Vabariigi kunstiavalikkus tähistab täna nimeka kunstiteadlase kunstiteaduste doktori professor Voldemar Vaga kaheksakümnendat sünnipäeva. Pikaajalise viljaka uurijana ja pedagoogina. Tartu riiklikus ülikoolis kuulub juubilalile silmapaistev koht Eesti kult Tuuli loos. Lõpetanud 1926. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena täiendas Voldemar Vaga Serlenud Pariisis erialase silmaringi täiendamiseks, võtab juubilari ette välisreise Itaaliasse, Saksamaale, Belgiasse, Hollandisse, Šveitsi tutvuma sealsete maade arhitektuuri ja kujutava kunstiga. Lääne-Euroopa kunsti vahetu tundmaõppimine võimaldas juubilaril 1937. aastal avaldada mahuka raamatu Üldine kunstiajalugu mis on seniajani jäänud kõige põhjalikumaks ja faktide rohkemaks eestikeelseks ülevaateks maailmakunstist suureks tööks eesti kunstiajaloost saiubilarile 1940. aastal ilmunud teos eesti kunst mille perioodi seeringut ja faktilist materjali on respekteerinud kõik hilisemad eesti kunstiuurijad. Sõjajärgseil aastail, spetsialiseerus vaga aga üha enam keskaegsele eesti ehituskunstile mis omal ajal taiendast ei huvija kiindumuse kasvu, arhitektuuri ja selle ajaloo vastu. Uhi tekkis osad sellepärast. Mulle näis, et mitmed probleemid on veel lahendamata. On veel lahtisi küsimusi ja mul tekkis siis mõtet, miks ma ei võiks ka nendega tegelema hakata. Eriti pean märkima seda, et ma külastasin sageli Riiad ja just Riias paistis silma, et seal nagu ei tunta huvi selle keskaegse arhitektuuri vastu ja et miks mina ei võiks ka sellega tegelema hakata, kuna tõepoolest lahendamata küsimused, seal probleemid nagu ise sundisid erast peale ja nii ma hakkasingi Sistustemaatilisemalt tegelema arhitektuuri, eriti keskaegse arhitektuuriprobleemidega Riias. Mind huvitas eriti Riia toomkirik, selle Riia toomkirik, see on ju kõige esimene monumentaalehitis Eesti ja Läti alal suurim monumentaalehitis ja selle ehituslugu on väga komplitseeritud torud. Ja selle kohta olid muidugi teoseid ilmunud. Aga mulle näis. Neid võiks sellest vast täiendada, ehk mõnes osas korrigeerida. Ja nii ma siis hakkasingi tegelema Riia toomkiriku ajalooga, aga Riia toomkirikust on sõltuvad teised Riia keskaegsed kirikud, Peetri kirik, Jaakobi kirik, aga veel rohkem selle Riia toomkiriku koolkonna mõju, see ulatub kaugele Eesti alale. Ja nii tekkis paratamatult huviga uurida ka Läti keskaegse arhitektuuri mõju ja leviku Eesti aladel Lõuna-Eestis, Saaremaal, Läänemaal, hiljem hakkas mind väga huvitama Tallinn. Tallinna arhitektuur. Teatavas Tallinna ehituskunst elas läbi väga suur ja väga intensiivse õitsengu 15. sajandil 16-l sajandi esimesel poolel. Kusjuures see arhitektuurilaagris välja kujunes. See on väga omapärane, see on täiesti nii sõltuv kohalikudes tingimustesse kanna täiesti iseseisva omapära, pitsatit, jaotleid juunima, püüdsingi, siis jälgida ja esile tõsta. Ja tegin ettepaneku rääkida Tallinna arhitektuuri koolkonnas. Minu arvates on täiesti põhjendatud, et on olemas iseseisev, omada rase joontega Tallinna arhitektuurikoolkond kuhu kuuluvad Tallinna ehitised, kirikud, linna tornid, müüris, munitsipaalehitised, avalikud hooned, elumajad aga selle Tallinna koolkonna mõju see ulatus kaugele ja kogu Põhja-Eestis näeme samu jooni, mis Tallinna ehitisteski. Nii et õieti ka Põhja-Eestis. Suurel määral kuulub Tallinna arhitektuurikoolkond. See oli periood, kus Eesti oli saksa ülemvõimu all. Aga kui me nüüd vaatame, kes need meistri lõid, kes nende esitajaid olid, mida me nende kohta on teada, kes need püstitajat olid, milline on olnud eestlase, selle paigalise asuka osa? Eestlaste osa keskajal just sel perioodil, mida ma nüüd mainisin 15-l 16-l sajandil, ei olnud muidugi mitte väga suur, selles mõttes, et eestlased ei saanud mängida, ei olnud võimelised mängima juhtivat osa. Küll aga võtsid nad osa nende hoonete püstitamisest, selle kohtavad arhiivis paljugi andmeid, nimetatakse eesti nimesid ikka ja jälle leidub nimi. Müürimeister, see asi eesti nimega müürimeister, nii et ka eestlaste osa muidugi on väga suur Nende keskaegsete hoonete püstitamisel. Need olid siis uurimused, mis lõppkokkuvõttes viisid väljade ja doktorit Nende uurimuste põhjal ma siis koostasin väitekirja, mida ma kaitsesin 64. aastal Leningradis ja selles selle sisu ilmus ka arhitektuuriajaloos, mis ilmus ka, kui ma ei eksi, 1964. Aga need nendel teemadel ilmub lähemal ajal ka üks venekeelne teos, kokkuvõtlik ülevaade kogu Eesti arhitektuuriajaloost, kus eriti põhjalikult on käsitletud keskaegsed arhitektuuri ja siis antakse välja, see antakse välja Leningradis, kuidas ta nüüd ise uurijana teadlasena. Leiate, kuivõrd Eestimaa keskaegne kunst ja arhitektuur on meil tänaseks läbi uuritud? No uurimine muidugi ei lõpe kunagi aga ma võiksin siiski öelda, et oleme niikaugel, et meil on siiski ülevaade ikkagi olemas Eesti arhitektuuri arengust. Me võiksime nii-öelda, et kõik asjad on nii-ütelda paika pandud, oma lahtrisse pandud, muidugi tuleb veel väga palju täiendada ja parandada. Aga üldjoontes on meil siiski olemas usaldusväärne ülevaade Eesti arhitektuuri arengust. Kuidas te kunstiajaloolasena hindate seda osaleja tööd, mida meil sõjajärgsel perioodil on tehtud kunstiväärtuste, olgu see arhitektuur või mis tahes kunstiväärtus nende arvele võtmisel ja? Nende korrastaks, ma arvan, et selles osas ei tohiks olla kahte arvamist seda tööd kunstiteoste arvele võtmisel ja ossi teoste ehitiste kontserveerimisel. Jaa, Staureerimisel seda tuleb väga kõrgelt hinnata, muide, see pole üldse mitte ainult minu arvamine, seda on ju väga mitmedki teised asjatundjad üsna selgesõnaliselt ütelnud ja mitte ainult siin kohalikud, vaid ka välismaa spetsialistid, kes issid on külastanud selles töös, mis meil tehtaks, annab ju nüüd väga selge ja haarava kujutluse nees ulatuslikud tööd, mida praegu tehtakse Pirital Pirita kloostri varemete väljakaevamisel. Teie eluaastakümnete hulgas moodustavad teise olulise pooluse pedagoogitöö. Kas te võite neid ligikaudugi kokku võtta, kui palju eesti kunstiajaloolisi aegade jooksul teie käe alt läbi on käinud? Mina alustasin oma pedagoogilist tööd kunstikoolis Pallas kohe peale ülikooli lõpetamist 1925 ja seal oli mul väga palju kuulajaid, neid, kes seal nüüd eksami tegid. Ma ei oska nende arvu nimetada, Ta tahab. Ma usun, küllap üks poolsada oli neid umbes, kes siiski eksamiga õiendasid. Ülikoolis alustasin tööd õppejõuna 1940. Täpset arvu ma ei ole vaadanud, aga ma arvan, et kunstiajaloo alal on lõpetanud. Minu õpilastest on lõpetanud umbes sadakond 100 inimest, umbes vist on saanud minu juhatusel spetsiaalse erihariduse kunsti alal Tartu Ülikoolis ja tuli ka esiteda nii väga sageli oponendina vist kandidaaditööde kaitsmisel Tartu Ülikoolis. Siin kaitsesid kandidaaditööd nii minu õpilased ja siis Eesti NSVs töötavad kunstiteadlased, aga siin Tartus kaitses kunstiteaduste kandidaadi kraadi ka lätlasi, näiteks. Mind on kutsutud ka mujale oponeerima. Üsna sageli olen ma käinud Leningradis. Kui keegi on esitanud kandidaaditöö või doktoritöö, mis puudutab Baltimaade kunsti mitte üksi Eesti kunsti, vaid ka Läti ja Leedu kunsti, isegi siis väga sageli kutsutakse mind ikka oponendiks. Olen pidanud seal esinema oponendid nii kandidaadi kui ka doktoriväitekirjade kaitsmisel, samuti ka Vilniuses ja Kaunases. Ja nagu tänastest lehtedest lugeda võisin. Ega teie sidemete ülikooliga ei olegi katkenud. Seste Julie Aegoles pidasite ülikoolis loengutes harima? Ja ka nüüdki veel, ehkki ma olen 69.-st aastast saadik pensionil siiski aeg-ajalt mind kutsutakse ka tööle ülikooli möödunud suvel ma lugesin steri kursustel eesti keskaegse arhitektuuri kohta. Kuidas õpilastega sidemed ja suhted säilinud on? No ma võiksin ütelda, et enamiku õpilastega on mul suhted üsna tihedad ja nii väga sõbralikud. Puutume sageli kokku ja diskuteerime väga palju ja väga põhjalikult sageli. Neid huvitavaid küsimusi ja nende tööd ja nende probleeme. Ja eriti just nimelt kandidaadi tööga ühenduses olevaid küsimusi. Mul on väga hea meel, et mul on säilinud kontakt ka nende õpilastega, kes praegu Eestis ei ole. Pean kirjavahetust nii mõnegi oma endise õpilasega ja nii mõnegi oma endise tuttava ja kaastöölisega, kes ole praegust Eestis. Ja mina olen siin ju pealegi juttu praegu tema elukohast tema kabinetis Tähtvere linnaosas, Jakobsoni tänaval ja siin toa sisustuse järgi. Ma võin küll vist hinnata, et töö hoogiale teil veel mitte mingil määral raugenud. Nojah, eks katsun ikka veel midagi teha, sellepärast elu mitte liiga igavaks ei läheks. Ja see vana inerts on ikkagi sees, et paratamatult ikkagi katsunud midagi kirjutada ja midagi teha. Minu poole pöördus kirjastus lätsigist, nendel on kavatsus välja anda Eesti arhitektuuriajalugu. Ma andsin oma nõusoleku. Ja võimalik, et tuleb ka asuda selle töö kallale ja seeläbi viia. Olime külast tänasel juubilaril kunstiteaduste doktoril professor Voldemar Vaga. Kauaaegse pedagoogilise töö ja suure panuse eest Gussi teaduse ning seoses 80. sünnipäevaga autasustas Eesti NSV presiidium Voldemar Vaga oma aukirjaga.