Hilissuvel paljastati veel üks lumepallimahhinatsioone. Vili oli täiesti umbrohtu kasvanud ja avastati, et ühel oma öistest visiitidest oli lumepall seemnevilja sisse umbrohuseemet seganud. Üks komploti pühendatud isahani oli oma süügionad sinna üles tunnistanud ja otsekohe enesetapu sooritanud, süües surmavaid karu, mustikaid. Nüüd kuulsid loomad ka seda, et lumepall polnud kunagi nagu paljud seni olid uskunud esimese järgu loom sangari medalit saanud. See oli pelk legend, mida lumepall ise oli pärast lehmalauda lahingut mõnda aega levitanud. Kaugel sellest, et teda oleks autasustatud. Teda oli laidetud lahingus ülesnäidatud arguse eest. Jällegi kuulas mõni loom seda teadet hämmeldusega, kuid kiunats oli võimeline neid veenma, et nende mälu pettis sügisel tohutu kurnava pingutusega, sest peaaegu samal ajal oli tulnud ka vilja lõigata, sai tuule riskiv valmis. Masinavärk tuli veel sisse panna ja vingur pidas läbirääkimisi selle ostuks, kuid hoone ise oli valmis. Kõikide raskuste kiuste, hoolimata kogenematusest, algelistes tööriistadest, kehvast õnnest ja lumepallireetmisest, oli tööga punktipealt õigeks päevaks valmis jõutud. Väsinud, kuid uhked, kõndisid loomad ümber oma meistritöö, mis nende silmis näis isegi kaunim kui esimesel ehitamisel. Pealegi olid müürid kaks korda paksemad, mingisugune lõhkeaine idee neid seekord maatasa. Ja kui loomad mõtlesid sellele, kuidas nad olid vaeva näinud, millistest araks löömistest üle saanud ja kui palju uut toob nende ellu see, kui tiivad pöörlevad ja dünamo töötavad. Kui nad kõigele sellele mõtlesid, kadus väsimus ja hõisati, skepslasid nad ümber. Tuuleveski. Napolion ise tuli koerte ja kikka saatel valmis tööd üle vaatama. Ta õnnitles isiklikult loomi, nende saavutuse puhul kuulutas, et Veski nimetatakse Napoleoni veskiks. Kaks päeva hiljem kutsuti loomad küüni erimiitingule. Üllatus lõinat tummaks, kui Napolion teatas, et on müünud puuvirna Frederik-ile. Homme tulevad Frederiku vankrid ja hakkavad seda ära vedama. Kõik see aeg, mil ta oli väliselt pilkingtoniga sõprust pidanud, oli Napolionil tegelikult olnud salajane kokkulepe. Frederik iga kõik suhted rebasemetsaga olevat katkestatud pilkingtonile olevat saadetud solvavaid läkitusi. Tuvidel olevat kästud Grööniverefarmist eemale hoida ja muuta oma loosung surm Frederickile, surmaks pilkingtonile. Samal ajal kinnitas Napolion loomadele, et jutud loomade farmi ähvardavast kallaletungist on täiesti valed ja lood Frederik julmustest oma loomade vastu suuresti liialdatud. Kõigi nende kuulduste taga olevat algselt seisnud küllap vist lumepall ja tema agendid. Nüüd ilmnes, et lumepall ei varjanud end hoopiski mitte Grööniveres ja tegelikult polnud seal üldse olnudki. Ta elas, räägiti päris luksuslikult rebasemetsas ja õigupoolest oli olnud läinud aastatel pilkingtoni pensionil. Napoleoni kavalus viis sead ekstaasi näilise sõprusega pilk Hiltoni vastu oli ta pannud Frederick 12 naela võrra hinda tõstma. Ent nagu rääkis kiunats, näitas Napoleoni mõistuse üleolekut ennekõike Seefakt. Et ta ei usaldanud kedagi, isegi Frederick mitte. Frederik oli tahtnud maksta puude eest millegi tšekiks kutsutuga, mis paistis olevat paberitükk sellele kirjutatud maksu lubadusega. Aga Frederick jaoks oli Napolion liiga kaval. Ta oli nõudnud maksmist tõeliste viie naelastes rahatähtedes, mis tuli üle anda enne puude äraviimist. Frederik oli juba maksnud ja makstud summast jagus parajasti tuuleveskimasinavärgi ostmiseks. Vahepeal veeti puud suure kiiruga minema. Kui riit oli kadunud, peeti küünist teine erimiiting, et loomad näeksid Frederik rahatähti õndsalt naeratades, mõlemad aurahad rinnas, lebas Napolion poodiumil õlgedest tasemel raha tema kõrval kenasti kuhjas elumaja köögist pärit portselanvaagnale. Loomad läksid rivis aeglaselt mööda ja igaüks võis isu täis vahtida. Ja tümpsa ajas nina ligi, et rahatähti nuusutada ning õhukesed valged paberilipikud lendasid ja kahisesid tema hinguses. Kolm päeva hiljem puhkes pöörane tohuvabohu. Surnukahvatu näoga vingur tuli jalgrattaga 1000 nelja teed mööda, viskas ratta õuele ja tormas otse elumajja. Järgmisel hetkel kõlas Napoleoni ruumidest summutatud raevu. Ruie uudis toimunust levis farmis nagu kulutuli. Rahapaberid olid võltsitud. Frederik oli saanud puud jumalamuidu. Napolion kutsus jalamaid loomad kokku ja kuulutas hirmsal häälel Frederick yles surmaotsuse. Ta ütles, et kui Frederick kätte saadakse, tuleb ta elusalt ära keeta. Samal ajal hoiatas ta loomi, et pärast seda reeturliku tegu võib oodata kõige halvemat. Frederik ja tema mehed võivad iga hetk seda kauaoodatud kallaletungi alustada. Kõigile farmi juurdepääsuteedele pandi välja vahipostid. Lisaks saadeti neli tuvi rebasemetsa lepitus läkitusega, millest loodeti, et see võib taastada head suhted pilkingtoniga. Juba järgmisel hommikul kallaletung algaski. Loomad olid hommikust söömas, kui sisse tormasid piilurid uudisega, et Frederik ja tema kaaslased on juba karjaväravast läbi tulnud. Küllalt vapralt läksid loomad neile vastu, aga seekord ei saanud nad nii kerget võitu kui lehmalauda lahingus. Tulemas oli 15 meest, poole tosina püssiga ja 50 jardi pealt avasid nad kohe tule. Loomad ei suutnud hirmsatele paukudele nõelavaile Haableile vastu panna ning hoolimata Napoleoni ja tümpsu pingutustest nende ridu koondada, löödi nad tagasi. Osa neist oli juba haavatud. Nad tõmbusid farmihoonetesse varjule ning piilusid ettevaatlikult piludest jaoks aukudest. Terve Suur-Karjamaa tuuleveski kaasa arvatud, oli vaenlase käes. Hetkeks näis koguni Napoleoni tarkus otsas olevat. Ta sammus sõnagi lausumata edasi-tagasi ja võngutas kangelt saba. Rebasemetsa poole saadeti igatsevad pilke kui pilkington ja tema mehed. Neid Aidanuksid oleks veel olnud võimalik võita. Kuid sel hetkel pöördusid eelmisel päeval välja saadetud tuvid tagasi ja üks neist kandis paberitüki pilkingtonilt. Sellele oli pliiatsiga kirjutatud paras teile. Vahepeal olid Frederik ja tema mehed peatunud tuuleveski juures. Loomad jälgisid neid ja kostis kohkumuse pominat. Kaks meest olid välja võtnud raudkangi ja suure sepahaamri. Nad valmistusid tuuleveskit maha lõhkuma. Võivatu, hüüdis Napolion. Selleks ehitasime müürid kaugelt liiga paksud. Nad ei suuda neid nädalaga maha lõhkuda. Julgust, seltsimehed. Benjamin Aga jälgis meeste liigutusi pingsalt. Nood kaks, kel olid vasar ja kang lõhkusid otse tuuleveski alusmüüri kohale, auku aeglaselt ja säärase ilmega, nagu oleks see lugu teda peaaegu lõbustanud, noogutas Benjamin oma pika koonu. Seda ma arvasingi, ütles ta. Kas te ei näe, mida nad teevad? Järgmisel hetkel topivad nad sellesse auku püssirohtu. Loomad ootasid õuduses. Nüüd oli võimatu hoonete varjust nina välja pista. Mõne minuti pärast nähti, kuidas mehed igas suunas laiali jooksid. Siis käis kurdiks lööve kamakas. Tuvid tõusid lendu ja kõik loomad peale Napolioni viskusid kõhuli maha ning peitsid pea. Kui nad jälle püsti tõusid, hõljus selle kohal, kus oli seisnud tuuleveski, hiiglaslik must suitsupilv. Tuuleiil ajas selle aegamisi laiali. Tuuleveski oli olemast lakanud. Seda nähes tuli loomadel julgus tagasi. Hetk varem tuntud hirm ja meeleheide uppusid raevu. Selle alatu põlastusväärse teo pärast kostis võimas kättemaksu, kisa ja enamat käsku ootamata sööstsid loomad summas edasi otsejoones vaenlase peale. Seekord ei teinud nad väljagi julmadest haavlitest, mida neile 100. nagu rahet. See oli metsik, ränk lahingmehed, tulistasid aina uuesti ja kui loomad päris lähedale jõudsid, andsid pihta oma keppide raskete saabastega. Üks lehm, kolm lammaste, kaks hane said surma ja peaaegu kõik olid haavatud. Isegi tagatiival operatsioone juhtivat Napoleoni oli ükshaavel saba otsast riivanud, aga mehedki ei pääsenud terve nahaga. Kolmel neist olid tümpsu, kabjahoobid pealuu sisse löönud. Ühte oli lehm sarvega kõhtu puskinud, teisel rebisid Chessija kellukas peaaegu püksid jalast. Ja kui Napoleoni ihukaitse üheksa koera, kellele ta oli käskinud heki varjus ringi minna metsikult haukudes järsku külje pealt välja ilmusid, sai paanikameestest võitu. Nad nägid, et neid ähvardab oht piiramisrõngasse sattuda. Frederick karjus oma meestele, et nad jalga laseksid, kuni see veel võimalik on. Ja järgmisel hetkel lidus Arg, vaenlane kalli elu eest. Loomad jälitasid inimesi põlluotsani ja andsid neile viimased hoobid, kui nad ennast okashekist välja pressisid. Loomad olid võitnud, kuid nad olid väsinud ja haavatud. Pikkamisi hakkasid nad farmi poole tagasi lonkama. Rohul lebavad surnud, seltsimeeste nägemine liigutas mõnda neist pisarateni. Ja väheks ajaks peatusid nad kurvas vaikuses, selles paigas, kus kord oli seisnud tuuleveski ja see oli läinud peaaegu viimanegi jälg nende töövaevast oli kadunud. Isegi alusmüür oli osaliselt purustatud ja veski uuesti ülesehitamiseks ei saanud nad seekord kasutada mahalangenud kive nagu varem. Seekord olid kividki kadunud. Plahvatuse jõud oli paisanud need 100 jardi taha. Tundus nii, nagu poleks tuuleveskit eales olnudki. Kui nad farmile lähenesid, tuli neile kõikudes vastu kiunats, kes võitluse ajal oli seletamatul kombel kadunud olnud, võngutas saba ning kiirgas rahulolust. Ja farmihoonete poolt kuulsid loomad pidulikku püssipauku. Mis pärast püssi paugub? Küsis tümpsa. Meie võidu tähistamiseks Hüüdis kiunats. Mis võidu küsis tümpsa. Tema põlved varitsesid, ta oli kaotanud ühe raua ja lõhestanud kabja ning tema taga jalas oli tosin haavlit. Mis võiduseltsimees, kas me ei kihutanud vaenlast oma pinnalt minema loomade farmi pühalt pinnalt? Agarad hävitasid tuuleveski ja me ehitasime seda kaks aastat. Kah mul asi, mehitame teise tuuleveski, me ehitame koos tuuleveskit, kui meil selleks tahtmist on, sai hinda seda vägevat tegu, millega me hakkama saime. Seltsimees, seesama pind, millel me praegu seisame, olin vaenlase valduses ja nüüd tänu seltsimees Napoleoni juhtimisele, võitsime iga tolli sellest tagasi. Võitsime taaži, mis meile kuulus, ütles Tõmpsa. See ongi meie võit. Ütles kiunats. Nad lonkasid õuele haavlid Tõmpsa kintsus tegid piinavat valu. Ta nägi enda ees ränka tööd, et tuuleveskit alusmüürist peale uuesti üles ehitada ja kinnitas juba oma vaimu sellest ülesandest jagu saamiseks. Kuid esimest korda tuli talle pähe, et ta on 11 aastat vana ja vahest pole tema võimsad lihased enam päriselt need, mis nad olid kunagi olnud. Aga kui loomad nägid rohelist lippu lehvimas ja kuulsid jälle püssipauku kokku, lasti püssi seitse korda ja kuulsid Napoleoni kõnet, kes õnnitles neid nende panuse puhul, siis näis neile ometi, et nad on saavutanud suure võidu. Lahingus tapetud loomad maeti pidulikult maha. Tümps ristik vedasid surnuvankrit ja Napolion ise sammus rongkäigu eesotsas. Pidustuste päralt jäeti tervelt kaks päeva, lauldi, peeti kõnesid ja paugutati veelgi püssi. Ning erilise kingitusena sai iga loom ühe õuna iga lind, kaks untsi teri ja iga koer kolm kaku. Anti teada, et lahing nimetatakse tuuleveski lahinguks ja et Napolion on rajanud uue autasu, rohelipu ordeni, millega ta on autasustatud iseennast. Üldises rõõmutsemises, unustati õnnetu lugu rahatähtedega. Mõni päev hiljem juhtus, et sead sattusid elumaja keldris kastiviski peale. Maja esimesel ülevõtmisel oli see kahe silma vahele jäänud. Sellel ööl kostis elumajast valju laulmist, millesse igaühe üllatuseks segunes jupikesi Inglismaa loomadest. Poole 10 paiku nähti selgesti, kuidas tagauksest ilmus välja Napolion. Jountsi kõvakübar peas galopeeris kiiresti ümber aia ja kadus majja tagasi. Hommikul aga lasus elumaja kohal sügav vaikus. Ükski siga ei paistnud end liigutavat. Kell oli juba peaaegu üheksa, kui välja ilmus kiunats, kes kõndis aeglaselt ja rusutult, silmad tuhmid, saba taga, tolknemas ilmutades kõiki tõsise tõve tundemärke. Ta kutsus loomad kokku ja teatas neile, et tal on edasi anda hirmus uudis. Seltsimees Napolion on suremas. Tõusis häda hala, elumaja ustajate pandi õlgi maha ja loomad käisid kikivarvul. Pisarsilmil küsisid nad üksteiselt, mis siis küll teha, kui nende juht meilt ära võetakse. Käis ringi kumu, et lumepallil oli lõpuks siiski õnnestunud Napoleoni toitu mürki sokutada. Kell 11 tuli kiunatuse välja järjekordse teadaandega. Oma viimase teona siin maa peal oli Napolion andnud välja piduliku dekreedi. Alkoholi joomist tuleb karistada surmanuhtlusega. Õhtuks näis Napolion siiski veidi kosuvad ja järgmisel hommikul võis kiunats teatada, et ta kenasti tervenemas selle päeva õhtuks oli. Napoli on tõesti tööpostil tagasi. Järgmisel päeval kuuldi, et ta on teinud vingurile ülesandeks osta pillingtonist paar brošüüri õllepruulimise ja viinaajamise kohta. Nädal hiljem andis Napolion korralduse, et Väike-Karjamaa viljapuuaia taga, mis algselt oli kavatsetud, jätta kõrvale rohumaana töövõime kaotanud loomadele tuleb üles künda. Teatati, et karjamaa on välja kurnatud ja vajab uut rohukülvi. Kuid peagi saabus uudis, et Napolion kavatseb sellele otra külvata. Umbes tolle aja paiku toimus kummaline vahejuhtum, mida vaevalt keegi suutis mõista. Ühel ööl nii kella 12 paiku kostis aiast vali mürtsatus ja loomad tormasid tallidest laudadest välja. Oli kuuvalge öö suure küüni otsaseina all, kuhu olid kirjutatud seitse käsku lebas pooleks murdunud Renel. Selle kõrval oli siruli maas hetkeks uimaseks löödud kiunats. Tema lähedusse jäi latern värvipintsel ja kummuli läinud bot. Valget värvi. Koerad moodustasid otsekohe kiunats ümberringi ja niipea, kui ta oli võimeline kõndima, saatsid ta elumajja tagasi. Ükski loom ei taibanud, mida see pidi tähendama. Välja arvatud vana Benjamin, kes noogutas teadjal ilmel koonu ja näis asja jagavat, kuid ta ei öelnud midagi. Aga mõne päeva pärast märkas Muriel enda tarbeks seitset käsku üle lugedes, et oli veel üks käsk, mida loomad olid valesti mäletanud. Nad olid mõtelnud, et viies käsk kõlab. Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi. Aga seal oli veel üks sõna, mille nad olid unustanud. Tegelikult kõlas käsk nii. Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi ülemäära. Tõmpsa lõhenenud kabja paranemine võttis aega tuuleveski uuesti ülesehitamist oli alustatud järgmisel päeval pärast võidupidustusi. Tümpsa keeldus ühtegi vaba päeva võtmast ja tegi endale auasjaks valu mitte välja näidata. Õhtul tunnistas ta ristikule nelja silma all, et kabi teeb talle üksjagu vaeva risti, graviskap ja taime kompressidega, mida ta valmistas mälumise teel. Ja nii tema kui ka Benjamin käisid ümbsale peale, et ta tööl vähem pingutaks. Hobuse kopsud ei kesta igavesti, ütles ristik tümpsale, aga tümps-i kuulanud. Talle oli jäänud ainult üks tõeline soov, nagu ta ütles enne pensioniea kättejõudmist näha tuuleveskiehitust heas hoos olevat. Alguses, kui esimest korda sõnastati loomade farmi seadusi oli hobuste ja sigade pensioni heaks määratud 12 aastat. Lehmadel 14, koertel üheksa, lammastel seitse ja kanadel ning hanedel viis aastat. Oli kokku lepitud Heldrites vanaduspensionidest. Siiani polnud küll ükski loom päriselt pensionile jäänud, kuid viimasel ajal oli see asi üha enam kõneks tulnud. Nüüd, kui väike aas viljapuuaia taga oli odra jaoks jäetud, teadis kuulujutt rääkida, et Tarastatama pidi nurgake suurest karjamaast ja pensionile jäänud loomadele rohumaaks tehtama. Räägiti, et hobuse pensioniks on viis naela vilja päevas ja talvel 15 naela heina, millele üldistel pidupäevadel lisandub porgand või õun. Tümpsa 12. sünnipäev oli tulemas järgmise aasta hilissuvel.