kommunistlik argipäev, võitlus küll kohe meelde ei tule, vaid pigem ikka mingeid muudes Siis ma valisin kahe gruusia joomalaulu see selliselt gruusia koorilt Grozdaavinat, Gruusia koorid on siin Eestis ikka käinud Pilysee, Viljandi folgil ja Taavi on mitmel pool Eestit külastanud ja nii internetist me leiame, kui ka kontserdi järel ikkagi Eesti inimesed on nagu ilmutuse osaliseks saanud, et see on nagu selline kantilikke üle on otse südamesse pistnud, kui nad kuulavad neid gruusia mehi ja ütlevad, et see on selline taevalik käel ja et see gruusia joomalaul, mida me siin kuulavad seal otsesest olev Rev soojemi nakku kiusamiseks kirjutatud, et karskusseltsi esimeestele, et, et seal on midagi niivõrd müstiliste teispoolset, et kui niimoodi meelitatakse jooma, siis on nagu võimatu vastu panna, aga minul on jah, nende kruusiinidega nagu teistsugune mälestus või mälestused mängides korvpalli, siis needsamad jumalikud, ilusat gruusia poisid muutuvad väga küünarnuki tugevaks ja eks neil on omad muud kirjukad, et et jah, miks ma selle nüüd siia teema niisugusena sisse tõin, et ega ei tasu ka päris segi minna, kuuldes ebamaiseid kaugetest kultuuridest, pärilt hääli, nad on tõepoolest ilusad, müstilised tekitavat kujutlus ja ma arvan, et sellel muusikal on kindlasti selline väärtusetud, kui me kuulame aserite magamisid, siis kui siin mõni asemel liikluses pätti teeb, siis me näeme kaaserite teistpoolt. Aga samamoodi ei tasu arvata, et Gruusiast siis kõik nord poisid on nagu jumala ja ülemusega otseühenduses, et küllap sealgi on nagu olemas selline. Nüüd liikudes edasi maailma muusikaga, kindlasti Aafrikast ma valisin välja siis Etioopia artisti Addis Abeba rast teatribändi, mille eest me peame jällegi selle plaadi salvestamise eest, me peame olema tänulikud nõukogude võimule, Nõukogude võimul olid omad huvid Aafrikas ja Ma arvan, et seda silmas pidades ka toetati sealset kultuuri ja tõenäoliselt ei oleks sellest orkestrist mitte kunagi mitte keegi mitte midagi kuulnud, kui nõukogude võim ei oleks seda ühte plaadistust ära, täidetakse plaadistused nagu veider, et see lugu, mida me kuulame, kannab pealkirja Militanud kammunist. Muusika on märgitud traditsionaalne, traditsiooniline muusika, aga sisu on lülitanud kommunist. Et noh, võib arvata, et season loodud suhteliselt meelevaldselt, et praegu me näeme, paljud eestlased käivad Etioopia haridust edendamas ja võib-olla ka ennast leidmas, et noh, tegemist on ühe väga vaese maailmapiirkonnaga, kus veel orjus eksisteeris kolmekümnendatel aastatel ja eks sinna igasuguseid ideoloogiad, vaimsed püüdlused on vajutanud oma jälje, see näitab sellist muusikaveidrust. Aga plaat iseenesest on huvitav jälg ajaloost, sellisest ideoloogilisest, kultuurivõitlusest, aga minu meelest on ta huvitav helijälg, et kindlasti oleks kahju, kui see muusika oleks jäänud ülesse. Minu soe maailma muusikaga on ka puht primitiivselt unistuslik minemaks. Selle juurde on võib-olla paslik alustada Portugalist, sest väga paljude eestlaste jaoks on selline unistuste maa olnud kaua Portugal seda väljendab väga hästi ka perekond, kohvide, samateemaline näidend, mida praegu Teatriumis mängitakse, kus mängitakse välja üks unistaja Portugalist, kes arvab, et Eestis on sellised mägedetagused huvitavat unistada võimaldavad asjad ja siis unistajad Eestis, kes leiavad koridorist maalija Rodrigo fado, kuninganna plaadi, kuulavad seda muusikat ja arvavad, et jumalik maailm on nende helide taga ja unistavad. Aga minu jaoks need Portugali fadot nagu võib-olla nii unistuslikud ei ole, oleks rohkem selline unistuste maa on Kuuba, kus ma ei ole käinud ja kuhu ma ka kunagi tõenäoliselt ei lähe, aga selles see ongi hea unistuste maa, kuhu sa kunagi ei lähe, et ma olen tohutult kogunud kuuba plaat, aga alustame Sparta Portugalist. Et minu jaoks selline lemmik fado artist on moora kahtlemata kes on ka Eestis käinud jazzkaarel mitmeid kordi ja mina olen teda kuulamas käinud Portugalis ja isegi Jurmalas, kontsertidel, kus ta on palju odavam jazzkaarel. Sellise Michael Jacksoni hinnaga alati oma ei ole. Alati tahtnud siin ka minna, kopikat kokku saanud, aga, aga Jurmalas oli odavam ja siis käisid aga kaane moora? Jah, tõesti, jätab küll sellise põhjamaisele inimesele sellise Vahemere jumaliku mulje, aga antud pala siis kõla piski sellise Portugali alternatiivmuusika artisti nakku, Davidson sekka plaadil son tribuutplaat David povile lahkunut teavitanud proovi siis 70 ja erinevat portugali artistid seal siis lihtsalt esitavad David Bowie lauludest oma versioone. David Bowie kavereid on muidugi maailm tuubil täis ja võib-olla kõik nad ei, ei ole. Sa võid vajalikud, aga anna moorat olen ma alati hea meelega nõus kuulama, nii et siis Hanno Maura laulab David Bowie. Siis veel jah, unistustest rääkides liikudes siis Portugalist Kuuba poole, on seal vahepeal roheneeme saared ja kuigi päris väike põige tuleb ka sisse, aga aga siis me saame ka aafrika Lääneranniku kaardil, et kui meil oli idarannikult kommunistlik pala, siis läänepoolsest osast siis Kongo, Angola päritolu artist, mata dieedi maarjakelle kohta ma ei oskagi midagi muud rääkida, kui et mul see plaat on ja, ja sellised toredat meeleolukat helindit. Ja samamoodi siis sarja Evora väga kuulus siis roheline saarte artist Eestiski külastanud tema reemiks prantsuse ja Ameerika kaasaegsetelt Tiidžainidelt me kuulame siis siis tema hilised laadi vala niiütelda jätkarmeeringus, miksi. Ja lõpetuseks, siis on ka üks kimpe Kuuba päritolu artiste, kuuba plaat on mul kodus väga-väga palju, sellepärast et tuba oli ka selline rahvaste sõpruse nii-ütelda piiride tõmbamises Nõukogude Liidu sfääri jäänud maa ja Kuuba päritolu plaate, vinüülplaate lihtsalt ringles ka meie kaubandusvõrgus juba nõukogude ajal palju ja praegu on siis ka need järelturul, nii et Kuuba plaate on väga soodsa hinnaga võimalik hästi siit Eestist osta ja Kuuba iidsete muusika traditsioonidega maa ja Kuuba maa, mis võimaldab unistada ka nimeta füüsiliselt kui poliitiliselt kui kindlasti ka instrumentaalselt metafüüsilised unistused nende pika elu ja mitte liigse kiirustamise ja kõva pidutsemise suitsetamise toel ikkagi hästi elamisega. Kõik see tundub metafüüsilise huvitav ja samamoodi on seal ikkagi mingi. Vaatamata kommunismi kokkuvarisemise on seal ikkagi nagu mingisugust teistsugust olemist võrreldes lääne- ja Ameerikaga, et see on selline kuuba poliitiline huvitavus ja kõik need kuuba erinevad rütmikat, muusikastiilid vaieldamatult on instrumentaal sealt huvitavad, et jah, Kuuba on minu jaoks unistuste maa muusika näol, kuhu ma kunagi ei jõua.