Olen Argo Aadli ja loen teile jutu varesele valu. Autor Juhan Voolaid. Elas kord poisike, kelle nimi oli Martin. Martinil olid ilusad rohelised saapad. Talle meeldis väga nendega poriloikudesse hüpata. Poriloikudesse võib hüpata ainult kummikutega keelasema. Aga Martin ei kuulanud teda. Ühel päeval kargas Martin jälle poriloiku. Saapad said märjaks, poiss külmetas ja jäi haigeks. Ema pani Martini voodisse, sidus poisile salli kaela ja kraadist teda. Palju on? Küsis Martin. 38, kolm, ütles ema kraadiklaasi vaadates. Homme jääd lasteaiast koju. Aga homne õpime uut laulu, ütles Martin kurvalt. Ma pean lasteaeda minema. Ei, ütles ema kohe kindlasti mitte. Uue laulu õpid ära siis, kui jälle terve oled. Ema tõi köögist sooja piima meega, istus Martini voodi äärele ja tegi poisile pai. Vaata, emme. Hüüdis Martin järsku ja näitas käega akna poole. Lind akna taga puuoksal istus tõesti must lind. Lind vaatas ringi ja nokitsesin Ast tiivalt. Son vares, ütles ema. Ja minu arust alles väga noor. Vanasti usuti, et inimene saab oma haiguse varesele ära anda. Kas tegelikult ka? Tegelikult muidugi mitte. Aga proovime, ütles poiss. Kui haigus varesele läheb, siis saan ma homme lasteaeda minna. No proovida ju võib, ütles ema. Taluges varesele valu, harakale haigus, meie Martin saagu terveks. Ja nüüd juhtus veider asi. Martini õhetavad põsed muutusid kiiresti heledamaks ja palavik kadus. Ent varese pois Willi akna taga võpatas hakas tiibadega Sapsima tõusis oksalt lendu ja Loperdas minema. Ta lendas kodu poole ja kraaksus valjult. Willil oli paha olla, pea vallutas ja saba värises. Varesepoiss elasid jõe ääres kõrge puu otsas, okstest pesas. Vareseema nägi poega tulemas. Ta sai kohe aru, et see on haige nagu Sakkolaasid, hüüdis ta ning võttis poja enda tiiva alla sooja. Kas sa eksisid jälle porilompide? Mike, eksinud porilompide ütlesi, Willi lihtsalt istusin oksa peal, kui haigus mind tabas. Ah, mis saab, plärad noomis varesema. Haigus ei taba kedagi iseenesest. Ta märkas puu all väikest rotti askeldamas ning luges rotile valuhiirele. Haigus, meie varesepunn saagu terveks. Väike vares terveneski hetkega, haigus aga vupsas rotitüdruk nimi sisse. Rotike piiksatas, haaras käpakestega kõhust, kuid midagi polnud parata. Haigus oli kohal. Mimmi koperdas puu juurte vahelt praost sisse, sibas mööda pimedat käiku oma urgu, kus teda ootas roti ema. Mis siis sinuga juhtus? Hüüatas Roti ema. Ja põimis oma pika saba hellalt ümber lapse. Sain haigusega pihta, sosistas Mimi. Sibasid lampides jah, küsis Roti ema karmilt. Jalad said märjaks ja ei. Hüüdis Mimi. Ma lihtsalt närisin toogsakest, kui haigus minu sisse vupsas. No sellist juttu pole ma veel varem kuulnud, ütles roti ema. Ta mõtles natuke ja luges siis põrnikale haigus, vihmaussile, valu, meie Mimmi saagu terveks. Roti tüdruk oligi silmapilkselt terve, ajas end püsti ja liigutas rõõmsasti pikki vurri. Kuid natuke maad eemal mulla sees tabas haigus vihmaussipoiss Robi. Nähes, et tema laps väänleb palju kiiremini kui tavaliselt, muutus vihmaussi ema murelikuks. Mind tabas haigus. Vaikis kivi, tüdruk enda kõrval seisvale ema kivile. Koos Tomalutab, vaikis ema kivi vastu. Vaikis Daisy vaipa valutab, aga ma ei tunne seda oma tuimus tõttu. Palavik on mul kindlasti. Palavik on ja vaikis kivi, ema. Kui see sul täiskasvanu eani püsib, siis saad sauna kerisekivina tööle minna. Hurra vaikis kivitüdruk. Ma olen alati unistanud keeerry isegi viie ametist. Väike kivi oli oma haiguse üle väga õnnelik ega andnud seda kellelegi edasi. Suureks saades läkski ta sauna tööle ja kõik oli korras.