Vahepeal oli elul ränk talv, oli niisama külm kui eelminegi ja toit veelgi nappima. Jälle kord kärbiti kõigil toidu portse sead ja koerad, välja arvatud liiga jäik võrdsus. Toiduportsude selgitas kiunats oleks vastuolus animalismi põhimõtetega. Igatahes ei valmistanud talle mingit raskust teha teistele loomadele selgeks, et tegelikult meil pole toiduna pust, ükskõik kuidas asi välja paistabki. Esialgu oli leitud vajalik portse korrigeerida. Kiunats rääkis sellest ikka kui korrigeerimisest, mitte kunagi, kui vähendamisest Kuitsioonzi ajaga võrrelduna, ütles ta, on progress tohutu. Kiledal rutakalt häälel arve ette lugedes tõestas ta üksikasjaliselt, et neil on rohkem kaera, rohkem heina, rohkem naereid, kuid Johnsi päevil, et nad teevad lühemaid tööpäevi, et neil on parem joogivesi, et nad elavad kauem, et järglaste suremus on langenud ja etallides on neil rohkem põhku ja vähem kirpe. Loomad uskusid sellest igat sõna. Õigust öelda olid shows ja kõik, mida ta esindas, neil peaaegu mälust kadunud. Nad teadsid, et nüüdne elu on karm ja ka siin, et nad on tihti näljase, neil on sageli külm ja kui nad ei maga, siis teevad nad tavaliselt tööd. Aga vanal ajal oli kahtlemata halvem olnud. Nad olid õnnelikud seda uskudes. Pealegi olid nad tol ajal olnud orjad, nüüd aga olid vabad. Ja selles seisneski suur erinevus nagu kiunats ei jätnud rõhutamata. Nüüd tahtis palju rohkem suid toita. Sügisel olid kõik neli emist peaaegu ühel ajal pesakondadega maha saanud, tuues ühtekokku ilmale 31 põrsast. Põrsad olid laigulised ja kuna Napolion oli farmi ainus kult, siis võis nende isa ära arvata. Anti teada, et hiljem, kui ostetakse telliseid ja puitu, ehitatakse elumaja õuele koolimaja. Esialgu õpetas põrsaid Napolion ise elumaja köögis. Kehalisi harjutusi tegid nad õuel ja neil ei soovitatud teiste noorloomadega koos mängida. Umbes samal ajal kehtestati ka seadus, et kui teerajal saavad kokkusiga ja mõni muu loom peab viimane kõrvale astuma ja et kõik sead positsioonist hoolimata tohivad pühapäeviti kanda sabas rohelist linti. Farmil oli olnud küllaltki edukas aasta, kuid rahast oli siiski veel puudus. Koolimaja jaoks tuli osta telliseid, liiva ja lupja ning samuti oli vaja hakata jälle säästma tuuleveskimasinavärgi tarbeks. Siis oli veel majja vaja lambiõli ja küünlaid, suhkrut Napoleoni lauale. Teistele sigadele keelas ta selle ära, sest see pidi paksuks tegema ja kõiki tavalisi varude täiendamist taht vaid asju nagu tööriistu, naelu, nööri, sütt, juhet vanarauda ja koerakakke. Müüdi maha üks heinakuhi ja osa kartulisaagist ning lepingut munade osas suurendati 600-le munale nädalas. Nii et sel aastal haudusid kanad parajasti nii palju tibusid välja, et oma arvu senisel tasemel hoida. Detsembris kärbitud portse kärbiti uuesti veebruaris ning õli säästmiseks keelati tallides laternaid põletada. Aga sigade elul ei paistnud midagi viga olevat ja nad võtsid silmanähtavalt kaalus juurde. Ühel õhtul veebruari lõpus heljus köögi tagant väikesest pruulkojast meditatsiooni ajal polnud kasutatud üle terve farmi sooja rammusat isuäratavat lõhna, mida loomad polnud kunagi varem tundnud. Keegi ütles, et nii lõhnab keev oder. Loomad tõmbasid näljased lõhna ninna ja küsisid endalt, kas neile tehakse õhtusöögiks sooja rokka. Ei antud aga mingit sooja. Rocca järgmisel pühapäeval teatati, et nüüdsest jääb kogu Oder sigadele viljapuuaia taha põllule oligi juba otra külvatud ja peagi imbus läbi uudis, et nüüd saab iga siga pindi õlut päevas. Napolion ise pool gallonit, mis serveeritakse talle alati ground orbiit Irinas. Aga kui tuligi raskusi kanda, siis osaliselt hüvitas loomade vaeva see fakt, et nüüdne elu oli varasemast väärikam. Nüüd oli rohkem laulmist, rohkem kõnesid, rohkem rongkäike. Napolion oli andnud käsu, et kord nädalas tuleb pidada spontaanne meeleavaldus, nagu seda kutsuti, mille eesmärk on ülistada loomade farmi võitlusi ja võite. Kindlaksmääratud ajal jätsid loomad töö pooleli ning tegid sõjaväelises rivikorras ja marsisammul ringkäigu ümber farmi sead kõige ees siis hobused, siis lehmad, siis lambad ja siis linnud. Koerad käisid protsessiooni külgedel ja kõige ees marssis Napoleoni must Kikas. Alati kandsid tümpsu ristikenda vahel rohelist loosungit, millel oli sõrg ja sarv ning kiri, elagu seltsimees Napolion. Seejärel deklareeriti Napoleoni auks kirjutatud luuletusi ja kiunats pidas kõne, milles ta esitas üksikasju Toiduainetoodangu kasvust viimasel ajal ning puhuti lasti püssist üks pauk. Lambad olid spontaanse meeleavalduse suurimad poolehoidjad ja kui keegi juhtus nurisema, nagu mõni loom aeg-ajalt tegi, kui läheduses polnud sigu või koeri, et nad raiskavad ainult aega ja peavad ilmatu aja külma käes seisma, siis oli kindel, et lambad vaigistavat maha oma mäegimisega. Neli jalga hea, kaks jalga halb. Kokkuvõttes olid need pidustused siiski loomadele meele järele. Nad tajusid lohutusena, kui neile meenutati, et kõigest hoolimata olid nad tõeliselt omaenda peremehed ja et töö, mida nad tegid, tõi kasu neile endale. Nii olid laulud, rongkäigud, kiunatusi, arvud, püssipauk, kikka kiremine ja lipu lehvitamine suutelised neid unustama panema, et neil vähemalt mõnikord kõht pilli lööd. Aprillis kuulutati loomade farm vabariigiks ja tuli valida president oli ainult üks kandidaat Napolion, kes ka ühel häälel valiti. Samal päeval teatati, et on avastatud uued dokumendid, mis paljastavad edasisi üksikasju lumepalli vandenõust Johnsiga. Nüüd ilmnes, et oma strateegiaga polnud lumepall mitte üksnes üritanud lüüasaamist lehmalauda lahingus, nagu loomad olid esialgu arvanud, vaid oli avalikult Jonsi poolel võidelnud. Tegelikult oli tema juhtinud inimvägesid ja sööstnud lahingusse huulil sõnad. Elagu inimkond. Haavad lumepalliseljal, mida mõned loomad siiski veel mäletasid näinud olevat, olid pärit Napoleoni hammastest. Keset suve ilmus järsku ronk Mooses mõneaastase äraoleku järel farmi tagasi. Ta polnud peaaegu üldse muutunud, ei teinud ikka veel tööd ja pajatas nagu ennegi kristallsuhkrumäest. Ta istus mõnele kannule, lehvitas musti tiibu ja kõneles tundide viisi igaühele, kes teda kuulata tahtis. Seal ülalseltsimehed tavatses ta pidulikult öelda, osutades oma suure nokaga taevasse seal ülal just teispool seda tumedat pilve. Mida te näete, on kristallsuhkrumägi, see õnnelik maa, kus meie vaesed loomad igaveseks oma vaevast välja puhkame. Ta väitis isegi, et on ühel kõrgematest lendudest seal olnud ja näinud igihallijaid, ristikuvälju ning hekkide otsas kasvava linaseemnekooki ja tükksuhkrut. Paljud loomad uskusid teda. Nad arutlesid, et nende elus oli nüüd palju nälga ja vaeva. Kas polnud siis õige ja õiglane, et kusagil mujal on olemas parem maailm mida oli raske kindlaks teha, see oli sigade suhtumine Moosesesse. Nad kõik kuulutasid põlgusega, et tema jutud kristallsuhkrumäest on valed ja ometi lubasid nad tal farmi jääda, ilma et oleks tööd teinud ning andsid talle veerand pinti õlut päevas. Kuid ümpsa kabi oli terveks saanud murdiste rohkem tööd teha kui kunagi varem. Tõsi, sel aastal töötasid kõik loomad nagu orjad. Peale tavalise farmitöö ja selle, et ehitati uuesti üles tuuleveski alustati märtsis põrsastele koolihoone rajamist. Mõnikord oli raske pikki tunde tühja kõhuga välja kannatada, kuid tümps ei komistanud kordagi. Ta ei öelnud ega teinud midagi, mis oleks andnud märki, nagu poleks tema jõud enam see, mis varem. Ainult välimus oli tal veidi muutunud. Nahk läikis vähem kui tavaliselt ja suured kintsud näisid olevat lahjunud. Teised ütlesid. Kui kevadel rohi tärkab, kosub Tõmpsa jälle. Aga tuli, kevad sai läinud lopsakamaks, kui ta pingutas kivimurru tippu viival nõlval lihaseid mõne suure kivilahmaka raskusest jagu saamiseks näis mõnikord, et teda hoiab jalul ainult tahe jätkata. Säärastel puhkudel paistsid tümpsa mokad vormivad sõnu modin veelgi rohkem tööd. Häält tal enam polnud. Jällegi manitsesid ristik ja Benjamin teda, et oma tervise eest hoolitseks, aga tümpsu ei teinud. Kuulmagi lähenes tema 12-st sünnipäev. Talle oli ükspuha, mis juhtub, kui ainult enne pensionile minekut oleks hea varukive kogutud. Ühel hilisel suveõhtul levis äkki farmis kuuldus, et ümpsad on midagi juhtunud. Ta oli üksi välja läinud, et kivikoormat tuuleveski juurde vedada. Ja kuuldes oli õige. Nii palju oli kindel. Mõni minut hiljem lendasid kohale kaks tuvi uudisega tümps kukkus maha, ta lebab küljeli ega saa püsti. Ligi pooled farmiloomad tormasid künkale, kus seisis tuuleveski. Seal lebas tümpsu vankri naiste vahel, kael sirgus, võimetu isegi peatastma. Silmad olid klaasistunud, küljed higist, tuhmid suust oli tal nõrgunud verenire. Ristik laskus tema kõrvale põlvili. Tümpsa hüüdis ta, mis sul on? Kopsud, ütles Tõmpsa nõrgal häälel. Sellest pole midagi, küllap te suudate tuuleveski ilma minuta valmis ehitada. Siia on kenake hulk kive kogutud mulje, ainult üks pensionini. Tõtt-öelda ma ootasin, millal saan kõrvale astuda. Ja kui Bentšamingi on vanaks jäänud, lasevad nad ehk temagi minuga koos vabaks. Nii et ta võib mulle seltsiks olla. Me peame otsekohe abi saama, ütles ristik, laske jookseb ja ütlebki ju nad seda, mis on juhtunud. Teised tormasid jalamaid elumajja kiunatsile sõna viima. Kohale jäid ainult ristike, Benjamin. Viimane heitis tümpsa kõrvale ja sõnagi lausumata peletas Temastama pika sabaga kärbseid eemale. Umbes veerand tunni pärast ilmus kiunad, kes oli üksainus kaastunne ja osavat. Ta ütles, et seltsimees Napolion oli sügavaima kurbusega kuulnud farmi ühe truuma töölisega juhtunud õnnetusest ja teinud juba korraldusi, et ümpsa Wellingtoni haiglasse ravile saata. Seda kuuldes hakkas loomadel imelik kui välja arvata molli ja lumepall polnud ükski loom iial farmist lahkunud ja neile ei meeldinud kujutleda haiget seltsimeest inimeste kätes olevana. Ent kiunats veenis neid kerge vaevaga. Wellingtoni loomaarstilt võib tümpsa saada paremat ravi, kui seda farmis anda võiks. Ja umbes poole tunni pärast, kuid ümpsa oli mõnevõrra kosunud, aidati tal pingutades jalule tõusta ning ta suutis komberdada talli, kus ristik ja Benjamin olid talle õlgedest hea aseme valmistanud. Järgmised kaks päeva olid Sadallis. Sead olid saatnud suure pudeli roosat arstirohtu, mille nad olid leidnud vannitoa arstirohukapist ja risti kandis seda tümpsale kaks korda päevas pärast sööki. Õhtuti pikutas ristik tümpsa juures, ajas temaga juttu, sellal kui Benjamin kärbseid eemale peletas. Tümpsa väitis, et ta ei kahetse midagi. Kui ta tervise tagasi saab, on tal lootust veel kolm aastat elada ja ta ütles, et ootab neid rahulisi päevi, mis ta veedaks suure karjamaa nurgakeses. Esimest korda elus oleks tal aega õppida ja mõistust harida. Tümpsa ütles, et kavatseb pühendada talle veel jäänud elu tähestiku ülejäänud 28 tähe ära õppimisele. Pensiomine ristik võisid siiski olla tümpsu seltsis alles pärast tööpäeva lõppu. Puu aga kinnine. Vanker tulid ümbsale järele keset päeva. Kõik loomad olid tööl ühe sea järelevalve all naereid rohimas, kui need üllatas farmihoonete poolt galopiga tulev Benjamin, kes kisendas täiest kõrist. Esimest korda nägid loomad Benjamini segaduses. Tõsi küll, esimest korda nägid nad teda galoppi laskmas. Kähku, kähku. Hüüdis ta. Tulge kohe, nad viivad tümps minema. Sealt luba ootamata jätsid loomad töö katki ja tormasid farmihoonete poole. Nii see oligi. Õuel seisis suur kinnine vanker, kaks hobust ees ja kirjad külgedel ning kutsaripukis istus kavala näoga mees, oktoober peas ja tümpsa tall oli tühi. Loomad kogunesid vankri ümber. Hüvasti, tümpsa. Hüüdsid nad kooris. Hüvasti. Sõgedad sõgedad, karjus Benjamin nende ümber Kareldes ja väikeste kappidega maad trumpides sõgedad, kas te siis ei näe, mis selle vankri külgedele on kirjutatud? See peatas loomad ja nad jäid vakka. Muriel hakkas sõnu kokku veerima, aga Benjamin tõukas ta kõrvale ja luges keset vaikust. Alfred Simmons hobuse lihunik ja liimikeetja Wellington. Kauplen loomanahkade ja kondijahuga koeratoit koju kätte. Kas te ei mõista, mida see tähendab? Nad viivad tümpsu tapale. Loomad karjatasid õudusest. Sel hetkel andis kutsaripukis istuv mees hobustele piitsa ja vanker sõitis paraja söögiga õuest välja. Kõik loomad järgnesid karjudes nii, kuidas hääl võttis? Ristik tormas, ettevanker hakkas kiirust lisama. Ristik katsus oma kangeid liikmeid galopiks kokku võtta ja Luukaski kuidagi joosta. Tüümsaagarjusta töömpsa, Tõmpsa töömsa. Ja just sel hetkel, nagu oleks ta kuulnud väljas käivat möllu, ilmus kitsale aknale vankri tagaotsast ümpsa nägu, valge triip, koonul. Töömsa, karjus ristik hirmsa häälega. Töömsa, tule välja, tule ruttu välja. Nad viivad sind surma. Kõik loomad ühinesid hüüdega, tule välja, Tõmpsa, tule välja. Vanker aga sai juba hoo sisse ja eemaldus neist. Polnud kindel, kas tümps oli mõistnud ristiku sõnu. Igatahes hetk hiljem kadustama nagu aknalt ja vankrist kostis tormilist kapiiadega trummeldamist. Tümpsa katsus kabja hoopidega välja murda. Oli olnud aeg, mil paar tema kappidega antud hoopi oleksid vankri pilbasteks pihustanud. Aga hädaramm oli ta maha jätnud ja trummeldavate kapjade tümin jäi kähku nõrgemaks ning kadus hoopis. Meelt heites palusid loomad kahte hobust, kes vankrit vedasid, et nad peatuksid. Seltsimehed, seltsimehed, karjusid naad ärge viige oma venda surma. Ent need lollid elajad olid liiga juhmid juhtuvat aitamiseks. Nad liigutasid vaid kõrvu ja lisasid sammu. Tümpsu nägu ei ilmunud enam aknale. Liiga hilja tuli keegi mõttele vankrist ette joosta ja karjavärava kinni panna. Hetk hiljem oli vanker väravast läbi sõitnud ja kadus kähku teed mööda. Tümpsat ei nähtud enam kunagi. Kolm päeva hiljem teatati, et vaatamata kõigele hoolitsusele, mis hobusele võib osaks saada olite ümpsa Wellingtoni haiglas surnud. Kiunats tuli seda uudist teistele teatama. Ta ütles, et olite ümpsa viimastel tundidel tema juures viibinud. See oli kõiges südantliigutav, on pilt, mis ma eales olen näinud, ütles kiunud, tõstis sõra ja pühkis ühe pisara silmast. Ma olin viimse hetkeni tema voodi kõrval ja päris lõpu eel liiga nõrk rääkimiseks, sosistas ta mulle kõrva, et tema ainukeseks mureks on see, et ah, heidab hinge enne tuuleveski valmis saamist. Edasi, seltsimehed, sosistas ta. Ühes tõuks ongi meil edasi, elagu loomade parv. Elagu seltsimees Napoli allpool ja neil on alati õigus. Need olid tema viimased sõnad, seltsimehed. Siinkohal Kyonatsi olek järsku muutus. Ta jäi hetkeks vait ja enne edasirääkimist heitsid tema pisikesed silmad kahtlustavaid pilke ühele ja teisele poole. Talle oli teatavaks saanud, ütles ta, et ümpsa äraviimise ajal oli levitatud rumalat dialatud kuulujuttu. Mõned loomad olid märganud, et vanker, mis tümps ära viis, kandis kirja hobuse lihunik ja sellest olid tõesti sõgedad küllalt järeldama, nagu viidaks tümpsu tapamajja. Peaaegu uskumatu, ütleski õunad, et mõni loom võib nii loll olla. Kindlasti kisast nördinult sabaga vehkides küljelt küljele õõtsudes. Kindlasti uskunud nad ju seda oma armastatud juhist seltsimees Napolionist. Seletus on tõesti väga lihtne. Vanker oli varem kuulunud lihunikule, kellelt loomaarst selle oli ostnud, jõudmata veel vana nime üle võõbata. Siit oligi eksitus alguse saanud. Seda kuuldes tundsid loomad tohutut kergendust. Ja kui Gyulatuse esitas edasisi piltlikke üksikasju tümpsa surmast, sellest imetlusväärsest hoolitsusest, mis talle osaks oli saanud ja neist kalleyst rohtudest, mis Napolion oli hinnast küsimata kinni maksnud siis kadusid viimasedki kahtlused ja valuseltsimehe surma pärast leevendas mõtte, et vähemalt oli ta surnud õnnelikult.