Et naljatas, et töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomi. Sellepärast pidin mina ettepaneku kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogud, kus kõik point Eesti sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Küllap paljudele tuttav muusika ja ehk seostub ka konkreetse teatrielamusega. Tegemist on leerimuusikaga balletist punane moon, mida Estonia laval viimatine 50.-te aastate alguses. Aga enne seda hooajal 1000 938939 nagu seda kinnitavat teatriajaloo leheküljed, oli punane moon esmakordselt Estonia laval. See poleks iseenesest mingit erilist äramärkimist vajav seik, kui me lähemalt ei teaks toonaseid olusid. Tagantjärele tundub lausa julgustükina lavastada diktatuuri võimuharitipul esindusteatrist teos, millesse on kätketud töörahva solidaarsuse ja internatsionalismi ideed. Mingil määral võis seda lubada töölisteater, aga Estonia? Küllap see oligi Astla vastu minemine nagu seegi, et samal hooajal oli Estonia laval veel teine nõukogude helilooja teost. Seržinski ooper. Need on Vaikse Doni puhul. Meil on teada selle lavastaja Heino uuli visadus. Viibinud 1936. aastal Moskvas Stanislavski nimelises ooperis stuudios nägi ta selle ooperi ettekannet. Küpses kindel otsus tuua sega Estonias lavale. Teatri juhtkond oli sellele vastu, kuid noore mehe visadus ja progressiivsete kultuuritegelaste energiline toetus aitasid kavatsetu ellu viia. Analoogiliselt tuli balletilavastaja rahel Albreil piike murda, enne kui punane moon teoks sai. Mõningad kärped ja ümbersõnastused olid paratamatud, et kodanlastest kultuurielujuhtide vastuseisu nõelasilmast läbi pääseda. Lisage on veel, et mõlemal lavastusel oli tohutu menu. Ajakirja teater 1939. aasta kuuendas numbris avaldatud statistika kinnitab, et punast mooni etendati ühel hooajal 27 korda ligi 20-le 1000-le vaatajale ja vaikset tonni 21 korda rohkem kui 14-le 1000-le vaatajale. Need arvud olid selleaegsetes oludes erakordsed. Tõin selle näite kodanliku Eesti kultuuripoliitika iseloomustamiseks. Osasaamist Nõukogude Touri saavutustest püüti kõigi vahenditega takistada kuid samal ajal progressiivsed jõud võitlesid visalt nendele saavutustele ligipääsemise eest ja nõukogudega. Kultuuril oli tohutu külgetõmbejõud töörahva hulgas väga tabavalt märkinud Johannes Vares-Barbarus oma 1935. aastal Leningradis kirja pandud reisivisanditest. Kui omaaegne Peterburi oli aknakse Euroopasse, et selle kaudu läände vaadata ja sealt kultuuri omandada, siis praegune Leningrad kõlbaks aknaks euroopalekust maksab sisse vaadata, et veenduda prolentaarse kultuuri üldinimlikus vastu. Võetavuses. Eesti oli Nõukogude maast traataiaga eraldatud kuid ometi ei suutnud okastraat takistada eesrindlike ideede sissetungi. Samuti levis informatsioon Nõukogude Liidu rahvaste kultuuri edusammudest. Suurel määral aitasid selleks kaasa Eesti eesrindlike kultuuritegelaste külaskäigud Nõukogude Liitu. Sõiduvõimalused olid küll piiratud, aga mõnikord läks siiski õnneks. Peale Vares-Barbaruse käisid eesti kirjameestest Nõukogude maal veel Johannes Semper, Rudolf Sirge, Aleksander Antson ja veel mõned teised. Samuti käis seal kunstnikke, näitlejaid, muusikuid. Need reisid olid alati väga kasulikud õppetunnid, nagu oli õppetunniks iga kokkupuude Nõukogude kultuuriga. Oli, mida õppida. Lubatagu siinkohal väikene näide. 1930. aasta septembris õnnestus Tallinnas korraldada nõukogude vene lasteraamatunäitus näitus, kus oli välja pandud umbes 80 raamatut ja sadakond originaalillustratsiooni. Sel puhul avaldas ajakiri, oli on 13 reprot Nõukogude Kunstnike illustratsioonidest ja kunstnik Märt Laarmani sõnavõttu. Toome teieni katkendi. Sellest. Paari viimase aasta jooksul korraldatud välisnäitusel on uus vene kunstiliselt väärtuslik ja noorusest särav lasteraamat saanud Euroopas ja Ameerikas imetlusobjektiks. Rida rahvaid on hakanud Kimajja trükkima venelaste raamatuid ja Hollandasil näiteks on juba kuus kogukate albumit venelaselt ja ideeks viga tuua mõned neist meilegi meie lasteraamatu labasesse ja orvuks jäänud maailma, kus nii vähe on kunstiväärtuslikku loomingut. Muide, selle ja veel mõne nõukogude kultuurisaavutusi hülistava kirjutise avaldamise eest sai ajakirja oli, on väljaandja võimudelt tublisti sakutada, nii et see noorele toimetajale varsti koha üles ütles. Korduvalt sai sakutada ka Loomingu toimetaja Johannes Semper ajakirjas avaldatud nõukogude liidus käinute reisimuljete eest kusjuures ähvardati ajakirjalt koguni riiklik toetus ära võtta, Ta ilma milleta see poleks saanud eksisteerida. Nõukogude kultuuri vahendajana asus kesksele kohale raamat. Neid toodi reisidelt kaasa ja prindi muul viisil hankida. Eesmärk oli ikka üks ja see sama, kuid jätkakem meie vabariigi tuntuima bibliograafi, Eesti NSV teenelise Touri tegelase, Helene Johani meenutustega. Minu oma poliitiline ja kultuuriline õhkkond, nii nagu see progressiivne intelligents ütles, hängistab sellest hängistusest välja saada, siis oli nõukogude niisugune kultuurisaavutused üldse kultuurinähtused nagu läbi löövaks. Ja niisuguste ergutavaks vaimsuseks. Progressiivselt mõtlevad ja erksameelsed inimesed käisid Meie kodus suure rõõmuga ja tõesti, nagu ühendasime neid inimesi üksteisega kunstnikkonnas Arkaadia, Laigu, Nikolai kummiks handa muga astuma, vend, sind iimalt ainuBach, Rudolf Sepp ja, ja paljud teised, kes väga vajasid nisust ergutavat vaimu. Need olid inimesed siiski üldiselt sümpadiseerisid nõukogude liitu. Hoiak. See oli nii paratamatult niisuguse edasiviiv ja midagi uut. See intelligents, tuntus kõige rohkem just selles raamatus seltsi oli konkreetne ese, mida ta sai ka oma mõnuks lugeda. Eriti palju raamatut muretses Andrus Johani 35. aastal, kui ta oli üle kuu aja Leningradis. Ta tegi seal oma joonistusi ja maale, külastas muidugi loomulikult Ermitaaži ja teisi muuseume, aga raamatutel hankimine oli tal ka üheks ülesandeks. Niimoodi jõudis Nõukogude raamat progressiivsete Harritlasteni. Muidugi oli ka teisi ideid. Teatavat osa etendas siin Vox lühend venekeelsest nimetusest, mis tähendab üleliidulist välismaaga kultuurisidemete pidamise organisatsiooni. See oli asutatud 1925. aastal ja juba mõne aasta pärast oli tal üle 2000 korrespondeerivad organisatsiooni 50. riigis. 30.-te aastate alguses määrati Voxi esindajad kõikide NSV Liidu saatkondade juurde välismaal, teiste hulgas ka Eestisse. Nende organiseerimisel vahetati kunsti näitusi, mida meenutab ka Helene Johani. See oli nõukogude graafika näitus. Algusse Nõukogude graafikanäitus toimus Tallinnas. See oli 1934 aprill ja siis oli palase ruumes Tartus 1000 900. Nõude graafika näitus oli rikas oma sisult muidugi see vajaks eri üles ülevaadet nüüd kõik need ütleme, fakovskite ja crashenko ja ju Trovini ja teiste esinemine, mis oli väga mõjukas, tähendab, sel ajal andis nõukogude graafika ennast rahvusvaheliselt tunda, see oli väga jõuline oma graafilise tehnika ja siis ka emotsionaalse poolest. Ja meil tema kunstiajaloos igal pool konstanteeritakse kui mõjutegurid. Eriti tugevalt andis tõukejõudu Nõukogude graafika näitus Hando mugastale ja osaliselt ka Arkadi laigule edasi minna Eesti kunsti näitus järgmisel aastal, nimelt 1000 935. aastal. Moskvas toimus Eesti kunsti näitus ja seal oli siis maal ja graafika skulptuur. Sealt palju kirjutati moskva intsesti asja teistesse. Küllaltki hea tunnustuse, nii soojalt võeti vastu see näitus. 1000 934. aastal. Nagu ma ütlesin, oli nõukanäitus, aga sügisel oktoobris sõitis Kallase initsiatiivil Eesti kunstnikud ekskursioon Leningradi ja Moskva. See oli eriliselt tähtis kunstnikkonna lähenemises. Nad käisid seal külas kunstnikud juures. Tähendab see ainult see, et nad nägid Lääne-Euroopa kunsti Moskvas, et nad Ermitaažis nägite suurt suurt maali ja suurt suurt kunsti. Aga just need isiklikud suhted neid lahendasid vastastikku, jättis väga meeldiva ja niisuguse sügaval elamuse nii ühelt poolt kui ka teiselt poolt. Siit jätkab Juris omakov tuntud eesti kirjanduse tõlkija vene keelde. Tal oli hulk kokkupuuteid Voxi esindajatega. Kui igal pool on väga tähtis, et oleks kerkinud isiklikud kontaktid, nõukogud saatkonna juures töötavad voksia esindajad, need olid üsna kirjandushuvidega inimesed ja nendel oli alati huvi eesti luuletajate, eesti kunstnike, eesti heliloojate vastu. Mõned eesti kultuuri esindajad ei soovinud neid kontakte, teised jällegi otsisid neid. Ja siis, kui nad puutusid kokku Vox esindajatega oli neil võimalust saada ka neid raamatuid, mis neid otseselt huvitasid, mis olid tähtsad nende töö jaoks teiste hulgas. Voxi esindajate kohta pean tunnistama, et mulle eriti meeldis klaarin rahvuselt lätlane. Tema oli suur eesti kirjanduse sõber omal ajal kes mõtteväljaande Eesti kirjanduse antoloogia Nõukogude liidus ja klõbin käis ka Tartus ja pöördus teiste hulgas ka minu poole. Tõlkiksin eesti kirjanike töid, ravin käes mitu korda minuga sest eesti keeles vene keelde tõlkijaid ka ei olnud nii leida, kes võiks kohe tõlkida ja otseselt maks muidugi andis palju abi eesti muusikameestele, kellel oli parajasti mõte esitada nõukogude heliloojate töid ja samuti maalikunstnik teleüldiselt. Kirjandusinimeste hulgas, eriti eesti kirjanike hulgas oli alati suur huvi Nõukogude kirjanduse vastu, teiste hulgas näiteks Sütiste käis sageli minu pool ja luges Majakovski luuletusi, luges saba, lapski ja teiste nõukogude kirjanike töid, aga teatavasti vene keel oli tol ajal Eesti koolides nagu välja lülitatud ja suurem osa nooremaid eesti haritlasi ei tundnud. Võiks vabalt lugeda kirjandust ja jälgida Nõukogude kirjanduse arengud. Muidugi ka töölistel oli huvi just nõukogude kirjanduse vastu. Omal ajal ma esinesin kodanlikus Eestis Tartus, Narvas, Tallinnas ja Pärnus ettekannetega ja lugesin nõukogude kirjanike töid eestikeelses tõlkes selles töös mitte eriti, toetas Johannes Vares-Barbarus raamatukogudes. Ma ei mäletagi, et tollal oleks nõukogude kirjanik, et olid teiste hulgas muidugi, kes oli saadaval sooni, Maksim Gorki, aga no need olid ka need tööd, mis korki poolt kirjutatud enne revolutsiooni veel. Aga mis puutub nõukogude ajakirjade ja ajalehtede töö, mis on eriti tähtis, neid oli raske saada. Mina arvan, et liht Ma ole üldse, oli nõukogude kirjandus kättesaamatu. Sel puhul mul kerkib mälestus Barbaruse. Teatavasti Vares Barbarus oli oma kutsealal arst ja isegi Pärnus tema. Toas oli. Niisugust nagu Swiss ja, ja mõned ajakirjad nagu Novõi Mir või krahh nämbo, aga see on just erahuvid ja suurte raskustega ka võimalik, et Voxi abil saadud ajakirjad ja ajalehed Nõukogude kultuuri vahendajana tegutses Vox Eestis nii-öelda eraalgatajana. Tal ei olnud siin korrespondeerivad organisatsioone, nagu oli teistes maades ega olnud võimalik loota ka ametivõimude huvile ja toetusele. Seda rohkem pälvivad kõrget hinnangut. Mitmed Voxi ettevõtmised. Eesti muusikahuvilised said kuulata Nõukogude interprete nagunesdanova Parssova ja teised. Kunstinäitustest oli meil juba juttu. Toimusid ka mitmed kirjanike kohtumised. See oli 1936. Eestis tuli Nõukogude Liidu kirjanikke delegatsioon, selle eesotsas oli Nikolai kihvt hallas ja tuntud vene kirjanik. Sõjaväe labki väänab soomusrongi autor. Koors. Värbarasega käisin ma kirjanike ajuks korraldatud banketil. Nõukogude kirjanikud esinesid seal kõiksugu kõnedega ja kerkis jutt sidemest. Eesti ja Nõukogude liidu vahel. Pärast pole. Klavini palvel sõitsin ma koos selle delegatsiooniga Viljandi ja Tartu. Mäletan, et Tartus esines Chief, elab suurepärase ettekandega. Koosviibijate hulgas oli ikka fektiste. Enne sõda Tartus käis kuulus Nõukogude kirjanik Maris Pilnjak. Tema auks oli korraldatud eriline dinee. Restoranis. Mäletan, et istusime koos, seal oli all, oli samuti Peet vallak, Friedebert Tuglas ja paljud teised. Ja siis, kui meil jutt kaldus Nõukogude kirjandusele ja esines parajasti Pillak, kuulsime kusagilt kaugemalt, nagu mölgammist käin. Läp küsis, et mis seal toimub, et mis, kes seal möirgab. Muidugi töötlemisütlesime. Päästemeelt peetakse Tartus vaimuliku laulupidu ja seal vist. Ja edasi oligi siis jutt läinud vaimulike meeste kõrtsi laulu taustal. Nali naljaks, aga Voxiga seoses oleks kohane meenutada kohtumisi Nõukogude saatkonnast. Neist on suhteliselt vähe räägitud. Ilmselt aga olid Voxi esindajad nendegi puhul aktiivsed eestvedajad. Korraldati eriti oktoobrirevolutsiooni ja mai pühiks kirjandusõhtust. Need olid tõvega nii ette valmistatud või eriti viimistletud, aga seal esitati eesti kirjanik yks esiteks ja siis samuti. Töid ja Nõukogude Liidu kirjandust samuti. Kuidas toimus külalised, tulid ja saalis kajas laulul kõlasid luuletused. Teiste hulgas külastasid neid õhtuid ka terve rida vanemaid kirjanik ja samuti nooremad kirjanikud, maalikunstnikud ja lauljad, heliloojad ei no ka Estonia tril, näitlejad, töölisteatri, näitlejad, teiste hulgas mäletan ka Priit Põldroos seal nendel õhtutel. Loomulikult ei meeldinud need kohtumised valitsusvõimudele. Seepärast polnud midagi iseäralikku selles, et pikas tänavas asunud nõukogude saatkonna vastas stuude kondiitriäri. Vaateakende suurte peegelklaaside ees seisid alati teatavat noorhärrat, kes näiliselt olid maiustustesse kiindunud. Tegelikult aga oli klaasidelt hästi näha, kes saatkonda sisenesid ja sealt väljusid. On teada, et kirjanik Mait Metsanurk esines ühel niisugusel kohtumisõhtul kodanliku kultuuripoliitikat ründava sõnavõtuga, mis tõi talle kaasa suuri sekeldusi kaitsepolitseis. Kuid kontaktid kestsid ja otsiti võimalusi nende laiendamiseks. See oli nagu eluvajadus, et avardada kodanliku Eesti nii ahtad kultuuri silmapiiri. Ühe saate raamidesse ei mahu kõigi kultuurikontaktide loetelu. Takistustest hoolimata neid siiski oli üsna arukalt ja uurimised selles valdkonnas toovad kindlasti veel rohkesti huvitavat päevavalgele. Samuti ka kodanluse vastuaktsioonide kohta. Kuid mööda ei saa minna nõukogude kultuuri tutvustamise kõige massilisemast vahendist Nõukogude filmist. Ka neid linastati kodanlikus Eestis muidugi suure valikuga ja küllaltki harva, kusjuures filmi tsensor tegi hoolega kääritööd. Paljude filmide näitamine keelati hoopiski ära, teiste hulgas filmiklassikasse töör soomuslaev Potjomkini, mis kogu maailmas sai suure tunnustuse osaliseks. 1929. aastal kirjutas kunstiteadlane Rasmus Kangro-Poolfilmi tsensuuri kohta. Kõige kurvemaks kujuneb aga see nähtus, et mitme hea filmi juures kärpimise tehakse sarnasel kujul, et heast filmist ei jää muud üle kui mõttetud riismed. Maksim Gorki ema süda lasti nii läbi lippu etta, kui tervik igasuguse näoga kaotas ja sisult päris teistsuguseks sai. Tsaaripäevil võis Ki venes oma ema südame avaldada aga meie demokraatlikus riigis ei kõlba see elam vaatamiseks. Jutt on muidugi romaanis tema, mille järgi valmistatud seolootpudovskini filmist kärbiti välja kõik, mis seoses võitlusega ülekohtu vastu. Viimati käisid käärid peaaegu kõigi nõukogude filmide kallal. Muide, kodanlike võimumeeste valvsus läks nii kaugele, et kui rahvusvaheliselt kuulsaks saanud male suurmeister Paul Keres tahtis Nõukogude Liidust malekirjandust tellida, siis talle seda ei lubatud. Tuli 1939. aasta sügis tuli vastastikuse abistamise leping Nõukogude Liiduga. See oli hea alus ka kultuurisidemete laiendamiseks. Kas muutus midagi oluliselt? Ametlik suhtumine muidugi tunud, kuigi püüti oma seisukohti varjatumalt maksma panna. Väike mälestuskild personaalpensionär Halide pesurilt, kes omal ajal töötas Tallinna haigekassas ja valiti 1940. aasta suvel riigivolikogu liikmeks. Töölismuusikaühingul oli kontsert, millal ta täpselt oli, seda ma ei mäleta võimalik 40. aasta alguses kus töölismuusikaühiku kontserti kavas oli Laul kodumaast. Seal esines nii orkester kui ka koor ja solist, kes solist oli, ma ei mäleta täpselt. Nii, igatahes kontsert oli huvitav, aga kõige huvitavam oli see lõpulaul, ta võeti väga soojalt kuulajate poolt vastu. Kuulajad olid peamiselt ametiühingutegelased ültse töölisringkondades liikuvad inimesed, sest piletid suuremalt osalt levitati Tõnis Mäe seda laulu kodumasta viimast laulu korrati kolm. Võib-olla isegi neli korda. Nii, ja lõpuks tõusis rahvas püsti ja need, kes seda oskasid, laulsid kaasa. Kontserdi lõpetas politsei sellega ta ilmus Estonia keskmistele ustele. Nii, ja siis oli kontsert Ellap. Minule isiklikult jäi kontsertidest, mis ma ellust kurdale kõige vaimustavama, niisugune mälestus Kontserdi lõpetas politsei. Ilmselt oli jutt töölismuusika ühingu sellest kontserdist, mis toimus 1940. aasta kevadtalvel ja mille marurahvuslaste ajakiri ERK sulatõrvaga üle kallas. Ainult Nõukogude muusika ei ühtki isamaalist laulu, kurjustasid retsel sendid. Küllap politsei sellepärast kontserdisaali tuligi, et isamaad meelde tuletada. Politseil oli asja muudelegi üritustele. 1940. aasta jaanuaris korraldati Tallinnas Nõukogude raamatu- ja graafikanäitus. Veebruaris avati näitus Tartus, sel puhul organiseeriti Tartu töölismajas nõukogude kirjandusõhtu. Seda meenutab Helene Johani. Linna voolas jällegi väga palju rahvast kokku. Saal oli puupüsti täis, rahvast seina äärtes taga püsti, seisti, no peal istuti isegi laua peal seal Slarutlejad igal pool oli puupüsti rahvast täis ja õhtu kujunes igatahes väga nii meeldejäävaks. Aladele pidas Arkadi Uibo Nõukogude kirjandusest rääkis Oskar urgart. Väga põnevalt. Ma rääkisin sisulistest küll, et mis on uus, mis meil puudub ja muidugi ka rääkisin tema väljaandmise viisidest, muidu nüüd ma kaldusin illustratsiooni kauniduse kiitmisele. Ja nüüd siis oleksin ühtegi ilmumine, need tiraažid ja suuruses sellest proportsioonist. Muidugi Eesti raamatul ja teatadki, et meil oli romaane 1000 eksemplari maksimum, mis olid luuletused, meil olid 200-st kuni 600-ni. No muidugi, Nõukogude raamatule ilmus ka sel ajal juba suurtest Iraasides ja ja siis muidugi ka odav eesti raamatu hind oli keskmiselt, nii et nelja viis kroonitants, minu vend sai kammivabrikus palka 40 krooni, no siis ta oleks saanud 10 Raadudest oma palgast tööline muidugi ei olnud võimeline üldse raamatuid ostma ja meie oludes ja seegi väheste eksemplaridena ilmunud raamat jäi leitigi seisma. Siis sõber luges veel Valdeko rattasse deklamatsioone marsaki luuletustest ja muust. Nii et igatpidi mõjus. See õhtu on inimestele väga meeldejäävalt väga emotsionaalselt inimese mõtteid äratavalt. Ja ühesõnaga meeldiv tunne jäi järgi. Tagajärg oli sellel niisugune, muidugi ühtegi töölismaja koosolekud ega luts ühtegi koosolekut. Naistepäev selle pealt, mida me korraldasime, ei tohtinud teha ilma politseis registreerimata. Ja ka PÄEV õpe ringides istus alati politsei ja ta siin sellele kirjandusõhtul oli saadetud aktiivseid nuhk, hirved, need olid küll siin yli sadulmundris. Jaa, järgneski sellele õhtule väga paljude inimeste ülekuulamine poliitilist politseisse, ka mina käisin seal süüdistuse propaganda Nõukogude raamatule positiivselt suhtumine. Politsei veel käis igasugustel kokkutulekutel nuhkimas inimesi kimbutati ja tööliste kultuuriorganisatsiooni suleti. Kuid midagi tuli siiski arvestada. Tuli manööverdada, sest otse süüdistused sümpaatias Nõukogude liidu suhtes olid juba riskantsed püüti ähvardustega loomulikku lähenemisprotsessi pidurdada, ent polnud võimalik pidurdada seda, mis rahvas oli otsustanud kätte saada. Ka diktaatori võimu kultuuri lagedal perioodil ammutas rahvas vaimujõudu ja avardas silmapiiri nõukogude kultuurisaavutuste varal.