Et naljatas, et töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahvanõukogude loomist. Sellepärast pidin mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogu, kus kõik point Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigi kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Läbiruutude küünlad kuldavat teeb kuusevari, need hangisid tallab ja laulude pühamast püham keemid säraga üle kallab. Hõbe Kuljusena heliseb jääkristall lumi paitamaks silmi ja suud. Rõõmus krudin saani taldade all, justkui tervitaks aastatu. Jah, uus aasta nagu tänagi oli 40 aastat tagasi selle saabumise pühaliku hetkeni jäänud veel pisut vähem kui poolteist ööpäeva. Lund oli sadanud küllaga, nii et saanisõidu lõbudki olid omal kohal. Pakane alles võttis hoogu näitamaks mõne aja pärast oma karmi nägu. Korraks ehk taandusid ka sõjahirm ja elumured, sest verivorste ja õnnetina veel jätkus. Me ei tea, kus neil tundidel asus presidendi härra päts kas ta jalutas üksinda Kadrioru lossi barokksaalis või istus oma kabinetis uues administratiivhoonest. Vististi polnud ta talvepäeviks taandunud oma teisi residentsi suurärimees Jerissejevi uhkest villast ülesmukitud presidendilossiorul. Ta võis parasjagu olla ka oma suurtalus kloostrimetsas teenias rahva tööga saadud sissetulekuid kokku lugemast. Oli, kus ta oli. Aga neil tundidel pidi ta mõttes kaaluma, millest uusaastaööl rahvale rääkida. See kõne ei võinud ära jääda, sest sellest peale, kui ta 12. märtsil 1934 kogu võimutäiuse endale haaras, oli ta iga uue aasta hakul rahvale esinenud. Ja nagu oma muudeski esinemistes rahvast isalikult õpetanud ja noominud ning vastasrinda ähvardanud. Uusaastaööl vastu 1930 kaheksandat aastat oli esinemine riigi peale eriti meele järgi olnud kuna oli see ju osa uue põhiseaduse kehtima hakkamise auks sel ööl Toompea lossis suure pidulikkusega lavastatud tseremooniast. Uus põhiseadus oli saanud just niisugune, nagu ristiisa oli soovinud. Suur võim presidendile rahvaesindusele ainult nõuandev osa, mida ei pruukinud tähele pannagi. Kuigi tollal seisis ees veel presidendi valimise protseduur polnud ometi vähimatki kahtlust, kes selleks saab. Et just TEMA Konstantin Päts selleks uus põhiseadus valmis tehtigi. Siis oli riigipea tundnud ennast oma triumfi kõrglainetel ja arvas vististi, et sinna ta jääbki. Aga kõrglainetus kippus nüüd äkki kõvaks tormiks kasvama ja polnud sugugi kindel, et riigipea oma juristi kavalusest ja oma teada suurest riigimehe tarkusest hoolimata suudab laineharjale püsima jääda. Mis kõik ei pane meid otsekohe kartma ja hädaldama või tuletada meelde käesoleva aasta sügisel aset leidnud sündmusi siis millist paanikat võis märgata nii mõnegi inimese juures ka nende keskel, kes seisavad silma paista Nendel kohtadel, riigi töös, isegi kirikuelust? Mitmed neist on minule öelnud, et nad teatud ajajärgus mõnelgi ööl ei saanud und silma vaid visklesid voodis kuni hommikuni. Kui palju on neidki, kes väiksemagi arvatava hädaohu puhul on kohe valmis puistama jalgelt, koduma, tolmu? Niimoodi kurtis oma jõulujutluses pastor Theodor Tallmeister luteri usu kiriku ja klerikaalsete poliitiliste ringkondade väljapaistev tegelane. Rahutus ja hirm panid värisema kirikuisade traditsioonilised sõnad rahust taevas ja maa peal ning heameelest inimeste üle. Need meeleolud ei saanud olla presidendi legi võõrad. Vaevalt deta oma 66. eluaastal. Nii suur Sclerootik juba oli, et poleks taibanud asjade seisu, millest rääkida, milleks rahvast üles kutsuda, mida rahvale lubada, et ta kasvõi pisut pisut oleks jälle riigiisa meele järgi. Aeg voolab nagu liiva, killas, liiv ei kõrvale, ei tagasitee pöörita. Me Fausti kombel paluda, et vii vaegpeatuks hoopiski ei saa. Ja nagu südatalve kõrges hanges mure radu raskelt mõõdame. Kord lootus tõuseb, siis jälle langeb. Ei tea kui kaua käia, suudale. Jätkem president praegu oma mõtete juurde ja tehkem ilma temata tagasivaade sellele, mis siis õieti oli muutunud. Eestimaa Kommunistliku partei tolleaegse illegaalse büroo sekretär Hendrik Hallik võtab kokku 1939. aasta viimase kolmandiku need neli kuud, mis olid möödunud pärast teise maailmasõja puhkemist Tema esimeseks tulemuseks oli meie kodanliku valitsuse Pätsi valitsuse välispoliitiline isolatsioon. Nimelt tuleb pidada meeles, et nii kodanliku valitsuse tekkimises kujundama küsimises suurt osa Kui kavatse kohe sõjaline toetus. Nüüd, kus need välisimperialistid olid omavahel? Kodanlikul valitsusel tarviduse korral ei anna nende käest mingit abi loota lõi kodanluse hulgas ebakindla meeleolu. Meesti sai suurelt osalt ära lõigatud välisturgudest eeskätt Inglismaast, Inglismaa turu äralangemist, Saksamaa täiel mõõdul. Nagu tol ajal ühes oma kõnes rääkis Tööstus-Kaubanduskoja esimees Joakim Puhk et Saksamaa tõstis sõja puhkedes õige märgatavalt kõigepealt müüdavate kaupade hindu. Raua hind tõusis 70, protsente, mitmed keemiasaadused kuni 100 protsenti. Teisest küljest Saksamaa tahtis aga eestist olevat kaupa saada. Kaubad hakkasid kaduma turult juba nii-öelda esimestel sõjapäevadel. Mäletan selleni teisel või kolmandal päeval peale sõja puhkemist feivale äris, seal, kus praegu võidu väljak Plaza, Aerofloti Guantas, seal oleks saksa keelt rääkiv. Kena välimusega daam, küsis sealt. Ja vastati, et seda number kuuendat enam ei ole. Tahamble käetkokkades, teenkendi, noor nõmmel seksist nilt määrda, mõttel, kommentikonoomer kuuendad enam ei ole, kukkus minestusse. Nähtavaste sellel taimel olid muidugi sele. Nummert kuulanud huulepulgaga võib olla seotud tema väga olulised eluplaanid, mis need nurja läksid. Aga puudus oliga kaupadest, millel oli vast suurem tähtsus kui huulepulgad. Sarnases olukorras kaitse valitsus Priidi sõlmima vastastikuse abistamise leping ka Nõukogude Liiduga, olgugi et ta sellest mitte väga vaimustatud. Teatud hulga oma sõjavägesid need punaväeosad kuidagi sekkunud Eestis sisepoliitilisse olukorda kuid nende viibimine vahepeal Seal oli üks nii heas toitumuses kaitseliidu moonides proua kes seletas ja ütles, et vaat, et möödunud sügisest peale on Coheni mingi nagu ängistus rinnas, ei saa kohe vabalt hingata. Ja see ängistus ja nad paistavad olema ainult selle kaitseliidu proual, vaid ka paljudel teistel vastupidi, jälle tööliste hulgas. See aitas kaasa. Ja isegi nii suhteliselt vaikses linnas nagu Tartu Tartu kaitsepolitsei komissar ühes oma ettekandes tollest ajast oma ülemusele mainib, et et kõige selle juures valitseb kommunistide seas ääretult ülevale via upsakas käitumine ja suhtumine. No ühesõnaga, lähen uhkedazarbanest eesti keelde. Tõlgitult tähendab see seda, et töölisklassi Valitsus selle kõigi nende raskuste peale ei oskanud reageerida teiste vahenditega, kui maksude tõstmisega. Pidevalt peale selle Pätsi diktatuuri kehtestamist 34.-st aastast elu objektiivse käigu tõttu, kui ka meie partei Oli see opositsiooni vaim kasvanud, kuid neid, see võttis hoopis kiirema käigu, ise looma. Kõigepealt avaldusse sarnastest nähtustest nagu ametiühingute liikmete arvu kiires kasvus ja ametiühingud. Võitlus võima tõusus, nagu teada, meie parteil oli ühisrinne sotsialistide basema tiiva nõndanimetatud marksistliku töörahvaühenduse rühmaga ja nendega koostööst töötades. Nende kaudu saime meie oma mõju alla kõik suuremad, legaalsed tööliste organisatsioon, et see väljendas ennast ka sarnastest nähtustest mis Pätsi valitsuse olukorras väga tinglikult olid. Nagu valimised. Nimelt 39. aastal. Sügisel toimusid linnavolikogude valimised ja terves reas suuremates linnades eesotsas Tallinna ja Tartuga sai Pätsi vastane opositsioon linnavolikogudes enamuse. Muu hulgas valiti linnavolikogudes rega terve rida tööliste ühisrinde kandidaate. Niisamuti olid ka riigivolikogu järelvalimistel, nii et see Köik näitas seda rahva meeleolu valitsusvastase meeleolu. Väikerahvale sobivaimaks tuleb pidada mõistlikult põhjendatud ja kriitiliselt kaalutud üksmeelt, kus mitmesugused tunde momendid etendaksid võimalikult väikest osa täiendades vahest ainult mõistuslikult loodud aluseid muutmata aga nende suunda ja kippumata neid asendama. Soovunelm väljendatuna peatoimetaja Harald Tammeri sõnadega Neljateistkümnenda detsembri Päevalehes. Ei tea, kas president oli seda juhtkirja lugenud või ei olnud? Sel polegi tähtsust, sest mõtted olid ju tema omad. Üksmeelt oli ta kogu aeg nõudnud. Samuti oli ta enda loodud riigiasutusi nimetanud mõistlikel alustel tegutsevateks ja rahval võis emotsioone olla ainult nende heakskiitmiseks. Alles võidupüha tervituses, mis pika lohena väänlas suvel kõikides ajalehtedes olitavama diktatuuri, valitsust nimetanud tasakaalustatud rahvavalitsuseks. Seda saab siiski ka rahvakeelde tõlkida. Tasakaal tähendas ühel pool presidenti, teisel pool valitsust, rahvaesindust ja kõike muud, mida president tegelikult suuresti üles kaalus. Tema ja ainult tema, see oli võim, rahva tahe ja Isamaa ning selles pidid kõik kuuletuma. Võimutäius oli 1938. aasta jüripäeval presidendiks saanud hallpea Salasoo olnud kodanliku riigi tekkimisest peale. Tema juhitud põllumeeste kogud alustasid juba kahekümnendatel aastatel võitlust kodanliku korra mesinädalatel sündinud põhiseaduse vastu. Põhiseadusel polnud muidu vigagi, aga liiga vähe pidas lugu riigipea isikust. Pätsi partei initsiatiivi võtsid 30.-te aastate alguses üle vapsid, kelle põhiseaduseelnõu 1933. aasta rahvahääletusel võitis ja andiski riigivanemale suured õigused. Saatuse irooniat, saiust päts nõndanimetatud üleminekuriigivanemaks ja nüüd olid ta unistused täitunud. Kahju küll, oma võimu tuli tal teataval määral jagada kindral Laidoneri Riga vapside esimese presidendikandidaadiga aga sinna polnud midagi parata. Ilma kindralit ta polnuks ka riigipööret, sest üksnes sõjaväe toitus aitas maha suruda vapside rünnak rüütlased. Seepärast pidigi päts sallima 1930.-te aastate keskpaigast peale ajakirjanduses küllaltki sageli levitatud fotot. Päts ja Laidoner kellut käes, ühe müürijupi juures ja pildil allkiri. Nii nad ehitavad Eesti riiki. See foto oli tehtud Eesti Punase Risti vabaõhukooli nurgakivi panekul. Selle kooli jaoks oli pätsu oma talumaast kahju olnud ja ta oli naabrimehelt liiva põndaku välja kaubelnud. Väljaspoolepidise paistma suure heateona. Oma tulekut võimu juurde laskis ta õue biograaf Edward Laamanil võrrelda ühe Rooma konsuli võimuletulekuga. Ja roomlane oli lausa põllud läinud impeeriumi valitsema. Päts aga erakonnakaaslaste kutsel oma suur talu saksakambrist. Nüüdseks oli siis suur töö tehtud, kõik, mis võimalik, tasalülitatud, näiliselt demokraatlik rahva esinduspaigale pandud. Suure töö eest oli päts 1000 kroonise riigivanemapalga lasknud suurendada kahekordseks kahetuhandelise presidendi palgaks. Peale selle oli ta lasknud endale määrata veel 6000 krooni vanusetasu ja 5500 krooni muid tasusid aastas. Ka oma vanaduspäevadel oli ta mõelnud. Uue põhiseaduse paragrahv number 44 oli sõnastatud ametist lahkunud vabariigi presidendile makstakse pensioni kolme neljandiku suuruses vabariigi presidendi palgast. Seda ajal, kui näiteks vana töömees heideti vabriku väravate taha, ilma et tal oleks olnud õigust kas või sentigi printsioni nõuda. Aga ega president nii omakasupüüdlik olnudki. Ta laskis teistelgi osa saada eelkõige oma lähedastel sugulastel. Need olid kõik kas tema abiga või tema mõjutusel sooja koha saanud vend Nikolai oli ülempreester, kes vahetevahel armastas ka luuletusi kirjutada. Ja siis pidid asjatundjad neid taevani kiitma. Vend Voldemar oli haridusministri abi, kes peale ametikohalt saadud soliidse töötasu sai üheksas komisjonis istumise eest veel 2300 krooni lisatasu. Muide, seesama Voldemar Päts oli uhke selle üle, et hilisem super nats ja sõjaroimarid Alfred Rosenberg oli kunagi sajandi alguses tema õpilane olnud ja siis juba oma antise miitlusega silma paistnud. Vend Peetri jaoks asutas president riigiparkide valitsuse kõrgepalgalise juhataja koha. Oli ju hea, kui oma mees hoidis silma peal Kadrioru ja Oru lossi ümbrusel. Presidendipojad Leo ja Viktor polnud küll sobivad poliitikameesteks, aga paljude aktsiaseltside aktsiapakke mahtus nende taskutesse külg. Lisaksin siia juurde, et presidendi kälimehest advokaat Mihkel pungast sai 1938. aastal riiginõukogu esimees. Võib-olla pidise perekondlik idüll ja üksmeel olema kogu rahvale eeskujuks niisuguseks, mida president ise armastas sõnades kokku võtta. Kui me ikka ühte hoiame, siis see siis oli mitmemõtteline rahva jaoks taevamannat ei tõotanud. Küll aga pidise tähendama utoopilised lootust, et klassivastuolusid on võimalik kinni mätsida ja sel teel kodanluse võimulolekut põlistada. Jah, üleskutse üksmeelele pidi ta uusaastakõnes kindlasti kõlama, kuigi vähe lootusi, et keegi seda tõena võtaks. Kui ometi Hitler kiiremini itta suunduks? Kaitsepolitsei ja siis nende ettekandest kohvikutes ja muudes avalikes kohtades levitavad teatud isikud riigivõimu ja riigijuhtide vastaseid anekdoote ja ironiseerivaid nalju. Seda teevad mitte ainult tuntud vasakpoolsed tegelased, vaid ka paljud nõndanimetatud neutraalsed haritlased. Varem oli lugu nii lõppenud. Saab aimu ka talupoiss, armastas nimesid ümber kombineerida. Ta paigutas esisilbid ümber ja sai näiteks metsa, Villust vitsa mällu vainu Marist, mainu vari muru, Liisest, Liilumuse ja nõnda edasi. Ka noore juku ja liiva Juta said temalt uue nime. Ühel päeval avastas ta äkki, et ka riigipead saab teisiti nimetada. Päts tantinkonds. Ta tõttas seda avastust kohe teistele teatama. Varsti oli lullep. Noormehele tehti teatavaks, et prefekti korraldusega on riigipea solvamise eest talle määratud 250 krooni rahatrahvi või 30 päeva aresti. Trahvi mittetasumisel. Meile pole teada, kumma karistuse talupoiss valis, aga teda saadi veel karistada. Nüüd aga tulnuks terved kohvikutäied preflektijate tassida ja seal polnud sugugi lihtsameelseid, nagu oli too talupoeg. Kui need inimesed riigivõimu ja riigipead juba naerutasid, siis kindlasti äratundmisest kui mäda on olukord. Ja, ega aidanud Kaitsepolitsei punnistustes takistamaks uue folkloori teket. Ainus võimalus seada midagi vastukaaluks seda püütigi. Ilmsed propagandatalituse pealehakkamisel ja Isamaaliidu aktiivsel kaastegevusel hakati rahva seas levitama lugusid, nagu oleksid Euroopa tähtsamad riigi ja poliitikategelased lausa vaimustuses pätsu riigimehe tarkusest. Kes küll poleks seda väitnud Hitler, Mussolini, George, kuues Stahlil kuni itaallaste sissetungiga kukutatud Albaania kuninga Ahmet Sooguni välja. Viimase puhul ei varjanud kodanike ajakirjandus kahjutunnet, et selle väikese riigi suur türann ei jõudnud 39. aasta kevadel oma põgenemisreisil Tallinnani vaid peatus Riias. Oleks ju olnud ülihuvitav näha tema soome-ugri tõugu kaasat, kes oli Ungari hallparuni tütar. Riiklik propagandatalitus puhus suureks sellegi, kui päts sai ootamatult teate, et India üheksootilise vürstiriigiülikool oli just tema valinud oma audoktoriks ja saatnud talle sellekohase diplomi riisiterale kirjutatuna. President polnud sellest ülikoolist midagi kuulnud ja kindlasti teatud pätsust kindias midagi. Ilmselt oli sealses ülikoolis eksootika huvilisi ja et kellelegi sõrm sattus juhuslikult Eesti presidendi nimele, sellest siis ka see tähelepanu avaldus. Kõlbas seegi lugu kära tõstmiseks. Näete, kui suur autoriteet on meie riigipeal ja uusaastakõnes, tuleb kindlasti rahvast hoiatada pahatahtlike elementide eest, kes ei pea lugu riigipea suurest vaevast ja isiklikust hoolest Eesti asja edendamise eest. Suur lootus nagu meretõus meid kannustab meid võitluseks. Me teame, meie omas jõus on 1000 seemet, võitudeks. Tagantjärele. Pole muidugi võimalik presidenti tema kõne kokkuseadmisel abistada aga meenutada tasuks mõndagi, mis oli iseloomulik nõndanimetatud eesti asjale. Sel perioodil jätkab Hendrik Allik. 40. aasta alluvuseks hakkas kujunema juba nii üsna revolutsiooniline situatsioon. Seda meie. Olukord muutub juba küpseks Pätsi valitsuse nii-öelda troonilt tõukamiseks loetelus teatud jõudude polariseerumine. Kui enne 1939. aasta todes kaheksandal, seitsmendal aastal Pätsi valitsuse vastu, meil tulid kaasa ka mõned kodanlikud ringkonnad sealhulgas isegi kontaktid niisuguse tegelasi nagu Jaan Tõnisson, kes enam mitte väiksem kommunismivastane kui Konstantin Päts siis nüüd antud olukorras muidugi need hakkasid juba loobumanejada kontaktides meiega jagasid koondama uuesti Pätsi valitsuse kaitseks teiselt poolt aga lisaks töölisklassile, kes oli meie parteipäevane tugejaga, Pätsi valitsus, opositsioonipäevane tuge hakkas üha rohkem meie peale tulema. Nii Talvo rahvast, eriti. Ni võrdlemisi lai rahvarinne Pätsi valitsuse vastu. Dallase kihte sarnane oli olukord, kus meie partei pidas juba võimalikuks minna üle sellest hüljese propaganda ja agitatsioonistaadiumist Pätsi valitsuse vastu juba otsestele küsimustele Pätsi valitsuse kukutamiseks ja tema asendamiseks tõelise rahvavalitsusega. Seda kõike president ei teadnud oma uusaastakõnes võtta, kuigi pole põhjust arvata, et ta asjade muret tegevat seisu ei märganud. Sel ajal oli veel lootuste õlekõrsi esmajoones NSV Liidu ja Soome vaheline sõda, millest aastalõpustaadiumis võis veel loota. Nõukogude-vastase koalitsiooni teket. Oli ka Berliinist mitmel puhul antud lubadusi, et küll tuleb aeg. Detsembris oli kindral Laidoner olnud visiidil Moskvas, kus teda võeti vastu seisusekohaste austusavaldustega. Oli sõitnud sinna murelikuna tagasi oli tulnud heatujuliselt. Mingisuguseid lisanõudmisi ei esitatud. Nii et olid õlekõrred, aga need ei saanud viia üle ülepääsmatusse jõe, mille nimi oli rahva saatus. Rahvas kavandas oma uut elu ilma Pätsi ja tema kaaskondlasteta. Ja isegi uusaastaöö kuitahes magus jutt ei suutnud enam midagi peatada ega muuta.