Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, tere tulemast jaanuarikuises kunstiministeeriumisse. Täna on Kunstiministeeriumi formaate tavapäraselt harjunud kõrvale võib-olla natuke teistsugune, sest et meil ei ole plaanis kolm lugu, vaid kaks sellist pikemat intervjuud. Indrek Grigor vestleb Markus Toomperega, kes möödunud aastal pool lahkus Tartu Kunstnike Liidu esimehe kohalt ja pärib temalt aru siis selle kohta, mis sai tehtud, mis jäi tegemata ja kuidas üldse edasi. Ja minu saatekülaliseks on Mart Esko, kes nüüd aasta alguses pani maha EKKM-i ehk siis Eesti kaasaegse kunstimuuseumi juhataja tooli astus sellelt toolilt, tõusis ülesse. Aga täna on ta siin ja kasutaksin seda võimalust siis ka, et küsida natuke nii-öelda perioodi kokkuvõtted ja ka siis laiemalt EKKM-i käekäigu järele. Mina olen maarjamürk ja tere tulemast kunstiministeeriumisse, Martan. Sina võtsid üle selle juhataja, tooli või mitmiktoolid aastal 2016, kui EKKM tegelikult oli tegutsenud juba 10 aastat, et ma alustuseks küsiks singi, et mis sul anti või mis sul usaldada? Te näete, seda lühikokkuvõte on võib-olla isegi liiga pealiskaudne, aga mäletan seda hetke, kus veel oli, Andres tegi asja teatavaks ja siis seal kõrval oli Grigori ütles, et noh, see on nagu Medvedjev Putin. Aga päris nii nagu ei olnud, et aga samas, mis meile üle anti, nad ongi nagu selles mõttes keeruline, et me olime ise Johannese, kellega me nagu üle võtsime, olime seal ju polnud viis aastat. Et tegelikult sisuliselt üle antigi nagu kõige vedamine. Et esimene asi meil oligi kõrval pais 2016 ja selle jaoks me hakkasime tegelikult filmi tegema 2015 aasta novembris. Tuli hakata nagu filmi tegema, premeeri natuke selgeks õppida ja 2016 saime siis nagu täispanga üle tegevustoetuse taotlus teha, hakata nii-öelda jalgratast leiutama, et noh, me oleme kõlarit teinud siis neli tükki selleks ajaks juba ka siis oli nagu meil endal teha, sellel ärge turi alis Kask, mis oli ka niisugune nagu leiutamine, et seal on 20 16 me tegelikult Johannes, aga siis kahekesi nagu EKKM vedasimega. Enne seda vedas seda siis Anders Härm nii-öelda üksi plussis juhatus, kuhu kuuluvad siiamaani siis EKKM-i alusepanijad, Elin Kard, Marco Laimre, Neeme, Või no samas tegelikult Anders Neeme juhtisid ka seda ikkagi nagu tandamine mõlemad tegevjuhi noh, siin ongi võib-olla see nagu töökoha rollide küsimus selle võrra keerulisemad, et 12 2016 aasta seisuga. EKKM-is on kaks töötajat, mõlemad on tegevjuhid. Et noh, siin on ka see küsimus, et kas sa talle juht, kui seal alluvaid onju ja noh, tegelikult mina Johannesele, millest esimesed, kellega üldse tööleping sõlmitakse, enne seda oli pigem nagu asjad põhiselt ka meie endaga, et sealt edasi hakkas nagu tekkima asutus koos töötajatega, sest enne sõda oli asutus ja siis olid inimesed ja olid arved. Ja EKKM-i köögipool on sellisele omaalgatuslikele praktikale omaselt keeruline. Aga ma küsiksin siit edasi, et sa sattusid üldse EKKM-i, kui sa olid EKA tudeng kunstitudeng ja läksid sinna praktikale. Ma mäletan seda legendi, aga et sa tõesti väga pikalt seal majas olnud erinevates rollides, aga mis sind EKKM-i puhul võlub või mis siin nagu köitnud? Kõige rohkem see ise tegemine, see, et noh, mingis mõttes nagu rollitused sai, täidab rolli vaid sa nagu oled seal inimesena selles mõttes, et seal kõik, mis teha tuleb, tuleb ära teha ja samas nagu ise tahad teha, on ka võimalik teha. Et jah, see, sellepärast ma algul sinna jäin ka täna võib-olla ka see jaburus siis nii-öelda nime reaalsuse võrdluses ka, mis noh, algusaastatel oli veel enam nagu heas mõttes mänguline Aga selline leiutamine või selline IGA PÄEV leiutamine tundub mulle aga päris keeruline. Kas sa arvad, et sellistes organisatsioonides kuidagi töötlemisel või nendesse palustamiselongi mingi best before tähtaeg, et mulle lihtsalt tundub, et inimlikult väga inimloomusele vastukäiv seisund, et sellises pidevas kuidagi paindlikkuse viibimine? No ma arvan küll, ma arvan, et see ei pruugi olla pigem mitte asutuse Best Before, aga siis nagu inimeste Beffefooriust ka, aga noh, jällegi seal on raske piiri tõmmata, et mis, kus ma olen asutus, kus ma olen inimesed. Aga, aga, ja, ja noh, ma arvan, et minu käest sai nagu läbi, et siis Väga hea hetk küsida natuke mulle EKKM-i kohta, ega siin kunstiline laiemalt. Aga võib-olla Sa natuke Räis ikka sellest, et kuidas te koostasite siis seda iga-aastast EKKM-i hooaega et see on ka võib-olla asi, mille kohta kõrvaltvaatajana tahaks täitsa rohkem teada. No meil ei ole olnud, on ju avaliku konkursita või midagi sellist, et nüüd saatke palun oma näituseprojektid ja väga ei ole tahtnud võtta nagu täis valmispakette majja, et oleks ikkagi nagu see projekti arendusse oleks nagu osa ka sellest juba tõstmine, hakakem siis koos nende inimestega teeb. Aga noh, suuresti on asi ikkagi nagu kõhutunde najalt ja tegelikult ikkagi mingite pakkumist on häält ja selle najalt, et ma ei tea, mis teemad, mis kunstnikud, toimiksid ka majas, sest et noh, meil on ikkagi natukene seda õigust valida selle näol ka, et kellega me arvame, et meil koostöö sujuks ja kui koostöö sujub, siis sealt võibki tulla midagi enamat kui lihtsalt hea näitus, näiteks et see on ka oluline roll olnud, aga suurest ja kuna meil hooaeg on ka siuke neli-viis projekti, et meil ei ole väga massiivsed hooajad, et siis see valik on olnud, et. Ta ei ole olnud täiesti nagu läbinisti kontseptuaalselt kuratoorsest kuidagi nagu välja töötatud, et see on meie hooaega, aga samas ikkagi on nagu seda see on ikkagi ka nagu mõttes olnud, et nagu projektile Topeldaks ennast väga mingit teemat saaks kaetud päris palju olen üritanud ka nagu hoiduda. Võib olla sellisest pigem kunst kunsti pärast nagu näitustest ka, et tema tahaks ikkagi mingis mõttes nagu ühiskondlikud äratavad ja mitte lihtsalt ka sellepärast, et nad oleks ühiskondlikud karjatavad, aga tänu sellele on ka sellisel võib-olla laiemal publikul kergem nendega suhestuda, kui on nagu mingit igapäevaargiteemasid ka, mis on toodud mingisse laiemasse ühiskondlikku plaani. Ja selle raames on nagu näidatud kunsti, et et sa ei lähe ainult kunsti vaatama, vaid sa saad ka midagi enamat sealt näituselt või millegi laiemalt. See on ka kuidagi nagu fookuses, aga tähendab, päris palju on olnud ka nii-öelda Hecemile ma tea, Lähedaste kunstnike näitusi ka, mida, nagu selleks hetkeks, kui me võtsime, ei olnud noh, ei olnud kõikjal näituse teinud selles mõttes kõik kuraatorid peaaegu nagu olid näituse teinud selleks hetkeks juba kuraatoreid, meil ei ole väga palju ka just, aga ma mõtlengi, et esimeste hooaegade 2016 aasta lõpus polgu võimetu soolonäituse 2017 hakkas Tennefarkas isikunäitusega, et ka inimesed, kellega me teame, et meil koostöö sujub. Et siis need said sinna algusesse planeeritud ja siis üritasime ikka nagu üks kaks rahvusvahelist objekti kaastus hoida. Et oleks ka natuke sellist nii-öelda uute inimeste sissetoomis ka, et inimesed, kes pole veel väljaga tutvunud ka, et noh, me mingis mõttes eelistame nagu inimeste transporti teoste transpordile mõttekam kunstnik kohale tuua, siin tal mõni uus töö teha, kui, siis umbes sama hinnaga mingi vanade kuskil kohale saata ilma isikliku kontaktita. Näiteks. Aga sa mainisid juba neid EKKM-ile lähedal seisvaid kui lähedasi kunstnikelt, et see on ka üks teema kindlasti just selle nagu organisatsiooni või platvormi puhul, et teil tõesti on kuidagi kõrvalt tajutav selline nagu majaliste seltskond või kuidagi, aga, aga kuidas on tekkinud või kes nad on või kas seda on võimalik kuidagi nagu artikuleerida või teie tunnete ära need inimesed ise tulevad ära ja mis üldse tähendab? Kõik väga küsimused näha mulle isiklikult on see, Ma tulin 2011 2010 oli võib-olla kui ma esimest korda käimist nagu tahtlikuks, ainult see, et, et ma ei ole olnud seal algusaastate juures kus ka paljud need nii-öelda omad inimesed on pärit, ehk siis EKA fotoosakonda teised osakonnad, kes on aidanud EKKM alguses nagu ses trennis tühjaks tassida ja nii edasi, et minu jaoks see kõik on nagu folkloor. Aga need, noh, need inimesed on olnud seal olemas ja nad on pidevalt jäänud juurde, kui, siis nagu publik, kui koostööpartner või meil on kõige lihtsam väidangi, et või siis ekskalaator, et keegi, kes lihtsalt aitab oma kohaloluga näitustel sündida. Et üks põhjus, miks me oleme helistanud, nendega esialgu kosta, et tore on see, et on ju koostöö, sujub teil on ka see, et need inimesed on nii palju EKKM-is ka nagu teiste inimeste projektidega töötanud, et nad tunnevad seda maja lihtsalt läbi ja lõhki ja nad tunnevad ka selle eripärasid ja oskavad neid võib-olla isegi paremini ära kasutada, kui, kui keegi, kes esimest korda nagu ruumi tuleb, et see on ka olnud võib-olla nende nagu hea külg, aga seal mitte päris ammendatud osa juba, aga tundub, et peaaegu kõik on ikkagi nagu lavale pääsenud. Keegi korra tagasi tulles nende rollide juurde, et sa juba mainisid Johannes Säre, kellega te koos seda tegelikult vedasite Johannese iga käime edasi praegu. Aga kuidas teil omavahel see oli jaotunud, et kas teie omavahel olid mingid sellised rollijaotused ja ühel hetkel tiim veel kasvavas? Ja see on ikka olnud nagu jagatud pigem niimoodi Johannes võis siis nagu kõik kutsuvad, Juku on olnud rohkem nagu fookusest näituste valmimisega, eks näituse installiga üldse maja põhimõtteliselt nagu kooshoidmisega, sest et noh, lisaks sellele, et meil on asutus, onju, et meil on tegelikult kõhker materiaalsus koha peal, kolm korrusmaja suur hoov, terve krunt, et me ei ole ka lihtsalt ruum mingis suuremas kinnisvaras, onju, et tähendab kuidagi haldama ka kogu seda asja, mis seal kaasas on. Ja ma olen alati olnud pigem seotud siis taotlustega kõigega, mis nagu arvutit, Portugal, mis tänapäeval on ajamas tegelikult kohame ei, näed arvutiringis mõtlesin mitte päris. Aga et see lahter endalt kuidagi vahelt läinud jah. Aga sellises kohas töötamise puhul, et või üldse laiemalt omaenda teistes projektides. Kas sa tõmbad piiri sõprusega kollegiaalsuse vahele, et kas, kui sõpradesse avakolleegide kolleegidest saavad sõbrad, et kas sa näed seda pigem nagu eelisena mingites olukordades või või sa püüad sellest pigem nagu tagurdada? Ma mõtlesin ka selle küsimuse peale ja mul ei ole tegelikult no võib-olla selles mõttes ühest vastust, et väga palju sõltub inimestest nõukogu siis üksikutest inimestest nagu spetsiifiliselt, et kas selle inimesega on võimalik vastu võtta, aga kui sa oled temaga sõber või kas selle inimesega on võimalik sõber olla. Aga see sõltub veidi sellest, kas sa tõmbad piiri siis nagu elu ja töö vahel, et nagu seal töötades väga seda nagu ei olnud, väga raske on mõelda, et kes on sõber, kes on kolleeg. Mõne inimesega on, ongi keerulisem. Aga kas teil onnid seal mingid ka oma sellised asutuse rituaalid nagu ma ei tea, kas te tegite arenguvestluseid kas teil olid suvepäevad või talvepäevad või ma ei tea arengukava koostamise ja nii edasi, et kui mida ma vist üritan tüürida on, on jah, sellises maa algatuslikust õhinapõhisust järjest rohkem selliseks professionaalseks näitusemajaks muutumise protsessi kuidagi läbi nende rollijaotus, sellepärast surgin nendes rollides. Ma täitsa mõistan näha, noh, iga kvartali teise kuu 20. kuupäev oli taotluste esitamise tähtpäev. Et aga muidu jah ei ole, ei ole nagu rituaalne olnud noh, võib-olla kui nüüd nagu ringiga alguses tagasi tulla, et mis kogemus on palju, aga mis EKKM näiteks minu jaoks ka nagu olnud on formaadilt, et ta on ikkagi mingi mingit sorti kestvus, projekt, pigem kestvus, projekt, kasutus, et see on mingis mõttes pigem nagu sellist tunnelis viibimine ehk siis pidevalt kuidagi nagu lihtsalt üritamine edasi liikuda. Et noh, kui ma mõtlen, kui me saime me nagunii-öelda enda juhtida, siis ega meil ka ei olnud ju mingit, et asutuse nii-öelda tavasid, kuidas juhtimine käib tõenäoliselt Anders oli kontor seal Pärnu maantee sarnili majas. Mina sel hetkel olin, jagasin Tenerifega stuudio läks siis siis justkui kallisse kontor nagu kaitset sinna siis ta NSV endale Arci suuremat ateljee siis sai EKKM-i-le üleüldse see vabaka ükstuudiatest ja see sai nüüd käest ära antud ning kaks aastat tagasi, et siis eelmise aasta alguses kolida lõpuks esimest korda EKKM-i kontoriga. Ja noh, see oli ka siis, nagu tänu koroonale sai see kontor seal välja ehitatud tegelikult nii-öelda justkui nagu asutuse keskkond hakkab alles või on nüüdseks alles tekkinud. Ja samas, kui rääkida tiimist, siis see on olnud ka muutuses, et 2016 me olime kahekesi 2017 tulid Kirill tuuline Laura Toots juurde mõlemad poolkohaga. Kirill läks ära 2018 suve lõpust. Ja 2020 aastast alates on tegelikult Laura alles rohkem kui poolkohaga ja siis tuli ka Evelyn Raudsepp juurde, ehk siis tegelikult alles eelmisel aastal tekkis meil jälle mingisugune neljane kooslus natuke suuremate koormustega. Aga jällegi eelmine aasta oli siis rohkem nagu siuksed eksistentsiaalseid küsimusi, ehk siis nende majasaaga kulgemine, eksime lõpuks taime ikkagi nagu aru, et me ikkagi saame siin majas hakata, et vahepeal oli juba nagu lootus peaaegu läinud, et vaja võib-olla tõmmatakse maha ja siis lisaks veel kõrvalt sisse koroona aspekt ka, mis muutis asja veits nagu keerulisemaks. Et noh, vähemalt minu perspektiivist ta on küll asutus, aga ta ei ole nagu asutus tava mõttes või sellises esmases mõttes. Et äkki ta nüüd siis hakkab nagu veel rohkem olema kui rolli teadus saab rohkem paika. Aga EKKM-i puhul on toodud ka välja sellist normaliseerumist märksõna, et kas sa oled nõus sellega, kas sa näed seda pigem nagu positiivse asjana, et lõpuks peab ju tekkima nii-öelda nagu sa ütlesid, erinevad jaotused, struktuurid ja nii edasi või siis pigem sa näed, et EKKM võiks jätkata sellise natuke anarhilise köögipoolega asutusena. Jah, ma arvan, et isegi mõlemat, aga kui mõlemad on võimalikud sest, et noh, üks asi normaliseerumine jällegi, kelle perspektiivist kui seestpoolt vaadata, siis see on nagu kulgenud pigem orgaaniliselt selles mõttes, et meie eesmärk ei ole olnud teha ruume korda valgeks, vaid see on pigem asi, mis on tulnud koos näitustega kunstnike palvel suuresti ja samas jällegi väljastpoolt vaadates olema ikka naabrite silmis räämas maja, mille võiks maha tõmmata, et et noh, kelle jaoks me oleme endiselt täiesti Scott, kelle jaoks me oleme juba täiesti vadki õpet jällegi, sõltub perspektiivist, onju aga jällegi see aspekt, et kui kergesti mingis mõttes EKKM on Justkui nagu mingisse kriisi lükata ning see oli ka seal majas, aga näide või siis ka ma ei tea mingite mõnede üksikute projekti alarahastatud üldse mingeid, nagu nagu tekib mingi ootamatu muutuja, siis on päris kerge asutuse tähelepanu nagu sellele fokusseerida. Et meil ei ole aega tegeleda nagu avalike tegevuste ja sisetegevustega paralleelselt, et kui meil on vaja nagu kuidagi seestpoolt asjad korda saada, siis korraks kaob ära avalik tegevus ja nii edasi, et nagu lihtsalt ma olen, selle ressursipuudus on endiselt see, mis ei lase asjadel liiga normaalsena nagu käituda. Aga see sõna muuseum EKKM-is, kas see tundub sulle jätkuvalt aktuaalne selline provokatsioon kõigi normaalsete muuseumite suhtes või? Ma arvan, mingi märk küll, ma arvan, see on jällegi aspekte EKKM-is, mida on võimalik ka siis nagu enda jaoks vajadusel tööle panna. Ma arvan, et et ei pea tegelikult noh, ütleme, et nagu selle muuseumis olemas aspekti ärakasutamine on justkui nagu midagi halba, siis me ei kasuta seda mingit kommertseesmärkidel midagi siukest, aga natuke nihastele seda, et mida ikkagi inimesed muuseumis nagu näevad või mis on nagu muuseumi eesmärk, sest et jällegi ma ei ole kunagi saanud mingit muuseumi rahastust, me olemegi nagu justkui lähed seal nagu kõrval Maywaldecemi kõrvaltoime hetkel olemas olla, et et kui muuseuminõunik tahab meid ikkagi kui mingit nišimuuseumit, mida tegelikult ei peakski rahastama. Et siis ma arvan, et ekene muuseumiks olemine ei ole piisavalt olema eesmärki teinud, et valdkonnale, et nagu valdkonnas laiemalt mingeid muutusi sisse tuua. Kui sa nüüd mõtled enda nendele eriti just viimastele aastatele EKKM-is tagasi, et mis panuse sina said isiklikult anda või? Natuke küsimus ka, et mis olid sinu tugevad küljed, millega sa said EKKM panustada ja mis sul oli võib-olla sinu töös kõige keerulisem? No ma arvan, et igasugune nagu medamine et meeletu kogemus nii-öelda näituste tegemisel kõigist külgedest siis mingis mõttes kasele näitust võõrustama, asutuse kuvand üleval hoidmine selles mõttes, et et ma arvan, et ei ole valdkond ta nii-öelda laiemas, näituse tegemise praktikas millega määraks EKKM-i kaudu kokku puutunud nõrgem külg, kindlasti on pigem selline noh, üks asi on Piaar või avalik kommunikatsioon ja käin ja siis teisest küljest ka mingi teatav lobi EKRE kasuks mis on kaja pigem jäänud soiku nagu täiesti kohustuste kõrvalt. Aga see on jällegi ka see, et mis retoorikat rakendada, et ma ei hakka kunagi tahtnud väga nii-öelda mitmehäälne olla, et pigem nagu rääkida häälega. Aga lobi eeldab erinevate häältevõtmist ja erinevate asjade erinevatesse valgusesse panemist ja nii edasi, nii edasi. Kes sind ennast on mõjutanud võib-olla kõige rohkem just selles osas, et kuidas, kuidas oma tööd teha ja asju korraldada, et kas sul on olnud mentoreid näiteks nii, võib-olla seal EKKM-i raames kui ka siis kunstitöötajana kuraatorina laiemalt. Ja ma olen suuresti tegelikult kõik need inimesed, kellega ma kokku olen puutunud, konkreetselt oskakski, nagu nimetada võib-olla Marko, Neeme teenes, Anders Elin kõik kõik need inimesed, Kate'i kindlasti ka tegelikult, aga see ongi kuidagi kakofooniline nagu kooslus, et sealt kuskil vahepeal Google kindlasti ka selles mõttes, et et aga noh, see ongi olnud huvitav nagu heas mõttes ratta leiutamine, et lihtsalt kuidagi see protsess ise läbi teha. Samas mõeldes, et eesmärk ei ole kunagi olnud see nagu teada saada, kuidas asju tehakse, siis need ümar teha vaid, et teada saada, kuidas asju tehakse siis välja mõelda, kuidas asju veel saaks teha niimoodi, et tulemus oleks enam-vähem sama, aga et nagu võib-olla ei pea seda kogu teed läbima või noh, et teatav laiskus on alati viinud ka nagu uuenduslikkusele. Miks sa lähed? Ammendas end kuidagi, et jah, no see on nagu eraldi eraldi pikk jutt, mida me oleme ka veel täiesti nagu lõpuni jõudnud nagu ära seedida, et tegelikult samas ma ei ole nagu oma arust ma olen läinud, palka ei saa enam, ikka kirjutan aruandeid. Et et võib-olla veebruaris on nagu vabaduse tunne rohkem, aga hea viis aastat sai ka täis, et see oli ka, et seal nagu Ma nüüd otsustan, et ma lähen, et see oli tegelikult see käis nagu nii-öelda on need off, et vahepeal mõtlesin, et ikka jätkan, vahepeal mõtlesin ikka lähen, aga üks asi oli ka see, see, mida tulevik toob, tegelikult pakub mulle väga huvi, ehk siis vähemalt hetkel ei pakuks huvi otseselt selline riigi ja linna tasandil lobi tegemine, kinnisvara arendamine, et seda võiks pigem keegi teine teha ja kuna oli niikuinii algselt sisse mõeldud, see nii-öelda viieaastane roteerumine juhtidele, et Anders ja neemel ikka viis aastat, et siis lepingud meil mõlemal lukuga lõppesid, aga Juku otsustas ka jätkata, siis nõnget vähemalt kahte uut inimest otsima praegu, sest et ega ta otsimine ka väga lihtne olnud. Aga sõjad EKKM juhatusse edasi, nii et sa jääd tegelikult seotuks kõigega, mis sa üldse juhatuse roll EKKM-i juures. Natuke roll on sisuliselt olla juures suuremate otsuste vastuvõtmisel, et lihtsamate näidetena, et kui meil veel noogela pais toimis, siis juhatalise keskele preisi nominent koos otsustas ja kinnitas ka aasta programmi, näiteks et juhatus, kelle koost aasta programmi, aga sisuliselt näitused peavad saama nende heakskiidu. Seni küll vist ei ole, aga midagi tagasi lükatud. Aga et juhatus ongi nagu siis selline noh, mingis mõttes ikkagi nagu nõukogu, aga ka mingi inimeste kooslus, millest tulenevad ka mingi arvamuste mõtete kooslus, millega nagu tuleb taustal arvestada ka tegevuses. Et või, no vähemalt ma ise Ma tegevusest tegin, et kehtivaks saanud igat asja neilt nagu läbi küsida või küsida, arutleda, aga aga mulle tundus ka, et kui ma võtangi arvasin, nende arvamusi Paide poolt juba, et siis lähevadki asjad ka nagu läbi, et, et nad on ikkagi olnud nendele inimestele Secemile nagu nii-öelda õla alla panid ja mingis mõttes kelle nägu sealsamas, aga juhatus on ka Barakofoniline. Et tantsida mingis mõttes kõige paremas mõttes, et seal on väga ühekülgne inimeste kooslus. Ma arvan, et sealt tuleb ka see, et äkki me oleme väga konkreetselt kellegi nägu tegelikult, vaid ta on ikkagi nagu mingil laiema haardega. Põnev punkt EKKM-i puhul on, on ka see küsimus, et kas EKKM on see konkreetne maja, see kinnistu, kuhu ta on sisse sündinud ja, ja seda nii-öelda enda vajadustele vastavalt vaikselt vorminud. Või on EKKM ikkagi Eesti kaasaegse kunsti Muuseumis võib asuda ükskõik kuskohas, mis sina ütled? Meil on jah ei noh, selles mõttes, et see on nüüd pigem nende öelda, kes aktiivselt sellega nüüd tegutsevad. Et kindlasti on see kõva nuhtlus olnud see nii-öelda vahealas paiknemine ja mitte defineerimine, et, et see, et nüüd üritada kahe aastaga kuskilt saada kokku enam-vähem sama summa, mis on olnud viimase kuue aastakäive siis maja renoveerida siis peab kindlasti muutuma konkreetsemaks, ära otsustama, et kas me ikka oleme siis nüüd vähemalt siis nagu taotluste piires. Nii et sa vaatad juba seda õnnelikult kõrvalt. Mingis mõttes küll jah, et noh, üks põhjus ka, miks me nagu väga jätkata ei tahtnud, on ka see, et noh, enda mõttes on ka kindlasti erinevat tuleviku Hecemile, aga need formaadid, mis mulle endale huvi pakkusid, et ei oleks olnud väga realistlikud saamaks riigilt suuremat sorti rahastust, et ennast korda teha, mis siis on tegelikult ikkagi nagu kriteerium selleks, et üldse mingi tulevik seal majas oleks, ehk siis oli natuke nagu sihuke nagu mingi nõiaring, et põhimõtteliselt, kui me läheks edasi kant rohkem mingi squatti või Ardiscanspessi mentaliteediga, siis seda keerulisem on ministeeriumile põhjendada, miks on vaja miljonite investeeringutena. Kuigi tegelikult ma arvan, et sa põhjendama ei olekski võimalik, aga Mul endal vähemalt puudub sõnavara veel selleks, et kuidagi nagu selgeks teha Kas sa näed, et sa võiksid rannida mingit väikest projektiruumi, kas te tahaksite oma galeriid või midagi ja mingit muud selle struktuuri? Ma arvan küll, see on ka mingi variant, kui energia taastub. Ja aga kui korraks mõelda veel EKKM-ile ma paneksin ette mõelda tema üle SWOT-i kategooriates, mis on siis nii-öelda tugevused, nõrkused, ohud ja võimalused, et mis sa ütleksid, mis on EKKM-i tugevuseks? Praegu on peamine tugevus, võib-olla ongi. Aga seda on imelik öelda, aga üks suuri tugevusi on ajalugu. Aga see ei ole nagu olevikus, väga kasulik. Mina sellega ei anna midagi peale hakata otseselt, võib-olla konkreetsemalt positsioon see, et on juba ennast nagu kehtestanud ta nagu mingis mõttes nagu kultuurivaldkonna sisse juurdunud asutus. Seda näitas ka see võimas avalik vastukaja, kui tõesti selle maja saatus, selle konkreetse kinnistu saatus aga hapraks läks ootamatult ühel hetkel. No see, et see on ikkagi nagu mingi kõrgendatud positsioon, mille pealt annab päris palju saavutada, tegelikult. Mis on EKKM-i nõrkusteks? Ma arvan, et nõrkuseks ongi selle nõrkus, et no no kerge kerge mõjutatavus, see, et põhimõtteliselt kõigile vahel ressurssi niikuinii, aga ma arvan ka nii, lisaks sellele, et on rahaliselt vähe resurssi on ka nagu inimeste mõttes ajaressurssi ja seda näitas ka nüüd sedasama majas, aga et et põhimõtteliselt, kui on vaja jällegi väga palju tähelepanu pöörata sellele, et ta saaks oma tegevust jätkata selles hoones, siis muudeks asjadeks läheb selle võrra isegi veel vähem tähelepanu. Ja ma arvan ka, et see lõputu. Ta mingis mõttes nagu see ebakindlus oli viimastel aastatel isegi rohkem kui esimestel aastatel, sest et ega meil ei olnud ju ka mingit korralikku üürilepingud linnaga. Oht oli justkui nagu olemas ka, et tuleb väljaviskamine. Samas oht kuidagi nagu ei seganud igapäevategevust, et ta lihtsalt oli kuskil taamal, et noh, ei olnud mingit meilivahetust, et kellelgi on mingit nagu läbirääkimispooleli, aga seiskus, auditasi, tekkis sisse, tekkis nagu võttis veerand või kolmandik nagu tähelepanust ära lihtsalt siis nagu näituste tegemised pealt. Ja kui siin ennusega nagu seda tiimi loetletud olid, siis esimene aasta kaks inimest, teine aasta, neli inimest kolm kohta, siis sellest järgmine oli kaks ja pool kohta, nüüd me oleme jõudnud 3,05 kohane personali mõttes, et et noh, see ei ole tegelikult suur asutus. Aga jätkata siiski sotiga. EKKM-i võimalused. Jällegi see võib olla nii tugevus kui nõrkus. Võimaluste mõttes aga ta mingis mõttes kõike võimalik. Häguses asi ka, et ei ole ennast ära defineerinud, siis ei ole justkui midagi, ei ole nagu välistatud või. Aga noh, ma arvan kätte täitsa võimalus ongi seal kahe vahel suure riigiasutuse ja harkistandi java SBS-i nagu vahepeal kuskil. Aga samas ikkagi sõltub suurest inimestest Scotti viimane täht, ehk siis ohud mis teda ohustab veel lisaks lõputule Bregaarsusele. Suur või väike ikak käimisele sees. Ei võib-olla midagi, jällegi, see sõltub nii väga perspektiivist, mõne jaoks on, võib olla oht säheta, muutub liiga vaike, õpiks mõneks seetherliga Scottiks rahastust. Kas sa arvad, et ta võib üldse ära kaduda, aga olen? Ma arvan küll, et väga palju ressurssi läheb, nagu ka lihtsalt mingi staatus koha nagu hoidmisel, et mõnget. Et kui inimesed lõpetaks, lõpetaks kasutuste, et see võib-olla ongi jah, peamine oht, et kui inimesed nagu kõik täiesti ära väsivad, siis väsib kasutus. Aga loodame, et ikkagi nii ei lähe, sest praegu on alustanud uus tegevjuht Kadri Keskküla, kellel läheb tõesti üle, anti jõudu soovida, aga ma lõpetuseks küsiksin sinult, et et kas sul on mõned nõuanded inimesele, kes avastab ühel hetkel ennast sellisest juhtivalt eest vedavalt positsioonilt kultuuritöös? Eks nõu annan, annan ka, et liiga palju mitte nõuandeid kuulda võtta. Me ei saa endale selgeks teha, mis on sinu jaoks õige, mis mitte, aga võib-olla üks peamisi on ka see, et mulle tundub, et nagu viimasel ajal on väheks jäänud, nagu sellest ajast kohusetunne vastutuse võtmine või, aga ka nagu vastutamise, nagu oskamine või et, et see on nagu enda jaoks defineerid ära, et sa iseendale vastutuse. Et mis asi on see mingi mingi kohustuse võtmine, et või noh, kui sa võtad, millega seoses vastutuse, et kas sa vastutad Hispaanias, on selles osas vastutada, kas lihtsalt, et sa proovisid midagi läbi viia või et ikkagi üritaks selle kuidagi nagu läbi viia näiteks. Ja selleks tegemine, mis on vastutusalad, kuhumaani siin vastutus läheb. Aga kuskil kirjutas endale ka mingi ilusa mälestuse. Aga ma ei leia selle üles. Jah, enne küsisin ka, et et mis on mu nagu nõrgad ja tugevad küljed juhtimise osas, ma arvan, et nagu sa nõrgem külg ongi pigem see, et ma olen ennast aga kunagi juhina käsitlenud, et pigem nagu vedajana seal ongi see küsimus on ju, et kas sa, juhid ei ole nagu alluvaid vaid on pigem kolleegid, kes on kõik oma asjade nagu eraldijuhid, et seldabki mingit asutuse struktuuri kokkuleppeid. Aga ma arvan, et siit jääb üle soovida jõudu selles mõttes edaspidiseks, et ma ootan väga suure huviga, mis sa teed oma kuraatoripraktikana, kas jah, et kas Eesti kunsti võidab selle läbi, et see lahkukile EKKM-i häält juhi kohalt, aga kas äkki me võidame selle läbi mõne väikese uue projektiruumi või galerii või midagi sellist, aga Nuupresside ja aga aitäh, Marten Esko, rääkisime Eesti kaasaegse kunstimuuseumi lähiminevikust ja natuke ka sellest, millised väljakutsed selle üsna eripärase kunstiinstitutsiooni ees seisavad. Tere, Te, kuulete, saate Kunstiministeerium lõiku, Tartumelised, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Läinud 2020. aasta 30. novembril teatas 10 aastat Tartu Kunstnike Liidu esimehena töötanud Markus Toompere et paneb ameti maha ja siirdub vahelduseks toompere sõnul kunstiga külgnevasse militaarvaldkonda. Et toompere ametist lahkuda kavatseb, ei olnud üllatus. Kuid suvel toimunud liidu üldkoosolekul lubas ta veel kuni ametiaja lõpuni ehk tänavuse aasta üldkoosolekuni vastu pidada. Aga mis seal salata, kui lahkumine juba meelel, on iga uus väljakutse ahvatlevam, kui käesolev tegevus. Tooperi alustas Tartu Kunstnike Liiduga ristina 2007. aastal. Kui ajaloolise võiks teha, et miks ei võiks, ei, jätame. 2007, kui ma siia majja tulid, on. Väga kummaline aegs. Eelnevat fraktsiooni kasutasid üksteise vastu kõikvõimalikke parlamentaarseid võtteid mille, mis oli see teise osapoole nagu ambitsioon, ei alati arusaamatuks, sellepärast et võimu, et ei tahtnud võtta, lihtsalt oli arusaam, et kõik on valesti ja kõik varastavad. Siis tuled siuksesse keskkonda, mitte midagi kunstist ei tea. Jätkuvalt ei tea. Mitte midagi, näitasid ülespanekust, ei tea üldse mitte midagi, ei tea. Ajateenistusest välja saanud ja paeguts Kaagvere erikoolis õpetanud. Ja siis avastad, et ei, et nad üle annetud tüdrukud, et täitsa normaalsed inimesed siin kodusõda, see teeb täiskasvanud inimestest palju hullemat. Mosuurikad. Juba 2010. aastal said ooperis Tartu Kunstnike Liidu esimees. Sai kale Kristina 2007 kuni 2010 oldud ja kogu selle aja sai kõrvalt mõtlen istuvaid esimehi nõustatud, kuidas organisatsiooniga võiks toimetada. Ja natukene tekkis siukse halli kardinali tunne ja siiski 2010 Bruno Kadak otsustas esimehe ameti maha panna, siis tekkis mõte, et selle asemel, et esimehe selja taga nõustada, kuidas asja võiks teha, et, et võib-olla võiks tulla ja ise teha. Ja esimehe valimine oli pigem see, et, et kes on see loll, kelle me sinna ametisse suudame sokutada. Mina ise töötasin Tartu kunstimajale ristina toompere alluvuses 2010.-st kuni 2018. aastani. Nii et puht ajakirjanduslikes standardite järgi olen ma viimane, kes toomperet 10 aasta jooksul tehtu kohta intervjueerima kõlbab. Aga kes see koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise? Niisiis asume süüdimatult asja kallale. Toompere ütleb endal esimehe rolli astudes kolm eesmärki olnud. Esiteks oli vaja rahaasjad korda saada. Et lihtsalt omatulu teenimine oleks prognoositav ja kasvavas tempos. Teine oli see, et kodusõda ära lõpetada. Kolmas on see, et sisutegevuseks on vaja galeristi ametis inimene, kes kunstist midagi teab. Ja siis tulin tipa-tapa ja tegin ettepaneku intervjueerijale. Vahetult enne toomperet olid liidu esimehed vahetanud enam-vähem iga aasta. Kui ma tulin Seitse oli esimees, 2008 vahetusesi mees, 2009, vahetus esimees. Ja siis 2010 valiti mind. Toompere ise aga oli ametis 10 aastat ehk eesmärkide täitmiseks oli aega rohkem kui küll, aga nii ei jää muud üle, kui küsida, kuidas siis läks. Räägime kõigepealt heast ja siis räägime ülejäänud neli tundi, kõik, mis kõik, mis tekkideks. Ma arvan, et rahaasjad on korras, see vundament on nagu suhteliselt okei, ta küll on perspektiivitu selles mõttes, et ära majandada kahte maja, mis on oma flotatsiooni ületanud sellist vältida ja nagu nad on selle perspektiivikas, et see süsteem, mis on, ta töötab kuskil 10 aastat ja peale seda jõuame nullpunkti, kus majad ei suuda teenida rohkem, kui nad välja viivad. Me pidime positiivsetest asjadest rääkima. Teine positiivne asi on ikkagi see, et kodustada sai ära lõpetatud, et enamasti inimestel on vaja seda, et kuulatakse ära. Et sa ei pea isegi nendega nõustuma või mitte nõustuma, see lihtsalt aitab kaasa ja kuulad, just need ongi. Minu positsioon on imelihtne, kuna mul ei ole mingisuguseid kunstilisi ambitsioone ei kunstnikuna, kuraatorina ega korraldajana siis ma nagu selles mõttes selle positsiooni peal olengi neutraalne, et mind nagu väga ei huvita. See tegi nagu oluliselt lihtsamaks, et, et ma ei poolda üht ega teist seisukohta. Vi koolkond. Ja kolmas asi, et, et me tegelikult suutsime ennast see, mis ikkagi painas, millega mürtsin tegeleda, aga galeristina ma sellega hakkama ei saanud. Aga et me olime ikkagi väga tugevalt kunstimajaga sihukeses Eesti kunstielu perifeerias. Üks suur võit, mis ma arvan, et 10 aasta jooksul me saavutasime, oli see, et, et me ikkagi hoom veetsime seal Pyrifeeriast perifeeria ääre all keskalale. Et noh, kõik väljaspool Tallinnat on loomulikult jätkuvalt perifeeria ja Eesti mõttes, mis Tallinnas olematu. Aga et me ei ole enam nii kauge, et me oleme natuke vähem kauged. Ma arvan, et üks taktikalisi strateegiline, õige otsus, mida sai tehtud, siis, kui sa kunstimajja tulid, oli see, et Meil ei ole vaja tingimata nagu sõdida Tallinnasse Riia suunal töötamine. Et Jassi näituse tegemine Arsenal alles. Kes meil seal CCC-aas oligi. Margit Lõhmus, Margit Lõhmus. Tuulia Vitalins kanjetes. Miskit oli kindlasti veel see artišoki. Artišoki Pennal 2014 14 ja noh, kui sa võtad Tartu poolt on ja siis Tallinna ja Riia vahe ei ole nii suur distantsiliselt ja et kui ühel pool võetakse professionaalsed partnerid, kellega tõsiselt asju ajada ja ei ole vaja tingimata igal sammul patoneerida ja et noh, loomulikult tegelenud töötad pigem nendega on leivas on omad probleemid, aga et, et ma arvan, et ei-Riia suund oli nagu selles mõttes äge. Et see lihtsalt oli seal vaheldused perifeeria keskpaigani või noh, keskusega et seal on ikkagi vaja siukest professionaalset partnerit, kellega asju ajada. Kui lihtsalt Tallinn selleks ei sobi, sellepärast et sind koheldakse seal teise järk kodanikuna mingi lollakas tartlane, keda me peame siin kõigepealt harima kuidas õigesti mõelda, õigesti rääkida noa ja kahvliga süüa, et siis pigem nagu lähed, otsid selle professionaalse partneri mujalt. Ma arvan, et, et see ei leia suund nagu aitas meid väga palju edasi. Just sellepärast, et, et noh, et kellega sa siis suhtles, et alati on mõistlikum suhelda nendega, kes suhtuvad sinusse hästi professionaalselt. Et, et see kindlasti nagu meie endi jaoks oli väga-väga-väga mõnus. Aga taaskord, eks see on alati ka inimestes kinni, et Ma ei alahinda enda isiku probleeme tekkinud olukordades kindlasti hõõrdeteguriks. Nendes suhetes olin kama ise. Toompere kui Tartu Kunstnike Liidu esimehe tegevust punase joonena läbinud teemaks, mille poolest teda ka tõenäoliselt enim mäletama jäädakse, oli vägikaika vedamine kultuuriministeeriumiga. Selle kõrghetkeks oli kohtus kõik toona Rein Langi juhitud ministeeriumiga, mis keeldus registreerimas Tartu Kunstnike Liitu. Loomeliiduna Liit võitis ministeeriumi kahes kohtuastmes, kuid loomeliiduks registreerimist selle tulemusena ikkagi sündinud sest ministeerium muutis vahepeal lihtsalt seadust, kehtestades korra, et Eestis saab olla ainult üks kunstnike liit. Kuid juba enne seda, kui ma 2010. aastal Tartu Kunstnike Liitu tööliga olin jõudnud asuda, õnnestus mul käia Toomperet kõnekoosolekutel asendamas esinedes seal tema kogutud faktidega. Uurisin toomperelt, mis ja miks seda kultuuripoliitikas köitis. Noh, selles mõttes seda võiks sihukese naiivsuse kaela ajada, et kuidas ma sinna sisse sattusin, oli see, et kui ma tööle hakkasin, siis ma arvasin, et meil kehtivad võrdsed mängureeglid. Aga et noh, kõigepealt on vaja rail selgeks saada ja noh, üks minu eesmärk oli see, et, et Tartu Kunstnike Liit teiega loomeliiduna ja siis on vaja endale selgeks saada, et, et kuidas see protsess käib ja siis vaikselt kaevavad ja kaevavad ja siis avastati kummalisi dokumente, kummalisi uuringuid. Väga ruttu Sa avastad, et see pilt, mis on paberitel ja see pilt, mis on päris et noh, mitte et seal oleks väike nihe vaid need on kaks erinevat maailma. Ja see ongi see minu jaoks eetika, et, et see kultuur ja poliitika paberi peal fiktsioon. Et noh, selles mõttes kultuuripoliitikat kui sellist ei eksisteeri, mis oleks kirja pandud kultuur ja poliitika, noh selles mõttes, et tasub endale aru saada, et noh, et mis nagu laias laastus üldse poliitika eesmärk on ja mis on see, mis on poliitika? Poliitika laias laastus on kaks asja on mäleta, mille, millega näiteks kultuuriministeerium peaks tegelema, on jah. Et on seadusandluse rahastus kuskil mingisugused inimesed on kokku tulnud ja seadnud mingisugused eesmärgid ja siis läbi seadusandluse rahastus hakatakse neid eesmärke täitma. Aga sellega nagu lihtsalt üks probleem, et noh, seda ei tehta. Et noh, et milliseid eesmärke täidetakse. Et noh, need ei, kindlasti ei ole need eesmärgid, mis paneb skulptuuri poliitikasse kirja. Et ma saan aru, et ma nüüd küll on jube pahanoiliselt, Tõnn näete, kuskil on justkui kirjas, on ju mingisugused salaeesmärgid, aga ei, need ei ole kirjas, see, millega kultuuriministeerium tegelikult töötab, on see, milline lobisti grupp nagu edukam olnud. Sest see ebaproportsionaalselt, mis kultuuriministeeriumis silma paistab. Et see ei ole nagu tekkinud kuigi juhuslikult, et noh, seda lülitatakse küll näidata, et see kuidagi on iseenesest likult tekkinud. Aga ei ole ju. See logistide tekitatud ebakõla ja ebavõrdsus, milles Toompere Kultuuriministeeriumi tegevuses räägib, väljendub erinevate kultuurivaldkondade silmatorkavalt erinevas riiklikus rahastus, määras. Et kultuur ja poliitika läbivaks temaatikaks on suur ja suure ja väikese peet võrdlus, et kui me võtame kultuuripoliitika laias pildis, siis meil on meeter ninaga teater ja väike Peeter, mis siis laias laastus kunst, kirjandus ja nipet-näpet veel. Milles siis seisneb, on see, et kui näiteks kunstivaldkonnale? On öeldud asskunsti valdkonnas 2007 aastast on ja et meil ei ole raha, me ei saadi toetada jumala eest midagi uut, luulooge sellepärast et raha ei ole, raha ei tule, raha pole ette nähtud. Samal ajal teatrivaldkonnas on naerava tekkinud vaba lava. Kuidas teavad paides teate, et nagu seal see jutt, et raha pole, raha, tule, raha kolete nähtud, ei tööta, et noh, selgelt võib öelda, teatrivaldkond võtab raha kunstivaldkonnalt ära, suure peet on elus hoida suure peitunud. Hästi läheks ja siis teeme seda kõike väikese Peetri arvelt. Tegelikult ei tea, kuidas teata ära tinistanud Kultuuriministeeriumi juba põnev teada, aga igatahes on läinud täitsa fantastiliselt töötanud. Jätkuvalt teod on jätnud mulje, nagu neil oleks jube vähe raha. Kohe kohe kukub teatrivaldkond kokku, kui sina veel paarkümmend miljonit kuskilt ei teki. Ja et kui ja et, et siis on ikkagi eesti rahvuskultuuriga kõik, kui ka üks väike teater kinni pandaks, noh, tegelikult seal on ikkagi väga julgelt öelda, et piparteate, et Eestis kinni pandaks, juhtuks absoluutselt mitte kui midagi. See, kuidas te olete valdkond on kultuuriministrile pähe istunud ja Mittalilt istuvale vaid viimaste aastakümnete jooksul, siis ma arvan, et, et see on nagu miskit, mis vajaks süvendatud tähelepanu, sellepärast et see seis on ebanormaalne. Okei, kõigi skulptuur ja poliitikas on siis kunst, väike peeter. See omakorda on kas selles kunsti valdkonnas omad suured petted ja väikesed peetud on ära otsustatud, et kes seal Need, kelle toetust on nagu justkui vaja, kellega saab suhelda siis noh, mis seal põhiliselt paar asutust siis on väikesed peeted, kellel on siis vaja iga hinna eest koht kätte näidata. Noh, võtame siis selle toreda näite, et noh, kindlasti sai väga palju poleemikat tekitatud oli siis kunstirahasse korrastamine, mis siis toimus 2016 2017 mille tulemusena sisuliselt kaotati ära niisugune programm nagu kunstigaleriid kogu rahastus laia joonega lükati kunstihoonele ja siis sinna joone alla jäid veel väikeste summadega joone peale siis väikeste summadega Eesti Kunstnike Liit, Eesti kaasaegse kunstimuuseum. Ja miskit oli veel, aga noh, põhimõtteliselt igaks juhuks sätti turvaliselt kogu raha Tallinnasse. Miskit nagu väljaspool Tallinnat ei saanud loomulikult sind heidikud, võiksid öelda, ei, ei, on ju, et Narvas Olev residentuuriprogramm sai ka raha, aga see on nähtav küll Narvas, aga kes seda juhib, on ikkagi Eesti kunstiakadeemia. Et jumala, Eesti Kultuuriministeerium ütleks selle peale, et raha mingitele narvakatele andeid seisab väljaspool inimesi usaldada. Ja probleemi lihtsalt oli selles, et noh, kuidas see tehti, kogu asi sündis niimoodi, et tuli kiri, et toimub arutelu kunstirahastuse korrastuse üle. Kutsuti kokku kultuuriministeeriumisse väga esinduslik hulk kunstivaldkonna esindajaid, kes sellest programmist raha said? Ma pean tunnistama, et ainus kord, kui ma olen näinud nii suurt esindatust kultuuriministeeriumis ühe laua taga ja siis selle asemel, et mingi arutelu oleks toimunud, kuidas kunstinõunik paaritulta grammi ütles, et raha on vähe. Ja siis teavitas, et korrastasime aastas ära rahale, kunstihoonele, nipet-näpet teistele Tallinna organisatsioonidele veel ülejäänud küsivad raha kultuurkapitalist ja see on maailma kõige fantastilisem plaan ja kõik, kes sellega ei nõustu, laias laastus idioodid selles mõttes oli nagu selgelt arusaadav, et kokkulepe oli eelnevalt sõlmitud, et ei tulnud see üllatusena, Eesti Kunstnike liidule ei tulnud see üllatusena, ei kaasaegse kunstikeskusele, ehk siis sisuliselt A-klassiorganisatsioonid leppisid kokku, mida nad B-klassiorganisatsioonidega teevad. Ehk siis lööme nendele väljaspool Tallinna olevatele asutustele sõbralikult noa selga ja ütleme, et see on maailma parim liigutus ja kõik, kes sellega ei nõustu. Non vastandujad ja teate küll seda monoloogi, mis tuleb sellele, mis sellest saanud on. Kulla kolleegid, sellest on möödas kolm aastat, et noh, tegelikult ju kolme aasta jooksul ei ole korrastunud mitte midagi. Ehk siis kogu see vaht, mis sinna ümber aeti, kuidas nüüs hakkab paremaks minema. Kuidas järgmisena võtame Eesti Kunstnike Liidu galeriid üle, ehk siis ministeerium võtab ja siis võtame kaasaegse kunstimuuseumi üle ja siis me hakkame sinna nimekirja lisama küll tulekut Tartu Kunstimaja ükskord sinna jooned, pealne kolme aastaga ei ole juhtunud mitte midagi. Ehk siis me võime ikkagi väga kindlalt öelda algusest peale oli üks plaan, rahastame ära Tallinna kunstihoone ja siis ajame siukest korralikku vahtu, kõik, kes ei meeldi, on idioodid. Natukene teistsuguse retoorilise sõnastusega, kuidas need tartlased taas, kas mitte millestki aru ei saa ja et poliitikas tirte kultuuripoliitikast mitte mõhkugi aru ei saanud? Tol hetkel noh, siis jätsime seisma niimoodi, et ootame-vaatame aga ma ikkagi julgustan, et kõiki kunstivaldkonnas töötavaid kolleege kirjutage asekantslerile, teatage kunstinõunikule ja et nõudke välja oma kunstiaasta korrastus. Kolm aastat on pikk aeg, majanduslangus juhtus alles nüüd, viimased kaks aastat on olnud suure majandustõus. Et ma saan aru, et, et see ongi seal perspektiivi küsimus on, kummal pool veetsus saledad. Kui sa oled jube häda ja väljaspool veetsed, siis tundub, et aeg või pikalt. Kui sa oled seest pool reetsed. Ja seesama asi, et kui sa nagu istud Tallinnas on ja seal ei raha, tiksub peale, et, et noh, siis ei saagi aru, et, et noh, Songi okei, see ongi normaalne, on ju islami tartlased, kes virisevad virisete hästi, on ju, et noh, see ongi suur ja ongi hästi ja ta ei saa aru, mida kuradit. Virisete no mis on, mul on riigi raha, sul ei ole riigi raha, no mis, mis see saldo on, mida ma sulle halba olen teinud, et mul riigi ajal lollpead aina virisevad, viriseda oskate? Ateiste TÖÖD vot seda ei oska. Nüüd olge kadedad, olete suure peek peale laiali ja jäi, sellepärast oletegi päikese peetakse ja sellepärast me teie kassisaagi ajada. See, kui elukauge head kolleegid, on see nagu hämmastav. Ma ei arva, et ma ise oleks parem, kui mul oleks olnud, see võimalus on ju staadionil, tegi korrastamisega oleks ka teinud seda. Et ma ei heida talle seda ette, see oli tema poolt vaadatuna tema positsiooni arvestades õige samm. Et noh, silmagi pilgutamata just täpselt sama asja teinud. Et noh, see, see ei ole nagu see, et, et mesilal ju moraalselt õiglased. Ja teisalt on ju moraalsed värdjad, ei see, see on lihtsalt see, et kummal pool, kus oled, kas oled Suur Peeter ja väike Peeter on ja et noh, et loomulikult on ju, et noh, Endal positsioonidel sõna edasi erinevat moodi asja ja et, et noh, see ongi see, et, et noh, see minu positsiooni selgitus, kuidas massi näen minu nagu probleem on lihtsalt see sellel tohutul nagu laual kogu seda asja nagu tahaks välja tasakaalus nagu kultuuriministeerium, et noh, kui poliitika looja ja kui ministeerium, kes peaks nagu tegelema sellega, et valdkonnad seal aastas, aga selle asemel et leida mingi tasakaalupunkt olen vastupidi seda teed, et hoiame laua hästi tasakaalust väljas, et meil on nagu siuksed paar raskuskeset, kuhu me lihtsalt lükkame nagu juurde juurde ja et, et meil ongi nagu tähtis see, et nagu Kein oleks. Ma lihtsalt olen rahulolematus kultuuripoliitika, mis tehakse sellepärast, et see on ebaõiglus, süvendav poliitika, poliitik teenib vähest huve. Seal poliitikal lihtsalt tal ei ole pikka vaadet ja perspektiivi, peksame trühvliga väiksemaid lükkame põtru näos, siis suurematele senini poliitika. Kuule, aga nüüd nagu lõpetuseks, et sa Facebookis kirjutasid, et lähed militaarvaldkonda puhtast nagu uudishimust tahaks, tahaks täpsemalt küsida, et mida tähendab militaarvaldkonda. Mina nõus olen, ma tegelikult ei tea, palju rääkida võin sellest, kui palju mitte. Aga no ütleme niimoodi, et proovin aastakese, ei tegevsõdurileiba praegu olen noh, intervjuu tegemise hetkel seda söönud kaks nädalat. Ei saa täpselt aru, et kas tegu on lihtsalt sellega, et, et kõik on uus ja ongi äge. Ja on eufooria sellest, et ma ei pea selle soo kuivendamiseks enam tegelema. Ma saan aru, et kogu see vestlus on olnud hästi pessimistlikust toonis. Et ma lihtsalt tahaks öelda, et tegelikult on see ametikoht olla äärmiselt äge ja olen ma vähemalt esimest kahte kolmandikku nautisin. Esimesed kaks kolmandikku oli ikkagi tunne, noh, tegu on ikkagi sihukese väiksemat sorti. Ei tea, laev on võib-olla palju öeldud, aga paadiga ja et, et katsume seda paati siin sihukeses natukene sogases vees, kus mitte kõik vastu tulevad, paadid ei ole heatahtlikud, aga siiski katsume siit läbi tüürida. Aga viimane kolmandik ikkagi tekkis tunne, et tüüri paati või kuivendatud sood ja käima siia liiga kauaks ajend, siis ma muutun osaks soost. Ja see on ka see minu soovitus heale kolleegile, kes iganes minu ameti peaks üle võtma, ära jää liiga kauaks, sest väga ruttu võib tekkida harjumused, siin ongi mugav, aga ta on ka rusuv. Lõpuks need hoobid, mida väiksed hoobid, mida sa pead solvunud kunstnikelt vastu võtma ja suured hoobid, mida sa pead poliitikutelt ametnikelt vastu võtma. Aeg-ajalt ära tegemised, mida sa pead välja kannatama, et need lammutavad su vundamendikivi kivi haaval ära siis plekisoos. Fantastiline töö, aga ma ei soovita seda teha. 10 aastat. Te kuulasite saate Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb oma kogemusi Eesti kultuuripoliitikaga jagas 10 aastat Tartu kunstnike liidu juhatajana töötanud kuid asja ameti maha pannud Markus Toompere. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Head kuulajad, aitäh teile elamast kaasa intervjuudele Markus Toomperega ja Marten Eskoga. Mina olen maarjamürk ja kohtumiseni juba veebruaris.