Teises maailmasõjas fašismi üle saavutatud võidu 40. aastapäeva künnisel meenutavad paljud Euroopa maad ja rahvad tänutundes Nõukogude armeed kui vabastajad. Tänu võlgu nõukogude sõdurile vabastele on ka need koonduslaagrite vangid, kes suutsid ränkrasked laagriaastad üle elada, ellu jääda ja oodata ära oma vabastamise päeva. Nii mõtleb kaastut, hovi koondus lagendide vang, vabariikliku rahukaitsekomitee tänane aseesimees Meeta Vannas. Millele, kus teie 40 aastat tagasi kohtasite Nõukogude armee sõdurit, vabastajat? No tänu ainult nõukogude sõdurile vabastaja ei ole, ma üldse elan. See oli märts 1945, kui Nõukogude armee vabastas territooriumi, kus ma olin surmalaagris praegune Poola territoorium, siis muidugi oli ta Saksamaa territoorium ja seal Stotkuri koonduslaager aga sealt evakueeriti kaugemale Berliini poole umbes Lauenburgi linna piirides. Sealses nõukogude armee vabastas ja vabastamise momendil ma kaalusin ainult 29 kilo, nii et praktiliselt elav skelett ja aastaid ja aastaid oli 20. Nii et kõik need sõjakoledused on läbi elatud. Kahju muidugi, et väga vähesed jõudsid võidupäevani, sealhulgas ka minu ema jäi sinna surmalaagrisse Õiga tulite tagasi õega, tulin tagasi, aga no pole tervisel ei olnud kuigi hea, nii et tagajärjed olid ka sellised, mis teda ka varsti manalasse viisid. Kus teile võidu sõnum saabus, kus te siis olite? No siis ma juba olin vabastaja, tervis juba tervis oli nii palju taastunud. Et ma olin juba nõukogude armee ridades, ei olnud küll veel relvaga, aga oli ka teisi ülesandeid, mida seal oli vaja teha, nii et Nõukogude armee koosseisu juba kuulusin. Kas te mäletate veel päeva ja tundeid, kui nüüd pärast ränkraskeid aastaid? Jalg puudutas taas kodu, Eesti pind? See oli nii suur igatsus, see oli nii suur soov ja kui ma tagasi sain kodumaa pinnale, siis ma lihtsalt langesin põlvili maha ja ma hulk aega ja tänutundes. Te koos õega kuuluste kommunistliku noorsooühingu ridadesse ja seda teile pahaks pandigi. Et teda arreteeriti ja nikku saabusite kodumaale algas ülesehitustöö. Siis te alustasite rahuliku loova töö, astad just jälle selle noorsootööpõllul. Jäädi komsomoli töölt ja just oma kodusaarelt Hiiumaalt taastati 1940. aasta komsomolistaažiga oleks võinud ju uuesti astuda komsomoli, sest komsomolipilet vahepeal oli peidus olnud ja ta oli kannatada saanud. Venda, kellele ma kirjutasin, nad leidsid üles, saatsid komsomoli, maakonna komitees edastati. Nii et formaalselt oleks muidugi võinud uuesti astuda. Aga see, et me tundsime kohe ka seda, et me kogusele okupatsiooniperioodi vanglas ja surmalaagris olime võitlejate ridades ja olime kommunistlikud noored. Ma pean jällegi ütlema see, et ma tundsin ennast võitlejana kommunistliku noorena seal. See andis ka palju jõudu ja aitas mind elada selle päevani. Meil meie nõukogude armee vabastas. Pärast komsomoli tööd desiirduste üle Nõukogude tööle töötas Narvas Narva linnapeana ja me teame ka fašistid ju sädevil tegid Narva peaaegu maatasa. Siis te olete kandnud ministriportfelli olnud vabariigi asepresident. Ja nüüd, kui on juba väljateenitud pensioni aastad, ei taha ta kuidagi kodus istuda, sest vilja kvalite tõid vabariikliku kaitsekomitee aseesimeheks. Ja nagu kogu meie nõukogude inimeste elu peamine eesmärk, peamine ülesanne on see, et oleks rahu. Ja ma lihtsalt ei kujuta ette oma elu teisiti kui rahu eest võitlejate ridades. Kommunistliku partei, nõukogude valitsuse, meie nõukogude rahva ühine eesmärk on rahu kindlustamine ja mina kuidagi ei taha kõrvale jääda sellest ja sellepärast nii palju, kui mul jätkub jõudu. Ma löön igati kaasa selleks aidata rahu kindlustamisel maailmasse. Jahteid pääses väga vähesel määral. Kas on hiljem olnud ka nende ränkraskete aastate võitluskaaslastega kokkupuuteid? Jah, vabariigis meil on moodustatud endiste fašismivangide sektsioon, siin tihti kohtume, aga meil on ka väga suured sidemed fašismi vangidega. Nõukogude liidus Aasovi mere ääres. Saime 78. aastal vist olime koos, puhkasime näiteks tänavusega, olin Moskvas Stotokovi endiste vangidega koos, aga meil on ka sidemed rahvusvahelises ulatuses paljude maade endiste fašismi mängida. Et minul isiklikult on sidemed Saksa Demokraatlikust, Vabariigist on sidemed ka Taanist on sidemeid Poolast. Et paljudega me oleme isiklikult kirjavahetusest, kavast kohtume. Jah, sest teinekord niuksed, rängad katsumused, liidavadki inimesi ühte väga pikaks ajaks. Ja noh, sealt trupist vaenlast vihkama ja sõpra tundma. Ja need, kes sellistes rasketes tingimustes on sul sõbrad olnud, ega need meelest ei lähe. Kas te kunagi sõjajärgsetel aastakümnetel olete sattunud ka nendele aladele? Ma mõtlen jotodeid koonduslaagri alale? Jah, möödunud aastal ma olin Poolas just päeval, kuule, sai täis 45 aastat teise maailmasõja algusest. Ja seal oli üritus kolme põlvkonna naised võitluses rahu eest fašismi vastu ja pola seltsimehed organiseerisid mulle sõidu just tutkovi laagrisse Stotovilaadi muuseumi. Ma käisin need kohad uuesti läbi ja ka oma väikese lillekese panime krematooriumi ahju ette, sellele jobule kühveldada, kuidas ta kutsutakse, kuidas need laipu sinna sisse pandi ja peab ütlema, et need paigad on alati elavaid lilli täis. Nii et ei ole unustatud inimeste poolt need koledad paigad, kus inimesi hävitati. Hiljaaegu te juhtisite Nõukogude sõjaveteranide delegatsiooni, kes külastas Saksamaa liitvabariiki. Mida nüüd sellelt äsjaselt kevadiselt välisreisilt teile meelde jäi? Mina olin kutsutud Saksamaa liitvabariiki Nõukogude Liidu sõjaveteranide komitee delegatsiooni koosseisus selle delegatsiooni juhina Dortmundi linnas asuva rahvusvahelise organisatsiooni kui Randen pargikomitee viiendal aprillil 1000 945. aastal. Fašistide poolt mõrvati seal ühe päevaga 300 inimest. Selles pargis ja selle 300 inimese hulka kuulusid kaheksast rahvusest rahvaste esindajad. Ja juba kohe peale sõda peale võitu hitlerliku Saksamaa üle. Kohalikud inimesed hakkasid tähistama igal aastal seda päeva. 16 aastat tagasi tekkis aga selline mõte, et moodustada rahvusvaheline komitee selle sündmuse ja üldse fašismi üle võidu saavutamise ja fašistide kuritegude osa näidata põhjalikumalt sest noored kasvavad peale, kes vähe teadvad nendest siis toimus ja moodustati rahvusvaheline selline komitee komitee koosseisu kuulub ka Nõukogude Liit, kuna meie inimesi oli seal mõrvatud. Ja minuga koos olev seltsimees Anatoolia Atlanov, tema on selle rahvusvahelise komitee viitsepresident võrgustik ja nii me võtsimegi sellest üritusest osa. Selle mälestussamba juures. Toimus miiting, aga peab ütlema, et eelmine päev toimus pressikonverents ja ajakirjanikud andsid küsimus, et kui palju oodatakse sellele miitingule siis arvati umbes, et 2000 aga sellel miitingul oli tugevalt üle 5000 inimese. Ja muidugi see, et selles linnas toimuvad need üritused. Väga suure kaalu annab ka see, et seal Dortmundi linnapea palju aastaid on linnapea on olnud ja ta võtab aktiivselt nendest üritustest osa. Me olime tema juures vastuvõtul, ta andis meile lõuna vastuvõttu. Aga kõige tähtsam muidugi on see, et igal aastal tema on esinenud sellel miitingul. Õhtul toimus seal suur üritus kultuuri ja spordisaalis aga kannatada saanud linnade esindajate sõnavõtud, sealhulgas ka meie delegatsiooni kuuluva seltsimees puljanovitši Valgevenest. Tema on sõja muuseumi direktor ja tema esines peamiselt just hateni tragöödiast. Samal ajal toimus ju selles linnas ka teine suur üritus. Kaks aastat tagasi tekkis selline liikumine kui rahu initsiatiiv. Selle rahuinitsiatiivi koosseisu kuulub 130 rahvuse esindajaid. Ja sinna kuuluvad need, kes fašismi ajal said kannatada, olid tagakiusatavad vastupanuliikumisest osavõtjad endiste koonduslaagrite vangid, mõrvatute perekonnaliikmed. Väga palju oli noori, nendest sündmustest, osa võttis, toimus, kavatses rahvusvahelise initsiatiivi ühine plenaaristung ka sellest, ma võtsin osa nii selle rahvusvahelise initsiatiivi kui ka Ronden pargikomitee poolt kvooti vastavalt läkitused kõikide maade rahvastele võitluses rahu ja progressi eest, kus väga tugevalt oli näidatud ära eriti protestikirjas kantsler koolile et keelata remonshismi tõus, nõu fašistide organisatsioonide keelamine ja Ameerika rakettide krigeerimine väljaviimine, ühesõnaga lõpu tegemine relvastamisele. Nii et need dokumendid olid üksmeelselt vastu võetud ja see näitab seda, et tõesti sõja õhutajatele on tugev leer, vastas rahuleer. Ma mõtlesin osaga rahumarsist toimus sellel ajal 400000 inimest, umbes võttes osa üle kogu nende maa, aga Dortmundi linnas umbes 50000 inimest. Ja natuke kuma pühkides nendest sündmustest osa võtsin ja vaatasin progressiivselt meelestatud inimesi, siis tuli mulle meelde Surmalaagris seal ma esmakordselt tundsin nii suurt internatsionaalset jõudu ja tuge paljude rahvuste esindajate ühist huvi võitluses meie kõigi ühise vaenlase fašismi vastu. Ja ikka ma vaatasin seda rahvamassi, mulle tundus just täiesti niimoodi, et me oleme koondunud ühistutesse ridadesse jällegi selle eest, et ei tekiks uuesti ohtu. Meie inimkonnale sõja ohtu, sest fašism ükskõik millises ilmingutega ei ole, see tähendab sõda, see tähendab surma.